KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 8. mail 2018(1)
Kohtuasi C‑304/17
Helga Löber
versus
Barclays Bank Plc
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Lepinguväline kahju – Puudulikust prospektist lähtudes tehtud investeering – Koht, kus kahjustav sündmus on toimunud – Pangakonto olulisus
I. Sissejuhatus
1. Helga Löber investeeris äriühingu Barclays Bank Plc emiteeritud esitajavõlakirjadesse. Nende võlakirjade omandamiseks kanti vastavad summad tema (isiklikult) jooksevkontolt Viinis (Austria) kahele väärtpaberikontole Grazis ja Salzburgis. Seejärel tehti nendelt väärtpaberikontodelt makse vaidlusaluste võlakirjade eest.
2. Hiljem kaotasid võlakirjad väärtuse. H. Löber asus seisukohale, et tema investeerimisotsus oli ajendatud nende võlakirjade kohta avaldatud puudulikust (eksimusse viimise tähenduses) prospektist. Ta esitas äriühingu Barclays Bank PLC vastu nõude summas 34 459,06 eurot, millele lisanduvad intressid ja kohtukulud. Ta on seisukohal, et see summa vastab kahjule, mida Barclays Bank PLC puuduliku prospekti avaldamise teel talle vääresitlusega (eksimusse viimise tähenduses) põhjustas.
3. Ta pöördus nõudega kohtusse oma elukohas Viinis. Seal asub ka tema jooksevkonto, kust ta tegi investeerimisel esimese ülekande. Esimese ja teise astme kohus aga otsustasid, et nad ei ole pädevad seda juhtumit menetlema. Kohtuasi on nüüd Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) menetluses. See kohus soovib sisuliselt teada, milline kasutatud pangakontodest, kui ükski, on asjakohane selle kindlaksmääramisel, milline kohus on pädev vaidlusalust nõuet menetlema.
II. Õigusraamistik
4. Kuna põhikohtuasi algatati 16. novembril 2012, on ratione temporis jätkuvalt kohaldatav määrus (EÜ) nr 44/2001(2).(3)
5. Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11 ja 12 on märgitud:
„(11) Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. […]
(12) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.
[…]“
6. Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata“.
7. Määruse nr 44/2001 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]sikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes [II] peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras“.
8. Vastavalt II peatüki 2. jaos oleva artiklile 5 lõikele 3 „[võib] [i]siku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata: […] lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda […]“.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
9. Äriühing Barclays Bank Plc (edaspidi „vastustaja“) asub Londonis (Ühendkuningriik) ja tal on filiaal Maini-äärses Frankfurdis (Saksamaa). Vastustaja emiteeris esitajavõlakirjad „X1 Global EUR Index Zertifikat“ (edaspidi „võlakirjad“), mida märkisid institutsioonilised investorid. Need institutsioonilised investorid omakorda müüsid neid võlakirju järelturul, muu hulgas Austrias asunud tarbijatele.
10. Võlakirjade väärtus (ja seega tagasimakse summa) olenes indeksist, mis moodustus mitme alusfondi portfellist. Selle portfelli koostas ja seda haldas äriühing X1 Fund Allocation GmbH asukohaga Saksamaal.
11. Võlakirjad emiteeriti 22. septembri 2005. aasta (saksakeelse) „põhiprospekti“ ja 20. detsembri 2005. aasta üldtingimuste alusel. Põhiprospekt registreeriti liikmesriigi pädevas asutuses Österreichische Kontrollbank AG.
12. Avalik pakkumine võlakirjade märkimiseks kestis 20. detsembrist 2005 kuni 24. veebruarini 2006. Võlakirjad emiteeriti 31. märtsil 2006. Võlakirjade omandamise kliiringuteenuse osutaja oli Maini-äärses Frankfurdis asuv aktsiaselts.
13. Investeerimisostutehingu teostamiseks kandis Viinis elav H. Löber (edaspidi „määruskaebuse esitaja“) kõigepealt vastavad summad oma (isiklikult) jooksevkontolt, mis asus Viinis, kahele väärtpaberikontole kahes eri Austria pangas, mille asukohad olid vastavalt Salzburgis ja Grazis (edaspidi „tasaarvelduskontod“). Nende tasaarvelduskontode kaudu investeeris ta seejärel võlakirjadesse 28 648,43 eurot (kahes osas: 8. novembril 2006 ja 4. augustil 2007).
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et äriühingu X1 Fund Allocation GmbH juhataja ja fondinõustaja (edaspidi „fondinõustaja“) tegevuse tagajärjel kaotati investeeritud raha.
15. Määruskaebuse esitaja pöördus vastustaja vastu kohtusse nõudega, et talle makstaks välja 34 459,06 eurot ning lisaks sellele intress ja kulud tema osaluse eest võlakirjades. Määruskaebuse esitaja lähtus oma nõudes esiteks lepingust ja teiseks prospektiga seotud vastutusest. Teisena nimetatud aluse kohta märkis ta, et vastustaja ei ole maininud olulisi riske ega teavet seoses investeeringute struktuuri ja fondinõustaja hallatud fondidega. Samuti väitis ta, et prospektis avaldatud teave oli väga eksitav.
16. Prospektiga seotud vastutust puudutava kohtualluvuse osas tugines määruskaebuse esitaja määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikele 3.
17. Vastustaja ei nõustunud asja alluvusega Austria kohtutele ja palus jätta hagi rahuldamata.
18. Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) määras 18. juuli 2016. aasta määrusega esimeses kohtuastmes, et rahvusvahelise kohtualluvuse normide kohaselt ei allu asi talle. Nimetatud kohus otsustas, et määruskaebuse esitaja ei saa lepingust tulenevat nõuet menetleva kohtu pädevuse suhtes tugineda määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikele 1 ega artikli 5 lõike 1 punktile a. Võlakirjade omandamisest tulenevad lepinguvälised nõuded, mille hulka kuuluvad prospektiga seotud vastutust puudutavad nõuded, vastavad määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tingimustele. Ent määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et kahju tekkis vahetult tema pangakontol, mis asus Viinis. Määruskaebuse esitaja omandas võlakirjad hoopis tasaarvelduskontode kaudu. Seega kandis ta kahju Grazis ja Salzburgis.
19. Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) jättis selle kohtumääruse 6. detsembri 2016. aasta kohtumäärusega muutmata. Lepingust tuleneva nõude kohta märkis ta, et kohustuse täitmise koht määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses oli Maini-äärne Frankfurt. Seega ei ole Austria kohtutel selles osas rahvusvahelist pädevust. Prospektiga seotud vastutust puudutavate nõuete osas ei saanud määruskaebuse esitaja tugineda määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikele 3, sest see lepinguväline nõue oli lepingust tuleneva nõudega tihedalt seotud.
20. Määruskaebus esitati Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus), s.o eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Nimetatud kohus otsustas menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:
„Kas [määruse […] nr 44/2001] artikli 5 punkti 3 kohaselt allub asi lepinguvälisest kahjust tulenevate nõuete korral prospektiga seotud vastutuse alusel, kui
– investor tegi puudulikule prospektile tuginedes investeerimisotsuse oma elukohas
– ning sellest otsusest lähtudes kandis ta järelturul omandatava väärtpaberi ostuhinna summa ühes Austria pangas avatud enda kontolt teises Austria pangas avatud tasaarvelduskontole, millelt kanti nimetatud summa seejärel määruskaebuse esitaja käsundi alusel üle müüjale,
a) sellele kohtule, mille tööpiirkonnas on investori elukoht,
b) sellele kohtule, mille tööpiirkonnas on selle panga asukoht/filiaal, kus määruskaebuse esitajal on pangakonto, millelt ta kandis investeeritava summa üle tasaarvelduskontole,
c) sellele kohtule, mille tööpiirkonnas on selle panga asukoht/filiaal, kus on avatud tasaarvelduskonto,
d) määruskaebuse esitaja valikul ühele eespool nimetatud kohtutest,
e) mitte ühelegi eespool nimetatud kohtutest?“
21. Määruskaebuse esitaja, vastustaja, Kreeka valitsus ja komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad.
IV. Hinnang
22. Käesoleva ettepaneku ülesehitus on järgmine. Alustan mõnest sissejuhatavast märkusest vaidlusaluse nõude laadi kohta (A). Seejärel kirjeldan asjakohast kohtupraktikat, kus on lepinguväliste nõuetega seotud kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvesse võetud nõude esitaja varade või pangakonto asukohta (B). Lõpuks pakun välja kriteeriumid kohtualluvuse hindamiseks käesolevas asjas, pidades silmas konkreetset väidetava lepinguvälise kahju liiki (C).
A. Lepingust tulenev või lepinguväline?
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb eeldada, et väidetav prospektiga seotud vastutus ei ole hõlmatud „lepingutega seotud asjade“ mõistega. Ta märgib, et vaidlusalune nõue on lepinguväline ja seetõttu on asjakohane säte määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3.
24. Komisjon on selle hinnanguga nõus.
25. Tuleks meenutada, et niisuguse liigituse kohta peab otsuse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus juhtumi konkreetsete asjaolude põhjal. See tuleneb ka kohtuotsusest Kolassa,(4) kus Euroopa Kohus kaalus prospektiga seotud vastutust puudutava nõude suhtes eri kohtualluvuse aluseid faktiliselt samasuguses kontekstis nagu käesolevas asjas.
26. Esiteks järeldas Euroopa Kohus, et H. Kolassa nõude esitajana ei saanud esitada hagi enda elukohas, tuginedes määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikele 1. Nimelt ei saanud tema nõuet pidada niisuguseks, mis puudutas sama määruse artikli 15 lõike 1 tähenduses tarbija sõlmitud lepingut. Tema ja prospekti avaldanud panga vahel, kes oli selles kohtuasjas kostja, ei olnud lepingut.(5)
27. Teiseks välistas Euroopa Kohus lepingust tuleneva vastutusega seotud kohtualluvuse aluse, sest ilmnes, et kostja ei olnud võtnud määruskaebuse esitaja ees vabatahtlikult ühtegi kohustust.(6)
28. Kolmandaks järeldas Euroopa Kohus, et vaidlusalust nõuet, mis puudutas võlakirja emitendi vastutust prospekti alusel, tuleb pidada lepinguväliseks, niivõrd „kui selle vastutuse puhul ei ole tegemist lepingust tuleneva vastutusega“.(7)
29. Saan eelotsusetaotlusest aru nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda juba kontrollinud ja käesoleva juhtumi faktiliste asjaolude põhjal järeldanud, et määruskaebuse esitaja nõudel ei ole lepingust tulenevat alust ning seda tuleb pidada lepinguväliseks. Sellepärast lähtun ka mina sellest eeldusest.
B. Asjakohane kohtupraktika
30. Tõlgendades Brüsseli konventsiooni(8) artikli 5 lõiget 3, mis vastab määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikele 3, märkis Euroopa Kohus, et mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“, tuleb käsitada nii, et see hõlmab nii kahju tekkimise (tagajärje) paika kui ka kahju põhjustanud sündmuse (põhjuse) paika.(9)
31. Edasises kohtupraktikas käsitles Euroopa Kohus seoses eri faktiliste asjaoludega neid mõisteid täpsemalt.
32. Kohtuasjas Dumez France ja Tracoba(10) nõudsid kaks Prantsuse äriühingut hüvitist kahju eest, mis oli väidetavalt tekkinud nende Saksamaal asuvate tütarettevõtjate maksejõuetuse tõttu. Maksejõuetuse põhjustas arendusprojekti rahastamise laenude tühistamine, mistõttu see projekt katkes. Nimetatud äriühingute väitel oli kahju kohaks – kuna kannatanule tekkis kahju algse kannatanu kahju tõttu – see koht, kus avaldus ebasoodne mõju nende huvidele, nimelt nende registrijärgne asukoht.
33. Euroopa Kohus ei nõustunud. Ta märkis, et mõistet „kahju tekkimise paik“ saab käsitada „üksnes nii, et see tähendab kohta, kus kahju põhjustanud sündmus, millega kaasneb lepinguväline vastutus, avaldas vahetult kahjulikku mõju otsesele kannatanule“.(11) Seega põhjustati vahetut kahju Saksamaal, määruskaebuse esitajate sealsetele tütarettevõtjatele. Seevastu ei saa „kahju tekkimise paika“ tõlgendada kui viidet kohale, kus selle kahju kaudsetel kannatajatel tekkis tagasilööke seoses nende varadega. Nii järeldas Euroopa Kohus, et asi ei ole lepinguvälise kahjuga seotud alustel Prantsusmaa kohtute alluvuses, sest nendele äriühingutele väidetavalt tekkinud kahju oli kõigest kaudne, samas kui otseseid tagajärgi kannatasid tütarettevõtjad Saksamaal.(12)
34. Järeldus, et tagasilöögid isiku varale (kahju) pidid olema esialgset (ehk otsest) laadi, eristatuna hilisemast (ehk kaudsest) mõjust,(13) leidis kinnitust kohtuasjas Marinari(14). Itaalias elav A. Marinari andis Ühendkuningriigis asuva panga kohtusse kahju eest, mida talle väidetavalt põhjustati. Pank oli keeldunud tagastamast tema esitatud veksleid. Pank kahtlustas, et need vekslid on kahtlast päritolu, ja informeeris politseid, kes A. Marinari vahistas. Pärast vabanemist pöördus A. Marinari oma elukoha kohtutesse.
35. Euroopa Kohus ei nõustunud, et asi saab olla Itaalia kohtute alluvuses, kui ta märkis, et mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“, „ei saa tõlgendada niivõrd laialt, et see hõlmaks mis tahes kohta, kus võivad ilmneda sellise sündmuse kahjustavad tagajärjed, mis on juba olnud ühes teises kohas tegelikult tekkinud kahju põhjuseks“, ja „kohta, kus kannatanu kandis väidetavalt varalist kahju teises liikmesriigis tekkinud esmase kahju tagajärjel“.(15)
36. See lähenemisviis leidis taas kinnitust kohtuasjas Kronhofer.(16) Nimetatud kohtuasjas veensid Saksamaal asuvad kostjad Austrias elavat määruskaebuse esitajat (telefoni teel) sõlmima lepingut aktsiate müügioptsioonide kohta. R. Kronhofer kandis nõutud summa üle Saksamaal asuvale investeerimiskontole, mida seejärel kasutati vaidlusaluse investeeringu tegemiseks. Pärast investeeritud summa osalist kaotamist andis ta kostjad kohtusse Austrias.
37. Euroopa Kohus ei nõustunud, et asi allub Austria kohtutele. Ta märkis, et kahju tekkimise paik ja paik, kus kahjustav sündmus on toimunud, on mõlemad Saksamaal. Ta märkis, et väljend „koht, kus kahjustav sündmus on toimunud“ ei tähenda määruskaebuse esitaja elukohta, kus on tema „vara peamine asukoht“, ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud varalist kahju vara osalise kaotamise tagajärjel teises konventsiooni osalisriigis“.(17) Selles asjas tähendanuks Austria kohtute pädevuse tunnistamine seda, et „sellise tõlgenduse kohaselt [sõltuks] kohtualluvuse määramine teadmata asjaoludest, nagu näiteks kahju kannatanu „vara peamisest asukohast“, ja see ei võimaldaks tugevdada ühenduses elavate isikute õiguslikku kaitset, mis on üks selle konventsiooni eesmärke ja mis võimaldaks määruskaebuse esitajal kergelt kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millises kohtus võidakse tema vastu hagi esitada […]“.(18) Enamikul juhtudest tunnustataks sellega ka määruskaebuse esitaja elukohajärgsete kohtute pädevust.(19)
38. Kohtuasjas CDC Hydrogen Peroxide leidis Euroopa Kohus mõistet „kahju tekkimise paik“ konkurentsiõiguse kontekstis tõlgendades, et kartellist ajendatud kunstlikult kõrgete hindade tõttu kannatanule tekkiv kahju, mis seisneb lisakuludes, tekib kannatanu registrijärgses asukohas.(20) Nagu olen mujalgi märkinud, ei kooskõlastu see järeldus hästi eespool nimetatud kohtuotsustega, kus Euroopa Kohus hoidus andmast asja Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 alusel nõude esitaja elu‑ või asukohajärgse kohtu alluvusse.(21) Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et see pööraks teiseks kostja elu‑ või asukohajärgse kohtualluvuse üldreegli ning et artikli 5 lõige 3 niisuguseks teisekspööramiseks alust ei anna. Nimelt ei ole artikli 5 lõikes 3 sätestatud kohtualluvuse erinormi eesmärk nõrgema poole kaitsmine, vaid korrakohane õigusemõistmine.(22) Seega põhineb see tiheda seose olemasolul vaidluse ja selle paiga kohtute vahel, kus kahju on tekkinud või võib tekkida.(23)
39. Kohtuasjas Kolassa(24) luges Euroopa Kohus pädevateks selle pangakonto asukohajärgsed kohtud, kus investorile tekkis rahaline kahju. Nagu käesolevas asjas oli H. Kolassa investeerinud tolle kohtuasja kostja (kes ongi käesolevas kohtuasjas vastustaja) emiteeritud võlakirjadesse. Kui võlakirjad väärtuse kaotasid, esitas H. Kolassa kostja vastu hagi oma elukoha järgsesse kohtusse Viinis. Niisiis kontrollis Euroopa Kohus, kas hageja elukoht võib olla määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 kohaselt võimalik paik kohtupidamiseks kui „kahju tekkimise paik“.
40. Euroopa Kohus luges selle võimalikuks. Ta selgitas, et kohtud võivad selle alusel kohtualluvuse kindlaks teha „eelkõige juhul, kui nimetatud kahju realiseerub otse hageja pangakontol pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas“.(25) Samuti lisas ta, et „sertifikaadi emitent [s.o kostja], kes ei täida neid prospektiga seotud seadusjärgseid kohustusi, peab juhul, kui ta otsustab sertifikaadiga seotud prospekti teistes liikmesriikides registreerida, olema valmis selleks, et teistes liikmesriikides asuvad ebapiisavalt teavitatud isikud investeerivad sellesse sertifikaati ja kannavad kahju“.(26) Niisiis toonitas Euroopa Kohus, et oluline on prospekti registreerimine asjaomases liikmesriigis, mis võib ajendada asjaomased investorid investeerimisotsust tegema.(27)
41. Akadeemilised reaktsioonid kohtuotsusele Kolassa olid mitmesugused. Kritiseeriti muu hulgas kohtualluvuste killustamist, mistõttu väheneb ettearvatavus emitentide jaoks ja suurenevad kohtukulud; investori elu‑ või asukoha ja kahju tekkimise paiga seostamist kohtuotsuse punktis 55; ning prospekti registreerimise koha nimetamist punktis 56 – mujal oma põhjendustes Euroopa Kohus seda ei maininud.(28)
42. Mitu kuud pärast kohtuotsust Kolassa tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas Universal Music.(29) Madalmaades asuv Universal Music oli omandamas ühe Tšehhi äriühingu aktsiaid. Ühe Tšehhi juristi vea tõttu tehingu dokumentide koostamisel oli aktsiate hind ettenähtust kõrgem. Järgnenud vaidlus Universal Musicu ja müüja vahel lahendati Tšehhis vahekohtus. Kompromiss-summa tasuti Universal Musicu pangakontolt Madalmaades. Seejärel esitas nimetatud äriühing vea eest vastutavate juristide vastu hagi Madalmaades.
43. Euroopa Kohus märkis, et „„kahjustava sündmuse toimumise kohaks“ [ei saa] muude seoste puudumisel pidada kohta, mis asub liikmesriigis, kus kahju tekkis, kui selle kahju puhul on tegemist üksnes rahalise kaotusega, mis tekib otse hageja pangakontol ja mis on mõnes muus liikmesriigis toime pandud ebaseadusliku teo [otsene] tagajärg“.(30) Kuigi Euroopa Kohus tunnistas, et ta on kohtuasjas Kolassa nõustunud, et „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“ võib olla hageja pangakonto asukoht, selgitas ta, et „see järeldus [jääb] siiski nimetatud kohtuotsuseni viinud asja erilisse konteksti, mida iseloomustavad nimetatud kohtutele pädevuse andmist toetavad asjaolud“.(31) Nagu eespool märgitud,(32) rõhutas Euroopa Kohus kohtuasjas Kolassa tõepoolest järelturu investoreid investeerima ajendanud registreeringu olemasolu asjaomases liikmesriigis.
44. Kohtuotsust Kolassa sedaviisi eristades järeldas Euroopa Kohus kooskõlas kohtuotsusega Kronhofer, et otse nõude esitaja pangakontol tekkinud rahalist kahju ei saa pidada asjakohaseks seostamiskriteeriumiks. Euroopa Kohus selgitas, et niisugune kriteerium ei oleks usaldusväärne, kuna nõude esitanud äriühing oleks saanud valida mitme pangakonto vahel, millelt tehingu summa tasuda.(33)
45. Õiglane on möönda, nii nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades tunnistas, et eeskätt kohtuotsuste Kronhofer, Kolassa ja Universal Music koostoimelisel tõlgendamisel jääb mõnevõrra ebaselgeks, millist kohtualluvusnormi tuleb prospektiga seotud vastutust puudutavatele nõuetele kohaldada ja kui oluline on lõpuks rahalise kahju realiseerumine isiku pangakontol. Järgmises jaos püüan välja pakkuda sellekohaseid suuniseid, keskendudes eeskätt sellele, milline täpselt on väidetava lepinguvälise kahju või delikti laad. Kui väidetava lepinguvälise kahju liik on täpselt selge, selginevad ka seda põhjustada võinud sündmused ja selle tagajärjed.
C. Kriteeriumid kohtualluvuse kindlaksmääramiseks käesolevas asjas
46. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb määrust nr 44/2001 tõlgendada iseseisvalt, võttes arvesse määruse süsteemi ja eesmärke,(34) ja muu hulgas selleks, e tagada kohtualluvusnormide hea ettearvatavus.(35) Need normid põhinevad artiklis 2 sätestatud üldreeglil, et isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, tuleb kaevata selle riigi kohtutesse. Erandeid, nagu käesolevas asjas vaidlusalune artikli 5 lõige 3, tuleb tõlgendada kitsalt.(36)
47. Artikli 5 lõige 3 põhineb sellel, et on olemas iseäranis tihe seos vaidluse ja selle paiga kohtute vahel, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda, mistõttu on põhjendatud pädevuse andmine nendele kohtutele, kuna see on seotud eesmärgiga tagada tõrgeteta õigusemõistmine ja menetluse otstarbekas korraldamine. Nendel kohtutel on üldjuhul parimad tingimused kohtuasja lahendamiseks eelkõige tänu sellele, et nad on vaidluse lähedal, ning tõendite kogumise võimalusele.(37)
48. Neid eesmärke silmas pidades tuleb mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“, tõlgendamiseks käesolevas asjas kõigepealt selgitada, milline täpselt on väidetava lepinguvälise kahju või delikti laad (1). Selle kindlaksmääramine on kriitiliselt tähtis kahju põhjustanud sündmuse paiga (2) ja kahju tekkimise paiga (3) kindlakstegemisel.
1. Väidetava delikti täpne laad
49. Sündmused esinevad ahelate või kogumitena. Klassikaline probleem seoses deliktilise vastutusega nii selle materiaalõiguslikus mõõtmes (kahjuhüvitisnõude põhjendatuse kindlakstegemine) kui ka menetlusõiguslikus mõõtmes (rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramine) on tuvastada see üks sündmus, mis on tekkinud kahju seisukohast ühtaegu vajalik ja määrav.(38)
50. Käesolevas asjas aga on liikmesriigi kohus juba tuvastanud ajateljel ehk sündmuste ahelas ühe sündmuse, mis võiks olla rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisel asjakohane. Nimelt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta seoses ühe konkreetse sündmusega: investeerimisotsusega, mille investor tegi potentsiaalselt puuduliku (eksimusse viimise tähenduses) prospekti põhjal. Teisisõnu oli vääresitluses seisnev delikt see, mis ajendas määruskaebuse esitajat tegema investeeringu, mis omakorda viis rahalise kahju avaldumiseni tema pangakontol.
51. Üldiselt võib vääresitlust käsitada kui millegi, eeskätt faktiliste asjaolude olemuse väära või eksitavat kirjeldamist. Finantsinvesteeringu kontekstis tähendab see väära või eksitava teabe andmist, et ajendada isikut tegema investeeringut, mida ta ei oleks teinud, kui talle olnuks antud täpne teave.
52. Tuleb meenutada, et käesolevas kohtumenetluses ei otsustata kuidagi ette, kui tõenäoliselt on kõnealune nõue põhjendatud. Käesolev kohtumenetlus puudutab üksnes hinnangu andmist kohtualluvuse kohta. Seetõttu on prospekti puudulikkus, kahju esinemine ja nendevaheline põhjuslik seos ning vastustaja vastutus vaidlusaluse prospekti registreerimise eest Austrias(39) kõik niisugused asjaolud, mis tuleb tuvastada liikmesriigi kohtul.
53. Selle konkreetse sündmuse tuvastamine liikmesriigi kohtus on kriitiliselt tähtis, sest nii määratletakse selgelt üks punkt sündmuste ahelas ja üks (potentsiaalselt) kahjustav sündmus, mis võib seejärel rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisel viidata muule kohale kui need, kus on toimunud või toimuvad eelnenud või edaspidised sündmused samas asjas. Muu hulgas tuleks toonitada, et käesolevas asjas vaidlusalune väidetav lepinguväline kahju ei puuduta eelotsusetaotluses mainitud väidetavat fondide väärhaldamist fondinõustaja poolt.(40)
54. Olles toonitanud, millist laadi täpselt on rahvusvahelise kohtualluvuse kohta otsuse tegemisel oluline sündmus, mille on käesolevas asjas kindlaks teinud eelotsuse esitanud kohus, asun nüüd käesolevas asjas väidetava vääresitluse konkreetses kontekstis käsitlema mõlemat aspekti, mida kätkeb mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“:(41) „kahju põhjustanud sündmuse paika“ ja „kahju tekkimise paika“.
2. Kahju põhjustanud sündmus
55. Sissejuhatava kontekstilise märkusena tuleks meenutada, et vaidlusalune nõue on seotud kapitaliturutootega. Kapitalituruettevõtja võimalus pakkuda ühel või teisel territooriumil niisugust toodet oleneb kohaldatavatest liidu ja siseriiklikest õigusaktidest.(42) See tähendab praktikas, et ühe või teise kapitaliturutoote õiguspärast turustamist liikmesriigi territooriumil tuleb põhimõtteliselt lubada alles seejärel, kui asjaomane pädev riigiasutus on selleks loa andnud või selle registreerinud. Käesolevas asjas kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhiprospekt registreeriti Österreichische Kontrollbank’is.
56. Niisuguses kontekstis tekib küsimus, millal (või mis tingimustel) oli vastava õiguse kohaselt võimalik ajendada investorit, nagu määruskaebuse esitaja, tuginema väidetavalt ebaõigele teabele, mida andis vastustaja? Mis oli (väidetava) probleemsesse investeeringusse eksitamises seisneva kahju tekkimisel otsustav sündmus?
57. Käesolevas kontekstis on mõeldavad kolm võimalust.
58. Esiteks võib asjakohaseks hetkeks pidada seda, mil vaidlusalune teave avalikustatakse ja on seega üldiselt saadaval, võides eksitada (mis tahes) investoreid. Käesoleval juhul tähendaks see aega, mil vastustaja eeldatavasti mis tahes turul ja mis tahes liikmesriigis esimest korda prospekti välja andis, mis hõlmab ka prospekti avaldamist investoritele esmasturgudel.
59. Teiseks võib asjakohane hetk olla see, millest alates võib kõnealune prospekt seadusest tulenevalt hakata mõjutama investeerimiskäitumist asjaomases investorite rühmas. Käesoleval juhul ja vaidlusaluse kapitalituru regulatsiooni siseriiklikku segmenteeritust arvestades koosneb see asjaomane rühm järelturu investoritest Austrias.
60. Kolmandaks võib asjakohane hetk olla see, mil vaidlusalune prospekt ajendas asjaomase investori, nagu määruskaebuse esitaja, investeerimisotsust tegema.
61. Arvan, et esimese võimalusega (üleüldse esmakordne avaldamine) nõustuda ei ole mõistlik lihtsalt seetõttu, et see hetk on liiga kaugel mis tahes otsusest, mille konkreetsel järelturul tegutsev erainvestor võiks mõistlikult teha. Faktiliselt ei ole niisugusel „esmakordsel“ avaldamisel tõenäoliselt mingisugustki otsest mõju otsusele, mille teeb erainvestor või investorite rühm. Sellistele järelturul tegutsevatele erainvestoritele tavatsetakse anda teistsugust, käesoleval juhul ilmnevalt ka teiskeelset teavet. Õiguslikult ei ole sellistel investoritel võimalik investeerida enne, kui asjaomasel riigisisesel turul selleks võimalus antakse. Pealegi tähendaks üleüldiselt esmakordsele avalikustamisele tuginemine praktikas seda, et asi on alati emitendi asukoha kohtute alluvuses, olenemata õiguslikest takistustest, mis võivad seista väidetava lepinguvälise kahju kannataja ees, nii et ta ei saa teha seda investeeringut prospekti „esmakordse“ väljaandmise põhjal.
62. Ka eespool nimetatud kolmas võimalus ei paku minu arvates mõistlikku lahendust. See muudaks kohtualluvusnormi olenevaks väga juhuslikest ja ebakindlatest individuaalsetest asjaoludest, mida oleks praktiliselt võimatu faktiliste asjaoludena tõendada. Õieti tähendab see, et kohus peaks tuginema ainult määruskaebuse esitaja enda väitele selle kohta, millal ja kus ta oma investeerimisotsuse tegi. Näiteks võib erainvestor tutvuda uut investeerimisvõimalust käsitleva brošüüriga Viinis asuvas pangas, võtta selle lugemiseks kaasa lennureisile Dubrovnikusse, kaaluda selles antud teabe põhjal investeeringu tegemist ning teha lõpuks investeerimisotsuse Firenzes hotelli terrassil hommikust süües, olles saanud selleks telefoni teel julgustust sõbralt, kes helistab Prahast.
63. Niisiis näib mulle, et ainus mõistlik võimalus objektiivselt kindlaks teha paik, kus leidis aset kahju põhjustanud sündmus, mis seisnes investori eksitamises, on eespool teisena kirjeldatud stsenaarium: see hetk, millest alates saab prospekt kooskõlas kohaldatavate liidu ja siseriiklike õigusaktidega hakata mõjutama asjaomase investorite rühma investeerimiskäitumist asjaomasel turul. Sel juhul oleks kohtualluvus määratletud riigi, mitte kohaliku tasandiga. Nimelt on prospekti avaldamisel ühe või teise riigi territooriumil ühtaegu tagajärgi kogu selle riigi territooriumi suhtes. Seega on loogiline, et kohalik kohtualluvus selle riigi territooriumi piires on seejärel määruskaebuse esitaja valida.
64. Minu arvates on põhioluline, et selleks, et prospekt üldse võiks määruskaebuse esitajat eksitada, oli vaja see prospekt Austrias registreerida. Muidu ei oleks erainvestorid Austrias saanud selle põhjal õiguspäraselt võlakirju märkima asuda.(43)
65. Samas – ja eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab – kui nende võlakirjade pakkumine Austria järelturul võimalikuks muutus, oli see võimalus kohe olemas kogu Austria territooriumil. Seega, hoolimata sellest, et määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikes 3 on ette nähtud kohaliku, mitte rahvusvahelise tasandi kohtualluvus, leian, et vaidlusalusest vääresitlusest tekkinud lepinguvälise kahju laad ei võimalda määrata kindlaks kohta riigi territooriumil, sest kui selle lepinguvälise kahju tekitaja saab võimaluse mõjutada selle riigi territooriumi, hõlmab see mõju kohe terve selle territooriumi, olenemata sellest, milliseid vahendeid konkreetse prospekti avaldamiseks tegelikult kasutatakse.(44)
66. Põhjus on lihtsalt selles, et käesolevas asjas on vaidlusaluse lepinguvälise kahju laad täiesti erinev sellest, mis oli vaidluse all näiteks kohtuasjas Bier.(45) Nimetatud kohtuasi puudutas vees tekkinud reostust, mida põhjustas äriühing, kes laskis Prantsusmaal loodusesse tööstusjäätmeid ja tekitas sellega väidetavalt kahju ühe aiandi majandustegevusele Madalmaades. On fakt, et keskkonnareostusel ei ole piiride ületamiseks mingit luba vaja. Seevastu näib võimatu, et esitajavõlakirjade emitent esitaks väärteavet ja ajendaks sellega investeeringut tegema enne, kui neid võlakirju saab kehtiva õiguse kohaselt konkreetsel riigisisesel turul müügiks pakkuda.
67. Nendel kaalutlustel teen vahejärelduse, et kui nõudes käsitletav lepinguväline kahju on tekkinud vääresitlusest ja põhjustatud väidetavalt puuduliku prospekti avaldamisega esitajavõlakirjade kohta, mida saab omandada konkreetsel riigisisesel järelturul ja mille tagajärjel tekib investeerimiskahjum, asub „kahju põhjustanud sündmus“ kogu asjaomase riigi, kus neid võlakirju oleks saanud õiguspäraselt märkida – käesoleval juhul Austria –, territooriumil ja hõlmab seda.
3. Kahju tekkimise paik
68. Kahju, mida määruskaebuse esitaja käesolevas asjas väidab, on rahaline. Tekib küsimus, kas otse määruskaebuse esitaja pangakontol tekkinud kahju on asjakohane seos mis muudab määruskaebuse esitaja pangakonto asukoha „kahju tekkimise paigaks“. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline tehingus kasutatutest on tegelikult asjakohane konto.
69. Kõigepealt võib olla kasulik meenutada, et väljendis „kahju tekkimise paik“ viitab mõiste „kahju“ kahjule kui konkreetse nõude esitaja õiguskaitsealuste huvide suhtes tekkinud otsestele ebasoodsatele tagajärgedele. Sel põhjusel on Euroopa Kohus eespool(46) viidatud kohtupraktikas jätkuvalt osutanud „esialgsele kahjule“, hõlmamata (sellele hiljem järgnevat) „kaudset rahalist kahju“.
70. Millise konkreetse kahju eest on potentsiaalne nõude esitaja kaitstud ja millal seda liiki kahju võib tekkida, oleneb väidetava lepinguvälise kahju konkreetsest liigist. Väidetavalt puudulikus prospektis avaldatud väärteabest tekkinud lepinguvälise kahju korral seisneb kahju kui otsene kahju, mille eest isik on kaitstud, niisuguse eksitaval teabel põhineva investeerimisotsuse tegemises, mida see isik õige teabe omamisel ei oleks teinud.
71. Sellise kahju tagajärgede rahaline väljendumine rahalise kahjuna on sel juhul niisuguse kahjustava sündmuse loogiline järg. Olenemata selle rahalise kahju majanduslikust tähendusest, on see kohtualluvuse kindlaksmääramise seisukohast kõigest juba tekkinud – kahjuliku investeerimisotsuse tegemiseni viimises seisnenud – kahju rahaline väljendus. Teisisõnu olen seisukohal, et määruskaebuse esitaja varade või pangakontol oleva raha suhtes arvutatud kahju ei ole täpselt niisugust liiki, mille eest kaitseb vääresitlusega tekitatava lepinguvälise kahju regulatsioon.
72. Ent mis on siis niisugune otsene kahju, mis seisneb vahetutes ebasoodsates tagajärgedes konkreetsele nõude esitajale? Mulle näib, et sellistes olukordades nagu põhikohtuasjas kirjeldatu tekib otsene kahju sel hetkel, kui (ja selles kohas, kus) investor võtab prospektis avaldatud eksitava teabe põhjal endale õiguslikult siduva ja maksmapandava kohustuse investeerida kõnealusesse finantsinstrumenti.
73. See vastab eespool(47) kirjeldatud väljakujunenud kohtupraktika põhiliinile, kus Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et rahaline kahju, mida väljendatakse tagajärjes isiku pangakontole või varadele, on põhjuslikkuse ahelas „liiga kaugel edasi“, et seda saaks arvesse võtta kui asjakohast seost, mis määrab „kahju tekkimise paiga“.
74. Viimati jõudis Euroopa Kohus samale järeldusele kohtuasjas Universal Music, kus ta täheldas, et asjasse puutuv kahju tekkis Tšehhis, sest Tšehhi vahekohtus kokkulepe sõlmimisega muutus see kindlaks. Sellest hetkest alates määrati kindlaks tegelik müügihind ning sellele vastav (ja „pöördumatu“) maksekohustus. See, et kokkuleppe täitmiseks tehti ülekanne Madalmaades asunud pangakontolt, ei olnud oluline.(48) Lisan, et vahest ei olnud Universal Musicu otsus teha makse kontolt Madalmaades üllatav, kuna tegu oli Madalmaade äriühinguga, kuid sama hästi võinuks ta valida teises liikmesriigis asuva tütarettevõtja pangakonto. Pealegi määrab määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikes 3 sätestatud norm põhimõtteliselt kohaliku, mitte ainult rahvusvahelise kohtualluvuse. Vaevalt oli Universal Musicu pangakonto täpne asukoht Madalmaades seega kostjale teada ja ettearvatav, samuti ei ole see kuidagi tihedalt seotud selles kohtuasjas vaidluse all olnud hagiga.
75. Sellise hiljem tekkiva rahalise kahju ebaolulisus seosena leidis kinnitust ka kohtuasjas Kolassa, kus Euroopa Kohus märkis, et „üksnes hagejal finantstagajärgede tekkimise asjaolu [ei õigusta] asja andmist tema elukohajärgsete kohtute alluvusse, kui nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Kronhofer […], teise liikmesriigi territooriumil“.(49)
76. On tõsi, et Euroopa Kohus luges kohtualluvuse kindlaksmääramisel oluliseks pangakonto asukoha, kuid seda järeldust toetas Euroopa Kohtu kontrolli tulemus, et kostja oli väidetavalt puuduliku teabe tõepoolest Austrias teatavaks teinud. Alles pärast seda sammu oli niisugusel investoril nagu H. Kolassa võimalik võtta endale õiguslikult siduv kohustus teatav rahasumma investeerida, mis eeldatavasti toimus tema pangakonto asukohas.
77. Millal ja kus selline kohustus siduvaks ja maksmapandavaks muutub, on siseriikliku õiguse ja liikmesriigi kohtu kontrolli küsimus, mis oleneb asjasse puutuva tehingu laadist. Enamikul juhtudest toimub see tõenäoliselt hetkel, mil investor kõnealuste võlakirjade müügi lepingule alla kirjutab. Niisuguses olukorras kujutab seejärgne raha vähenemine isiku pangakontol endast „pelgalt“ ebasoodsat mõju, mis tuleneb juba tekkinud kahjust.
78. Koht, kus selline õiguslikult siduv investeerimiskohustus faktiliselt võetakse, ongi minu arvates kahju tekkimise paik. Selle paiga täpne asukoht on siseriikliku õiguse küsimus, mille kaalumisel tuleb arvesse võtta saadaval olevaid faktilisi tõendeid. Tõenäoliselt on selleks panga filiaali ruumid, kus asjasse puutuv investeerimisleping sõlmiti, mis võib vastata – nagu kohtuasjas Kolassa – pangakonto asukohale.
79. See tulemus on minu arvates kooskõlas eesmärgiga tagada korrakohane õigusemõistmine ja menetluse otstarbekas korraldamine,(50) sest tõenäoliselt on selle koha kohtul, kus määruskaebuse esitaja võtab endale vastava investeerimiskohustuse, head võimalused koguda tõendeid, kuulata ära tunnistajaid, hinnata vääresitluses seisneva delikti toimepaneku asjaolusid ja sellest tekkinud kahju. Samuti on see tulemus kooskõlas eesmärgiga tagada kohtualluvusnormide ettearvatavus: nagu Euroopa Kohus oma otsuses Kolassa märkis,(51) peab kostja prospekti konkreetses liikmesriigis registreerides olema valmis selleks, et selles liikmesriigis elavad või asuvad järelturu investorid investeerivad sellesse võlakirja ja kannavad kahju.
80. Eespool tutvustatud analüüsi arvestades ei ole seega vaja kohtualluvuse kindlaksmääramise eesmärgil arvesse võtta konkreetseid pangakontosid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus mainis ja mida määruskaebuse esitaja investeeringu tegemiseks kasutas. Olen seisukohal, et vaevalt saab pangakonto asukoht iseenesest viia määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 alusel kohtualluvuse kindlaksmääramiseni. Nagu Euroopa Kohus leidis oma otsuses Universal Music (ja ka kohtuotsuses Kronhofer) ei kujuta pangakonto ise endast usaldusväärset seost.(52) Pangakonto on neutraalne vahend – selle saab avada kus iganes ja tänapäeva e‑panganduses saab seda ka hallata kust iganes. Käesolevas asjas esitatud küsimus, nagu ka see, et määruskaebuse esitaja kasutas seoses investeeringu tegemisega mitut pangakontot, kõigest toonitavad seda, et pangakonto lugemine seoseks muudaks määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 kohase kohtualluvuse olenevaks sellest, milliseid meetodeid tehingus kasutatakse, ja lõppude lõpuks sugugi mitte ettearvatavaks.
81. Niisiis on minu teine vahejäreldus selline, et mõistet „kahju tekkimise paik“ tuleb tõlgendada kui viidet kohale, kus niisugune järelturu investor nagu põhikohtuasja määruskaebuse esitaja võttis endale väidetavalt puuduliku prospekti põhjal õiguslikult siduva ja maksmapandava kohustuse võlakirjadesse investeerida.
V. Ettepanek
82. Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) küsimusele nii:
Kui nõudes käsitletav lepinguväline kahju on tekkinud vääresitlusest ja põhjustatud väidetavalt puuduliku prospekti avaldamisega esitajavõlakirjade kohta, mida saab omandada konkreetsel riigisisesel järelturul ja millega seoses tekib investeerimiskahjum, tuleb mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“, nõukogu 22. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 5 lõike 3 tähenduses tõlgendada nii, et see asub selles liikmesriigis, kus neid võlakirju sai õiguspäraselt märkida, ja hõlmab kogu selle liikmesriigi territooriumi, samuti kohta, kus asjaomane järelturu investor, nagu määruskaebuse esitaja, võttis endale selle prospekti põhjal õiguslikult siduva ja maksmapandava investeerimiskohustuse.