EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
10. november 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Artikli 6 lõige 3 – Sellise projekti hindamine, mis tõenäoliselt avaldab kaitsealale mõju – Hindamiskohustus – Kasvanduse sellise majandustegevuse, millele on juba projekti staadiumis luba antud, jätkamine samadel tingimustel, juhul kui luba anti ebatäieliku hindamise tulemusel
Kohtuasjas C‑278/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) 8. veebruari 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. aprillil 2021, menetluses
Dansk Akvakultur AquaPri A/S-i nimel
versus
Miljø- og Fødevareklagenævnet,
menetluses osales:
Landbrug & Fødevarer,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún, F. Biltgen, N. Wahl ja J. Passer (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikku menetlust ja 24. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Dansk Akvakultur AquaPri A/S-i nimel, esindajad: advokater K. Trenskow ja M. Vindfelt,
– Miljø- og Fødevareklagenævnet, esindajad: advokater E. Gabris, R. Holdgaard ja B. Moll Bown,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hermes ja C. Vang,
olles 12. mai 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) artikli 6 lõiget 3.
2 Taotlus on esitatud ühenduse Dansk Akvakultur, kes tegutseb AquaPri A/S-i nimel, ja Miljø- og Fødevareklagenævneti (keskkonna- ja toiduameti apellatsioonikomisjon, Taani; edaspidi „apellatsioonikomisjon“) vahelises kohtuvaidluses otsuse üle, millega keelduti andmast luba AquaPri kalakasvanduse tegevuse jätkamiseks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 92/43 kümnendas põhjenduses on märgitud:
„asjakohane hinnang tuleb anda iga kava või programmi kohta, mis tõenäoliselt oluliselt mõjutab juba määratud või tulevikus määratava ala kaitse-eesmärke“.
4 Direktiivi artikli 6 lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate […] looduslike elupaigatüüpide ja […] liikide ökoloogilistele vajadustele.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.
3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel […] nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“
Taani õigus
Keskkonnakaitse seadus
5 22. detsembri 2006. aasta keskkonnakaitse seaduse (Miljøbeskyttelsesloven) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni § 33 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud:
„Paragrahvis 35 (tegevus, milleks on vaja luba) osutatud nimekirjas loetletud ettevõtteid, tehaseid ja rajatisi ei või luua ja need ei tohi tegevust alustada enne loa saamist.“
6 Selle seaduse §‑s 35 on ette nähtud:
„Keskkonnaministeerium koostab loetelu eriti saastavatest käitistest, tehastest ja rajatistest, mille suhtes kehtib §‑s 33 sätestatud loanõue.“
Elupaikade määrus
7 26. veebruari 2016. aasta elupaikade määruse (määrus nr 188, mis käsitleb rahvusvaheliste looduskaitsealade määramist ja haldamist ning teatavate liikide kaitset) (Habitatbekendtgørelsen (Bekendtgørelse nr. 188 om udpegning og administration af internationale naturbeskyttelsesområder samt beskyttelse af visse arter)) § 6 lõigetes 1 ja 2, millega võeti Taani õiguskorda üle direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 3, on sätestatud:
„1. Enne seda, kui tehakse § 7 kohane otsus, tuleb hinnata, kas projekt võib eraldi või koos muude kavade ja projektidega avaldada Natura 2000 alale tõenäoliselt olulist mõju […]
2. Kui asutus leiab, et projektil on tõenäoliselt oluline mõju Natura 2000 alale, tuleb projekti mõju Natura 2000 alale üksikasjalikult hinnata, võttes arvesse asjaomase ala kaitse-eesmärke. Kui mõjuhinnang näitab, et projekt kahjustaks rahvusvahelist looduskaitseala, ei või taotlejale anda luba, erandluba ega tegevusluba.“
8 Nimetatud määruse § 7 lõikes 7 on ette nähtud:
„Paragrahvi 6 kohaldatakse järgmistele keskkonnakaitse seaduse kohaldamisalasse kuuluvatele menetlustele:
[…]
6) loa andmine käitistele jne keskkonnakaitse seaduse § 33 lõike 1 […] alusel.
[…]“.
Loamäärus
9 12. detsembri 2017. aasta loamääruse (määrus nr 1458 loanõudega tegevuste kohta) (Godkendelsesbekendtgørelsen (Bekendtgørelse nr. 1458 om godkendelse af listevirksomhed)) (edaspidi „loamäärus“) § 70 lõikes 2 on sätestatud:
„2. lisa punktides I 203, I 205 […] nimetatud olemasolevad käitised, millele ei ole keskkonnakaitse seaduse § 33 alusel luba antud, esitavad loataotluse käesolevas määruses sätestatud korras hiljemalt 15. märtsil 2014.“
10 Selle määruse 2. lisa sisaldab eeskätt punkte I 203 ja I 205, mis on sõnastatud järgmiselt:
„I 203. Kalakasvandused, see tähendab kasvandusrajatised, mis koosnevad merevette paigutatud puuridest, võrgukastidest vms ja paiknevad vähemalt ühe meremiili kaugusel rannikust ning mille käitamiseks on vaja kasutada loomasööta.
[…]
I 205. Kalakasvandused, see tähendab kasvandusrajatised, mis koosnevad merevette paigutatud puuridest, võrgukastidest vms ja paiknevad täielikult või osaliselt vähemalt ühe meremiili kaugusel rannikust ning mille käitamiseks on vaja kasutada loomasööta.“
Vaidluse taust ja eelotsuse küsimused
11 AquaPrile kuulub kalakasvandus, mis asub Smålandi lahes Natura 2000 ala lähedal, kus leidub mitut tüüpi looduslikke maismaa- ja vee-elupaiku ning mitut liiki metslinde. See kasvandus tegeleb vikerforelli kasvatamisega, millega kaasnevad lämmastiku, fosfori, vase ja antibiootikumide keskkonda laskmine ning heited.
12 Projektile luua nimetatud kasvandus praeguses asukohas anti luba 15. veebruaril 1999.
13 AquaPri taotles 2006. aastal luba suurendada lämmastikukogust, mida tema kasvandusel on lubatud keskkonda lasta, 0,87 tonni võrra, 15,6 tonnilt 16,47 tonnile.
14 Pädev asutus hindas küsimust, kas sellisel suurendamisel on tõenäoliselt oluline mõju Natura 2000 alale, mis asub kasvanduse lähedal, tuginedes sel ajal kehtinud Taani õigusnormidele, mis käsitlevad riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamist. Hindamise tulemusena leidis ta, et asjaomasel alal ei olnud lämmastiku suhtes tundlikke looduslikke elupaiku ega metslinnuliike, millele AquaPri projekt võiks selle tõttu tõenäoliselt olulist mõju avaldada. Seega andis ta viimasele 27. oktoobri 2006. aasta otsusega loa viia projekt ellu.
15 Selle otsuse peale esitati vaie pädevale asutusele, kes tuvastas, et otsuses on tehtud viga, kuna pädev asutus ei võtnud AquaPri projekti hindamisel arvesse paralleelsete projektide olemasolu, mis seisnesid kolme naabruses asuva kalakasvanduse poolt keskkonda lasta võidavate lämmastikukoguste suurendamises. See asutus leidis siiski, et see viga ei õigusta nimetatud otsuse tühistamist.
16 Kuna sama otsusega kohustati AquaPrid esitama hiljemalt 15. märtsil 2014 keskkonnakaitse seaduse § 33 ja 35 alusel loataotlust, mis on ette nähtud loamääruse § 70 lõikes 2, esitas see äriühing vastava taotluse.
17 Pädev asutus andis 16. detsembri 2014. aasta otsusega AquaPri taotletud loa, olles märkinud esiteks, et talle kuuluva kasvanduse poolt keskkonda lastud lämmastiku kogus jääb samaks 27. oktoobri 2006. aasta otsusega lubatuga, ja teiseks, et pärast selle otsuse vastuvõtmist tehtud hindamisest nähtub, et see kasvandus koos kolme naabruses asuva kasvandusega ei avalda tõenäoliselt koostoimes olulist mõju Natura 2000 alale, mille lähistel need asuvad.
18 16. detsembri 2014. aasta otsus vaidlustati apellatsioonikomisjonis, kes tühistas selle 13. märtsi 2018. aasta otsusega.
19 Viimati nimetatud otsuses leidis apellatsioonikomisjon kõigepealt, et AquaPrile 27. oktoobri 2006. aasta otsusega antud loale ei olnud eelnenud direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 nõuetele vastavat hindamist, kuna see hindamine puudutas mõju, mida avaldab asjaomane projekt eraldi võetuna, kuid mitte küsimust, kas see projekt avaldab koos kolme naabruses asuva kasvandusega tõenäoliselt olulist mõju Natura 2000 alale, mille lähistel need kasvandused asuvad.
20 Seejärel tõdes apellatsioonikomisjon, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 kohaselt tehtud hindamise tulemusel oli vastu võetud asjaomase piirkonna vetele kohaldatav riiklik veemajanduskava aastateks 2015–2021 ning et sellest kavast tuleneb eelkõige, et lubatud on kokku 43 tonni lämmastiku keskkonda laskmine, „et tagada, et olemasolevad kalakasvandused […] saaksid kasutada oma olemasolevat heiteluba“. Ta leidis siiski sisuliselt, et need järeldused ei mõjuta direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 3 tulenevat pädeva asutuse kohustust hinnata konkreetselt AquaPrile kuuluvat kasvandust, et teha kindlaks, kas projekt avaldab tõenäoliselt olulist mõju Natura 2000 alale, mille lähistel see asub.
21 Lõpuks leidis apellatsioonikomisjon, et selle kasvanduse poolt keskkonda lastud lämmastiku kogus koostoimes kolme naabruses asuva kasvanduse vastava lämmastikukogusega avaldab tõenäoliselt asjaomasele alale olulist mõju.
22 AquaPri esitas selle otsuse peale kaebuse pädevale kohtule, kes edastas kohtuasja omal algatusel eelotsusetaotluse esitanud kohtule, arvestades selles kohtuasjas tõstatud küsimusi.
23 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) märgib oma eelotsusetaotluses esiteks, et põhikohtuasjas kõne all olev otsus tehti õigusnormide alusel, millega tagati direktiivi 92/43 artikli 6 ülevõtmine Taani õigusesse; ta märgib seejärel, et ehkki viidatud artiklis 6 ei ole lahti kirjutatud selles kasutatud mõiste „projekt“ sisu, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ja eeskätt 7. septembri 2004. aasta kohtuotsusest Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punktid 24–26) ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Coöperatie Mobilisation for the Environment jt (C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 66 ning 82–83), et see mõiste on laiem mõistest „projekt“, mida on kasutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1) ning nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivis 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 1985, L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), mis oli esimese eelkäija.
24 Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et mõistet „projekt“ direktiivi 92/43 artikli 6 tähenduses käsitlev Euroopa Kohtu praktika ei anna talle tõlgendusjuhiseid, mis on vajalikud selleks, et ta saaks teha kindlaks, kas käesoleval juhul on tegemist sellise projektiga.
25 Sellega seoses märgib ta esiteks, et põhikohtuasjas vaidluse esemeks oleva loataotluse ainus eesmärk oli võimaldada AquaPril jätkata ligikaudu 15 aastat eksisteerinud kalakasvanduse tegevust samadel tingimustel kui need, mille alusel oli talle antud varasem luba. Teiseks anti see varasem luba pärast hindamist, mis puudutas eranditult projekti võimalikku keskkonnamõju, mis seisnes selle kasvanduse poolt keskkonda lastud lämmastiku koguse suurendamises ja milles ei võetud seega arvesse paralleelsete ning analoogsete projektide olemasolu. Kolmandaks võeti nende eri kasvanduste poolt koos avaldatavat keskkonnamõju siiski arvesse hindamise raames, mis tehti hiljem direktiivi 92/43 artikli 6 alusel, et anda luba käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud riiklikule veemajanduskavale.
26 Kõiki neid asjaolusid arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas enne põhikohtuasjas vaidluse esemeks oleva loataotluse kohta otsuse tegemist oleks tulnud teha uus hindamine direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel, ning jaatava vastuse korral, millistel tingimustel oleks see tulnud teha.
27 Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 92/43] artikli 6 lõike 3 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellises olukorras nagu käesolevas asjas, kus taotletakse luba olemasoleva kalakasvanduse tegevuse jätkamiseks, kui kalakasvanduse tegevus ning keskkonda lastud lämmastiku kogus ja muude toitainete heide jääb samaks 2006. aastal lubatud tegevuse ja heitega, kuid kalakasvandusele varasema loa andmisel ei hinnatud piirkonna kõigi kalakasvanduste tegevust ja mõju kumulatiivselt, kuna pädevad asutused hindasid ainult kõnealuse kalakasvanduse poolt keskkonda lastavate lämmastiku ja muude ainete koguste suurenemist?
2. Kas esimesele küsimusele vastamisel on oluline see, et valglapiirkonna riiklikus majanduskavas aastateks 2015–2021 võetakse arvesse kalakasvanduste olemasolu selles piirkonnas, kuivõrd see kava näeb ette konkreetse lämmastikukoguse selleks, et tagada, et piirkonna olemasolevad kalakasvandused saaksid kasutada oma olemasolevat heiteluba, ja kuivõrd kalakasvanduste tegelik heide jääb kehtestatud piiridesse?
3. Kas juhul, kui sellises olukorras nagu käesolevas asjas tuleb teha [direktiivi 92/43] artikli 6 lõike 3 esimese lause kohane hindamine, peab pädev asutus selle hindamise raames arvesse võtma veemajanduskavas aastateks 2015–2021 ette nähtud keskkonda lastava lämmastiku piirmäärasid ning mis tahes muud asjakohast teavet ja hinnanguid, mis võivad tuleneda valglapiirkonna majanduskavast või piirkonna Natura 2000 kavast?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
28 Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et kui kasvandus soovib jätkata samadel tingimustel tegevust, millele on projekti staadiumis juba varem luba antud, tuleb kohaldada selles sättes ette nähtud hindamiskohustust, kui ühelt poolt puudutas kõnealuse loa andmisele eelnenud hindamine ainult mõju, mida avaldab see projekt eraldi võetuna, jättes arvesse võtmata selle koosmõju muude projektidega, ja teiselt poolt seab see luba tegevuse jätkamise tingimuseks riigisiseses õiguses ette nähtud uue loa saamise.
29 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud Natura 2000 ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi võetuna või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.
30 Nagu nähtub selle sätte sõnastusest endast, ei kohaldata selles ette nähtud hindamiskohustust üksnes juhul, kui kava või projekt eraldi võetuna avaldab tõenäoliselt olulist mõju alale, mille kaitsekorraldusega ei ole see kava või projekt otseselt seotud või milleks see ei ole otseselt vajalik. See on nimelt kohaldatav ka juhul, kui kava või projekt avaldab asjaomasele alale tõenäoliselt olulist mõju koostoimes muude kavade või projektidega.
31 Mõlemal juhul tuleb seega hinnata asjaomase kava või projekti mõju asjaomasele alale, arvestades selle kaitse-eesmärke.
32 Hindamine ise peab olema „asjakohane“ – nõue, mille kohaselt peab liikmesriigi pädev asutus võtma arvesse kogu mõju, mida asjaomane kava või projekt tõenäoliselt kas eraldi võetuna või koos teiste kavade ja projektidega asjaomasele alale avaldab, ja seega peab see asutus kindlaks tegema kõik asjaomase kava või projekti aspektid, mis võivad kahjustada selle ala kaitse-eesmärke, ning neid hindama (vt selle kohta 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Grüne Liga Sachsen jt, C‑399/14, EU:C:2016:10, punkt 49, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Holohan jt, C‑461/17, EU:C:2018:883, punktid 33, 43 ja 45).
33 Samas tuleb märkida, et nagu tuleneb ka direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause sõnastusest, kohaldatakse selles sättes ette nähtud hindamiskohustust vaid juhul, kui tegemist on kava või projektiga.
34 Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb mõistet „projekt“ selle sätte tähenduses, on see mõiste laiem kui direktiivides 85/337 ja 2011/92 kasutatud mõiste, mis viitab töödele või sekkumistele, mis muudavad ala füüsilist ülesehitust. Nimelt hõlmab see mõiste ka muud tegevust, mis, olemata seotud ala kaitsekorraldusega või selleks vajalik, avaldab siiski tõenäoliselt sellele olulist mõju (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt, C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 61–68 ning seal viidatud kohtupraktika).
35 Ent juhul, kui sellisele tegevusele, mis tõenäoliselt avaldab kaitsealale olulist mõju, on juba projekti staadiumis luba antud, saab selle tegevuse jätkamist käsitada uue või eraldiseisva projektina, mida tuleb uuesti direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaselt hinnata, vaid siis, kui loa saanud tegevuse ja jätkatava tegevuse vahel puudub eeskätt nende laadi ning kohta ja tingimusi arvestades sidusus ning tegemist ei ole ühe ja sama tegevusega (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt, C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punkt 83, ning 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen, C‑411/17, EU:C:2019:622, punktid 129–131).
36 Kui tegevus on sidus ning üks ja seesama, siis tuleb selle jätkamist nimelt käsitada üheainsa juba loa saanud projektina, mida ei ole vaja uuesti hinnata direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause alusel (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt, C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punktid 78 ja 79; 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen, C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 128, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Friends of the Irish Environment, C‑254/19, EU:C:2020:680, punkt 35).
37 Käesoleval juhul nähtub käsitletava küsimuse selgest ja täpsest sõnastusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause kohaldatavuse kohta vaidluses, mis puudutab kasvanduse sellise tegevuse jätkamist, millele on projekti staadiumis juba varem luba antud, samadel tingimustel, mille alusel see luba anti. Sellest seisukohast ei näi seega olevat olemas uut või eraldiseisvat projekti, mida tuleks selle sätte alusel uuesti hinnata, kui ainuüksi eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuses oleva kontrolli käigus ei selgu vastupidist.
38 Teiseks tuleb siiski märkida, et kuna liikmesriigid on kohustatud järgima direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 3 ja täpsemalt selle sätte esimeses lauses ette nähtud hindamiskohustust, siis ei saa lubada, et selle kohustuse rikkumisest ei tulene ühtegi õiguslikku tagajärge juhul, kui liikmesriigi pädev asutus või kohus tuvastab lõplikus otsuses sellise rikkumise.
39 Vastupidi, nagu Euroopa Kohus on märkinud seoses direktiiviga 85/337 kehtestatud sarnase hindamiskohustusega, ei saa isegi juhul, kui seda kohustust rikkudes projektile antud luba on lõplik, asuda seisukohale, et sellele projektile on kõnealuse kohustuse seisukohast antud luba õiguspäraselt, mistõttu asjaomane liikmesriik on ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte alusel kohustatud kõrvaldama kõik õigusvastased tagajärjed, mis on tingitud tema rikkumisest, võttes oma pädevuse raames kõik meetmed, mis on selleks vajalikud (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punktid 71, 75, 80 ja 90 ning seal viidatud kohtupraktika).
40 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 29 ja 30 sisuliselt märkis, peab liikmesriigi pädev asutus juhul, kui projektile on antud luba sellise hindamise tulemusel, mis ei vasta direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause nõuetele, eeskätt hindama projekti elluviimisega asjaomasele alale avaldatavat mõju tagantjärele vastavalt direktiivi artikli 6 lõikele 2, kui see hindamine on ainus sobiv meede vältimaks seda, et projekti elluviimine toob kaasa halvenemise või häirimise, mis võib avaldada olulist mõju direktiivi eesmärkide seisukohast (vt selle kohta 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Grüne Liga Sachsen jt, C‑399/14, EU:C:2016:10, punkt 46).
41 Selline tagantjärele hindamine direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 2 alusel ei ole siiski ainus sobiv meede, mille liikmesriigi pädev asutus võib võtta sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
42 Nimelt, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui asutus tühistab või peatab juba antud loa kohaldatavate nõuete kohaseks uuesti hindamiseks, kui need meetmed võetakse mõistliku aja jooksul ja kui arvesse võetakse seda, millisel määral võis huvitatud isik usaldada loa õiguspärasust, ega ka see, kui see asutus viib kohaldatavates riigisisestes õigusnormides ette nähtud teatavatel erandjuhtudel olukorra õigusnormidega kooskõlla viisil, mis peab olema viidatud nõuetega kooskõlas, ning lisaks tingimustel, mis välistavad liidu õigusnormidest kõrvalehoidmise või nende kohaldamata jätmise mis tahes ohu (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punktid 75–77 ja 92 ning seal viidatud kohtupraktika).
43 Pealegi juhul, kui liikmesriik on kas üld- või üksikaktis sätestanud, et juba loa saanud tegevuse jätkamiseks tuleb taotleda uut luba, peab liikmesriigi pädev asutus lisaks allutama uue loa andmise uuele hindamisele vastavalt direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause nõuetele, kui ilmneb, et nimetatud tegevust ei ole veel niimoodi nõuetekohastelt hinnatud, ning sel juhul peab see asutus omistama sellele uuele hindamisele kõik faktilised ja õiguslikud tagajärjed otsuses, mis tal tuleb teha võimaliku uue loa andmise kohta.
44 Käesoleval juhul nähtub aga käsitletava küsimuse sõnastusest ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldustest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 16, et 27. oktoobril 2006 väljastatud loa kohaselt tuli kasvanduse põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse jätkamiseks esitada hiljemalt 15. märtsil 2014 uus loataotlus, nagu on ette nähtud loamääruse § 70 lõikes 2.
45 Samuti nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldustest, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 15 ja 19, et pädeva asutuse 2006. aasta jooksul tehtud hindamine enne eelmises punktis nimetatud loa andmist ei olnud kooskõlas direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause nõuetega seetõttu, et see puudutas üksnes asjaomase projekti mõju eraldi võetuna, mitte selle projekti mõju koos teiste projektidega.
46 Sellega seoses tuleb täpsustada, et olenemata meetmest, mida kasutatakse selleks, et kõrvaldada niisuguse hindamiskohustuse rikkumise õigusvastased tagajärjed, nagu on ette nähtud direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimeses lauses, võib selle rikkumise eest vastutav liikmesriik olla juhul, kui sellise meetme tulemusel tühistatakse nimetatud rikkumise tõttu antud luba või muudetakse seda, kohustatud hüvitama kogu kahju, mida tema käitumine põhjustas ettevõtjale, kellele see luba anti; seda väidab käesoleval juhul ka AquaPri ning pädev liikmesriigi kohus peab seda kontrollima.
47 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et kui kasvandus soovib jätkata samadel tingimustel tegevust, millele on juba varem projekti staadiumis luba antud, ei tule põhimõtteliselt kohaldada selles sättes ette nähtud hindamiskohustust. Seevastu juhul, kui loa andmisele eelnenud hindamine puudutas ühelt poolt ainult mõju, mida avaldab see projekt eraldi võetuna, jättes arvesse võtmata selle koosmõju muude projektidega, ja kui see luba seab teiselt poolt tegevuse jätkamise tingimuseks riigisiseses õiguses ette nähtud uue loa saamise, tuleb enne uue loa andmist teha uus hindamine vastavalt selle sätte nõuetele.
Teine ja kolmas eelotsuse küsimus
48 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et selle väljaselgitamisel, kas juhul, kui kasvandus soovib jätkata tegevust, millele on juba projekti staadiumis antud luba sellise hindamise tulemusel, mis ei vasta selle sätte nõuetele, tuleb teha nende nõuetega kooskõlas olev uus hindamine, ning juhul, kui see nii on, siis kas selle uue hindamise raames tuleb võtta arvesse vahepeal tehtud selliseid hindamisi nagu valglapiirkonna riikliku majanduskava ja Natura 2000 kava vastuvõtmisele eelnenud hindamine, mis puudutavad eeskätt seda piirkonda, kus asub ala, millele kõnealune tegevus avaldab tõenäoliselt mõju.
49 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 29 ja 32, tuleb iga kava või projekti puhul, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, hinnata asjakohaselt selle mõju alale – nõue, mis tähendab, et tuleb kindlaks teha kogu selle kava või projekti mõju alale, seda hinnata ja võtta seda arvesse.
50 Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, tuleb sellise kava või projekti mõju niimoodi hinnata siis, kui on tõenäoline või esineb risk, et see avaldab asjaomasele alale olulist mõju – tingimus, mis tuleb ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt lugeda täidetuks niipea, kui lähtudes kõige parematest selle valdkonna alastest teaduslikest teadmistest, ei saa välistada sellele alale olulise kahjustava mõju avaldamise tõenäolisust või ohtu, võttes arvesse eeskätt selle ala iseloomulikke tunnuseid ning spetsiifilisi keskkonnatingimusi (vt selle kohta 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, C‑127/02, EU:C:2004:482, punktid 43–45 ja 49; 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punktid 111–113, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Friends of the Irish Environment, C‑254/19, EU:C:2020:680, punktid 50 ja 51).
51 Lisaks sellele tuleb märkida, et kui asjaomast kava või projekti tuleb niimoodi hinnata, saab hindamist pidada asjakohaseks vaid siis, kui selles sisalduvad tuvastused, hinnangud ja järeldused on esiteks täielikud, täpsed ja lõplikud ning kui need teiseks hajutavad kõik mõistlikud teaduslikud kahtlused seoses selle kava või projekti mõjuga asjaomasele alale (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 114, ja 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Friends of the Irish Environment, C‑254/19, EU:C:2020:680, punkt 53).
52 Lõpuks tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kava või projekti hindamine direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause alusel on vajalik, ja kui see on nii, siis kas hindamisel tuleb võtta arvesse võimalikke varasemaid hindamisi, kui need on asjakohased ja kui neis sisalduvad tuvastused, hinnangud ja järeldused on samuti täielikud, täpsed ja lõplikud. Kuid selliste varasemate hindamiste arvesse võtmine võimaldab välistada tõenäolisuse või ohu, et asjaomane kava või projekt avaldab sellele alale olulist kahjulikku mõju, siiski vaid siis, kui teadus- ja keskkonnaandmed ei ole ühelt poolt hindamisest saadik muutunud ja kui teiselt poolt puuduvad muud kavad või projektid, mida tuleks arvesse võtta, kuid mida ei ole arvesse võetud, mida ei ole täies ulatuses arvesse võetud või mida ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud (vt selle kohta 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Friends of the Irish Environment, C‑254/19, EU:C:2020:680, punktid 54–56 ning seal viidatud kohtupraktika).
53 Nimelt ei tohi just kuupäeval, mil tehakse otsus asjaomasele kavale või projektile antava võimaliku loa kohta, asjaomase kava või projekti hindamise alusel olla mingit mõislikku teaduslikku kahtlust selles, et ei ole tõenäolisust ega ohtu, et see kava või projekt avaldab asjaomasele alale olulist kahjulikku mõju (vt selle kohta 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża laas), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 120).
54 Need põhimõtted on ülekantavad käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud olukorrale, kus liikmesriik on kas üld- või üksikaktis sätestanud, et sellise tegevuse jätkamiseks, millele on juba projekti staadiumis luba antud, tuleb saada uus luba.
55 Järelikult on liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne võtta nii selle kindlakstegemisel, kas uuele loale peab eelnema uus hindamine direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimese lause alusel, kui ka – juhul, kui see uus hindamine on vajalik – selle uue hindamise raames arvesse varasemaid hindamisi, kui need on asjakohased ning kui neis sisalduvad tuvastused, hinnangud ja järeldused on täielikud, täpsed ja lõplikud.
56 Selliste varasemate hindamiste olemasolu ei vabasta siiski mingil juhul liikmesriigi pädevat asutust kohustusest võtta loa võimaliku andmise otsuse tegemisel, nagu ka sellele eelneva hindamise raames, arvesse kõiki asjaolusid, mis on olemas otsuse tegemise ja hindamise kuupäeval, ning täpsemalt kogu mõju, mida nende esemeks oleva projekti elluviimine ja sellest tulenev tegevus on asjaomasele alale alates projektile antud esimesest loast avaldanud, samamoodi nagu juhul, kui see asutus hindaks seda projekti tagantjärele direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 2 alusel (vt selle kohta 14. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Grüne Liga Sachsen jt, C‑399/14, EU:C:2016:10, punktid 61 ning 62).
57 Käesoleval juhul on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev kindlaks tegema, kas varasemad hindamised, millele ta käsitletavates küsimustes viitab, vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud nõuetele, ning kui see on nii, siis millised faktilised ja õiguslikud tagajärjed liikmesriigi pädev asutus pidi või oleks pidanud neile omistama põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse jätkamiseks loa andmisel ja vajaduse korral selle eelneval hindamisel.
58 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et selle väljaselgitamisel, kas juhul, kui kasvandus soovib jätkata tegevust, millele on juba projekti staadiumis antud luba sellise hindamise tulemusel, mis ei vasta selle sätte nõuetele, tuleb teha nende nõuetega kooskõlas olev uus hindamine, ning juhul, kui see nii on, siis selle uue hindamise raames tuleb võtta arvesse vahepeal tehtud selliseid hindamisi nagu valglapiirkonna riikliku majanduskava ja Natura 2000 kava vastuvõtmisele eelnenud hindamine, mis puudutavad eeskätt seda piirkonda, kus asub ala, millele kõnealune tegevus avaldab tõenäoliselt mõju, kui need varasemad hindamised on asjakohased ning neis sisalduvad tuvastused, hinnangud ja järeldused on täielikud, täpsed ja lõplikud.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõike 3 esimest lauset
tuleb tõlgendada nii, et
kui kasvandus soovib jätkata samadel tingimustel tegevust, millele on juba varem projekti staadiumis luba antud, ei tule põhimõtteliselt kohaldada selles sättes ette nähtud hindamiskohustust. Seevastu juhul, kui loa andmisele eelnenud hindamine puudutas ühelt poolt ainult mõju, mida avaldab see projekt eraldi võetuna, jättes arvesse võtmata selle koosmõju muude projektidega, ja kui see luba seab teiselt poolt tegevuse jätkamise tingimuseks riigisiseses õiguses ette nähtud uue loa saamise, tuleb enne uue loa andmist teha uus hindamine vastavalt selle sätte nõuetele.
2. Direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 esimest lauset
tuleb tõlgendada nii, et
selle väljaselgitamisel, kas juhul, kui kasvandus soovib jätkata tegevust, millele on juba projekti staadiumis antud luba sellise hindamise tulemusel, mis ei vasta selle sätte nõuetele, tuleb teha nende nõuetega kooskõlas olev uus hindamine, ning juhul, kui see nii on, siis selle uue hindamise raames tuleb võtta arvesse vahepeal tehtud selliseid hindamisi nagu valglapiirkonna riikliku majanduskava ja Natura 2000 kava vastuvõtmisele eelnenud hindamine, mis puudutavad eeskätt seda piirkonda, kus asub ala, millele kõnealune tegevus avaldab tõenäoliselt mõju, kui need varasemad hindamised on asjakohased ning neis sisalduvad tuvastused, hinnangud ja järeldused on täielikud, täpsed ja lõplikud.
Allkirjad