AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(täiskogu)

5. mai 2010

Kohtuasi F‑53/08

Vincent Bouillez jt

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2007. aasta edutamine – Põhjendatud huvi – Edutamisotsus – Edutatud ametnike nimekiri – Teenete võrdlev hindamine – Võetud vastutuse määra kriteerium – Edutamisotsuste tühistamise nõue – Huvide kaalumine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega V. Bouillez, K. Van Neyghem ja I. Wagner-Leclercq paluvad tühistada esiteks otsused, millega ametisse nimetav asutus keeldus 2007. aasta edutamise raames neid edutamast palgaastmele AST 7, ja teiseks vajalikul määral otsused, millega sama aasta edutamise raames edutati sellele palgaastmele ametnikud, kes täitsid neist väiksema vastutuse määraga ülesandeid ja kes on kantud edutatud ametnike nimekirja, mis avaldati 16. juulil 2007 personaliteates nr 136/07.

Otsus: Tühistada otsused, millega nõukogu keeldus hagejaid 2007. aastal edutamast palgaastmele AST 7. Jätta hagi ülejäänud nõuded rahuldamata. Mõista kohtukulud välja nõukogult. Nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astujad nõukogu ametnikud Eliza Niniou, Maria-Béatrice Postiglione Branco, Maria De Jesus Cabrita ja Marie‑France Liegard kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

2.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Teist ametnikku edutava otsuse peale esitatud hagi – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

3.      Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju – Edutamata jätmise otsuse tühistamine

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Ametisse nimetaval asutusel on edutamise valdkonnas lai kaalutluspädevus ning asjaolu, et edutamiskandidaatide teenete võrdleva hindamise kriteeriume on personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt mainitud, näitab seadusandja soovi omistada nende kriteeriumide arvessevõtmisele erilist tähtsust. Lisaks on administratsioon kohustatud nende teenete võrdleval hindamisel vastavalt nimetatud sättele uurima hoolsalt ja erapooletult kõiki asjakohaseid asjaolusid nende hindamiseks.

Edutatavate ametnike vastutuse määr on üks kolmest asjakohasest asjaolust, mida administratsioon peab arvesse võtma. Vastab küll tõele, et samas tegevusüksuses ja samal palgaastmel olemine eeldab, et täidetakse samaväärseid ülesandeid. Väljendi „vajaduse korral” kasutamine personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 kinnitab, et enamikel juhtudel, arvestades seda sama palgaastme ametniku vastutuse määra samaväärsuse eeldust, ei ole vastutuse määra kriteerium selline asjaolu, mis võimaldaks teha vahet edutamiskandidaatide teenete vahel. Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, eriti pärast seda, kui varasemad B‑ ja C‑kategooriad on liidetud abiteenistujate ühendatud tegevusüksusesse. Nimelt tingis see liitmine automaatselt nende kohustuste valiku laienemise, mida tegevusüksusesse AST kuuluv ametnik võib täita, nagu tuleneb liiatigi personalieeskirjade I lisa A osas esitatud tabelist. Seega võib vastutuse määra osas esineda tuntavaid erinevusi sama tegevusüksuse ametnike täidetavate erinevate ülesannete vahel. Lisaks ei ole personalieeskirjades sätestatud täidetavate ülesannete ja teatava palgaastme vahelisi seoseid. Personalieeskirjad võimaldavad vastupidi eristada ülesannet palgaastmest. See palgaastme ja võetud vastutuse määra lahutamine vastab seadusandja tahtele ja institutsioonide valikule lihtsustada personalihaldust.

Seega ei saa sama palgaastme ametniku vastutuse määra samaväärsuse eeldusest järeldada, et administratsioon ei ole kohustatud uurima vastutuse määra kriteeriumi, kontrollides konkreetselt, kas see kriteerium toob välja erinevusi asjaomaste ametnike teenete vahel. Järelikult ei saa väljendit „vajaduse korral” tõlgendada nii, et selle alusel oleks administratsioonil õigus välistada a priori vastutuse määra kriteeriumi arvestamine teenete võrdleval analüüsil. Vastupidi, seadusandja soovis osutada sellele, et edutatavate ametnike vastutuse määr võib olla niisuguses analüüsis asjakohane asjaolu.

(vt punktid 49 ja 51–56)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 8. juuli 2008, kohtuasi T‑56/07 P: komisjon vs. Economidis (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑31 ja II‑B‑1‑213, punktid 58–60); 2. aprill 2009, kohtuasi T‑473/07 P: komisjon vs. Berrisford (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑17 ja II‑B‑1‑85, punkt 42).

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. oktoober 2007, kohtuasi F‑107/06: Berrisford vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑285 ja II‑A‑1‑1603, punkt 71); 31. jaanuar 2008, kohtuasi F‑97/05: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑15 ja II‑A‑1‑49, punkt 62).

2.      Kuigi on tõsi, et ametnikul ei ole õigust edutamisele, on tal sellegipoolest huvi vaidlustada otsust, millega sellele palgaastmele, kuhu tal on võimalik kandideerida, edutati teine teenistuja, ja mille peale ta on esitanud kaebuse, mis on tagasi lükatud.

(vt punkt 80)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 21. jaanuar 2004, kohtuasi T‑328/01: Robinson vs. parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑5 ja II‑23, punktid 32 ja 33).

3.      Kui akt, mis tuleb tühistada, toob kasu kolmandale isikule, nagu see on reservnimekirja kandmise, edutamisotsuse või vabale ametikohale ametisse nimetamise otsuse puhul, tuleb ühenduste kohtul enne kontrollida, ega tühistamine ei kujutaks endast toime pandud õigusvastase teo liigset sanktsiooni.

Sellega seoses tuleb märkida, et järeldused, mida ühenduste kohus teeb õigusvastasusest, ei ole konkursi ja edutamise puhul samad. Nimelt kujutab konkursi kõigi tulemuste tühistamine põhimõtteliselt endast toime pandud õigusvastase teo liigset sanktsiooni sõltumata eiramise olemusest ja sellest, kui ulatuslik on selle poolt konkursi tulemustele avaldatav mõju.

Seevastu edutamise puhul uurib ühenduste kohus asju juhtumipõhiselt. Esiteks võtab ta arvesse õigusvastase teo laadi. Kui tuvastatud eiramine on üksnes menetlusviga, mis mõjutab vaid ühe ametniku olukorda, võtab kohus a priori seisukoha, et see eiramine ei õigusta edutamisotsuste tühistamist, sest see oleks liigne sanktsioon. Seevastu, kui tegemist on sisulise veaga, nagu õigusnormi rikkumine, mis tingib kogu teenete võrdleva hindamise õigusvastasuse, tühistab kohus põhimõtteliselt edutamisotsused.

Teiseks kaalub ühenduste kohus huve, mille puhul ta võtab kõigepealt arvesse asjaomaste ametnike huvi nende õiguste õiguslikule ja täielikule taastamisele uue tegeliku teenete võrdleva hindamise kaudu, kus arvestatakse nõuetekohaselt õigusakti alusel kohaldatavaid kriteeriume, selleks et tulevikus ei peaks nad konkureerima koos ebaseaduslikult edutatud ametnikega ja et kohtu tuvastatud õigusvastasus hiljem uuesti ei tekiks. Seejärel võtab ühenduste kohus arvesse õigusvastaselt edutatud ametnike huve. Nad ei ole küll omandanud õigust sellele, et nende edutamine jääks jõusse, kui edutamisotsused on ebaseaduslikud ja need on vaidlustatud hagi esitamise tähtaja jooksul. Ometi arvestab kohus asjaoluga, et need ametnikud võisid heausklikult tugineda nende edutamise kohta tehtud otsuste seaduslikkusele, eriti kui asjaomastele isikutele on nende ülemused andnud soodsaid hinnanguid, mis objektiivselt edutamist õigustaksid. Kohus teadvustab nende ametnike huve seda enam, et neid on suur hulk. Lõpuks uurib ühenduste kohus teenistuse huve, ehk eelkõige nõuetekohase menetluse järgimist, ebaseaduslike otsuste tühistamata jätmise eelarvelisi tagajärgi, võimalikke jõustunud kohtuotsuse täitmise raskusi, võimalikku teenistuse järjepidevuse kahjustamist ja institutsioonisisese sotsiaalse õhkkonna halvenemise ohtu.

Pärast seda, kui ühenduste kohus on erinevad asjassepuutuvad huvid arvesse võtnud, otsustab ta juhtumipõhiselt, kas tühistada edutamisotsused või mitte. Kui ta lõpuks leiab, et edutamisotsuste tühistamine kujutaks endast tuvastatud eiramise liigset sanktsiooni, võib ta vajaduse korral selleks, et tagada hageja huvides edutamata jätmise otsuse tühistava kohtuotsuse kasuliku mõju, kasutada täielikku pädevust, mis tal on rahalistes kohtuvaidlustes ja mõista isegi omal algatusel institutsioonilt välja kahjuhüvitise.

(vt punktid 82–90)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. juuni 1980, kohtuasi 24/79: Oberthür vs. komisjon (EKL 1980, lk 1743, punktid 11, 13 ja 14); 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (EKL 1989, lk 23).

Esimese Astme Kohus: 22. juuni 1990, liidetud kohtuasjad T‑32/89 ja T‑39/89: Marcopoulos vs. Euroopa Kohus (EKL 1990, lk II‑281); 10. juuli 1992, kohtuasi T‑68/91: Barbi vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2127, punkt 36); 17. märts 1994, kohtuasi T‑44/91: Smets vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑97 ja II‑319); 21. november 1996, kohtuasi T‑144/95: Michaël vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑529 ja II‑1429); 5. oktoober 2000, kohtuasi T‑202/99: Rappe vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑201 ja II‑911); eespool viidatud kohtuotsus Robinson vs. parlament; 6. juuli 2004, kohtuasi T‑281/01: Huygens vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4137, punkt 349).