ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

12. juuli 2018(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Elektrikaablite Euroopa turg – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Üks ja vältav rikkumine – Kontrolli teostamise otsuse õigusvastasus – Mõistlik aeg – Hea halduse põhimõte – Isikliku vastutuse põhimõte – Solidaarvastutus trahvi tasumise eest – Piisavad tõendid rikkumise toimepanemise kohta – Rikkumise kestus – Trahvid – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑475/14,

Prysmian SpA, asukoht Milano (Itaalia),

Prysmian Cavi e Sistemi Srl, asukoht Milano,

esindajad: advokaadid C. Tesauro, F. Russo, L. Armati ja C. Toniolo,

hagejad,

keda toetab

The Goldman Sachs Group, Inc., asukoht New York, New York (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid W. Deselaers, J. Koponen ja A. Mangiaracina,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Giolito, L. Malferrari, P. Rossi ja H. van Vliet, hiljem C. Giolito, P. Rossi ja H. van Vliet, keda abistas barrister S. Kingston,

kostja,

keda toetab

Pirelli & C. SpA, asukoht Milano, esindajad: advokaadid M. Siragusa, G. Rizza, P. Ferrari, F. Moretti ja A. Fava,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue esiteks tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsus C(2014) 2139 (final) [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum AT.39610 – elektrikaablid) ning teise võimalusena vähendada neile määratud trahve,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja R. Barents,

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 20. märtsi 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 Hagejad ja asjasse puutuv valdkond

1        Hagejad Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl (edaspidi „PrysmianCS“) on kaks Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingut, mis koos moodustavad kontserni Prysmian. Nendest teine, kuuludes 100% esimesele, tegutseb ülemaailmselt vee- ja maa-aluste elektrikaablite valdkonnas. Ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 kuulus PrysmianCS Pirelli & C. SpA‑le, (edaspidi „Pirelli“), varem Pirelli SpA, alguses koos muude tegevustega Pirelli Cavi e Sistemi SpA (edaspidi „PirelliCS“) koosseisus ja hiljem, pärast Pirelli jagunemist, iseseisva isikuna Pirelli Cavi e Sistemi Energia SpA (edaspidi „PirelliCSE“). 2005. aasta juulis võõrandati viimasena nimetatud äriühing The Goldman Sachs Group, Inc. (edaspidi „Goldman Sachs“) ühele tütarettevõtjale; algul pandi talle ärinimi Prysmian Cavi e Sistemi Energia Srl (edaspidi „PrysmianCSE“) ja lõpuks PrysmianCS.

2        Vee- ja maa-aluseid elektrikaableid kasutatakse vastavalt vee ja maa all elektri edastamiseks ja jaotamiseks. Neid liigitatakse kolme kategooriasse: madal-, kesk- ning kõrge- ja ülikõrgepingekaablid. Kõrge- ja ülikõrgepinge elektrikaableid müüakse enamasti teatud projektide raames. Need projektid hõlmavad nii elektrikaableid ja ‑seadmeid kui ka vajalikku täiendavat varustust ja teenuseid. Kõrge- ja ülikõrgepinge elektrikaableid müüakse kogu maailmas üleriigiliste võrkude suurtele käitajatele ja muudele elektriettevõtjatele peamiselt riigihangete kaudu.

 Haldusmenetlus

3        17. oktoobri 2008. aasta kirjas tegi Rootsi õiguse alusel asutatud äriühing ABB AB Euroopa Ühenduste Komisjonile mitu avaldust ja esitas rea dokumente piirava kaubandusliku käitumise kohta vee- ja maa-aluste elektrikaablite tootmise ja tarnimise valdkonnas. Need avaldused ja dokumendid esitati komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „leebusteatis“) alusel esitatud trahvide eest kaitse saamise taotluse raames.

4        Komisjon viis pärast ABB‑lt avalduste saamist ajavahemikul 28. jaanuarist kuni 3. veebruarini 2009 läbi kontrollid nii Prysmiani ja PrysmianCSE kui ka teiste asjasse puutuvate Euroopa äriühingute, nimelt Nexans SA ja Nexans France SAS‑i ruumides.

5        2. veebruaril 2009 esitasid leebusteatise punkti 14 alusel ühise trahvide eest kaitse saamise taotluse või teise võimalusena selle teatise punkti 27 alusel trahvi vähendamise taotluse Jaapani õiguse alusel asutatud äriühingud Sumitomo Electric Industries Ltd, Hitachi Cable Ltd ja J-Power Systems Corp. Seejärel tegid nad komisjonile muid suulisi avaldusi ja esitasid muid dokumente.

6        Uurimise käigus saatis komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 ja leebusteatise punkti 12 alusel välja mitu teabenõuet ettevõtjatele, kes tegelevad vee- ja maa‑aluste elektrikaablite tootmise ja tarnimise valdkonnas.

7        30. juunil 2011 algatas komisjoni menetluse ja võttis vastu vastuväiteteatise järgmiste juriidiliste isikute suhtes: Nexans France, Nexans, Pirelli, Goldman Sachs, Sumitomo Electric Industries, Hitachi Cable, J‑Power Systems, Furukawa Electric Co. Ltd, Fujikura Ltd, Viscas Corp., SWCC Showa Holdings Co. Ltd, Mitsubishi Cable Industries Ltd, Exsym Corp., ABB, ABB Ltd, Brugg Kabel AG, Kabelwerke Brugg AG Holding, nkt cables GmbH, NKT Holding A/S, Silec Cable SAS, Grupo General Cable Sistemas, SA, Safran SA, General Cable Corp., LS Cable & System Ltd, Taihan Electric Wire Co. Ltd ja hagejad.

8        11.–18. juunini 2012 osalesid kõik vastuväiteteatise adressaadid, välja arvatud Furukawa Electric, komisjonis haldusmenetluse raames peetud ärakuulamisel.

9        14. novembri 2012. aasta kohtuotsusega Nexans France ja Nexans vs. komisjon (T‑135/09, EU:T:2012:596) ja 14. novembri 2012. aasta kohtuotsusega Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon (T‑140/09, ei avaldata, EU:T:2012:597) tühistas Üldkohus esiteks Nexansi ja Nexans France’i ning teiseks Prysmiani ja PrysmianCSE suhtes tehtud kontrolliotsused osaliselt, see tähendab osas, milles need puudutasid muid elektrikaableid kui vee- ja maa‑alused kõrgepinge elektrikaablid ja nende muude kaablitega seotud seadmeid, ning jättis hagid ülejäänud osas rahuldamata. 24. jaanuaril 2013 esitasid Nexans ja Nexans France esimesena nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. 25. juuni 2014. aasta kohtuotsusega Nexans ja Nexans France vs. komisjon (C‑37/13 P, EU:C:2014:2030) jättis Euroopa Kohus selle apellatsioonkaebuse rahuldamata.

10      2. aprillil 2014 võttis komisjon vastu otsuse C(2014) 2139 (final) [ELTL] artikli 101 ja [EMP] lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum AT.39610 – elektrikaablid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidlustatud otsus

 Rikkumine

11      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 täheldati, et mitu ettevõtjat osalesid erinevatel ajavahemikel ühes ja vältavas ELTL artikli 101 rikkumises „vee- ja maa-aluste kõrgepinge (ja ülikõrgepinge) elektrikaablite valdkonnas“. Sisuliselt tuvastas komisjon, et alates 1999. aasta veebruarist kuni 2009. aasta jaanuari lõpuni osalesid Euroopa, Jaapani ja Lõuna‑Korea peamised vee- ja maa-aluste elektrikaablite tootjad mitme- ja kahepoolsetel kohtumistel ning kontaktides, mille eesmärk oli piirata konkurentsi vee- ja maa‑aluste kõrgepinge (ja ülikõrgepinge) elektrikaablite projektide valdkonnas teatud territooriumidel, jagades omavahel turud ja kliendid ning moonutades seeläbi tavapärast konkurentsi (nimetatud otsuse põhjendused 10–13 ja 66).

12      Vaidlustatud otsuses asus komisjon seisukohale, et kartellil oli kaks põhikonfiguratsiooni, mis moodustasid ühe terviku. Täpsemalt järeldas ta, et kartell koosnes kahest osast, nimelt:

–        „kartellikonfiguratsioon A/R“, kuhu kuulusid Euroopa ettevõtjad, keda üldiselt kutsuti „R‑liikmed“ ja kelle hulka kuulusid ka hagejad, Jaapani ettevõtjad, keda nimetati „A‑liikmed“, ja viimaks Lõuna‑Korea ettevõtjad, keda nimetati „K‑liikmed“. See konfiguratsioon võimaldas Euroopa, Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjatel saavutada territooriumide ja klientide jagamise eesmärk. See jaotus toimus vastavalt „koduterritooriumi“ kokkuleppele, mille kohaselt Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad hoidusid konkureerimast Euroopa tootjate „koduterritooriumil“ läbiviidavates projektides ning viimased kohustusid mitte tegutsema Jaapani ja Lõuna‑Korea turgudel. Lisaks toimus „eksporditerritooriumide“ – milleks oli ülejäänud maailm, välja arvatud Ühendriigid – projektide jaotamine, mille osas järgiti teatud ajavahemikul „60/40 kvooti“, mis tähendas, et 60% projektidest oli reserveeritud Euroopa tootjatele ja ülejäänud 40% Aasia tootjatele;

–        „Euroopa kartellikonfiguratsioon“, mis hõlmas territooriumide ja klientide jagamist Euroopa tootjate vahel Euroopa siseste „koduterritooriumide“ projektide või Euroopa tootjatele määratud projektide suhtes (vt nimetatud otsuse punkt 3.3, eelkõige selle otsuse põhjendused 73 ja 74).

13      Komisjon tuvastas, et kartelli liikmed olid kehtestanud kohustuse andmeid vahetada, et järgida jaotuskokkulepete täitmist (vaidlustatud otsuse põhjendused 94–106 ja 111–115).

14      Võttes arvesse rolli, mis oli erinevatel kartelli liikmetel selle elluviimisel, liigitas komisjon need kolme rühma. Kõigepealt määratles ta kartelli tuumiku, millesse kuulusid esiteks Euroopa ettevõtjad: Nexans France ja Pirelli tütarettevõtjad, kes järjestikku kartellis osalesid, ja PrysmianCSE, ning teiseks Jaapani ettevõtjad: Furukawa Electric, Fujikura ja nende ühisettevõtja Viscas, ning Sumitomo Electric Industries, Hitachi Cable ja nende ühisettevõtja J‑Power Systems (vaidlustatud otsuse põhjendused 545–561). Seejärel eristas ta ettevõtjate rühma, kes kartelli tuumikusse ei kuulunud, kuid keda ei saanud siiski pidada kartelli kõrvalisteks osalisteks, ning liigitas sellesse rühma ABB, Exsymi, Brugg Kabeli ja üksuse, mis koosnes Sagem SA-st, Safranist ja Silec Cable’ist (nimetatud otsuse põhjendused 562–575). Lõpuks leidis ta, et Mitsubishi Cable Industries, SWCC Showa Holdings, LS Cable & System, Taihan Electric Wire. ja nkt cables olid kartelli kõrvalised osalised (selle otsuse põhjendused 576–594).

 Hagejate vastutus

15      Hagejate vastutus tuvastati PrysmianCS-i otsese osalemise eest kartellis 18. veebruarist 1999 kuni 28. jaanuarini 2009 ja Prysmiani otsustava mõju tõttu PrysmianCS-i tegevusele 29. juulist 2005 kuni 28. jaanuarini 2009 (vaidlustatud otsuse põhjendused 782–785).

 Määratud trahvid

16      Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktides f ja g määrati PrysmianCS‑ile esiteks trahv summas 37 303 000 eurot „solidaarselt“ Prysmiani ja Goldman Sachsiga, ja teiseks talle trahv summas 67 310 000 eurot „solidaarselt“ Pirelliga.

17      Trahvisumma arvutamisel kohaldas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja metoodikat, mis on esitatud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta trahvi arvutamise suunised“).

18      Esiteks, mis puudutab trahvi põhisummasid, siis olles kindlaks teinud sobiva müügiväärtuse vastavalt 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste punktile 18 (vaidlustatud otsuse põhjendused 963–994), määras komisjon nende suuniste punktide 22 ja 23 alusel kindlaks osakaalu müügiväärtusest, mis väljendas rikkumise raskust. Selle kohta järeldas ta, et rikkumine oli oma laadilt üks raskemaid konkurentsipiiranguid, mistõttu oli põhjendatud kinnitada raskusest tulenevaks määraks 15%. Samuti suurendas ta kõikide adressaatide raskuskoefitsienti 2% võrra, arvestades nende kogu turuosa ja kartelli peaaegu ülemaailmset geograafilist ulatust, mis hõlmas ka kogu Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi. Ka asus ta muu hulgas seisukohale, et Euroopa ettevõtjate tegevus oli palju konkurentsi kahjustavam kui teiste ettevõtjate tegevus, sest lisaks osalemisele „kartellikonfiguratsioonis A/R“ jagasid Euroopa ettevõtja omavahel ära ka elektrikaablite projektid „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ raames. Sel põhjusel määras ta Euroopa ettevõtjate rikkumise raskusest tulenevaks osakaaluks müügiväärtusest 19% ja teiste ettevõtjate selleks osakaaluks 17% (nimetatud otsuse põhjendused 997–1010).

19      Mis puudutab rikkumise kestusest tulenevaid kordajaid, siis määras komisjon PrysmianCS‑ile selleks kordajaks 9,91 ajavahemiku suhtes 18. veebruarist 1999 kuni 28. jaanuarini 2009 ning Prysmianile kordajaks 3,5 ajavahemiku suhtes 29. juulist 2005 kuni 28. jaanuarini 2009. Ta arvestas PrysmianCS-i trahvi põhisummade hulka ka lisasumma, nimelt trahvi hoiatava osa, mille suurus oli 19% müügiväärtusest. Nii kindlaks määratud põhisummaks sai kokku 104 613 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 1011–1016).

20      Teiseks, mis puudutab trahvi põhisummade kohandamist, siis ei tuvastanud komisjon – kui ABB välja arvata – raskendavaid asjaolusid, mis võiksid kartelli igale liikmele määratud trahvi põhisumma suurust suurendada. Kuid kergendavate asjaolude osas otsustas ta kajastada trahvisummas erinevate ettevõtjate rolli kartelli elluviimises. Nii vähendas ta kartelli kõrvalistele osalistele määratavat trahvi põhisummat 10% ja keskmise osavõtu intensiivsusega ettevõtjatele määratavat trahvi põhisummat 5%. Lisaks vähendas ta täiendavalt Mitsubishi Cable Industriesi ja SWCC Showa Holdings’i põhisummat Exsymi asutamisele eelnenud perioodi osas ning LS Cable & Systemi ja Taihan Electric Wire trahvi 1%, kuna nad ei olnud ühe ja vältava rikkumise teatud aspektidest teadlikud ja nende eest ei vastutanud. Kuid kartelli tuumikusse kuuluvate ettevõtjate, sealhulgas hagejate trahvi põhisummasid ei vähendatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 1017–1020 ja 1033). Veel vähendas komisjon täiendavalt 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste alusel Mitsubishi Cable Industriesi trahvi 3% tema tulemusliku koostöö eest väljaspool leebusteatise kohaldamisala (nimetatud otsuse põhjendus 1041).

 Menetlus ja poolte nõuded

21      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. juunil 2014.

22      27. oktoobril 2014 ja 4. novembril 2014 Üldkohtu kantseleile esitatud avaldustes palusid vastavalt Pirelli ja Goldman Sachs luba käesolevas asjas menetlusse astuda, esimene komisjoni nõuete toetuseks ja teine hagejate nõuete toetuseks.

23      Kahe 25. juuni 2015. aasta määrusega lubas Üldkohtu kaheksanda koja president (varasem kohtukoosseis) Pirellil ja Goldman Sachsil käesolevas asjas menetlusse astuda.

24      Pirelli ja Goldman Sachs esitasid mõlemad menetlusse astuja seisukohad 24. septembril 2015. Komisjon esitas Pirelli ja Goldman Sachsi menetlusse astuja seisukohadele oma vastuse Üldkohtu kohtukantseleile 27. novembril 2015 esitatud dokumendis. 30. novembril 2015 esitasid ka hagejad oma vastuse Pirelli ja Goldman Sachsi menetlusse astuja seisukohadele.

25      14. septembri 2016. aasta määrusega rahuldas Üldkohtu kaheksanda koja president komisjoni poolt 10. ja 23. detsembril 2014 menetlusse astujate suhtes esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse. Kuid ta jättis rahuldamata hagejate poolt Pirelli ja Goldman Sachsi suhtes vastavalt 7. jaanuaril 2015 ja 8. detsembril 2015 esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused, sest viimati nimetatud äriühingud vaidlesid nendele taotlustele vastu.

26      Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldava meetmena esitas Üldkohus (kaheksas koda) pooltele küsimusi, millele neil tuli kirjalikult vastata. Pooled vastasid nendele küsimustele selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

27      Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd Üldkohtu kaheksandasse kotta (uus koosseis), siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

28      Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldava meetmena palus Üldkohus (kaheksas koda) komisjonil esitada dokumente. Komisjon esitas osa nõutud dokumente, kuid taotles menetlustoimingu määramist muude Üldkohtu välja nõutud dokumentide esitamiseks, mis olid suuliste avalduste protokollid, mille olid esitanud ABB oma trahvide eest kaitse saamise taotluses ja J‑Power Systems trahvide eest kaitse saamise taotluses, mille ta oli esitanud koos Sumitomo Electric Industriesi ja Hitachi Cable’iga. 9. veebruari ja 2. märtsi 2017. aasta määrustega määras Üldkohtu kaheksanda koja president menetlustoimingu tegemise, et komisjon esitaks need protokollid. Komisjon täitis menetlustoimingu ettekirjutust 20. veebruaril ja 9. märtsil 2017.

29      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada menetluse suulise osa. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 20. märtsi 2017. aasta kohtuistungil.

30      Hagejad, keda toetab Goldman Sachs, paluvad Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus hagejaid puudutavas osas;

–        teise võimalusena:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 5 osas, milles komisjon tuvastab, et PrysmianCS osales eespool nimetatud rikkumises ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 27. novembrini 2001;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid f ja g, milles määratakse kindlaks trahvisummad „solidaarselt“ esiteks Goldman Sachsile ja hagejatele ning teiseks PrysmianCS‑ile ja Pirellile;

–        vähendada neile määratud trahve;

–        tühistada lisad I ja II R‑i puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

31      Komisjon, keda toetab Pirelli, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

32      Hagiavalduses esitavad hagejad nii vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuded kui ka neile määratud trahvi vähendamise nõuded.

 Tühistamisnõuded

33      Hageja esitab tühistamisnõuete põhjenduseks üheksa väidet. Esimene väide puudutab komisjoni läbi viidud kontrollide õigusvastasust, teine konkurentsimenetluste mõistliku aja jooksul läbiviimise põhimõtet, kolmas hea halduse põhimõtte rikkumist, neljas PrysmianCS-i vastutuse ebaõiget tuvastamist ajavahemiku osas, mis eelnes 27. novembrile 2001, viiendaks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 rikkumist, kuna komisjon ei määranud kindlaks solidaarselt vastutavate isikute osade suurust nende omavahelistes suhetes, kuuendaks piisavate tõendite puudumist ELTL artikli 101 rikkumise kohta, seitsmendaks rikkumise kestuse ebaõiget kindlaksmääramist, kaheksandaks eespool nimetatud määruse artikli 23 lõike 2, 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist määratud trahvide arvutamisel ning üheksandaks faktiviga R-i lisamise tõttu vaidlustatud otsuse seisukohast asjasse puutuvate isikute loetellu.

 Esimene väide, mille kohaselt on komisjoni läbi viidud kontrollid õigusvastased

34      Hagejad väidavad, et meetmed, mida komisjon võttis etteteatamata kontrolli käigus, mille läbiviimisega 28.–30. jaanuaril 2009 nad vastavalt komisjoni 9. jaanuari 2009. aasta otsusele (edaspidi „kontrolliotsus“) pidid nõustuma, on õigusvastased, muu hulgas kolme töötaja teatavate sülearvutite kõvaketastest tehtud kloonkoopiate tõttu. Täpsemalt on nad seisukohal, et haldusmenetluses ei oleks tohtinud nendest kloonkoopiatest saadud teavet toimikusse võtta ega sellega arvestada vaidlustatud otsuses.

35      Esiteks väidavad hagejad, et tehes koopiad kõigist dokumentidest, mis olid salvestatud Prysmiani töötajate arvutites, teadmata isegi seda, mis laadi või kui asjasse puutuvad need on, ületas esiteks komisjon talle määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 2 antud pädevust, ja teiseks rikkus kontrolliotsuse tingimusi, laiendades kontrolli geograafilist ja ajalist ulatust. Nad leiavad, et see määrus nõuab, et iga meede, mida komisjon kontrolli raames võtab, võetaks koha peal selles otsuses nimetatud kohas, käesolevas asjas nimelt hagejate ruumides Milanos (Itaalia), mitte aga komisjoni ruumides. Nad lisavad, et komisjoni sellist käitumist ei saa põhjendada määruse artikli 20 lõike 4 alusel läbi viidavate kontrollide kohta neile saadetud selgitavates märkustes esitatuga.

36      Teiseks on hagejad seisukohal, et kontrolli pikendamine ühe kuu võrra takistas nende võimalust tõsiselt kaaluda, kas esitada trahvide eest kaitse saamise taotlus, sest selle perioodi jooksul ei olnud võimalik hinnata olulist lisaväärtust, mis oleks nende esitatul võrreldes juba komisjoni kogutud tõenditega.

37      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

38      Enne poolte argumentidele vastamist tuleb lühidalt vaadelda komisjoni teenistujate poolt hagejate ruumides läbi viidud kontrolli käiku.

–       Kontrolli käik

39      Nagu nähtub faktiliste asjaolude ülevaatest, mis on esitatud 14. novembri 2012. aasta kohtuotsuses Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon (T‑140/09, ei avaldata, EU:T:2012:597) ja millele hagejad kohtuistungil vastu ei vaielnud, tulid komisjoni inspektorid koos Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (konkurentsi ja turu järelevalve amet, Itaalia) esindajaga 28. jaanuaril 2009 hagejate Milano ruumidesse, et seal läbi viia kontroll vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikele 4. Nad esitasid ettevõtjale „Prysmiani […] ja tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitud ettevõtjate, [sealhulgas PrysmianCS]“ suhtes tehtud kontrolliotsuse ning selgitavad märkused.

40      Seejärel kontrollisid inspektorid hagejate esindajate ja advokaatide juuresolekul viie töötaja arvuteid. Kontrolli teisel päeval, nimelt 29. jaanuaril 2009 teavitasid nad hagejaid sellest, et kontroll kestab kauem kui esialgu ette nähtud kolm päeva. Hagejad olid nõus nii ruumidesse juurdepääsu võimaldamisega nädalavahetusel kui ka nendes pitsatite asetamisega, et kontroll saaks jätkuda järgmisel nädalal. Siiski otsustasid inspektorid kontrolli kolmandal päeval, nimelt 30. jaanuaril 2009 teha kloonkoopia esialgselt kontrollitud viiest töötajast kolme arvutite kõvakettast, et analüüsida sealt leitud teavet komisjoni kontoris Brüsselis (Belgia).

41      Hagejad leidsid, et kontrollimeetod, mida inspektorid kavatsesid kasutada, oli õigusvastane. Esiteks näeb määruse nr 1/2003 artikkel 20 ette, et kontroll saab toimuda ainult „ettevõtjate puhul“. Teiseks on vaidlusaluste arvutite kõvaketastest kloonkoopia tegemine vastuolus „asjasse puutuvuse põhimõttega“, mida komisjon peab uurimistoimingute tegemisel järgima ja mille kohaselt peab kontrolli käigus saadud materjal olema uurimise eseme seisukohast asjasse puutuv.

42      Inspektorid teavitasid hagejaid sellest, et igasugune vastuseis kavandatud kontrollimenetlusele on käsitatav „koostöö mittetegemisena“. Hagejad lasid sel menetlusel seega toimuda, kuid koostasid avalduse, millele inspektorid alla kirjutasid ja milles hagejad jätsid endale õiguse vaidlustada menetluse õiguspärasus kohtus.

43      Inspektorid tegid asjasse puutuvate arvutite kõvaketastest kolm kloonkoopiat. Kahe arvuti kõvaketastest tehtud kloonkoopiad salvestati elektroonilisel andmekandjal. Kolmanda arvuti kõvaketta kloonkoopia salvestati komisjoni ühe arvuti kõvakettale. Eespool nimetatud elektrooniline andmekandja ja viimati nimetatud kõvaketas pandi ümbrikesse, millele pandi pitser ja mille inspektorid Brüsselisse kaasa võtsid. Inspektorid kutsusid hagejate esindajad komisjoni kontorisse kahe kuu jooksul, et kopeeritud andmeid nende juuresolekul analüüsida.

44      26. veebruaril 2009 avati eespool punktis 43 nimetatud pitseeritud ümbrikud komisjoni kontoris hagejate advokaatide juuresolekul. Inspektorid analüüsisid arvutite ümbrikus olevate kõvaketaste kloonkoopiaid ja printisid paberkandjale dokumendid, mida nad pidasid uurimise seisukohast asjasse puutuvateks. Teine paberkandjal ärakiri ning nende dokumentide nimekiri anti üle hagejate advokaatidele. Seda tegevust jätkati 27. veebruaril 2009 ning see viidi lõpule 2. märtsil 2009. Kontoriruum, kus seda tegevust läbi viidi, pitseeriti iga tööpäeva lõpus hagejate advokaatide juuresolekul ja see avati järgmisel päeval jällegi nende juuresolekul. Nende toimingute lõppedes kustutas komisjon hagejate esindajate juuresolekul kloonkoopiad, mis ta oli teinud asjasse puutuvate arvutite kõvaketastest.

–       Õigusliku aluse väidetav puudumine

45      Hagejad heidavad komisjonile ette sisuliselt seda, et ta tegi Prysmiani teatud töötajate arvutite kõvaketastest kloonkoopiad nende hilisemaks uurimises kasutamiseks komisjoni kontoris Brüsselis, kontrollimata eelnevalt, kas nendel salvestatud dokumendid olid uurimise eseme seisukohast asjasse puutuvad. Nende hinnangul ületati niisuguse tegevusega pädevust, mille annavad komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiked 1 ja 2.

46      Kõigepealt tuleb meenutada määruse nr 1/2003 artiklis 4 sätestatut, mille kohaselt „[alus]lepingu artiklite [101 ja 102] kohaldamisel on komisjonil [selles] määruses sätestatud volitused“.

47      Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 1 näeb ette, et komisjon võib selle määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

48      Komisjoni pädevuse osas sätestab määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 2 muu hulgas järgmist:

„Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

[…]

b)      kontrollida raamatupidamis- ja muid äridokumente olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse;

c)      teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid sellistest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest;

d)      pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente sellise aja jooksul ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks;

[…]“

49      Käesolevas asjas tuleb täpsustada, et toiminguid, mis seisnevad arvuti kõvakettast kloonkoopia või elektroonilise andmekandjal salvestatud andemetest koopia tegemises, kasutatakse seadusliku digitaalse uurimistehnoloogia (edaspidi „FIT“) rakendamisel, mida komisjoni teenistujad uurimise käigus kasutavad. Nimelt, nagu kirjeldab komisjon oma menetlusdokumentides – ilma, et hagejad sellele vastu vaidleksid – seisneb selle tehnoloogia kasutamine selles, et spetsiifilise tarkvaraga otsitakse võtmesõnade kasutamise teel arvuti kõvakettalt või muult elektrooniliselt andmekandjalt uurimise eseme seisukohast asjasse puutuvat teavet. Sellele otsimisel peab eelnema „indekseerimise“ etapp, mille käigus tarkvara loob kataloogi kõigist sellistest tähtedest ja sõnadest, mis on uurimise esemeks oleval arvuti kõvakettal või muul elektroonilisel andmekandjal. Indekseerimiseks vajalik aeg sõltub elektroonilise andmekandja mahutavusest, kuid üldjuhul on see aeganõudev protsess. Seda arvestades teevad komisjoni teenistujad üldjuhul uurimise esemeks oleval ettevõtja elektroonilisel andmekandjal salvestatud andmetest koopia, et viia läbi sellele salvestatud andmete indekseerimine. Arvuti kõvaketta puhul tehakse see koopia kloonkoopia kujul. Kloonkoopia võimaldab saada uurimise esemeks oleva kõvaketta täpse koopia, mis sisaldab kõiki sellel kõvakettal olevaid andmeid ajahetkel, mil see koopia on tehtud, sealhulgas failidest, mis pealtnäha on kustutatud.

50      Selle kohta tuleb esiteks märkida, et kuna esiteks, nagu selgitatud eespool punktis 49, uurimise esemeks olevale ettevõtja elektroonilisele andmekandjale salvestatud andemete koopia tehakse indekseerimiseks, ja kuna teiseks on indekseerimise eesmärk võimaldada otsida seejärel uurimise seisukohast asjasse puutuvaid dokumente, on niisuguse koopia tegemine komisjoni pädevuses, mis on talle antud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktidega b ja c.

51      Nimelt erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei tulene määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktidest b ja c, et komisjoni pädevus teha või saada koopiaid või väljavõtteid uuritava ettevõtja raamatupidamis- ja muudest dokumentidest piirdub nende raamatupidamis- ja muude dokumentidega, mida ta on juba kontrollinud.

52      Lisaks olgu täheldatud, et niisugune tõlgendus võib kahjustada määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti b soovitud toimet, kuna teatud juhul võib koopiate eelnev tegemine uuritava ettevõtja raamatupidamis- ja muude äridokumentidest olla nende kontrolliks vajalik või seda lihtsustada, nagu käesolevas asjas.

53      Seetõttu, kuna asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopia tegemine toimus komisjoni poolt FITi rakendamisel selleks, et otsida uurimise seisukohast asjasse puutuvat teavet, tehti neid koopiaid pädevuse raames, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktides b ja c.

54      Teiseks, kuivõrd hagejate argumente tuleb käsitada nii, et nendes heidetakse komisjonile ette asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiate lisamist uurimistoimikusse ilma, et ta oleks eelnevalt kontrollinud, kas kõik nendel kloonkoopiatel olevad dokumendid olid uurimise eseme seisukohast asjasse puutuvad, ei saa need argumendid olla tulemuslikud.

55      Nimelt nagu nähtub punktist 44 eespool, lisas lõpuks komisjon vaidlusaluste dokumentide paberversiooni uurimistoimikusse pärast seda, kui ta oli komisjoni ruumides Brüsselis hagejate esindajate juuresolekul asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiatel olevate dokumentide kontrollimise käigus kindlaks teinud, et esmapilgul olid osad dokumendid uurimise eseme seisukohast asjasse puutuvad.

56      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei lisanud komisjoni teenistujad asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiatel olevaid dokumente otse uurimistoimikusse, ilma et nad oleksid eelnevalt kontrollinud nende asjasse puutuvust uurimise eseme seisukohast.

57      Kolmandaks, hagejad täpsustasid kohtuistungil vastuseks Üldkohtu sellekohasele küsimusele, et nad ei vaidle vastu iseenesest asjaolule, et uurimise käigus tehti asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiaid FITi rakendamise käigus, vaid sellele, et need kloonkoopiad viidi komisjoni ruumidesse Brüsselisse, et hiljem seal uurimise seisukohast asjasse puutuvaid tõendeid otsida.

58      Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b ei sätesta, nagu hagejad seda väidavad, et uuritavate ettevõtjate raamatupidamis- ja muude dokumentide kontroll peab toimuma ainult nende ruumides, kui seda uurimist ei saadud lõpule viia esialgu ette nähtud aja jooksul, nagu käesolevas asjas. See säte kohustab lihtsalt komisjoni ajal, mil ta dokumente oma ruumides kontrollib, järgima uuritavate ettevõtjate suhtes samasid tagatisi, mida tuleb järgida kohapealse kontrolli korral.

59      Käesolevas asjas tuleb märkida, et oma menetlusdokumentides ei heida hagejad komisjonile ette seda, et asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiate kontrollimise käigus toimis ta erinevalt võrreldes sellega, kuidas ta oleks toiminud siis, kui kontroll oleks läbi viidud hagejate ruumides. Igal juhul olgu meenutatud, et nagu nähtub eespool punktides 43 ja 44 esitatud faktiliste asjaolude ülevaatest, toimetati nimetatud kloonkoopiad Brüsselisse pitseeritud ümbrikes, et komisjon andis hagejatele ühe koopia nendest andmetest, et neid kloonkoopiaid sisaldavad ümbrikud avati ja nende koopiate analüüsimine toimus hagejatega kokkulepitud kuupäeval ja nende esindajate juuresolekul, et komisjoni ruumid, kus seda kontrolli läbi viidi, olid nõuetekohaselt kaitstud pitseerimise teel, et nendest andmetest välja otsitud dokumendid, mille komisjon otsustas uurimistoimikusse lisada, prinditi välja ja nende kohta koostati nimekiri, et nendest tehti ärakiri hagejatele, ja et analüüsimise lõpus käsitletavad kloonkoopiad lõplikult hävitati.

60      Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et uurimise käigus ei ületanud komisjon talle määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 2 antud pädevust. Seega tuleb hagejate asjakohane argument tagasi lükata.

–       Kontrolliotsuse väidetav rikkumine

61      Seoses hagejate argumendiga, et otsides uurimise aspektist asjakohast teavet asjasse puutuvate arvutite kõvaketaste kloonkoopiatelt komisjoni ruumides Brüsselis, rikkus komisjon kontrolliotsuse geograafilist ja ajalist ulatust, tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale piirab selle otsuse põhjendus komisjoni teenistujatele määruse nr 1/2003 artikli 20 lõikega 2 antud pädevuse ulatust (18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 60).

62      Käesolevas asjas tuleb esiteks kontrolliotsuse geograafilise ulatuse kohta märkida, et selle artikli 1 teises lõigus nähti ette järgmist:

„Kontroll võidakse läbi viia kõigis [Prysmiani] või tema kontrollitavate ettevõtjate ruumides, eelkõige kontoris, mis asub aadressil Viale Scarca 222, 20126 Milano, Itaalia“.

63      Seega tuleneb kontrolliotsusest, et kuigi kontroll „[võis]“ õiguspäraselt toimuda hagejate poolt kontserni Prysmian „kõigis ruumides“, eelkõige nende Milano kontoris, ei pidanud see toimuma – nagu hagejad väidavad – ainult nende ruumides. Seega ei välistanud kontrolliotsus komisjoni võimalust kontrolli jätkata Brüsselis.

64      Teiseks, mis puudutab kontrolliotsuse ajalist ulatust, siis tuleb märkida, et selle otsuse artikkel 2 nägi ette kuupäeva, millest alates kontrolli võis hakata läbi viima, kuid ei täpsustanud kuupäeva, millal see pidi lõppema.

65      Tõsi, kontrolli lõpptähtaja puudumine ei tähenda siiski seda, et kontroll võib kesta lõpmatuseni, sest komisjon on selles suhtes kohustatud järgima mõistlikku menetlusaega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikes 1.

66      Kuid antud juhul tuleb märkida, et käesoleva väite raames ei asu hagejad seisukohale, et ühe kuu pikkune ajavahemik, mis jäi esiteks hagejate ruumides tehtud kontrolli ja teiseks selle kontrolli Brüsselis jätkamise vahele, oli ebamõistlik.

67      Sellest tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei olnud kontrolliotsusega vastuolus see, et komisjoni teenistujad jätkasid komisjoni Brüsseli ruumides uurimise seisukohast asjasse puutuvate tõendite otsimist Prysmiani teatud töötajate arvutite kõvaketastest tehtud kloonkoopiatelt.

68      Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole uurimise käigus vaidlusaluste meetmete võtmisega rikkunud ka kontrolliotsuse ulatust. Seega tuleb hagejate asjakohane argument tagasi lükata.

–       Võimatus esitada trahvide eest kaitse saamise taotlust

69      Hagejad väidavad, et uurimise pikendamine 28. jaanuarist 2009 kuni 26. veebruarini 2009, kuupäevani, mil avati Prysmiani teatud töötajate arvutite kõvaketaste kloonkoopiaid sisaldavad pitseeritud ümbrikud, võttis neilt võimaluse hinnata riske trahvi eesti kaitse saamise taotluse esitamiseks. Täpsemalt on nad seisukohal, et kuna neil ei olnud enam teavet, millel oleks komisjoni juba kogutud tõendite suhtes lisaväärtus, seati nad leebusprogrammi kohaldamisel ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste ettevõtjatega.

70      Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt leebusteatise punktile 10 trahvide eest kaitset ei anta juhul, „kui [teabe] ja [tõendite] esitamise ajal oli komisjonil piisavalt tõendeid, et võtta vastu otsus, mille alusel viia läbi kontroll seoses väidetava kartelliga, või oli komisjon juba viinud läbi sellise kontrolli“.

71      Kuid nagu nähtub 14. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon (T‑140/09, ei avaldata, EU:T:2012:597) punktides 1–11 esitatud faktiliste asjaolude ülevaatest, millele hagejad vastu ei vaidle, oli käesolevas asjas komisjonil vee- ja maa-aluste kõrgepinge elektrikaablite kohta piisavaid tõendeid, et määrata kontroll, mis viidi läbi Prysmiani ruumides. Sellest tuleneb, et hagejad ei oleks saanud leebusteatise alusel kaitset trahvide eest.

72      Tõsi, leebusteatise punktist 23 tuleneb, et ettevõtjate puhul, kes avaldavad oma osalemise Euroopa Liidu huve kahjustavas väidetavas kartellis, ning kes ei täida trahvide eest kaitse saamise tingimusi, võidakse siiski vähendada neile kehtestatava trahvi määra. Selle teatise punkti 24 kohaselt peab ettevõtja selleks, et tema trahvi saaks vähendada, esitama komisjonile väidetava rikkumise kohta tõendid, millel on komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus.

73      Kuid oluline on täheldada, et Prysmiani teatud töötajate arvutite kõvaketastest kloonkoopiate tegemine ei tähendanud, et hagejatel ei olnud enam teavet, mis oli salvestatud nendele kõvaketastele, mis jäid nende algses seisus hagejate käsutusse. Nad olid seega igati võimelised kindlaks tegema, millist teavet nendes elektroonilistes koopiates ei sisaldunud, kuid mis uurimise eseme seisukohast võis olla olulise lisaväärtusega võrreldes juba komisjoni käsutuses olevate tõenditega.

74      Isegi kui komisjoni valduses olid juba arvutite kõvakettad teabega, mida oleks saanud esitada hagejate taotluses trahvide eest osalise kaitse saamiseks, nagu sisuliselt väidavad hagejad, tuleb veel kord meenutada, et asjaolu, et komisjon tegi Prysmiani teatud töötajate arvutite kõvaketastest kloonkoopiad, ei tähenda, et ta neid kontrollis ja et tal oli juba võimalus tutvuda nendele salvestatud teabega. Nimelt jätkati kontrolli pärast seda, kui need kloonkoopiad pitseetritud ümbrikest Brüsselis välja võeti. Seda arvestades oli hagejatel veel võimalus analüüsida nende kõvaketaste sisu ja esitada komisjonile teavet dokumentide või tõendite kohta, mis nendele ketastele olid salvestatud ja millel võis olla lisaväärtus võrreldes muude tõenditega, mis komisjon oli juba uurimise käigus kogunud.

75      Sellest tuleneb, et erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei takistanud komisjon nende võimalust kaaluda, kas esitada trahvide eest osalise kaitse saamise taotlus.

76      Eespool esitatud kõigist kaalutlustest tuleneb, et asjasse puutuvaid koopiaid elektroonilistest andmetest ei tehtud õigusvastaselt, ja erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, sai komisjon seega neid andmeid kasutada õiguspäraselt selleks, et põhjendada oma järeldusi vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumise toimepanemise kohta.

77      Esimene väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud mõistliku aja põhimõtet

78      Hagejad on seisukohal, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna menetluse kogukestus 62 kuud, nagu ka selle iga staadiumi kestus ületas kaugelt mõistliku piiri. Eelkõige on nad seisukohal, et nad ei saanud oma kaitset ette valmistada, sest enne vastuväiteteatise saamist ei olnud uurimise ese selge. Nad toonitavad ka, et aastate möödumise tõttu hakkasid ununema komisjoni poolt ette heitud faktid. Lõpuks väidavad nad, et vastavalt kohtupraktikale oleks komisjon pidanud haldusmenetluse liiga pika kestuse heastamiseks trahvi õiglaselt vähendama.

79      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

80      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on konkurentsipoliitika vallas haldusmenetluse läbiviimisel mõistliku aja nõude järgimine liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgimise tagavad liidu kohtud (vt 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, C‑452/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:829, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Haldusmenetluse mõistliku aja põhimõtet kinnitati harta artikli 41 lõikes 1, mille kohaselt „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“ (vt 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Menetluse iga staadiumi kestuse mõistlikkust tuleb hinnata sõltuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest, muu hulgas selle kontekstist, poolte käitumisest menetluse käigus, selle tähtsusest erinevatele huvitatud ettevõtjatele ja selle keerukusest (vt selle kohta 20. aprilli 1999. aasta kohtuotsused Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94, EU:T:1999:80, punkt 126).

83      Euroopa Kohus on ka otsustanud, et konkurentsipoliitika valdkonnas komisjoni läbiviidavates haldusmenetlustes võib eristada kahte üksteisele järgnevat staadiumi, mis kumbki järgib omaenda sisemist loogikat. Esimene staadium, mis kestab vastuväiteteatise tegemiseni, algab hetkel, mil komisjon võtab rikkumise kohta tehtud kaebuse alusel temale liidu seadusandja poolt antud pädevust kasutades meetmeid ja mis peab võimaldama komisjonil võtta seisukoha haldusmenetluse käigu kohta. Teine staadium aga kestab vastuväiteteatise tegemisest lõpliku otsuse vastuvõtmiseni. See peab võimaldama komisjonil võtta lõplik seisukoht ette heidetud rikkumise kohta (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 38).

84      Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kui mõistliku aja põhimõtte rikkumine võib olla mõjutanud menetluse tulemust, võidakse seetõttu vaidlustatud otsus tühistada (vt selle kohta 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EU:C:2006:593, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Olgu siiski täpsustatud, et konkurentsieeskirjade kohaldamisel võib mõistliku aja ületamine olla tühistamise põhjus üksnes rikkumisi tuvastavate otsuste puhul, kui on tõendatud, et mõistliku aja põhimõtte rikkumine on kahjustanud puudutatud ettevõtjate kaitseõigusi. Peale selle spetsiifilise olukorra ei ole otsuse mõistliku aja jooksul tegemise kohustuse täitmata jätmisel mingit mõju määruse nr 1/2003 alusel toimuva haldusmenetluse õiguspärasusele (21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 42).

86      Viimaks, kuna kaitseõiguste järgimine – põhimõte, mille tähtsust Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas korduvalt rõhutanud – on ülioluline sellises menetluses nagu käesolev, tuleb takistada nende õiguste pöördumatut kahjustamist uurimise staadiumi liiga pika kestuse tõttu ja seda, et selline kestus võiks takistada tõendite esitamist, millega soovitakse ümber lükata sellise käitumise esinemist, mille tagajärjel tekib puudutatud ettevõtjate vastutus. Seetõttu ei tohi kaitseõiguste kasutamise võimalike rikkumiste kontrollimine piirduda selle staadiumi uurimisega, milles neil õigustel on täielik õiguslik mõju, see tähendab haldusmenetluse teise staadiumiga. Kaitseõiguste tõhususe võimaliku nõrgenemise põhjuse hindamine peab hõlmama kogu menetlust ja selle kogu kestust (vt 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Käesolevas asjas tuleb märkida, et haldusmenetluse esimene staadium, see tähendab staadium hagejatele kontrolliotsuse kättetoimetamisest 2009. aasta jaanuaris kuni vastuväiteteatise esitamiseni 2011. aasta juunis, kestis 29 kuud. Haldusmenetluse teine staadium, st staadium vastuväiteteatise vastuvõtmisest kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni 2014. aasta aprillis, kestis aga 33 kuud.

88      Tuleb asuda seisukohale, et haldusmenetluse esimene ja teine staadium ei kestnud liiga kaua, arvestades komisjoni poolt uurimise lõpuleviimiseks ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks tehtud toiminguid.

89      Nimelt kõigepealt tuleb märkida, nagu teeb ka komisjon, et uurimine puudutas ülemaailmset kartelli, millel oli palju liikmeid, mis kestis peaaegu 10 aastat ja mille jooksul pidi komisjon ajakohastama suure hulga toimikumaterjale, sealhulgas kõik kontrollide käigus kogutud ja leebusprogrammi kohaldamist taotlenud isikute esitatud tõendid. Lisaks saatis komisjon asjasse puutuva valdkonna ettevõtjatele uurimise käigus määruse nr 1/2003 artikli 18 ja leebusteatise punkti 12 alusel mitu teabenõuet.

90      Seejärel tuleb märkida, et tõendite hulga tõttu tegi komisjon otsuse, mis ingliskeelses versioonis oli 287 lehekülge pikk ja mille I lisa sisaldab ka kõiki täielikke viiteid kõigile uurimise staadiumis kogutud tõenditele, ning et märkimisväärsed on ka kartelli mõõtmed ja ulatus ning keelelised raskused. Olgu täheldatud, et vaidlustatud otsusel oli mitmes eri riigis asuvad 26 adressaati, kellest suur osa oli osalenud kartellis erinevates õiguslikes vormides ja neid oli kartelli kestuse jooksul ja pärast seda ümber struktureeritud. Lisaks tuleb märkida, et ingliskeelne vaidlustatud otsus tõlgiti tervikuna saksa, prantsuse ja itaalia keelde.

91      Viimaks nähtub eespool punktides 3–10 esitatud vaidluse taustast, et haldusmenetluses tegi komisjon rea toiminguid, mis põhjendavad selle menetluse iga etapi kestust ja mille asjakohasust uurimise seisukohast hagejad konkreetselt kahtluse alla ei seadnud, kuigi neid selle kohta kohtuistungil küsitleti.

92      Seetõttu oli haldusmenetluse kahe staadiumi kestus mõistlik, võimaldades komisjonil hinnata põhjalikult tõendeid ja argumente, mida asjasse puutuvad isikud uurimise käigus esitasid.

93      Sellest tuleneb, et hagejad ei saa põhjendatult väita, et haldusmenetluse kestus komisjonis oli liiga pikk ja et komisjon rikkus mõistliku aja põhimõtet.

94      Igal juhul, isegi kui tuvastataks kogu haldusmenetluse võimalik ülemäärane kestus ja mõistliku aja põhimõtte rikkumine, ei ole eespool punktides 84–86 viidatud kohtupraktikat arvestades iseenesest selle tuvastamine piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

95      Kõigepealt tuleb meenutada, et hagejate hinnangul rikuti nende kaitseõigusi seetõttu, et kuni vastuväiteteatise saamiseni ei saanud nad täpselt kindlaks teha komisjoni uurimise eset.

96      Selle kohta tuleb märkida, et võttes arvesse asjaolu, et kontrollid toimuvad uurimise alguses, ei ole komisjonil selles menetlusstaadiumis veel täpset teavet konkreetse õigusliku hinnangu andmiseks ning ta peab oma kahtluste põhjendatust ja toimunud asjaolude ulatust kõigepealt kontrollima, arvestades, et kontrolli eesmärk ongi koguda kahtlustatud rikkumise kohta tõendeid (vt 25. juuni 2014. aasta kohtuotsus Nexans ja Nexans France vs. komisjon, C‑37/13 P, EU:C:2014:2030, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Kuid kohe alustuseks olgu mainitud, et 2009. aasta jaanuaris hagejatele esitatud kontrolliotsuses oli märgitud, et komisjoni uurimine puudutas konkreetseid konkurentsivastaseid tegevusi, nagu turgude jagamine või teabe vahetamine maa- ja veealuste elektrikaablite valdkonnas. Hoolimata selle otsuse osalisest tühistamisest elektrikaablite osas, mis ei olnud vee- ja maa-alused kõrgepinge elektrikaablid, ja erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, võimaldas see sõnastus täpselt määratleda uurimise eseme, kindlaks teha, millised olid ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumised, mida hagejatele võidakse süüks panna, ja mõista, millistel turgudel need rikkumised toime pandi.

98      Edasi tuleb märkida, et hagejatele saadetud teabenõuetes täpsustati, milline oli komisjoni uurimise esemeks olevate kohtumiste laad ning nende toimimise aeg ja koht. Nii said hagejad nende nõuete põhjal järeldada, millistele sündmustele ja kohtumistele komisjoni kahtlused tuginesid. Neid asjaolusid arvestades ei saa nad põhjendatult väita, et neid ei teavitatud kohe uurimise alguses selle esemest ega komisjoni võimalikest vastuväidetest. Nad said seega alates sellest ajast oma kaitset ette valmistada, koguda nende käsutuses olevaid tõendeid oma süü puudumise kohta ning küsitleda asjaga seotud töötajaid.

99      Teiseks väidavad hagejad, et konkurentsivastaste kohtumiste kohta komisjoni poolt tõenditena kasutatud omakäeliste märkmete sisu ja konteksti ei saanud enam taastada nendel kohtumistel osalenud isikute mälestuste tuhmumise tõttu.

100    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt, kuigi võib nõustuda sellega, et mida ammusem on sündmus, seda vähem seda mäletatakse, mis muudab seega kaitse raskemaks, ei ole hagejad välja toonud, milliseid konkreetseid raskusi neil esines.

101    Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et tulenevalt kõikide ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste suhtes kehtivast üldisest hoolsuskohustusest peavad hagejad kandma hoolt selle eest, et nende raamatupidamises või arhiivis oleksid hästi säilinud kõik nende tegevust kajastavad dokumendid, selleks et neil oleks kohtu- või haldusmenetluse korral olemas vajalikud tõendid (vt selle kohta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, T‑240/07, EU:T:2011:284, punkt 301 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna komisjon saatis hagejatele määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel teabenõuded – mida hagejad käesolevas asjas hagis kinnitavad –, tuli neil seda hoolsamini tegutseda ja võtta kõik vajalikud meetmed, et hoida alles tõendid, mis mõistlikult nende käsutuses võisid olla.

102    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et isegi kui tuvastataks, et käesolevas asjas on mõistlik aeg ületatud, ei ole hagejad suutnud tõendada, et selle aja ületamine kahjustas tegelikult nende kaitseõigusi.

103    Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

104    Mis puudutab hagejate poolt käesoleva väite raames esitatud argumenti, et „komisjon ei vähendanud õiglaselt neile määratud trahvisummasid haldusmenetluse kestust arvestades“, ja „õiglast hüvitist“, mida nad sellest tulenevalt nõuavad, siis tuleb seda vaadelda trahvi vähendamise nõudeid toetava argumendina, mida analüüsitakse tagapool punktis 271.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet

105    Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsus põhineb üldsõnalistel, ebatäpsetel ja juhuslikel suulistel kinnitustel, mis tulenevad leebema kohtlemise taotlustest. Lisaks heidavad nad komisjonile ette seda, et ta ei lisanud neile avaldustele otseseid tõendeid ega tõlgendanud neid kriitiliselt ja ettevaatlikult, nagu nõuab kohtupraktika. Nende hinnangul rikkus komisjon sellega hea halduse põhimõtet.

106    Lisaks seavad hagejad küsimärgi alla leebemat kohtlemist taotlenud isikute avalduste usaldusväärsuse, kuna neid avaldusi ei teinud mitte ette heidetud asjaolude vahetud tunnistajad, vaid ettevõtjast sõltumatud advokaadid. Mis puudutab täpsemalt leebemat kohtlemist taotlenud teist isikut, siis märgivad nad, et tema avaldused koostas advokaat, kellel oli huvide konflikt.

107    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

108    Harta artikli 41 „Õigus heale haldusele“ lõige 1 näeb ette, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“.

109    Lisaks sätestab harta artikli 48 „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus“ lõige 1, et „[i]ga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud“.

110    Kohtupraktikast tuleneb, et menetluses, mille eesmärk on määrata ettevõtjatele trahv ELTL artikli 101 rikkumise eest, ei tohi komisjon piirduda ettevõtjate esitatud tõendite hindamisega, vaid peab hea halduse põhimõtte kohaselt kasutama asjasse puutuvate faktide ja asjaolude väljaselgitamiseks tema käsutuses olevaid võimalusi (vt selle kohta 13. juuli 1966. aasta kohtuotsus Consten ja Grundig vs. komisjon, 56/64 ja 58/64, EU:C:1966:41, lk 501).

111    Käesolevas asjas olgu märgitud, et kolmandas väites seavad hagejad kahtluse alla nende tõendite usaldusväärsuse ja täpsuse, millele komisjon neile ELTL artikli 101 rikkumise süükspanemisel tugines. Esiteks tuleb täpsustada, et mis puudutab nende argumenti seoses ELTL artikli 101 rikkumisega ja piisavate tõendite puudumisega nende ühes ja vältavas selle artikli rikkumises osalemise tuvastamiseks, siis seda analüüsitakse koos teiste sarnaste argumentidega, mis esitati kuuenda väite raames (vt tagapool punktid 168–186).

112    Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti trahvi eest kaitse saamise taotlused esitanud isikute üldsõnaliste ja ebatäpsete suuliste avalduste kohta, siis olgu meenutatud väljakujunenud kohtupraktikat, et kuigi hagiavalduse teksti saab konkreetsetes küsimustes põhjendada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite kindlatele osadele, ei saa üldine viide muudele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada õigusliku argumentatsiooni peamisi elemente, mis peavad olema märgitud hagiavalduses (vt 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid käesolevas asjas koosneb see argumentatsioon ainult viidetest hagi lisadele. Seetõttu tuleb seda pidada vastuvõetamatuks.

113    Kolmandaks ei saa hagejad põhjendatult kahtluse alla seada uurimismenetluse ammendavust oma väite toetuseks, et komisjon on rikkunud hea halduse põhimõtet.

114    Nimelt tuleb märkida, nagu teeb ka komisjon, et lisaks teabele, mis saadi leebusprogrammi raames tehtud avaldustest, viidi uurimismenetluse käigus läbi etteteatamata kontrolle Nexansi, Nexans France’i ja hagejate ruumides, saadeti välja palju teabenõudeid ja kõigile adressaatidele asjaolude ülevaadet sisaldavad kirjad ning saadi poolte kirjalikke ja suulisi argumente, mis kokku andsid suures osas e-kirjadest, märkmetest ja väärtustabelitest jms koosneva toimiku. Need tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse punktis 3 „Ülevaade faktilistest asjaoludest“, mis koosneb 398 põhjendusest ja 784 joonealusest märkusest, ja muud täiendavad tõendid on lisatud selle otsuse I lisasse.

115    Seetõttu tuleb tagasi lükata hagejate etteheited – mis kõigele lisaks on esitatud üldistavalt ja üksikasju täpsustamata –, mille kohaselt esiteks tugines komisjon ainult leebusprogrammi raames esitatud suulistele avaldustele ega viinud läbi sõltumatut uurimist, ja teiseks rikkus komisjon uurimise käigus kogutud tõendite analüüsimisel hea halduse põhimõtet.

116    Väidetava huvide konflikti kohta, mis hagejate hinnangul oli ühel advokaadil, kes tegi avaldusi 2. veebruaril 2009 Sumitomo Electric Industriesi, Hitachi Cable’i ja J‑Power Systemsi poolt ühiselt esitatud trahvide eest kaitse saamise taotluse raames, piisab, kui märkida, et seda argumenti ei ole põhjendatud konkreetsete tõenditega, mistõttu tuleb see tagasi lükata.

117    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole hea halduse põhimõtet rikkunud.

118    Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt omistati PrysmianCS-ile ebaõigelt vastutus ajavahemiku eest, mis eelnes 27. novembrile 2001

119    Hagejad on seisukohal, et komisjon on ebaõigelt omistanud PrysmianCS-ile vastutuse ajavahemiku eest, mil teda ei olnud veel olemaski, nimelt ajavahemiku eest, mis eelnes 27. novembrile 2001. See väide jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist ning teine võrdse kohtlemise põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist.

–       Väite esimene osa, mis puudutab isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

120    Hagejad kritiseerivad järeldust, mille komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjenduses 730, mille kohaselt PirelliCSE, millest hiljem sai PrysmianCSE ja siis PrysmianCS, oli PirelliCS-i „õigusjärglane ja majanduslik õigusjärglane“ ning pidi seetõttu vastutama viimasena nimetatud äriühingu konkurentsivastase tegevuse eest, mis leidis aset enne 27. novembrit 2001.

121    Täpsemalt märgivad hagejad seoses õigusjärgluse kohta tuvastatuga, et 27. novembril 2001 anti PirelliCS energiasektori tegevuse peamine vara üle PrysmianCSE‑le nendest kahest äriühingust esimese osalise jagunemise raames. Ent PirelliCSE‑le ei läinud üle PirelliCS-i õigused ega kohustused, mistõttu ei saa teda vaadelda tema õigusjärglasena. Samas, kuna 30. detsembril 2002 ühines PirelliCS ühendatava ühinguna Pirelliga, peab viimast äriühingut käsitlema PirelliCS-i õigusjärglasena, kellel tuleb ka vastutada süüks pandud rikkumise eest 27. novembrini 2001 kestnud perioodil.

122    Mis puudutab järeldust seoses majandusliku õigusjärglusega, siis asus komisjon hagejate hinnangul vääralt seisukohale, et PirelliCS-i majanduslik õigusjärglane oli PirelliCSE. Selle kohta märgivad nad, et majandusliku järjepidevuse põhimõte on erand isikliku vastutuse põhimõttest ja seda kohaldatakse rangetel tingimustel siis, kui viimati nimetatud põhimõte ei taga konkurentsireeglite tõhusust ja hoiatavat mõju. Nad lisavad, et vastavalt kohtupraktikale on majandusliku õigusjärgluse teooria kohaldatav vaid juhul, kui struktuurilised sidemed, mis seovad vara üle andjat ja selle saajat, eksisteerivad ajal, mil komisjon oma otsuse vastu võtab. Nad väidavad, et käesolevas asjas moodustavad õiguslikud üksused, millest koosnes kuni 27. novembrini 2001 elektrikaablite sektori tegevust käitav ettevõtja, st PirelliCS ja Pirelli, selle õigusliku üksuse, kes vastutab rikkumise eest enne seda kuupäeva.

123    Komisjon ja Pirelli vaidlevad hagejate argumentidele vastu.

124    Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 5.2.2 ja eriti nimetatud otsuse põhjendusest 729, asus komisjon seisukohale, et PrysmianCS vastutas ühe ja vältava rikkumise eest, mille pani toime tema elektrikaablitega tegelev haru, kogu rikkumisperioodi jooksul, see tähendab 18. veebruarist 1999 kuni 28. jaanuarini 2009.

125    Täpsemalt, vaidlustatud otsuse põhjenduse 730 kohaselt viis Pirelli kontserni elektrikaablite tegevust alguses läbi PirelliCS, seejärel alates 1. juulist 2001 PirelliCSE Italia SpA ja lõpuks alates 27. novembrist 2001 PirelliCSE. Samuti nähtub selle otsuse põhjendustest 739–741, et pärast seda, kui PirelliCSE 28. juulil 2005 Goldman Sachsi tütarettevõtjale võõrandati, sai PirelliCSE-st PrysmianCSE ja seejärel PrysmianCS.

126    Neil asjaoludel pidas komisjon PirelliCSE-d ja sellest tulenevalt PrysmianCS-i PirelliCS-i „õigusjärglaste ja majanduslike õigusjärglastena“ vastutavateks rikkumise eest perioodil, mis eelnes 27. novembrile 2001, kuid hagejad vaidlevad sellele vastu. Tuleb siiski märkida, et nagu pooled oma menetlusdokumentides täpsustasid, ühines PirelliCS ühendatava ühinguna 30. detsembril 2002 Pirelli SpA-ga, kes omakorda ühines Pirelliga 4. augustil 2003. Hagejate kinnitusel on PirelliCS-i õigusjärglane mitte PirelliCSE, vaid Pirelli, keda tuleb ka pidada ainsana vastutavaks rikkumise eest, mis pandi toime enne 27. novembrit 2001.

127    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutab liidu konkurentsiõigus ettevõtjate tegevust ning ettevõtja mõiste hõlmab igat majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Juhul kui selline üksus rikub konkurentsiõiguse norme, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Euroopa Kohus täpsustas, et kui konkurentsiõiguse normide rikkumise toime pannud üksust õiguslikult või organisatsiooniliselt muudetakse, ei too see ilmtingimata kaasa sellise uue ettevõtja asutamist, mis ei vastuta eelneva üksuse konkurentsiõiguse normide vastase käitumise eest, kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes identsed. Nimelt kui ettevõtjad saaksid hoida kõrvale karistustest lihtsalt nii, et nende isikut muudetaks restruktureerimise, võõrandamise või teiste õiguslike või organisatsiooniliste muudatuste teel, ei suudetaks saavutada nende normidega vastuolus oleva tegevuse eest karistamise ja hoitavate karistuste abil sellise tegevuse kordumise ärahoidmise eesmärki (vt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Euroopa Kohus on seega juba otsustanud, et kui kaks üksust moodustasid ühe majandusüksuse, ei takista asjaolu, et rikkumise toime pannud üksus jääb alles, iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus. Eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollis sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu järgisid nad äritegevuses suures ulatuses samu juhiseid (vt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Nagu selgitatud eespool punktis 125, viis käesolevas asjas Pirelli kontsernis elektrikaablite tegevust läbi üksus, kes osales otseselt asjasse puutuvas rikkumises ja keda ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 kontserni siseselt mitu korda restruktureeriti ja võõrandati. Ent tegemist on tehingutega, mis ei takista komisjoni järeldamast eelkõige seda, et alates 27. novembrist 2001 sai PirelliCS-i majanduslikuks õigusjärglaseks PirelliCSE ja et kuni selle kuupäevani toime pandud rikkumises osalemise eest tuli seetõttu vastutavaks pidada teist äriühingut.

131    Nimelt, esiteks tuleb märkida, nagu kinnitati ka vaidlustatud otsuses, et ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 1. juulini 2001 kuulus kõigepealt üksus, kes tegeles Pirelli kontsernis elektrikaablite valdkonnas ja osales otseselt asjasse puutuvas rikkumises, PirellisCS-i eraldi tegevusüksusena. Seejärel võõrandas PirelliCS 1. juulil 2001 osa elektrikaablite käitamise tegevusest oma tütarettevõtjale PirelliCSE Italia. Võõrandati Itaalias asuv vara ja elektrikaablite tootmisseadmed. Lisaks võõrandas PirelliCS 27. novembril 2001 PirelliCSE‑le ülejäänud elektrikaablite tegevuse ning osaluse PirelliCSE Italias, sealhulgas rikkumises osalenud üksuse. Selle kohta olgu täpsustatud, et kuigi hagejad väitsid oma menetlusdokumentides, et kogu PirelliCS-i vara PirelliCSE‑le üle ei antud, räägib sellele vastu hagejate poolt vastuväiteteatisele 24. oktoobril 2011 esitatud vastuse punkt 37, mis on hagile lisatud. Samuti sai Üldkohus tuvastada, olles käsitlenud asjakohast küsimust kohtuistungil, et PirelliCSE‑le mitte üle antud vara moodustas käesolevas asjas väikse, tootmisega mitteseotud osa. Lõpuks tuleneb eeltoodust, et alates 27. novembrist 2001 sai PirelliCSE-st ainus ettevõtja, kes kontrollis täielikult maa- ja veealuste elektrikaablitega seotud tegevust nimetatud kontsernis.

132    Teiseks on oluline märkida, et ajal, mil toimus esimene vara võõrandamine PirelliCS-i ja PirelliCSE Italia vahel, oli nende kahe üksuse vahel tihe seos eespool punktis 129 viidatud kohtupraktika tähenduses, sest PirelliCSE Italia oli PirelliCS-i 100‑protsendiline tütarettevõtja, ja nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 730, kuulusid mõlemad ettevõtjad Pirelli kontserni. Lisaks olgu täheldatud, et teise vara võõrandamise ajal järgisid PirelliCS ja PirelliCSE neid siduvate tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu äritegevuses suures ulatuses samu juhiseid. Selle kohta olgu esiteks meenutatud, et neid kahte üksust kontrollis sama juriidiline isik Pirelli SpA, millest sai hiljem Pirelli, ning teiseks, et nimetatud otsuse põhjendustes 737 ja 738 tuvastas komisjon, et ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 oli Pirellil otsustav mõju kartellis osalenud elektrikaablite tegevusüksuse üle, millele hagejad vastu ei ole vaielnud.

133    Sellest tuleneb, et majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel, nagu seda määratletakse Euroopa Kohtu praktikas, järeldas komisjon õigesti, et PirelliCSE‑le läks üle vastutus PirelliCS-i rikkumise eest kuni 27. novembrini 2001.

134    Seda eeltoodud järeldust ei saa põhjendatult kahtluse alla seada muude hagejate esitatud argumentidega.

135    Esiteks tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt peavad tihedad seosed võõrandajast ja omandajast äriühingute vahel eksisteerima ajal, mil komisjon võtab vastu otsuse rikkumise toimepanemise kohta. Nimelt, kuigi isikliku vastutuse põhimõtte alusel on selle tuvastamiseks, et kaks üksust moodustavad ühe ettevõtja, nõutav, et võõrandamise kuupäeval esineks võõrandaja ja omandaja vahel struktuuriline side, ei ole siiski nõutav, arvestades majandusliku järjepidevuse põhimõtte eesmärki, et see side kestaks kogu ülejäänud rikkumise perioodi vältel või kuni rikkumise eest karistuse määramise otsuse vastuvõtmiseni (18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 51).

136    Teiseks ei saa nõustuda hagejate argumendiga, et PrysmianCS ei saa vastutada ajavahemiku eest, mil teda ei olnud veel asutatudki. Piisab, kui selle kohta märkida, et majandusliku järjepidevuse olukorda ei saa välistada juhul, kui nagu käesolevas asjas alles asutatakse ettevõtja, kellele antakse üle teatud majandustegevuseks vajalik vara ja kes hiljem sõltumatule kolmandale isikule võõrandatakse (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 53).

137    Kolmandaks tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt pidi Pirelli seetõttu, et PirelliCS eksisteeris edasi kuni tema ühinemiseni Pirelli SpA-ga 30. detsembril 2002, olema vastutav rikkumise osa eest, mis pandi toime kuni kaablite valdkonna tegevuse täieliku võõrandamiseni PirelliCSE‑le. Nagu nähtub ka kohtupraktikast, ei takista juhul, kui kaks üksust moodustavad sama majandusüksuse, see, et rikkumise toime pannud üksus on veel alles, iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus (18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 54).

138    Neljandaks, asjaoluga, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli Pirelli elujõuline äriühing, ei saa põhjendada, nagu seda teevad hagejad, talle vastutuse omistamist asjasse puutuvas kartellis otsese osalemise eest, eriti kuni 27. novembrini 2001. Nimelt piisab, kui märkida, et see, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli asjasse puutuva ettevõtja endine emaettevõtja majanduslikult elujõuline, ei ole üks kriteeriumidest, mida vastavalt eespool punktides 128 ja 129 viidatud Euroopa Kohtu praktikale tuleb majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamisel arvesse võtta. Samuti tuleb meenutada, et Pirelli kui emaettevõtja vastutust kuni 28. juulini 2005 kinnitas ka vaidlustatud otsus, sest selle otsuse artikli 2 punkti g kohaselt oli ta trahvi ühe osa tasumise eest „solidaarselt“ vastutav.

139    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei rikkunud isikliku vastutuse põhimõtet, kui ta omistas PirelliCSE‑le vastutuse otsese osalemise eest rikkumises enne 27. novembrit 2001.

140    Ülejäänud osas, isegi kui asuda hagejatega samale seisukohale, et komisjon on teinud vea, järeldades, et PirelliCSE oli PirelliCS-i õigusjärglane, ei ole sellel seisukohal mingit mõju nendest äriühingutest esimesele rikkumises enne 27. novembrit 2001 otsese osalemise eest vastutuse omistamise aspektist, sest igal juhul tuvastas komisjon õigesti, et PirelliCSE oli PirelliCS-i majanduslik õigusjärglane ja seega selle ajavahemiku eest vastutav.

141    Järelikult ei saa käesoleva väite esimese osaga nõustuda.

–       Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

142    Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust sisuliselt seetõttu, et PrysmianCS on ainus üksus, keda peeti vastutavaks teise ettevõtja õigusjärglasena. Nende kinnitusel ei omistatud sellist vastutust Nexans France’ile ega Silec Cable’ile, kuigi nad olid sarnases olukorras.

143    Komisjon ja Pirelli vaidlevad hagejate etteheidetele vastu.

144    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte ehk diskrimineerimiskeelu põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (vt 27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EU:T:2012:325, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika ning 19. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Mitsubishi Electric vs. komisjon, T‑409/12, EU:T:2016:17, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

145    Samuti on Euroopa Kohus hiljuti meenutanud, et kui ettevõtja on oma tegevusega rikkunud ELTL artiklit 101, ei saa ta pääseda täielikult karistusest seetõttu, et teisele ettevõtjale trahvi ei määratud. Nimelt ei saa ettevõtja, kellele määrati trahv osalemise eest konkurentsieeskirju rikkuvas keelatud kokkuleppes, nõuda selle trahvi tühistamist või vähendamist põhjusel, et samas keelatud kokkuleppes osalenud teist isikut selles osalemise eest osaliselt või üldse ei karistatud (vt selle kohta 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Evonik Degussa ja AlzChem vs. komisjon, C‑155/14 P, EU:C:2016:446, punktid 58 ja 59, ning 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Samsung SDI ja Samsung SDI (Malaysia) vs. komisjon, C‑615/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:190, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

146    Võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb järgida kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda nõude põhjendamiseks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole. Nimelt õigusvastasus, mis võib olla antud menetluse pooleks mitte oleva teise ettevõtja suhtes toime pandud, ei saa sundida liidu kohut tuvastama, et tegemist on diskrimineerimisega ja seetõttu ka õigusvastasusega hagejate suhtes. Selline lähenemine tähendaks põhimõtte „võrdne kohtlemine õigusvastasuse kaudu“ kehtestamist ja antud juhul komisjoni kohustamist eirama tõendeid, mis tal karistatava teo toime pannud ettevõtja karistamiseks on, vaid sel põhjusel, et teine ettevõtja, kes võib olla sarnases olukorras, on õigusvastaselt niisugusest karistusest pääsenud. Lisaks, nagu nähtub ka selgelt võrdse kohtlemise põhimõtet käsitlevast kohtupraktikast, ei saa ettevõtja, kes on oma tegevusega rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, pääseda täielikult karistusest põhjusel, et teistele ettevõtjatele trahvi ei määratud, kui nende olukorras – nagu käesolevas asjas – liidu kohtu poole ei pöördutud (vt selle kohta 16. novembri 2006. aasta kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, T‑120/04, EU:T:2006:350, punkt 77).

147    Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu nähtub punktist 139 eespool, ei ole komisjon mingil viisil rikkunud isikliku vastutuse põhimõtet, omistades PirelliCSE‑le ja sellest tulenevalt PrysmianCS‑ile vastutuse rikkumises osalemise eest perioodil, mis kestis kuni 27. novembrini 2001. Seetõttu, isegi kui eeldada, et komisjon võib olla Nexans France’i ja Silec Cable’i vastutuse tuvastamata jätmise tõttu toiminud õigusvastaselt, nagu väidavad hagejad, asub Üldkohus eespool punktides 145 ja 146 viidatud kohtupraktikat arvestades seisukohale, et see võimalik õigusvastasus, mida ei ole käesoleva hagi raames palutud tuvastada, ei saa mingil juhul viia selleni, et tuvastatakse hagejate diskrimineerimine ja seetõttu nende õigusvastane kohtlemine.

148    Seetõttu tuleb käesoleva väite teine osa tagasi lükata, nagu järelikult ka see väide tervikuna.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuna komisjon ei määranud kindlaks solidaarvõlgnike osade suurust nende omavahelistes suhetes

149    Hagejad ja Goldman Sachs väidavad, et komisjon oleks pidanud määrama kindlaks solidaarvõlgnike osade suuruse nende omavahelistes suhetes. Nende hinnangul ei ole selline kindlaksmääramine vajalik, kui äriühingud kuuluvad vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal samasse kontserni. Ent kui majandusüksust, mille need äriühingud moodustasid, enam ei eksisteeri, nagu käesolevas asjas, on komisjon kohustatud need osad nimetatud otsuses kindlaks määrama.

150    Komisjon ja Pirelli vaidlevad nendele argumentidele vastu.

151    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuna trahvi tasumise solidaarvastutuse mõiste liidu õiguses tuleneb otseselt ettevõtja mõistest, puudutab see üksnes ettevõtjat, mitte aga seda moodustavaid äriühinguid (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2 tuleneb, et komisjon võib kohustada mitut samasse ettevõtjasse kuuluvat äriühingut tasuma solidaarselt ühte trahvi, ei võimalda selle sätte sõnastus ega solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk järeldada, et see karistamispädevus ulatuks kaugemale solidaarvastutuse välimise suhte kindlaksmääramisest, see tähendab pädevuseni määrata kindlaks solidaarvõlgnike osad nende omavahelises sisemises suhtes (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk seisneb hoopis selles, et tegemist on täiendava õigusliku instrumendiga, mis komisjonil on selleks, et muuta tõhusamaks tema tegevus konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratud trahvide sissenõudmisel, kuna see mehhanism vähendab komisjoni – kui nendest trahvidest tekkinud võla võlausaldaja – jaoks maksejõuetusriski, ja see on osa hoiatavast eesmärgist, mida konkurentsiõiguses üldjuhul taotletakse (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika).

154    Solidaarvõlgnike vahelises sisemises suhtes nende omavaheliste osade kindlaksmääramine neid kahte eesmärki aga ei teeni. Nimelt on tegemist vaidlusküsimusega, mis tuleb lahendada hiljem ja mis ei oma komisjoni jaoks üldjuhul enam tähtsust, kuna üks või mitu kõnealust solidaarvõlgnikku on kogu trahvi talle juba tasunud (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus, Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Käesolevas asjas piisab, kui märkida, et arvestades eespool punktides 151–154 viidatud kohtupraktikat, ei olnud komisjon antud juhul kohustatud kindlaks määrama iga hageja ja menetluse astuja võla osa nendevahelises sisemises suhtes. Nimelt, kuna komisjon järeldas, et kogu rikkumise perioodi vältel moodustasid hagejad ja menetlusse astujad ühe ettevõtja konkurentsiõiguse tähenduses – millele hagejad vastu ei vaidle –, võis ta piirduda sellega, et ta määras kindlaks trahvisumma, mida need äriühingud pidid solidaarselt tasuma.

156    Samuti ei saa eespool punktis 155 tehtud järeldust seada kahtluse alla hagejate argument, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei moodustanud menetlusse astujad enam hagejatega sama üksust.

157    Esiteks on oluline täheldada, et selle argumendiga nõustumine läheks vastuollu solidaarvastutuse mõiste endaga. Selle kohta olgu märgitud, et solidaarvastutuse mehhanism tähendab juba oma määratluselt seda, et komisjon võib esitada nõude emaettevõtjale või tütarettevõtjale, nägemata ette võla osasid, nagu hagejad õigeks peavad. Nimelt nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei eksisteeri mingit „järjestust“ komisjoni poolt trahvi määramisel kas ühele või teisele nendest äriühingutest (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Dow Chemical jt vs. komisjon, C‑499/11 P, EU:C:2013:482, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Teiseks tuleb asuda seisukohale, et selle argumendiga nõustumine võiks kahjustada solidaarvastutuse mehhanismi eesmärki, milleks vastavalt eespool punktis 153 viidatule on see, et tegemist on täiendava õigusliku instrumendiga, mis komisjonil on selleks, et muuta tõhusamaks tema tegevus määratud trahvide sissenõudmisel kui ka hoiatamise eesmärgil, mida konkurentsiõiguses üldjuhul taotletakse.

159    Arvestades eeltoodut, tuleb järeldada, et komisjon ei rikkunud käesolevas asjas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sätteid sellega, et ta ei määranud kindlaks hagejate ja menetlusse astujate võla osasid nende vahelises sisemises suhtes.

160    Viies väide tuleb seega tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt ei ole piisavalt tõendeid ELTL artikli 101 rikkumise kohta

161    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ELTL artiklit 101 rikkuva konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu ja järelikult ka nende osalemist selles. Nad leiavad, et „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu kohta ei ole piisavalt tõendeid ja seetõttu ei ole tõendatud „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ olemasolu kujul, nagu komisjon seda kirjeldab.

162    Esiteks tuginevad hagejate hinnangul komisjoni järeldused „koduterritooriumi“ kokkuleppe kohta tautoloogilisel põhjenduskäigule, mis ei jäta hagejatele mingit ruumi enda kaitsmiseks. Nad väidavad, et komisjon ei esitanud otseseid tõendeid selle põhimõtte olemasolu kohta. Lisaks kritiseerivad nad seda, et Euroopa projektide üle arutelu puudumist tõlgendati konkurentsivastase kokkuleppe olemasolu märgina ning et Jaapani ja Lõuna‑Korea äriühingute püüdeid „siseneda“ EMP turule ei tõlgendatud mitte konkurentsi märgina, vaid selle põhimõtte rikkumisena.

163    Teiseks kinnitavad hagejad, et nad esitasid haldusmenetluses mitu alternatiivset selgitust vaidlustatud otsuses kirjeldatud sündmustele ning selgitasid ka asjaolu, miks Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad ei olnud EMPs konkureerimisest huvitatud.

164    Esimesena täheldavad hagejad, et ekspordikoostöö teemal aset leidnud kolmepoolsed „A/R/K“ kohtumised toimusid ajavahemikul 1998–2005 seoses Super Tension Cables Export Agreement’iga (ülikõrgepingekaablite ekspordi leping; edaspidi „STEA“) ja Sub-marine Cable Export Association (veealuste kaablite ekspordi ühendus; edaspidi „SMEA“) ning nende kohtumiste käigus arutati küll projekte, mis olid juba läbi viidud või mida hakati läbi viima väljaspool EMPd, kuid millel mingite kokkulepeteni ei jõutud.

165    Teisena väidavad hagejad, et esines mitmeid takistusi, miks Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad ei saanud tegutseda EMPs ja Euroopa äriühingud Jaapanis ja Lõuna‑Koreas. Täpsemalt olid need takistused seotud riigiti projektide laadi suure erinevusega, kultuuriliste ja keeleliste erinevustega, asjaoluga, et teatud võrgukäitajad keeldusid ärist varustajatega, kellel ei olnud asjasse puutuvas riigis füüsiliselt kohal vähemalt üht kohalikku esindajat, ja transpordikuludega. Lõpuks märgivad hagejad, et nende argumentide välistamiseks ei piisa asjaolust, et alates uurimisel algusest on paljud Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad astunud samme selleks, et EMP turule „siseneda“.

166    Kolmandaks toonitavad hagejad, et kuna komisjon ei ole tõendanud „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu, ei saa ta ka neile ette heita Euroopa tasandil projektide ärajagamise kokkulepet.

167    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

168    Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleva väite raames kordavad hagejad uuesti argumente, mille eesmärk on tõendada, et komisjon tugines oma järeldusi tehes ainult leebema kohtlemise taotlustele, mis näitab väidetavalt nõrka uurimistööd. Kuid nagu nähtub analüüsist, mis esitati komisjoni poolt hea halduse põhimõtte rikkumist puudutava kolmanda väite raames, tuleb asuda hoopis seisukohale, et väidet, mille kohaselt komisjon tugines ainult leebusprogrammi raames kogutud suulistele avaldustele, viimata läbi sõltumatut uurimist, ei toeta vaidlustatud otsuses esitatud teave, eriti selle otsuse punkt 3, milles komisjon – nagu tuleneb eespool punktist 114 – viitab erinevatele tõenditele, mille põhjal ta sai teha oma järeldused kartelli kohta.

169    Mis puudutab hagejate argumente, et komisjon ei ole suutnud tõendada „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu, siis olgu meenutatud, et nagu nähtub punktist 12 eespool ja vaidlustatud otsuse põhjendustest 76 ja järgmistest põhjendustest, tuli vastavalt sellele kokkuleppele Lõuna‑Korea ja Jaapani tootjatel hoiduda konkureerimast Euroopa tootjatega Euroopa „koduterritooriumil“, nagu see oli määratletud kartelli liikmete poolt, ning vastusooritusena kohustusid Euroopa tootjad hoiduma konkureerimast nende „koduterritooriumidel“, eelkõige Jaapanis ja Lõuna‑Koreas. See kokkulepe oli komisjoni hinnangul seotud „eksporditerritooriumide“ kokkuleppega, milles jagati „60/40“ kvoodi alusel ühelt poolt Euroopa ja teiselt poolt Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjate vahel ära „koduterritooriumidest“ väljaspool teostatavad projektid. Viimase kohta nähtub nimetatud otsuse põhjendustest 79 ja 247, et Kreeka ei kuulunud pikka aega Euroopa „koduterritooriumi“ alla asjasse puutuva kokkuleppe tähenduses ja et Kreekas teostatavad projektid jagati ära „eksporditerritooriumi“ projektidena.

170    Käesolevas asjas ei saa hagejate esitatud asjasse puutuvate argumentidega „koduterritooriumi“ kokkuleppe ja Euroopa kartellikonfiguratsiooni olemasolu põhjendatult kahtluse alla seada.

171    Nimelt, esiteks tuleb märkida, et „koduterritooriumi“ kokkulepet kirjeldatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 76–86, kus tuginetakse tõenditele, mida hagejad konkreetselt kahtluse alla seadnud ei ole. Samuti tõendavad selle kokkuleppe olemasolu tõendid, mis on loetletud selle otsuse punktis 3 „Ülevaade faktilistest asjaoludest“ ja mida jällegi hagejad konkreetsete tõenditega kahtluse alla ei sea. Lisaks esitab komisjon selle otsuse põhjendustes 107–115 kokkuvõtte „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ olemasolu näitavate tõendite kohta ning hagejad ei püüagi vastupidiseid tõendeid esitada.

172    Samuti esitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 493 kokkuvõtte kõigist uurimise käigus kogutud tõenditest, sealhulgas nendest, mis puudutavad „koduterritooriumi“ kokkulepet ja „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“, mida hagejad konkreetsete argumentidega ei vaidlusta, välja arvatud nimetatud otsuse põhjenduse 234 osas, kuid sedagi oma argumentide toetuseks tõendeid esitamata. Täpsemalt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 493 viidatud tõendite analüüsist järgmist:

–        esiteks ühinesid kartelli liikmed kaudselt või otseselt kokkuleppega või kooskõlastatud tegevusega, mille kohaselt oli Euroopa „koduterritoorium“ kaitstud Jaapani ja Lõuna‑Korea elektrikaablitootjate konkurentsi eest, ja vastupidi (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt a);

–        teiseks osalesid kartelli „R‑liikmed“ „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“, mille kohaselt jagati ära EMP territooriumid ja kliendid (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt b);

–        kolmandaks leppisid mitu osalist, sealhulgas hagejad kokku hinnas, mida küsitakse vee- ja maa-aluste elektrikaablite eest muu hulgas EMP projektide puhul (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt d);

–        neljandaks osalesid mitu liiget, sealhulgas hagejad näiliste pakkumuste tegemises, et tagada vee- ja maa-aluste elektrikaablite projektide kokkulepitud jaotus muu hulgas EMP projektide puhul (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt e);

–        viiendaks vahetasid mitu liiget, sealhulgas hagejad, tundlikku ja strateegilist äriteavet näiteks nende kasutamata tootmisvõimsuse kohta või huvi kohta osaleda konkreetsetes hankemenetlustes, muu hulgas EMP projektide puhul (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt f);

–        kuuendaks osalesid teatud liikmed, sealhulgas hagejad, tegevuses, mille eesmärk oli kartelli tugevdada, nagu ühine keeldumine lisaseadmete tarnimisest või tehnilise abi andmisest teatud konkurentidele (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt g);

–        seitsmendaks teostasid mitu liiget, sealhulgas hagejad, järelevalvet turujaotus- ja hinnakokkulepete täitmise üle, vahetades omavahel väärtustabeleid ja teavet turgude kohta ning kehtestades teavitamiskohustuse muu hulgas EMP projektide puhul (vaidlustatud otsuse põhjenduse 493 punkt h).

173    Lõpuks tuleb märkida, et lisaks komisjoni poolt muu hulgas „koduterritooriumi“ kokkuleppe ja „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ kohta tuvastatule viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 493 ka kõigile tõenditele, mis on seotud „eksporditerritooriumide“ tingimusega, mida hagejad samuti järgisid.

174    Komisjoni kogutud tõendid, mille esitamist Üldkohus palus käesoleva kohtuasja menetluse kirjalikus osas võetud menetlust korraldavate meetmete ja tehtud uurimistoimingute raames (vt eespool punkt 28), kinnitavad seetõttu nii „koduterritooriumi“ kokkuleppe ja „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ olemasolu kui ka hagejate osavõttu kartellist, ilma et viimased oleksid esitanud konkreetseid tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla – nagu väidavad hagejad – ühise tahte täita EMPd puudutavat kokkulepet.

175    Teiseks tuleb rõhutada, nagu teeb ka komisjon, et oma menetlusdokumentides ei sea hagejad vaidlustatud otsuses esitatud tõendeid kahtluse alla, piirdudes vaid viidetega selle otsuse üksikutele osadele, eriti põhjendustele 78, 501 ja 626, et vaielda vastu „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu kohta tehtud järelduste usaldusväärsusele. Selle kohta tuleb ka märkida, et samas otsuses tuuakse välja mitmeid tõendeid, mis toetavad leebemat kohtlemist taotlenud isikute esitatud süüstavaid tõendeid, suulisi avaldusi ja vastuseid teabenõuetele, ja mis lisanduvad kontrollide käigus kogutud dokumentidele ning tõendavad nimetatud kokkuleppe olemasolu.

176    Täpsemalt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 626 viidatakse mitmele selle otsuse muule põhjendusele, mis sisaldavad tõendeid „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu kohta, nimelt selle otsuse põhjendustele 306, 329, 353, 355, 357, 358, 380, 384, 386, 393, 428 ja 437, millele hagejad üksikasjalikult vastu ei vaidle. Lisaks märgitakse sama otsuse põhjendustes 80–86, et seda kokkulepet kohaldati Euroopa projektide suhtes, mille üle Euroopa, Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad omavahel aru pidasid. Samuti, nagu täheldab komisjon, räägivad need tõendid vastu väljavõttele J–Power Systemsi suulistest avaldustest, millele hagejad viitavad oma selle argumendi põhjendamiseks, mille kohaselt elektrikaablitootjate vaheline „eksporditerritooriumide“ teemaline suhtlemine katkes 2004. aasta lõpus. Need tõendid on ka piisavad, et lükata ümber hagejate selgitus, et kohtumised, millel nimetatud tootjad otsustasid teha turul koostööd, puudutasid ainult EMPst väljapoole jäävaid projekte.

177    Kolmandaks esitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 502–509 tõendid selle tõendamiseks, et „koduterritooriumi“ kokkulepet ja „Euroopa kartellikonfiguratsiooni“ rakendati. Selle kohta tuleb märkida, et käesoleva väite raames viitavad hagejad nendest tõenditest osadele, kuid jätavad täpsemalt vastu vaidlemata juhistele, mis anti Aasia tootjatele nimetatud kokkuleppe täitmise tagamiseks. Lisaks, nagu rõhutab komisjon ja nagu nähtub ka eespool viidatud põhjendustest, ei vaidle hagejad vastu ka tõenditele selle kohta, et osalised olid teadlikud nende tegevuse õigusvastasusest ja nad võtsid teatud hulga organisatsioonilisi ja tehnilisi ettevaatusabinõusid, et nende tegevust ei avastataks.

178    Neljandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et komisjon oleks pidanud analüüsima kartelli mõju, siis piisab, kui märkida, et sellist kohustust ei ole, kui tegemist on eesmärgil põhineva rikkumisega, nagu seda on vaidlustatud otsuses tuvastatud turu jagamine (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 420 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse punktis 3.3 esitatakse tõendid, mida hagejad ei ole konkreetselt vaidlustanud ja mille eesmärk on tõendada kartellikokkuleppe täitmist, ning selles tuuakse muu hulgas esile ka näited, sealhulgas nimetatud otsuse põhjendustes 113 ja 114. Veel tuleb lisada, et isegi kui osasid kartelli liikmete vahel ära jagatud projekte, millele viidatakse eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 192, põhjenduse 234 punktis a ja põhjenduses 151, ellu ei viidud, nagu väidavad hagejad, tuleneb kohtupraktikast, millele viidatakse ka sama otsuse põhjenduses 645, et konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe kas või osalisest täitmisest piisab, et välistada võimalust järeldada, et sellel kokkuleppel puudub mõju turule (25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EU:T:2005:367, punkt 148). Tuleb ka lisada, et igal juhul ei saa need projektid seada kahtluse alla kõiki muid tõendeid, millele komisjon on viidanud.

179    Viiendaks väidavad hagejad sisuliselt, et tehnilistel, ärilistel ja ajaloolistel põhjustel ei olnud Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjatel huvi „Euroopa projektide“ saamiseks konkureerida. Nende hinnangul saab nende põhjustega vaidlustatud otsuses viidatud tõendeid usutavalt selgitada.

180    Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale võib piirata konkurentsi kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta Euroopa tootjaid nende liidu territooriumil välisriikide muude tootjate pakutava tegeliku või potentsiaalse konkurentsi eest, välja arvatud juhul, kui esinevad Euroopa turule sisenemise ületamatud tõkked, mis välistavad nende välisriikide tootjate poolse igasuguse potentsiaalse konkurentsi (vt selle kohta 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑519/09, ei avaldata, EU:T:2014:263, punkt 230).

181    Käesolevas asjas ei saa hagejad väita, et Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjad ei olnud Euroopa tootjatele EMPs vähemalt potentsiaalsed konkurendid.

182    Nimelt tuleb märkida esiteks, et nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 658, kinnitasid kartelli liikmed kokkuleppe täitmist regulaarselt ning kartelli „A“‑ ja R‑liikmed“ teavitasid üksteist vastastikku pakkumuskutsetest teise poole „territooriumil“. Teiseks nähtub nimetatud otsuse põhjendusest 663, et Euroopa kliendid kutsusid regulaarselt Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjaid tegema nende projektide suhtes pakkumusi. Samuti viitab komisjon selles põhjenduses sama otsuse põhjendustele 231 ja 279, milles on mainitud teatud hulka tõendeid, millest nähtub, et pöördutud oli kahe Jaapani tootja poole seoses projektidega, mis tuli teostada EMPs, eelkõige Hispaanias, Itaalias, Madalmaades ja Ühendkuningriigis. Kolmandaks käib asjaolu, mis nähtub sama otsuse põhjendustest 664 ja 666, et hagejate hinnangul olid eri klientidel erinevad tehnilised nõudmised, kõigi, nii Euroopa, Jaapani kui Lõuna‑Korea potentsiaalsete varustajate kohta. Neljandaks, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 666, astusid mitu Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjat pärast komisjoni uurimise alustamist samme EMPs teostatavates projektides osalemiseks. Viiendaks tuleb märkida, et aastatel 2001 ja 2005 osales üks Lõuna‑Korea ettevõtja viidatud otsuse põhjenduse 661 kohaselt projektides, mis tuli teostada EMPs ja mis seisnesid elektrikaablite süsteemide müügis. See osalemine kinnitab, et nimetatud ettevõtja oli Euroopa tootjatele EMPs vähemalt potentsiaalne konkurent ja et ei esinenud ületamatuid takistusi Euroopa turule sisenemiseks.

183    Sellest tuleneb, et vastupidi hagejate väidetule ei olnud Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjate osalemine EMP turul tehniliselt võimatu ega majanduslikult jätkusuutmatu.

184    Seetõttu ei ole hagejad suutnud seada kahtluse alla komisjoni järeldust nende osalemise kohta konkurentsivastases kokkuleppes, mis sisaldas eelkõige „koduterritooriumi“ kokkulepet.

185    Arvestades eeltoodut, tuleb seega asuda seisukohale, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon ei tõendanud piisavalt ELTL artikli 101 rikkumist.

186    Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, mille kohaselt on rikkumise kestust ebaõigesti kindlaks määratud

187    Hagejad leiavad, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud konkurentsivastase kokkuleppe alguskuupäeva, eriti perioodi 1999–2000 osas, mille jooksul nende hinnangul toimus vaid üks „läbirääkimiste rangelt piiratud faas“. Nad on nimelt seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et rikkumine algas 18. veebruaril 1999 Zürichis (Šveits) toimunud kohtumisel, ja et ühestki tõendist ei nähtu, et muudel kohtumistel, kus Pirelli aastatel 1999 ja 2000 osales, sõlmiti mõni kokkulepe.

188    Mis puudutab esiteks 18. veebruaril 1999 Zürichis toimunud kohtumist, siis väidavad hagejad, et ainus dokumentaalne tõend komisjoni toimikus on ettevõtjasisesed märkmed, mille koostas Sumitomo Electric Industriesi töötaja Y., mis esitati ühise trahvide eest kaitse saamise taotluse raames ja mida tõlgendati selle kohtumise protokollina, kuigi nendes ei ole autorit mainitud ja neid märkmeid ei jagatud sellel kohtumisel osalenud teiste isikutega. Hagejate sõnul on tegemist vähese tõendusliku väärtusega tõendiga, mida ei toeta ükski J‑Power Systemsi suuline avaldus ega suurem tõendite kogum. Samuti täheldavad nad, et komisjon ise märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 497, et asjasse puutuval kohtumisel ei päädinud arutelu kokkuleppe sõlmimisega selle kohta, kuidas määratleda „koduterritooriumid“, ega selle kohta, kuidas jagada kvoote projektide suhtes, mis jäävad nendest territooriumidest väljapoole. Nii ei saa komisjon väita, et alates sellest kuupäevast eksisteeris kartell või et selle liikmed kaotasid ebakindluse oma turukäitumise suhtes või vähendasid seda oluliselt. Viimaks märgivad hagejad, et komisjoni otsustuspraktika analüüs näitab, et keelatud kokkuleppe algusaega ei ole kunagi nii väheste tõendite alusel kindlaks määratud.

189    Mis puudutab teiseks muid tõendeid, siis väidavad hagejad sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole tõendatud – vähemalt perioodi osas kuni 2000. aasta lõpuni –, et Euroopa ja Jaapani tootjad leppisid kokku „kartellikonfiguratsiooni A/R“ elluviimises või kartelli „Euroopa konfiguratsiooni“ loomises. Täpsemalt viitavad nad kohtumistele, mis toimusid 24. mail 1999 Kuala Lumpuris (Malaisia), 3. ja 4. juunil 1999 Tokyos (Jaapan), 26. juulil 1999 Londonis (Ühendkuningriik), 19. oktoobril 1999 Kuala Lumpuris, 1. ja 2. märtsil 2000 Tokyos, 11. mail 2000 Pariisis (Prantsusmaa), 2000. aasta juulis Milanos või Londonis ja 29. novembril 2000 à Kuala Lumpuris.

190    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

191    Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikli 101 lõige 1 keelab kokkulepped ja kooskõlastatud tegevuse, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires, iseäranis kokkulepped ja tegevuse, millega jagatakse turge või tarneallikaid.

192    ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses kokkuleppe olemasoluks piisab sellest, et ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul teatud konkreetsel viisil. Kokkuleppe selle sätte tähenduses võib sõlmituks lugeda niipea, kui esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt, isegi kui plaanitava piirangu konkreetseid detaile alles läbi räägitakse (vt 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, T‑186/06, EU:T:2011:276, punktid 85 ja 86 ning seal viidatud kohtupraktika). Selles suhtes ei ole vaja uurida, kas ettevõtjad lugesid end õiguslikult, faktiliselt või moraalselt kohustatuks käituma nii, nagu nad omavahel kokku leppisid (14. mai 1998. aasta kohtuotsus Mayr-Melnhof vs. komisjon, T‑347/94, EU:T:1998:101, punkt 65, ja 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, T‑54/03, ei avaldata, EU:T:2008:255, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika).

193    Mõiste „kooskõlastatud tegevus“ tähendab koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid mille puhul teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjate vaheline praktiline koostöö (vt 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, T‑186/06, EU:T:2011:276, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

194    ELTL artikli 101 lõikega 1 on seega vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, mis mõjutab olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või millega antakse viimasele teada, kuidas ettevõtja on otsustanud turul käituda või kavatseb hakata käituma, kui selle suhtlemise eesmärk või mõju on konkurentsi piiramine. Konkurentsivastase kokkuleppe ettevalmistamiseks konkurentidele andmete edastamisest piisab, et tõendada selle sätte tähenduses kooskõlastatud tegevuse olemasolu (vt 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, T‑186/06, EU:T:2011:276, punktid 88 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika).

195    Lisaks hõlmavad ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses mõisted „kokkulepe“ ja „kooskõlastatud tegevus“ subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest. Seetõttu piisab, kui tõendatakse ühte kahest selles sättes käsitletud rikkumise avaldumisvormist, et see säte igal juhul kohalduks (5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑455/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:796, punkt 53).

196    Samuti tuleneb kohtupraktikast, et komisjon ei pea tõendama mitte üksnes keelatud kokkuleppe olemasolu, vaid ka selle kestust (14. juuli 2005. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp vs. komisjon, C‑65/02 P ja C‑73/02 P, EU:C:2005:454, punkt 31).

197    Kuigi komisjonil tuleb ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise toimepanemise tuvastamiseks esitada täpsed ja üksteist toetavad tõendid, ei pruugi komisjoni esitatud iga tõend vastata neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele see institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatuna sellele nõudele. Seega tuleb ettevõtja poolt selle sätte rikkumise tõendamiseks vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid hinnata mitte eraldi, vaid nende kogumis (vt 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, T‑562/08, ei avaldata, EU:T:2014:1078, punktid 152 ja 153 ning seal viidatud kohtupraktika).

198    Enamikul juhtudel tuleb konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu järeldada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu loogilise selgituse puudumise korral tõendada konkurentsieeskirjade rikkumist (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 26).

199    Käesolevas asjas tuvastas komisjon eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 138 ja 506, et selles otsuses käsitletud kartell algas 18. veebruaril 1999 ehk ajal, mil Zürichi ühes hotellis said omavahel kokku nelja Jaapani elektrikaablite tootja, Furukawa Electricu, Fujikura, Sumitomo Electric Industriesi ja Hitachi Cable’i esindajad, ning kahe Euroopa elektrikaablite tootja, sealhulgas Pirelli esindajad. Kuigi hagejad iseenesest sellel kohtumisel ei osalenud, olgu täheldatud, et nagu nähtub neljanda väite analüüsist, vastutavad nad sellel kohtumisel osalemise eest Pirelli õigusjärglastena.

200    Komisjon jõudis eespool punktis 199 viidatud seisukohale mitmele faktilisele asjaolule tuginedes, mida võib kokkuvõtlikult kirjeldada alljärgnevalt.

201    Kõigepealt märkis komisjon, et vaidlustatud otsuses käsitletud kartelli lähtepunktiks olid kaks ekspordirežiimi, mis tulenesid STEAst ja SMEAst, mille olid 1970. aastatel sõlminud Euroopa peamised elektrikaablitootjad International Cable Development Corporation (kaablisektori arendamise rahvusvaheline ühendus) raames. Nimetatud otsuse põhjenduse 64 kohaselt nägid STEA ja SMEA ette esialgse raamistiku selliste maa- ja veealuste kõrgepinge elektrikaablite turgude ja projektide määramisele ja jaotamisele, mis jäid väljapoole need kokkulepped sõlminud äriühingute „koduterritooriume“. Komisjon märgib samas põhjenduses, ilma et hagejad sellele vastu vaidleks, et uurimise käigus tuvastati, et lisaks nendele kokkulepetele eksisteeris ka Euroopa, Jaapani ja Lõuna‑Korea tootjate vaheline suuline lepe, mille kohaselt kohustusid need kolm tootjate rühma mitte konkureerima üksteise vastavatel „koduterritooriumidel“. Teiste piirkondade osas oli tootjate eesmärk projektid omavahel ära jagada nii, et Euroopa tootjad saavad umbes 60% projektidest ja Jaapani tootjad umbes 40% projektidest. Igale rühmale määrati esimees ja sekretär (või koordinaator), et jaotamist organiseerida. Viidatud kokkulepete ja suulise leppe pooled, kellele kliendid esitasid kutseid osaleda maa- ja veealuste elektrikaablite võimalikes projektides, olid kohustatud nendest kutsetest teatama Jaapani või Euroopa sekretärile, kui elektrikaablite tüüp või pikkus vastas teatud kriteeriumidele. Sekretärid või koordinaatorid pidasid seejärel omavahel aru ja leppisid kokku tootjate rühma, kellele projekt määrata.

202    Puudub vaidlus selles, et vaidlustatud otsuses käsitletud kartell kujunes välja eespool punktis 201 kirjeldatu kohaselt.

203    Seejärel, vaidlustatud otsuse põhjenduse 117 kohaselt lõpetati STEA ja SMEA, sealhulgas nendega kaasnev suuline lepe, 1997. aasta lõpus. Komisjon esitas tõendid – millele hagejad konkreetsetele tõenditele tuginedes vastu ei vaielnud –, millest nähtub esiteks, et need kokkulepped sõlminud äriühingud olid teadlikud nende õigusvastasest ja teiseks, et nad kavatsesid need kokkulepped tulevikus korralduslikult ümber vaadata. Ta esitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 119 ja 121–136 ning selle otsuse I lisa punktides 3–15 tõendeid, mis kinnitasid, et need äriühingud jätkasid kohtumisi ja arutelusid nende kokkulepete lõppemise tagajärgede ning uue kokkuleppe sõlmimise võimaluse teemal. Hagejad ei vaidle vastu osalemisele üheteistkümnel kohtumisel teiste Jaapani tootjatega, mis leidsid aset 1998. aasta jooksul, ja ühel kohtumisel 1998. aasta oktoobris Kuala Lumpuris, millel osalesid muu hulgas Pirelli, Sumitomo Electric Industries, Hitachi Cable, Furukawa Electric, Fujikura ja veel üks Euroopa ettevõtja.

204    Olgu märgitud, et ühel eespool punktis 203 märgitud kohtumisel arutati komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 kirjeldatu kohaselt ja ilma, et hagejad sellele asjaolule vastu oleks vaielnud, elektrikaablite projekti, mis tuli teostada Singapuris ning mis algselt, enne STEA ja SMEA lõppemist oli määratud Euroopa ettevõtjatele ning millega seoses kritiseeriti Furukawa Electricut, kes oli esitanud madala hinnaga pakkumuse. Selle kriitika raames mainiti ka, et niisugune käitumine võib nurjata „[Jaapani ja Euroopa tootjate] vaheliste tulevaste läbirääkimiste plaani“.

205    Lisaks tõi komisjon esile kuuest regulaarsest kohtumistest koosneva kohtumiste rea, mis leidsid aset 1999. aastal muu hulgas Pirelli, Fujikura, Furukawa Electricu, Hitachi Cable’i ja Sumitomo Electric Industries esindajate vahel. Nendele kohtumistele järgnesid Jaapani ja Euroopa tootjate muud kohtumised ning mitmed kahepoolsed kohtumised 2000. aastal. Nende kohtumiste aegsetest märkmetest, millele komisjon viitab eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 137, 141, 143, 144 ja 154, nähtub, et neil kohtumistel oli konkurentsivastane laad, sest neil arutati turgude jaotamise kokkuleppe sõlmimist ja toimimist, järgides STEA ja SMEA struktuuri. Nendel kohtumistel osalenud isikud arutasid turgude jaotamise reegleid, vastavate „koduterritooriumide“ kindlaksmääramist, kvoote, mille alusel jagada ära „eksporditerritooriumidel“ teostatavad projektid, seda, millise pingega elektrikaablid on kokkuleppe esemeks, piirkondlike koordinaatorite nimetamist ja uusi ettevõtjaid, keda tuleks suhtlusse kaasata, et tagada uue kokkuleppe võimalikult tõhus toimimine.

206    Viimaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 145, et oma ühises trahvide eest kaitse saamise taotluses kinnitasid J‑Power Systems, Sumitomo Electric Industries ja Hitachi Cable, et kartelli algfaasis järgisid „koduterritooriumi“ kokkulepet vähemalt Sumitomo Electric Industries ja Hitachi Cable, kes kandsid hoolt selle eest, et teatud projekte, mis teostati Euroopa „koduterritooriumil“, ei pakutaks mitte neile, vaid Euroopa äriühingutele.

207    Vaidlustatud otsuse kohaselt leidis eeltoodu taustal Zürichis aset 18. veebruari 1999. aasta kohtumine, mille käigus Sumitomo Electric Industriesi töötaja Y. tegi märkmed, millele komisjon viitas nimetatud otsuse põhjenduses 137. Nendest märkmetest – kus on selgelt välja toodud kohtumise toimumise kuupäev ja koht, mistõttu ei saa hagejad kahtluse alla seada nende koostamise aega – nähtub, et kohtumine puudutas veealuste elektrikaablite projektide kokkuleppe tingimusi, nimelt Euroopa ja Jaapani tootjatele määratavaid kvoote, „koduterritooriumide“ kindlaksmääramist ettevõtjate tootmisüksuste asukoha alusel ning „eksporditerritooriumidel“ kvootide järgimist ja nende järgimise järelevalvet väärtustabelite vahetamise teel. Osalenud isikud arutasid ka ABB ning Jaapani ettevõtjate SWCC Showa Holdingsi ja Mitsubishi Cable Industriesi kokkuleppesse kaasamist, puudutades ABB‑le eelisoleeritud torude kartellis osalemise eest määratud trahvi küsimust, ning väljendasid oma teadlikkust tekkida võivatest riskidest.

208    18. veebruaril 1999 Zürichis toimunud kohtumise kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 497, et teatud sel kohtumisel arutatud küsimustes kokkulepet ei saavutatud. Nimelt tuleneb J‑Power Systemsi suulise avalduse protokollist ja selle kohtumise kohta koostatud kirjalikest märkmetest, et pooled ei leppinud kokku „eksporditerritooriumidel“ kohaldatavas kvoodis („kvoot 60/40“ või kvoot „70/30“) ega teinud lõplikku otsust selle kohta, kas Rootsi (ABB tootmistegevuse koht), Lõuna‑Korea ja Taiwan peaksid kuuluma „koduterritooriumide“ hulka. Kuid komisjon asus seisukohale, et selle kohtumisega rikkumine algas. Selle kohta märkis ta nimetatud otsuse põhjenduses 506 järgmist:

„Arvestades […] 18. veebruari 1999. aasta kohtumisele eelnenud tegevust, mille käigus pooled plaanisid vaieldamatult oma varasemaid kokkuleppeid uuesti täitma hakata, ja […] nende tegevust pärast seda kohtumist, mil nad jaotasid avalikult eksporditerritooriumide projekte, järgisid oma vastavate koduterritooriumide nõuet ja plaanisid kutsuda muid äriühinguid „plaaniga“ liituma […], võib mõistlikult järeldada, et 18. veebruari 1999. aasta kohtumine tõendab sel ajal esinenud ühist tahet jagada ära turud ja kliendid ning moonutada tavapärast konkurentsiprotsessi nii [maa- kui veealuseid] kaableid puudutavate projektide puhul. Hiljemalt sellest kuupäevast langesid kokku osalejate tahted konkurentsi piiramise üldpõhimõtte suhtes. Pooled sõlmisid seega kokkuleppe või hakkasid läbi viima kooskõlastatud tegevust [ELTL] artikli 101 lõike 1 tähenduses, isegi kui kartelli teatud üksikasju sel ajal veel arutati.“

209    Üldkohus leiab, et arvestades eespool punktides 192–198 viidatud kohtupraktikat, ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 506 esitatud komisjoni järelduses 18. veebruaril 1999 Zürichis toimunud kohtumise sisu kohta rikutud õigusnormi või tehtud hindamisviga.

210    Nimelt esiteks tuvastas komisjon õiguslikult piisavalt, võttes õigesti arvesse STEA ja SMEA – mille pooleks oli ka Pirelli – lõppemise konteksti, et alates 1998. aastast alustasid nende kokkulepete pooled, nimelt Euroopa ja Jaapani peamised vee‑ ja maaaluste elektrikaablite tarnijad, uuesti läbirääkimisi, et sõlmida uus kokkulepe, ja et aja jooksul õnnestus neil seda uut kokkulepet ka täita. 18. veebruaril 1999 Zürichis toimunud kohtumise kohta koostatud kirjalikud märkmed, mis olid esimesed märkmed, milles esitati täielikult selle uue kokkuleppe põhialuseid, kinnitab, et nende märkmete koostamise ajal leppisid sel kohtumisel osalenud ettevõtjad kokku turgude jagamise üldpõhimõttes, hõlmates nii „eksporditerritooriume“ kui ka „koduterritooriume“. Selle põhimõtte olemasolu, nagu ka asjaolu, et STEA ja SMEA sõlminud äriühingud seda järgisid, tõendavad ka hagejate osalusel toimunud arutelud, millele viidatakse eespool punktis 204.

211    Selle kohta tuleb esiteks meenutada, et miski ei takista komisjonil võtta arvesse kartelli loomise enda ettevalmistavaid etappe, et kindlaks teha, milline oli varasem majanduslik olukord, mis selgitas kartelli loomist, või et kindlaks teha ja hinnata rolli, mis oli igal kartelliosalisel kartelli kavandamisel, loomisel ja ellurakendamisel (27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Coats Holdings vs. komisjon, T‑439/07, EU:T:2012:320, punkt 60).

212    Teiseks on oluline märkida, nagu teeb õigesti komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 498, et 18. veebruaril 1999 Zürichis toimunud kohtumise sisu hindamisel ei ole otsustava tähtsusega küsimus mitte see, kas kuus äriühingut, kes sellel kohtumisel osalesid, leppisid sel kuupäeval lõplikult kokku kõigis kokkuleppe tingimustes, vaid see, kas sel kohtumisel arutatu võimaldas neil kuuel äriühingul tänu nende sellel osalemisele kaotada ebakindlus nende tulevase turukäitumise suhtes või vähendada seda oluliselt (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika).

213    Seega sellest, et Y. tehtud märkmetes kasutati tingivat kõneviisi ja tulevikuvorme, ega sellest, et Y. sõnul ei sõlmitud ühtegi kokkulepet ka pärast 1999. aasta oktoobris Kuala Lumpuris korraldatud kohtumist, ei piisa, et järeldada, et 18. veebruaril 1999 ei olnud Zürichi kohtumisel osalenud äriühingud veel ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkunud. Kuna hagejad seavad kahtluse alla Y. märkmete tõendusliku väärtuse seetõttu, et tegemist on J–Power Systemsi ettevõtjasisese dokumendiga, mida nende hinnangul ei toeta samal kohtumisel osalenud isikute muud märkmed, tuleb viidata ka sellele, et vastavalt kohtupraktikale ei saa asjaolu, et dokument on mõeldud ettevõtjasiseseks kasutamiseks, takistada komisjonil sellele tugineda süüstava tõendina, et toetada oma muid tõendeid, eriti kui tegemist on suurema hulga kokkulangevate tõenditega (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punkt 231). Siinkohal tuleb lisada, et oma järeldusele jõudmiseks ei tuginenud komisjon ainult Y. märkmetele, vaid nagu nähtub eespool punktidest 201–206, ka üldisele kontekstile, mis tulenes teistest tõenditest, mis puudutasid eelkõige poolte käitumist enne ja pärast seda kohtumist. Viimaks, erinevalt hagejate väidetust ei nõrgesta vaidlusaluste märkmete tõenduslikku väärtust see, et nende autor tõlgendas neid mitu aastat hiljem hagejate hinnangul oma „kaugete mälestuste“ pinnalt. Selle kohta piisab, kui märkida, nagu teeb ka komisjon, et selline pika aja tagant tõlgendamine ei saa kahjustada nende märkmete tõenduslikku väärtust dokumentaalsete tõenditena, mis on pärit asjaolude asetleidmise ajast.

214    Teiseks, erinevalt hagejate poolt väidetust kinnitavad erinevad tõendid 18. veebruari 1999. aasta Zürichi kohtumise konteksti kohta, sealhulgas hilisem kirjavahetus asjasse puutuvate ettevõtjate vahel, et kartelli algusperioodil sidus Euroopa ja Jaapani peamisi vee- ja maaaluste elektrikaablite tarnijaid, nende hulgas Pirellit, ühine tahe jagada ära turud STEA ja SMEA plaani kohaselt, ja et lisaks viisid nad selle turujaotamise plaani ka ellu. See puudutab eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 nimetatud projekte, mis vastavalt „koduterritooriumi“ kokkuleppele määrati teostamiseks Euroopa ettevõtjatele.

215    Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon järeldas õigesti, et Euroopa ja Jaapani peamisi vee- ja maa-aluste kõrge- ja ülikõrgepinge elektrikaablite tarnijad, sealhulgas hagejad, väljendasid 18. veebruaril 1999 ühist tahet piirata konkurentsi turgude jagamise teel. Seega tuvastas komisjon õigusnormi rikkumata, et hagejatele süüks pandud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine algas sel kuupäeval.

216    Mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt 2000. aastal toimunud kohtumiste konkurentsivastane laad ei ole piisavalt tõendatud, siis tuleb märkida, et need argumendid on tulemusetud, sest komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta tuvastas, et rikkumise alguseks tuleb lugeda 18. veebruari 1999. aasta kohtumist Zürichis.

217    Seega tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

 Kaheksas väide, mille kohaselt rikuti määratud trahvide arvutamisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, 2006. aasta trahvi arvutamise suuniseid ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet

218    Hagejad on oma kaheksandas väites esiteks seisukohal, et vaidlustatud otsuses on rikkumise raskust hinnatud ja trahvi hoiatav osa kindlaks määratud ebaproportsionaalselt. Teiseks väidavad nad, et võttes Euroopa ettevõtjate puhul aluseks suurema müügiväärtuse osakaalu kui Jaapani ettevõtjate puhul, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet.

219    Enne, kui asuda käesoleva väite kahe osa analüüsimise juurde, tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 kohaselt võib ettevõtjatele, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad ELTL artiklit 101 lõiget 1, komisjon oma otsusega määrata trahve, mille summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

220    Vastavalt 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste punktidele 19–22 on rikkumise raskusastmest tulenev osakaal müügiväärtusest üks kahest tegurist, millel trahvi põhisumma põhineb. Rikkumise raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid. Otsustamaks, millisel tasemel peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

221    Komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjade järgimisele (vt 12. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Novácke chemické závody vs. komisjon, T‑352/09, EU:T:2012:673, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Germany vs. komisjon, T‑588/08, EU:T:2013:130, punkt 662 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid trahvisumma kontrollimisel ei saa kohus loobuda selle summa õiguslikust ja faktilisest põhjalikust kontrollist, tuginedes sellele kaalutlusruumile nii nende asjaolude valiku suhtes, mida võeti arvesse 2006. aasta trahvi arvutamise suunistes ette nähtud kriteeriumide kohaldamisel, kui ka nende asjaolude hindamise suhtes (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EU:C:2011:810, punkt 102). Samuti peab komisjon iga kord, kui ta otsustab määrata konkurentsiõiguse alusel trahve, järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuuluvad võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtted, nagu neid on tõlgendanud liidu kohtud (12. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Novácke chemické závody vs. komisjon, T‑352/09, EU:T:2012:673, punkt 44).

222    Käesolevas asjas tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses, eriti selle põhjendustes 997–1010 asus komisjon seisukohale, et mis puudutab trahvi põhisummat ja rikkumise raskuse kindlaksmääramist, siis on rikkumine oma laadilt üks raskemaid konkurentsipiiranguid, mis õigustas tema hinnangul 15% määra kohaldamist. Samuti suurendas ta kõigi adressaatide puhul seda määra 2% võrra, arvestades kogu turuosa ja kartelli peaaegu ülemaailmset geograafilist ulatust, mis hõlmas ka tervet EMP territooriumi. Muu hulgas asus ta seisukohale, et Euroopa ettevõtjate, sealhulgas hagejate tegevus kahjustas konkurentsi rohkem kui teiste ettevõtjate tegevus, kuna lisaks osalemisele „kartellikonfiguratsioonis A/R“ jagasid Euroopa ettevõtjad omavahel elektrikaablite projekte ka kartelli „Euroopa konfiguratsioonis“. Neil põhjustel kinnitas ta rikkumise raskusest tuleneva osakaaluna müügiväärtusest määra 19% Euroopa ettevõtjatele ja 17% teistele ettevõtjatele.

223    Hagejate kahte väiteosa tuleb analüüsida neid kaalutlusi silmas pidades.

–       Väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

224    Hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei võtnud trahvi kindlaksmääramise staadiumis piisavalt arvesse rikkumise konteksti. Täpsemalt leiavad nad kõigepealt, et põhisummat oleks tulnud kohandada muu hulgas rikkumise piiratud ulatuse tõttu või lausa selle EMPs tegeliku mõju puudumise tõttu. Edasi väidavad nad, et põhilist osa vastuväiteteatise esemeks olnud elektrikaablite müügist rikkumine ei puudutanud ja et neile etteheidetud konkurentsivastane kokkulepe ei saanud mõjutada lõppkliente, eelkõige neile kohaldatud hindu. Lisaks arvavad nad, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma kartelli järkjärgulist hääbumist alates 2004. aastast. Viimaks väidavad nad, et kartelli mõju nõrgestasid kartellist mittesõltuvad asjaolud, nagu tooraine kulu.

225    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

226    Esiteks, mis puudutab hagejate argumenti rikkumise piiratud ulatuse kohta, siis tuleb see tagasi lükata, kuivõrd see argument põhineb tõendite puudumisel „koduterritooriumi“ kokkuleppe olemasolu kohta. Nimelt, nagu nähtub eespool punktis 184 esitatud järeldusest, ei ole hagejad suutnud seada kahtluse alla komisjoni seisukohta, et nad osalesid konkurentsivastases kokkuleppes, mis sisaldas eelkõige kokkulepet „koduterritooriumide“ kohta. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kartell ei olnud piiratud ulatusega hagejate väidetud mõttes.

227    Lisaks tuleb märkida, nagu tehakse ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 1001, et käesolevas asjas oli 15% määra kohaldamine õigustatud juba ainuüksi hagejate osalusel toime pandud rikkumise laadi tõttu, arvestades, et tegemist oli maa-aluste elektrikaablite turgude jagamisega. Selline rikkumine on nimelt üks raskemaid konkurentsipiiranguid 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste punkti 23 tähenduses ja 15% määr vastab nendes suunistes niisuguste rikkumiste eest ette nähtud karistuste astmestiku kõige madalama taseme protsendile (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Laufen Austria vs. komisjon, C‑637/13 P, EU:C:2017:51, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

228    Teiseks, mis puudutab argumenti, et kartell ei avaldanud turule mõju, siis tuleb märkida, et kui vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumine on eesmärgil põhinev rikkumine, siis ei tule vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale komisjonil tõendada selle mõju (vt 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Expedia, C‑226/11, EU:C:2012:795, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu juba meenutatud eespool punktis 178, tuleneb kohtupraktikast, et konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe kas või osalisest täitmisest piisab, et välistada võimalus, et see kokkulepe ei avalda turule mõju (25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EU:T:2005:367, punkt 148).

229    Repliigis väidavad hagejad siiski sisuliselt, et konkurentsivastast kokkulepet, mida täielikult ei täidetud ja millel ei ole igal juhul mingit mõju klientide makstavale hinnale, tuleb pidada vähem raskeks rikkumiseks kui kokkulepet, mida täielikult täidetakse ja mis tekitab hinnatõusu tõttu klientidele kahju.

230    Selle kohta tuleb märkida, et enamik hagejate argumente puudutavad turule tegeliku mõju avaldamise kriteeriumi, eriti mõju lõppkliendi poolt tasutavale hinnale, mida komisjon võis selle mõju mõõdetavuse korral trahvi kindlaksmääramisel arvesse võtta, nagu oli ette nähtud suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) punktis 1.A. Kuid nagu nähtub käesolevas asjas kohaldatava 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste punkti 22 sõnastusest endast, ei pruugi komisjon trahvi arvutamisel tegelikku mõju turule või selle puudumist kergendava või raskendava asjaoluna rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta. Piisab, kui nagu eespool punktis 222 viidatu kohaselt käesolevas asjas, aluseks võetava osakaalu müügiväärtusest tase, mille komisjon on kindlaks määranud, on põhjendatav muude asjaoludega – nagu rikkumise laad, asjasse puutuvate isikute turuosa kokku ja geograafiline ulatus –, mis võivad mõjutada rikkumise raskuse kindlaksmääramist viimati nimetatud sätte alusel. Seega, kui hagejad soovivad oma argumentidega tõendada, et kartell ei avaldanud mõju või andnud kavandatud tulemust põhjustel, mis ei sõltunud kartelli liikmete tahtest, tuleb need argumendid tagasi lükata.

231    Samuti ei saa nõustuda hagejate argumentidega osas, milles neid tuleb mõista nii, et nende hinnangul ei ole komisjon tõendanud rikkumise toimepanemist.

232    Nimelt, nagu märgitud eespool punktis 178, ei ole rikutud õigusnormi vaidlustatud otsuse põhjenduses 1009 esitatud komisjoni seisukohaga, et üldiselt rakendati kartell ellu ja liikmete ühinemist sellega kontrolliti väärtustabelite vahetamise ja teavitamiskohustuse kehtestamisega. Kõigist kaalutlustest, millega on soovitud tõendada rikkumise toimepanemist ja mis on esitatud eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 3.3 ja 3.4 ning mida hagejad käesoleva väiteosa raames täpsemalt ei vaidlusta, tuleneb lisaks, et pärast vee- ja maa-aluseid elektrikaableid tootvate ettevõtjate vahel territooriumide jaotamist puudutava uue kokkuleppe tingimuste väljatöötamise esialgset perioodi järgisid need ettevõtjad üldiselt asjasse puutuvast ajavahemikust enamiku jooksul selle kokkuleppe reegleid vastastikuse tagasitõmbumise kohta teiste „koduterritooriumidelt“, „eksporditerritooriumide“ jagamise kohta ja projektide määramise kohta „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“.

233    Kolmandaks väidavad hagejad sisuliselt, et komisjon oleks rikkumise raskuse kindlaksmääramisel pidanud arvesse võtma kartelli tegevuse olulist hääbumist alates 2004. aastast. Selle kohta piisab, kui ära märkida asjaolu, et komisjoni tuvastatud rikkumine on üks ja vältav rikkumine, millele hagejad konkreetselt vastu ei vaidle, ja asjaolu, et komisjoni kogutud tõenditest ei nähtu kartelli tegevuse katkestamist kuni 2009. aastani.

234    Neljandaks märgivad hagejad, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 998–1010 tuleneb, et komisjon suurendas kõigi ettevõtjate osakaalu müügiväärtusest 2% võrra, arvestades esiteks kõigi ettevõtjate turuosade kogusuurust ja teiseks rikkumise geograafilist ulatust. Nad väidavad, et see suurendamine ei ole põhjendatud osas, milles see tugineb turuosade kogusuurusele, sest osa liikmeid muutus rikkumise käigus, ja et teatud ettevõtjad liitusid rikkumisega tükk aega pärast 18. veebruari 1999 ning lõpetasid oma osalemise enne selle lõppkuupäeva, 28. jaanuari 2009.

235    Selle kohta tuleb märkida, et kuigi kõik rikkumises osalenud ettevõtjad ei osalenud selles kogu asjasse puutuva ajavahemiku jooksul, nagu väidavad hagejad, olid esiteks enamiku kartelli eksisteerimise ajast sellesse siiski kaasatud Euroopa ja Jaapani peamised vee- ja maa-aluste kõrge- ja ülikõrgepinge elektrikaablite tootjad. Samuti tugevdasid kartelli väga pikka aega, 2001. aasta lõpust kuni 2006. aastani Euroopa keskmise suurusega tarnijate, nagu Brugg Kabel, nkt cables, Safran ja Silec Cable osalemine ja 2002. aasta lõpust kuni 2005. aasta keskpaigani Lõuna‑Korea tarnijate osalemine. Teiseks, nagu märgib komisjon, ilma et hagejad talle vastu vaidleksid, on väga väike asjasse puutuva turu nende osaliste arv, kes vaidlustatud otsuse adressaadid ei olnud. Neil asjaoludel tuleb põhjaliku kontrolli lõpus asuda seisukohale, et komisjon võis õigusnormi rikkumata tuvastada, et peaaegu kõik vee- ja maa-aluste kõrge- ja ülikõrgepinge elektrikaablite tootjad olidki otsuse adressaadid. Ta võis ka õigesti asuda seisukohale, et see asjaolu, nagu ka kartelli peaaegu ülemaailmne geograafiline mõõde, millele hagejad vastu ei vaidle, muutis rikkumise raskemaks, muutes seetõttu osakaalu müügiväärtusest 2% võrra suuremaks, et neid kahte asjaolu arvesse võtta.

236    Viiendaks väidavad hagejad, et komisjon ei oleks rikkumise raskuse kindlaksmääramisel pidanud toorainekulu arvesse võtma. Sisuliselt väidavad nad, et selleks, et leida parem näitaja iga rikkumises osalenud isiku majandusliku eelise kohta ja seega iga ettevõtja suhteline osakaal kartellis, viidi 2006. aasta trahvi arvutamise suunistesse sisse vaidlusaluse tegevusega seotud „müügiväärtuse“ mõiste. Ent nad on seisukohal, et sel juhul tuleb tagada, et väärtus, mida arvesse võetakse, näitaks õigesti eeliseid, mida kartelli liikmed said, muu hulgas teenitud tulu osas.

237    Selle kohta piisab, kui märkida, nagu tegi ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 976, et Üldkohus lükkas juba sarnase argumendi tagasi kohtuasjas, milles tehti 14. mai 2014. aasta kohtuotsus Reagens vs. komisjon (T‑30/10, ei avaldata, EU:T:2014:253, punkt 233). Nimelt nähtub sellest kohtuotsusest ja seal viidatud kohtupraktikast, et puudub õiguslik põhjus, mis kohustaks kindla turu käibe arvutama teatud tootmiskulusid välja jättes, arvestades, et kõikides tööstussektorites esinevad lõpptootega lahutamatult seotud kulud, mida tootja ei saa kontrollida, kuid mis on siiski olulised tema kogu tegevuse seisukohast ja mida seega ei saa trahvi põhisumma kindlaksmääramisel tema käibest välja jätta.

238    Veel tuleb märkida, et nagu Euroopa Kohus tuvastas 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses KME Germany jt vs. komisjon (C‑272/09 P, EU:C:2011:810, punkt 53), oleks juhul, kui brutokäibe arvessevõtmine oleks mõnel juhul lubatav, teistel juhtudel aga mitte, vaja kehtestada künnis neto- ja brutokäibe vahekorra kujul, mida oleks keeruline kohaldada ja mis põhjustaks lõputuid ja lahendamatuid vaidlusi, sealhulgas väiteid ebavõrdse kohtlemise kohta. Ükski argument, mille hagejad selle kaalutluse kohta esitasid, sealhulgas asjaolu, et 2006. aasta trahvi arvutamise suuniste kohaselt tuleb aluseks võtta asjasse puutuvate ettevõtjate „müügiväärtus“, mitte „käive“, nagu nägid ette 1998. aasta trahvi arvutamise suunised, ei saa käesolevas asjas põhjendada lähtumist mõnest muust kohtupraktika kriteeriumist.

239    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole trahvi põhisumma kindlaksmääramisel rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, nagu hagejad seda väidavad.

240    Seega tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

–       Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

241    Hagejate hinnangul on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus, et rikkumise raskuse arvessevõtmisel lähtus komisjon Euroopa ja Jaapani ettevõtjate puhul erinevast müügiväärtuse osakaalust.

242    Hagejad meenutavad, et müügiväärtuse osakaal, mida komisjon kohaldas Euroopa ettevõtjatele, oli teistele ettevõtjatele kohaldatuga võrreldes 2% võrra kõrgem. Selle erinevuse põhjendamiseks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 999 lisaks „kartellikonfiguratsiooni A/R“ jaotusmehhanismile esile asjaolu, et „täiendavalt jagas [nimetatud] kartelli Euroopa konfiguratsioon Euroopa tootjate vahel ära EMP teatud projektid“. Nad toonitavad aga, et komisjoni hinnangul „see täiendav tegevus, millega tegelesid ainult Euroopa tootjad, võimendas veelgi kahjulikku mõju konkurentsile, mida juba avaldas turgude jagamise kokkulepe Euroopa, Jaapani ja [Lõuna]‑Korea tootjate vahel, ning järelikult ka rikkumise raskusastet“ ja et „Euroopa kartellikonfiguratsiooni põhjustatud täiendav konkurentsi moonutamine õigustas raskuse teguri tõstmist 2% võrra ettevõtjate puhul, kes osalesid selles kartelli osas“.

243    Hagejad vaidlevad sellele eristamisele vastu, väites esiteks, et „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ ei osalenud ainult Euroopa ettevõtjad. Nimelt tulenevat vaidlustatud otsusest, et Jaapani ja Lõuna‑Korea ettevõtjad osalesid kartellis Euroopa ettevõtjatega samal määral. Teiseks on nad seisukohal, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas see kartellikonfiguratsioon „võimendas veelgi [juba tekitatud] kahjulikku mõju konkurentsile“ või mis oli „täiendav konkurentsi moonutamine“, mida see kartellikonfiguratsioon põhjustas.

244    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

245    Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab komisjon iga kord, kui ta otsustab määrata konkurentsiõiguse alusel trahve, järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub võrdse kohtlemise põhimõte, nagu seda on tõlgendanud liidu kohtud. See põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EU:T:2012:325, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Mitsubishi Electric vs. komisjon, T‑409/12, EU:T:2016:17, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

246    Mis puudutab hinnangut Euroopa ettevõtjate tegevuse raskusele võrreldes Aasia ettevõtjate, eriti Jaapani ettevõtjate tegevusega, siis tuleb märkida, et komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumise üheks ja vältavaks rikkumiseks, mis koosnes kahest konfiguratsioonist: „kartellikonfiguratsioon A/R“ ja „Euroopa kartellikonfiguratsioon“. Esimene neist konfiguratsioonidest hõlmas esiteks „koduterritooriumide“ kokkulepet, millega Jaapani ja Lõuna-Korea ettevõtjad kohustusid lahkuma Euroopa „koduterritooriumilt“, mis jäi kartelli „R‑liikmetele“, kes omakorda kohustusid lahkuma Jaapani ja Lõuna-Korea „koduterritooriumilt“, ja teiseks projektide, millest enamik asusid ülejäänud maailmas ehk „eksporditerritooriumidel“, jagamise kokkulepet. Nagu nähtub punktist 12 eespool, oli nendest konfiguratsioonidest teise eesmärk jagada Euroopa ettevõtjate vahel ära Euroopa „koduterritooriumil“ asuvad projektid ja „eksporditerritooriumidel“ asuvad projektid, mis olid määratud teostamiseks Euroopa ettevõtjatele.

247    Põhjused, miks komisjon leidis, et need kaks kartellikonfiguratsiooni moodustavad ühe rikkumise, on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 527–619. Sellega seoses, mis puudutab neid kahte kartellikonfiguratsiooni ühendava sama eesmärgi olemasolu tingimust, järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 534 järgmist:

„Euroopa kartellikonfiguratsioon (nagu ka jaotamine Aasia ettevõtjate vahel) toimis peaaegu ülemaailmsest kokkuleppest sõltuvana ja andis sellele toime. Nimelt kandis Euroopa koordinaator Euroopa R kohtumistel ette, mida oli arutatud A/R kohtumistel […] Selleks korraldasid osalised R kohtumisi tihti vähe aega pärast A/R kohtumisi […] Lisaks väljendasid osalejad R kohtumistel oma huvi eksporditerritooriumide projektide vastu, mis tulid läbi arutada A/R kohtumistel. Samuti teavitati A/R kohtumistel osalenuid Euroopa kartellikonfiguratsiooni peamistest aruteluteemadest. Nii oli [viimane] tervikplaani lahutamatu osa.“

248    Komisjon pidas enamikku Jaapani ja Lõuna-Korea ettevõtjaid vastutavateks kartellis kui tervikus, sealhulgas selle „Euroopa konfiguratsioonis“ osalemise eest. Eelkõige tuvastas ta kogu kartelli osas kartelli tuumikusse kuuluvate Jaapani ettevõtjate Sumitomo Electric Industries, Hitachi Cable ja nende ühisettevõtja J‑Power Systemsi ning Furukawa Electricu ja Fujikura ning nende ühisettevõtja Viscase vastutuse.

249    Siiski eristas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 537 erinevate ettevõtjate poolt kartellis osalemise taset. Nimelt märkis ta järgmist:

„Kartelli liikmete tuumik (Nexans, Pirelli/Prysmian, Furukawa [Electric], Fujikura ja Viscas, [Sumitomo Electric Industries], [Hitachi Cable] ja [J‑Power Systems]) oli sama nii [maa- kui veealuste] elektrikaablite puhul ja kohaldas samal ajal nii koduterritooriumi põhimõtet kui ka eksporditerritooriumi projektide jaotamise kokkulepet. Kuigi objektiivsetel põhjustel Jaapani ja Lõuna-Korea ettevõtjad Euroopa kartellikonfiguratsioonis ei osalenud, võtsid Nexans ja Pirelli/Prysmian osa mõlemast.“

250    Selle järelduse tõttu tuvastas komisjon hagejate argumentides viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 999, et Euroopa ettevõtjate toime pandud rikkumist tuleb pidada raskemaks kui Jaapani ettevõtjate oma, ja et nende osalemise tõttu „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ tuleb Euroopa ettevõtjate osakaalu müügiväärtusest, mida võetakse arvesse trahvi põhisumma arvutamisel, suurendada 2% võrra.

251    Selle kohta tuleb märkida, et asjaolu, millele tuginevad hagejad, et „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ osalemise seisukohast oli Jaapani ettevõtjate osalemine sarnane Euroopa ettevõtjate omaga, ei ole isegi siis, kui see osutuks tõeseks, niisugune, et see seaks kahtluse alla komisjoni järelduse, mille kohaselt oli EMP projektide jagamine täiendav tegur, mida tuli karistada rikkumise raskusest tuleneva täiendava protsendiga.

252    Nimelt esiteks tuleb märkida, et lisaks „kartellikonfiguratsioonile A/R“, mille raames Euroopa ja Aasia ettevõtjad leppisid muu hulgas kokku teineteise „koduterritooriumile“ mittesisenemises, jagasid Euroopa tootjad, sealhulgas hagejad, omavahel ära ka kartelli „R‑liikmetele“ määratud erinevad elektrikaablite projektid. Täpsemalt, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 73, puudutas see jaotus nii „eksporditerritooriumide“ projektide määramist selle konfiguratsiooni raames, kui ka nende projektide jaotust, mis olid nendele liikmetele määratud „koduterritooriumi“ kokkuleppe alusel, see tähendab nende projektide jaotust, mis asusid Euroopa „koduterritooriumil“. Teiseks tuleb märkida, et kuigi projektide jaotus selles kartellikonfiguratsioonis ja nende jaotus „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ olid omavahel tihedalt seotud, nagu komisjon selgitab nimetatud otsuse põhjenduses 534, toimus viimati nimetatud konfiguratsioonis veel täiendav projektide jagamine üksikasjalikumalt kui „kartellikonfiguratsiooni A/R“ olemasolevad jaotusreeglid ette nägid.

253    Erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, pole mingit kahtlust ka selles, et maa- ja veealuste kõrgepinge elektrikaablite projektide jagamisega „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ võimendati veelgi konkurentsi kahjustamist EMPs, mida oli põhjustanud selle kartelli „konfiguratsioon A/R“.

254    Nagu väidab ka komisjon, oli seega põhjendatud, et „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ osalenud tootjate, eriti Euroopa tootjate rikkumise raskuse hindamisel võetakse arvesse täiendavat kahju, mida tekitati konkurentsile EMPs.

255    Sellest tuleneb, et hagejate argument, mille kohaselt komisjon tegi sisuliselt hindamisvea, kui ta järeldas, et Jaapani ettevõtjad ei osalenud „Euroopa kartellikonfiguratsioonis“ samal määral kui Euroopa ettevõtjad, ei oma mingit tähtsust küsimuses, kas hagejate suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet rikuti.

256    Nimelt õigustaks see argument, kui eeldada, et see on põhjendatud, Jaapani ettevõtjatele määratud trahvi arvutamisel aluseks võetud müügiväärtuse protsendi suurendamist.

257    Ent see argument on asjasse puutumatu hagejate rikkumise raskuse arvessevõtmisel aluseks võetud müügiväärtuse protsendi seisukohast, kuna võrdse kohtlemise põhimõte ei saa anda õigust ebaseadusliku kohtlemise mittediskrimineerivale kohaldamisele (11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu, T‑13/99, EU:T:2002:209, punkt 479).

258    Eeltoodust tuleneb, et käesoleva väite teine osa, nagu ka kaheksas väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

 Üheksas väide, mille kohaselt on tehtud faktiviga R-i lisamise tõttu vaidlustatud otsuse seisukohast asjasse puutuvate isikute loetellu

259    Hagejad märgivad, et vaidlustatud otsuse II lisa rubriiki „Käesoleva otsuse seisukohast asjasse puutuvate isikute nimed ja nende karjääri käik“ lisas komisjon vääralt R‑i, kes on Prysmiani juhatuse liige ja Prysmiani kontserni strateegiadirektor. Täpsemalt väidavad nad, et kõik viited R-ile kui isikule, kellel on rikkumisega mingigi seos, on väärad ja põhjendamatu ning need tuleb seetõttu nimetatud otsuse lisadest kustutada.

260    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

261    Selle kohta piisab, kui märkida esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 759 märkis komisjon, et R. oli Goldman Sachsi nimetatud Prysmiani juhatuse liige. Teiseks on vaidlustatud otsuse I ja II lisas R-i mainitud otsuse seisukohast asjasse puutuva isikuna.

262    Kuid erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei tulene vaidlustatud otsuse ühestki põhjendusest ega selle otsuse lisadest, et komisjon luges R‑i isikuks, kes osales asjasse puutuvas kartellis isiklikult. Nimelt ei asunud komisjon selles otsuses seisukohale, et R. osales kartellis isiklikult, mainides teda ainult ühe hageja töötajana. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et R‑i nime lisamisel eelkõige selle otsuse II lisasse ei teinud komisjon viga.

263    Lisaks tuleb viidata kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole komisjoni uurimiste ja otsuste eesmärk üldjuhul tuvastada, et keelatud kokkuleppes osalesid teatud füüsilised isikud, vaid tuvastada, et seda on ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkudes teinud ettevõtjad. Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et eelkõige olid hagejad need, kes seda sätet rikkusid, osaledes ühes ja vältavas rikkumises ja kooskõlastatud tegevuses elektrikaablite valdkonnas. R‑i ei ole vaidlustatud otsuse artiklis 1 kartelli ühe liikmena ära märgitud (vt analoogia alusel 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsus EI du Pont de Nemours jt vs. komisjon, T‑76/08, ei avaldata, EU:T:2012:46, punkt 159).

264    Seetõttu tuleb käesolev väide, kuivõrd selles vaieldakse vastu R‑i kartellis osalemise kohta komisjoni tehtud järelduse põhjendatusele, tagasi lükata.

265    Seega tuleb üheksas väide tagasi lükata.

266    Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei ole tõendanud, et esineb komisjoni õigusrikkumisi, mis põhjendaksid vaidlustatud otsuse tühistamist neid puudutavas osas.

267    Seega tuleb hagejate esitatud tühistamisnõue rahuldamata jätta.

 Hagejatele määratud trahvide vähendamise nõuded

268    Hagejad paluvad, et Üldkohus vähendaks neile määratud trahve, et võtta arvesse komisjoni vigu trahvisummade arvutamisel. Samuti paluvad nad Üldkohtul „muuta trahv õiglasemaks“ haldusmenetluse liiga pikka kestust arvestades.

269    Enne, kui analüüsida hagejate erinevaid nõudeid, milles palutakse vähendada neile määratud trahve, tuleb meenutada, et õiguspärasuse kontrolli täiendab täielik pädevus, mille annab liidu kohtule ELTL artikli 261 alusel määruse nr 1/2003 artikkel 31. See pädevus annab kohtule õiguse lisaks pelgale karistuse õiguspärasuse kontrollile asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Siiski tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning meelde tuletada, et menetlus liidu kohtutes on võistlev. Välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel, näiteks põhjenduse puudumine vaidlustatud otsusest, on hageja see, kes peab esitama väiteid selle otsuse kohta ning nende väidete toetuseks tõendid (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, C‑389/10 P, EU:C:2011:816, punktid 130 ja 131).

 Nõue vähendada määratud trahve trahvisummade arvutamisel komisjoni tehtud vigade tõttu

270    Mis puudutab esiteks hagejate nõuet vähendada neile määratud trahve trahvisummade arvutamisel komisjoni tehtud vigade tõttu, siis tuleb esimesena märkida, et hagejate poolt tühistamisnõuete põhjendamiseks esitatud väited lükati tagasi, ja teisena, et käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis põhjendaksid trahvisummade vähendamist. Sellest tuleneb, et käesolev nõue tuleb jätta rahuldamata.

 Nõue vähendada määratud trahve haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu

271    Teiseks, mis puudutab hagejate nõuet muuta õiglasemaks neile määratud trahvid haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu, siis piisab, kui meenutada, et kuigi komisjoni poolt mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu võidakse ELTL artikli 101 või 102 alusel läbiviidava haldusmenetluse lõpus tema poolt vastu võetud otsus tühistada, kui see rikkumine põhjustab ühtlasi ka asjasse puutuva ettevõtja kaitseõiguste rikkumist, ei saa nimetatud põhimõtte rikkumine, isegi kui see on tõendatud, viia määratud trahvi vähendamiseni (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑644/13 P, EU:C:2017:59, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

272    Igal juhul, nagu nähtub ka punktist 93 eespool, ei ole käesolevas asjas haldusmenetluse liiga pikk kestus tuvastatud. Seetõttu ei saa käesoleva nõudega nõustuda ja järelikult tuleb jätta rahuldamata kõik hagejatele määratud trahvide vähendamise nõuded.

 Kohtukulud

273    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

274    Kuna hagejad on kohtuvaidluse kõikide oma nõuete ja väidete osas kaotanud, mõistetakse kõik kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

275    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab oma kohtukulud ise. Käesoleva vaidluse asjaoludel tuleb otsustada, et Goldman Sachs ja Pirelli kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl-i kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta The Goldman Sachs Group, Inc ja Pirelli & C. SpA kohtukulud nende endi kanda.

Collins Kancheva Barents

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Hagejad ja asjasse puutuv valdkond

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Rikkumine

Hagejate vastutus

Määratud trahvid

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisnõuded

Esimene väide, mille kohaselt on komisjoni läbi viidud kontrollid õigusvastased

– Kontrolli käik

– Õigusliku aluse väidetav puudumine

– Kontrolliotsuse väidetav rikkumine

– Võimatus esitada trahvide eest kaitse saamise taotlust

Teine väide, mille kohaselt on rikutud mõistliku aja põhimõtet

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet

Neljas väide, mille kohaselt omistati PrysmianCS-ile ebaõigelt vastutus ajavahemiku eest, mis eelnes 27. novembrile 2001

– Väite esimene osa, mis puudutab isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

– Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja põhjendamiskohustust

Viies väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuna komisjon ei määranud kindlaks solidaarvõlgnike osade suurust nende omavahelistes suhetes

Kuues väide, mille kohaselt ei ole piisavalt tõendeid ELTL artikli 101 rikkumise kohta

Seitsmes väide, mille kohaselt on rikkumise kestust ebaõigesti kindlaks määratud

Kaheksas väide, mille kohaselt rikuti määratud trahvide arvutamisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, 2006. aasta trahvi arvutamise suuniseid ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet

– Väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

– Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

Üheksas väide, mille kohaselt on tehtud faktiviga R-i lisamise tõttu vaidlustatud otsuse seisukohast asjasse puutuvate isikute loetellu

Hagejatele määratud trahvide vähendamise nõuded

Nõue vähendada määratud trahve trahvisummade arvutamisel komisjoni tehtud vigade tõttu

Nõue vähendada määratud trahve haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.