ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
13. september 2010(*)
Ühenduse kaubamärk – Oranži värvi toonist koosneva ühenduse kaubamärgi taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b)
Kohtuasjas T‑97/08,
KUKA Roboter GmbH, asukoht Augsburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Kohn ja B. Hannemann,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: R. Pethke,
kostja,
mille ese on hagi, mis on esitatud Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 14. detsembri 2007. aasta otsuse (asi R 1572/2007‑4) peale, mis käsitleb taotlust registreerida oranži värvi toon ühenduse kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees A. W. H. Meij (ettekandja), kohtunikud S. Papasavvas ja L. Truchot,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 20. veebruaril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 4. juunil 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades 17. juunil 2010 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, KUKA Roboter GmbH esitas 29. augustil 2005 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Tähis, mille registreerimist taotleti, on järgmine oranži värvi toon:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist ühtlustamisameti menetluse käigus esitatud loetelu piirangu järel taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 7 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „robotid, millel on käsitsemise, töötlemise ja keevitamise eesmärgil liigendatud käed, v.a labori-, meditsiini- ja lakkimisrobotid; eelnimetatud kaupade osad”.
4 Kontrollija jättis 7. augusti 2007. aasta otsusega registreerimistaotluse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b) alusel rahuldamata, kuna taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime.
5 Hageja esitas 2. oktoobril 2007 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
6 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 14. detsembri 2007. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata, kuna taotletaval kaubamärgil puudub määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime. Apellatsioonikoda leidis sisuliselt, et asjaomane avalikkus ei taju ühenduse kaubamärgitaotluses osutatud värvi kui sellist kõnealuste kaupade kaubandusliku päritolu tähisena.
Poolte nõuded
7 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
8 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Üldkohtule esitatud tõendite vastuvõetavus
9 Hageja esitas väite toetuseks, mille kohaselt taotletaval kaubamärgil on määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses olemusest tulenev eristusvõime, 25. märtsi 2009. aasta kirjaga kahe 27. juunil 2008 läbi viidud uuringu tulemused, millest esimene puudutas Saksamaal, Hiinas, Ühendriikides ja Itaalias korraldatud telefoniuuringut ning teine 2008. aasta juunis Münchenis (Saksamaa) toimunud erialaasjatundjatele suunatud messil Automatica 2008 avalikkusele esitatud küsimustikku. Hageja esitas ka CD-ROM‑i, mis sisaldab erinevate tootjate reklaambrošüüre ning erialaasjatundjatele suunatud messil selle sektori erinevate ettevõtjate väljapanekust tehtud fotosid.
10 Ühtlustamisamet vaidlustas 12. mai 2009. aasta kirjas nende dokumentide vastuvõetavuse, kuna tegemist on uute tõenditega.
11 Peale selle, et nimetatud dokumendid esitati hilinenult Üldkohtu menetluse käigus, rikkudes seega Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõiget 1 ja hilinemist põhjendamata, tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on Üldkohtule esitatud hagi eesmärk kontrollida ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust määruse nr 40/94 artikli 63 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 65) tähenduses, seega ei ole Üldkohtu ülesanne uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid (vt selle kohta Üldkohtu 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑346/04: Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), EKL 2005, lk II‑4891, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu saab apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse seada Üldkohtule esitatud uute faktiliste asjaolude esitamisega kahtluse alla üksnes juhul, kui tõendatakse, et apellatsioonikoda pidi käesoleval juhul võtma haldusmenetluses enne otsuse tegemist faktilisi asjaolusid omal algatusel arvesse (Üldkohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑247/01: eCopy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECOPY), EKL 2002, lk II‑5301, punkt 46).
12 Kuna käesoleval juhul ei käsitle hageja esitatud dokumendid ilmselgelt asjaolusid, millega apellatsioonikoda oleks määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 1 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 1) alusel pidanud omal algatusel arvestama, siis tuleb nimetatud dokumendid nende tõenduslikku jõudu uurimata tagasi lükata.
Põhiküsimus
13 Hageja esitab oma hagiavalduse toetuseks kolm väidet esiteks EÜ artikli 28, teiseks määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b, artikli 73 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 75) ja artikli 74 rikkumise ning kolmandaks võimu kuritarvitamise kohta.
14 Kõigepealt tuleb uurida teist, seejärel kolmandat ning lõpuks esimest väidet.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b ning artikleid 73 ja 74
– Poolte argumendid
15 Hageja väidab, et apellatsioonikoda leidis vääralt, et taotletaval kaubamärgil puudub asjaomaste kaupadega seoses eristusvõime.
16 Hageja väidab kõigepealt, et apellatsioonikoda ei arvestanud, milline tähtsus on Euroopa Kohtu 6. mai 2003. aasta otsusel kohtuasjas C‑104/01: Libertel (EKL 2003, lk I‑3793), mille kohaselt on värvi registreerimine ühenduse kaubamärgina välistatud üksnes juhul, kui sellel puudub eristusvõime. Seega peaks kaubamärgi eristusvõime, kui tahes piiratud, registreerimist võimaldama.
17 Hageja väidab, et kriteeriumid, mida Euroopa Kohus eespool nimetatud kohtuotsuses Libertel välja tõi, on käesoleval juhul täidetud. Taotletav kaubamärk puudutab üksnes üht liiki kaupa, s.o roboteid, millel on käsitsemise, töötlemise ja keevitamise eesmärgil liigendatud käed, v.a operatsioonisaalirobotid, meditsiinirobotid ja lakkimisrobotid. Peale selle on asjaomane turg väga spetsiifiline, kuivõrd esiteks kujutavad taotletavas kaubamärgis osutatud robotid endast pikaajalist investeeringut, sest ühe ühiku hind eurodes on vähemalt viiekohaline arv, teiseks kasutatakse roboteid väga spetsiifilistel kasutusaladel ning kolmandaks tingib hageja toodetud roboti ostmine olulisi muudatusi roboti ostja ettevõttes.
18 Seejärel vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse punktides 19 ja 20 esitatud apellatsioonikoja asjaomase avalikkuse analüüsi ning väidab, et käesoleval juhul moodustavad asjaomase avalikkuse käsitsemise, töötlemise ja keevitamise eesmärgil liigendatud kätega robotite ostjad ja vahendajad, kellel on asjaomase kauba Euroopa turust hea ülevaade. Seega vaidlustab hageja apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt kuuluvad asjaomase avalikkuse hulka mitte üksnes taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ostjad, vaid ka tehnilised töötajad, kes töötavad neid roboteid kasutavates tehastes.
19 Hageja vaidlustab väite, nagu peaksid värvid eristavate värvide piiratud arvu tõttu olema kättesaadavad. Ta väidab, et registreerida saab vaid üksikutest tähemärkidest koosnevaid sõnamärke, olgugi et need pärinevad tähemärkide hulgast, mis ei ole piiramatu. Peale selle rõhutab hageja, et taotletava kaubamärgi monopoliseerimine puudutab vaid piiratud arvu kaupu. Hageja sõnul ei takista taotletava kaubamärgi registreerimine oranži värvi robotite turustamist konkureerivate ettevõtjate poolt, kuivõrd selline turustamine ei kujuta endast taotletava kaubamärgi kasutamist määruse nr 40/94 artikli 9 tähenduses (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 9). Selles osas rõhutab hageja, et kuna põhimõtteliselt valivad kliendid kauba värvuse tellimuse esitamisel, siis on välistatud võimalus, et hageja konkurendil on oranži värvi roboti müümine keelatud. Taotletav kaubamärk välistab üksnes selle, et seda värvi kasutatakse reklaamis ja müügiedenduses, näiteks messidel või brošüürides.
20 Peale selle ei keela ükski üldine huvi taotletava kaubamärgi registreerimist. Taotletava kaubamärgi kasutus ei ole kirjeldav ning selle eesmärk ei ole tehniline.
21 Hageja vaidlustab ka apellatsioonikoja põhjenduse, mille kohaselt taotletav kaubamärk on väga sarnane korrosioonitõrjevahendina kasutatava pliimenniku värvile. Ühelt poolt on kõnealused värvid selgesti erinevad. Teiselt poolt on pliimenniku kasutamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (EÜT L 37, lk 19; ELT eriväljaanne 13/31, lk 127) keelatud. Lõpuks koosnevad hageja robotid peamiselt valatud alumiiniumist, mis ei vaja korrosioonitõrjet.
22 Hageja väitel ei saa järeldada ka seda, et kontuurita punase või oranži värvi kohta esitatud kaubamärgitaotluste arv näitab, et taotletav kaubamärk ei ole ebatavaline ning seega puudub sel eristusvõime. Hageja sõnul pole kontuurita värvide kohta esitatud kaubamärgitaotluste arv asjakohane, kuna apellatsioonikoda on taotletavat kaubamärki kohustatud igal konkreetsel korral hindama, arvestades taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega.
23 Hageja väidab, et kuna apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 20, et asjaomane avalikkus otsustab asjaomaste kaupade ostmise üle üksnes nende tehniliste või majanduslike tegurite, mitte värvi põhjal, siis eiras apellatsioonikoda selle asjaolu asjakohasust, et värv võimaldab asjaomasel avalikkusel omistada kauba teatavale tootjale ning kujundada kauba kvaliteedi kohta oma seisukoha. Selles osas viitab hageja apellatsioonikojale esitatud reklaambrošüüridele, millest tuleneb, et käsitsemise, töötlemise ja keevitamise eesmärgil liigendatud kätega robotite värv viitab asjaomase avalikkuse silmis kaubandusliku päritolu tähisele.
24 Peale selle viitab hageja asjaolule, et dokument „Icon Added Value” 2005. aastal läbi viidud uuringu kohta, mille tulemuste representatiivsust kogu Euroopa Liidu osas tõendab apellatsioonikojale esitatud dokument „World Robotics 2006”, näitab, et asjaomane avalikkus loob värvi ja kaupade päritolu vahel seose. Hageja sõnul toimib robotite turg tarbekaupade turuga võrreldes muude reeglite järgi. Ta vaidleb muu seas vastu ka väitele, et asjaomase avalikkuse seas läbi viidud uuringu küsimus on halvasti sõnastatud. Tootja nimetamine ei moonuta ju tulemusi.
25 Lõpuks leiab hageja, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikleid 73 ja 74, kuivõrd ta ei kontrollinud käesoleva asja fakte ja asjaolusid. Sel põhjusel on vaidlustatud otsus ka ebapiisavalt põhjendatud.
26 Ühtlustamisamet leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
– Üldkohtu hinnang
27 Määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita „kaubamärke, millel puudub eristusvõime”. Lisaks sätestab määruse nr 40/94 artikli 7 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 2), et „[l]õiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas”.
28 Kaubamärgi eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑456/01 P ja C‑457/01 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑5089, punkt 34).
29 Kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kaupade ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus seda kaubamärki tajub (eespool viidatud kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 35).
30 Selleks et teha kindlaks, kas värvi kui sellise põhjal on määruse nr 40/94 artikli 4 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 4) mõistes võimalik ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest eristada, tuleb hinnata, kas värvid kui sellised on võimelised edastama täpset teavet eelkõige kauba või teenuse päritolu kohta (vt analoogia alusel eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Libertel, punkt 39, ja 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑49/02: Heidelberger Bauchemie, EKL 2004, lk I‑6129, punkt 37).
31 Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi värvid võivad luua teatavaid seoseid ja tekitada tundeid, ei ole need oma olemuselt eriti võimelised täpset teavet edastama. Nende vastavat võimet vähendab veelgi asjaolu, et värve kasutatakse harjumuspäraselt ja laialdaselt kaupade ja teenuste reklaamimisel ja turustamisel nende atraktiivsuse tõttu, püüdmata edastada täpset sõnumit (eespool viidatud kohtuotsused Libertel, punkt 40, ja Heidelberger Bauchemie, punkt 38).
32 See, kuidas asjaomane avalikkus tähist tajub, ei ole ilmtingimata sama värvist koosneva tähise ning sõna- ja kujutismärgi puhul, mis ei sõltu tähistatavate kaupade välimusest. Kuigi avalikkus kaldub sõna- ja kujutismärke kohe tajuma viitena toote päritolule, ei kehti see tingimata tähiste suhtes, mis ei eristu taotletava kaubamärgiga hõlmatud kauba enda välimusest (eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Libertel, punkt 65, ja 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑447/02 P: KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑10107, punkt 78).
33 Kui tegemist on värvusega, saab eristusvõime olemasolu tajuda enne kasutamist üksnes erandjuhtudel, eelkõige siis, kui kaupade ja teenuste hulk, mille jaoks kaubamärki taotletakse, on piiratud ning asjaomane turg väga spetsiifiline (eespool viidatud kohtuotsused Libertel, punkt 66, ja KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 79).
34 Tuleb ka rõhutada, et kuivõrd kaubamärgiõigus on oluline osa moonutamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on asutamislepingu eesmärk, siis tuleb kaubamärgist selle omanikule tulenevaid õigusi ja võimalusi uurida seda eesmärki silmas pidades. Kuna registreeritud kaubamärk annab selle omanikule teatavate kaupade või teenustega seoses ainuõiguse, mis annab talle ajaliste piiranguteta õiguse seda kaubamärgina registreeritud tähist monopoliseerida, võib kaubamärgi registreerimise võimalusele seada üldisel huvil tuginevaid piiranguid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Libertel, punktid 48–50).
35 Kuna tegelikult kasutada olevaid värve on vähe, võib neist juba vähese arvu registreerimine kaubamärgina kaupade ja teenuste jaoks katta kogu kasutada oleva värvigamma. Nii ulatuslik monopol ei ole kooskõlas moonutamata konkurentsi süsteemiga, eelkõige ohu tõttu, et see annab ühele ettevõtjale õigusvastase konkurentsieelise. Seega tuleb tõdeda, et kaubamärgiõiguses esineb üldine huvi hoiduda alusetust värvide kättesaadavuse piiramisest teiste ettevõtjate suhtes, kes pakuvad taotletava kaubamärgiga hõlmatavate kaupade või teenustega sama liiki kaupu või teenuseid (eespool viidatud kohtuotsus Libertel, punktid 54 ja 55).
36 Käesolevat määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisele viitavat väidet tuleb uurida neid kaalutlusi arvestades.
37 Asjaomase avalikkuse osas arvestas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 ühelt poolt sellega, kuidas tajuvad käsitsemise, töötlemise ja keevitamise eesmärgil liigendatud kätega roboteid konkreetsete masinatega töötavad tehnilised töötajad, s.o erialaspetsialistid, kelle ülesanne on neid roboteid juhtida või käitada, ning teiselt poolt vaidlustatud otsuse punktis 20 sellega, kuidas tajuvad asjaomaseid roboteid ettevõtjad, kes kõnealuseid roboteid ostavad.
38 Hageja vaidlustab asjaolu, et asjaomane avalikkus hõlmab ka nende tehaste tehnilisi töötajaid, kus vastavaid roboteid kasutatakse. Nagu ühtlustamisamet õigesti väitis, piisab selles osas märkusest, et kuigi tehnilised töötajad ei võta robotite ostmise üle otsustamisest tõenäoliselt otseselt osa, ei saa välistada, et teatavates ettevõtetes nad asjaomast otsust mõjutavad, kuna tehnilised töötajad käitavad ja kasutavad roboteid iga päev vahetult. Seega ei teinud apellatsioonikoda viga, kui võttis asjaomase kaubamärgi eristusvõime hindamisel ühelt poolt arvesse tehniliste töötajate ning teiselt poolt taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ostmise eest vastutava ettevõtte juhtkonna taju.
39 Igal juhul ilmneb vaidlustatud otsusest ühemõtteliselt, et apellatsioonikoda arvestas erialaasjatundjatest avalikkusega, kes on nimetatud masinate ostmise üle otsustamisel eriti tähelepanelik, lähtudes asjaomaste masinate tehnilistest funktsioonidest, sh eelkõige nende otstarbest, mudelitest või tööohutusega seotud teguritest.
40 Taotletava tähise eristusvõime hindamise osas tuleb märkida, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 11 ja 12 lisas, koosneb taotletav kaubamärk ühest värvist, nimelt ruumiliselt piiritlemata oranži värvi toonist, mis võib katta kogu taotletava kaubamärgiga hõlmatavad kaubad, nende pakendi või nende ühe osa või mida võib vajaduse korral kasutada asjaomaste kaupade reklaamis.
41 Apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuse punktides 12 ja 16–20, et taotletaval kaubamärgil eristusvõime puudub, kuna seda ei tajuta asjaomaste kaupade päritolu tähisena. Ta märkis sisuliselt, et taotletav värv ei ole tööstuslike robotite ja rajatiste ehituse sektoris ebatavaline ning asjaomane värv kui selline ei ole sedavõrd eripärane, et seda tajutaks kõnealuses sektoris eriskummalisena.
42 Hageja ei ole tõendanud, et apellatsioonikoda tegi selles osas vea. Tuleb rõhutada, et mis tahes kujutis- või sõnalise osa puudumisel ei tee tarbijad harilikult kauba päritolu kohta järeldusi kauba värvi või selle pakendi värvi alusel, kuna põhimõtteliselt ei ole värv kui selline kaasaegses kaubandustavas samasuse identifitseerimisvahendina kasutatav. Ühel värvil üldiselt puudub omadus eristada teatava ettevõtja kaupa teiste ettevõtjate kaubast (eespool viidatud kohtuotsus Libertel, punkt 65).
43 Selles osas tuleb märkida, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 26, ilma et hageja oleks seda vaidlustanud, et asjaomases sektoris turustatakse tööstuslikke roboteid tavaliselt väga erinevates värvides. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et kõnealuses sektoris tajutakse tööstuslike robotite värvi üldiselt asjaomaste kaupade kaubandusliku päritolu tähisena.
44 Igal juhul tuleb rõhutada, et värvide kättesaadavuse nõue, mis mõjutab määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamit, kujutab erandlike kaalutluste puudumisel tavaliselt endast värvist koosneva kaubamärgi registreerimise takistust.
45 Mis puutub hageja väidetesse, et liigendatud kätega robotite sektoris värvide kättesaadavuse nõue ei kehti, siis tuleb rõhutada, et oranži värvi tooni registreerimine ühenduse kaubamärgina ei tooks kaasa selle tooni monopoliseerimist, vaid keelaks konkureerivatel ettevõtjatel oranži värvi iga tooni kasutamise, kuna ei saa välistada, et segiajamise tõenäosus on käesoleva kaubamärgitaotluse esemeks oleva oranži värvi tooni ja oranži värvi muude toonide või nendega sarnaste värvide vahel tõendatav. Arvestades olemasolevate värvide eriti piiratud arvu, võib teatava värvi ning seega kõigi võimalike sellega sarnaste värvide ja toonide monopoliseerimine viia kogu olemasoleva värvigamma kiire ärakasutamiseni ning anda teatavatele ettevõtjatele konkurentsieelise, mis on vastuolus moonutamata konkurentsi süsteemi ning üldise huviga, et värvide kättesaadavust teistele ettevõtjatele ei piirataks alusetult (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Libertel, punktid 54 ja 56).
46 Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud apellatsioonikojale tõendeid selle kohta, et kõnealusel juhul on tegemist erandjuhuga ning eelkõige põhjendanud väidet, mille kohaselt kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupade arv on niivõrd piiratud ning asjaomane turg niivõrd spetsiifiline, et ühelt poolt on värv kui selline võimeline sellega tähistatavate kaupade kaubanduslikku päritolu tähistama ning teiselt poolt ei annaks selle monopoliseerimine kaubamärgiomanikule üldise huviga vastuolus olevat õigusvastast konkurentsieelist.
47 Hageja viitab siinkohal asjaomase sektori eripäradele, mis seisnevad eelkõige asjaolus, et taotletava kaubamärgiga hõlmatavad robotid on eriti spetsiifilised kaubad, mis kujutavad endast pikaajalist investeeringut, on kulukad ja kasutatavad väga spetsialiseeritud kasutusaladel, ning roboti ostmine tingib olulisi muudatusi roboti ostja ettevõttes. Siiski ei muuda need asjaolud vaidlustatud otsuse punktis 26 apellatsioonikoja märgitud fakti, et asjaomaste kaupade sektoris on nende kaupade kättesaadavus väga erinevates värvides tavaline. Selles osas märkis hageja ise, et kliendid valivad kauba värvi tellimuse esitamisel. Seega tuleb leida, et vastavas sektoris puutub asjaomane avalikkus tavaliselt kokku erinevat värvi robotitega, ilma et asjaomaseid värve tajutaks kaupade kaubandusliku päritolu tähisena.
48 Peale selle ei selgita hageja, kuidas võimaldavad tema viidatud tõendid leida, et asjaomases sektoris ei riku taotletava kaubamärgi registreerimine üldist huvi hoiduda alusetust värvide kättesaadavuse piiramisest.
49 Siiski märgib hageja, et ta kavatseb kasutada taotletavat kaubamärki üksnes reklaami- ja müügiedenduseesmärkidel ning et selle kaubamärgi registreerimine ei takista konkureerivate äriühingute vaba valikut kasutada asjaomaseid värve nende toodetavatel robotitel. Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 40/94 artikli 9 alusel annab ühenduse kaubamärk omanikule õiguse takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus kõiki tähiseid, mis on ühenduse kaubamärgiga sarnased või identsed. Määruse nr 40/94 artikli 9 lõige 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 9 lõige 2) võimaldab keelata tähise kandmise kaupadele või nende pakendile, kõnealuse tähisega kaupade pakkumise, turuleviimise või nende ladustamise nimetatud otstarbel, kõnealuse tähisega teenuste pakkumise või osutamise, kaupade importimise ja eksportimise kõnealuse tähise all ning tähise kasutamise äridokumentidel või reklaamis.
50 Seetõttu ei saa hageja väita, et oranži värvi kandmine konkureerivate äriühingute robotitele ei kujuta endast taotletava kaubamärgi kasutamist määruse nr 40/94 artikli 9 tähenduses.
51 Peale selle tuleb märkida, et kuna turustusviis oleneb üksnes ajaomase ettevõtja valikust, võib see pärast tähise ühenduse kaubamärgina registreerimist muutuda. Nii ei saa see mõjutada kaubamärgi registreeritavusele hinnangu andmist (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑355/00: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TELE AID), EKL 2002, lk II‑1939, punkt 42). Kuigi hageja väidab, et ta hakkab taotletavat kaubamärki kasutama üksnes reklaameesmärgil, ei saa välistada, et ta kasutab oma ainuõigust konkurentide robotitel asjaomase oranži värvi tooni kasutamise keelamiseks. Seetõttu ei saa hageja argument, et taotletavat kaubamärki hakatakse kasutama üksnes reklaameesmärgil, taotletava tähise kättesaadavuse nõude hindamist tõhusalt mõjutada.
52 Siiski on hagejal õigus, et vaidlustatud otsuse punktis 20 apellatsioonikoja poolt märgitud asjaolu, mille kohaselt asjaomane avalikkus otsustab kõnealuste kaupade ostu üle üksnes nende tehniliste ja majanduslike tegurite põhjal, ei ole asjakohane seoses küsimusega, kas värv kui selline on võimeline tähistama kauba kaubanduslikku päritolu. See järeldus ei võimalda aga järeldada, et apellatsioonikoda eksis, väites, et määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkt b keelab taotletava kaubamärgi registreerimist, kui võtta arvesse muid vaidlustatud otsuse aluseks olnud asjaolusid.
53 Samuti ei võimalda hageja argumendid, millega vaidlustatakse apellatsioonikoja nende kaalutluste asjakohasust, et ühelt poolt on taotletava kaubamärgi esemeks olev värv väga sarnane korrosioonitõrjevahendina kasutatavale pliimenniku värvile ning teiselt poolt käsitleb suur arv ühtlustamisameti otsuseid värvi kaubamärgi registreerimistaotlusi, mille esemeks on värvitoonid punasest kuni oranžini, seada eespool punktides 42–48 nimetatud kaalutlusi arvestades apellatsioonikoja järelduse põhjendatust kahtluse alla.
54 Hageja väidab ka seda, et dokument „Icon Added Value” näitab, et kõnealuses sektoris loob asjaomane avalikkus värvi ja kaupade päritolu vahel seose.
55 Selles osas tuleb siiski märkida, et nimetatud dokumendis kirjeldatud asjaomase uuringu küsimustik hõlmab küsimusi, mille sõnastus ja järjekord mõjutasid oluliselt uuringu tulemusi. Asjaomane küsimustik koosneb kolmest osast. Esimene osa, st küsimused K1–K10, keskenduvad täielikult kuvandile, mis küsitletaval on hagejast, ning nagu apellatsioonikoda märgib, kutsub üles hagejast kuvandit looma. Teine osa, s.o küsimused HW1–HW3, puudutavad hageja teatavaid konkurente ning ei puuduta hagejat. Kolmas osa, mis koosneb viiest küsimusest, hõlmab kaht küsimust, milles palutakse hagejat ühe konkurendiga võrrelda. Kolmandas osas on küsimus, milles palutakse küsitletutel omistada hagejale ja tema kolmele konkurendile värve, järjekorras eelviimane.
56 Nii teavitasid küsimuste sisu kui ka järjekord küsitletuid sellest, et asjaomane küsimustik keskendub hagejale. Neil asjaoludel ei võimalda küsitletutele esitatud küsimus, millise värviga nad hagejat seostavad, teha kindlaks, kas asjaomases sektoris on registreerimistaotluse esemeks oleval oranži värvi toonil määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses olemusest tulenev eristusvõime ning kas asjaomane avalikkus tajub värve kaupade kaubandusliku päritolu tähisena. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 õigesti märkis, võib kasutatud meetod olla asjakohane taotletava tähise kasutamise käigus omandatud eristusvõime tõendamiseks määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 3 tähenduses (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõige 3). See ei ole aga säte, mille alusel kaubamärgitaotlus käesoleval juhul esitati.
57 Eeltoodut arvestades ei ole alust leida, et apellatsioonikoda tegi vea, kui järeldas, et asjaomase küsimustiku küsimuste sõnastust ja järjekorda arvestades ei võimalda dokumendi Icon Added Value tulemused saada teada asjaomase sektori kaubamärkidega seotud harjumustest ega tõendada taotletava tähise olemusest tulenevat eristusvõimet määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
58 Seetõttu pole asjakohane hageja argument, mille kohaselt tõendab dokument „World Robotics 2006” dokumendi „Icon Added Value” tulemuste representatiivsust kogu Euroopa Liidu osas.
59 Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt apellatsioonikoda ei ole vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud, tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 40/94 artiklile 73 peab ühtlustamisameti otsuste põhjendamise kohustus võimaldama saada vastavalt olukorrale aru registreerimistaotluse tagasilükkamise põhjustest ning tõhusalt seda otsust vaidlustada (vt Üldkohtu 9. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑173/00: KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (oranži toon), EKL 2002, lk II‑3843, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Käesoleval juhul tuleneb vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoda tõi välja erinevad asjaolud, mida tuleb arvestada selle kindlakstegemiseks, kas värv on eristav, st eelkõige see, kuidas asjaomane avalikkus taotletavat kaubamärki tajub, asjaomase värvi tavapärasus ning asjaomase sektori kaubamärkidega seotud harjumused. Seejärel teostas apellatsioonikoda hageja esitatud tõendite põhjal mitte üksnes oranži värvi teatava tooni üldise tajumise analüüsi, vaid arvestas ka tööstusrobotite sektori spetsiifilist konteksti. Seetõttu oli hageja vaidlustatud otsuse mõistmiseks ja selle Euroopa Liidu kohtus õiguspärasuse vaidlustamiseks vajalikest asjaoludest teadlik. Seetõttu tuleb leida, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artiklit 73.
61 Lõpuks, mis puutub hageja argumenti, et apellatsioonikoda ei viinud käesoleva asja faktide ja asjaolude individuaalset ja konkreetset uurimist läbi vastavalt määruse nr 40/94 artikli 74 lõikele 1, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktide 22–25 kohaselt uuris apellatsioonikoda hageja esitatud asjakohaseid faktilisi asjaolusid, et hinnata taotletava kaubamärgi eristusvõimet seoses registreerimistaotluses hõlmatud kaupadega. Seega tuleb järeldada, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 1.
62 Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on kuritarvitatud võimu
– Poolte argumendid
63 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on langetatud võimu kuritarvitades, kuna see põhineb kaalutlustel, mille asjakohatust ta arvab olevat tõendanud.
64 Ühtlustamisamet leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
– Üldkohtu hinnang
65 Tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamise mõiste on liidu õiguses täpselt piiritletud ja selle all on silmas peetud olukorda, kus haldusasutus kasutab oma volitusi mõnel muul eesmärgil kui see, milleks need talle on antud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsetest, asjakohastest ja kooskõlas olevatest andmetest nähtub, et otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema (Üldkohtu 24. aprilli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑551/93 ja T‑231/94–T‑234/94: Industrias Pesqueras Campos jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑247, punkt 168, ja 12. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑19/99: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (COMPANYLINE), EKL 2000, lk II‑1, punkt 33).
66 Käesoleval juhul ei ole hageja aga tõendanud ega ka väitnud, et sellised andmed esinevad. Täpsemini, kui isegi eeldada, nagu hageja väidab, et apellatsioonikoda põhjendas vaidlustatud otsust kaalutlustega, mille asjakohatust ta arvab olevat tõendanud, siis ei kujuta see asjaolu endast andmeid, millest nähtuks, et asjaomane otsus on võetud vastu ainult või määravas osas muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema. Peale selle tuleb meenutada, et apellatsioonikoda ei teinud taotletava kaubamärgi eristusvõime hindamisel viga (vt eespool punktid 41–58). Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Esimene väide, et on rikutud EÜ artiklit 28
– Poolte argumendid
67 Hageja väidab, et taotletava kaubamärgi registreerimisest keeldumine kujutab endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet EÜ artikli 28 tähenduses. Nimelt võimaldab registreerimisest keeldumine võltsitud kaupadel turule pääseda ning see toob kaasa hageja käibe vähenemise. Hageja sõnul ei ole ükski EÜ artiklis 30 nimetatud eranditest käesoleval juhul kohaldatav.
68 Ühtlustamisamet leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
– Üldkohtu hinnang
69 Seoses hageja esimese väitega EÜ artikli 28 rikkumise kohta tuleb märkida, et nii nagu ühenduse kaubamärgiõigust saab ka sellega antud kaitset omandada üksnes taotletava tähise registreerimisega. Kaitse võltsitud kaupade turustamise vastu, mida hageja esimese väitega silmas peab, on kohaldatav üksnes juhul, kui hageja on ühenduse kaubamärgi omanik (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑10/89: HAG GF, EKL 1990, lk I‑3711, punkt 14). Kuna apellatsioonikoda ei eksinud, kui järeldas, et taotletava kaubamärgi eristusvõime määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses puudub (vt eespool punktid 41–58), siis tuleb ka käesolev väide tagasi lükata.
Kohtukulud
70 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
71 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja KUKA Roboter GmbH-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2010. aastal Luxembourgis.
Allkirjad