ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

4. märts 2010(*)

Dumping – Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite import – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund – Individuaalne kohtlemine – Väljavõtteline uuring – Kaitseõigused – Võrdne kohtlemine – Kahju – Õiguspärane ootus – Põhjendamiskohustus

Liidetud kohtuasjades T‑407/06 ja T‑408/06,

Zhejiang Aokang Shoes Co., Ltd, asukoht Yongjia (Hiina),

hageja kohtuasjas T‑407/06,

Wenzhou Taima Shoes Co., Ltd, asukoht Wenzhou (Hiina),

hageja kohtuasjas T‑408/06,

esindajad: solicitor I. MacVay, R. Thompson, QC, ja barrister K. Beal,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja T. Scharf,

Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid P. Vlaemminck, G. Zonnekeyn ja S. Verhulst, ning hiljem P. Vlaemminck ja A. Hubert,

ja

BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas, asukoht Monte Urano (Itaalia), ja ülejäänud kuusteist menetlusse astujat, kelle nimed on esitatud lisas, esindajad: advokaadid G. Celona, P. Tabellini ja C. Cavaliere,

menetlusse astujad,

mille ese on taotlus tühistada osaliselt nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 275, lk 1), hagejaid puudutavas osas,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Papasavvas (ettekandja) ja A. Dittrich,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. veebruari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud kujul (edaspidi „algmäärus”), artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1. Dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju.

2. Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.”

2        Algmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu kohaselt võetakse „[n]ormaalväärtuse aluseks […] tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad”.

3        Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi omistamise tingimuste osas on algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b sätestatud:

„[…] Hiina Rahvavabariigist pärinevat importi käsitlevate dumpinguvastaste uurimiste osas määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui ühe või mitme uurimisega hõlmatud tootja nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel […] on näidatud, et selle tootja või nende tootjate osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Muudel juhtudel kohaldatakse punktis a sätestatud eeskirju.”

4        Algmääruse artikli 9 lõikes 6 on sätestatud:

„6. Kui komisjon on oma uurimist vastavalt artiklile 17 piiranud, ei ületa nende eksportijate või tootjate imporditavate toodete suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 alusel teada andnud, ent keda uurimine ei hõlmanud, valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaksmääratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali. […] Eraldi tollimakse kohaldatakse selliselt eksportijalt või tootjalt pärineva impordi suhtes, kellele võimaldatakse artikliga 17 ettenähtud individuaalset kohtlemist.”

5        Väljavõttelise uuringu kohta on algmääruse artikli 17 lõigetes 1 ja 3 sätestatud:

„1. Juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid, või suurima tüüpilise toodangu-, müügi- või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida.

[…]

3. Kui kontrollimist on vastavalt käesolevale artiklile piiratud, arvutatakse sellest hoolimata individuaalne dumpingumarginaal mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab käesolevas määruses sätestatud tähtaja jooksul vajaliku teabe, välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.”

6        Algmääruse artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 6 on kahju tuvastamise kohta märgitud:

„1. Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju” käesoleva määruse kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

2. Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii a) dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.

[…]

6. Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.”

7        Algmääruse artikli 9 lõike 4 viimases lauses on sätestatud, et „[d]umpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks”.

8        Algmääruse artikli 18 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3. Huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

4. Tõendite või teabe vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata neid esitavale isikule ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või teabe tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud järeldustes.”

9        Algmääruse artikli 20 lõigetes 1, 2, 4 ja 5 on sätestatud:

„1. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. Avalikustamise taotlus esitatakse kirjalikult kohe pärast ajutiste meetmete kehtestamist ning avalikustamine toimub kirjalikult nii kiiresti kui võimalik.

2. Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[…]

4. Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel. Avalikustamine ei piira komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.

5. Märkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta ainult juhul, kui need esitatakse komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi seatava aja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse kiireloomulisust.”

10      Maailma kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189, edaspidi „1994. aasta dumpinguvastane koodeks”) punktis 6.9 on märgitud:

„Enne lõpliku otsuse tegemist peavad võimuorganid kõiki huvitatud pooli teavitama olulistest kaalumisel olevatest faktidest, mille põhjal otsustatakse, kas rakendada püsimeetmeid. Võimaldamaks pooltel oma huve kaitsta tuleb need faktid avaldada piisavalt aegsasti.”

 Vaidluse taust ja vaidlustatud määrus

11      Hagejad Zhejiang Aokang Shoes Co., Ltd ja Wenzhou Taima Shoes Co., Ltd on Hiinas asutatud äriühingud, kes toodavad ja ekspordivad jalatseid.

12      Kombineeritud nomenklatuuri teatud klassidesse kuuluvate Hiinast pärit jalatsite impordile kohaldati kuni 1. jaanuarini 2005 koguselisi piiranguid.

13      Pärast seda, kui Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC) oli 30. mail 2005 esitanud kaebuse, algatas Euroopa Ühenduste Komisjon dumpinguvastase menetluse Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta. Selle menetluse algatamise teade avaldati 7. juuli 2005. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 166, lk 14, edaspidi „algatamise teade”).

14      Arvestades kaasatud osapoolte suurt arvu, nähti algatamise teate punkti 5.1 alapunktis a ette võimalus kasutada väljavõttelist uuringut vastavalt algmääruse artiklile 17.

15      Hagejad võtsid komisjoniga ühendust, edastades talle 25. juulil 2005 algatamise teate punkti 5.1 alapunktis e nõutud teabe, et neile võimaldataks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine”) või vähemalt, et neile kohaldataks individuaalset kohtlemist. Hagejate nõustaja küsis 13. jaanuari 2006. aasta e-kirjas komisjoni kavatsuste kohta seoses sellega, kuidas edasi toimida turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste osas, mille olid esitanud väljavõttelisse uuringusse kaasamata eksportijad, kelle taotlusi ei olnud veel individuaalselt läbi vaadatud. Komisjon vastas 17. jaanuari 2006. aasta e-kirjas, et kuna uurimine oli veel pooleli, siis ei saanud ta sellel teemal seisukohta võtta.

16      Komisjon võttis 23. märtsil 2006 vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (ELT L 98, lk 3, edaspidi „ajutine määrus”).

17      Ajutise määruse põhjenduse 9 kohaselt toimus dumpingu ja kahju uurimine 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahju hindamiseks vajalike suundumuste uurimine kestis 1. jaanuarist 2001 kuni 31. märtsini 2005 (edaspidi „vaatlusalune periood”).

18      Arvestades vajadust kehtestada niisuguste Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate toodete normaalväärtus, kellele ei pruugita võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, toimus kontroll normaalväärtuse kindlaksmääramiseks võrdlusriigi (käesoleval juhul Brasiilia Liitvabariik) andmete alusel kolme Brasiilia ettevõtja ruumides (ajutise määruse põhjendus 8).

19      Ajutise määruse põhjendustest 10, 11, 40 ja 41 ilmneb, et toode hõlmab peamiselt sandaale, saapaid, linnajalatseid ja linnakingi, mille pealsed on nahast või komposiitnahast. Lisaks ilmneb ajutise määruse põhjendustest 12–31, et komisjon välistas asjaomase toote määratluse alt eritehnoloogiaga spordijalatsid (Special Technology Athletic Footwear, edaspidi „STAF”) ning luges selle alla lastejalatsid.

20      Dumpingu kindlaksmääramise raames kasutas komisjon väljavõttelist uuringut. Ajutise määruse põhjenduse 55 kohaselt olid nendest Hiina eksportivatest tootjatest, kes olid endast valimisse kaasamise eesmärgil teada andnud, 154 tootjat eksportinud ühendusse uurimisperioodi jooksul. Sama põhjenduse kohaselt arvati need äriühingud algselt koostööd tegevate ettevõtjate hulka ja nendega arvestati valimi moodustamisel.

21      Ajutise määruse põhjendusest 57 ilmneb, et komisjon kaasas valimisse 13 Hiina eksportivat tootjat, kelle eksport moodustas enam kui 20% Hiina ekspordimahust ühendusse. Selle määruse põhjenduse 59 kohaselt arvestati kõnealuse valimi koostamisel järgmisi kriteeriume: esiteks eksportivate tootjate suurus seoses ekspordiga ühendusse ja teiseks eksportivate tootjate suurus seoses omamaise müügiga. Teise kriteeriumi kohta märkis komisjon ajutise määruse põhjenduses 60, et omamaise müügiga seotud andmed suurendasid valimi esindatust, andes teavet vaatlusaluse toote tootmise ja müügiga seonduvate hindade ja kulude kohta asjaomaste riikide siseturul. Ajutise määruse põhjenduse 61 kohaselt moodustas valimisse kaasatud Hiina ettevõtjate eksport 25% uurimisel koostööd tegevate eksportivate ettevõtjate ekspordimahust ühendusse ning 42% nende ettevõtjate omamaisest müügist. Sama põhjenduse kohaselt ei mõjutanud STAF-toodete väljajätmine oluliselt valimi tüüpilisust.

22      Ajutise määruse põhjenduses 62 on märgitud, et eksportivaid tootjaid, keda lõpuks valimisse ei kaasatud, teavitati, et iga dumpinguvastane tollimaks nende suhtes arvestatakse vastavalt algmääruse artikli 9 lõike 6 sätetele. Komisjon leidis ajutise määruse põhjenduses 64 seoses nende eksportivate tootjate esitatud taotlustega algmääruse artikli 9 lõike 6 ja artikli 17 lõike 3 järgse individuaalse dumpingumarginaali arvutamise kohta, et nende individuaalne kontroll oleks põhjendamatult koormav ning võib takistada kontrollimise õigeaegset lõpetamist. Selles olukorras määrati nende tootjate dumpingumarginaal valimisse kaasatud ettevõtjate kaalutud keskmise dumpingumarginaali alusel (ajutise määruse põhjendused 135 ja 143).

23      7. aprilli 2006. aasta kirjas edastas komisjon hagejatele vastavalt algmääruse artikli 14 lõikele 2 ja artikli 20 lõikele 1 ajutise määruse ühe eksemplari ja dokumendi, mis sisaldas teavet nende oluliste faktide ja kaalutluste kohta, mille alusel ajutised dumpinguvastased tollimaksud kehtestati (edaspidi „vahepealse avalikustamise dokument”). Komisjon kutsus hagejaid üles esitama selle dokumendi kohta oma võimalikke märkusi 8. maiks 2006.

24      Vastavalt algmääruse artikli 20 lõigetele 2–4 edastas komisjon 7. juuli 2006. aasta faksiga hagejatele lõpliku avalikustamise dokumendi oluliste faktide ja kaalutluste kohta, millel põhineb lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise ettepanek.

25      Selle dokumendi jaotises H esitas komisjon oma kaalutlused Euroopa Liidu Nõukogule tehtava lõplike dumpinguvastaste meetmete ettepaneku kohta. Meetmete liigi kohta märkis komisjon, et esiteks ei olnud tootjate võetud kohustused – mitte müüa allpool ühenduse tootmisharu kahjustavat mõju kõrvaldavat hinnataset – sobivad meetmed ja teiseks tuli kohaldada DDS-süsteemi (delayed duty system) (lõpliku avalikustamise dokumendi punktid 278–291).

26      DDS-süsteemi kohta märkis komisjon, et impordimaht tekitas ühenduse tootmisharule olulist kahju alates 1. jaanuarist 2005, kui koguselised piirangud lõppesid (vt eespool punkt 12). Nimelt oli ühenduse tootmisharu 2005. aasta kolme esimese kuu jooksul, mis olid uurimisperioodiga hõlmatud (vt eespool punkt 17), läbi teinud proportsionaalselt vaatlusaluse perioodi kõige suurema languse seoses mitme majandusliku teguriga, nagu tasuvus, müügihind, turuosa, müük, tööhõive ja tootmine. Neis tingimustes pööras komisjon kahju tuvastamisel erilist tähelepanu dumpingu mahule. Seega leidis ta, et üksnes teatud mahtu ületav import tekitas kahju ja et seetõttu ei olnud väärtuselise tollimaksu näol sekkumine vajalik, et ausa konkurentsi tingimusi taastada. Seetõttu kohaldati dumpinguvastaseid tollimakse üksnes sellistele toodetele, mille import ületas aastas teatud mahu. Käesolevas asjas on selline DDS-süsteem piisav kahju kõrvaldamiseks, kuna see võtab arvesse koguseliste piirangute mõju ning tasakaalustab huvitatud poolte huve. Seetõttu pidi pakutud dumpinguvastast tollimaksu kohaldama Hiinast pärit jalatsite impordile, mis ületas 140 miljonit paari jalatseid aastas. See kogus väljendas komisjoni hinnangut 2005. aastal Hiinast pärit impordile, võttes arvesse 2004. aastal imporditud koguseid (lõpliku avalikustamise dokumendi punktid 285–287 ja 291).

27      Seega soovitas komisjon määrata niisugusele Hiinast pärit jalatsite impordile, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas, lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, mis vastab kahju kõrvaldamise tasemele. Selleks tasemeks määrati võrdlushinna allalöömismarginaal, s.o 23% (lõpliku avalikustamise dokumendi punkt 293).

28      Komisjon palus hagejatel esitada 17. juuliks 2006 oma kommentaarid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

29      Komisjon edastas 28. juuli 2006. aasta kirjas hagejatele täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi. Kõnealuse dokumendi kahe esimese lõigu kohaselt oli selle eesmärk teavitada huvitatud pooli muudatusest nende lõplike dumpinguvastaste tollimaksude ülesehituses, mille kohta ettepanek tehakse. Komisjoni kaubanduse peadirektoraat uuris mõne huvitatud poole esitatud märkusi algselt kavatsetud DDS-süsteemi kohta (vt eespool punktid 25–27). Selle dokumendiga loobus komisjon mõttest nimetatud süsteemi kasutada. Oma uue lähenemise raames rõhutas komisjon, et tõeliselt kahjustava impordi tõus toimus 2004. aastal ja kestis kuni uurimisperioodi lõpuni ning et 2005. aasta oli esimene aasta, kui Hiinast pärit jalatsite impordile ei kehtinud enam koguselised piirangud. Lisaks kehtestas komisjon mittekahjustava impordi koguseks 109 miljonit paari jalatseid, tuginedes 2003. aastal Hiinast ja Vietnamist pärit impordile. Vastavalt niisugusele uuele lähenemisele tuli kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel arvesse võtta selle koguse majanduslik mõju. Seega alandati esiteks kahju kõrvaldamise taset, et võtta arvesse mittekahjustava impordi maht, ja teiseks kohaldati lõplikke tollimakse alates esimesest imporditud paarist. Nimetatud dokumendis esitati selle meetodi neli etappi ning komisjon otsustas seda meetodit kasutades Hiinast pärit impordi osas „väiksema tollimaksu reegli” alusel kehtestada kahju kõrvaldamise tasemele vastavaks lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 16,5%.

30      Muutmaks selle uue ettepaneku ametlikuks, lisas komisjon 28. juuli 2006. aasta kirjale need punktid, mis tuleb esitada lõpliku avalikustamise dokumendi jaotises H ning mis asendavad nimetatud dokumendi viidatud jaotises esitatud punkte (vt eespool punkt 25). Komisjon märkis lõpliku avalikustamise dokumendi uues jaotises H esitamisele tulevates punktides 278 ja 279, et üksnes enne koguseliste piirangute lõppemist teatud mahus toimunud import võis tekitada olulist kahju, nii et uurimisperioodi tulemuste põhjal kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel tuleb arvestada seda, et teatud imporditud kogused ei tekitanud kahju. Järelikult tuli need kogused, mis ei tekitanud olulist kahju, kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel arvesse võtta. Selle dokumendi punktis 280 tutvustas komisjon rakendatud meetodit.

31      Komisjon palus hagejatel esitada 2. augustiks 2006 oma kommentaarid täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta. Hagejad esitasid selleks kuupäevaks oma märkused.

32      Nõukogu võttis 5. oktoobril 2006 vastu määruse (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 275, lk 1, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määruse kohaselt kehtestas nõukogu lõpliku dumpingvastase tollimaksu Hiinast pärit nahast ja komposiitnahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, välja arvatud spordijalatsid, STAF-id, tuhvlid ja muud toajalatsid ning varbakaitsega jalatsid, mis kuulusid kombineeritud nomenklatuuri mitmesse rubriiki (vaidlustatud määruse artikkel 1). Lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida kohaldatakse vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on hageja toodetud jalatsite osas 16,5%. Vaidlustatud määruse artikli 3 kohaselt kehtis see määrus kaks aastat.

33      Mis puudutab mitme äriühingu esitatud turumajandusliku kohtlemise taotlust, mille kohta komisjon ei olnud otsust teinud, siis pühendas nõukogu neile vaidlustatud määruse põhjendused 60–65.

34      Vastavalt nendele põhjendustele ei riku algmäärust see, et komisjon ei vastanud individuaalselt igale talle esitatud sellekohasele taotlusele. Vastupidi, see on kooskõlas algmääruse artikliga 17. Nimetatud artiklis käsitletud valimi moodustamist kohaldatakse ka olukorras, kui väga suur arv ettevõtjaid on esitanud turumajandusliku kohtlemise ja individuaalse kohtlemise taotlused. Käesolevas asjas ei jätnud puudutatud ettevõtjate esitatud taotluste erakordselt suur arv haldusorganile muud valikut kui uurida üksnes valimisse kaasatud ettevõtjate taotlusi, et ühitada toimiku võimalikult individuaalse hindamise ja kohustuslike tähtaegade järgimise nõuded. See tähendas, et kõigile äriühingutele, keda ei kaasatud valimisse, kohaldati valimis olevate äriühingute põhjal arvutatud kaalutud keskmist dumpingumarginaali. Sellest tulenes, et tuli rahuldamata jätta ka haldusmenetluse käigus esitatud kaebused selle kohta, et dumpinguarvutus ei olnud tüüpiline.

35      Need kaalutlused kehtivad ka individuaalse kohtlemise võimaldamise taotluste kohta.

36      Mis puudutab Hiinast pärit impordi poolt tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku tollimaksude määra, siis märkis nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 296–301, korrates lõpliku avalikustamise dokumendi uue jaotise H punkte 275–280, mis olid lisatud täiendavale lõpliku avalikustamise dokumendile (vt eespool punkt 30), et arvesse tuli võtta käesoleva menetluse eripärasid ja eeskätt kuni 1. jaanuarini 2005 kehtinud koguselisi piiranguid. Koguseliste piirangute kord takistas ühenduse tootmisharule olulise kahju tekkimist, nii et selle korra lõppedes toimunud impordi kasv tekitas eriti tuntavat kahju, ning nõukogu leidis, et üksnes teatud mahtu ületav import enne koguseliste piirangute kaotamist võis tekitada olulist kahju. Seega pidi uurimisperioodi tulemustel põhinev kahjumäär peegeldama tõsiasja, et teatavad impordikogused ei põhjustanud sellist olulist kahju. See toiming, mis tugines 2003. aasta imporditud kogustele, viis Hiinast pärit impordi osas 16,5% kahjumäärani, mitte aga 23% kahjumäärani, mida oleks kohaldatud vaidlustatud määruse põhjenduse 295 kohaselt, kui nõukogu ei oleks arvesse võtnud käesoleva juhtumi eripärasid.

 Menetlus ja poolte nõuded

37      Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2006.

38      Komisjon esitas 2. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avaldused menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. 4. oktoobri 2007. aasta kirjades teatas komisjon Üldkohtule, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid osaleb kohtuistungitel.

39      CEC esitas 5. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avaldused käesolevates kohtuasjades menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

40      Provincia di Ascoli Piceno (Itaalia), Comune di Monte Urano (Itaalia), BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas ja ülejäänud kuusteist jalatseid tootvat Itaalia äriühingut, kelle nimed on esitatud lisas, esitasid 13. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avaldused menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

41      Üldkohtu teise koja esimehe 4. septembri 2007. aasta määrusega lubati komisjonil, CEC-l ning BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C-l ja ülejäänud 16‑nel jalatseid tootval Itaalia äriühingul (edaspidi „Itaalia tootjad”) menetlusse astuda. Seevastu jäeti Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano menetlusse astumise taotlused rahuldamata.

42      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik kaheksanda koja koosseisu, millele käesolev kohtuasi on seetõttu määratud.

43      Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel 4. oktoobril 2007 Euroopa Kohtu kantseleisse apellatsioonkaebused, paludes tühistada 4. septembri 2007. aasta määrus, milles Üldkohus jättis rahuldamata nende menetlusse astumise taotlused. Euroopa Kohtu president jättis need apellatsioonkaebused rahuldamata kahes 25. jaanuari 2008. aasta määruses liidetud kohtuasjades C‑463/07 P(I) ja C‑462/07 P(I): Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

44      CEC ja Itaalia tootjad esitasid menetlusse astujate seisukohad vastavalt 15. ja 18. oktoobril 2007.

45      8. jaanuari 2009. aasta määrusega liitis Üldkohtu kaheksanda koja esimees pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑407/06 ja T‑408/06 suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 50.

46      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse.

47      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. veebruari 2009. aasta kohtuistungil.

48      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult;

–        jätta menetlusse astujate kohtukulud nende endi kanda.

49      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

50      Komisjon palub Üldkohtul jätta hagid rahuldamata.

51      CEC ja Itaalia tootjad paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagid rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

52      Oma hagide toetuseks esitavad hagejad seitse väidet, mis käsitlevad vastavalt:

–        algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist;

–        algmääruse artikli 9 lõike 5 rikkumist;

–        õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist;

–        kaitseõiguste, põhjendamiskohustuse ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist;

–        dumpingumarginaali ebaõiget arvutamist;

–        algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist seoses ühenduse tootmisharule tekkinud kahjuga;

–        õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekitatud kahjuga.

53      Esimeses kolmes väites ning viiendas väites märgivad hagejad, et komisjon on rikkunud mitut õigusnormi, keeldudes neile turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist võimaldamast, uurimata samas nende sellesisulisi taotlusi.

54      Kõiki neid väiteid uuritakse allpool koos.

 Kolm esimest väidet ning viies väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c ning artikli 9 lõike 5 rikkumist, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist ning hagejate dumpingumarginaali ebaõiget arvutamist

 Poolte argumendid

55      Hagejad väidavad, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktid b ja c ei võimalda tugineda selle määruse artiklile 17, et keelduda andmast eksportijale õigust esitada turumajandusliku kohtlemise taotlus ja õigust, et komisjon selle läbi vaataks.

56      Selle väite aluseks on esiteks algmääruse artikli 2 lõike 7 sõnasõnaline tõlgendus. Nimelt tuleb selle sõnastuse kohaselt turumajandusliku kohtlemise taotlus esitada ja läbi vaadata iga tootja kohta eraldi ning ühenduse institutsioonidel on kohustus taotleja esitatud tõendite põhjal vastata küsimusele, kas see tootja vastab asjakohastele kriteeriumidele, ilma et algmääruse artikkel 17 esitaks selle kohta mingit erandit. Seega ei ole nõukogul õigust kehtestada dumpingumarginaali ega käsitleda kahju küsimust ilma turumajandusliku kohtlemise taotlusi lahendamata.

57      Seda lähenemist kinnitavad algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c ettevalmistavaid seadusandlikke materjale käsitlevad kaalutlused ning selle sätte eesmärk, mis on kontrollida individuaalselt erinevate ettevõtjate käitumist ja tegevustingimusi, arvestades Hiinas toimunud majandusreforme. „Turumajandusliku kohtlemise/individuaalse kohtlemise taotluse vorm” kinnitab komisjoni kohustust uurida seda taotlust ilma mingi erandita.

58      Nõukogu seisukoht on vastuolus ka kohtupraktikaga, milles on kinnitatud esiteks, et turumajanduslik kohtlemine võimaldatakse üksnes eksportijatele, kes esitasid taotluse ja täitsid asjaomased tingimused, ning teiseks, et selle taotluse analüüsi tulemust ei saa üldisemalt kohaldada. Kohtupraktika kinnitas lisaks, et turumajandusliku kohtlemise võimaldamise menetlus on erinev lõplike dumpinguvastaste tollimaksude vastuvõtmise menetlusest ja et institutsioonidel on kohustus viia läbi iga sellekohase taotluse individuaalne kontroll. Käesolevas asjas ei olnud hagejatel sama võimalust vaidlustada institutsioonide hinnangut selle kohta, kas nad täidavad turumajandusliku kohtlemise võimaldamise tingimusi.

59      Hagejate analüüsi kasuks räägib ka institutsioonide haldustava, mille kohaselt ei ole need kunagi jätnud uurimata mõnda turumajandusliku kohtlemise taotlust, isegi kui taotlejate arv oli suur ning vaatamata väljavõttelise uuringu kasutamisele.

60      Ühtlasi kehtestab võrdse kohtlemise põhimõte institutsioonidele kohustuse uurida kõiki turumajandusliku kohtlemise taotlusi ja mitte üksnes valimisse kaasatud ettevõtjate omi. Sellist „diskrimineerimist” ei õigusta ükski objektiivne põhjus ning algmääruse artiklit 17 ei saa kohaldada sel moel, et see võimaldaks sellist ebavõrdset kohtlemist puudutatud ettevõtjate hulgas. Vastupidi, kohtupraktika välistas võimaluse kasutada väljavõttelist uuringut selleks, et otsustada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle. Lisaks, vastupidi nõukogu väidetele seab valimi tüüpilisuse kahtluse alla asjaolu, kui valim on koostatud, teadmata, kui suur osa Hiina ettevõtjatest väärivad turumajanduslikku kohtlemist.

61      Seega peaksid institutsioonid väljavõttelise uuringu kasutamise korral kohaldama sellistele ettevõtjatele, keda ei kaasatud valimisse, kuid kelle turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlus rahuldati, kaalutud keskmist dumpingumarginaali, mis määrati kindlaks valimisse kaasatud ettevõtjatele, kellele võimaldatakse turumajanduslikku kohtlemist või olenevalt olukorrast individuaalset kohtlemist. Selline toiming, mis ei tähendaks individuaalse dumpingumarginaali arvutamist iga ettevõtja kohta, keda ei kaasatud valimisse, kuid kellele võimaldatakse turumajanduslik kohtlemine, ei tooks kaasa sellist halduskoormust, mida nõukogu ei suuda kanda.

62      Seevastu on institutsioonide kohaldatud meetodi tagajärg see, et kõiki ettevõtjaid, keda ei kaasatud valimisse, koheldakse samalaadselt, eristamata neid, kes väärivad turumajanduslikku kohtlemist, nendest, kes seda ei vääri.

63      Need argumendid ja järeldused kehtivad samuti algmääruse artikli 9 lõike5 järgse individuaalse kohtlemise taotluste puhul. Nimelt esitasid hagejad individuaalse kohtlemise taotluse juhuks, kui nende turumajandusliku kohtlemise taotlus jäetaks rahuldamata. Selles sättes on esitatud erikriteeriumid, mille alusel komisjon peab neid taotlusi hindama. Sellegipoolest uuris komisjon üksnes neid individuaalse kohtlemise taotlusi, mille olid esitanud valimisse kaasatud eksportijad, ilma et ta oleks hagejaid sellest eelnevalt teavitanud.

64      Hagejad leiavad, et algmääruse artikli 9 lõike 5 sõnasõnaline ja teleoloogiline tõlgendamine, võrdse kohtlemise põhimõte ning varasem halduspraktika toetavad nende järeldusi.

65      Juhul kui Üldkohus lükkab tagasi kaks esimest väidet, märgivad hagejad, et kuna institutsioonid ei uurinud nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, rikkusid nad õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Nimelt oli algatamise teates kutsutud hagejaid ning kõiki puudutatud eksportijaid esitama kindlaks tähtajaks turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ning märgitud, et nende tootjate puhul, kelle taotlused rahuldatakse, määratakse normaalväärtus kindlaks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Seega ei saanud komisjon hagejate sõnul tagasiulatuvalt muuta oma seisukohta ja keelduda nõuetekohaselt esitatud taotlusi kontrollimast. Lisaks oli komisjon algatamise teates ette näinud kindlad sätted ja menetlused väljavõttelise uuringu teostamiseks ja turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste uurimiseks. „Turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse vormis” oli ühemõtteliselt märgitud, et kõik taotlused vaadatakse läbi.

66      Hagejate sõnul pidid seega institutsioonid puudutatud eksportijatele teatama juba pikka aega järgitud menetluste muutustest. Sellise teatamise puudumisel võisid hagejad õiguspäraselt oodata, et komisjon vaatab turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi ja et nõukogu toimib eespool punktis 61 kirjeldatud viisil. Selles olukorras võeti hagejatelt võimalus esitada haldusmenetluse käigus oma seisukoht nende taotluse põhjendatuse osas, aga ka võimalus vaidlustada institutsioonide hinnangut selle kohta ühenduste kohtus. Haldustehnilised kaalutlused ei saa hagejate hinnangut kahtluse alla seada.

67      Lõpuks leiavad hagejad, et algmääruse artikli 2 lõike 7 ja artikli 9 lõike 5 asemel selle artiklile 17 tuginemisel kaldus nõukogu kõrvale oma varasemast praktikast ning arvutas dumpingumarginaali ebaõigelt. Selle praktika kohaselt kohaldati valimisse kaasatud ettevõtjate, kellele võimaldati turumajanduslik kohtlemine või individuaalne kohtlemine, kaalutud keskmist marginaali ka ettevõtjatele, keda ei kaasatud valimisse ja kellele võimaldati sama kohtlemist. Selle meetodi alusel oleks hagejatele pidanud kohaldama Foshan City Nanhai Golden Step Industrial Co., Ltd (edaspidi „Golden Step”) – valimisse kaasatud ettevõtja, kellele võimaldati turumajanduslik kohtlemine – dumpingumarginaali. Käesolevas asjas kohaldati hagejatele aga 28,9% dumpingumarginaali, mis vastas nende valimisse kaasatud ettevõtjate dumpingumarginaalile, kelle turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused jäeti rahuldamata, st võtmata arvesse Golden Stepile arvutatud 9,7% marginaali. Isegi kui oletada, et nõukogu soovis õigustatult kohaldada kõigile ettevõtjatele, keda ei kaasatud valimisse, valimisse kaasatud ettevõtjate keskmist kaalutud marginaali, ei toiminud ta siiski käesolevas asjas nii.

68      Nõukogu meenutab kõigepealt, et ühenduste kohtu kontroll ühenduse institutsioonide hinnangute üle dumpinguhinnaga impordi vastu võetud kaubanduse kaitsemeetmete kohta peab piirduma sellega, et kontrollitakse, et menetlusnormidest on kinni peetud, et vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on sisuliselt õiged, et nende faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga või et ei ole kuritarvitatud võimu.

69      Seejärel märgib nõukogu, et turumajandusliku kohtlemise või individuaalse kohtlemise võimaldamine ei ole eesmärk iseendas, vaid dumpingumarginaali arvutamise üks etapp. Seega ei kasutanud institutsioonid väljavõttelist uuringut selleks, et turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle otsustada, vaid selleks, et kindlaks määrata eksportijate dumpingumarginaal; niisugune lähenemine on lubatud algmääruse artikliga 17. Seetõttu tuleb tagasi lükata väide, et algmääruses puuduvad sätted, mis lubaks erinevalt kohelda valimisse kaasatud eksportijaid ja sinna kaasamata eksportijaid.

70      Mis puudutab järgitud menetlust, siis märgib nõukogu, et kui institutsioonid kasutavad mitteturumajanduslike riikide eksportijate väljavõttelist uuringut, siis uurivad nad iga valimisse kaasatud eksportija individuaalset olukorda ning vajaduse korral tema esitatud taotlust. Nendele ettevõtjatele, keda ei kaasatud valimisse, kohaldavad institutsioonid valimisse kaasatud ettevõtjate kaalutud keskmist dumpingumarginaali (käesolevas asjas 28,9%). Siiski võivad viimati mainitud ettevõtjad esitada vajaliku teabe, et neile kohaldataks individuaalset dumpingumarginaali vastavalt algmääruse artikli 17 lõikes 3 esitatud tingimustele. See viimane säte annab institutsioonidele nimetatud küsimuses laia kaalutlusõiguse, kuivõrd neil ei ole kohustust neid taotlusi kontrollida siis, kui eksportijate või tootjate arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist. Sellest tuleneb, et turumajandusliku kohtlemise võimaldamine eksportijale, keda ei kaasatud valimisse, ei mõjuta sugugi selle eksportija olukorda, kui komisjon otsustab jätta tema suhtes arvutamata individuaalse dumpingumarginaali vastavalt algmääruse artikli 17 lõikele 3.

71      Käesolevas asjas esitasid 141 Hiina eksportijat ning 73 Vietnami eksportijat, keda ei kaasatud valimisse, turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused. Seega jätsid institutsioonid õigustatult algmääruse artikli 17 lõike 3 alusel need taotlused kontrollimata, kuna selline kontrollimine oleks ka pelgalt dokumentide analüüsi vormis uurimise õigeaegse lõpetamise sisuliselt võimatuks muutnud. Selles olukorras kohaldas nõukogu valimisse kaasamata eksportijatele valimisse kaasatud eksportijate kaalutud keskmist dumpingumarginaali.

72      Nõukogu sõnul ei käsitle hagejate viidatud kohtupraktika seda, kuidas peavad institutsioonid väljavõttelist uuringut teostama, et arvutada dumpingumarginaalid ekspordi puhul, mis on pärit mitteturumajanduslikust riigist, ega võta ka seisukohta nende ettevõtjate turumajandusliku kohtlemise taotluste kontrollimise osas, kes ei kuulu valimisse. Seega ei kinnita see kohtupraktika tulemuslikult hagejate seisukohta.

73      Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et institutsioonid kontrollisid varasemate, väiksemat hulka äriühinguid hõlmavate uurimiste raames nende ettevõtjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, kes ei kuulunud valimisse, kuna esiteks on käesolevas asjas teostatud menetlus kooskõlas algmääruse artikli 17 lõikega 3 ning teiseks on institutsioonidele antud kaalutlusõiguse eesmärk võimaldada neil kohandada oma praktikat vastavalt iga juhtumi eripärale. Sellest tuleneb, et institutsioonid ei rikkunud „mittediskrimineerimise põhimõtet”. Pealegi õigustab valimisse kuuluvate äriühingute ja sealt välja jäänud äriühingute erinevat kohtlemist objektiivselt erakordselt suur taotluste arv, mille individuaalne kontroll oleks takistanud uurimise õigeaegset lõpetamist.

74      Täiendavalt on valimisse kuuluvate äriühingute, kellele võimaldatakse turumajanduslik kohtlemine või olenevalt olukorrast individuaalne kohtlemine, kaalutud keskmise dumpingumarginaali kohaldamine sellistele äriühingutele, kes ei kuulu valimisse, kuid kelle turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlus rahuldati, üksnes institutsioonidele antud võimalus. Algmäärus ei kohusta neid sellegipoolest nimetatud lähenemist kasutama. Samuti ei tõendanud hagejad, et algmääruse artikli 17 kohaldamine toob käesolevas asjas kaasa ilmselgelt sobimatu tulemuse.

75      Nõukogu leiab, et samadel põhjustel tuleb tagasi lükata teine väide, kuna turumajandusliku kohtlemise taotluste kontrollimist reguleeriv menetluslik raamistik on sama mis individuaalse kohtlemise taotluste puhul.

76      Kolmanda väite osas meenutab nõukogu, et tulemuslik viitamine õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele eeldab esiteks, et ametiasutus on andnud huvitatud isikule täpseid ja tingimusteta individuaalseid kinnitusi, ning teiseks, et need kinnitused tekitasid huvitatud isikul põhjendatud ootusi. Käesolevas asjas ei ole kumbki nendest tingimustest täidetud.

77      Nimelt ei kinnitanud komisjon hagejatele kordagi täpselt ja tingimusteta, et ta kontrollib nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ka juhul, kui neid ei võeta valimisse. Algatamise teate punkti 5.1 alapunktis b täpsustati sellega seoses, et kuigi komisjon kasutab eksportivate tootjate väljavõttelist uuringut, võib ta otsustada jätta arvutamata individuaalse dumpingumarginaali nende ettevõtjate osas, kes ei kuulu valimisse, kui nende arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.

78      Iga hoolikas ettevõtja võib seega mõista, et välja arvatud juhul, kui ta kuulub valimisse või kui eksportivate tootjate arv on arvatust väiksem, ei kehtesta komisjon individuaalset dumpingumarginaali, ei arvuta normaalväärtust tema raamatupidamisandmete alusel ega tee seega otsust tema turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse kohta. Sama kehtib ka „turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse vormi” kohta, kuna komisjon saatis selle vormi tootjatele ajal, kui ta ei teadnud veel, kui mitu taotlust talle esitatakse ega ka kui mitu või millised ettevõtjad võetakse valimisse. Järelikult ei saa seda vormi lugeda täpseks kinnituseks, et kõiki turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi kontrollitakse.

79      Pealegi ei tõendanud hagejad, et neile tekkis kahju, kuna nende õiguspärast ootust väidetavalt rikuti. Lõpuks ei kaldunud institutsioonid nii toimides kõrvale varasemast praktikast ega ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

80      Viienda väite osas leiab nõukogu, et selle väite kohta esitatud argumendid tuginevad ekslikule eeldusele, et institutsioonid kasutasid väljavõttelist uuringut, et otsustada turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle. Muu hulgas kohaldas nõukogu hagejatele kõigi valimisse kuuluvate äriühingute (sh Golden Step) kaalutud keskmist dumpingumarginaali.

81      CEC nõustub nõukogu argumentidega ja rõhutab, et komisjon kasutas väljavõttelist uuringut dumpingumarginaali arvutamiseks, mitte aga turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle otsustamiseks. Arvestades turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist taotlenud eksportijate arvu, olid selle tehnika kasutamise tingimused igal juhul täidetud. Seega ei olnud institutsioonidel kohustust vastavalt algmääruse artikli 17 lõikele 3 otsustada nende eksportijate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle, kes ei kuulunud valimisse, kuna selline kontrollimine oleks takistanud uurimise õigeaegset lõpetamist. Selline kohustus läheks ka vastuollu viidatud sätte eesmärgiga.

82      CEC lisab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumise osas, et ettevõtjatel ei ole alust õiguspäraselt oodata, et jääb kestma mingi olukord, mida ühenduse institutsioonid oma kaalutlusõiguse raames võivad muuta.

 Üldkohtu hinnang

83      Esiteks tuleb märkida, et algmääruse artikli 17 lõigete 1 ja 3 kohaselt on väljavõttelise uuringu kasutamine, mis võimaldab tegeleda suure hulga kaebuste esitajate, eksportijate, importijate, tooteliikide või tehingutega, uurimise piiritlemine. Seda hinnangut kinnitab algmääruse artikli 9 lõige 6, mille kohaselt uurimisse ei hõlmata valimisse kaasamata tootjaid.

84      Algmäärus näeb siiski ette, et sellise piiritlemise kasutamisel peavad institutsioonid täitma kaks nõuet. Esiteks peab koostatud valim olema algmääruse artikli 17 lõigete 1 ja 2 tähenduses tüüpiline. Seejärel näeb algmääruse artikli 9 lõige 6 ette, et valimisse kaasamata tootjatele kehtestatud dumpingumarginaal ei tohi ületada valimisse kaasatud äriühingute kaalutud keskmist dumpingumarginaali.

85      Teiseks annab viimati mainitud säte koostoimes seal viidatud algmääruse artikli 17 lõikega 3 igale valimisse kaasamata tootjale võimaluse taotleda individuaalset dumpingumarginaali, kui ta esitab selleks ettenähtud tähtaja jooksul vajaliku teabe ja kui see arvutus ei ole komisjonile põhjendamatult koormav ega takista uurimise õigeaegset lõpetamist.

86      Kolmandaks näeb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b ette, et normaalväärtus määratakse kindlaks vastavalt sama sätte lõigetele 1–6, kui ühe või mitme uurimisega hõlmatud tootja nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel tõendatakse, et selle lõike punktis c esitatud tingimused on täidetud.

87      Seega, nagu märgib nõukogu, saavad valimisse kaasamata tootjad taotleda individuaalse dumpingumarginaali arvutamist – mis omakorda eeldab algmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga b hõlmatud riikide puhul turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse rahuldamist – üksnes selle määruse artikli 17 lõike 3 põhjal. Siiski annab viimati mainitud säte komisjonile kaalutlusõiguse otsustada, kas turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste arvu silmas pidades on nende kontrollimine põhjendamatult koormav ja takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.

88      Eelnevatest kaalutlustest ilmneb kõigepealt, et väljavõttelise uuringu kasutamise korral ei anna algmäärus valimisse kaasamata ettevõtjatele tingimusteta õigust individuaalse dumpingumarginaali arvutamisele. Sellise taotluse rahuldamine sõltub nimelt komisjoni otsusest algmääruse artikli 17 lõike 3 kohaldamise kohta.

89      Seejärel, kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b kohaselt on turumajandusliku kohtlemise või individuaalse kohtlemise võimaldamise eesmärk üksnes kindlaks määrata normaalväärtuse arvutusmeetod, et arvutada individuaalseid dumpingumarginaale, siis ei ole komisjonil kohustust kontrollida valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, kui ta on järeldanud algmääruse artikli 17 lõike 3 kohaldamise raames, et selliste marginaalide arvutamine on põhjendamatult koormav ja takistab uurimise õigeaegset lõpetamist.

90      Lõpuks ei ole käesolevas asjas vaidlustatud seda, et kõigi nende valimisse kaasamata ettevõtjate individuaalsete dumpingumarginaalide arvutamine, kes selle kohta taotluse esitasid, on põhjendamatult koormav ning takistab uurimise õigeaegset lõpetamist.

91      Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate argumendid selle kohta, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktid b ja c kohustasid komisjoni kontrollima valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, kaasa arvatud siis, kui neile ei kohaldata individuaalset dumpingumarginaali. Sellega seoses tuleb lisada, et hagejate viidatud kohtupraktika, mille kohaselt komisjon otsustab turumajandusliku või individuaalse kohtlemise võimaldamise iga talle esitatud taotluse kontrollimise põhjal, ei tähenda, et see institutsioon peab kontrollima iga taotlust ka siis, kui ta ei kavatse algmääruse artikli 17 lõike 3 alusel arvutada individuaalseid dumpingumarginaale.

92      Sama kehtib ka hagejate argumendi kohta valimisse kaasatud ja kaasamata äriühingute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest (vt eespool punkt 60). Nimelt on need kaks äriühingute kategooriat erinevates olukordades, kuna esimeste puhul peab komisjon tingimata arvutama individuaalse dumpingumarginaali, mis omakorda eeldab turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse kontrollimist ja rahuldamist, samas ei ole komisjonil kohustust teiste puhul individuaalset dumpingumarginaali kindlaks määrata. Seega ei nõua mittediskrimineerimise põhimõte nende kahe äriühingute kategooria identset kohtlemist, kuna see põhimõte keelab ühelt poolt, et sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt, ja teiselt poolt, et erinevaid olukordi koheldakse sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

93      Mis puudutab argumenti, mis käsitleb valimisse kaasamata äriühingute võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis ei saa käesolevas asjas leida – vastupidi hagejate väidetele –, et see põhimõte kohustas komisjoni otsustama kõigi talle esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste üle, nii et valimisse kaasamata tootjatele või eksportijatele, kellele võimaldatakse turumajanduslik või individuaalne kohtlemine, võidakse kohaldada nende valimisse kaasatud äriühingute keskmist dumpingumarginaali, kellele võimaldati turumajanduslik või individuaalne kohtlemine.

94      Eespool punktides 87–91 sai märgitud, et kui turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste arv on nii suur, et nende kontrollimine takistaks institutsioonidel uurimist õigeaegselt lõpetada, ei pea institutsioonid vastavalt algmääruse artikli 17 lõikele 3 otsustama kõigi nende taotluste üle, ja seda isegi pelgalt selleks, et eristada valimisse kaasamata äriühingute hulgast need, kellele tuleks võimaldada turumajanduslik või individuaalne kohtlemine, et neile omakorda kohaldada valimisse kaasatud selliste äriühingute keskmist dumpingumarginaali, kellele võimaldati turumajanduslik või individuaalne kohtlemine, ilma sellegipoolest individuaalset dumpingumarginaali arvutamata.

95      Käesolevas asjas esitasid Hiina eksportivad tootjad komisjonile 141 turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlust, nii et isegi kui neid oleks saanud kontrollida pelgalt dokumentide põhjal, siis ilma et oleks olnud vajadust neid andmeid puudutatud tootjate või eksportijate juures kontrollida, leidis komisjon õigustatult, et taotluste arv oli ilmselgelt liiga suur, et neid saaks kontrollida ilma uurimise õigeaegset lõpetamist takistamata.

96      Seega tuleb sedastada, et hagejate viidatud erinev kohtlemine, mis on algmääruse artiklis 17 sätestatud väljavõttelisele uuringule omane, on käesolevas asjas objektiivselt õigustatud sellega, et komisjonile esitati nii suur arv turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi.

97      Seega, kuigi komisjonil oli õigus tegutseda nii, nagu hagejad kirjeldasid eespool punktis 61, ei kohustanud siiski algmäärus ega ka võrdse kohtlemise põhimõte teda nii käituma.

98      Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata teine väide, kuna samad kaalutlused kehtivad valimisse kaasamata äriühingute individuaalse kohtlemise taotluste kontrollimisele.

99      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetava rikkumise osas laieneb see põhimõte väljakujunenud kohtupraktika kohaselt igale õigussubjektile, kellel ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi. Isik ei saa nimetatud põhimõtte rikkumisele tugineda, kui haldusasutus ei ole talle konkreetseid tagatisi andnud (Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑182/03 ja C‑217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5479, punkt 147).

100    Algatamise teate punkti 5.1 alapunkti a i neljandast taandest ja eeskätt sellele punktile lisatud 1. joonealusest märkusest ilmneb, et komisjon teavitas puudutatud ettevõtjaid võimalusest kasutada väljavõttelist uuringut vastavalt algmääruse artiklile 17 ja et sellises olukorras võib valimisse kaasamata ettevõtjatele taotleda algmääruse artikli 17 lõike 3 järgselt individuaalse marginaali arvutamist. Seda teavet korrati algatamise teate punkti 5.1 alapunktis b. Seega, kuigi komisjon kutsus puudutatud ettevõtjaid üles esitama turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, ei kujuta see endast täpset, tingimusteta ja ühetaolist kinnitust, et neid taotlusi ka kontrollitakse.

101    Sellega seoses tuleb tunnistada, et kuigi komisjon ei reageerinud pika aja jooksul, ei saa see endast kujutada kinnitust, mis võib hagejates tekitada õiguspärast ootust. See reaktsiooni puudumine ei mõjuta nimelt algatamise teates kasutatud selget sõnastust.

102    Mis puudutab etteheidet, et institutsioonid on kõrvale kaldunud oma varasemate uurimiste praktikast, siis tuleb meenutada, et komisjon ei ületanud talle algmääruse artikli 17 lõikega 3 antud kaalutlusõigust, kui ta järeldas, et kõigi valimisse kaasamata Hiina eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste kontrollimine takistaks tal uurimist algmääruses märgitud tähtajal lõpetada. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui institutsioonidel on lai kaalutlusõigus oma poliitika rakendamiseks vajalike meetmete valikul, siis ei saa ettevõtjatel olla põhjendatud õiguspärast ootust olemasoleva meetme säilimise suhtes, kuna ühenduse institutsioonid võivad oma pädevuse raames seda meedet muuta (Euroopa Kohtu 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 258/84: Nippon Seiko vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1923, punkt 34, ja 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑171/87: Canon vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑1237, punkt 41).

103    Mis puudutab lõpuks viiendat väidet, siis tuleb märkida, et kuna institutsioonid ei rikkunud õigusnormi, kui nad jätsid kontrollimata valimisse kaasamata ettevõtjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused ning kohaldasid neile ettevõtjatele valimisse kaasatud ettevõtjate keskmist dumpingumarginaali, siis ei ole institutsioonid sellel põhjusel hagejate dumpingumarginaali ekslikult arvutanud. Sellega seoses tuleb lisada, nagu täpsustab ka nõukogu, et valimi kaalutud keskmise dumpingumarginaali arvutamisel võeti Golden Stepi dumpingumarginaal arvesse.

104    Sellest tuleneb, et kolm esimest väidet ning viies väide tuleb tagasi lükata.

 Neljas väide, mis käsitleb kaitseõiguste, põhjendamiskohustuse ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist

 Poolte argumendid

105    Hagejad väidavad, et kuna institutsioonid teavitasid neid 2006. aasta juulis oma kavatsusest jätta nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaatamata, siis rikkusid need institutsioonid hagejate kaitseõigusi, algmääruse artikli 18 lõiget 4 ning kohustust oma otsust põhjendada. Kuigi hagejaid teavitati lõpliku avalikustamise dokumendis sellest, et nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ei kontrollita, sest neid ei kaasatud valimisse, on siiski tõsi, et selles faasis ei olnud hagejatel enam võimalust vaidlustada valimi koostamise otsust. Ajutises määruses ei märgitud, et valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ei kontrollita või et valim oli koostatud, arvestades nende Hiina tootjate osakaalu, kes väärisid turumajanduslikku kohtlemist. Lisaks paluvad hagejad nõukogul esitada Hiina valitsuse teatis, milles viimane vaidlustas valimi tüüpilisuse.

106    Kuna komisjon ei teatanud uurimise esimese 11 kuu jooksul valimi koostamise meetodit, siis ei olnud hagejatel võimalust taotleda komisjonilt valimi koostamist nende kandidaatide põhjal, kellele võib turumajanduslikku kohtlemist võimaldada. See asjaolu rikub ka 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi punkti 6.9 (vt eespool punkt 10). Samuti ei saa välistada, et Hiina asutused oleksid valimi koostamisele vastu vaielnud, kui nad oleksid teadnud, et institutsioonidel ei olnud kavatsust kontrollida nende äriühingute turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi, keda valimisse ei kaasatud. Selles olukorras on rikutud ka hagejate õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna neil ei olnud võimalust esitada oma argumente nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste rahuldamata jätmise kohta.

107    Nõukogu, keda toetavad komisjon, CEC ja Itaalia tootjad, vaidleb vastu hagejate argumentide põhjendatusele.

 Üldkohtu hinnang

108    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika alusel tuleb kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaselt ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma hinnangut dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (Euroopa Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑49/88: Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑3187, punkt 17; 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99; Üldkohtu 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑147/97: Champion Stationery jt vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑4137, punkt 55, ja 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑88/98: Kundan ja Tata vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑4897, punkt 132).

109    Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu ilmneb ajutise määruse põhjendustest 62, 64, 135 ja 143, märkis komisjon, et iga dumpinguvastane tollimaks valimisse kaasamata tootjate suhtes arvestatakse vastavalt algmääruse artikli 9 lõike 6 sätetele ja et nende tootjate dumpingumarginaal määrati kindlaks, arvutades valimi ettevõtjate kaalutud keskmised dumpingumarginaalid.

110    Seega esitas komisjon ajutises määruses oma seisukoha valimisse kaasamata tootjate dumpingumarginaali arvutamise meetodi kohta, mis seisnes valimi ettevõtjate kaalutud keskmise dumpingumarginaali kohaldamises. See meetod tähendas, et nende ettevõtjate esitatud turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlusi ei kontrollita, kuna sellisest kontrollimisest ei olnud kõnealuses menetluses kasu.

111    Sellest tuleneb, et hagejatel oli juba ajutise määruse ja vahepealse avalikustamise dokumendi edastamise hetkest (vt eespool punkt 23) võimalus teada anda oma seisukoht meetodi osas, mida komisjon kasutas nende dumpingumarginaali arvutamiseks. Samal põhjusel tuleb ka 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi punkti 6.9 rikkumist käsitlev etteheide tagasi lükata, kuna see säte paneb uurivatele asutustele üksnes kohustuse esitada lõplike tollimaksude kehtestamise aluseks olevad asjaolud ja kaalutlused.

112    Mis puudutab etteheidet selle kohta, et komisjon oleks pidanud hagejaid teavitama oma kavatsusest jätta kontrollimata nende turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlused sellises faasis, kui hagejad saaksid tulemuslikult valimi tüüpilisust vaidlustada, siis piisab märkimisest, et nagu eespool punktis 100 sai rõhutatud, teavitas komisjon algatamise teates puudutatud tootjaid võimalusest kasutada väljavõttelist uuringut vastavalt algmääruse artiklile 17 ja et sellises olukorras võib valimisse kaasamata ettevõtjatele taotleda algmääruse artikli 17 lõike 3 järgselt individuaalse marginaali arvutamist.

113    Mis puudutab asjaolu, et valimisse kaasamata ettevõtjate turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluste kontrollimata jätmine on algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b ja artikli 17 järgne toiming (vt eespool punktid 88–91), siis oli hagejatele juba uurimise algatamise hetkest teada, et komisjon võib jätta need taotlused kontrollimata, kui selle määruse artikli 17 lõike 3 tingimused on täidetud. Lisaks ei olnud komisjonil kohustust võtta selles küsimuses lõplik seisukoht juba uurimise algatamise hetkel, kuna tollel ajal ei olnud tal veel andmeid, et hinnata, kas tal oli võimalus arvutada valimisse kaasamata ettevõtjate individuaalseid dumpingumarginaale. Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

114    Kuna eespool punktis 106 esitatud etteheited tuginevad eeldusele, et institutsioonid rikkusid oma kohustusi hagejate kaitseõiguste kaitse valdkonnas, siis tuleb need samuti tagasi lükata.

115    Sellest tulenevalt tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Kuues väide, mis käsitleb algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist

 Poolte argumendid

116    Hagejad väidavad, et institutsioonid ei edastanud neile nõuetekohaselt uut asjaolude analüüsi seoses ühenduse tootmisharule tekkinud kahjuga ega andnud neile võimalust esitada oma kommentaare selle uue hinnangu kohta seoses lõplike tollimaksude ülesehitusega (vt eespool punktid 24–30). Lisaks ei selgitanud komisjon piisavalt, miks ta muutis oma analüüsi ja kasutas erinevaid andmeid, kui olid märgitud tema esialgses ettepanekus.

117    Kuigi komisjon leidis 7. juuli 2006. aasta lõpliku avalikustamise dokumendis, et 140 miljonit paari jalatseid aastas ei kahjustanud ühenduse tootmisharu, oli ta 28. juuli 2006. aasta täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis seda arvu oluliselt vähendanud 41,5 miljoni paarini, selgitamata seda muutmist õigustavaid põhjuseid, mistõttu võrdlusaastatega manipuleerides oli saavutatud „loomuvastane mõju” ning Hiina ja Vietnami tollimaksude väärtused läksid vahetusse. Mis puudutab nende majanduslikku põhjendust, siis pidid DDS-süsteemiga kehtestatud kogused vähendama impordimahust tulenevaid pingeid, kuigi seda importi ei loetud ebaausa tegevuse tagajärjeks, samas kui dumpinguvastaste meetmete eesmärk on reageerida ebaausa dumpingu tagajärgedele. Nende kahe süsteemi erinevused olid rahvusvahelises kaubanduses sama suured, kuna DDS-süsteem tähendas, et teatud koguse pealt ei tule tollimaksu maksta, samas mõjutas aga lõplikult vastuvõetud süsteem kogu importi. Neid erinevusi arvestades oli komisjoni poolt hagejatele antud viiepäevane tähtaeg oma märkuste esitamiseks tema uue ettepaneku kohta ebapiisav, nagu hagejad ka haldusmenetluse käigus kaebasid.

118    Vaidlustatud määrus, mille põhjenduses 301 järgiti komisjoni viimast ettepanekut, ei sisaldanud piisavat põhjendust selle erinevuse kohta ega esitanud piisavaid põhjusi uue meetodi kasutamiseks. Seevastu piirdus vaidlustatud määruse põhjendus 301 täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi punkti 280 sõnastuse kordamisega, kus ei esitatud ka rohkem andmeid. Lisaks ei esitatud täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ühtegi arvu või arvutust vaidlustatud määruse põhjenduses 301 kirjeldatud meetodi põhjendamiseks ning see ei võimalda selgitada, miks kasutati esialgse ettepanekuga võrreldes erinevaid aastaid, väärtusi ja koguseid. Ühtlasi rikkusid institutsioonid algmääruse artiklit 20, milles nõutakse oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel komisjon kavatseb soovitada lõplike meetmete kehtestamist. Siiski ei selgitatud ega õigustatud komisjoni uue lähenemise aluseks olevat asjaolude hinnangut.

119    Lisaks sellele rikkus komisjon hagejate kaitseõigusi, kuna ta ei võimaldanud neil tulemuslikult esitada oma seisukohta olulistes küsimustes, nagu uue ettepaneku põhjendatus, väidetud faktide ja asjaolude õigsus ja asjassepuutuvus, teostatud arvutused ning komisjoni esitatud tõendid, toetamaks tema järeldusi dumpingu ning ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kohta. Neil kahel süsteemil olid põhimõttelised erinevused nende aluseks olnud faktide analüüsis. Need erinevused tõid kaasa täiesti vastandlikud tagajärjed Hiina ja Vietnami tootjatele, ilma et komisjon oleks selgitanud, kuidas ta selle järelduseni jõudis, ega andnud huvitatud isikutele võimalust kasutada oma kaitseõigusi.

120    Nõukogu katse piirata nende kahe ettepaneku erinevusi, märkides, et vastu võetud süsteem võtab arvesse asjaolu, et üksnes teatud koguselist määra ületav import tekitab kahju, tähendab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist ka impordile, mis ei tekita kahju, see on aga vastuolus algmääruse artikli 1 lõikega 1. Hagejate vastu ei saa kasutada asjaolu, et nad said esitada selle süsteemi kohta mõned märkused algmääruse artikli 20 lõikes 5 sätestatud kümnepäevasest tähtajast lühema tähtaja jooksul, samuti ei saa see asjaolu heastada komisjoni edastatud teabe ebapiisavust. Nimelt tuleb küsimust, kas komisjoni antud tähtaeg oli piisav hagejate kaitseõiguste tagamiseks, hinnata komisjoni vastu võetud meetodi muutuse ulatust ning uut õiguslikku ja faktilist hinnangut käsitlevate andmete või selgituste puudumist arvestades. Sellega seoses märgivad hagejad, et kui institutsioonid ei selgita piisavalt nende kasutatud meetodit ja faktide hinnangut, siis on võimalus esitada mõned kommentaarid vähese väärtusega ega tähenda, et algmääruse artikli 20 nõudeid, ühenduse õiguse üldpõhimõtteid või maailma kaubandusorganisatsiooni õigusnorme on täidetud. Lisaks võttis komisjon ise vastu väga piirava ajakava, mis välistas igasuguse ajapikenduse, et esitada täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta kommentaare. Peale selle käsitlesid kuid kestnud arutlused DDS-süsteemi, mitte aga lõpuks vastu võetud süsteemi.

121    Hagejad leiavad, et puuduste tõttu täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ning neile antud ebapiisava tähtaja tõttu ei olnud neil võimalust esitada komisjonile põhjuseid, miks viimase lähenemine oli sobimatu või põhjendamatu, ega esitada oma seisukohta selles dokumendis esitatud ettepaneku aluseks oleva meetodi või arvandmete kohta. Seega rikkusid institutsioonid algmääruse artiklit 20, kuna nad ei edastanud hagejatele vaidlustatud määruse aluseks olevaid olulisi fakte ja kaalutlusi.

122    Lõpuks lisavad hagejad, et kui neile oleks antud piisav võimalus esitada kommentaare täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, oleksid nad märkinud esiteks, et pakutud süsteem rikub algmääruse artikli 1 lõiget 1, kuna sellega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks impordile, mis ei tekita kahju; teiseks, et iga ettevõtja kohta tulnuks arvutada individuaalne kahjumarginaal; ja kolmandaks, et komisjoni viimane ettepanek oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, kuna muudetud faktiline hinnang – mida ei selgitatud ega õigustatud – tõi kaasa „loomuvastase tagajärje” ning Hiina ja Vietnami dumpinguvastaste meetmete taak pöörati ümber.

123    Nõukogu märgib, et nii DDS-süsteem kui ka lõpuks kasutatud meetod tuginevad ideele, et käesolevas asjas tekitas olulist kahju üksnes teatud mahtu ületav import ja et see asjaolu tuli arvesse võtta lõplike tollimaksude määra kindlaksmääramiseks kasutatud meetodis. Lõpuks valitud lõplike tollimaksude arvutamise meetodis erines üksnes selle asjaolu arvestamise viis.

124    Nõukogu rõhutab, et täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi vastuvõtmisel ei kasutanud komisjon „mittekahjustavat väärtust”, mida hagejad enda väitel ei suuda arvutada neile edastatud andmete põhjal. Vastupidi, dumpingu maht, st dumpinguhinnaga impordi maht oli endiselt uue meetodi keskne osa, samas kui igasugune viide kindla aasta impordi väärtusele võidi arvutada lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 157 ja 159 esitatud andmete põhjal.

125    Lisaks andis ülevaade meetodist, mille kohaselt kahju kõrvaldamise määra (vt eespool punkt 29) kindlakstegemisel võeti arvesse mittekahjustava impordi mahu majanduslik mõju, hagejatele võimaluse esitada enda üksikasjalikud märkused selle kohta oma 2. augusti 2006. aasta e-kirjas. Kui hagejatel oli vaja täiendavaid andmeid oma õiguste kasutamiseks, oleks nad pidanud selle kohta esitama täpse taotluse.

126    Nõukogu, keda toetab CEC, vaidleb samuti vastu kaitseõiguste väidetevale rikkumisele seetõttu, et hagejatel oli vaid viis päeva, et anda teada oma seisukoht täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta. Arvestades esiteks seda, et hagejad ei esitanud märkusi täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta ega ka taotlust selleks määratud tähtaja pikendamiseks; teiseks seda, et menetlus oli siis juba väga kaugele jõudnud; ja kolmandaks seda, et dumpingu mahu üle oli mitu kuud vaieldud, siis tuleb määratud tähtaega lugeda piisavaks. Igal juhul ei tõendanud hagejad, et neil oli võimatu enda huve kaitsta selle tähtaja tõttu, kuivõrd nad olid selles küsimuses esitanud üksikasjalikud märkused, nende hagis ei märgita aga muid asjaolusid, mida nad oleksid võinud esitada. Nõukogu leiab, et selles olukorras ei ole vaja kommenteerida hagejate argumente, mida nad oleksid esitanud, kui neile oleks määratud pikem tähtaeg.

127    Mis puudutab viimasena argumente lõpuks vastu võetud süsteemi kooskõlast algmääruse artikli 1 lõikega 1, siis märgib nõukogu, et need tuleb jätta tähelepanuta, sest käesolev väide käsitleb üksnes hagejate kaitseõiguste rikkumist.

 Üldkohtu hinnang

128    Oma kuuendas väites märgivad hagejad esiteks, et institutsioonid rikkusid algmääruse artiklit 20, kuna komisjon ei edastanud ühelt poolt asjaolusid, mille põhjal ta teostas täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis esitatud arvutused, ja teiselt poolt ei andnud neile piisavat ja sama artikli lõikega 5 kooskõlas olevat tähtaega esitamaks oma täielikud märkused komisjoni uue lähenemise kohta.

129    Teiseks väidavad hagejad, et institutsioonid ei märkinud lõpliku avalikustamise dokumendis, täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ega ka vaidlustatud määruses põhjuseid, mis õigustasid rakendatud meetodit, et võtta arvesse sellist impordimahtu, mis ei tekita kahju ning vähendab kahju määra, selle asemel et vabastada import, mis ei tekita kahju, dumpinguvastastest tollimaksudest. Need asjaolud kujutavad hagejate sõnul endast hagejate kaitseõiguste rikkumist ning ebapiisavat põhjendust.

130    Kõigepealt tuleb märkida, et algmääruse artikkel 20 annab juhised asjaomaste poolte, st eksportijate õiguse kohta olla ära kuulatud, mis on üks ühenduse õiguskorras tunnustatud põhiõigusi ning hõlmab õigust, et neid teavitataks peamistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse institutsioonile soovitada lõplike tollimaksude kehtestamist (vt selle kohta eespool punktis 108 viidatud kohtuotsused Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, punkt 15, ja Champion Stationery jt vs. nõukogu, punkt 55).

131    Selles olukorras tuleb hagejate argumente algmääruse artikli 20 kohta tõlgendada nii, et nendega viidatakse neile ühenduse õiguskorraga, sh viidatud sättega antud kaitseõiguste rikkumisele (vt selle kohta eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Kundan ja Tata vs. nõukogu, punkt 131).

132    Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktis 108 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma hinnangut dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta.

133    Sellega seoses tuleb samuti märkida, et lõpliku avalikustamise ebapiisavus muudab lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse õigusvastaseks vaid siis, kui selle avalikustamata jätmise tõttu ei saanud menetluspooled tõhusalt oma huve kaitsta. Olukord oleks selline eeskätt siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest ja millele tuleb lõpliku avalikustamise korral erilist tähelepanu pöörata vastavalt algmääruse artikli 20 lõikele 2. Olukord on samadel põhjustel selline ka siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad nendest, millele tugineb komisjoni või nõukogu otsus, mis on tehtud pärast lõpliku avalikustamise dokumendi edastamist, nagu see ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest.

134    Nagu on märgitud eespool punktides 25–27, soovitas komisjon lõpliku avalikustamise dokumendis kõigepealt DDS-süsteemi, mis tugines asjaolule, et üksnes import, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas, tekitab algmääruse artikli 3 tähenduses kahju. See hinnang tugines kuni 1. jaanuarini 2005 kehtinud koguseliste piirangute süsteemile, mis takistas sellist kahju, ning 2005. aastal Hiinast imporditud koguste arvutamisele. Selle ettepaneku kohaselt tuli kohaldada lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Hiinast pärit impordile, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas. See tollimaks vastas võrdlushinna allalöömismarginaalile, mis oli käesolevas asjas 23%.

135    Eespool punktides 29 ja 30 märgiti, et komisjon muutis siiski täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi raames oma ettepanekut kahju kõrvaldamiseks vajalike tollimaksude vormi kohta. See uus lähenemine tugines samuti sellisele impordimahule, mis ei tekita kahju algmääruse artikli 3 tähenduses. Sellegipoolest erinesid täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohaselt mittekahjustava impordi mahu arvutamise meetod kui ka selle mahu mõju pakutud lõplike tollimaksude vormile nendest, millele lõpliku avalikustamise dokumendis viidati.

136    Täpsemalt meenutas komisjon esiteks täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis, et Hiinast pärit impordi võrdlushinna allalöömismarginaal oli käesolevas asjas 23%. Teiseks tegi ta kindlaks, et sellest riigist pärit import moodustas uurimisperioodil 38% kahest kõnealusest riigist pärit impordist. Kui seda protsenti kohaldati kogu Hiinast ja Vietnamist 2003. aastal toimunud impordile (109 miljonit paari jalatseid), siis andis see tulemuseks ligi 41,5 miljonit paari jalatseid, mida loeti koguseks, mis ei kahjusta ühenduse tootmisharu. Kolmandaks leidis komisjon, et see kogus vastas 28,26%-le impordist, mis toimus 2005. aastal Hiinast. Lõpuks, neljandaks vähendas komisjon algselt kehtestatud kahjumarginaali (23%) 28,26% võrra, mille tulemusel oli „kaalutud” kahjumarginaal 16,5%.

137    Eelnevast tuleneb, et lõpliku avalikustamise dokumendis ja täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis esitatud meetodid erinevad järgmistes punktides. Esiteks, selle asemel, et määrata kindlaks iga-aastane mittekahjustav impordimaht 2005. aastal Hiinast pärit impordi osas, kehtestas komisjon selle aastase koguse, korrutades 2003. aastal imporditud 109 miljonit paari jalatseid 38%-ga. See protsent vastas nimetatud riigist pärit impordi osale kogu uurimisperioodi jooksul kahest kõnealusest riigist toimunud impordis. Teiseks ei vabastanud komisjon seda aastast kogust – mida täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 278–280 loeti mittekahjustavaks – dumpinguvastase tollimaksu kohaldamisest, vaid otsustas seda kogust arvestada, vähendades kahju kõrvaldamise taset ning kohaldades dumpinguvastaseid tollimakse alates esimesest imporditud paarist.

138    Sellega seoses tuleb sedastada, et asjaolu, et komisjon muutis oma analüüsi kommentaaride alusel, mille huvitatud pooled esitasid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, ei kujuta endast kaitseõiguste rikkumist. Nimelt, nagu ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest, ei piira lõpliku avalikustamise dokument komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist. See säte kohustab komisjoni üksnes avalikustama nii kiiresti kui võimalik need asjaolud ja kaalutlused, mis erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis tema algset lähenemist toetanutest. Huvitatud isikud saavad nimelt selle avalikustamise teel aru, miks institutsioonid võtsid vastu erineva seisukoha.

139    Järelikult peab selleks, et kindlaks määrata, kas komisjon järgis algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest tulenevaid hagejate õigusi, uuesti kontrollima, kas komisjon avalikustas neile asjaolud ja kaalutlused, mis olid aluseks uuele analüüsile kahju kohta ja kahju kõrvaldamiseks vajalike meetmete vormi kohta, kui need asjaolud ja kaalutlused erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis esitatuist (vt eespool punkt 133).

140    Sellega seoses märkis komisjon kõigepealt täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis, et tema uus lähenemine võimaldab jätta erinevad importijate kategooriad eristamata.

141    Mis puudutas seejärel neid asjaolusid, mille põhjal komisjon kohandas kahjumarginaali 23%-lt 16,5%-le, siis väidavad hagejad ekslikult, et neil puudus nendele asjaoludele juurdepääs. Nimelt, eespool punktis 136 kirjeldatud meetod, mis käsitleb kahjumarginaali kohandamist, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahu, on ära toodud täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis. Selles dokumendis ei anta tõepoolest teavet 2005. aastal Hiinast pärit impordi täpse koguse kohta, mis võimaldaks kontrollida, kas protsendimäär 28,26% vastab tegelikkusele. Võttes siiski arvesse, et komisjoni sõnul vastas 41,5 miljonit paari jalatseid 28,26%-le kogu 2005. aastal Hiinast pärit impordile, siis võib sellest järeldada, et selle impordi maht oli 146,85 miljonit paari jalatseid. Ka hagejad kordasid seda arvutust oma 2. augusti 2006. aasta e-kirjas (vt eespool punkt 31).

142    Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et komisjon avalikustas hagejatele oma põhjendused, mille alusel ta arvutas kahjumarginaali, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahu. Ta avalikustas ka kõik arvandmed, mis olid tema arvates selles küsimuses asjakohased, nii et hagejate kaitseõigusi ei ole sellega seoses rikutud.

143    Sama moodi nõukogu väidetuga (vt eespool punkt 127) tuleb rõhutada, et hagejate hagiavaldustes esitatud väide käsitleb nende kaitseõiguste rikkumist, mitte aga algmääruse artikli 1 lõike 1 rikkumist. Sellest tuleneb, et Üldkohtule ei esitatud küsimust, kas vaidlustatud määruses vastu võetud süsteem on kooskõlas algmääruse artikli 1 lõikega 1, kuna see süsteem kehtestab väidetavalt dumpinguvastased tollimaksud sellisele impordile, mille aastast mahtu ei loeta kahjustavaks.

144    Antud tähtaja küsimuses on pooled üksmeelel, et see lõppes 2. augustil 2006.

145    Komisjon rikkus algmääruse artikli 20 lõiget 5, kui ta määras hagejatele lühema tähtaja kui kümme päeva, et kommenteerida täiendavat lõpliku avalikustamise dokumenti (eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Champion Stationery jt vs. nõukogu, punkt 80). Siiski ei too see asjaolu iseenesest kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Tuleb tuvastada, kas asjaolu, et hagejatele anti seadusjärgsest tähtajast lühem tähtaeg, võis konkreetselt mõjutada nende kaitseõigusi kõnealuse menetluse raames (Üldkohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 331).

146    Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad meenutasid oma 2. augusti 2006. aasta e‑kirjas komisjoni arvutusi ning esitasid alternatiivse arvutuse, mis viis erineva ning nende sõnul õiglase tulemuseni. Järelikult mõistsid hagejad komisjoni arutluskäiku ning suutsid talle välja pakkuda erineva lähenemise. Lisaks ei selgitanud hagejad, miks nad ei saanud tugineda algmääruse artikli 1 lõike 1 rikkumisele selle tähtaja jooksul, mille komisjon neile määras. Selles olukorras tuleb sedastada, et nad said tulemuslikult oma vaatepunkti selgitada.

147    Sellest tuleneb, et hagejate kaitseõigusi ei rikutud.

148    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mis käsitlevad seda, et kahju kõrvaldamise taseme arvutamise meetodi puhul puuduvad põhjendused. Nimelt tuleb vaidlustatud määruse põhjendusi hinnata hagejatele edastatud teabest ja hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud märkustest lähtudes (Üldkohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑33/98 ja T‑34/98: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑3837, punkt 107).

149    Eespool punktis 36 sai märgitud, et käesolevas asjas on vaidlustatud määruse põhjendustes 296–301 esitatud kaalutlused, mille alusel nõukogu võttis vastu lõpuks rakendatud süsteemi. Järelikult, kuna komisjon avalikustas hagejatele oma põhjendused, mille alusel ta arvutas kahjumarginaali, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahu, ning avalikustas ka kõik arvandmed, mis olid tema arvates selles küsimuses asjakohased (vt eespool punktid 140–142), siis tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.

150    Niisiis tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekitatud kahjuga

 Poolte argumendid

151    Hagejad leiavad, et kahju käsitlev otsus ei ole põhjendatud piisavalt pika tavapärase impordi perioodiga ning ei tugine seetõttu usaldusväärsetele ja objektiivsetele andmetele. Kuna uurimisperiood ulatub 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, siis veendus komisjon, et pärast koguseliste piirangute lõppemist toimunud import tekitas ühenduse tootmisharule eriti tuntavat kahju, võttes arvesse pelgalt 2005. aasta esimest veerandit. Ilmselged kaudsed tõendid selle kohta, et 2004. aastal esines oluline kahju, millele komisjon viitab täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis uue jaotise H all olevas punktis 277, ei tähenda, et oluline kahju tegelikult 2004. aastal tekkis. Olulise kahju puudumist 2004. aastal kinnitab ka asjaolu, et 2003. aastaga võrreldes kasvas 2004. aastal import vähe; samuti kinnitab seda lõpliku avalikustamise dokumendi punkt 285.

152    2005. aasta kolm esimest kuud oli esimene kord, kui enam kui 12 aastat rangetele koguselistele piirangutele allutatud turg avati. Komisjon märkis lõpliku avalikustamise dokumendis, et nimetatud sündmusega seotud ootused moonutasid kunstlikult seda koguseliste piirangute lõppemise järgset perioodi. Seega tugines vaidlustatud määrus lühikest perioodi puudutavatele andmetele ning see periood ei saanud koguseliste piirangute lõppemise tõttu anda usaldusväärseid andmeid. Sellest tuleneb, et nõukogu rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 2. Lisaks puuduvad tõendid, et komisjon oleks uurinud kahjutegureid terve vaatlusaluse perioodi osas.

153    Lõpuks meenutavad hagejad, et koguselised piirangud ei olnud mõeldud dumpinguhinnaga impordi tagajärgede heastamiseks.

154    Nõukogu, keda toetavad komisjon, CEC ja Itaalia tootjad, vaidlustab hagejate argumentide põhjendatuse.

 Üldkohtu hinnang

155    Esiteks tuleb märkida, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine ei kujuta endast sanktsiooni varasema käitumise eest, vaid kaitsemeedet dumpingust tuleneva ebaausa konkurentsi vastu. Seega on vajalik, et uurimismenetlus viiakse läbi nii värske info põhjal kui võimalik, määramaks dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks ühenduse vastavat tootmisharu dumpingu eest (eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, punktid 91 ja 92, ja Üldkohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑138/02: Nanjing Metalink vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4347, punkt 60).

156    Kui seega institutsioonid tuvastavad, et sellise toote import, mis kuni kõnealuse hetkeni oli allutatud koguselistele piirangutele, kasvas pärast nende piirangute lõppemist, võivad nad arvestada seda kasvu, hindamaks ühenduse tootmisharule tekkinud kahju.

157    Teiseks ei näita lõpliku avalikustamise dokumendi punktis 283 esitatud komisjoni hinnang, mille kohaselt imporditud toodete maht pärast koguseliste piirangute lõppemist kasvas, et institutsioonid tuginesid selle kahju tuvastamiseks üksnes viidatud koguselisele näitajale.

158    Lõpuks, nagu ilmneb vaidlustatud määruse põhjendustest 162, 168–170, 187–206 ja 216–240, võtsid institutsioonid kahju ning põhjusliku seose osas arvesse mitut tegurit, mis käsitlesid mitte üksnes uurimisperioodi viimast veerandit, vaid ka tervet vaatlusalust perioodi.

159    Sellest tuleneb, et seitsmes väide tuleb tagasi lükata.

160    Eeltoodu alusel tuleb hagid jätta tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

161    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja hagejatelt.

162    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad komisjon, CEC ja Itaalia tootjad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Zhejiang Aokang Shoes Co., Ltd-lt ja Wenzhou Taima Shoes Co., Ltd-lt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

3.      Euroopa Komisjon, Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC), BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas ja ülejäänud 16 menetlusse astujat, kelle nimed on esitatud lisas, kannavad ise oma kohtukulud.

Martins Ribeiro Papasavvas Dittrich

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. märtsil 2010 Luxembourgis.

Allkirjad

Lisa

Calzaturificio Elisabet Srl, asukoht Monte Urano (Itaalia),

Calzaturificio Iacovelli di Iacovelli Giuseppe & C. Snc, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Leopamy Srl, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Lunella Srl, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Mia Shoe Snc di Gattafoni Carlo & C., asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Primitempi di Monaldi Geri, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio R.G. di Rossi & Galiè Srl, asukoht Monte Urano,

Calz. S.G. di Seghetta Giampiero e Sergio Snc, asukoht Monte Urano,

Carim Srl, asukoht Monte Urano,

Florens Shoes SpA, asukoht Monte Urano,

Gattafoni Shoe Snc di Gattafoni Giampaolo & C., asukoht Monte Urano,

Grif Srl, asukoht Monte Urano,

Missouri Srl, asukoht Monte Urano,

New Swing Srl, asukoht Monte Urano,

Podosan Medical Shoes di Cirilli Michela, asukoht Monte Urano,

Viviane Sas, asukoht Monte Urano.

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust ja vaidlustatud määrus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Kolm esimest väidet ning viies väide, mis käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c ning artikli 9 lõike 5 rikkumist, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist ning hagejate dumpingumarginaali ebaõiget arvutamist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Neljas väide, mis käsitleb kaitseõiguste, põhjendamiskohustuse ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse rikkumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kuues väide, mis käsitleb algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Seitsmes väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekitatud kahjuga

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.