Kohtuasi T‑408/15

Globo Comunicação e Participações S/A

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Euroopa Liidu kaubamärk – Helimärgi taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b – Põhjendamiskohustus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 75

Kokkuvõte – Üldkohtu (teine koda) 13. septembri 2016. aasta otsus

1.      Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine – Faktiliste asjaolude uuesti läbivaatamine lähtuvalt tõenditest, mida varem ühtlustamisameti üksustele ei esitatud – Välistamine

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 65)

2.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Keeldumispõhjuste eraldi hindamine iga registreerimistaotluses nimetatud kauba või teenuse suhtes – Kohustus põhjendada registreerimisest keeldumist – Ulatus

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõiked 1 ja 75)

3.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Tähised, mis võivad moodustada kaubamärgi – Helimärgid – Tingimus – Tähised, mida saab graafiliselt esitada

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikkel 4)

4.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Eristusvõime hindamine – Kriteeriumid

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b)

5.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Helimärgid – Eristusvõime – Hindamiskriteeriumid

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b)

6.      Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kaubamärk, millel puudub eristusvõime – Helimärk, mis seisneb helinas, mis meenutab kahe noodi kordusest koosnevat kajasignaali

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 7 lõike 1 punkt b)

7.      Euroopa Liidu kaubamärk – EUIPO otsused – Võrdse kohtlemise põhimõte – Hea halduse põhimõte – EUIPO varasem otsustuspraktika – Seaduslikkuse põhimõte – Nõue viia igal konkreetsel juhul läbi range ja täielik kontroll

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 19)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 23‐25)

3.      Helimärgid ei ole sobimatud ühe ettevõtja kaupade ja teenuste eristamiseks teise ettevõtja omadest. Seda arvestades tuleb määruse nr 207/2009 ELi kaubamärgi kohta artiklit 4 tõlgendada nii, et helid võivad moodustada kaubamärgi, tingimusel et neid saab muu hulgas graafiliselt esitada. On vaieldamatu, et nootide esitamine noodijoonestikul koos noodivõtme, pauside ja alteratsioonimärkidega kujutab endast graafilist esitust määruse nr 207/2009 artikli 4 tähenduses. Isegi kui see esitus ei ole vahetult mõistetav, on seda siiski võimalik kergesti mõista ning pädevatel ametiasutustel ja avalikkusel, eelkõige majandustegevuses osalejatel on võimalik tähisest, mille registreerimist kaubamärgina taotletakse, täpselt aru saada.

(vt punktid 32‐35)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 39‐41)

5.      Kuigi avalikkus tavapäraselt tajub sõna- või kujutismärke kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu tähisena, ei kehti see tingimata siis, kui tähis koosneb ainult helielemendist.

Sellele vaatamata tuleb olla seisukohal, et teatavate kaupade või teenuste puhul ei pruugi olla ebatavaline, et tarbija tuvastab need helielemendi alusel. Nõnda tuleb tõdeda eeskätt seda, et teatavates majandussektorites nagu teleringhääling ei ole sugugi ebatavaline, vaid on hoopis ja lausa tavapärane see, et tarbija tuvastab selle sektori kauba või teenuse helielemendi alusel, mis võimaldab seda kaupa või teenust eristada konkreetselt ettevõtjalt pärinevana.

Samast küljest vaadatuna tuleb tõdeda, et teatavate seotud kaupade ja teenuste puhul, mis on seotud eelkõige ühelt poolt tele- või raadioringhäälingu puhul kasutatavate side- või meelelahutusvahendite ja telefonisidega, ning teiselt poolt andmekandjate, tarkvara või meediavaldkonnaga üldiselt, kasutatakse selliseid helielemente nagu helinad ja meloodiad selleks, et võimaldada kuulmise abil ära tunda asjaomane kaup või teenus teatavalt ettevõtjalt pärinevana.

Peale selle peab helilisel tähisel, mida soovitakse registreerida, igal juhul olema teatav ilmekus, mis võimaldab asjaomasel tarbijal tähist tajuda ja pidada kaubamärgiks, mitte vaid funktsionaalseks elemendiks või tähiseks, millel endal omadused puuduvad. Kõnealune tarbija peab seega käsitama helilist tähist identifitseerimist võimaldavana selles tähenduses, et see on kaubamärgina äratuntav.

Nõnda ei võimalda heliline tähis, mis ei tähenda rohkemat kui seda moodustavate nootide argine kombinatsioon, asjaomasel tarbijal seda mõista asjaomaste kaupade ja teenuste identifitseerimise funktsiooni täitvana, kuna see taandub ainult lihtsale peegliefektile selles mõttes, et viitab ainult endale ega millelegi muule. Seega ei ole see sobilik asjaomase tarbija mis tahes kujul tähelepanu köitmiseks nii, et viimasel on võimalik märgata selle tähise tingimata vajalikku päritolu tähistamise ülesannet.

Lisaks ei ole äratuskella helina väidetavalt ebatavaline kasutamine kaupade või teenuste päritolu tähisena piisav selleks, et pidada seda tähist päritolu tähistamiseks kõlblikuks, juhul kui see tähis on ülemäärase lihtsuse tõttu sobimatu kaupade või teenuste päritolu tähistamiseks, kuna see tähis ei ole silmatorkav ja viitab ainult endale.

Äratuskella helina moodustavatest helidest koosnev kaubamärk saab täita päritolu tähistamise ülesannet üksnes siis, kui see sisaldab elemente, mis seda teistest helimärkidest eristavad, kuid selline kaubamärk ei pea siiski olema originaalne või fantaasiaküllane.

(vt punktid 42, 51, 55 ja 57)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 50, 51 ja 55‐69)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 71‐74)