EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
7. aprill 2016(*)
Apellatsioonkaebus – Dumping – Määrus (EÜ) nr 384/96 – Artikli 3 lõiked 5, 7 ja 9 – Artikli 6 lõige 1 – Määrus (EÜ) nr 926/2009 – Teatavate Hiinast pärinevate rauast või terasest õmblusteta torude import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Olulise kahju tekitamise ohu olemasolu kindlaks tegemine – Uurimisperioodile järgneva perioodi andmete arvesse võtmine
Liidetud kohtuasjades C‑186/14 P ja C‑193/14 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 14. aprillil 2014 (C‑186/14 P) ja 15. aprillil 2014 (C‑193/14 P) esitatud apellatsioonkaebused,
ArcelorMittal Tubular Products Ostrava a.s., asukoht Ostrava-Kunčice (Tšehhi Vabariik),
ArcelorMittal Tubular Products Roman SA, asukoht Roman (Rumeenia),
Benteler Deutschland GmbH, varem Benteler Stahl/Rohr GmbH, asukoht Paderborn (Saksamaa),
Ovako Tube & Ring AB, asukoht Hofors (Rootsi),
Rohrwerk Maxhütte GmbH, asukoht Sulzbach-Rosenberg (Saksamaa),
Dalmine SpA, asukoht Dalmine (Itaalia),
Silcotub SA, asukoht Zalău (Rumeenia),
TMK-Artrom SA, asukoht Slatina (Rumeenia),
Tubos Reunidos SA, asukoht Amurrio (Hispaania),
Vallourec Oil and Gas France SAS, varem Vallourec Mannesmann Oil & Gas France SAS, asukoht Aulnoye-Aymeries (Prantsusmaa),
Vallourec Tubes France SAS, varem V & M France SAS, asukoht Boulogne-Billancourt (Prantsusmaa),
Vallourec Deutschland GmbH, varem V & M Deutschland GmbH, asukoht Düsseldorf,
Voestalpine Tubulars GmbH & Co. KG, asukoht Kindberg (Austria),
Železiarne Podbrezová a.s., asukoht Podbrezová (Slovakkia),
esindajad: Rechtsanwalt G. Berrisch ja solicitor B. Byrne,
apellandid,
teised menetlusosalised:
Hubei Xinyegang Steel Co. Ltd, asukoht Huangshi (Hiina), esindajad: Rechtsanwältin N. Niejahr, avocat Q. Azau, avocat H. Wiame ning barrister F. Carlin,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistasid solicitor B. O’Connor ja avocat S. Gubel,
kostja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland ja M. França, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes (C‑186/14 P),
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistasid solicitor B. O’Connor ja avocat S. Gubel,
apellant,
keda toetab
Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Collabolletta,
teised menetlusosalised:
Hubei Xinyegang Steel Co. Ltd, asukoht Huangshi (Hiina), esindajad: barrister F. Carlin, solicitor M. Healy, Rechtsanwältin N. Niejahr, avocat Q. Azau ja avocat H. Wiame,
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland ja M. França, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
ArcelorMittal Tubular Products Ostrava a.s., asukoht Ostrava-Kunčice,
ArcelorMittal Tubular Products Roman SA, asukoht Roman,
Benteler Deutschland GmbH, varem Benteler Stahl/Rohr GmbH, asukoht Paderborn,
Ovako Tube & Ring AB, asukoht Hofors,
Rohrwerk Maxhütte GmbH, asukoht Sulzbach-Rosenberg,
Dalmine SpA, asukoht Dalmine,
Silcotub SA, asukoht Zalău,
TMK-Artrom SA, asukoht Slatina,
Tubos Reunidos SA, asukoht Amurrio,
Vallourec Oil and Gas France SAS, varem Vallourec Mannesmann Oil & Gas France SAS, asukoht Aulnoye-Aymeries,
Vallourec Tubes France SAS, varem V & M France SAS, asukoht Boulogne-Billancourt,
Vallourec Deutschland GmbH, varem V & M Deutschland GmbH, asukoht Düsseldorf,
Voestalpine Tubulars GmbH & Co. KG, asukoht Kindberg,
Železiarne Podbrezová a.s., asukoht Podbrezová,
esindajad: Rechtsanwalt G. Berrisch ja solicitor B. Byrne,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes (C‑193/13 P),
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: esimese koja president teise koja presidendi ülesannetes R. Silva de Lapuerta, kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), A. Arabadjiev, C. Lycourgos ja J.‑C. Bonichot,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuni 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 19. novembri 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 ArcelorMittal Tubular Products Ostrava a.s., ArcelorMittal Tubular Products Roman SA, Benteler Deutschland GmbH (varem Benteler Stahl/Rohr GmbH), Ovako Tube & Ring AB, Rohrwerk Maxhütte GmbH, Dalmine SpA, Silcotub SA, TMK-Artrom SA, Tubos Reunidos SA, Vallourec Oil and Gas France SAS (varem Vallourec Mannesmann Oil & Gas France SAS), Vallourec Tubes France SAS (varem V & M France SAS), Vallourec Deutschland GmbH (varem V & M Deutschland GmbH), Voestalpine Tubulars GmbH & Co. KG, Železiarne Podbrezová a.s. (edaspidi koos „ArcelorMittal jt“) ning Euroopa Liidu Nõukogu paluvad tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 29. jaanuari 2014. aasta otsuse Hubei Xinyegang Steel vs. nõukogu (T‑528/09, EU:T:2014:35; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus rahuldas Hubei Xinyegang Steel Co. Ltd (edaspidi „Hubei“) nõude tühistada nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 926/2009, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärinevate rauast või terasest õmblusteta torude impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 262, lk 19; edaspidi „vaidlusalune määrus“).
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45) asendati ja kodifitseeriti nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22). Siiski tuleb vaidlusaluse määruse vastuvõtmise kuupäeva arvestades võtta apellatsioonkaebuste analüüsimisel aluseks määrus nr 384/96 nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 2117/2005 muudetud redaktsioonis (ELT L 340, lk 17; edaspidi „algmäärus“).
3 Algmääruse artikli 3 lõiked 1, 5, 7 ja 9 näevad ette järgmist:
„1. Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju“ käesoleva määruse kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ette nähtud korras.
[…]
5. Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja ‑näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest, tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku, müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist, ühenduse hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.
[…]
7. Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad dumpinguhinnata impordi mahtu ja hinda, nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi, kaubanduspiiranguid ning konkurentsi kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel, tehnoloogia arengut ning ühenduse tootmisharu eksporditegevust ja tootlikkust.
[…]
9. Olulise kahju tekitamise ohu kindlaksmääramisel tuginetakse faktidele, mitte vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele. Muudatus asjaoludes, mis tekitaksid olukorra, mille puhul dumping põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv.
Tehes otsust olulise kahju ohu olemasolu kohta, tuleks arvesse võtta muu hulgas niisuguseid tegureid nagu:
a) ühenduse turule suunatud dumpinguhinnaga impordi märkimisväärne kasvutempo, mis viitab importimise olulise suurenemise tõenäosusele;
b) eksportija piisavad ja vabalt kasutatavad tootmisvõimsused või nende peatne ja oluline suurenemine, mis viitab tõenäosusele, et dumpinguhinnaga eksport ühendusse võib oluliselt kasvada, võttes arvesse teiste mis tahes lisaeksporti vastu võtta võivate eksporditurgude olemasolu;
c) kas import toimub hindadega, mis oluliselt langetavad hindu või takistavad olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid ja mis tõenäoliselt suurendaksid edasise impordi nõudlust;
ja
d) uuritava toote laovarud.
Ükski neist tegureist ei või iseenesest olla otsustamisel tingimata määrav, kuid kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine peab viima järeldusele, et peatselt on oodata edasist dumpinguhinnaga eksporti ja et kui ei rakendata kaitsemeetmeid, on tagajärjeks oluline kahju.“
4 Algmääruse artikli 6 lõige 1 näeb ette:
„Pärast menetluse algatamist alustab komisjon koostöös liikmesriikidega uurimist ühenduse tasandil. Dumpingut ja kahju uuritakse ühel ajal. Tüüpilise järelduse saamiseks valitakse dumpingu puhul uurimisperioodiks tavaliselt vähemalt kuue kuu pikkune menetluse algatamisele vahetult eelnev ajavahemik. Teavet uurimisperioodile järgneva perioodi kohta ei võeta üldjuhul arvesse.“
Vaidluse taust
5 Komisjon, olles saanud kaebuse Euroopa Liidu õmblusteta terastorude tootmisharu kaitsekomiteelt, avaldas 9. juulil 2008 teate teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest õmblusteta torude importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT C 174, lk 7).
6 Vastavalt algmääruse artiklile 17 otsustas komisjon oma uurimise piirata valimiga. Sellega seoses valis ta välja neli Hiina eksportivat tootjat, kelle eksport moodustas vaatlusaluse toote liitu suunatud ekspordi kogumahust 70%. Nende eksportivate tootjate hulka kuulus Hubei.
7 Komisjon võttis 7. aprillil 2009 vastu määruse (EÜ) nr 289/2009, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärinevate rauast või terasest õmblusteta torude impordi suhtes (ELT L 94, lk 48; edaspidi „ajutine määrus“).
8 Ajutise määruse põhjenduses 13 märkis komisjon, et dumpingu ja kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2007 kuni 30. juunini 2008 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt asjakohaste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku alates 2005. aasta 1. jaanuarist kuni uurimisperioodi lõpuni.
9 Ajutise määruse põhjendustes 89 ja 126 esitas komisjon järelduse, et liidu tootmisharule ei ole kahju tekitatud, kuid et on olemas sellele tootmisharule kahju tekitamise oht.
10 Nõukogu võttis 24. septembril 2009 vastu vaidlusaluse määruse.
11 Selle määruse põhjendustes 35–81 kinnitas nõukogu komisjoni järeldusi, mis sisalduvad ajutises määruses ja mis käsitlevad kahju puudumist ja liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu olemasolu. Selles osas võttis nõukogu arvesse andmeid, mis puudutavad uurimisperioodile järgnevat perioodi, st ajavahemikku 2008. aasta juulist 2009. aasta märtsini.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
12 Üldkohtu kantseleisse 30. detsembril 2009 saabunud hagiavalduses palus Hubei tühistada vaidlusaluse määruse. Komisjon ning ArcelorMittal jt astusid menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
13 Oma hagi toetuseks esitas Hubei kolm väidet. Kolmas nendest väidetest käsitles seda, et rikutud oli algmääruse artikli 3 lõiget 9, artikli 9 lõiget 4 ja artikli 10 lõiget 2, kuna vaidlusalune määrus põhines olulise kahju tekitamise ohu olemasoluga seoses tehtud ilmsetel hindamisvigadel.
14 Üldkohus käsitles üksnes Hubei kolmandat väidet ja nõustus sellega, otsustades sisuliselt, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kinnitades esiteks komisjoni järeldust, mille kohaselt liidu tootmisharu oli uurimisperioodi lõpus kaitsetus olukorras, ja teiseks komisjoni seisukohta, et käesolevas asjas oli olemas kahju tekitamise oht.
15 Sellest tulenevalt tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
16 ArcelorMittal jt ning nõukogu paluvad Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus,
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, ja
– mõista nii apellatsioonimenetluse kui ka esimese kohtuastme kohtukulud välja Hubeilt.
17 Hubei palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellantidelt.
18 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 kohaselt esitas komisjon vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus,
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, ja
– mõista kohtukulud välja Hubeilt.
19 Euroopa Kohtu presidendi 28. juuli 2014. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑186/14 P ja C‑193/14 P menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.
20 Euroopa Kohtu presidendi 21. augusti 2014. aasta määrusega lubati Itaalia Vabariigil astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks kohtuasjas C‑193/14 P.
Apellatsioonkaebused
Apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa kohtuasjas C‑186/14 P ning apellatsioonkaebuse esimene ja neljas väide kohtuasjas C‑193/14 P
Poolte argumendid
21 ArcelorMittal jt väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 63 rikkus Üldkohus õigusnormi, omistades mõistele „kaitsetus“ iseseisva tähenduse ja tähtsuse, mida sellel mõistel ei ole. Nimelt ei ole algmääruses kasutatud mõisteid „kaitsetu“ ja „kaitsetus“ ning veel vähem näeb see määrus ette tingimuse, et kahju tekitamise ohu olemasolu tuvastamiseks peab liidu tootmisharu olema uurimisperioodi lõpus „kaitsetus“ olukorras.
22 ArcelorMittal jt lisavad, et valed on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 toodud põhjendused, mis puudutavad esiteks liidu tootmisharu investeeringute tegemist ja tootmisvõimsuse suurendamist ja teiseks asjaolu, et see tootmisharu ei olnud toibunud vaidlusaluses määruses käsitletud varasemast dumpingust.
23 Nõukogu ja teda toetav Itaalia Vabariik leiavad, et vaatamata algmääruse artiklis 3 mõiste „kaitsetus“ puudumisele võib sellele siiski tugineda – nagu käesolevas asjas – kahju tekitamise ohu olemasolu tuvastamiseks. Nõnda algas nende sõnul liidu tootmisharu seisundi uurimine sellega, kui algmääruse artikli 3 lõikes 5 loetletud tegurite seisukohast antakse hinnang tootmisharu kaitsetusele.
24 Samuti väidab nõukogu, et Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuses puuduliku ja valikulise hinnangu asjakohastele majandusteguritele ja ‑näitajatele nagu laovarud, müügimaht, liidu tootmisharu turuosa, tööhõive, müügihinnad, investeeringute tasuvus ja selle tootmisharu kasum. Asjaolu, et Üldkohus ei uurinud kõiki tegureid, tähendab nõukogu sõnul seda, et Üldkohus moonutas talle hindamiseks esitatud tõendeid ja ei uurinud kaitsetuse küsimust täies ulatuses.
25 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab lisaks, et liidu tootmisharu seisundi uurimine ja sellest tuleneva järelduse tegemine kahju tekitamise ohu olemasolu kohta on keerulised majanduslikku laadi toimingud. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on järelikult liidu institutsioonidel selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus ning kohtulik kontroll selle teostamise üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks võetud asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist ja võimu kuritarvitamise puudumist. Ent nõukogu sõnul jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses selle kontrolli tegemata ning asendas nõukogu ja komisjoni poolt keerukatele majanduslikele teguritele antud hinnangu omaenda hinnanguga.
26 Komisjon lisab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tehes mõistest „kaitsetus“ algmääruse seisukohalt uue õigusliku kriteeriumi.
27 Hubei vaidleb ArcelorMittali jt ning nõukogu argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
28 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 järeldas Üldkohus, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kinnitades komisjoni järeldust, mis on esitatud ajutises määruses ja mille kohaselt oli liidu tootmisharu uurimisperioodi lõpus kaitsetus olukorras.
29 Sellele järeldusele jõudmiseks sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et majandusandmed, millele nõukogu ja komisjon olid tuginenud, ei kinnitanud nende institutsioonide järeldust, vaid andsid tervikuna võttes pildi hoopis jõupositsioonis, mitte ebakindlas või kaitsetus olukorras olevast tootmisharust.
30 Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus ei käsitlenud liidu tootmisharu kaitsetust kui tingimust, mille põhjal saab teha järelduse, et on olemas kahju tekitamise oht.
31 Siinkohal tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 48 esitatud seisukohaga tõdeda, et selleks et liidu institutsioonidel oleks võimalik tuvastada liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht, on vaja tunda selle tootmisharu hetkeolukorda. Nimelt vaid selle tootmisharu hetkeolukorda mõistes saavad institutsioonid kindlaks määrata, kas tulevase dumpinguhinnaga impordi peatselt toimuv kasv võib liidu sellele tootmisharule tuua kaasa olulise kahju juhul, kui ei rakendata mingeid kaubanduse kaitsemeetmeid.
32 Lisaks sedastas komisjon ajutise määruse põhjenduses 126, et kaubanduse kaitsemeetmete puudumise korral tekitaks Hiina päritolu dumpinguhinnaga import „juba eelnevalt kaitsetule“ liidu tootmisharule peatselt olulist kahju. Nõukogu kinnitas seda ajutist järeldust vaidlusaluse määruse põhjenduses 81. Seega paistavad liidu institutsioonid olevat võtnud kahju tekitamise ohule hinnangut andes arvesse liidu tootmisharu väidetavat kaitsetut olukorda.
33 Lisaks sellele kinnitab nõukogu oma apellatsioonkaebuses, et kaitsetusele antud hinnang käib liidu tootmisharu seisundi kohta ja kujutab endast esimest etappi uurimisel, mille põhjal saab tuvastada kahju tekitamise ohu olemasolu.
34 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Niisiis peab kohtu kontroll selliste hinnangute üle piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku tegemiseks valitud faktiliste asjaolude sisulise paikapidavuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumise üle (vt eelkõige kohtuotsused Simon, Evers & Co., C‑21/13, EU:C:2014:2154, punkt 29, ja Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 44).
35 Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et Üldkohtu teostatud kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on tuginenud, ei kujuta endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 68).
36 Sellest tulenevalt sai Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 teha õigusnormi rikkumata järelduse, et Üldkohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist paikapidavust, nende usaldusväärsust ja sidusust, vaid peab kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning seda, kas kõnealuste tõenditega saab toetada järeldusi, mis sisalduvad ajutise määruse põhjenduses 89 ja vaidlusaluse määruse põhjenduses 49 ning mille kohaselt oli liidu tootmisharu uurimisperioodi lõpus kaitsetus olukorras.
37 Sellegipoolest tuleb kindlaks teha, kas selle kontrolli käigus moonutas Üldkohus kõnealuseid tõendeid.
38 Sellega seoses tuleb meenutada, et moonutamine peab selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (kohtuotsus Europäisch-Iranische Handelsbank vs. nõukogu, C‑585/13 P, EU:C:2015:145, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Selline faktide hindamine ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.
39 Nõukogu heidab Üldkohtule ette seda, et viimane kontrollis nõukogu poolt vastavalt algmääruse artikli 3 lõikele 5 hinnatavaid tõendeid valikuliselt, tuvastamaks selle põhjal, et liidu tootmisharu oli kaitsetus olukorras. Nõukogu väitel rikkus Üldkohus õigusnormi sellega, et ei arvestanud kõigi teguritega nende hulgast, mida tuleb arvesse võtta mitte üksnes kahju, vaid ka kaitsetu olukorra olemasolu tuvastamiseks.
40 Sellega seoses olgu meenutatud, et Üldkohus ei pea põhjendama oma iga valikut, kui ta otsustab oma otsuse toetuseks kasutada teatavat tõendit mõne muu tõendi asemel (vt selle kohta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 161).
41 Käesoleval juhul tuletas Üldkohus selleks, et kirjeldada liidu tootmisharu olukorra arengut uurimisperioodi vältel, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 meelde komisjoni poolt algmääruse artikli 3 lõike 5 alusel ajutises määruses välja toodud ja nõukogu poolt vaidlustatud määruses korratud asjakohaseid majandustegureid.
42 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 leidis Üldkohus, et kui liidu tootmisharu turuosa muutus välja arvata, siis on kõik kaksteist muud tuvastatud majandustegurit positiivsed ja annavad kogumis pildi jõupositsioonis, mitte ebakindlas või kaitsetus olukorras olevast tootmisharust.
43 Kuivõrd Üldkohus on üksnes korranud neid komisjoni poolt ajutises määruses välja toodud majandustegureid, siis ei saa talle ette heita tõendite hindamisel tehtud ilmset hindamisviga.
44 Järelikult ei asendanud Üldkohus liidu institutsioonide poolt antud hinnangut omaenda hinnanguga ja seetõttu on põhjendamatu nõukogu väide tõendite moonutamise kohta.
45 Mis lisaks puutub liidu institutsioonide esitatud ning ArcelorMittali jt korratud argumenti, et Hiinast pärit impordi kasv seadis piirangud liidu tootmisharu investeeringute tegemisele ja takistas tootmisvõimsuse sellist suurendamist, mis olnuks kooskõlas turu laienemisega, siis otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et seda argumenti käesoleva juhtumi muud asjassepuutuvad asjaolud ei kinnita.
46 Mis puutub nende institutsioonide kinnitusse, mille kohaselt oli liidu tootmisharu alles toibumas 2006. aastast varasemast dumpingust, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et see väide ei põhine ühelgi konkreetsel tõendil.
47 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 112 aga märkis, soovitakse nende institutsioonide poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktide 64 ja 65 kohta esitatud etteheidetega – ilma et neis oleks täpsustus mis tahes tõendite moonutamise kohta – saavutada see, et Euroopa Kohtus annab faktilistele asjaoludele uue hinnangu, mis aga ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrolli raamesse.
48 Seega tuleb need etteheited tagasi lükata.
49 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tagasi lükata apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa kohtuasjas C‑186/14 P ning apellatsioonkaebuse esimene ja neljas väide kohtuasjas C‑193/14 P.
Apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑186/14 P ning apellatsioonkaebuse teine väide kohtuasjas C‑193/14 P
Poolte argumendid
50 ArcelorMittal jt ning nõukogu heidavad Üldkohtule ette, et viimane otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et kahju tekitamise ohu olemasolu tuvastamisel majandusliku olukorra halvenemisega arvestamine põhineb õigusnormi rikkumisel, kuna algmääruse artikli 3 lõige 7 välistab selliste tegurite nagu nõudluse vähenemine omistamise dumpinguhinnaga impordile.
51 Sellega seoses väidavad apellandid, et Üldkohus tõlgendas seda sätet valesti ning tugines vääralt kohtuotsusele komisjon vs. NTN ja Koyo Seiko (C‑245/95 P, EU:C:1998:46). Nimelt tuginesid liidu institutsioonid viidatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas liidu tootmisharule tekkinud kahju tuvastamise seisukohalt tähtsust omava asjaoluna majanduslangusele, kuid käesolevas asjas ei ole nad kahju tekitamise ohu tuvastamisel sellisele olukorrale tuginenud. Samuti ei ole need institutsioonid omistanud majanduslanguse tagajärgi dumpinguhinnaga impordile. Seevastu tuvastasid institutsioonid, et erakordselt suur nõudlus varjas dumpinguhinnaga impordi tegelikku kahjulikku mõju ja see mõju tuleb ilmsiks juhul, kui nõudlus peaks langema tavalisele tasemele.
52 Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et kombineeris vääralt omavahel „kahju tekitamise ohu“ ja „põhjusliku seose“ olemasolu kindlaks tegemise, samas kui algmäärus neil kahel mõistel selgelt vahet teeb.
53 Hubei vaidleb ArcelorMittali jt ning nõukogu argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
54 Algmääruse artikli 3 lõike 7 esimese lause kohaselt uuritakse lisaks dumpinguhinnaga impordile ka muid teadaolevaid tegureid, millega liidu tootmisharu samal ajal kahjustatakse, vältimaks nende tegurite tekitatud kahju omistamist dumpinguhinnaga impordile. Sellise tegurina nimetab viidatud säte nõudluse vähenemist.
55 Liidu institutsioonid on seega kohustatud kontrollima, kas kahju, millele nad kavatsevad oma järeldused rajada, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja välistama kogu muudest teguritest põhjustatud kahju, eelkõige selle kahju, mille põhjus on nõudluse vähenemine (vt kohtuotsused Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, C‑10/12 P, EU:C:2013:865, punkt 23 ja TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 35).
56 Selleks et mitte kahjustada algmääruse artikli 3 lõike 7 kasulikku mõju, ei tohi Euroopa Kohtu praktikat, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtuotsusest komisjon vs. NTN ja Koyo Seiko (C‑245/95 P, EU:C:1998:46, punkt 43) kõrvale jätta üksnes sel põhjusel, et erinevalt käesolevast kohtuasjast oli kohtuotsuse komisjon vs. NTN ja Koyo Seiko (C‑245/95 P, EU:C:1998:46) aluseks olnud kohtuasja kontekst majanduslangus liidu tootmisharus.
57 Lisaks põhineb vaidlustatud kohtuotsuse valel tõlgendusel apellantide argument, mille kohaselt – ja vastupidi Üldkohtu poolt otsustatule – ei käsitlenud liidu institutsioonid nõudluse prognoositavat vähenemist dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimise raames, vaid hoopis seoses kahju tekitamise ohu kindlaks tegemisega.
58 Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et liidu institutsioonide viidatud asjaolu, mille kohaselt oli liidu tootmisharu dumpinguhinnaga impordist tuleneva potentsiaalse kahjuliku mõju suhtes täiesti kaitsetu, kui kasvusuundumused peaksid muutuma vastupidiseks, võimaldab juhtumist sõltuvalt kindlaks teha kaitsetu olukorra tulevikus. Üldkohus lisas, et selle asjaolu põhjal ei saa järeldada, et liidu tootmisharu oli uurimisperioodi lõpus kaitsetus olukorras.
59 Järelikult ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 esitatud põhjendustes õigusnormi rikutud.
60 Eelöeldut arvestades tuleb esimene väide kohtuasjas C‑186/14 P ning teine väide kohtuasjas C‑193/14 P tagasi lükata.
Apellatsioonkaebuse teine väide ja kolmanda väite teine osa kohtuasjas C‑186/14 P ning apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑193/14 P
Poolte argumendid
61 ArcelorMittal jt leiavad, et Üldkohus rikkus nii algmääruse artikli 3 lõiget 9 kui ka selle määruse artikli 6 lõiget 1, kui ta tugines uurimisperioodile järgneva perioodi andmete ja selle perioodi jooksul kogutud andmete vahelisele vastuolule. Apellandid leiavad, et uurimisperioodile järgneva perioodi andmete kasutamine kahju tekitamise ohu uurimisel ei ole usaldusväärne, sest need andmed peegeldavad asjassepuutuvate tootjate tegevust pärast dumpingumenetluse algatamist. Selliseid andmeid võib kasutada üksnes juhul, kui need tõendavad, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine ei ole ilmselgelt asjakohane. Käesoleval juhul see aga apellantide väitel nii ei ole.
62 Neil asjaoludel leiavad ArcelorMittal jt, et ei olnud tarvis kindlaks määrata, kas nõukogul oli õigus analüüsida uurimisperioodile järgneva perioodi andmeid. Nimelt ei oma tähtsust see, et need andmed kinnitavad prognoose, mille komisjon uurimisperioodi andmete põhjal esitas ajutises määruses. Sellest tuleneb, et isegi kui nõukogu oleks järeldanud vääralt, et uurimisperioodile järgneva perioodi andmed kinnitavad ajutise määruse järeldusi, ei saa see viga tuua kaasa vaidlusaluse määruse tühistamist.
63 Nõukogu väitel rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 algmääruse artikli 3 lõiget 9, otsustades, et liidu institutsioonid on kõnesolevas asjas teinud ilmse hindamisvea, tuvastades, et esineb kahju tekitamise oht.
64 Seoses sellega leiab nõukogu, et kuigi kahju tekitamise ohu analüüs peab tuginema faktilistele asjaoludele ja sellele, et asjaolud muutuvad peatselt, on selle ohu analüüs tingimata tulevikku suunatud. Seega võivad liidu institutsioonide prognoosid mitte realiseeruda, ja sellele vaatamata ei ole need institutsioonid keeruliste majanduslike olukordade hindamisel oma pädevust teostades rikkunud õigusnormi. Nõukogu arvates on oluline anda ulatuslik kaalutlusõigus pädevatele ametiasutustele, kes peavad andma keerulisi hinnanguid tulevikus toimuvate sündmuste kohta kaubanduse kaitse poliitika kontekstis.
65 Nõukogu sõnul ilmnes algmääruse artikli 3 lõikes 9 ette nähtud nelja konkreetse teguri uurimisel „vastuoluline olukord“ kahju tekitamise ohu esinemise osas. Selle sätte täpset sõnastust ja liidu institutsioonidel kaubanduse kaitse meetmete vallas olevat ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades oli neil institutsioonidel õigus kasutada oma kaalutlusõigust, tuvastamaks sellele „vastuolulisele olukorrale“ tuginedes kahju tekitamise ohu olemasolu.
66 Seoses sellega täpsustab nõukogu, et just nimelt arvestades seda olukorra „vastuolulisust“ uurimisperioodi lõpus jätkasid liidu institutsioonid käesolevas asjas erakorraliselt, kuid hea halduse huvides järelevalvet liidu turu olukorra üle uurimisperioodile järgneval perioodil 2008. aasta juulist 2009. aasta märtsini, keskendades oma tähelepanu asjaolude muutumisele ja peamistele majandusnäitajatele. Taoline järelevalve võimaldas neil institutsioonidel vältida vigade tegemist seoses asjaomase turu arenguga.
67 Hubei vaidleb ArcelorMittali jt ning nõukogu argumentidele vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
68 Esiteks on paslik anda hinnang etteheitele, et Üldkohus rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 9 ja artikli 6 lõiget 1, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 tugines vastuolule ajutises määruses olevate prognooside ja uurimisperioodile järgneva perioodi andemete vahel.
69 Siinkohal olgu meelde tuletatud, et vastavalt algmääruse artikli 6 lõikele 1 „[p]ärast menetluse algatamist alustab komisjon koostöös liikmesriikidega uurimist [liidu] tasandil. Dumpingut ja kahju uuritakse ühel ajal. Tüüpilise järelduse saamiseks valitakse dumpingu puhul uurimisperioodiks tavaliselt vähemalt kuue kuu pikkune menetluse algatamisele vahetult eelnev ajavahemik. Teavet uurimisperioodile järgneva perioodi kohta ei võeta üldjuhul arvesse“.
70 Kuigi vastab tõele, et selle sätte kohaselt ei võeta dumpingu ja kahju uurimisel üldjuhul arvesse andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta, nähtub määrsõna „üldjuhul“ kasutamisest, et liidu seadusandja ei ole soovinud sellist arvesse võtmist täielikult välistada.
71 Seega on liidu institutsioonide võimalus võtta teatud juhtudel arvesse andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta. Sellise võimaluse andmine on eelkõige põhjendatud uurimiste puhul, mille ese kahju tuvastamise asemel on kahju tekitamise ohu kindlaks tegemine, mis juba oma olemusest tulenevalt eeldab tulevikku suunatud analüüsi. Kahju tekitamise ohu olemasolu, nagu ka kahju olemasolu, peab olema tuvastatud dumpinguvastase meetme vastuvõtmise kuupäeva seisuga. Lisaks nõuab algmääruse artikli 3 lõige 9, et olulise kahju tekitamise ohu tuvastamisel tuleb tugineda faktidele, mitte üksnes vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele, ja muudatus asjaoludes, mis tekitaks olukorra, mille puhul dumping põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv.
72 Neil asjaoludel võib andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta kasutada selleks, et kinnitada või kummutada ajutises määruses sisalduvaid prognoose, ning selleks, et esimesena mainitud juhul oleks võimalik kehtestada lõplik dumpinguvastane tollimaks.
73 Siiski peab liidu kohus saama teostada kontrolli liidu institutsioonide otsuse üle kasutada neid andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta.
74 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kuigi vastavalt käesoleva otsuse punktides 34 ja 35 viidatud kohtupraktikale peab selline kontroll austama liidu institutsioonidel kaubanduse kaitse meetmete vallas olevat ulatuslikku kaalutlusõigust, ei ületa Üldkohus siiski selle kontrolli piire, kui ta teeb kindlaks, kas nende institutsioonide järelduste aluseks olevad tõendid toetavad nende institutsioonide poolt nende põhjal tehtud tuvastusi.
75 Järelikult võis Üldkohus käesoleval juhul kontrollida, kas andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta – niivõrd, kuivõrd liidu institutsioonid on nendele tuginenud – kinnitavad ajutises määruses sisalduvaid prognoose ja järelikult põhjendavad lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist.
76 Teiseks tuleb kontrollida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kontrollides liidu institutsioonide hinnangut algmääruse artikli 3 lõikes 9 loetletud neljale tegurile, millega peab arvestama kahju tekitamise ohu olemasolu kindlaks tegemisel.
77 Seoses sellega tuleb märkida, et selle kontrolli käigus piirdus Üldkohus, ilma et ta oleks tõendeid moonutanud, nende institutsioonide poolt ajutises määruses ja seejärel vaidlusaluses määruses kasutatud, uurimisperioodile järgnevast perioodist pärit tõendite uurimisega.
78 Selle põhjal tuvastas Üldkohus, et uurimisperioodile järgnevast perioodist pärit tõendid, millele liidu institutsioonid tuginesid, ei toeta tuvastust, mille kohaselt on olemas kahju tekitamise oht, ja et järelikult on komisjon selles osas teinud ilmse hindamisvea.
79 Seega otsustas Üldkohus – seejuures kaubanduse kaitse meetmete vallas kehtivaid kohtuliku kontrolli piire ületamata – vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92, et nõukogu rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 9, kui ta tuvastas, et kahju tekitamise oht on olemas.
80 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide ja kolmanda väite teine osa kohtuasjas C‑186/14 P ning apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑193/14 P tagasi lükata.
81 Võttes arvesse kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb kohtuasjade C–186/14 P ja C–93/14 P apellantide esitatud apellatsioonkaebused kogu ulatuses rahuldamata jätta.
Kohtukulud
82 Kodukorra artikli 184 lõikest 2 tuleneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
83 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
84 Kuna ArcelorMittal jt ning nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud ja Hubei on nõudnud neilt kohtukulude välja mõistmist, siis tuleb kohtukulud nendelt välja mõista.
85 Kuna komisjoni nõuded on samuti rahuldamata jäetud, kannab ta ise oma kohtukulud.
86 Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebused kohtuasjades C–186/14 P ja C‑193/14 P rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja ArcelorMittal Tubular Products Ostrava a.s.‑ilt, ArcelorMittal Tubular Products Roman SA-lt, Benteler Deutschland GmbH-lt, Ovako Tube & Ring AB-lt, Rohrwerk Maxhütte GmbH-lt, Dalmine SpA-lt, Silcotub SA-lt, TMK-Artrom SA-lt, Tubos Reunidos SA-lt, Vallourec Oil and Gas France SAS-ilt, Vallourec Tubes France SAS-ilt, Vallourec Deutschland GmbH-lt, Voestalpine Tubulars GmbH & Co. KG-lt, Železiarne Podbrezová a.s.-ilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.
3. Jätta Euroopa Komisjoni ja Itaalia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad