KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 10. septembril 2019(1)
Kohtuasi C‑263/18
Nederlands Uitgeversverbond,
Groep Algemene Uitgevers
versus
Tom Kabinet Internet BV,
Tom Kabinet Holding BV,
Tom Kabinet Uitgeverij BV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Den Haag (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad))
Direktiiv 2001/29/EÜ – Infoühiskond – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine – E‑raamatud (e-books) – „Kasutatud“ e‑raamatute virtuaalturg – Artikkel 2 – Reprodutseerimine – Õiguspärase kasutamise tagamiseks vajalikud toimingud – Artikkel 3 – Üldsusele edastamine – Kättesaadavaks tegemine – Artikkel 4 – Levi tamine – E‑raamatute piiramata aja jooksul kasutamiseks vahemaa tagant veebist allalaadimise teel kättesaadavaks tegemine – Lõppemine – Artikkel 5 – Erandid ja piirangud – Ulatus
Sissejuhatus
1. Esialgu õigusteoorias(2) välja käidud idee, et levitamisõigus lõpeb, kujundati kohtupraktikas välja XX sajandi algul(3). Selle reegli kohaselt ei saa autoriõiguste omaja siis, kui autoriõigusega kaitstud teose koopia on juba õiguspäraselt ringlusse lastud, enam olla selle vastu, et koopia ostja selle edasi müüb. Põhjendus on niisugune, et autoriõigus ei tohi olla ülimuslik ostja omandiõiguse suhtes, mis viimasel on kõnesoleva teose koopiale kui objektile. Lisaks loetakse, et kui teose autor laseb teose koopia ringlusse või seda tehakse tema nõusolekul, on viimane saanud selle koopia eest tasu.
2. Liidu õigusesse viidi reegel, et autoriõigusega kaitstud objektide levitamise õigus lõpeb, samuti sisse kohtupraktikaga. Kuigi see reegel eksisteeris juba liikmesriikide õiguskordades, laiendas Euroopa Kohus selle ulatust kogu Euroopa Liidu territooriumile.(4) Selline kohtupraktika tekkis peamiselt soovist tagada, et kaubad saaksid tõesti vabalt liikuda.
3. Sellest ajast peale on levitamisõiguse lõppemist tunnustatud nii rahvusvahelise kui ka liidu ja liikmesriikide õiguse tasandil.(5)
4. Sellise sisu digitaliseerimine, mida võib autoriõigusega kaitsta, ja asjaolu, et on tekkinud uusi vahendeid, mis võimaldavad pakkuda niisugust sisu internetis, on siiski paigast nihutanud tasakaalu õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate huvide vahel – tasakaal, mida aitas säilitada levitamisõiguse lõppemise põhimõte.
5. Esiteks on muutunud võimalikuks luua väikese kuluga kaitstud objekte sisaldavate digifailide täiesti täpseid koopiaid ning edastada neid ilma pingutuste ja lisakuludeta interneti teel. See areng seab ohtu autoriõiguste omajate võimaluse saada oma loomingu eest sobivat tasu ning aitab kõvasti kaasa võltsimise levikule.
6. Teiseks võimaldavad kaasaegsed tehnilised vahendid õiguste omajatel väga põhjalikult kontrollida, kuidas nende teoste ostjad neid kasutavad, sh eraelulises sfääris, ning samuti arendatakse välja kaubanduslikke mudeleid, mis sageli ilma otse ütlemata kujundavad teose koopia täieliku kasutamise õiguse ümber lihtsalt piiratud ja tingimuslikuks kasutamisõiguseks.
7. Euroopa Kohus peab otsustama, kas neid muutusi arvestades on koopiate tegelikus maailmas kehtestatud levitamisõiguse lõppemise reegel üle kantav koopiate virtuaalmaailmale – digifailidele.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
8. Genfis 20. detsembril 1996 vastu võetud Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) autoriõiguse lepingu(6) (edaspidi „autoriõiguse leping“) artiklis 6 „Levitamisõigus“ on sätestatud:
„1. Kirjandus- ja kunstiteoste autoritel on ainuõigus lubada üldsuse juurdepääsu oma teoste originaalidele ja koopiatele müügi või muu omandiõiguse ülemineku kaudu.
2. Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta lepinguosaliste vabadust määrata kindlaks võimalikke tingimusi, mille kohaselt kohaldatakse lõikes 1 nimetatud õiguse lõppemist pärast teose originaali või koopia esimest müüki või muud omandiõiguse üleminekut autori loal.“
9. Autoriõiguse lepingule lisatud ühisdeklaratsioonis, mis puudutab selle artikleid 6 ja 7, on täpsustatud:
„„Koopiad“ ja „originaal ja koopiad“, mis nimetatud artiklite kohaselt on teose levitamisõiguse ja rentimisõiguse objekt, tähendavad üksnes salvestatud koopiaid, mida võib levitada materiaalsete esemetena.“
10. Autoriõiguse lepingu artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud:
„[…] kirjandus- ja kunstiteoste autoritel [on] ainuõigus lubada oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sealhulgas oma teoste sellisel viisil üldsusele kättesaadavaks tegemist, et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja ajal.“
Liidu õigus
11. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(7) artiklis 2 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
[…]“.
12. Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“
13. Lõpuks sätestab selle direktiivi artikkel 4:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.
2. Levitamisõigus teose originaali või koopiate suhtes ühenduses ei lõpe, v.a juhul, kui õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul toimub ühenduses kaitstud objekti esmamüük või muul viisil omandiõiguse üleminek.“
Madalmaade õigus
14. Autoriõiguse seaduse (Auteurswet) artiklis 1 on nähtud ette:
„Autoriõigus on kirjandus-, teadus- või kunstiteose autori või tema õigusjärglase ainuõigus teost avalikustada või reprodutseerida, arvestades seaduses sätestatud piiranguid.“
15. Selle seaduse artikli 12 lõike 1 punktis 1 on sätestatud:
„1. Kirjandus-, teadus- või kunstiteose avalikustamise all tuleb mõista:
1) teose täieliku või osalise reproduktsiooni avalikustamist;
[…]“.
16. Selle seaduse artiklis 12b on ette nähtud:
„Kui kirjandus-, teadus- või kunstiteose koopia on Euroopa Liidu mõnes liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna [(EMP)] lepingu mõnes osalisriigis teose autori või tema õigusjärglase poolt või nende nõusolekul omandi ülemineku teel esimest korda ringlusse lastud, siis ei kujuta kõnealuse eksemplari muul kujul ringlusse laskmine, välja arvatud rentimine või laenutamine, endast autoriõiguse rikkumist.“
Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
17. Põhikohtuasja hagejad Nederlands Uitgeversverbond (edaspidi „NUV“) ja Groep Algemene Uitgevers (edaspidi „GAU“) on ühingud, mille tegevusala on Madalmaade kirjastajate huvide kaitse.
18. Põhikohtuasja kostja Tom Kabinet Internet BV (edaspidi „Tom Kabinet“)(8) on Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing. Tom Kabinetil on veebisait, mis kujutab endast kasutatud e‑raamatute veebipoodi. Selle poe tegutsemisviis on põhikohtuasja jooksul muutunud. Praegu müüb Tom Kabinet selle teenuse raames, mida nimetatakse „lugemisklubiks“ (leesclub), oma saidil registreerunud eraõiguslikele isikutele edasi e‑raamatuid, mis ta on ostnud kas ametlikelt levitajatelt või teistelt eraõiguslikelt isikutelt. Tom Kabineti hinnad on ametlike levitajate omadest madalamad. Tom Kabineti sait õhutab eraõiguslikke isikuid, kes on tema saidilt e‑raamatuid ostnud, neid talle pärast läbilugemist tagasi müüma: see annab neile õiguse „boonuspunktidele“, mille abil saavad nad seejärel raamatuid osta. Kui Tom Kabinet ostab e‑raamatuid eraõiguslikelt isikutelt, nõuab ta neilt, et nad kustutaks enda eksemplari,(9) ning paneb enda edasimüüdavatele eksemplaridele digitaalse vesimärgi (digital watermark), tõendamaks, et see eksemplar on seaduslik.
19. NUV ja GAU esitasid 1. juulil 2014 Tom Kabineti vastu hagi rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) esialgse õiguskaitse taotlusi lahendavale kohtunikule, kes jättis nende nõude rahuldamata põhjendusel, et autoriõiguse rikkumise esinemine ei ole esmapilgul piisavalt tõenäoline.(10) NUV ja GAU esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof te Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad), kes nõustus esialgse õiguskaitse taotlusi lahendava kohtuniku otsusega, keelates Tom Kabinetil pakkuda veebiteenust, mis võimaldab müüa ebaseaduslikult alla laaditud e‑raamatuid. Gerechtshof te Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) otsuse peale ei esitatud apellatsioonkaebust.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis oma vaheotsuses, et kõnesolevad e‑raamatud tuleb kvalifitseerida „teosteks“ direktiivi 2001/29 tähenduses ning et see, kui pakutakse e‑raamatuid, mida saab alla laadida nii nagu põhikohtuasjas, ei kujuta endast nende teoste edastamist üldsusele selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses. Ta märgib siiski, et vastus esiteks küsimusele, kas e‑raamatu vahemaa tagant kättesaadavaks tegemine veebist allalaadimise teel piiramata aja jooksul kasutamiseks võib kujutada endast levitamistoimingut direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 1 tähenduses, ning teiseks küsimusele, kas levitamisõigus võib seega lõppeda selle direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses, ei ole ilmne. Tal tekib ka küsimus, kas autoriõiguse omaja võib edasimüümise korral olla nende levitamistoimingute vastu, mis on vajalikud üleandmiseks selle eksemplari hilisemate ostjate vahel, mille puhul võib levitamisõigus olla lõppenud.
21. Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] direktiivi [2001/29] artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sõnastuse all „oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil“ selle sätte tähenduses mõistetakse ka e‑raamatute (st autoriõigusega kaitstud teoste digitaalsete koopiate) piiramata ajaks kasutamiseks kättesaadavaks tegemist vahemaa tagant veebist allalaadimise teel hinna eest, mis hõlmab autoriõiguse omajale makstavat tasu, mis vastab talle kuuluva teose koopia majanduslikule väärtusele?
2. Kas juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, lõpeb teose originaali või koopiate levitamise õigus liidus autoriõiguse […] direktiivi [2001/29] artikli 4 lõike 2 tähenduses, kui nende esmamüük või omandiõiguse muul viisil üleminek – mille all tuleb mõista e-raamatute (st autoriõigusega kaitstud raamatute digitaalsete koopiate) piiramata ajaks kasutada andmist vahemaa tagant veebist allalaadimise teel hinna eest, mis hõlmab autoriõiguse omajale makstavat tasu, mis vastab talle kuuluva teose koopia majanduslikule väärtusele – toimub liidus õiguse omaja poolt või tema nõusolekul?
3. Kas […] direktiivi [2001/29] artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et sellise seaduslikult omandatud eksemplari, mille suhtes on levitamisõigus lõppenud, üleandmine hilisematele omandajatele hõlmab õigust teha selles sättes nimetatud reprodutseerimistoiminguid, kui reprodutseerimine on teose eksemplaride seaduslikuks kasutamiseks vajalik, ja kui jah, siis milliseid tingimusi selle suhtes kohaldatakse?
4. Kas […] direktiivi [2001/29] artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et autoriõiguse omajal ei ole enam õigust keelata sellise seaduslikult omandatud eksemplari, mille suhtes on levitamisõigus lõppenud, hilisemate omandajate vaheliseks omandiõiguse üleminekuks vajalikku reprodutseerimist ja kui jah, siis millised tingimused selle suhtes kehtivad?“
22. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 16. aprillil 2018. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon. Põhikohtuasja pooled, Belgia, Tšehhi, Taani, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning komisjon olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 2. aprillil 2019.
Õiguslik analüüs
Sissejuhatavad märkused
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust, milles küsitakse, kas levitamisõigus direktiivi 2001/29 artikli 4 tähenduses hõlmab e‑raamatu veebist allalaadimise teel alaliseks kasutamiseks pakkumist;kas see õigus lõpeb seetõttu, et neid pakutakse autori nõusolekul, ja kas nii omandatud e‑raamatu võimalikuks hilisemaks üleandmiseks vajalikud reprodutseerimistoiminud on seaduslikud. Lisaks tuleb märkida, et mitu käesolevas kohtuasjas seisukohti esitanud poolt, eelkõige NUV ja GAU, Saksamaa ja Taani valitsus ning komisjon arvavad, et küsimuste ulatust tuleks laiendada, võttes vaatluse alla ka küsimuse, kas kõnesolevad toimingud on hõlmatud üldsusele edastamise õigus niisugusena, nagu see on ette nähtud direktiivi 2001/29 artiklis 3.
24. Leian siiski, et kõiki neid küsimusi tuleb analüüsida koos, sest need on osa ühest ja samast komplekssest küsimusest: kas kaitstud teoste pakkumist kasutajatele veebist allalaadimise teel tuleb pidada toiminguks, mis on hõlmatud levitamisõigusega, mille tõttu see õigus lõpeb, kui esialgne pakkumine toimub autori nõusolekul? Täpsemalt välistab nende toimingute kvalifitseerimine toiminguteks, mis on hõlmatud üldsusele edastamise õigusega, nende kvalifitseerimise toiminguteks, mis on hõlmatud levitamisõigusega, ja vastupidi. Ka näib mulle, et vahetegemine levitamisõiguse ja selle õiguse lõppemise vahel ei ole ei loogiline ega sobilik, sest need kaks mõistet hõlmavad samu toiminguid.(11) Lõpuks tuleb märkida, et kuna teose reprodutseerimine on hädavajalik elektroonilise faili igasuguseks edastamiseks vahemaa tagant, kerkib reprodutseerimisõiguse küsimus üles igas arutelus internetis levitamise õiguse võimaliku lõppemise üle.
25. Analüüsin käesolevas ettepanekus õigusloome ja kohtupraktikaga seotud ning teleoloogilisi argumente, millest Euroopa Kohus peaks oma vastuses eelotsuse küsimustele juhinduma.
Õigusaktid
26. Üldsus võib autoriõigusega kaitstud teostega tutvuda peamiselt kahes vormis. Esimene on teose avalik esitamine üldsuse juuresolekul. See on vanim viis, mis tekkis ammu enne autoriõigust kui niisugust. Tegemist on teatri‑ või ooperietenduste esitamise, kujutava kunsti teoste näituste või ka kinoseanssidega. Esituse korraldab autoriõiguste omaja ja üldsus peab teosega tutvumiseks olema selleks autori valitud ajal autori valitud kohas.
27. Raadio‑ ja teleringhäälingu tekkimine tegi võimalikuks vahemaa tagant esitamise ja üldsus vabanes seega kohustusest minna kohta, kus see esitus aset leiab, kuid säilis ajaline piirang. See viimane kadus alles siis, kui ilmusid kõigepealt tellitavad teleteenused ja siis internet. Need tehnilised vahendid võimaldavad käivitada esituse mitte üksnes vahemaa tagant, vaid ka hetkel, mil vaataja soovib.
28. Nende teostega tutvumise viiside ühine joon on see, et üldsuse tutvumisvõimalus sõltub sellest, kas nende teoste autoriõiguste omajad teevad need kättesaadavaks. Teiste sõnadega otsustavad seda, kas ja missuguse tehnilise vahendi abil on teos üldsusele kättesaadav, nende õiguste omajad. See otsustamisõigus on määrava tähtsusega ka osas, mis puudutab õiguste omaja võimalust saada oma teosest tulu. Iga esitus või iga üldsuse liikme teosega tutvumine annab nimelt tavaliselt õiguste omajale õiguse saada tasu.
29. Teine tutvumisviis on niisugune, et üldsuse liikmed ostavad teoste (originaal)eksemplarid või koopiad alatiseks või ajutiselt. See on tavaline tutvumise vorm kirjandusteoste, aga ka muusika‑ ja audiovisuaalsete teoste puhul (tutvumine heli‑ ja videosalvestiste abil), samuti teatavate kujutava kunsti teoste puhul.
30. Niisugusel juhul võib üldsuse liige hoolimata sellest, et teose esmakordne üldsusele kättesaadavaks tegemine sõltub mõistagi autoriõiguste omaja tahtest, eksemplari omandamise korral siiski seda sellest tahtest sõltumatult kasutada. Tasu maksmine õiguste omajale peab siis olema korraldatud teistmoodi. Kuna ta ei saa kontrollida iga teosega tutvumist mõne üldsuse liikme poolt ja seega selle eest tasu võtta, peab ta rahulduma teose iga eksemplari müügihinnaga.(12)
31. Üldsuse teostega tutvumise nende kahe viisi suhtes kehtivad autoriõiguste omaja kaks ainuõigust, mida käesolevas kohtuasjas käsitletavate toimingute puhul nimetatakse üldsusele edastamise õiguseks(13) ja levitamisõiguseks(14). Tekib küsimus, kumb nendest õigustest on kohaldatav siis, kui üldsusele pakutakse veebist allalaadimise teel autoriõigusega kaitstud teoseid.(15)
32. Vastus ei ole a priori ühene, sest selle pakkumisviisi puhul on kombineeritud üldsuse teostega tutvumise kaks viisi. Kõigepealt tehakse teos veebis üldsusele kättesaadavaks ja igaüks võib sellega tutvuda. Seejärel teeb kasutaja selle asemel, et teost vahemaa tagant kasutada nagu „klassikalise“ üldsusele edastamise puhul autoriõiguste omaja loal tema teosest koopia, mille ta salvestab oma arvutisse(16) ja millega ta saab seejärel tutvuda põhimõtteliselt sõltumatult selle õiguste omaja poolsest kättesaadavaks tegemisest. Seega, alates hetkest, mil kasutaja teost reprodutseeris, sarnaneb allalaadimine levitamistoimingule.
33. Autoriõiguse lepingu koostajad olid teadlikud selllest, et allalaadimine on niisugune segatoiming. WIPO välja antud autoriõiguse lepingu tõlgendamise juhendi(17) kohaselt oli seetõttu, et teoste internetis kättesaadavaks tegemine on „hübriidtoiming“, võimatu valida selle edastamisviisi puhul kaitset „koopiaga seotud õigusega“ või siis õigust, „mis ei ole seotud koopiaga“. Seega nõustuti, et valida tuleb „raamlahendus“, mille puhul eelistatakse küll üldsusele edastamist, kuid mis ei välista levitamisõiguse kohaldamist.
34. Kuna autoriõiguse lepinguga kehtestatakse minimaalne kaitse tase, on lepinguosalistel siiski keelatud kehtestada seda kaitset madalamal tasemel. See, kui levitamisõigust, mida piirab selle lõppemise reegel, kohaldatakse üldsusele edastamise õiguse asemel, mille puhul niisugust reeglit ei ole, alandab aga kaitse taseme allapoole autoriõiguse lepinguga ette nähtud läve.
35. Veelgi enam, ühisdeklaratsiooniga autoriõiguse lepingu artiklite 6 ja 7 kohta on nende õigusnormide kohaldamist piiratud „kindlaks määratud eksemplaride suhtes, mille võib materiaalsete objektidena ringlusse lasta“. See deklaratsioon on küll ainult tõlgendav ja peegeldab viisi, kuidas autoriõiguse lepingu allkirjastanud lepinguosalised neid artikleid selle allkirjastamisel tõlgendasid. Võib seega väita, et turgude tegelik olukord on alates 1996. aastast, mil autoriõiguse leping allkirjastati, palju muutunud – mis õigustab teistsuguse lähenemisviisi valimist.
36. Tuleb siiski märkida, et kuna Euroopa Liit on autoriõiguse lepingu allkirjastanud, on see lisatud tema õigussüsteemi, eelkõige direktiivi 2001/29(18) abil. Seda direktiivi vastu võttes näib liidu seadusandja aga olevat võtnud ainult materiaalsete koopiate suhtes selgelt seisukoha, et teoste veebist allalaadimise teel pakkumise suhtes tuleb kohaldada üldsusele edastamise õigust ning et levitamisõigust piiratakse ja seega see lõpeb. Konkreetsemalt on allalaadimine hõlmatud teoste üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusega, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 3 lõikes 2.
37. See ilmneb selgelt direktiivi 2001/29 põhjenduste 24, 25, 28 ja 29 tõlgendamisel koostoimes. Nendes põhjendustes on märgitud:
„(24) Õigust teha üldsusele kättesaadavaks artikli 3 lõikes 2 osutatud objekt tuleb käsitada igasugust tegevust hõlmavana, millega tehakse nimetatud objekt kättesaadavaks üldsusele, kes ei viibi paigas, kus objekt kättesaadavaks tehakse, kuid muid tegevusi mittehõlmavana.
(25) […] Tuleks selgelt sätestada, et kõikidel õiguste valdajatel, keda käesoleva direktiiviga tunnustatakse, on ainuõigus teha autoriõigusega kaitstavaid teoseid või muid objekte üldsusele kättesaadavaks interaktiivse tellitava ülekande teel. Selliseid interaktiivseid tellitavaid ülekandeid iseloomustab asjaolu, et isik võib neile ligi pääseda enda valitud kohas ja enda valitud ajal.
[…]
(28) Käesoleva direktiivi kohane autoriõiguste kaitse hõlmab ainuõigust kontrollida materiaalsetes esemetes sisalduva teose levitamist. Kui originaalteose või selle koopiate esmamüük ühenduses on toimunud õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul, ei ole tal õigust ühenduses kontrollida nimetatud objekti edasimüüki. […]
(29) Õiguse lõppemise küsimust ei teki teenuste, eelkõige on-line teenuste puhul. See kehtib ka teose või muu objekti materiaalse koopia puhul, mille nimetatud teenuse kasutaja on teinud õiguste valdaja nõusolekul. […] Erinevalt CD-ROMist või CD-Ist, kus intellektuaalomand on paigutatud materiaalsele kandjale ehk kaubaartiklile, on iga on-line teenus tegelikult toiming, milleks tuleb saada luba, kui autoriõigus või sellega kaasnevad õigused seda nõuavad.“(19)
38. Nendes põhjendustes on küll mõned mitmeti mõistetavused. Eelkõige võib viide teenustele põhjenduses 29 tunduda sobimatu. Internetikaubandus on nimelt veidi hägustanud piiri kaupade ja teenuste vahel. Näiteks direktiivis 2000/31/EÜ(20) on „infoühiskonna teenusteks“ muu hulgas kvalifitseeritud kaupade on‑line müük.(21) Täht-tähelt võetuna võib see kvalifikatsioon viia absurdse tulemuseni, et CD või paberkandjal raamatu müük veebis ei too kaasa levitamisõiguse lõppemist.
39. Need põhjendused näitavad siiski selgelt, kuhu soovis liidu seadusandja tõmmata piiri (üldsusele kättesaadavaks tegemise vormis) üldsusele edastamise õiguse ja levitamisõiguse vahel. Üldsusele edastamise õigust kohaldatakse teoste kõikide internetis kasutamise vormide suhtes, nii nende suhtes, mis ei ole seotud koopiaga, kui ka nende suhtes, mis põhinevad niisuguse koopia loomisel. Eelkõige on seda sõnaselgelt märgitud põhjenduses 29. Kui selles põhjenduses on kõneldud ainult füüsilistest koopiatest, mille kasutaja teeb õiguste omaja loal, siis seepärast, et selles on levitamisõiguse lõppemist mõeldavaks peetud ainult materiaalsel andmekandjal koopiate puhul. Tegemist on siiski ilmselgelt allalaadimisel tekkivate koopiatega.
40. Tuleb veel märkida, et üldsusele levitamise õiguse kohaldamine niisuguste toimingute suhtes, nagu teeb Tom Kabinet, võib tekitada kahtlusi üldsusele edastamise määratluse tõttu, mille on esitanud Euroopa Kohus oma kohtupraktikas. Selle määratluse kohaselt hõlmab üldsusele edastamine ootuspäraselt edastamistoimingut ja üldsust, kusjuures see üldsuse koosneb üsna suurest arvust isikutest.(22)
41. Kättesaadavaks tegemisel esialgse allalaadimisega autoriõiguste omaja poolt ei tekita see probleeme, sest koopiaid saab luua samapalju, kui on üldsuse liikmeid, kes tahavad koopia osta. Teistmoodi on siis, kui kasutaja pakub seejärel koopiat, mille ta omandas. Levitamisõiguse lõppemise reegli kohaldamisest tuleneva mudeli puhul saab see kasutaja pakkuda ainult ühte koopiat, millele saab leida ainult ühe ostja. Võib tekkida küsimus, kas siin on tegemist edastamisega üldsusele, sest teose saab edastada ainult ühele isikule.
42. Ma ei nõustu siin komisjoni seisukohaga, et ainuüksi kättesaadavaks tegemine, st koopia edasimüügiks pakkumine kujutab endast edastamistoimingut. See on nii olukorras, kus kasutaja saab üldsuse käsutusse antud teosega otseselt tutvuda, näiteks veebisaidil. Seevastu juhul, kui tutvumiseks on vaja omandada koopia, leiab edastamistoiming aset alles allalaadimise hetkel. Kui valida lähenemine, mille komisjon välja pakub, kujutab teose koopiate – sh materiaalsete koopiate – igasugune müügiks pakkumine endast üldsusele edastamist ja levitamisõigus kaotaks oma sisu. Seega on „üldsusele edastamise“ mõistet allalaadimise kaudu kättesaadavaks tegemise olukorras tõenäoliselt vaja täpsustada. Tähtis ei ole nimelt mitte nende isikute arv, kellele teos edastatakse, vaid see, kas edastav isik teeb pakkumise isikutele, kes ei kuulu tema eraringi. Niisugusel juhul võib üldsuseks olla seega üksainus omandaja.
43. Peale seadusandja tahte, mis tuleneb üsna selgelt direktiivi 2001/29 põhjendustest, ei võimalda selle direktiivi artikli 4 sõnastus seda kohaldada teoste suhtes, mis tehakse üldsusele kättesaadavaks veebist allalaadimise teel. Selle artikliga kehtestatakse autorite huvides õigus lubada või keelata oma teoste levitamist „müümise teel või muul viisil“. Euroopa Kohus on täpsustanud, et väljendi „muul viisil“ all tuleb mõista ainult omandiõiguse üleandmist.(23) Seega eeldab levitamine asjaomase teose eksemplari omandiõiguse üleandmist kas müümise teel või muul viisil. Digifaili kontekstis on aga raske kõnelda omandiõigusest.(24) See ei ole materiaalne ega kujuta endast järelikult asja tsiviilõiguse tähenduses. Faili võib pigem samastada puhta teabega. Seda teavet võib kaitsta erinevate õigustega, kuid mitte omandiõigusega.
44. Lisaks on omandiõiguse üleandmiseks – igal juhul lepinguliseks – vaja eelkõige selle tehingu mõlema poole nõusolekut, sest üks võõrandab teisele kõik õigused omandiõiguse objektile. Tegelikult on teoste veebist allalaadimise teel kättesaadavaks tegemise korral aga olemas suur hulk lepinguid, milles on sätestatud lepingupoolte õigused ja kohustused. Need lepingud sõlmitakse lepingute sõlmimise vabadust kasutades ja ma ei usu, et levitamisõiguse lõppemise reegli võimalik tunnustamine saaks seda vabadust piirata. Seega, vastupidi olukorrale, mis valitseb materiaalsete objektide puhul, ei ole veebis pakutavate mittemateriaalsete teoste puhul kunagi lihtne täie kindlusega tuvastada, kas toimub omandiõiguse üleminek või mitte ja seega levitamisõiguse lõppemine, sest lepinguosalised saavad määrata kindlaks teose koopia kasutamise erinevaid viise.
45. Lõpuks on levitamisõigusega, mida reguleerib direktiivi 2001/29 artikkel 2, minu arvates vastuolus ka levitamisõiguse lõppemise reegli tunnustamine osas, mis puudutab veebist allalaadimise teel pakutavaid teoseid.
46. Digifaili igasugune allalaadimine kujutab endast selle faili koopia loomist vastuvõtvas arvutis. Selle koopia loomine kujutab endast aga reprodutseerimistoimingut, mille suhtes kohaldatakse autoriõiguste omaja ainuõigust asjaomases failis sisalduvale teosele. See ilmneb selgelt direktiivi 2001/29 artikli 2 väga laiast sõnastusest, mis hõlmab reprodutseerimist „mis tahes viisil või vormis“.(25) Seda lähenemisviisi kinnitab autoriõiguse lepingu artikli 1 lõiget 4 puudutava ühisdeklaratsiooni teine lause, mille kohaselt „[tähendab] kaitstud digitaalkujul teose salvestamine elektroonilisele andmekandjale […] taasesitamist Berni konventsiooni[(26)] artikli 9 tähenduses“.
47. Kui teoseid pakutakse veebist allalaadimise teel, teeb teose koopia esmane omandaja selle autoriõiguste omaja nõusolekul, mis on selle üldsusele kättesaadavaks tegemise vormi hädavajalik koostisosa. See nõusolek ei hõlma siiski reproduktsioone, mis on vajalikud hilisemaks edastamiseks teose koopia edasimüümise korral.
48. Neid reproduktsioone ei saa ka pidada reproduktsioonideks, mis on hõlmatud levitamisõiguse lõppemise reegliga. Niisugune järeldus tähendaks, et tunnustatakse levitamisõiguse lõppemist. See õigus aga ei saa lõppeda. Seega peab igasuguseks reprodutseerimiseks, mis kaasneb teose edasimüümisega digitaalses vormis, kas loa andma reprodutseerimise ainuõiguse omanik või peab see kuuluma selle ainuõiguse erandi kohaldamisalasse.(27)
49. Lisaks ei hõlma nende koopiate tegemist ükski reprodutseerimisõiguse eranditest, mis on ette nähtud direktiivi 2001/29 artiklis 5. Eelkõige ei hõlma seda selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud erand, milleks on reprodutseerimine, mis on vajalik siirdamiseks või toimub juhuslikult ning on tehnilise protsessi lahutamatu ja oluline osa. Esiteks ei ole see reprodutseerimine vajalik ei siirdamiseks ega toimu juhuslikult, sest reproduktsioon ei ole määratud jääma vastuvõtvasse arvutisse, kuhu see alla laaditi.(28) Isegi kui allalaadimise tulemusena saadud koopia seejärel kustutatakse, ei ole siirdamisega tegu mitte lõpliku reprodutseerimise, vaid äärmisel juhul koopiate paljundamise puhul. Teiseks ei puudu nendel reprodutseerimistoimingutel iseseisev majanduslik tähendus, nagu on selles õigusnormis nõutud. Hoopis vastupidi, allalaadimise eesmärk on just luua digifaili koopia (mis sisaldab asjaomast teost) vastuvõtvas arvutis. Kogu toimingu peamine majanduslik tähendus peitub seega just reprodutseerimistoimingus.
50. Kokkuvõtteks võib öelda, et näib, et direktiivi 2001/29 erinevad sätted tõlgendatuna lähtuvalt selle direktiivi põhjendustest ja autoriõiguse lepingu erinevatest sätetest ei võimalda valida tõlgendust, mille kohaselt hõlmab selle direktiivi artiklis 4 ette nähtud levitamisõigus ja selle lõppemise reegel autoriõigusega kaitstud teoste pakkumist veebist allalaadimise teel.
51. Mulle tundub, et seda järeldust ei sea kahtluse alla seisukohad, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast.
Kohtupraktika
52. Euroopa Kohus on juba võtnud seisukoha kohtuasjades, mis käsitlesid käesolevas kohtuasjas käsitletavate õiguslike probleemidega lähedasi probleeme. Esimene, mis meelde tuleb, on mõistagi kohtuasi, milles tehti kohtuotsus UsedSoft(29).
Arvutiprogrammid
53. See kohtuasi puudutas küsimust, kas arvutiprogrammi koopia pakkumine veebist allalaadimise teel, millega kaasneb selle programmi kasutuslitsents määramata ajaks, lõpetas selle koopia levitamisõiguse vastavalt direktiivi 2009/24/EÜ(30) artikli 4 lõikele 2.
54. Mõned seisukohad, mille Euroopa Kohus on kohtuotsuses UsedSoft(31) esitanud, võivad tõesti kõnelda selle kasuks, et levitamisõiguse lõppemise reegel tuleb tunnistada kohaldatavaks mitte üksnes juhul, kui allalaadimise teel pakutakse arvutiprogramme, vaid ka juhul, kui pakutakse kõikidesse autoriõigusega kaitstud teoste kategooriatesse kuuluvaid teoseid.
55. Näiteks on Euroopa Kohus otsustanud, et arvutiprogrammi koopia üleminek kas materiaalsel andmekandjal või allalaadimise teel koos selle programmi kasutuslitsentsiga määramata ajaks on samaväärne selle koopia omandiõiguse üleminekuga ja seega selle müügiga direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses.(32) Euroopa Kohtu sõnul võimaldaks igasugune muu tõlgendus arvutiprogrammide autoriõiguste omajatel levitamisõiguse lõppemise reeglit eirata ning selle kasulikku mõju kahjustada nii, et leping kvalifitseeritakse lihtsalt mitte „müügiks“, vaid „litsentsiks“.(33) Lisaks, mis puudutab üldsusele edastamise õigust, mida reguleerib direktiivi 2001/29 artikkel 3, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et arvutiprogrammi koopia omandiõiguse üleminek kujundab üldsusele edastamise toimingu ümber levitamistoiminguks selle direktiivi artikli 4 tähenduses, mille tulemuseks on levitamisõiguse lõppemine vastavalt selle direktiivi artikli 4 lõikele 2.(34) Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et majanduslikust seisukohast on arvutiprogrammi koopia on-line edastamine materiaalse andmekandja üleandmisega sisuliselt samaväärne.(35)
56. Kuigi see on nii, tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus leidis seda konkreetsete õigusnormide kohta, mis kujutavad endast lex specialis’t võrreldes direktiiviga 2001/29(36) ja puudutavad ühte teoste väga konkreetset kategooriat, milleks on arvutiprogrammid.
57. Direktiivi 2009/24 artikli 1 lõike 1 kohaselt – mis vastab autoriõiguse lepingu artiklile 4 – kaitstakse arvutiprogramme tõesti kui kirjandusteoseid. Minu arvates peegeldavad need õigusnormid siiski pigem autoriõiguse lepingu koostajate ja seejärel liidu seadusandja soovi mitte luua eraldi teoste kategooriat kui tõelist sarnasust arvutiprogrammide ja kirjandusteoste vahel. Arvutiprogrammid on niisuguste juhiste jadad, mis on mõeldud masinale (arvutile) täitmiseks. Kuigi arvutiprogrammi saab väljendada inimesele ja igal juhul teatava kvalifikatsiooniga isikutele arusaadavas keeles (lähtekood), ei ole see programmi eesmärgiks. Eesmärk on see, et masin seda mõistaks ja selle täidaks, ning programmi kasutaja huvi selle vastu ei tulene mitte programmi lugemisest, vaid masina tööst. Kasutajal on programmi koodiridade lugemisest sama palju kasu kui klaasi gaasiõli joomisest selle auto kütusepaaki valamise asemel. Seega on arvutiprogramm rohkem tööriist kui teos otseses tähenduses. Sellest tulenevad arvutiprogrammi kui autorikaitse objekti mõned eripärad, mis õigustavad selle eripärast käsitamist seaduse seisukohast.
58. Näiteks, esiteks on arvutiprogrammi kasutamiseks vaja laadida see arvutisse, milles see töötama hakkab. Seepärast ei ole üldse vahet, kas seda programmi levitatakse materiaalsel andmekandjal (näiteks CD-ROM) või allalaadimise teel, sest kõikidel juhtudel tuleb programmi koopia laadida arvutisse, ükskõik kas see on materiaalsel andmekandjal või mitte; niisugusena, nagu see on, seda kasutada ei saa. Teiste teosekategooriatega ei ole see nii, näiteks muidugi raamatud, kuid ka teosed optilistel plaatidel (CD või DVD), mille puhul ei ole vaja kasutada arvutit – vastupidi allalaaditavatele teostele.
59. Teiseks tuleb märkida, et kuna arvutiprogramm on tööriist, on sellega seoses sageli tarvis täiendavaid hooldus‑ ja ajakohastamisteenuseid, mis kuuluvad tavaliselt kasutamislepingusse, mida nimetatakse „litsentsilepinguks“. Niisugune litsents eksisteerib sõltumatult – materiaalsest või immateriaalsest – viisist, kuidas programmi levitati. Sel põhjusel ongi Euroopa Kohus pidanud kohaldama mõiste „müük“ laia määratlust.(37) Kui see nii ei oleks, võiks arvutiprogrammi igasuguse pakkumise, kas allalaadimise teel või materiaalsel andmekandjal, kvalifitseerida litsentsiks, ilma et sellega kaasneks kunagi levitamisõiguse lõppemine – mis kahjustaks direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 kasulikku mõju. Seevastu teiste teosekategooriate puhul ei kaasne levitamisega materiaalsel andmekandjal tingimata litsentsi, nagu see võib olla siis, kui teost pakutakse allalaadimise teel.
60. Arvutiprogrammide nende kahe konkreetse aspekti tõttu on Euroopa Kohus tuvastanud, et majanduslikust seisukohast on pakkumine allalaadimise teel funktsionaalselt samaväärne pakkumisega materiaalsel andmekandjal.(38) Teiste teosekategooriatega on nii, et kuigi nende esmane otstarve, st teosega tutvumine on sama – olenemata viisist, kuidas neid kasutajatele pakutakse –, võib viis, kuidas teosega tutvutakse, siiski olla erinev, sõltudes teose salvestamise viisist (digi‑ või analoogtehnoloogia) ja selle pakkumisest.
61. Kolmandaks lõpeb kasulikkus kirjandus‑, muusika‑ või kinematograafiliste teoste puhul sageli n-ö pärast esmast lugemist, kuulamist või vaatamist. Kasutaja on seega valmis teose koopiast vabanema pärast esmakordset tutvumist sellega, olles oma teosega seotud vajadused rahuldanud. Nii ei ole see arvutiprogrammiga, mis on tavaliselt mõeldud kasutamiseks pika aja vältel. Seega on arvutiprogrammide puhul palju vähem tõenäoline, et need lastakse kiiresti ringlusse kasutatud kaupade turul, kui teistesse kategooriatesse kuuluvate kaupade puhul.
62. Veelgi enam, tööriistadena, mis kuuluvad sektorisse, kus tehnoloogiline progress on iseäranis kiire, kipuvad arvutiprogrammid kiiresti vananema ja seda võimalikest ajakohastamistest hoolimata. Seega kui kasutaja soovib oma arvutiprogrammi koopiat edasi müüa, võib eeldada, et tal ei ole seda enam vaja ja seda sageli selle (suhtelise) vananemise tõttu. Niisiis on kasutatud programmi ostmine samuti vähem kasulik kui tehnoloogiliselt täiesti kaasaegse programmi ostmine. Võib öelda, et väärtuse kaotus, mis saab osaks kirjandus‑, muusika‑ ja kinematograafilistele teostele materiaalsel andmekandjal selle materiaalse andmekandja kulumise tõttu, on olemas ka arvutiprogrammide puhul ja seda tehnoloogilise vananemise tõttu. Seevastu kirjandus‑, muusika‑ ja kinematograafilised teosed, mis ei ole materiaalsel andmekandjal, säilitavad täielikult oma kasulikkuse, hoolimata möödunud ajast ja üksteisele järgnevate ostjate arvust. Seega võib kirjandus‑ ja muude teoste kasutatud immateriaalsete koopiate turg autoriõiguste omajate huve kahjustada palju enam kui kasutatud arvutiprogrammide turg.
63. Euroopa Kohus on seega hinnanud arvutiprogrammide levitamise õiguse lõppemise küsimust allalaadimise teel pakkumise juhtudel, võttes arvesse sellesse kategooriasse kuuluvate teostega seonduvaid konkreetseid asjaolusid, mis erinevad kirjandus‑, muusika‑ ja kinematograafiliste teostega seotud asjaoludest. Nendele faktilistele erinevustele lisanduvad normatiivsed erinevused direktiivi 2009/24 ja direktiivi 2001/29 vahel.
64. Esiteks ei ole direktiivis 2009/24 arvutiprogrammide autoritele ette nähtud ainuõigust lubada või keelata üldsusele edastamist või üldsusele kättesaadavaks tegemist. Ainsad õigused, mida see direktiiv reguleerib, on reprodutseerimisõigus, muutmisõigus ning õigus algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate „igasugusele levitamisele“ või selleks loa andmisele.(39) Nii on Euroopa Kohus pidanud kvalifitseerima arvutiprogrammi veebist allalaadimise teel pakkumise millekski, mis on hõlmatud levitamisõigusega direktiivi 2009/24 tähenduses; vastasel korral oleks pidanud nõustuma, et konkreetsete arvutiprogrammide jaoks välja töötatud õigusnormidega ei anta ainuõigust, mis hõlmaks levinuimat tehnilist vahendit, mille abil neid pakutakse ja milleks praegu on allalaadimine. Direktiivis 2001/29 ette nähtud üldsusele edastamise õiguse kohaldamine oleks seadnud kahtluse alla, kas direktiiv 2009/24(40) ja selles sätestatud üksikasjalikud reeglid, mis on kohandatud arvutiprogrammide kui kaitseobjekti eripärale,(41) on lex specialis.
65. Teiseks ei ole direktiivis 2009/24, vastupidi direktiivile 2001/29, midagi, mis näitaks, et selle artikli 4 lõikes 2 sätestatud levitamisõiguse lõppemise reeglit kohaldatakse ainult materiaalsel andmekandjal koopiate suhtes.(42)
66. Kolmandaks sisaldab direktiivi 2009/24 artikli 5 lõige 1 reprodutseerimisõiguse erandit, mida kohaldatakse toimingute suhtes, mis „on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada“. See õigusnorm võimaldas Euroopa Kohtul otsustada, et kasutatud arvutiprogrammi omandaja võis teha reproduktsiooni, mis oli selle allalaadimiseks vajalik, rikkumata seejuures selle programmi autori ainuõigust.(43) Direktiivis 2001/29 ei ole aga mingit samalaadset erandit.(44)
67. Käesolevas kohtuasjas väidab Tom Kabinet, et e‑raamat kujutab endast arvutiprogrammi ja et järelikult tuleks selle suhtes kohaldada otseselt kohtuotsust UsedSoft. See argument ei saa siiski anda tulemusi. E‑raamat ei ole arvutiprogramm, st kogum juhiseid arvutile teha teatavad operatsioonid, vaid digifail, mis sisaldab andmeid, mida arvuti peab töötlema. Seega ei ole mingit põhjust kohaldada selle suhtes arvutiprogrammidele mõeldud erinorme niisugusena, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud. Veelgi enam, autoriõigus kaitseb e‑raamatut mitte kui lihtsat digifiaili, vaid selle sisu, st kirjandusteose tõttu, mida see sisaldab. See kaitse kuulub aga direktiivi 2001/29 kohaldamisalasse.
E‑raamatute laenutamine
68. Kohtuotsuses Vereniging Openbare Bibliotheken(45) otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2006/115/EÜ(46) artiklis 3 ette nähtud laenutusõigust ja selle direktiivi artiklis 6 ette nähtud üldsuse laenutusõiguse erandit kohaldatakse e‑raamatute suhtes. Nagu aga direktiivi 2001/29 artiklis 4, on ka direktiivi 2006/115 artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud teose originaali ja koopiaid. Seega võib väita, et e‑raamatute laenutamise ja nende levitamise vahel tuleb näha analoogiat, sest mõlemad seisnevad digikoopia allalaadimises.
69. Lahendus, mille Euroopa Kohus valis kohtuotsuses Vereniging Openbare Bibliotheken(47), töötati siiski välja teistsuguses õiguslikus kontekstis kui käesolevas kohtuasjas. Laenutusõigus ei kuulu – vastupidi rendiõigusele, mida reguleerib samuti direktiivi 2006/115 artikkel 3, ja ka levitamisõigusele, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas – autoriõiguse lepingu kohaldamisalasse. Euroopa Kohus on seda erinevust spetsiaalselt rõhutanud, järeldades et autoriõiguse lepinguga ei ole vastuolus direktiivi 2006/115 tõlgendus, mille kohaselt kuulub e‑raamatute laenutamine laenutusõiguse kohaldamisalasse.(48) Sama järeldust ei saa aga teha levitamisõiguse kohta.(49)
70. Lisaks taotletakse direktiivi 2006/115 artiklis 6 ette nähtud üldsuse laenutamise erandiga avaliku poliitika eesmärki ja nõutakse selle korvamist autoritele. Nii ei ole see levitamisõiguse lõppemise reegliga, mille õigustus on hoopis teistsugune, ning mis on seotud omandiõiguse ja kaitstud teoseid sisaldavate materiaalsete objektide ostu-müügiga.
71. Tom Kabinetil on aga õigus, kui ta väidab, et Euroopa Kohus näib olevat nõustunud levitamisõiguse lõppemisega e‑raamatute puhul, leides vastuseks teisele küsimusele kohtuasjas Vereniging Openbare Bibliotheken, et „direktiivi 2006/115 artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik seob direktiivi 2006/115 artikli 6 lõike 1 kohaldamise tingimusega, et avaliku raamatukogu poolt digitaalselt kättesaadavaks tehtud raamatu koopia on turule viidud selle koopia esmamüügi või omandiõiguse muul viisil esmakordse üleminekuga Euroopa Liidus õiguste omaja poolt või tema nõusolekul […] direktiivi [2001/29] artikli 4 lõike 2 tähenduses“.(50)
72. Niisugusel tingimusel ei oleks eriti mõtet, kui ei nõustutaks, et e‑raamatute immateriaalsete koopiate suhtes kohaldatakse levitamisõigust ja selle lõppemist. See eeldaks, et koopia salvestatakse füüsilisele andmekandjale enne selle raamatukogusse andmist – toiming, millel ei oleks mingit majanduslikku mõtet ja mis oleks vastuolus turul valitsevate praktikatega, sest e‑raamatuid pakutakse tavaliselt allalaadimise teel. Kui Euroopa Kohus peaks käesolevas kohtuasjas otsustama, et teoste pakkumise suhtes allalaadimise teel ei kohaldata levitamisõigust, kaotaks see tingimus mõtte. Ma ei arva siiski, et ainult sellest Euroopa Kohtu väitest kohtuasjas Vereniging Openbare Bibliotheken saaks tuletada lahenduse käesolevas kohtuasjas.
Veebilingid
73. Üldsusele edastamise õigus ei saa põhimõtteliselt lõppeda.(51) Veebikeskkonna puhul on Euroopa Kohus siiski otsustanud, et teatavateks toiminguteks, mida võib hõlmata see õigus, ei nõuta selle õiguse omaja luba. Tegemist on hüperlinkide(52) ja linkidega, mille puhul on kasutatud nn framing-tehnoloogiat(53) ja mis suunavad kasutaja sisu juurde, mis on veebis autoriõiguste omaja nõusolekul vabalt kättesaadav. Euroopa Kohtu sõnul ei ole nende edastamistoimingutega seoses, mille puhul kasutatakse sama tehnilist vahendit nagu esialgsel edastamisel (internet) ja mis on suunatud samale üldsusele (kõik internetikasutajad), nõutav autoriõiguste omajate eraldi luba.(54) Õigusteoorias on seda kohtupraktikat ehk tajutud isegi nii, et selles on kinnitatud üldsusele edastamise õiguse lõppemist.(55)
74. Käsitlemata õigusteoorias väidetu tagajärgi ja põhjendatust, märgin, et igal juhul ei saa seda kohtupraktikat kohaldada analoogia alusel selle suhtes, kui teosed tehakse üldsusele kättesaadavaks allalaadimise teel.
75. Esiteks põhineb veebilinke käsitlev kohtupraktika eeldusel, et muutes sisu veebis vabalt kättesaadavaks, on autoriõiguste omaja võtnud arvesse asjaolu, et potentsiaalselt võib iga veebikasutaja sellega tutvuda.(56) Nii ei ole see aga allalaadimisega. Küsides tasu teose iga digikoopia omandamise eest, võtab autoriõiguste omaja oma edastamise sihtrühmana arvesse ainult neid kasutajaid, kes tasusid teose koopia hinna, mitte järgnevaid kasutajaid, kes seda hinda ei ole tasunud või tasusid selle kellelegi teisele kui õiguste omaja.(57) Niisuguse koopia igasugust hilisemat pakkumist tuleb seega käsitada edastamisena uuele üldsusele.
76. Teiseks, isegi kui veebilinkide korral toimubki edastamine, siis on see teisene edastamine selles mõttes, et see sõltub esialgsest edastamisest. Kui autoriõiguste omaja otsustab oma teose veebist maha võtta, lakkab link töötamast. See, kas link töötab või mitte, sõltub niisiis õiguste omaja tahtest. Seevastu allalaadimise korral kaotab autoriõiguste omaja – kui ei võeta konkreetseid tehnilisi meetmeid – faktiliselt kontrolli oma teose koopia üle, kui kasutaja on selle alla laadinud. Tema ainus kontrollimise võimalus on õiguslik kontroll, mis tuleneb tema ainuõigusest.
Lõppmärkused
77. Eespool esitatud kaalutlused võib kokku võtta nii, et kuigi Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas liikunud veidi digikeskkonnas autoriõiguste lõppemise tunnustamise suunas, ei tähenda see tingimata, et niisugust lõppemist tuleks tunnustada käesoleva kohtuasja asjaoludel.
78. Euroopa Kohtu sellest praktikast võib küll jääda mulje, et see on keerukas ja ebaühtlane ning et õiguslikku olukorda tuleks lihtsustada, tunnustades levitamisõiguse lõppemise reeglit digikeskkonnas kõikide teosekategooriate puhul.(58) Arvan siiski, et kui õigusaktidega ei ole kehtestatud täielikku regulatsiooni selle reegli kohta, on mitmesuguste lahenduste eksisteerimine kohtupraktikas mõistetav ja isegi vältimatu, sest faktilised olukorrad on erinevad ja neid reguleerivad erinevad õigusaktid, millega taotletakse erinevaid eesmärke. Minu arvates ei saa ainult ühtlusetaotlus lõppemise reegli tunnustamist kohtupraktikas õigustada.
Mängusolevate huvide tasakaal
79. Nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, on nende sisu, sh autoriõigusega kaitstud teoste sisu, digitaliseerimine ja eriti selle kasutajatele pakkumise uute viiside areng paigast nihutanud tasakaalu autoriõiguste omajate ja teoste kasutajate huvide vahel. Levitamisõiguse lõppemise reegel on üks vahend nende hulgast, mis aitavad seda tasakaalu säilitada. Tekib küsimus, kas mängusolevate huvide tasakaal eeldab, et seda reeglit kohaldatakse ka teoste allalaadimise teel pakkumise korral.
80. Paljud õigusteoorias esitatud argumendid kõnelevad selle kohaldamise kasuks.(59)
81. Esiteks tugevdab kasutatud kauba turgude olemasolu konkurentsi, alandab hindu ja aitab kaasa sellele, et kaubad on paremini kättesaadavad, mis on ilmselgelt tarbijale kasulik. Et immateriaalsed kasutatud digikoopiad asendavad – vastupidi materiaalsetele – väga hästi uut kaupa, on konkurents eriti suur.
82. Teiseks edendab teoste kasutatud koopiate kättesaadavus mõõdukate hindadega innovatsiooni ja seda nii autoriõiguste omajate seisukohast (kasutatud kauba pakkumisega konkureerimiseks, vt eelmine punkt) kui ka kasutajate ja kolmandate isikute, näiteks veebiturgude platvormide vaatevinklist.
83. Kolmandaks tugevdab autoriõiguste omajate kontrolli puudumine teose koopia kasutamise ja saatuse üle levitamisõiguse lõppemise tõttu kasutajate eraelu kaitset. Teoste pakkumine allalaadimise teel võimaldab levitajatel teada mitte üksnes iga omandaja isikut, vaid ka koguda teavet viisi kohta, kuidas ta teost kasutab. E‑raamatute levitajad saavad eelkõige teada, kas lugeja luges raamatu lõpuni ja kas ta tegi märkmeid. Kontroll, mis on levitajatel allalaaditud koopiate üle, võimaldab neil ka lepingu üles öelda, muutes koopia, mille kasutaja väidetavalt „ostis“, kasutamatuks.
84. Neljandaks tuleb lõpuks märkida, et levitamisõiguse lõppemine võimaldab takistada konkurentsivastaseid praktikaid, mis seisnevad selles, et kasutajad seotakse levitajatega, suurendades levitaja vahetamise kulusid. Need praktikad torkavad taas kord silma just e‑raamatute turul, kui niisuguse raamatu omandamine ja kasutamine sõltub näiteks konto avamisest levitaja juures ja sellest, kas isikul on e‑luger, mida turustab sama ettevõtja.
85. Mõned nendest argumentidest puudutavad siiski üldise majanduspoliitika aspekte (hinnatase, konkurents, innovatsioon), mida võib küll arvesse võtta seadusandja, kuid mis ei pea minu arvates suunama otsuseid, mis moodustavad kohtupraktika.
86. Muud argumendid ei puuduta aga autoriõigusest kasu saajate, vaid teoste levitajate käitumist. See, kui me tunnustame levitamisõiguse lõppemist, et takistada niisugust käitumist, tähendaks, et me piirame autoriõigusi põhjustel, mis ei ole seotud tasakaaluga nende õiguste ja kasutajate õiguste vahel. Teiste sõnadega oleks autoriõigus tegur, mida kasutataks teoste pakkumise turu võimalike häirete korrigeerimiseks.
87. Kahtlen ka, kas levitamisõiguse lõppemise reegel üksi suudab eespool mainitud probleemid lahendada. Kui selle reegli järgi saaks teose immateriaalse koopia omandaja selle koopia edasi müüa, ei tooks see automaatselt kaasa kõikide selle koopia lepinguliste kasutamistingimuste tühistamist.(60) Lisaks ei ole sugugi kindel, et kasutajad soovivad alati sellest vabaneda. Levitajad annavad nende piirangute ja eraellu sekkumiste eest vastutasuks eeliseid kasutajatele, kes võivad otsustada, et kannatavad esimesed välja, et saada teisi.
88. Veelgi enam, on ka kaalukaid argumente, mis kõnelevad selle vastu, et kohaldada levitamisõiguse lõppemise reeglit teoste allalaadimise teel pakkumise suhtes.
89. Esiteks nagu ma juba märkisin, ei saa immateriaalsed digikoopiad kasutamisel kahjustada ning seega asendavad kasutatud koopiad uusi eksemplare väga hästi. Sellele lisandub asjaolu, et niisuguste koopiate ost-müük on lihtne, selleks ei ole vaja teha pingutusi ega lisakulutusi. Seega võib kasutatud koopiate paralleelne turg autoriõiguste omajate huve kahjustada palju enam kui materiaalsete kasutatud objektide turg.
90. Põhikohtuasi näitab seda väga hästi. Nagu Tom Kabineti esindaja kohtuistungil tunnistas, tuleb ette, et see äriühing müüb e‑raamatuid edasi hinnaga alla ostuhinna. Selline toimimisviis on kasumlik seepärast, et tema veebisaidi kasutajaid õhutatakse müüma Tom Kabinetilt ostetud e‑raamatuid pärast läbilugemist talle tagasi ning tema saab neid seejärel pakkuda teistele klientidele. Mitme edasimüügi ja ostu jada võimaldab seega Tom Kabinetil muuta oma tegevuse kasumlikuks, sest selle ainus kulu on seotud e-raamatu algse ostuga.
91. Sellega kaasneb kaks ohtu autoriõiguste omajatele. Esimene on nende sama kvaliteediga koopiate konkurents, mida pakutakse esialgsest turuhinnast madalama hinnaga, ja teine ringluses olevate koopiate kontrollimatu juurdetekkimine. Teose digikoopia pidev omaniku vahetumine lühikese ajavahemiku jooksul tähendab tegelikult koopiate juurdetekkimist. Nii on see eriti siis, kui – nagu sageli e‑raamatute puhul – kasutajate vajadused on rahuldatud pärast ühteainsat läbilugemist.(61)
92. Teiseks on – seekord reaalne – juurdetekkimise oht olemas seetõttu, et allalaadimisega reprodutseeritakse koopia vastuvõtvas arvutis. Kui pärast allalaadimist on edasimüüja põhimõtteliselt kohustatud omaenda koopia kustutama, on selle kohustuse järgimist raske kontrollida, eelkõige eraõiguslike isikute puhul.(62)
93. Mõistagi on see probleem seotud pigem digitaliseerimise kui veebist allalaadimisega. Materiaalsel andmekandjal digikoopia omanik võib seda reprodutseerida (täiesti seaduslik toiming erakoopia seisukohast), kusjuures see kasutaja müüb materiaalse koopia seejärel lõppemise reegli alusel edasi. Ehkki selline toimimisviis ei ole väga aus, on seda siiski raske tunnistada õigusvastaseks. Lisaks on seda keeldu raske ellu viia kasutaja eraellu sekkumata. See ei kehti siiski kõikide teosekategooriate suhtes, eriti mitte raamatute suhtes,(63) ning materiaalse koopia edasimüümiseks on vaja teha kulutusi (näiteks saata see postiga), mida ei ole immateriaalsete objektide omaniku vahetuste korral.
94. Kolmandaks ei ole kindel, et kui kasutatud digikoopiate ost-müük on lubatud, on alati lihtne või võimalik eristada seaduslikke koopiaid, st eristada koopiaid, mis on omandatud seaduslikult ja mida müüakse edasi reegleid järgides, võltsitud koopiatest. Mõistagi võivad ettevõtjatest platvormid kasutada tehnoloogilisi vahendeid, et selles veenduda, nagu teeb eelotsusetaotluses toodud teabe põhjal Tom Kabinet. Kaheldav on siiski, kas eraõiguslikud isikud pingutavad sama palju. Nii võib immateriaalsete koopiate levitamise õiguse lõppemise reegli tunnustamine aidata kaasa võltsimise levikule ja muuta selle vastu võitlemise meetmete rakendamise raskemaks.
95. Lõpuks ei tohi unustada, et allalaadimine püsiva kasutamisõigusega kui internetis sisu pakkumise viis hakkab jääma minevikku. On tekkinud uued tutvumise viisid, näiteks streaming või tutvumine abonendi alusel, ning neid pooldavad laialdaselt mitte üksnes autoriõiguste omajad ja levitajad, vaid ka kasutajad. Need uued tutvumisviisid tagavad esiteks esimestele kõrgemad tulud ning teiseks teistele paindlikuma võimaluse tutvuda suurema hulga sisudega. Need uued tutvumisviisid ei puuduta – tõsi küll – esmajoones e‑raamatuid: raamatu streaming’ut on raske ette kujutada. Et see on nii, on lahendused, mille puhul saab kasutaja kuu‑ või aastatasu eest juurdepääsu tervele e‑raamatukogule, juba olemas. Kuigi selleks tutvumiseks on ikka vaja raamat alla laadida, ei tule siiski maksta iga alla laaditud objekti eest ja seega on niisugusel juhul raske kõnelda „müügist“. Teose koopia müük on aga levitamisõiguse lõppemise tingimus.
96. Kui Euroopa Kohus tunnustaks levitamisõiguse lõppemise reeglit veebikeskkonnas, lahendaks ta seega probleemi, mida ei ole tegelikult vaja lahendada ja mis kuulub suuresti minevikku.
97. Need kaalutlused viivad mind järeldusele, et kui mõjuvad põhjused kõnelevad selle kasuks, et allalaadimise korral tuleb tunnustada levitamisõiguse lõppemise reeglit, siis teised, sama mõjuvad põhjused kõnelevad siiski selle vastu. Seega ei kalluta tasakaal erinevate mängusolevate huvide vahel kaalukaussi teistsuguses suunas kui see, mis tuleneb kehtivate õigusnormide sõnastusest.
Ettepanek
98. Eelnevad kaalutlused viivad mind järeldusele, et nii õiguslikud kui ka teleoloogilised kaalutlused kõnelevad selle kasuks, et levitamisõiguse lõppemise reeglit tuleb tunnustada teoste puhul, mida pakutakse veebist allalaadimise teel alaliseks kasutamiseks.(64) Eelkõige näitab see, kui kasutajal on pidevalt niisuguse teose koopia, et see pakkumisviis sarnaneb materiaalsete koopiate levitamisele. Olen siiski arvamusel, et liidu õiguse praeguses seisus peavad peale jääma vastupidised argumendid. Tegemist on eelkõige käesoleva ettepaneku punktides 36–49 esitatud argumentidega, mis puudutavad liidu seadusandja tahet, et allalaadimine oleks hõlmatud üldsusele edastamise õigusega, levitamisõiguse piiramist nii, et seda kohaldatakse ainult koopia omandiõiguse ülemineku suhtes, ja reprodutseerimisõigust. Neid õiguslikke argumente kinnitavad käesoleva ettepaneku punktides 89–96 esitatud teleoloogilised kaalutlused.
99. Sel põhjusel teengi ettepaneku vastata rechtbank Den Haagi (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et e‑raamatu veebist allalaadimise teel alaliseks kasutamiseks pakkumine ei ole hõlmatud mitte levitamisõigusega selle direktiivi artikli 4 tähenduses, vaid üldsusele edastamise õigusega selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.