KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ‑BORDONA
esitatud 6. juulil 2017(1)
Kohtuasi C‑304/16
American Express Co.
versus
The Lords Commissioners of Her Majesty’s Treasury,
menetluses osalesid:
Diners Club International Ltd,
MasterCard Europe SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), kuningliku kohtu osakond (halduskohus), Ühendkuningriik)
Määrus (EL) 2015/751 – Kaardimaksetehingud – Vahendustasud kaardimaksetehingutes – Nelja osapoolega maksekaardisüsteem – Kolme osapoolega maksekaardisüsteem – Mõiste „kaardi väljastaja“ – Kaubamärgi kooskasutusega kolme osapoolega maksekaart – Agendiga kolmepoolne maksekaart
1. Selle nii hariliku ja näiliselt lihtsa toimingu taga, nagu ostetud kauba ja teenuste eest kaardiga maksmine, peitub keerukas õigussuhete võrgustik, mida tarbijad vaevalt aimatagi oskavad. Igas maksekaarditehingus osaleb lisaks tarbijale ja kaupmehele veel vähemalt pank või kummagi osapoole pank, nagu ka kaarti haldav üksus.
2. Selle võrgu ühed kõige olulisemad elemendid on komisjonitasud,(2) mida finantsasutused võtavad vastutasuks teenuste eest, mida nad pakuvad tarbijatele ja kaupmeestele selleks, et võimaldada maksekaarti kasutada. Pärast seda, kui Euroopa Komisjon rakendas MasterCardi maksesüsteemi „mitmepoolsete vahendustasude“(3) suhtes vaba konkurentsikaitse eeskirju, on Euroopa Kohtul olnud võimalus nende tasude üle otsustada.(4)
3. Nüüd tõstatatakse Euroopa Kohtu ees teine probleem, see on kahe suure maksekaardisüsteemi mudeli(5) eristamine: nelja osapoolega (kõige ulatuslikum, mida kehastavad MasterCard ja Visa) ja kolme osapoolega mudel (mida esindavad muu hulgas American Express ja Diners Club).
4. Määrusega (EL) 2015/751(6) piiratakse vahendustasusid nelja osapoolega süsteemides ja jäetakse kolmepoolsetes võimalus komisjonitasud vabalt kehtestada. Kuna nende kahe süsteemi erinevused ei tule sellest määrusest selgelt välja, palutakse Euroopa Kohtul neid selgitada, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
I. Õiguslik raamistik: liidu õigus
5. Vahendustasud on üks olulisemaid kulusid kaardimaksetehingutes. Arvestades liikmesriikidevahelisi erinevusi, mis mõjutasid negatiivselt Euroopa jaemaksete (muude kui sularahamaksete) turu integreerimist, otsustas liit need tasud ühtlustada, eesmärgiga vähendada nende suurust ja parandada kontrolli nende üle.
6. Selleks võeti vastu see määrus. Kuna määrus on vahetult kohaldatav õigusnorm, ei nõua see põhimõtteliselt liikmesriikide rakenduseeskirjade koostamist (välja arvatud karistuste kohta, mille kindlaksmääramine ja rakendamine on määruse artikli 14 lõike 1 sõnaselge viitega usaldatud liikmesriikidele).
7. Määruses on silmas peetud mõlemat kaardimaksesüsteemi mudelit: nelja ja kolme osapoolega. Nende kohta on järgnevalt ära toodud põhjendustes sätestatud järgmist:
„(28) Kaardipõhised maksetehingud tuginevad üldjuhul kahele peamisele ärimudelile, nn kolme osapoolega maksekaardisüsteemid (kaardi valdaja, vastuvõttev ja väljaandev süsteem ning kaupmees) ja nelja osapoolega maksekaardisüsteemid (kaardi valdaja, vastuvõttev pank, väljaandev pank ja kaupmees). Paljud nelja osapoolega maksekaardisüsteemid kohaldavad konkreetset vahendustasu, enamasti mitmepoolset. Kaudse vahendustasu arvessevõtmiseks ja võrdsete tingimuste tagamiseks tuleks kolme osapoolega maksekaardisüsteeme, mis kasutavad makseteenuse pakkujaid väljastajatena või vastuvõtjatena, käsitada nelja osapoolega maksekaardisüsteemidena ning nende puhul tuleks järgida samu norme, samas kui läbipaistvusnõudeid ja muid ärireegleid puudutavaid meetmeid tuleks kohaldada kõigi pakkujate suhtes. Võttes samas arvesse kolme osapoolega maksekaardisüsteemide eripärasid, on asjakohane võimaldada üleminekuperioodi, mille jooksul võivad liikmesriigid otsustada jätta vahendustasu piirmäära käsitlevad normid kohaldamata, kui kõnealuste maksesüsteemide turuosa on asjaomases liikmesriigis väga väike.
(29) Väljastamisteenus põhineb makseinstrumendi väljastaja ja maksja vahelisel lepingulisel suhtel, olenemata sellest, kas väljastaja hoiab raha maksja nimel. Maksekaardi väljastaja teeb maksekaardi maksjale kättesaadavaks, võimaldab teha tehinguid terminalides või muude selliste vahendite abil ning võib tagada makse edastamise vastuvõtjale tehingute puhul, mis on vastavuses asjaomase maksekaardisüsteemi eeskirjadega. Seetõttu ei käsitata väljastamisena pelgalt maksekaartide levitamist või tehniliste teenuste osutamist, näiteks andmete töötlemist või säilitamist.
[…]
(32) Tarbijad ei ole üldiselt teadlikud tasudest, mida kaupmehed maksavad makseinstrumendi kasutamise eest. Samal ajal võivad mitu soodustust, mida väljastajad annavad (nt reisitšekid, boonused, allahindlused, makse tagasinõudmised, tasuta kindlustus jne), suunata tarbijaid selliste makseinstrumentide kasutamise suunas, tuues seega väljastajatele kaasa suured tasud. Selle vältimiseks tuleks meetmeid, millega kehtestatakse vahendustasule piirangud, kohaldada ainult maksekaartide suhtes, mis on massiliselt kasutuses ja mille vastuvõtmisest on kaupmeestel üldiselt raske keelduda, kuna neid on palju välja antud ja neid kasutatakse laialdaselt (nt tarbija deebet- ja krediitkaardid). Selleks et edendada turu tõhusat toimimist sektori reguleerimata osades ja piirata äritegevuse ülekandumist sektori reguleeritud osast reguleerimata osasse, on vaja võtta mitmeid meetmeid, sealhulgas eraldada süsteem ja infrastruktuur, tagada maksja suunamine makse saaja poolt ja võimaldada makse saajal makseinstrumentide valikulist aktsepteerimist.
(33) Süsteemi ja infrastruktuuri eraldamine peaks võimaldama kõigil töötlejatel konkureerida süsteemi klientide pärast. Kuna töötlemiskulud on märkimisväärne osa kaardi vastuvõtmise kogukuludest, on oluline, et see väärtusahela osa on avatud tõhusale konkurentsile. Süsteemi ja infrastruktuuri eraldamise korral peaksid maksekaardisüsteemid ja töötlevad üksused olema sõltumatud nii raamatupidamise, organisatsioonilise struktuuri kui ka otsuste tegemise seisukohast.
[…]“.
8. I peatükis („Üldsätted“) asuvas artiklis 1 on kinnitatud:
„1. Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtsed tehnilised ja ärilised nõuded selliste liidus tehtavate kaardipõhiste maksetehingute jaoks, mille puhul nii maksja makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus.
[…]
3. II peatükki ei kohaldata järgmiste tehingute suhtes:
a) ärikliendi kaartidega tehtavad tehingud;
b) sularaha väljavõtmine pangaautomaatidest või makseteenuse pakkuja kassast ning
c) kolme osapoolega maksekaardisüsteemide välja antud maksekaartidega tehtavad tehingud.
4. Artiklit 7 ei kohaldata kolme osapoolega maksekaardisüsteemide suhtes.
5. Kui kolme osapoolega maksekaardisüsteem annab teistele makseteenuse pakkujatele loa kaardipõhiste makseinstrumentide väljastamiseks või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmiseks või mõlemaks või annab kaardipõhiseid makseinstrumente välja koos kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, käsitatakse seda süsteemi nelja osapoolega maksekaardisüsteemina. Riigisiseste maksetehingute puhul võidakse selline kolme osapoolega maksekaardisüsteem kuni 9. detsembrini 2018 siiski vabastada II peatükist tulenevatest kohustustest, tingimusel et liikmesriigis ei ületa sellise kolme osapoolega maksekaardisüsteemi raames tehtud kaardipõhised maksetehingud aastas 3% nimetatud liikmesriigis tehtud kõigi kaardipõhiste maksetehingute käibest.“
9. Artikkel 2 sisaldab kasutatud terminite määratluste pikka loetelu. Käesoleva kohtuasja jaoks on eriti olulised punktides 2, 10–12, 15–18 ja 32 esitatud terminite määratlused, mille grammatiline sisu on järgmine:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
2) „väljastaja“ – makseteenuse pakkuja, kellel on leping maksja varustamiseks makseinstrumendiga ning maksja kaardipõhiste maksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks;
[…]
10) „vahendustasu“ – väljastaja ja vastuvõtja vahelise iga otsese või kaudse (st kolmanda isiku kaudu) tehingu eest makstud tasu. Netohüvitis või muud kokkulepitud tasud arvatakse vahendustasu hulka;
11) „netohüvitis“ – maksete, tagasimaksete või soodustuste netosumma, mille väljastaja on saanud maksekaardisüsteemilt, vastuvõtjalt või mis tahes muult vahendajalt seoses kaardipõhiste maksetehingutega või nendega seotud toimingutega;
12) „kaupmehe tasu“ – tasu, mida makse saaja maksab vastuvõtjale seoses kaardipõhiste maksetehingutega;
[…]
15) „maksekaart“ – makseinstrumendi liik, mis võimaldab maksjal algatada deebet- või krediitkaarditehingu;
16) „maksekaardisüsteem“ – kaardipõhiste maksetehingute tegemise ühtsed õigusnormid, tavad, standardid ja/või rakendussuunised, mis on eraldiseisvad selle toimimist toetavast mis tahes infrastruktuurist või maksesüsteemist ning hõlmavad konkreetset otsuseid tegevat organit, organisatsiooni või üksust, mis vastutab süsteemi toimimise eest;
17) „nelja osapoolega maksekaardisüsteem“ – maksekaardisüsteem, mille puhul tehakse kaardipõhised maksetehingud maksja maksekontolt makse saaja maksekontole maksekaardisüsteemi, väljastaja (maksja poolel) ja vastuvõtja (makse saaja poolel) vahendusel;
18) „kolme osapoolega maksekaardisüsteem“ – maksekaardisüsteem, mis ise pakub vastuvõtu- ja väljastamise teenuseid ning mille puhul kaardipõhised maksetehingud tehakse maksja maksekontolt makse saaja maksekontole maksekaardisüsteemi sees. Kui kolme osapoolega maksekaardisüsteem annab teistele makseteenuse pakkujatele loa kaardipõhiste makseinstrumentide väljastamiseks või kaardipõhiste maksetehingute vastuvõtmiseks või mõlemaks või annab kaardipõhiseid makseinstrumente välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, käsitatakse seda süsteemi nelja osapoolega maksekaardisüsteemina;
[…]
32) „kaubamärgi kooskasutus“ – vähemalt ühe makselahenduse kaubamärgi ja vähemalt ühe mõne muu teenuse pakkuja kaubamärgi kasutamine samal kaardipõhisel makseinstrumendil;
[…]“.
10. Artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Makseteenuse pakkujad ei paku ega nõua ühegi deebetkaarditehingu puhul vahendustasu tehingu kohta üle 0,2% tehingu väärtusest.“
11. Artiklis 4 on ette nähtud:
„Makseteenuse pakkujad ei paku ega nõua ühegi krediitkaarditehingu puhul vahendustasu tehingu kohta üle 0,3% tehingu väärtusest. Liikmesriigid võivad riigisiseste krediitkaarditehingute jaoks kehtestada madalama vahendustasu piirmäära tehingu kohta.“
12. Artiklis 5 on ette nähtud:
„Artiklites 3 ja 4 osutatud piirmäärade kohaldamise eesmärgil käsitatakse vahendustasu osana mis tahes kokkulepitud tasu, sh netohüvitist, millel on vahendustasuga sarnane eesmärk või mõju ning mida väljastaja on saanud maksekaardisüsteemilt, vastuvõtjalt või mõnelt muult vahendajalt seoses maksetehingutega või nendega seotud toimingutega.“
13. Artikkel 7, mis ei ole kolme osapoolega maksekaardisüsteemidele kohaldatav, reguleerib maksekaardisüsteemi ja maksetehinguid töötlevate üksuste eraldamist.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14. American Express Company (edaspidi „Amex“) on rahvusvaheline teenuseid osutav äriühing, mille registrijärgne asukoht on New Yorgis ja kes pakub oma filiaalide abiga makse-, reisi-, vahetus- ja püsikliendiplatvormiteenuseid, tegeledes samal ajal kaartide väljastamise ja vastuvõtmisega kogu maailmas, kaasa arvatud Euroopa Liidus.
15. See äriühing käitab American Expressi maksekaardisüsteemi, mis on kvalifitseeritud kolmepoolseks. Amex on sõlminud liidus teiste töötlejatega teatud hulga kaubamärgi kooskasutuse ja teenuseosutamise lepinguid. Nende lepingute kohaselt kehtivad tema tehingutele – määruse tõlgendamise tingimusel – selles määruses nelja osapoolega maksekaardisüsteemidele kehtestatud piirangud.
16. Samasuguses olukorras on Diners Club International Limited, äriühingu Discover Financial Services filiaal, mis käitab kolme osapoolega maksekaardisüsteemi Diners Club ja kes toetab Amexi põhiseisukohta asja arutava kohtu menetluses olevas kohtuasjas.
17. Käesolevas kohtuvaidluses on kaebajaks ka äriühingu MasterCard Incorporated peamine Euroopa filiaal MasterCard Europe SA (edaspidi „MasterCard“). See äriühing käitab üle maailma MasterCardi nime all nelja osapoolega krediit- ja deebetkaardisüsteeme. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu loal astus ta menetlusse ning esitab Amexi põhiseisukohale vastuväite.
18. Amex esitas asja arutavale kohtule kaebuse Her Majesty’s Treasury (Ühendkuningriigi majandus- ja rahandusministeerium)(7) kohustuse või kavatsuse peale rakendada ja kohaldada selles liikmesriigis teatavaid määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 aspekte.
19. Vaidlustatud aspekt seondub konkreetselt kahega määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 ette nähtud kolmest juhtumist, milles kvalifitseeritakse teatavad kolme osapoolega maksekaardisüsteemid nelja osapoolega süsteemiks.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pooled on nõus ega ole kahtlusi seoses nendes õigusnormides ette nähtud esimese juhtumi kohaldamisega: kui kolme osapoolega süsteem annab teistele makseteenuse pakkujatele loa maksekaartide väljastamiseks või kaardimaksetehingute vastuvõtmiseks või mõlemaks toiminguks, kohaldatakse määrust sellele süsteemile võrdsetel alustel kui nelja osapoolega süsteemidele.
21. Kahtluste keskmes on kaks ülejäänud juhtu, see tähendab kui kolme osapoolega süsteem annab „kaardipõhiseid makseinstrumente välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib, et Euroopa Kohus selgitaks, kas nendel juhtudel võib kolme osapoolega süsteemi tegevust samastada määruse kohaldamisel nelja osapoolega süsteemi tegevusega igal juhul (see tähendab piisab sellest, et on olemas kaubamärgi kooskasutuse partner või agent) või ainult siis, kui need partnerid või agendid on lisaks makseteenuse pakkujad, kes väljastavad kaarte.
22. Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kehtivuse kohta juhul, kui kolme osapoolega süsteem muutub kaubamärgi kooskasutuse partneri või agendi sekkumise toimel nelja osapoolega süsteemiks.
23. Nendel kaalutlustel esitab High Court of Justice of England & Wales, Queen’s Bench Division (Administrative Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), kuningliku kohtu osakond (halduskohus), Ühendkuningriik) 30. mai 2016. aasta kohtumäärusega Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse […] 2015/751 artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 sätestatud nõue, et kolme osapoolega maksekaardisüsteemi, mis väljastab koos kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu kaardipõhiseid makseinstrumente, tuleb käsitada nelja osapoolega maksekaardisüsteemina, kehtib ainult siis, kui see kaubamärgi kooskasutuse partner või agent tegutseb nimetatud määruse artikli 2 punkti 2 ja põhjenduse 29 tähenduses „väljastajana“ (see tähendab kui sellel partneril või agendil on maksjaga lepingusuhe, mille kohaselt ta kohustub varustama maksja makseinstrumendiga kaardimaksetehingute algatamiseks ja töötlemiseks)?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, kas siis nimetatud määruse artikli 1 lõige 5 ja artikli 2 punkt 18 on seetõttu, et nendes on sätestatud, et selliseid lepinguid käsitatakse nelja osapoolega maksekaardisüsteemidena, ühel järgmistest põhjustest kehtetud:
a) ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse täitmata jätmine,
b) ilmne hindamisviga, või
c) proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine?“
24. Menetluses Euroopa Kohtus esitasid kirjalikud seisukohad Amex, MasterCard, Ühendkuningriigi ja Portugali valitsus, komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament. Kohtuistungil, mis peeti 27. aprillil 2017, osalesid Amex, MasterCard, Ühendkuningriigi valitsus, komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament.
III. Õiguslik analüüs
25. Komisjon, parlament ja nõukogu vaidlustavad eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse. Käsitlen nende vastuväiteid enne sisuliste küsimuste analüüsimist. Kui sisuline analüüs on õigustatud, tuleb selle juures otseselt või teise võimalusena eelnevalt selgitada kaardimaksetehingutes esinevaid õiguslikke suhteid, mis hõlbustaks sisulist küsimust mõista.
A. Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus
26. Need kolm institutsiooni, kes kõik esitavad vastuvõetavusele vastuväite, toovad põhjenduseks järgmised argumendid: a) poolte vahel ei ole tegelikku kohtuvaidlust, sest kaebus, mis on esitatud Ühendkuningriigi valitsuse „kavatsuse ja/või kohustuse“ määrust rakendada seaduslikkuse kohtulikuks kontrollimiseks (judicial review), on tegelikult teatud vormis kõrvalehoidmine ELTL‑iga kehtestatud vaidlustamissüsteemist; b) tõstatatud küsimus on olemuselt teoreetiline; ja c) eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kirjelda asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ega põhjenda, mille pärast tekib küsimus määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kehtivuse kohta.
27. Kindlasti on see eelotsusetaotlus ebatüüpiline ja sisaldab tervet rida anomaaliaid, mille pärast oleks põhjendatud see vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale ja tema kodukorra artiklile 94 vastuvõetamatuks tunnistada.
28. Esiteks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldanud kohtuvaidluse faktilist raamistikku. Ta ainult kinnitab, et Amexi kaebuse ese on „vastustaja [Ühendkuningriigi majandus- ja rahandusministeerium] kohustus või kavatsus rakendada Ühendkuningriigis määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 teatavad aspektid“. Ta ei täpsusta, kuidas Ühendkuningriigi ametiasutused kavatsevad vaidlusalused õigusnormid rakendada või kas need on halduslikult juba rakendatud.
29. Teiseks on eelotsusetaotluses tuvastatud, et Amex kui kaebaja ja Ühendkuningriigi majandus- ja rahandusministeerium kui vastustaja on kohtuvaidluse lahenduses üksmeelel. Vastustajast ametiasutus ei esita tegelikult kaebajast äriühingu esitatud kaebusele vastuväiteid. Enamgi veel – ta teeb temaga koostööd eelotsusetaotluse algatamiseks.
30. Kolmandaks piirdub asja arutav kohus sellega, et ta ainult võtab üle poolte argumendid, ega selgita omapoolseid eelotsusetaotluse esitamise põhjuseid ega põhjenda, mille pärast on tema küsimused (väidetava) kohtuvaidluse lahendamiseks tingimata vajalikud. Tegelikult edastab ta Euroopa Kohtule poolte koostatud dokumendi, mis sisaldab tema kohtumäärust.(8)
31. Nendel tingimustel esitatud eelotsusetaotlust ei peaks Euroopa Kohus vastu võtma.
32. Esineb aga üks eriline asjaolu, mis võiks ehk asja arutava kohtu toimimisviisi seletada. Küsimused tekkisid seoses kaebusega (judicial review), mis on esitatud Ühendkuningriigi „kavatsuse ja/või kohustuse“ rakendada liidu teisese õiguse normi seaduslikkuse kohtulikuks kontrollimiseks. See on Ühendkuningriigi õiguse sui generis menetlus, mis võimaldab praktikas rakendatult üksikisikutel taotleda õigusakti tõlgendamist või kehtetuks tunnistamist, ilma et seda oleks nende suhtes (veel) rakendatud.
33. Minu arvates on Euroopa Kohus olnud üsna vastutulelik nende menetluste raames Ühendkuningriigi kohtute esitatud eelotsusetaotluste vastuvõtmisel, kui tegu on liidu õigusnormide kehtivuse hindamisega.(9) Usun, et selliselt toimides võimaldatakse üksikisikutel nendevahelistes kohtuvaidlustes Ühendkuningriigis (vastupidi teistele liikmesriikidele) seada kahtluse alla liidu üldkohaldatavate õigusaktide kehtivus, ka enne seda, kui need avaldavad riigisiseses õiguskorras õigusmõju.(10) Selle aspekti juurde ma tulen hiljem tagasi.
34. Mitu põhjust räägib aga vastuvõetavuse kasuks. Esiteks asjakohasuse eeldus, mida Euroopa Kohus eelotsuse küsimustele tunnistab, arvestades liikmesriigi kohtu kaalutlusõigust eelotsusetaotluse vajalikkuse suhtes. See on siiski ümberlükatav eeldus.(11)
35. Lisaks on oluline, et Euroopa Kohus on sama tüüpi kohtuliku kontrolli menetluses Ühendkuningriigi kohtute esitatud eelotsuse küsimustele juba vastanud.(12) Enamik nendest pretsedentidest puudutab küll direktiivide tõlgendamist, aga ma ei arva, et oleks ületamatuid raskusi laiendada neid ka määruse tõlgendamisele ja kehtivuse hindamisele.(13)
36. Määrus on vahetult kohaldatav (ELTL artikli 288 teine lõik), millest tulenevalt ei saa seda normatiivselt rakendada liikmesriikide õigus- või haldusnormidega, välja arvatud juhul, kui nii on määruses endas ette nähtud.(14) Määrused nõuavad aga paljudel juhtudel halduslikku rakendamist liikmesriikide ametiasutuste poolt ja sageli tõstatatakse selle rakendamise käigus liikmesriikide kohtutes küsimused seoses määruste mõne sätte tõlgendamise või kehtivusega.(15)
37. Nii on see käesolevas kohtuasjas, sest määruse artikli 1 lõiget 5 ja artikli 2 punkti 18 saab tõlgendada ja kolme osapoolega maksekaardisüsteemide suhtes kohaldada vähemalt kahte moodi ning võib esitada väiteid, mis räägivad selle kehtivuse vastu.
38. Lisaks ei ole Euroopa Kohtu kohtupraktikas seatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse tingimuseks asjaolu, et liikmesriigi õiguses on tegelikult võetud meetmed liidu õigusakti rakendamiseks. Piisab sellest, kui kohus menetleb tegelikku kohtuvaidlust, milles arutatakse täiendavalt selle tõlgendamist või kehtivust.
39. Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus algse kaebuse menetlusse võtnud, mis tähendab, et tema jaoks on kohtuvaidlus algatatud vastavuses tema õiguskorras kehtivate õigusnormidega.(16) Näib, et võimalus otsustada eespool nimetatud kahe artikli tõlgendamise ja kehtivuse üle enne nende halduslikku rakendamist, ei tekita talle menetluslikke probleeme.
40. Lõpuks on liikmesriigi eelotsusetaotluse koostamise tehnikas ilmselgelt parandamisruumi, sest selles üksnes võetakse üle poolte esitatud faktiliste ja õiguslike asjaolude selgitus, koostamata kohtu omapoolset esitust.(17) Eelotsusetaotlusest tervikuna saab aga nendest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest adekvaatse ülevaate(18) ja selles anti huvitatud pooltele (komisjon, nõukogu, Euroopa Parlament, Ühendkuningriigi ja Portugali valitsus, Amex ja MasterCard) vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23 võimalus esitada oma seisukohad.
41. Nende argumentide tugevusele vaatamata arvan, et vastuvõetamatuse kaalul on rohkem kaalu kahel vastuargumendil.
42. Niisugused menetlused nagu käesolev annavad kohtuvaidluse pooltele Ühendriigi kohtutes võimaluse üldkohaldatavate liidu õigusnormide vastu esitatavate tühistamishagide puhul kaebeõiguse piirangutest „mööda minna“. Eelotsusetaotluse kasutamine sel viisil nagu siin annab neile arvestatava menetlusliku eelise vaidlustada nende aktide seaduslikkust enne nende halduslikku kohaldamist ja arvestades nende tulevasi, mitte praegusi õiguslikke tagajärgi nende aktide adressaatide õiguslikule olukorrale.(19)
43. Nende tunnustega eelotsusetaotluste vastuvõetavus võib tekitada eelotsusemehhanismi kasutamises diskrimineerimist ülejäänud liikmesriikide üksikisikute kahjuks, kes peavad vaidlustamiseks ootama, et neid mõjutaks selle rakendamiseks vastu võetud haldusakt, ja sel juhul nõudma nii selle üksikakti kui ka selle aluseks oleva liidu õigusnormi tühistamist.
44. Liidu õiguskaitsesüsteemi loogika järgi saavad tühistamisnõudeid esitada ainult kaebajad, kellel on üldine kaebeõigus, või teatud kindlast aktist otseselt ja isiklikult puudutatud üksikisikud. Samal ajal, kui neilt nõutakse, et nad kasutaksid tähtaegselt (otsest) tühistamishagi Üldkohtus, ei ole neil võimalik nõuda eelnevalt või paralleelselt, et liikmesriigi kohus esitaks eelotsusetaotluse kehtivuse hindamiseks.(20)
45. Niisuguste eelotsusetaotluste nagu käesolev üldlevinuks muutumine võiks minu arvates seda viimast liidu õigusaktide vastase õiguskaitse süsteemi tunnusjoont killustada. Teha ettepanek see vastuvõetamatuks tunnistada ei ole isegi mitte kaudselt samaväärne selle kohtuliku kontrolli tunnuste kritiseerimisega, mille paindlikkust ma pean väga kiiduväärseks. Liikmesriikidele tunnustatud autonoomia oma riikliku menetlusõiguse struktureerimiseks annab neile õiguse kujundada oma õiguskaitsesüsteemi nii, nagu nad kõige õigemaks peavad. Eelotsuse küsimuste esitamisel tuleb aga tingimata järgida Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb ELTL artiklit 267 ja liidu õigusaktide kehtivuse nii otseselt kui ka eelotsuse korras vaidlustamise tingimusi.
46. Pealegi – nagu ma juba märkisin – ei ole käesolevas asjas liikmesriigi kohtus Amexi ja Ühendkuningriigi valitsuse vahel tõelist vastandamist toimunud. Nad mõlemad on samal põhiseisukohal ja ehkki nad pöörduvad kohtusse, siis mitte selleks, et see lahendaks tegeliku vaidluse, mille lahenduses nad on eriarvamusel, vaid ainult selleks, et ta esitaks Euroopa Kohtule poolte endi koostatud küsimused.
47. Igasuguse kohtuvaidluse iseloomulik (ja peamine) tunnus on see, et vastandatud on vastupidised, mitte kokkulangevad seisukohad. Siinses asjas ilmneb aga pigem ühisel kokkuleppel üksnes Euroopa Kohtu otsuse saamiseks algatatud kunstlik menetlusskeem, ilma et kaebaja ja vastustaja vahel oleks tegelikku vaidlust. See on õigupoolest samaväärne Euroopa Kohtu nõuandva arvamuse taotlusega, et ta hajutaks teatavad kahtlused määruse tõlgendamises ja kehtivuses.
48. Nendel tingimustel pooldan ma ettepanekut Euroopa Kohtule jätta eelotsuse küsimused vastu võtmata. Juhuks aga, kui seda soovitust vastu ei võeta, käsitlen esitatud küsimusi sisuliselt.
B. Üldised kaalutlused maksekaardisüsteemide kohta
49. Igas maksekaardiga tehtud ostus osalevad tavaliselt järgmised isikud: a) kaardi omanik; b) finantsasutus – üldjuhul pank –, kes on selle kaardi väljastanud ja seda oma klientidele võimaldab (edaspidi „väljastajapank“);(21) c) kaupmees, kes müüb oma kaupa või osutab teenuseid, mille eest makstakse kaardiga; d) finantsasutus, kes pakub sellele kaupmehele teenuseid, mis võimaldavad tal kaarti vastu võtta ja kes on tavaliselt ka pank ja keda nimetatakse nende tehingute žargoonis „vastuvõtjapangaks“ või „vastuvõtvaks pangaks“; ning e) kaardimaksesüsteemid, nagu Visa, MasterCard, American Express ja Diners Club. Lisaks võivad osaleda kohalikud kaardimaksetehinguid töötlevad võrgud.
50. Kaardiga maksmine tekitab nende isikute vahel keerulise õigussuhete võrgustiku.(22) Esiteks on kaardi omaniku ja väljastajapanga vahel sõlmitud kaardi väljastamise leping, millega omanik maksab tavaliselt väljastajale komisjonitasu. Väljastajapangad kiidavad tarbija korralduse heaks, kinnitades, et tema kontol on piisav jääk (deebetkaart) või et kasutada olev krediidilimiit katab maksesumma (krediitkaart).
51. Teiseks on kaupmehe ja vastuvõtjapanga vahel sõlmitud liikmesusleping, millega pank osutab kaupmehele kaartide maksevahendina vastuvõtmiseks vajalikke teenuseid. Kaupmees maksab vastutasuks toe eest, mida pank talle võimaldab (müügipunkti terminali või kaubanduse veebisaidiga seotud makselüüsi kaudu) tarbija maksekorralduse vastuvõtmiseks ja kaubandusasutuse esitatud ostutehingute maksete tasumiseks, oma kaupade või teenuste müügi lõpliku hinna pealt (mis sisaldab vahendustasu) tasu. Lisaks hõivavad vastuvõtjapangad tehinguandmed, edastavad need töötlevatele üksustele ja kannavad rahalised vahendid pärast vahendustasude ja kaupmehe tasu kinnipidamist kauplusele üle.
52. Kaardimaksesüsteemides makstakse ja tasutakse maksekorraldusi, mille pealt võetakse nende kaubamärkide litsentsi saanud pankade (väljastajate ja vastuvõtjate) komisjonitasu.
53. Lõpuks sõlmitakse makseid töötlevate üksuste kaardimaksesüsteemide vahel nende üksuste osalemise kohta litsentsileping ja kaubamärgi kasutamise leping. Need töötlevad üksused toimivad sinna kuuluvate finantsasutuste kollektiivse osaluse vahendina ja lepivad tavaliselt vahendustasud kokku kollektiivselt.
54. Olenevalt osalejatest suunavad maksekaardisüsteemid oma toiminguid kahe mudeli järgi: nelja osapoolega ehk lahtised ja kolme osapoolega ehk kinnised süsteemid.
55. Nelja osapoolega (Visa ja MasterCard) süsteemid on turul valdavad. Nendes tehakse maksed maksja (tarbija) kontolt maksesaaja (kaupmees) kontole maksekaardisüsteemi vahendusel. Selles osalevad tarbija kaardi väljastanud pank ja vastuvõtjapank, kes pakub tehnilist tuge selleks, et kaupmees saaks makse kätte.(23)
56. Nelja osapoolega süsteeme nimetatakse nii sellepärast, et nendes osaleb neli poolt (kaardiomanik ja tema väljastajapank ning makse vastuvõtja ja tema vastuvõtjapank) koos maksesüsteemi haldava ettevõtjaga. Need on lahtised sellepärast, et lisaks maksekaardisüsteemi haldavale äriühingule toimib selles vastastikku kaks finantsasutust.
57. Nendes süsteemides võtab kaardi väljastanud pank vastuvõtjapangalt komisjonitasu („vahendustasu“), millega kantakse kulud, mida ei saa tagasi kaardiomanikult võetavate komisjonitasudega (nagu tasud, mida nõutakse muu hulgas kaardi väljastamise või selle aastase hoolduse eest).
58. Selle vahendustasu kannab vastuvõtjapank omakorda edasi kaupmehele veel ühe kuluna, mis lisandub muudele osutatud finantsteenustest tingitud kuludele, mis koos moodustavad niinimetatud kaupmehe tasu. Vahendustasu on vastuvõtjapanga poolt kaupmehele edasi kantavate finantskulude miinimumlävi ja oluline komponent, mille kannab kaupmees harilikult omakorda edasi oma müügihindadesse tarbijatele.
59. Teine maksekaardisüsteemide mudel on kolme osapoolega ehk kinnise süsteemi mudel, nagu American Express või Diners Club, milles on tarbijal (kaardiomanik) ja kaupmehel otsene seos kaardi väljastanud süsteemiga. Sellest tulenevalt kvalifitseeritakse neid kolme osapoolega süsteemideks, sest nendes ei osale ükski muu finantsasutus: need on kinnised süsteemid.
60. Kolme osapoolega süsteemis vastu võetud tehingus osaleb ainult üks finantsteenuste osutaja, kes toimib väljastaja ja vastuvõtjana. Ja kuna kaardi väljastanud panka ega makseid vastuvõtvat panka ei ole, ei ole ka vahendustasu. Kolme osapoolega süsteem võib vabalt määrata individuaalselt tasud või komisjonitasud, mida ta võtab kaupmeestelt finantsteenuste eest, mida süsteem neile osutab.
61. Euroopa Liidus tehakse kolme osapoolega süsteemides väga väike osa tehingute mahust võrreldes nelja osapoolega süsteemidega ja nende sihtrühm on spetsiifilised tarbijakategooriad. Kuna need süsteemid ei ole maksekaarditurul valdavad, on kaupmeestel tegelik vabadus kolme osapoolega süsteemide kasutamisega nõustuda või mitte.
62. On aga ka kolme osapoolega süsteeme, mis ei ole ehtsad ja mille toimimine ei vasta eespool kirjeldatule. Nii on see siis, kui sõlmitakse kasutuslitsentsi ja kaubamärgi kasutamise lepingud teiste finantsasutustega, et need toimiksid maksekaartide väljastajana. Sel juhul on kokkulepitud komisjonitasud samaväärsed vahendustasudega.
63. Veel on niinimetatud „laiendatud kolme osapoolega süsteemid“, mis ilmnevad siis, kui süsteem laiendab oma tegevust koostöö kaudu kolmandate isikutega, kes tegelevad kas kaartide väljastamisega „kaubamärgi kooskasutusega partneriga“ („laiendamine kaubamärgi kooskasutamise teel“)(24) või „agendi kaudu“ („laiendamine agendi kaudu“). Mõlemal juhul võivad kolme osapoolega süsteemi ja teiste kaubamärkide või agentide vahel ristuvad summad kujutada endast komisjonitasusid, mis on samaväärsed nelja osapoolega süsteemide vahendustasudega. Selle kahtluse selgitamist asja arutav kohus Euroopa Kohtult palubki.
64. Vahendustasud muutsid kaardimakseteenuste osutamist kallimaks tarbijate kahjuks ja lisaks oli nende suurus liikmesriigiti väga erinev.(25) Nendel põhjustel püüdis liit algul nende suurust piirata, kohaldades konkurentsikaitse eeskirju, ja seejärel õigusaktide ühtlustamise teel maksete valdkonnas ühiste õigusnormide rakendamise raames.
65. Komisjon kohaldas Visa(26) ja MasterCardi(27) mitmepoolsetele vahendustasudele konkurentsieeskirju. Need tasud olid tavaline kulu, mida kandsid kõik nelja osapoolega süsteemi kuuluvad vastuvõtjapangad ja mille tase toimis nende pankade poolt oma klientidega (kaupmehed) neile osutatavate teenuste hinna kokku leppimisel „miinimumhinnana“.
66. Komisjon tunnistas, et nelja osapoolega süsteemide mitmepoolsete vahendustasude kohta sõlmitud kokkulepped on liidu õigusega vastuolus eelkõige seetõttu, et pangad kehtestasid kollektiivselt kaupmeestele miinimumhinna, nagu Euroopa Kohus ka hiljem kinnitas.(28)
67. Sel viisil saavutas komisjon mõned kokkulepped Visa ja MasterCardi mitmepoolsete vahendustasude oluliseks vähendamiseks, mis ulatusid kuni 0,3% tasemeni krediitkaarditehingutes ja 0,2% tasemeni deebetkaarditehingutes.
68. See ettevõtmine osutus aga vahendustasude kontrolli all hoidmiseks ebapiisavaks.(29) Rivaalitsemine maksekaardisüsteemide vahel, kes püüavad makseteenuseid osutavaid finantsasutusi veenda väljastama just nende kaarte, põhjustab paradoksaalselt nimetatud tasude tõusu, mitte langemist, vastupidi hindu korrigeerivale mõjule, mida tavaliselt konkurents turumajanduses avaldab.(30) Seepärast oli põhjendatud võtta vastu määrus, millega kehtestatakse ex lege kontroll vahendustasude ülempiiri üle, koos muude meetmetega, mis reguleerivad kaardimaksetehingutes osalevate eri isikute vahelisi suhteid. Selle eesmärk on, et vahendustasud ei takistaks integreeritud makseteenusteturu väljaarendamist liidus.
C. Esimene küsimus: määruse kohaldamine kolme osapoolega laiendatud süsteemidele
69. Ma juba märkisin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ega pooled ei kahtle selles, et niisugune kolme osapoolega süsteem, mis annab teistele makseteenuste pakkujatele litsentsi oma kaartide väljastamiseks, nende kaartidega tehtud maksetehingute vastuvõtmiseks või mõlema ülesande jaoks, tuleb määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kohaselt kvalifitseerida nelja osapoolega süsteemiks.(31)
70. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused ja poolte arvamused keskenduvad ülejäänud kahele määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 ette nähtud juhtumile, see tähendab kui kolme osapoolega süsteem annab „kaardipõhiseid makseinstrumente välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu“. Euroopa Kohus peab kindlaks määrama, kas nendel kahel juhul tuleb kolme osapoolega laiendatud süsteem liigitada nelja osapoolega süsteemiks või saab seda selleks liigitada ainult siis, kui partner või agent võtavad kaardi väljastamise ja/või maksete vastuvõtmise ülesande enda peale.
71. Määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 redaktsioon ei ole täiesti selge ja lihtsalt nende sätete lugemine seda mitmetähenduslikkust ei selgita.
72. Amex ja Ühendkuningriigi valitsus pooldavad nende sätete kitsendavat tõlgendamist. Nad on seisukohal, et kolme osapoolega süsteeme saab nelja osapoolega süsteemideks kvalifitseerida ainult siis, kui nende laiendusena toimivad partner või agent väljastavad või võtavad makseid vastu. MasterCard, Portugali valitsus ja komisjon pooldavad, vastupidi, nende samade artiklite laia tõlgendamist, mille alusel liigitataks nelja osapoolega süsteemideks kõik juhud, kus kolme osapoolega süsteemi laiendatakse kaubamärgi kooskasutusega või agendiga.
73. Selle sätte ühe või teise tõlgenduse kasuks otsustamisel on olulised tagajärjed. Piirav tõlgendamine tähendab, et määruse mitmesuguseid piiranguid vastavalt määruse artikli 1 lõigetele 3 ja 4 seda liiki kolme osapoolega süsteemidele (kaubamärgi kooskasutusega või agendiga laiendatud) ei kohaldata. Konkreetselt ei käsitataks nendes süsteemides kokku lepitud komisjonitasusid vahendustasudena, mis vabastaks need juba nimetatud piirmääradest (0,2% deebetkaartide ja 0,3% krediitkaartide puhul) kinnipidamisest. Samuti ei kehtiks neile keeld nendest piirmääradest kõrvale hoida, kehtestades nimetatud tasudega samaväärseid komisjonitasusid. Lisaks ei peaks nad täitma maksekaardisüsteemide ja töötlevate üksuste eraldamise kohustust (määruse artikkel 7).
74. Ütlen juba ette ära, et ma pooldan määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 laia tõlgendamist. Kasutan nende sätete mõtte väljaselgitamiseks nagu tavaliselt grammatilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise kriteeriume.
1. Grammatilise tõlgendamise kriteerium
75. Määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 grammatiline sisu on identne ja sellest tuleneb, et nelja osapoolega ja kolme osapoolega süsteeme loetakse samaväärseks kolmel juhul:
– kolme osapoolega süsteemid, mis annavad teisele makseteenuste pakkujale loa väljastada oma kaarte või nende kaartidega tehtud maksetehinguid vastu võtta (mitte ehtsad kolme osapoolega süsteemid);(32)
– kolme osapoolega süsteemid, mis väljastavad kaardipõhiseid makseinstrumente kaubamärgi kooskasutusega (kaubamärgi kooskasutusega või piirnev laiendatud kolme osapoolega süsteem),(33) ja
– kolme osapoolega süsteemid, mis väljastavad makseinstrumente agendi kaudu (agendi kaudu laiendatud kolme osapoolega süsteem).
76. Kaks viimati nimetatud kategooriat on turul kõige sagedasemad. Nendes ei ole ettevõtja, kes on kooskasutatava kaubamärgi omanik, või agent finantsasutused või ei toimi nendena. Seepärast ei väljasta nad kaarte ega võta makseid vastu ja lihtsalt pakuvad kolme osapoolega süsteemile juurdepääsu oma kliendibaasile.
77. Analüüsitavates sätetes ei ole midagi öeldud vajaduse kohta, et kolmandad isikud, kes sõlmivad kolme osapoolega süsteemiga neid kokkuleppeid, peavad „väljastama kaardipõhiseid makseinstrumente ja/või kaardipõhiseid maksetehinguid vastu võtma“. Just seda asjaolu on silmas peetud mitteehtsate kolme osapoolega süsteemide puhul. Kui kaubamärgi kooskasutuse või agendi vahenduse kokkulepe eeldab, et koostööd tegev kolmas isik toimib väljastajana(34) või vastuvõtjana,(35) ei ole tegu mitte laiendamise, vaid litsentsimise kokkulepetega.
78. Portugali valitsus märgib õigesti, et teistsugusel tõlgendamisel ei oleks mõtet, sest see tähendaks, et kaks viimast määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 vaadeldud juhtu kuuluvad esimese sisse.
79. Nende kahe sätte grammatiline tõlgendamine räägib seega selle kasuks, et kõiki kolme osapoolega süsteeme, mida on laiendatud kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga, tuleb samastada nelja osapoolega süsteemidega, olenemata sellest, kas partnerid või agendid on või ei ole makseteenuse pakkujad(36) ja kas nad toimivad või mitte kaartide väljastajana ja/või maksete vastuvõtjana.
80. Ühendkuningriigi valitsus ja Amex selle tõlgendusega ei nõustu. Nende arvates on määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 juttu kolme osapoolega süsteemidest, mis annavad „[…] välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga“ ja „[…] agendi kaudu“. Nende arvates näitavad väljendid „koos“ ja „kaudu“, et kaubamärgi kooskasutuse partner või agent peavad olema kaardi väljastamisse kaasatud, mille tarvis nad lähtuvad nende sätete seosest sama määruse teiste õigusnormidega.
81. Nagu ma just märkisin, ei jaga ma seda teesi, mis tegelikult ei põhine otseselt terminoloogilisel analüüsil, vaid süstemaatilisel käsitlusviisil, mida ma käsitlen järgmiseks.
2. Süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise kriteeriumid
82. Ühendkuningriigi valitsus ja Amex võtavad tegelikult aluseks süstemaatilise tõlgenduse, kasutades määruse artikli 2 punktis 2 ja põhjenduses 29(37) sätestatud mõisteid „väljastaja“ ja „maksekaardi väljastamine“. Nendest järeldavad nad, et kui kaubamärgi kooskasutuse partnerid ja agendid ei võimalda maksjale maksekaarte, ei luba nad teha tehinguid makseterminalides või nendega samaväärsetes punktides ega taga tehtud tehingute vastuvõtjale maksmist, siis ei saa neid kvalifitseerida poolteks, kellega (või kelle kaudu) kolme osapoolega süsteem väljastab kaardipõhiseid makseinstrumente.
83. Samamoodi väidavad Amex ja Ühendkuningriigi valitsus, et kui kaubamärgi kooskasutuse partner või agent piirduvad oma tegevuses ainult kaartide levitamisega, tehniliste makseteenustega või lihtsalt andmete töötlemise ja säilitamisega, siis ei toimi nad väljastajana, nii et kolme osapoolega süsteemide laiendamise lepingud ei kuulu nende väitel määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 alla, mistõttu ei saa neid samastada nelja osapoolega süsteemidega.
84. Seda käsitlusviisi kinnitab Ühendkuningriigi valitsuse ja Amexi arvates määruse põhjendus 28,(38) milles on kolme osapoolega süsteemid samastatud nelja osapoolega süsteemidega ainult juhul, kui esimesed kasutavad teist makseteenuste pakkujat väljastaja või vastuvõtjana. Kuna kokkuleppeid kaubamärgi kooskasutuse partneritega või agentidega, kes ei toimi kaartide väljastajana või vastuvõtjana, ei ole nimetatud, tuleb sellest järeldada, et nendel juhtudel ei ole kaudseid komisjonitasusid, mis oleksid samastatavad vahendustasuga. Seepärast ei ole nende arvates õigustatud samastada neid süsteeme nelja osapoolega süsteemidega.
85. Amex lisab, et tema artikli 1 lõike 5 tõlgendus on kooskõlas selle sätte loogikaga, sest kõigil selles ette nähtud kolmel juhul nõutakse, et toimiks lisaks kolme osapoolega süsteemi täiendav makseteenuste osutaja, kes võtab komisjonitasusid, millest tulenevalt neid juhtumeid käsitletakse samamoodi nagu nelja osapoolega süsteeme.
86. Arvan vastupidi, et see terminite (maksekaardi) „väljastamine“, „kaubamärgi kooskasutus“ ja „agent“ tõlgendusviis annab tulemuse, mis ei ole määruse konteksti, süsteemi ega eesmärkidega kooskõlas. Need terminid ei ole vastupidi teistele selles sättes määratletud ja vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuleb neid õigusnorme – mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele – nende sisu ja ulatuse täpsustamiseks tõlgendada kogu Euroopa Liidus autonoomselt ja ühetaoliselt.(39)
87. Nagu ma märkisin, ei tehta määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 vahet ühelt poolt (kaubamärgi kooskasutuse või agendiga) laiendamise juhtudel, kus partner või agent on makseteenuste osutajad, kes väljastavad kaarte ja/või võtavad vastu kaardiga tehtud makseid, ja teiselt poolt juhtudel, kus partner või agent piirduvad ainult muud tüüpi tegevusega. Komisjonil on õigus, kui ta rõhutab, et see eristamine on Amexi antud tõlgenduse tulemus, kuid seal, kus õigusnormis ei ole eristatud, ei tohi ka tõlgendaja seda teha.
88. Selle eristamise vastu räägib see, et määruse artikli 2 lõike 32 mõistes „kaubamärgi kooskasutus“ ei ole seda ette nähtud.(40) Selles artiklis on sätestatud vastupidi, et kaubamärkide kooskasutus hõlmab makselahenduse kaubamärgi (näiteks Amex) ja vähemalt „ühe mõne muu“ kui makseteenuse kaubamärgi kasutamist, mis kuulub mõnele ettevõtjale, kes ei ole finantsteenuste pakkuja.(41)
89. Lisaks põhineb nende kahte tüüpi laiendamiste eristamine selle järgi, kas kaubamärgi kooskasutuse partner või agent toimivad finantsasutusena, määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 tõlgendamisele koostoimes selle põhjendusega 29, mis mind samuti ei veena.
90. Nende artiklite sõnastus viitab kolme osapoolega süsteemidele, mis annavad „kaardipõhiseid makseinstrumente välja kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu“. Seega on makseinstrumentide väljastajad kolme osapoolega süsteemid. Miski nendes kahes artiklis ei viita sellele, et maksekaartide väljastajad ja/või nendega tehtud maksete vastuvõtjad peavad olema kaubamärgi kooskasutuse partnerid või agendid.
91. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kohtumääruse punktides 29–31 selgitab, on kõige levinumad kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteemid need, mille kohta on lepingud sõlmitud ettevõtjatega, kes ei osuta finantsteenuseid.(42) Need laiendused kujutavad endast ühisturundust, millega need kaks üksust jagavad vastastikku oma kliendibaasi ja julgustavad kasutama enda pakutavaid tooteid ja teenuseid. Kolme osapoolega maksekaardisüsteemide puhul on seda tüüpi laienduste kasutamine oluline viis uute klientide leidmiseks, sest vastupidi nelja osapoolega süsteemidele ei tehta nendes koostööd teiste finantsasutustega.
92. Süstemaatilise tõlgendamise kasutuselevõtmine sunnib lisaks – nagu märgib komisjon – arvesse võtma määruse artikli 2 punktides 10 ja 11 määratletud mõisteid „netohüvitis“ ja „vahendustasu“ ning põhjenduses 31(43) nimetatud kaudseid vahendustasusid, ühes kindlaksmääratud piirmääradest kõrvale hoidmise keeluga (artikkel 5).
93. Nende sätete süstemaatilisel tõlgendamisel tuleb välja pakkuda mõiste „vahendustasu“ lai käsitus. Vastasel juhul oleks kerge kõrvale hoida selle suurust piiravatest õigusnormidest kolme osapoolega süsteemide puhul, milles võidakse selle tasu osas petta, kasutades kaudseid tasusid ja hüvitisi. Sellele kõrvalehoidmisele on viidatud määruse artiklis 5, milles kohaldatakse selle mõiste laia tähendust: vahendustasu hõlmab kõiki kokkulepitud tasusid, sealhulgas ka netohüvitist, millel on vahendustasuga sarnane eesmärk või mõju ning mida väljastaja või muud vahendaja on saanud seoses maksetehingutega või nendega seotud toimingutega.
94. Mõiste „vahendustasud“ peab seega hõlmama maksete, kaupmehetasude või soodustuste kogu netosummat, mida süsteem maksab kaubamärgi kooskasutuse ettevõtjale ja/või agendile (netohüvitis). See tähendab, et see peab hõlmama kõiki otseselt või kaudselt makstud komisjonitasusid või tasusid. Määruse põhjenduses 31 on nimetatud nii otseseid (tehingu- või mahupõhiseid) kui ka kaudseid tasusid (turustamissoodustused, boonused, allahindlused teatavate tehingumahtude puhul jne). See hõlmab eelkõige väljastajate kasumit, mis teenitakse väljastaja ja maksekaardisüsteemi ühisprogrammidest.
95. Komisjonitasudel, mida kolme osapoolega süsteem võiks otseselt või kaudselt maksta ettevõtjatele või agentidele, kellega ta sõlmib laiendamiskokkulepped, on minu arvates samaväärne eesmärk ja/või mõju nende hüvitistega, mis moodustavad vahendustasud nelja osapoolega juhtumite puhul.(44)
96. Määruse loogika ja eesmärgi järgi kajastatakse juhul, kui kolme osapoolega süsteemis makstakse tasu kolmandale isikule, kes teeb süsteemi tegevuses koostööd (nagu see on kaubamärgi kooskasutuse ettevõtjate või agentide puhul), selle summa teenuse hinnas ja selle maksavad kinni tarbijad. Need on küll kaudsed tasud, millega makstakse võimaluse eest kasutada nende koostööd tegevate ettevõtjate kliendibaasi, kuid need on sellegipoolest komisjonitasud, millel on nelja osapoolega või kolme osapoolega mitte ehtsates süsteemides kohaldatavate vahendustasudega samaväärne mõju.
97. Lisaks ei vasta kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteemid põhjendustele, mis õigustavad ehtsate kolme osapoolega süsteemide suhtes vahendustasude piirmäära kohaldamata jätmist.
98. Kaardimakseteenuste tarbijate ees koos vahendajate toega tegutsemisel (erinevalt ehtsatest kolme osapoolega süsteemidest) on risk, et kehtestatakse kõrged komisjonitasud, mida võivad kaubamärgi kooskasutuse partnerid ja agendid edasi kanda tarbijatele, tõstes maksekaarditeenuste hinda. See on sama risk, mis esineb nelja osapoolega süsteemides, mis tegutsevad koostöös teiste finantsasutustega.
99. Loogika nende kaudsete vahendustasude vähendamiseks on minu arvates mõlemal juhul sama. Seega tuleb määruse artikli 1 lõiget 5 ja artikli 2 punkti 18 tõlgendada nii, et kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteeme tuleb pidada samaväärseks nelja osapoolega süsteemidega.
100. Samale tulemusele jõuab, kui lähtuda vajadusest tagada eri maksekaardisüsteemide vahel aus konkurents, mis on veel üks määruse süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise väärtuslik element.
101. Piirmäärade kohaldamine ainult nelja osapoolega süsteemide vahendustasudele, samal ajal kui kaubamärgi kooskasutusega või agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteemides võib komisjonitasusid määrata täiesti vabalt, tähendaks viimastele eelise andmist, sest neil võimaldataks kaasata kolmandaid isikuid oma kaartide levitamiseks soodsamatel tingimustel.
102. Kui laiendatud kolme osapoolega süsteemid oleksid vabastatud nendest piirmääradest, mis on kehtestatud nelja osapoolega süsteemidele, saaksid nad alusetu soodustuse, sest neil oleks rohkem võimalusi maksta tasu ettevõtjatele, kes teevad nendega koostööd nende kaartide turustamisel.(45) Oleks koguni mõeldav, et pangandusasutus toimib kolme osapoolega süsteemi agendina, sekkumata kaardi väljastamisse ega maksete vastuvõtmisse, eesmärgiga saada suuremaid komisjonitasusid.(46)
103. Kolme osapoolega süsteemide väiksem levik õigustab soodsat kohtlemist siis, kui nad tegutsevad ühtegi vahendajat kasutamata. Kui määruses on neile see soodsam kohtlemine ette nähtud, lubades neil oma komisjonitasud kaupmeestega kokku leppida ilma piiranguteta, mis on kehtestatud nelja osapoolega süsteemidele, siis just selleks, et suurendada konkurentsi kaardimaksesektoris. See konkurentsieelis ei ole aga õigustatud mitte ehtsate kolme osapoolega süsteemide või süsteemide puhul, milles osaleb kaubamärgi kooskasutuse partner või agent,(47) sest nendes on vahendaja, kellele süsteem peab tasu maksma, ja peab toimima samaväärsete vahendustasude või komisjonitasude piirang. Süsteemide tunnused lähenevad selles aspektis,(48) mistõttu ei ole loogiline anda ühele eelist teise kahjuks.
104. Kokkuvõttes tuleb määruse artikli 1 lõiget 5 ja artikli 2 punkti 18 tõlgendada nii, et kolme osapoolega süsteemid, mis väljastavad kaardipõhiseid makseinstrumente kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, tuleb liigitada nelja osapoolega süsteemideks, olenemata sellest, kas partner või agent osaleb või mitte kaartide väljastamises ja/või maksete vastuvõtmises.
D. Teine küsimus: määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kehtivus
105. Samaväärseks pidamine, mida ma just pooldasin, avab tee eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, mis tõstatati just selleks puhuks. Argumendid, mille ta esitab määruse nende sätete kehtivuse kohta, on seotud ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustusega, proportsionaalsuse põhimõttega ja võimaliku ilmse hindamisveaga liidu seadusandja poolt.
106. Ütlen ette, et ükski nendest kehtetuse põhjendustest ei ole minu arvates põhjendatud. Analüüsin neid, püüdes seni esitatut mitte liiga korrata.
1. Põhjendatuse puudumine
107. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb Amexi argumente ära tuues määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 põhjendatuses. Selle artiklites ega põhjendustes ei ole põhjuseid, et käsitada kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteeme samaväärsena nelja osapoolega süsteemidega.
108. Konkreetselt mõned nendest põhjendustest selgitavad tema sõnul, miks on kehtestatud vahendustasudele ülempiir, kuid mitte seda, miks tuleb neid samu piire kohaldada kolme osapoolega süsteemides kasutatavatele kaubamärgi kooskasutuse või agendi vahenduse kokkulepetele. Põhjendus 28 õigustab nelja osapoolega süsteeme käsitlevate määruse õigusnormide kohaldamisala laiendamist teatud asjaoludel kolme osapoolega süsteemidele, kuid seal ei ole nimetatud (isegi mitte kaudselt) sõlmitud kaubamärgi kooskasutuse või agendi vahenduse kokkuleppeid.
109. Eelotsusetaotluse kohaselt ei sisalda ka määruse ettepanek ega sellega koos esitatud mõjuhinnang(49) selle laiendamise põhjuseid. Veelgi enam, selle kohaselt järgiti ettevalmistavates materjalides seda liini, et määruses nelja osapoolega süsteemide puhul ette nähtud regulatiivseid piirmäärasid ei kehtestata laiendatud kolme osapoolega süsteemidele, arvestades niisuguseid tegureid, nagu viimaste väike turuosa, nende piiratud kasvuväljavaated ja orienteeritus spetsiifilistele klientidele.(50)
110. Euroopa Kohus on ammendavalt tõlgendanud liidu normatiivaktide põhjendamise kohustust, mis on sätestatud ELTL artikli 296 lõikes 2. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi akti põhjendus peab olema selge ja ühemõtteline, ei ole nõutav, et selles oleks selgitatud kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Lisaks tuleb põhjendamiskohustuse täitmise hindamiseks arvesse võtta mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme.(51)
111. Üldkohaldatava akti puhul võib põhjendustes piirduda ühelt poolt viitega üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud. Euroopa Kohus on samuti korduvalt tuvastanud, et kui üldkohaldatavast aktist ilmneb institutsiooni taotletav peamine eesmärk, on tarbetu nõuda, et igat institutsiooni tehtud tehnilist valikut põhjendataks eraldi.(52)
112. Seda kohtupraktikat silmas pidades ei tähelda ma määruses põhjendamise puudumist, mis võiks mõjutada selle kehtivust laiendatud kolme osapoolega süsteemide kohtlemise suhtes. Põhjendustest (eriti 28), mida ma esimese eelotsuse küsimuse analüüsimisel nimetasin, saab mõista loogikat, miks on laiendatud kolme osapoolega süsteeme samavääristatud nelja osapoolega süsteemidega. Nii tunnistavad seda oma seisukohtades Portugali valitsus, komisjon, nõukogu ja parlament.
113. Kui määruse ettevalmistavad materjalid (mõjuhinnang ja komisjoni ettepanek) ei sisalda viiteid sellele samavääristamisele, siis seda seepärast, et see samavääristamine lisati sinna Euroopa Parlamendi algatusel määruse vastuvõtmise menetluse käigus hiljem, mis on igati õiguspärane.
114. Nendes põhjendustes on liikmesriikides valitsevate erinevuste tõttu ja seetõttu, et neid on võimatu kontrollida konkurentsikaitse eeskirjade kohaldamise teel, põhjendatult selgitatud vajadust kaarditehingutele kohaldatavad vahenduse komisjonitasud ühtlustada ja kehtestada neile piirmäärad.
115. Konkreetselt põhjenduses 28, mille lisas Euroopa Parlament määruse vastuvõtmise menetluse käigus koos artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 viimase lausega, on piisavalt selgitatud nelja osapoolega ja kolme osapoolega süsteemide vahelisi erinevusi. Pärast seda, kui tunnistatakse, et on olemas kaudsed vahendustasud, lisatakse, et kui kasutatakse veel teisi teenuseosutajaid, tuleb võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks kolme osapoolega süsteemid võrdsustada esimest tüüpi süsteemidega.
116. Põhjenduste ring suletakse põhjendusega 31, milles on nimetatud, et on oluline takistada vahendustasude piirangutest kõrvalehoidmist. Seal on märgitud, et see kõrvalehoidmine võib toimuda, kui ei arvutata vahendustasusid – otseseid või kaudseid – kõikide maksete pealt, mida võidakse kaardimaksete tegemisel kaardisüsteemis teha süsteemiga koostööd tegevatele töötlejatele.
117. Need määruses sätestatud põhjendused on minu arvates piisavad ja täidavad küllaldaselt üldkohaldatavate aktide põhjendamise nõuet, mille on määratlenud Euroopa Kohus. Nendes on selgitatud üldist olukorda, millest tulenevalt akt on vastu võetud, ja aktiga taotletud eesmärke. Lisaks puudutavad need suuremat osa määruses sisalduvaid tehnilisi otsuseid, ilma et oleks tingimata vajalik, et need põhjendused hõlmaksid absoluutselt kõiki neid otsuseid.
118. Eelkõige otsus käsitada nelja osapoolega süsteeme ja kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteeme samaväärsena, tuleneb konkreetselt põhjendustest 28 ja 31. Seepärast ei esine määruses põhjenduse puudumist, mis võiks selle kehtetuks muuta.
2. Ilmne hindamisviga
119. Eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldab – jällegi Amexi argumente üle võttes – kahtlusi määruse kehtivuse suhtes, mille vastuvõtmisele võisid liidu institutsioonid vaidlusaluste süsteemide samavääristamisel teha ilmse hindamisvea.
120. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuleb tunnistada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkondades, kus tuleb teha poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning keerukaid hindamisi. Seega saab nendes valdkondades võetud meetme õiguspärasust mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on pädevate institutsioonide poolt taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu.(53)
121. Minu arvates ei teinud liidu institutsioonid määrusesse artikli 1 lõiget 5 ja artikli 2 punkti 18 lisades hindamisviga (ja ammugi mitte ilmset viga). Amexi(54) argumendid selle vastu, et liidu seadusandja on valinud käsitada kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteeme samaväärsena nelja osapoolega süsteemidega, kajastavad tema huvi, et niisugust samaväärsena käsitamist ei toimuks, sest see kärbib tema võimalusi konkureerida Visa ja MasterCardiga.
122. Liidu institutsioonid on seadusandlikus menetluses nii ühtesid kui ka teisi põhjendusi siiski nõuetekohaselt arvesse võtnud, otsustades lõpuks nende kasuks, mis räägivad samaväärseks pidamise poolt. See on seadusandliku poliitika valik, mida võib keerukas majanduslikus valdkonnas (nagu seda on vahenduse komisjonitasud kaardimaksetes) kahtlemata õiguspäraselt teha, kui liidu pädevad asutused peavad seda vastupidise valiku suhtes ülekaalukaks.
123. Institutsioonid on seisukohal, nagu selgitavad nõukogu ja Euroopa Parlament, et kaubamärgi kooskasutusega või agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteemidele määruses sätestatud piirmäärade kohaldamata jätmine annaks neile õigustamatu konkurentsieelise nelja osapoolega süsteemide ees niisugustel juhtudel nagu need, kus nende kahte tüüpi süsteemide vaheline erinevus hajub. Lisaks soosiks see vahendustasude piirmääradest kõrvalehoidmist.
124. Seda seadusandliku poliitika otsust võivad selle adressaadid mõistagi kritiseerida. Ent kui – nagu käesoleval juhul – see on vastu võetud liidu seadusandja ulatusliku kaalutlusruumi piires pärast kaalul olevate huvide adekvaatset hindamist, siis ei piisa Amexi argumentidest selleks, et see otsus kaotaks oma usaldusväärsuse, ja nendest argumentidest ei järeldu mingil viisil, et otsuses oleks tehtud ilmne hindamisviga.
3. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
125. Eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldab taas kord Amexi argumente korrates kahtlusi kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteemide samaväärsena käsitamise suhtes nelja osapoolega süsteemidega, nüüd proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast.
126. Amex on seisukohal, et need laiendamised, milles kolme osapoolega süsteemid peavad partnerite või agentidega läbirääkimisi, on mõistlik ja proportsionaalne vahend määruse eesmärkide saavutamiseks. Samavääristamine nelja osapoolega süsteemidega paneks ilma mingi õigustava põhjenduseta kolme osapoolega süsteemidele range hinnapiirangu. Tema arvates on see koormus ilmselgelt ebaproportsionaalne ja see ei ole sobiv ega tingimata vajalik määruse eesmärkide saavutamiseks, mistõttu rikub see proportsionaalsuse põhimõtet (ELL artikkel 5 ja protokolli nr 2 artikkel 5). Seepärast on niisugune samavääristamine kehtetu.
127. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava regulatsiooniga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.(55)
128. Euroopa Kohtu kohtulik kontroll proportsionaalsuse põhimõttest tulenevate nõuete täitmise üle on piiratud. Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb tunnistada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust niisugustes valdkondades, kus ta peab tegema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid otsuseid või läbi viima keerulisi hindamisi. Seega ei tule välja selgitada mitte seda, kas niisuguses valdkonnas võetud meede oli ainus või parim võimalik, kuna selle meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on pädevate institutsioonide poolt taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu.(56)
129. Minu arvates ei ole liidu institutsioonid, kui nad käsitavad kaubamärgi kooskasutusega ja agendiga laiendatud kolme osapoolega süsteeme samaväärsena nelja osapoolega süsteemidega, üle astunud ka proportsionaalsuse põhimõtte nõuetest, nii nagu neid tõlgendab Euroopa Kohus.
130. Isegi kui ma eespool juba öeldut võib-olla kordan, tuletan meelde, et määrusega taheti vähendada kaardimaksekulude edasi kandmist tarbijatele, kusjuures peamine nendest kuludest on vahendustasud. Kuna neid kulusid ei ole võimalik vähendada konkurentsikaitse eeskirjade kohaldamisega, ja arvestades nende suuruse erinevusi liikmesriigiti, otsustas liidu seadusandja kehtestada neile ex lege ülempiiri. Vahendustasud on kergesti tuvastatavad nelja osapoolega süsteemides tehtud kaardimaksetes, millele on määrus tervikuna kohaldatav; samas kolme osapoolega süsteemides neid ei ole, mistõttu ei ole nendele süsteemidele seda piirangut kehtestatud, välja arvatud juhul, kui nad täitsid nimetatud määruses ette nähtud muud tingimused.
131. Määrusest on välja jäetud aga ainult ehtsad kolme osapoolega süsteemid, see tähendab need, kus süsteem ei tee koostööd ühegi kolmanda isikuga, millisel juhul ei ole vahendustasusid ega samaväärseid komisjonitasusid. Liidu seadusandja on siiski arvestanud, et kui kolme osapoolega süsteemis osaleb kolmandast isikust ettevõtja, siis tuleks sellele ettevõtjale maksta tasu, millel võib olla vahendustasudega samaväärne mõju. See asjaolu esineb kolmel määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 nimetatud juhul, nimelt kui kolme osapoolega süsteem toimib kaardi väljastamise või maksete vastuvõtmise litsentsi, kaubamärgi kooskasutusega laiendamise ja agendiga laiendamise alusel koos kolmandate isikutega.
132. Nagu nõukogu, komisjon ja parlament oma kirjalikes seisukohtades argumenteerisid, ei võtnud liidu seadusandja selliselt toimides taotletava eesmärgi jaoks ilmselgelt ebasobivat meedet. Samaväärsena käsitamine juba nimetatud tingimuste piires vastab proportsionaalsuse põhimõttele, sest see on sobiv meede, et kehtestada samaväärsed konkurentsitingimused niisuguste kaardimaksesüsteemide mudelite vahel, kus kasutatakse äritegevuse laiendamiseks kolmandaid isikuid, kellele makstakse tasu(57) vahendustasudega või samaväärse mõjuga komisjonitasudega. Samamoodi usun, et see on sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede vahendustasude piirmääradest kõrvalehoidmise takistamiseks.
133. Amex märgib lõpuks, et see samaväärsena käsitamine on tema arvates ebaproportsionaalne meede, sest see rikub õigust ettevõtlusvabadusele, mis on kaitstud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 16. Tema argumendiga ei saa minu arvates aga nõustuda.
134. Ettevõtlusvabadus ei ole harta artikli 52 lõike 1 seisukohast tõlgendatuna selle regulatsiooniga vastuolus. Selle kasutamist on võimalik piirata alati, kui seda tehakse seadusega ja järgitakse selle põhisisu; piirangud on vajalikud ja tegelikult kooskõlas liidu taotlestavate üldistest huvidest lähtuvate eesmärkidega ega kahjusta ülejäänud isikute õiguste ja vabaduste kaitset.(58)
135. Vahendustasude suurusele piirmäärade kehtestamisega, mis on määruses ette nähtud, püütakse kaitsta tarbijate huvi, see tähendab vältida, et kaardimaksetega kaasneb õigustamatu hindade tõus, nagu ma juba kinnitasin.
136. See piirang, nagu teised samas määruses ette nähtud piirangud, ei mõjuta üksnes seepärast, et seda laiendatakse kolme osapoolega süsteemide teatud kategooriale võrdselt nelja osapoolega süsteemidega, ettevõtlusvabaduse põhisisu. Ei ole arusaadav, miks järgitakse ettevõtlusvabadust viimati nimetatud süsteemide puhul, aga mitte esimeste puhul.
137. Tegu on lihtsalt reguleeriva meetmega sektoris, millele on iseloomulik avalike võimuorganite sekkumine turu parema toimimise tagamise ja maksekaardi kasutajate kaitsmise huvides. Lisaks tuleb arvesse võtta, et liidu seadusandja on vahendustasude ülempiiri välja arvutanud, rakendades niinimetatud „kaupmehe ükskõiksuse testi“,(59) just nimelt selleks, et mitte kahjustada kaardimaksesüsteemide majanduslikku rakendatavust.
138. Tuleb igal juhul meelde tuletada, et määruse artikli 1 lõikes 5 ja artikli 2 punktis 18 on kolme osapoolega süsteemide jaoks ette nähtud kohanemise üleminekuperiood kuni 9. detsembrini 2018.
139. Lõppkokkuvõttes ei ilmnenud eespool esitatud analüüsis mingeid asjaolusid, mis võiksid määruse artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kehtivust mõjutada.
IV. Ettepanek
140. Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku High Court of Justice of England & Wales, Queen’s Bench Divisioni (Administrative Court) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), kuningliku kohtu osakond (halduskohus), Ühendkuningriik) eelotsuse küsimusi mitte vastu võtta ja teise võimalusena vastata järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määruse (EL) 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta artikli 1 lõiget 5 ja artikli 2 punkti 18 tuleb tõlgendada nii, et kolme osapoolega maksekaardisüsteemid, mis annavad välja kaardipõhiseid makseinstrumente kaubamärgi kooskasutuse partneriga või agendi kaudu, tuleb käsitada nelja osapoolega maksekaardisüsteemidena, olenemata sellest, kas partner või agent osaleb või mitte kaardi väljastamises ja/või maksete vastuvõtmises.
2. Ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada määruse 2015/751 artikli 1 lõike 5 ja artikli 2 punkti 18 kehtivust.