KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 25. mail 2023(1)
Kohtuasi C‑10/22
Liberi editori e autori (LEA)
versus
Jamendo SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Roma (Rooma esimese astme kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2014/26/EL – Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivne teostamine – Kollektiivse esindamise organisatsioonid – Sõltumatud esindamise üksused – Võimalus tegeleda autoriõiguste esindamise tegevusega – Direktiiv 2000/31/EÜ – Infoühiskonna teenused – Artikkel 3 – Infoühiskonna teenuste vaba liikumine – Direktiiv 2006/123/EÜ – Artikkel 16 – Teenuste osutamise vabadus – Artikkel 17 – Erandid – ELTL artikkel 56
Sissejuhatus
1. Autoriõiguste kollektiivse teostamise tekkelugu ulatub tagasi 18. sajandisse, mil Comédie française’i kuritarvitustest nördinud näitekirjanik Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais’ initsiatiivil loodi näitekirjanike rühmitus, millest seejärel sai Société des auteurs et compositeurs dramatiques (näitekirjanike ja teatrimuusika heliloojate ühing). Itaalias lõid niisugused isikud nagu Giuseppe Verdi, Giosuè Carducci ja Edmondo de Amicis 1882. aastal Società Italiana degli Autori (Itaalia autorite ühing), millest sai Società Italiana degli Autori ed Editori (Itaalia autorite ja kirjastajate ühing, edaspidi „SIAE“), mis tegutseb siiani.
2. Autoriõiguste kollektiivse teostamise õigustus ei ole üksnes see, et nii on õiguste omajate huvide kaitse kollektiivsuse tõttu kasutajate(2) suhtes tõhusam. Kuna teoste levitamise viise ja nende levitamises osalejaid on tohutu hulk, mida süvendab kultuuride ja seega teoste kasutamise rahvusvahelistumine, siis on see, kui autorid oma õigusi individuaalselt teostavad, sageli ebatõhus, kui mitte võimatu. Ainult organisatsioon, kes esindab mitut autorit ja kellel on sobiv haldusstruktuur, suudab anda tõhusalt ja majanduslikult jätkusuutlikult välja teoste kasutamise load eri kasutajatele, koguda ja jaotada eri kasutajate vahel tasumisele kuuluvad tasud ning kontrollida, kas kasutajad järgivad teoste kasutamise tingimusi, sh võtta vastutusele rikkumiste eest.
3. Kollektiivne teostamine ei too siiski kasu ainult õiguste omajatele. Sellest tõuseb tulu ka kasutajatele, sest neil on võimalus pöörduda mitme teose kasutamise loa saamiseks ainult ühe organisatsiooni poole ning nad ei pea otsima taga eri õiguste valdajaid ja sõlmima nendega individuaalselt lepinguid.
4. Selline tõhususe vajadus nii õiguste omajate kui ka kasutajate seisukohast vaadatuna on tekitanud olukorra, kus kollektiivse esindamise organisatsioonid on enda vastavates riikides monopoolses seisundis. See monopol võib olla seadusjärgne, nagu see oli veel hiljuti SIAEga Itaalias, või de facto monopol, kui samal ajal eksisteerib koos mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni, kes on siiski spetsialiseeritud olenevalt esindatavate teoste või õiguste kategooriatest, mistõttu on igal organisatsioonil oma tegevusvaldkonnas monopol. Rahvusvahelises plaanis on nii, et kui iga kollektiivse esindamise organisatsioon annab autoriõiguse territoriaalsuse põhimõtte kohaselt kasutamislubasid välja oma territooriumi osas tänu vastastikuse esindamise lepingute võrgule, saab ta pakkuda lube teoste kohta, mis kuuluvad teiste riikide, st praktikas kogu maailma organisatsioonide kataloogidesse.
5. Niisugusel süsteemil on mõistagi märkimisväärseid eeliseid. Esiteks võimaldab see kasutajate seisukohast ainult ühe tasu eest – mis tihti on kindlasummaline – pääseda ligi peaaegu kõikidele teostele turu teatavas kategoorias ning kasutada neid, muretsemata selle pärast, et nad võivad toime panna autoriõiguste rikkumise. Teiseks võimaldab see süsteem eelkõige kultuurilistel ja keelelistel põhjustel vähem tuntud artistidel ja piiratuma publikuga teostel turul võrdsetel alustel koos eksisteerida artistidega, kes on publiku seas populaarsemad, ilma et kasutajad nopiksid kataloogidest välja ainult kõige populaarsemaid ja seega tulutoovamaid teoseid. Kolmandaks võimaldab kollektiivsete lubade ja esindamise lepingute süsteem organisatsioonidel, kes haldavad „väiksemaid“ katalooge, saada ühe osa tuntud teoste nende territooriumidel kasutamise rahvusvahelisest tulust, ilma milleta võib nende oma kataloogi haldamine olla ebatulus niisuguse haldamise kõrgete püsikulude tõttu. Neljandaks ja viimaseks on ka teoste kasutamise kontroll ja rikkumiste eest vastutusele võtmine korraldatud territoriaalsuse põhimõtte kohaselt, mis seda kontrolli märkimisväärselt hõlbustab ja võimaldab piirata selle kulusid.
6. Selle monopolil ja territoriaalsusel põhineva kollektiivse teostamise süsteemi puhul esineb siiski kaks suurt probleemi, millest esimene on õiguslikku, teine faktilist laadi.
7. Esiteks tekitab see probleem liidu õiguses küsimusi nii konkurentsiõiguse kui ka siseturu vabaduste seisukohast. Kuigi liidu kohtute otsused nendes kahes valdkonnas on võimaldanud luua teatava tasakaalu,(3) ei ole need siiski võimaldanud hajutada kõiki kahtlusi, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide monopoolne seisund on liidu õigusega kooskõlas.
8. Teiseks on digitehnoloogia ja interneti esilekerkimine kunstiloomingu ja teoste levitamise maastiku tugevalt segi paisanud. Nüüd ei ole enam vaja kirjastuse või stuudio abi, et kirjandus‑, kunsti‑ või audiovisuaalseid teoseid luua ja levitada. Levitamine interneti kaudu on paljude autorite puhul vägagi piisav, mis lihtsustab ka nende õiguste teostamist ja muudab nende individuaalse kasutamise palju realistlikumaks. Samal ajal ei ole aina suuremal arvul teoste individuaalsetest kasutajatest ei vahendeid ega vajadust saada juurdepääs kollektiivse esindamise organisatsioonide kõikidele kataloogidele. Selle pakkumise ja selle nõudluse tasakaalupunktis on sündinud puhtalt ärilised sõltumatud esindamise üksused, kes tegutsevad tihti interneti teel ning kelle õiguslik seisund ja suhted kollektiivse esindamise organisatsioonidega on veel konfliktide allikas, hoolimata sellest, et liidu seadusandja on neid sõnaselgelt tunnustanud.
9. Nendel asjaoludel peab Euroopa Kohus vastama käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimusele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2000/31/EÜ
10. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul(4) artikli 2 punktis a on infoühiskonna teenused määratletud nii, et need on „teenused direktiivi 98/34/EÜ[(5)] (muudetud direktiiviga 98/48/EÜ) artikli 1 lõike 2 tähenduses“.
11. Direktiiv 98/34 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord(6). Direktiivi 98/34 artikli 1 lõige 2 asendati direktiivi 2015/1535 artikli 1 punktiga b, mis on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) „teenus“ – infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused;
käesoleva mõiste puhul tähendab:
i) „vahemaa tagant“, et teenust osutatakse ilma poolte üheaegse kohalolekuta,
ii) „elektroonilisel teel“, et teenus saadetakse lähtepunktist ja võetakse sihtkohas vastu elektrooniliste andmetöötlus- (sh pakkimisseadmete) ja säilitusseadmete abil ning see saadetakse, edastatakse ja võetakse vastu täielikult juhtmete või raadio kaudu, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil,
iii) „teenusesaaja isikliku taotluse alusel“, et teenust osutatakse andmeedastusena isikliku taotluse alusel;
[…]“.
12. Direktiivi 2000/31 artiklis 3 „Siseturg“ on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.
2. Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.
3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lisas nimetatud valdkondade suhtes.
4. Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) meetmed:
i) on vajalikud ühel järgmistest põhjustest:
– avalik kord, eriti kuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest vastutusele võtmine, kaasa arvatud alaealiste kaitse ja võitlus rassilise, soolise, usulise või rahvusliku viha õhutamise vastu ning üksikisikuid puudutavate inimväärikuse rikkumiste vastu,
– rahva tervise kaitse,
– avalik julgeolek, sealhulgas riigi julgeoleku ja kaitse tagamine,
– tarbijate, sealhulgas investorite kaitse;
ii) võetakse konkreetse infoühiskonna teenuse vastu, mis takistab punktis i nimetatud eesmärkide saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele;
iii) on vastavuses nende eesmärkidega;
[…]“.
13. Direktiivi 2000/31 lisas on ette nähtud:
„Nagu on sätestatud artikli 3 lõikes 3, ei kohaldata artikli 3 lõikeid 1 ja 2 järgmistel juhtudel:
– autoriõigus, autoriõigusega kaasnevad õigused […]
[…]“.
Direktiiv 2006/123/EÜ
14. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(7) artikli 1 lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.
2. Käesolevas direktiivis ei käsitleta avalik-õiguslikele või eraõiguslikele isikutele reserveeritud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liberaliseerimist ega teenuseid osutavate avalik-õiguslike isikute erastamist.
3. Käesolevas direktiivis ei käsitleta teenuseid osutavate monopolide keelustamist […]“.
15. Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:
„Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu ühenduse mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul. […]“.
16. Selle direktiivi artikli 4 lõigetes 1, 5 ja 7 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „teenus“ – asutamislepingu artiklis 50 osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest;
[…]
5) „asutamine“ – asutamislepingu artiklis 43 osutatud majandustegevuse tegelik teostamine teenuseosutaja poolt määramata ajavahemiku jooksul ja püsiva infrastruktuuri abil, mille kaudu teenuste osutamine tegelikult toimub;
[…]
7) „nõue“ – mis tahes kohustus, keeld, tingimus või piirang, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega […]“.
17. Direktiivi 2006/123 artikli 16 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud.
Liikmesriik, kus teenust osutatakse, tagab oma territooriumil vabaduse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks.
Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele:
a) mittediskrimineerimine: nõuded ei või olla otseselt ega kaudselt diskrimineerivad kodakondsuse alusel või juriidilise isiku puhul asutamiskoha liikmesriigi alusel;
b) vajadus: nõue peab olema põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitse seisukohast;
c) proportsionaalsus: nõuded peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks ega või minna nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
2. Liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige järgmiste nõuete kehtestamise kaudu:
[…]
d) teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel teatava lepingulise korra kohaldamine, mis välistab teenuse osutamise füüsilisest isikust ettevõtja poolt või piirab seda;
[…]“.
18. Lõpuks on selle direktiivi artikli 17 punktis 11 sätestatud:
„Artiklit 16 ei kohaldata järgmise suhtes:
[…]
11) autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused […]“.
Direktiiv 2014/26/EL
19. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul(8) artikli 3 punktides a ja b on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „kollektiivse esindamise organisatsioon“ – organisatsioon, mis on seadusest, määramisest, litsentsist või muust lepingulisest kokkuleppest tulenevalt volitatud teostama autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid õigusi rohkem kui ühe õiguste omaja nimel õiguste omajate kollektiivse kasu huvides, see on organisatsiooni ainus või peamine eesmärk ning organisatsioon vastab ühele või mõlemale järgmistest kriteeriumitest:
i) ta on oma liikmete omandis või kontrolli all;
ii) ta on korraldatud mittetulunduslikel alustel;
b) „sõltumatu esindamise üksus“ – organisatsioon, kelle volitused autoriõiguse või autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamiseks rohkem kui ühe õiguste omaja nimel nende õiguste omajate kollektiivse kasu huvides, mis on selle ainus või peamine eesmärk, tulenevad seadusest või määramisest, litsentsist või mis tahes muust lepingulisest korrast, ning
i) ei ole otseselt ega kaudselt, tervikuna ega osaliselt õiguste omajate omandis ega kontrolli all ning
ii) mis on korraldatud tulunduslikel alustel;
[…]“.
20. Selle direktiivi artikli 5 lõigetes 2, 4 ja 6 on ette nähtud:
„2. Õiguste omajatel on õigus volitada enda valitud kollektiivse esindamise organisatsiooni, et see teostaks õigusi, õiguste kategooriaid või haldaks eri liiki teoseid ja muud nende valitud materjali nende valitud territooriumil, sõltumata kollektiivse esindamise organisatsiooni või õiguste omaja kodakondsusest, elukoha- või asukohaliikmesriigist. Kui kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole esindamisest keeldumiseks objektiivseid põhjusi, peab ta selliseid õigusi või õiguste kategooriaid teostama või eri liiki teoseid ja muud materjali haldama, tingimusel et nende osas esindajana tegutsemine kuulub tema tegevusulatusse.
[…]
4. Õiguste omajatel on lõikest 2 tulenev õigus lõpetada kollektiivse esindamise organisatsioonile antud volitus teostada õigusi, õiguste kategooriaid ja hallata eri liiki teoseid ja muud materjali, või võtta kollektiivse esindamise organisatsioonilt ära õigus, õiguste kategooria või teoseliik ja enda valitud muu materjal enda valitud territooriumil […]
[…]
6. Kollektiivse esindamise organisatsioonid ei piira lõigetes 4 ja 5 sätestatud õiguste teostamist nõudega anda lõpetamisele või äravõtmisele kuuluvate õiguste või õiguste kategooriate teostamine ning eri liiki teoste ja muu materjali haldamine üle teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile.“
Itaalia õigus
21. 22. aprilli 1941. aasta seaduse nr 633 autoriõiguse ja selle kasutamisega kaasnevate õiguste kaitse kohta (legge n. 633 – Protezione del diritto d’autore e di altri diritti connessi al suo esercizio)(9) (muudetud 16. oktoobri 2017. aasta dekreetseadusega nr 148 „Kiireloomulised sätted finantsvaldkonnas ja edasilükkamatute kulutuste kohta“ (decreto legge n. 148 recante „Disposizioni urgenti in materia finanziaria e per esigenze indifferibili“))(10) (edaspidi „autoriõiguse seadus“) artiklis 180 on sätestatud:
„Ainuõigus tegutseda mis tahes viisil vahendajana mis tahes otsese või kaudse sekkumise, vahendamise, volitamise, esindamise ja ka üleandmise vormis, teostades kaitstud teoste etendamise, esitamise, ettekandmise, ringhäälingus edastamise õigusi, sealhulgas õigusi edastada neid teoseid üldsusele satelliidi kaudu ning mehaanilise ja kinematograafilise reprodutseerimise teel, kuulub eranditult [SIAE‑le] ning muudele kollektiivse esindamise organisatsioonidele, keda on nimetatud 15. märtsi 2017. aasta seadusandlikus dekreedis nr 35, millega võetakse üle direktiiv 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul(decreto legislativo n. 35 – Attuazione della direttiva 2014/26/UE sulla gestione collettiva dei diritti d’autore e dei diritti connessi e sulla concessione di licenze multiterritoriali per i diritti su opere musicali per l’uso online nel mercato interno)](11) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 35/2017“).
Selle tegevusega tegeletakse:
1) kaitstud teoste kasutamise litsentside ja lubade andmiseks õiguste omajate nimel ja huvides;
2) neist litsentsidest ja lubadest saadava tulu kogumiseks;
3) selle tulu jaotamiseks õiguste omajate vahel.
[…]
See ainupädevus ei piira autori, tema pärijate või õigusjärglaste õigust teostada oma käesoleva seadusega tunnustatud õigusi ise.
[…]“.
22. Seadusandliku dekreedi nr 35/2017 artikli 4 lõikes 2 on ette nähtud:
„Õiguste omajatel on õigus volitada enda valitud kollektiivse esindamise organisatsiooni või sõltumatut esindamise üksust, et see teostaks õigusi, teatud liiki õigusi või haldaks eri liiki teoseid ja muid kaitstud objekte nende valitud territooriumil, sõltumata kollektiivse esindamise organisatsiooni või õiguste omaja kodakondsusest, elukoha- või asukohaliikmesriigist, kui [autoriõiguse seaduse] artiklis 180 ei ole autoriõiguste vahendamise tegevuse kohta sätestatud teisiti.“
Põhikohtuasi, menetlus ja eelotsuse küsimus
23. Liberi editori e autori (edaspidi „LEA“) on kollektiivse esindamise organisatsioon, keda reguleerib Itaalia õigus ja kellel on õigus vahendada Itaalias autoriõigusi.(12)
24. Jamendo SA on Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühing. Tema tegevus jaguneb kaheks. Esiteks edastab ta nimetuse Jamendo Music all oma veebisaidil üldsusele muusikapalasid, mille artistid on sellel saidil avaldanud litsentsidega, mida nimetatakse „Creative Commons“.(13) Teiseks esindab ta nimetuse Jamendo Licensing all muusikapalade autoriõigusi, mille artistid on talle sel eesmärgil usaldanud, andes lube välja ainult kaheks kasutusviisiks, nimelt kasutamiseks taustamuusikana kaubandusruumides ja muudes üldsusele avatud asutustes ning taustamuusikana audiovisuaalsete teoste puhul, eelkõige teoste puhul, mida levitatakse seejärel internetis. Oma tegevuse teises harus on Jamendo seega justkui sõltumatu esindamise üksus direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti b tähenduses. See tegevus hõlmab ka Itaalia territooriumi. Vaidlus põhikohtuasjas ja käesolev kohtuasi puudutavad teist haru. Teabe kohaselt, mille Jamendo on esitanud, toimub tema esindamistegevus nii osas, mis puudutab artistide õiguste temale usaldamist, kui ka osas, mis puudutab kasutuslubade väljaandmist, täielikult internetis tema veebisaidi kaudu. Lisaks on lepingutes, mille Jamendo artistidega sõlmib, viimastelt nõutud, et nad oleksid sõltumatud, st eelkõige, et nad ei oleks liitunud ühegi kollektiivse esindamise organisatsiooniga ega seotud sellise organisatsiooniga viisil, mis takistab neil kasutada Jamendo esindamisteenuseid üle maailma.
25. LEA esitas Tribunale ordinario di Romale (Rooma esimese astme kohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, Jamendo vastu hagi rikkumise lõpetamise nõudega, mille eesmärk oli saavutada see, et viimast kohustataks lõpetama oma vahendustegevus autoriõiguse alal Itaalias. LEA põhjendab seda nõuet asjaoluga, et Jamendo tegutseb Itaalias sellel tegevusalal ebaseaduslikult esiteks sel põhjusel, et ta ei ole kantud nende organisatsioonide loetellu, kellel on õigus autoriõigusi Itaalias vahendada, teiseks seetõttu, et tema puhul ei ole täidetud konkreetsed nõuded, mis on sätestatud seadusandlikus dekreedis nr 35/2017, ning kolmandaks sellepärast, et ta ei esitanud Ministero delle comunicazionile (telekommunikatsiooniministeerium, Itaalia) vajalikku eelteadet selle kohta, et ta hakkab tegutsema, nagu on ette nähtud eespool viidatud seadusandliku dekreedi nr 35/2017 artiklis 8.
26. Jamendo väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et direktiiv 2014/26 on Itaalia õigusesse valesti üle võetud, kuna Itaalia seadusandja ei ole andnud sõltumatutele esindamise üksustele selles direktiivis ette nähtud õigusi. Jamendo märgib, et autoriõiguse seaduse artikli 180 järgi võivad vahendustegevusega Itaalias tegeleda ainult SIAE ja teised selles silmas peetud kollektiivse esindamise organisatsioonid, mis toob kaasa selle, et sõltumatutel esindamise üksustel takistatakse tegutseda autoriõiguste vahendamise alal ning neid sunnitakse sõlmima esindamislepingud SIAE või teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega, kellel on lubatud sellel alal tegutseda.
27. Tribunale ordinario di Roma (Rooma esimese astme kohus) nõustub sisuliselt Itaalia õiguse tõlgendusega, mille on esitanud põhimenetlusosalised. Selles olukorras otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2014/26] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis jätavad võimaluse pääseda autoriõiguste vahendamise või vähemalt kasutajatele litsentside andmise turule ainult isikutele, keda saab sama direktiivi määratluse kohaselt kvalifitseerida kollektiivse esindamise organisatsioonideks, jättes sellest võimalusest ilma isikud, keda saab kvalifitseerida sõltumatuteks esindamise üksusteks, olenemata sellest, kas nad on asutatud samas riigis või teistes liikmesriikides?“
28. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 5. jaanuaril 2022. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Euroopa Komisjon ja Austria valitsus. Samad menetlusosalised ja Itaalia valitsus olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 9. veebruaril 2023.
Õiguslik analüüs
29. Käesoleva eelotsusetaotluse sisulisele analüüsile peavad eelnema mõned selgitused, mis puudutavad selle vastuvõetavust. Lisaks näib mulle vajalik täpsustada kohaldatavaid liidu õigusnorme ja eelotsuse küsimuse ulatust.
Vastuvõetavus
30. Euroopa Kohtus on põhikohtuasja pooled väljendanud kattuvaid seisukohti, mille eesmärk on sisuliselt saavutada selle tuvastamine, et see, kui vahendamisega autoriõiguste alal võivad Itaalia õiguse kohaselt tegeleda üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonid, aga mitte sõltumatud esindamise üksused, on liidu õigusega vastuolus. Võib seega tekkida küsimus, kas vaidlus põhikohtuasjas on tõesti olemas ja kas liidu õigust on tarvis tõlgendada, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus palub. Selle küsimuse esitas muide sõnaselgelt kohtuistungil Itaalia valitsus, kes väitis, et see vaidlus on fiktiivne ja kunstlik, vaidlemaks vastu eelotsusetaotluse vastuvõetavusele. Arvan siiski, et LEA konkreetse olukorra ja tema Itaalia turul etendatava rolli selgitamine võimaldab need kahtlused hajutada.
31. SIAE ja Ühendkuningriigis asuva sõltumatu esindamise üksuse Soundreef Ltd vahel, kes püüdis tegutseda Itaalias, on juba olnud samasugune vaidlus. Selle vaidluse raames esitas sama liikmesriigi kohus nagu käesolevas kohtuasjas juba Euroopa Kohtule samasuguse eelotsuse küsimuse. Ta võttis oma eelotsusetaotluse siiski tagasi, kui pooled sõlmisid kokkuleppe.(14) Selle kokkuleppe kohaselt volitati Itaalia õiguse alusel asutatud kollektiivse esindamise organisatsiooni, nimelt LEAd, Soundreefi Itaalia territooriumil esindama.
32. LEA selgitab oma kirjalikes seisukohtades, et mittetulundusliku kollektiivse esindamise organisatsioonina ei suuda ta piisavalt tagada oma majanduslikku arengut ega tulla toime niisuguste üksuste nagu Jamendo konkurentsiga, mis on Itaalia õiguse praeguses seisus ebaaus konkurents. Tal on seega põhjendatud huvi saavutada Jamendo tegevuse keelamine. Samal ajal on LEA Soundreefi esindajana ka huvitatud sellest, et see, kuidas Euroopa Kohus liidu õigust tõlgendab, viib Itaalia õigusliku raamistiku liberaliseerimiseni. Selles küsimuses on tal niisiis samad huvid nagu Jamendol.
33. Asjaolu, et põhikohtuasja pooled on liidu õiguse tõlgendamise küsimuses ühel meelel, ei ole minu arvates järelikult niisugune, mis mõjutaks seda, kas vaidlus põhikohtuasjas on tõesti olemas, ja seega käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavust.(15)
Kohaldatavad liidu õigusnormid ja eelotsuse küsimuse ulatus
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab oma eelotsuse küsimuse direktiivist 2014/26 lähtudes. Nagu ma aga tagapool näitan, tundub siiski, et see direktiiv üksi ei võimalda lahendada probleemi, millega see kohus silmitsi seisab. Minu arvates on niisiis tingimata vaja analüüsida veel teisigi liidu õigusnorme, et anda sellele kohtule vastus, millest on põhikohtuasja lahendamisel kasu.(16)
Direktiiv 2014/26
35. Direktiivi 2014/26 põhjenduste lugemisel võib jääda mulje, et selle õigusaktiga on viidud liidus läbi autoriõiguste kollektiivse teostamise üldine liberaliseerimine, sh sõltumatu esindamise üksuste kasuks. Tegemist on konkreetselt põhjendustega 4(17), 8(18) ja 15(19). Selle direktiivi normatiivse osa põhjal on siiski selge, et nimetatud eesmärk on saavutatud ainult osaliselt või ei ole seda isegi üldse saavutatud osas, mis puudutab sõltumatuid esindamise üksusi.
36. Direktiivi 2014/26 artikliga 5 on õiguste omajatele antud ulatuslik valikuvõimalus selle kollektiivse esindamise organisatsiooni valikul, kellele nad soovivad oma õiguste esindamise usaldada, kehtestamata piiri koha osas, kus asub nii õiguste omaja kui ka asjaomase organisatsiooni elu‑ või asukoht. Kollektiivse esindamise organisatsioonid ei saa ilma mõjuva põhjuseta keelduda õiguste esindamisest, sh nende õiguste omajate õiguste esindamisest, kelle elu‑ või asukoht on teiste liikmesriikide territooriumil.
37. Seevastu ei ole direktiivis 2014/26 ühtegi õigusnormi ei osas, mis puudutab kollektiivse esindamise organisatsioonide võimalust sellel alal tegutsema asuda, ega osas, mis puudutab territooriume, millele võivad need organisatsioonid kasutuslubasid välja anda. Seega ei takista see direktiiv kohaldada liikmesriikide riigisiseseid õigusnorme, mis piiravad nii nende organisatsioonide juurdepääsu esindamistegevusele kui ka nende kasutuslubade territoriaalset ulatust, mida nendel organisatsioonidel on õigus välja anda.(20) Valik, mis õiguse omajatel selle direktiivi artikli 5 alusel on, peab seega piirduma kollektiivse esindamise organisatsioonidega, kellel on nende riigisisese õiguse alusel lubatud tegutseda eri liikmesriikides.
38. Mis lisaks puudutab sõltumatuid esindamise üksusi, siis direktiivis 2014/26 on tunnustatud nende olemasolu nende määratlemisega, kehtestatud neile mõned kohustused õiguste omajate ja kasutajate ees ning nähtud nende suhtes ette liikmesriikide kontrollimeetmed.(21) Küll aga ei ole selle direktiivi üheski sättes mainitud nende üksuste vabadust, mis puudutab juurdepääsu autoriõiguste esindamise turule. Selle direktiivi artiklis 5 on ette nähtud ainult õiguste omajate vabadus valida kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel, jättes mainimata sõltumatu esindamise üksused, muutes nõnda selle põhjenduse 15 esimese lause sisutühjaks. Ainult selle direktiivi artikli 5 lõikes 6, millega on kollektiivse esindamise organisatsioonidel keelatud piirata õiguste omajate äravõtmise õigust nõudega, et nad annavad oma õigused üle teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile, viib mõttele, et õiguste omajatel on õigus kasutada oma õiguste teostamise muid viise, näiteks individuaalne teostamine või teostamine sõltumatute esindamise üksuste kaudu. Nende üksuste vabadus asuda sellele tegevusega tegelema ei ole siiski kuidagi tagatud.
39. Vastus niisugusele eelotsuse küsimusele, nagu on sõnastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, saab seega olla üksnes eitav, sest direktiivi 2014/26 endaga ei ole vastuolus liikmesriikide õigusnormid, millega piiratakse juurdepääsu autoriõiguste esindamise tegevusele.(22) Vastust, mis aitab lahendada vaidluse põhikohtuasjas, tuleb seega otsida muudest liidu õigusnormidest.
Muud kohaldatavad liidu õigusnormid
40. Jamendo seisukohtades sisalduva teabe kohaselt tegeleb ta oma tegevusalaga peamiselt, kui mitte eranditult veebis oma veebisaidi kaudu. Sel viisil usaldavad õiguste omajad oma õiguste esindamise talle, kuid sel viisil annab Jamendo ka välja kasutuslube. Tundub niisiis, et tegemist on vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja taotluse alusel osutatava teenuse, st infoühiskonna teenusega direktiivi 2000/31 tähenduses. Sellest direktiivist lähtudes tulebki niisiis analüüsida siinse eelotsusetaotluse raames tõstatatud küsimust. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pidanud võimalikuks, et see direktiiv on põhikohtuasjas kohaldatav, ei näita ta siiski ära, kas tema meelest võib Jamendo teenused kvalifitseerida „infoühiskonna teenusteks“ selle direktiivi tähenduses. Ta peab seda niisiis hindama.
41. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks minu kirjeldatud faktiliste asjaolude hindamise põhjal asuma seisukohale, et Jamendo tegevus ei kuulu direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse, tekib küsimus, kas selle tegevuse suhtes on kohaldatav direktiiv 2006/123(23). Euroopa Kohus on tõesti välistanud direktiivi 2006/123 teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete kohaldatavuse kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse suhtes.(24) Järgmisena analüüsin küsimust, kas see välistamine kehtib sõltumatute esindamise üksuste suhtes. Juhin siiski kohe tähelepanu, et kui direktiiv 2014/26 ei ütle midagi selle kohta, kas kollektiivse esindamise organisatsioonidel ja sõltumatutel esindamise üksustel on vaba turulepääs, siis tõenäoliselt seepärast, et selle direktiivi koostajad pidasid iseenesestmõistetavaks, et nimetatud tegevuse suhtes kohaldatakse direktiivi 2006/123 – millest annab tunnistust direktiivi 2014/26 esialgne ettepanek(25).
42. Lõpuks tuleb märkida, et kuigi ei direktiivi 2000/31 ega direktiivi 2006/123 ei tohiks pidada kohaldatavaks sõltumatute esindamise üksuste tegevuse suhtes, tuleks probleeme, mille see eelotsusetaotlus tõstatab, analüüsida aluslepingu asjakohastest sätetest lähtudes.
Eelotsuse küsimuse sõnastus
43. Eelneva põhjal leian, et eelotsuse küsimust käesolevas kohtuasjas tuleb mõista nii, et see ei puuduta mitte ainult direktiivi 2014/26 tõlgendamist, vaid üldisemalt kõikide nende liidu õigusnormide tõlgendamist, mis on põhikohtuasja faktilisi asjaolusid arvestades asjakohased. Neid faktilisi asjaolusid peab muide peegeldama Euroopa Kohtu vastus, sest see võib ära määrata nii kohaldatavad liidu õigusnormid kui ka liikmesriikide kaalutlusruumi nendest lähtudes.
44. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimuses „kas […] samas [liikmes]riigis[(26)] või teistes liikmesriikides [asutatud]“ autoriõiguste sõltumatute esindamise üksuste väljaarvamisele. Miski kohtuasja materjalides ei kinnita siiski, et põhikohtuasi puudutab mõnda Itaalias asuvat sõltumatut esindamise üksust, sest ainus asjaomane üksus on Jamendo, kelle tegevuskoht asub Luxembourgis. Kuna nende kahe olukorra suhtes kohaldatavad õigusnormid, mis puudutavad vastavalt asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, võivad aga olla eri õigusnormid, on vastus küsimuses, kas kõnesolevas liikmesriigis asutatud sõltumatul esindamise üksusel on juurdepääs tegevusalale, hüpoteetiline. Teen niisiis ettepaneku piirata eelotsuse küsimuse analüüsi teises liikmesriigis asuva sõltumatu esindamise üksuse olukorraga.
45. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas asjakohaseid liidu õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille järgi saavad autoriõiguste esindamise tegevusega tegeleda ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid,(27) kuid mitte teistes liikmesriikides asuvad sõltumatud esindamise üksused.
Eelotsuse küsimus
46. Nagu ma juba mainisin,(28) siis kuigi direktiiv 2014/26 ei võimalda üksi lahendada probleemi, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus silmitsi seisab, võivad muudki liidu õigusnormid olla siiski põhikohtuasja suhtes kohaldatavad. Analüüsin seega nende kohaldamise tagajärgi selle vaidluse suhtes ja küsimust, kuidas tuleb minu arvates vastata eelotsuse küsimusele niisugusena, nagu see on eespool sõnastatud.
Direktiiv 2000/31
47. Olemasoleva teabe kohaselt tuleks Jamendo teenused tõenäoliselt – kuid seda peab kontrollima liikmesriigi kohus – kvalifitseerida infoühiskonna teenusteks, mis kuuluvad direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse.(29) Vastust eelotsuse küsimusele tuleb minu arvates seega otsida esmajärjekorras sellest direktiivist.
48. Kõigepealt sisaldab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt h mõistet „kooskõlastatud valdkond“, mis hõlmab liikmesriikide õigussüsteemides ette nähtud nõudeid, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta, vaatamata sellele, kas nõuded on konkreetselt nende jaoks kavandatud või üldise iseloomuga. Kooskõlastatud valdkond hõlmab eelkõige nõudeid juurdepääsu kohta infoühiskonna teenuse osutamise tegevusele, eelkõige lubade ja teavitamise valdkonnas.
49. Seejärel on direktiivi 2000/31 artiklis 3 eristatud asjaomases liikmesriigis asuvate teenuseosutajate suhtes kohaldatavaid õigusnorme ja teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate suhtes kohaldatavaid õigusnorme. Esimesel juhul on liikmesriikidel selle direktiivi artikli 3 lõike 1 järgi kohustus tagada, et nende territooriumil asuvad teenuseosutajad järgivad nende suhtes riigisisese õiguse alusel kohaldatavaid õigusnorme. Seevastu teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate osas on selle direktiivi artikli 3 lõikega 2 liikmesriikidel keelatud piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vaba liikumist. Nendes õigusnormides on seega sätestatud päritoluliikmesriigi põhimõte ja ette nähtud liikmesriikidevaheline infoühiskonna teenuste osutamise tegevusega tegelema hakkamise (ja sellega tegelemise) tingimuste vastastikune tunnustamine.
50. Kuna Jamendo asub Luksemburgis, on ta Itaalias olukorras, kus ta on teises liikmesriigis asuv teenuseosutaja. Tema tegevuse piiramine, mis tuleneb sellest, et Itaalia õiguse kohaselt saavad vahendusteenuseid autoriõiguste valdkonnas osutada ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, kuulub minu meelest aga selgesti kooskõlastatud valdkonda kui nõue, mis puudutab selle teenuste osutamise tegevusega tegelema hakkamist. Nimetatud piirang kuulub seega direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 2 sätestatud keelu kohaldamisalasse ja on selle sättega vastuolus.
51. Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid tõesti võtta meetmeid konkreetsete teenuste osas sellest keelust erandi tegemiseks, kui on täidetud selle lõike punktis a nimetatud tingimused. Vaidlusalune piirang ei ole siiski konkreetse teenuse osas võetud meede, vaid on üldine.(30) Lisaks ei vasta see ühelegi selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i loetletud põhjustest, milleks on avalik kord, rahva tervise kaitse, avalik julgeolek ja tarbijate kaitse.
52. Vaidlusaluse piirangu õigustus on nimelt tagada autoriõiguste teostamise süsteemi korralik toimimine nii õiguste omajate kui ka kasutajate huvides, sh vähemtuntud autorite ja teoste edendamine. Ei õiguste omajaid, kes usaldavad oma autoriõiguste esindamise kollektiivse esindamise organisatsioonile või sõltumatule esindamise üksusele, ega kasutajaid, kes soovivad saada luba teoste avalikuks kasutamiseks, ei saa aga kvalifitseerida tarbijateks, sest nad teevad neid toiminguid kutse‑ ja tulundusliku tegevuse raames. Lisaks tagab autoriõiguste teostamise süsteemi korralik toimimine, mis sisaldab teatavate autorite või teoste edendamist, erahuvide saavutamise ega kuulu kindlasti avaliku korra valdkonda.
53. On ka tõesti nii, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõige 3, tõlgendatuna koostoimes selle lisaga, välistab selle direktiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamise koostoimes, eriti „autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste puhul“. Seda väljaarvamist tuleb minu arvates tõlgendada nii, et autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste suhtes ei kohaldata vastastikuse tunnustamise põhimõtet, st et kohaldatakse edasi riigisiseseid õigusnorme, sh teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate suhtes.(31)
54. Tegemist on siiski materiaalõigusega, mis reguleerib autoriõigusi ja autoriõigustega kaasnevaid õigusi nende õiguste territoriaalsuse põhimõtte kohaselt. Seega, kui infoühiskonna teenus seisneb autoriõiguste või autoriõigustega kaasnevate õigustega kaitstud teoste kasutamises (näiteks teoste veebis levitamises) või eeldab niisugust kasutamist, ei vabasta direktiivi 2000/31 sätted teenuseosutajat kohustusest saada kasutusluba kõikide liikmesriikide territooriumide jaoks, kus tema teenust osutatakse, mitte üksnes tema tegevuskoha liikmesriigi jaoks.
55. Seevastu ei näe ma mingit põhjust, mis oleks seotud direktiivi 2000/31 lisa selle sätte sõnastuse või eesmärgiga, tõlgendada seda nii, et direktiivi 2000/31 artikli 3 kohaldamisalast jäävad välja autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste esindamise teenused. Asjaolu, et Itaalia õiguse kohaselt saavad neid teenuseid osutada ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, ei kuulu niisiis selle vastastikuse tunnustamise põhimõtte erandi kohaldamisalasse.
56. Kui komisjonilt küsiti kohtuistungil, kas direktiiv 2000/31 on kohaldatav niisuguste teenuste suhtes, mida osutab Jamendo, avaldas komisjon kahtlust, sõnades, et niisuguste teenuste osutaja, kes annab muu hulgas välja lube nende teoste kasutamiseks „füüsilistes“ kaubandusruumides, peab ka nende teoste kasutamist neis ruumides kontrollima, mida veebis teha ei saa. Kuid esiteks ei näita siiski miski, et Jamendo osutab tõesti niisugust kontrolliteenust. Teiseks, kui selline täiendav „füüsiline“ teenus jääks selles direktiivis ette nähtud vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisalast selle artikli 2 punkti h alapunkti ii kolmanda taande alusel välja, ei takistaks see kohaldada selle direktiivi sätteid teenuste suhtes, mis moodustavad tema tegevuse keskme ja mida osutatakse elektroonilisel teel.
57. Eelneva põhjal leian, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et Jamendo tegevus kuulub direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse, tuleb selle direktiivi artikli 3 lõiget 2 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt võivad autoriõiguste esindamise tegevusega tegeleda ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, kuid mitte teistes liikmesriikides asuvad sõltumatud esindamise üksused.
Direktiiv 2006/123
58. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks asuma seisukohale, et Jamendo tegevus ei kuulu direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse, tuleks seda tegevust käsitada „füüsilise“ teenuste osutamisena. Niisuguseid teenuseid reguleerivad aga põhimõtteliselt direktiivi 2006/123 sätted. Kõigepealt tuleb seega analüüsida, kas see direktiiv on kohaldatav niisuguste tegevuste suhtes nagu Jamendo tegevused, ning seejärel teises järjekorras, missugused on selle kohaldamise tagajärjed käesolevas kohtuasjas.
– Direktiivi 2006/123 kohaldatavus
59. Direktiivis 2006/123 on sätestatud üksikasjalikud õigusnormid, mis käsitlevad kahe siseturu põhivabaduse, nimelt asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamist. See, missugust nendest vabadustest kohaldatakse sellise tegevuse suhtes nagu Jamendo tegevus, ei ole nii ilmne, nagu tundub.
60. Nii leiab komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et see on võimatu, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud piisavalt teavet. Ta teeb siiski ettepaneku lähtuda eristamiskriteeriumidest, mille Euroopa Kohus määras kindlaks oma kohtuotsuses Gebhard(32). Nende kriteeriumide põhjal võimaldab asutamisvabadus igal liikmesriigi kodanikul tegeleda teises liikmesriigis majandustegevusega püsiva tegevuskoha kaudu määramata ajavahemiku jooksul. Seevastu teenuste osutamise vabadus hõlmab kõiki teenuseid, mida ei osutata püsivalt ja järjepidevalt sihtliikmesriigis asuvast tegevuskohast.(33) Tuleb tõdeda, et nendesse eristamiskriteeriumidesse on ainult üle võetud aluslepingu enda sõnastus. Asutamisvabadus puudutab ELTL artikli 49 kohaselt igas vormis ettevõtjate loomist ja nende tegevusalal tegutsemist, samas kui teenuste osutamise vabadus seisneb ELTL artikli 57 kolmanda lõigu järgi selles, kui tegevust jätkatakse ajutiselt liikmesriigis, kus seda teenust osutatakse.
61. Nagu paljudes muudes valdkondades on internet siiski need „reaalses“ maailmas välja kujunenud kategooriad segi paisanud.(34) Kuigi aluslepingu ja seejärel kohtuotsuses Gebhard(35) kindlaks määratud kriteeriumidega on ühelt poolt püsiv tegutsemine tegevusalal liikmesriigis seostatud püsiva tegevuskohaga samas liikmesriigis ning teiselt poolt ajutine tegutsemine tegevusalal seostatud niisuguse tegevuskoha puudumisega, võimaldab internet tegevusalal püsivalt tegutseda ilma püsiva tegevuskohata liikmesriigis, kus selle tegevusalaga tegeletakse. Kuna interneti teel osutatavat teenust osutatakse nii või teisiti kaugteenusena, pole tähtsust sellel, kas teenuse osutaja ja saaja asuvad füüsiliselt samas liikmesriigis või kahes eraldi liikmesriigis.
62. Ilmneb seega, et interneti teel osutatavate teenuste osas on kohtuotsuses Gebhard(36) kindlaks määratud kriteeriumid aegunud ja et vahet tuleb teha muudel alustel.
63. Minu arvates tuleb hoolimata sellest, et tegevus, millega internetis tegeletakse ühes liikmesriigis teisest liikmesriigist, võib olla püsiv, niisugust tegevust analüüsida teenuste osutamise vabaduse vaatevinklist. Vastupidine lahendus viiks absurdse tulemuseni, mille puhul loetakse teenuseosutajat, kes ei asu oma teenuse sihtliikmesriigis, siiski seal asuvaks ja ta peaks järgima selle liikmesriigi õigusakte mitte üksnes oma tegevuse osas kitsamas tähenduses, vaid ka osas, mis puudutab tema ettevõtja asutamist ja tegutsemist. See on veel absurdsem, kui mõelda, et tegevusalad, millega tegeletakse internetis, on sageli mõeldud mitmele liikmesriigile või isegi kõikidele liikmesriikidele.
64. Niisugust järeldust kinnitab kaudselt direktiiv 2000/31. Ehkki selles direktiivis ei ole võetud otseselt seisukohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse eristamise kohta ning on asjakohased sätted koondatud pealkirja „Siseturg“ alla,(37) on selles siiski selgelt eristatud liikmesriike, kus asub teenuseosutaja,(38) kelle kohustused on kindlaks määratud selle artikli 3 lõikes 1, ja liikmesriike, kus teenust osutatakse teisest liikmesriigist ning kes peavad järgima selle artikli 3 lõikes 2 jj sätestatud õigusnorme. See vahetegemine peegeldab seega vahetegemist asutamisvabaduse kasutamise ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise vahel.(39)
65. Järelikult ja lähtudes eelotsusetaotluses Jamendo tegevuse kohta esitatud teabest, mida on täiendatud selle äriühingu seisukohtades, olen arvamusel, et käesolevas kohtuasjas tuleb kohaldada teenuste osutamise vabadust käsitlevaid sätteid.
66. Direktiivis 2006/123 on teenuste osutamise vabadust käsitlevad sätted toodud selle artiklis 16. Selle direktiivi artikli 17 punkti 11 kohaselt ei kohaldata artiklit 16 siiski muu hulgas „autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste“ suhtes.
67. Kohtuotsuses OSA otsustas Euroopa Kohus, et selle väljaarvamise tõttu ei kohaldata direktiivi 2006/123 artiklit 16 autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse suhtes.(40) Euroopa Kohus leidis – järgides selles küsimuses kohtujurist Sharpstoni ettepanekut(41) –, et ainsana teenustest, mille võib selle direktiivi artikli 16 kohaldamisalast välja arvata, peab selle direktiivi artikli 17 punktis 11 sätestatud väljaarvamine tingimata puudutama niisuguseid teenuseid autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste valdkonnas nagu teenused, mida osutavad kollektiivse esindamise organisatsioonid.(42)
68. See järeldus ei näi mulle siiski veenev, võttes arvesse tagapool esitatud kaalutlusi. Kuna tegemist on aga direktiivi 2006/123 tõlgendamisel olulise põhiküsimusega, teen Euroopa Kohtule ettepaneku analüüsida veel kord selle direktiivi kohaldamisalast väljaarvamiste mõtet ja ulatust.
69. Direktiivis 2006/123 on ette nähtud palju väljaarvamisi selle kohaldamisalast, olgu need siis üldised või omased artiklile 16. Kui väljaarvamine puudutab teenuste kategooriat, on seda selles direktiivis sõnaselgelt märgitud. Nii on konkreetselt väljaarvamistega, mis on loetletud selle artikli 2 lõikes 2, milles on iga asjaomase tegevuse tähistamiseks kasutatud terminit „teenused“. Nii on ka teatavate väljaarvamistega, mis on loetletud selle direktiivi artiklis 17, eelkõige selle artikli punktis 1, mis puudutab „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid“, ja punktis 5, milles on nimetatud „võlgade kohtuliku sissenõudmisega seotud tegevust“.
70. Seevastu mõned teised väljaarvamised ei puuduta ilmselgelt teenuste kategooriaid. Nii on muu hulgas direktiivi 2006/123 artikli 2 lõikega 3, mille kohaselt ei kohaldata seda direktiivi maksustamise valdkonnas. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see väljaarvamine ei puuduta mitte teenuseid, vaid liikmesriikide maksusätteid.(43) Sama kehtib selle direktiivi artiklis 17 ette nähtud väljaarvamiste puhul tingimata ka punktide 6 (milles on sõnaselgelt nimetatud „teenuse osutamise kohaks olevas liikmesriigis kehtivad nõuded“), 8 („isikute vaba liikumise ja nende elukoha suhtes kohaldatavad haldusformaalsused“), 9 („liikmesriikide võimalus nõuda viisat või elamisluba“), 12 („toimingud, millesse seaduste kohaselt tuleb kaasata notar“), 14 („sõidukite registreerimine“) ning 15 („lepingulisi ja lepinguväliseid kohustusi käsitlevad sätted“) kohta, mis ei puuduta ilmselgelt mitte teenuste kategooriaid, vaid liikmesriikides kehtivaid meetmeid. Lõpuks tundub, et sama direktiivi artikli 17 punktides 2, 3, 4, 10 ja 13 ette nähtud väljaarvamised, mis puudutavad mitmesuguste liidu õigusaktidega hõlmatud „küsimusi“, ei puuduta mitte teenuste kategooriaid, vaid regulatsiooni liidu õiguse tasandil juba ühtlustatud valdkondades.
71. Seisukoht, et väljaarvamised direktiivi 2006/123 artikli 16 kohaldamisalast, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 17, tohivad puudutada ainult teenuseid, ei ole seega kinnitust leidnud ega saa olla aluseks selle artikli punktis 11 ette nähtud ning – kordan – „autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi“ puudutava väljaarvamise tõlgendamisel.
72. Nagu eespool märgitud, puudutavad enamik direktiivi 2006/123 artiklis 17 ette nähtud väljaarvamisi liikmesriikides kehtivaid meetmeid. Neid väljaarvamisi tuleb mõista nii, et niisugune vabadus osutada teenuseid piiriüleselt, nagu on täpsustatud selle direktiivi artiklis 16, ei takista kohaldada neid meetmeid ja teenuseosutajad ei saa sellele vabadusele tugineda, et vabaneda kohustustest, mis on neile kehtestatud nende meetmetega.
73. Direktiivi 2006/123 artikli 17 punktis 11 ette nähtud väljaarvamist tuleb minu arvates tõlgendada samamoodi. Sellest sättest tuleneb ainult, et direktiivi artikkel 16 ei takistada kohaldamast teenuse sihtliikmesriigi materiaalautoriõigust ja kohustusi teenuseosutajale, eelkõige mis puudutab teoste kasutamiseks vajalikku luba. See oleks seega samasugune tõlgendus nagu direktiivis 2000/31 ette nähtud samalaadse väljaarvamise tõlgendus.(44) Seevastu, kui liidu seadusandja oleks tahtnud arvata autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste esindamise teenused direktiivi 2006/123 artikli 16 kohaldamisalast välja, oleks ta selle väljaarvamise sõnaselgelt sõnastanud.
74. Olen seega arvamusel, et direktiivi 2006/123 artikkel 16 on niisuguste sõltumatute esindamise üksuste suhtes, nagu on määratletud direktiivis 2014/26, täielikult kohaldatav.
– Direktiivi 2006/123 mõju
75. Nii nagu direktiivi 2000/31 artikkel 3, võimaldab ka direktiivi 2006/123 artikli 16 lõige 1 liikmesriikidel teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate teenuste osutamise vabadust piirata ainult meetmetega, mida õigustab üks neljast selle lõike 1 kolmandas lõigus nimetatud põhjustest, milleks on avalik kord, avalik julgeolek, rahvatervis või keskkonnakaitse. Vaidlusalust piirangut ei õigusta aga ükski nendest põhjustest.(45)
76. Lisaks on direktiivi 2006/123 artikli 16 lõikes 2 loetletud teenuste osutamise vabadust piiravad nõuded, mis on täielikult keelatud. Selle direktiivi artikli 16 lõike 2 punktis d on nimetatud „teenuseosutaja ja teenuse kasutaja vahel teatava lepingulise korra kohaldamist, mis välistab teenuse osutamise füüsilisest isikust ettevõtja poolt või piirab seda“. Direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti a kohaselt peab kollektiivse esindamise organisatsioon aga vastama vähemalt ühele järgnevatest tingimustest, st olema oma liikmete omandis või kontrolli all või olema korraldatud mittetulunduslikel alustel. Nähes ette, et vahendustegevusega autoriõiguste alal võivad tegeleda ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, on Itaalia õiguses seega nõutud teenuseosutajatelt kas seda, et nad valivad konkreetse lepingulise raamistiku õiguste omajatega, kes on nende teenuste adressaadid, või seda, et nad tegutsevad oma tegevusalal mittetulunduslikel alustel. Mõlemal juhul piirab see teenuse osutamist sõltumatuna kas nii, et teenuseosutaja muudetakse teenuse adressaatidest sõltuvaks, või nii, et tal takistatakse tegeleda oma tegevusega majanduslikult kasumlikult. Leian, et niisugune nõue on selgelt vastuolus direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 2 punktiga d.
77. Direktiivi 2006/123 artikli 1 lõike 2 kohaselt ei käsitle see direktiiv üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liberaliseerimist. Kollektiivse esindamise organisatsioonide osutatavate teenuste laadi võttis kohtuistungil jutuks Itaalia valitsus. Selle sättega ei ole siiski üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid jäetud väljapoole selle direktiivi kohaldamisala.(46) Lisaks ei seisne vaidlusalune piirang mitte üldist huvi pakkuva ülesande andmises konkreetsele organisatsioonile,(47) vaid selles, et teatava majandustegevusega, st vahendamisega autoriõiguste valdkonnas, võivad tegeleda ainult teatavasse ettevõtjate kategooriasse kuulujad, st kollektiivse esindamise organisatsioonid.
78. Kuigi niisugustel organisatsioonidel on Itaalia õiguse ja direktiivi 2014/26 järgi mõned kohustused õiguste omajate ees, on tegemist kohustustega, mida ei ole kehtestatud mitte üldistes huvides, vaid õiguste omajate huvides, kes moodustavad konkreetse kutsealarühma, ning see ei ole sama, mis kogu elanikkond. Neid kohustusi võib võrrelda näiteks kohustustega, mis äriühingul on oma aktsionäride ees. Need ei kujuta endast siiski üldist huvi pakkuvat ülesannet.(48) Ma näen siin seega – vastupidi Itaalia valitsusele – selget erinevust autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli ning direktiivi 2006/123 artikli 16 kohaldamisalast selle artikli 17 punkti 1 järgi välja jäävate üldist huvi pakkuvate teenuste – näiteks postiteenuste, elektri, gaasi ja vee tarnimise või jäätmetöötluse – vahel.(49)
79. Lõpuks on mul direktiivi 2006/123 artikli 1 lõike 3 osas, mille kohaselt ei käsitle see direktiiv teenuseid osutavate monopolide keelustamist, selle salapärasust ja abstraktsust arvestades kahtlusi, kas sellel sättel on mingi autonoomne normatiivne väärtus. Igal juhul ei tundu mulle siiski, et meie juhtumil saaks rääkida monopolist.
80. Esiteks on direktiiv 2014/26, mille kohaselt on õiguste omajatel ainult ulatuslik valikuvõimalus oma õiguste teostamise viisi osas – mis hõlmab nii teise liikmesriigi kollektiivse esindamise organisatsiooni valimist kui ka individuaalse teostamise kasutamist –, kollektiivse esindamise organisatsioonide monopoolset seisundit nende selles tegevusharus tugevasti kõigutanud.
81. Teiseks on Itaalia õiguse endaga, milles on aktsepteeritud SIAEga konkureerivate kollektiivse esindamise organisatsioonide, näiteks LEA loomist ja nõustutud kollektiivse esindamise organisatsioonide vahendamistegevuse otsese mõjuga Itaalia turule, kaotatud SIAE ainuõigus, sest viimane ei ole enam monopoolses seisundis ei de iure ega de facto.
82. Direktiivi 2006/123 artikli 1 lõiked 2 ja 3 ei takista seega minu arvates kohaldada selle direktiivi sätteid, sh selle artiklit 16, tegevuse suhtes, mille käigus esindavad sõltumatud esindamise üksused autoriõigusi.
83. Olen seega arvamusel, et juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks tuvastama, et direktiiv 2000/31 ei ole Jamendo tegevuse suhtes kohaldatav, tuleb direktiivi 2006/123 artikli 16 lõiget 1 ja lõike 2 punkti d tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt võivad autoriõiguste esindamise tegevusega tegeleda ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, kuid mitte teistes liikmesriikides asuvad sõltumatud esindamise üksused.
ELTL artikkel 56
84. Direktiivide 2000/31 ja 2006/123 tõlgendusest peaks piisama eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva vaidluse lahendamiseks liidu õigusest lähtudes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga riigisisest meedet valdkonnas, mis on liidu õiguse tasandil täielikult ühtlustatud, hinnata ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel.(50) Juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks nõustuma minu analüüsiga küsimuses, kas direktiiv 2006/123 on kohaldatav, analüüsin täiendavalt lühidalt olukorda käesolevas kohtuasjas, lähtudes ELTL artiklist 56.(51)
85. Euroopa Kohus puutus sarnase olukorraga nagu põhikohtuasjas kokku juba kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus OSA. Ta järeldas selles kohtuotsuses kõigepealt, et keeld osutada piiriüleselt autoriõiguste esindamise teenuseid riigi kollektiivse esindamise organisatsiooni monopoli tõttu kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut, mida peavad õigustama ülekaalukad üldise huvi põhjused, mille hulgas on intellektuaalomandi õiguste kaitse.(52)
86. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et kollektiivse esindamise organisatsioonile seoses kaitstud materjali teatava kategooriaga usaldatud õiguste esindamise monopol koos välisriikide samalaadsete organisatsioonidega sõlmitud vastastikuse esindamise lepingute süsteemiga asetub autoriõiguste territoriaalse kaitse konteksti ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selle eesmärgiga proportsionaalne.(53)
87. Ta tõdes eelkõige, et ei ole muud meetodit, mis võimaldaks kaitsta autoriõigusi sama tõhusalt, ning see, kui kasutajatel võimaldataks saada teoste kasutamise luba ükskõik missuguselt kollektiivse esindamise organisatsioonilt ükskõik missugusele territooriumile, tekitaks tõsised kontrolliprobleemid seoses nende õiguste kasutamise ja autoritasu maksmisega.(54) Olles teadlik võimalikust autoriõiguste teostamise õiguskeskkonna peatsest muutusest,(55) pidas Euroopa Kohus vajalikuks märkida, et tema analüüs puudutab „liidu õiguse praegust arenguetappi“.(56)
88. Teabest, mida annab kohtuotsus OSA selles küsimuses, näib mulle olevat siiski vähe kasu käesoleva kohtuasja lahendamisel. Käsitletaval juhul ei ole tegemist mitte kasutaja õigusega pöörduda teise liikmesriigi kollektiivse esindamise organisatsiooni poole, et saada kasutusluba teostele, mille õigusi esindab riigi enda organisatsioon, nagu see oli kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus OSA, vaid sõltumatu esindamise üksuse õigusega esindada õigusi, mille esindamine on usaldatud teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile, asugu ta siis riigi territooriumil või mujal.
89. Nagu ma märkisin aga juba käesoleva ettepaneku direktiivi 2006/123 käsitlevas osas, siis nii direktiivi 2014/26 kui ka Itaalia õiguse liberaliseerimise tõttu ei eksisteeri Itaalias selles valdkonnas enam samalaadset monopoli, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus OSA, sest vahendamisega autoriõiguste valdkonnas võivad tegeleda eri kollektiivse esindamise organisatsioonid, olgu need Itaalias või teises liikmesriikides asuvad organisatsioonid. Selle tegevusega ei saa tegeleda ainult sõltumatud esindamise üksused. Niisuguses olukorras ei saa säärast erinevat kohtlemist õigustada argumendid, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses OSA.
90. Itaalia valitsus tugineb õigustusena asjaolule, et kollektiivse esindamise organisatsioonid, keda kontrollivad nende liikmed ja kes on mittetulunduslikud, on eripärased, nende kohustustele õiguste omajate ees ning kasumitele autoriõiguste tsentraliseeritud esindamisest kataloogide puhul, mis on üldsuse seas vähem populaarsed, ning seeläbi kultuuri arendamisele.
91. Tuleb siiski kohe märkida, et direktiivi 2014/26 artikli 2 lõike 4 kohaselt puudutab suur hulk kohustusi, mis on kollektiivse esindamise organisatsioonidel, ka sõltumatuid esindamise üksusi. Näiteks, mis puudutab tagatisi õiguste omajatele, siis need üksused on sarnases olukorras nagu kollektiivse esindamise organisatsioonid.
92. Seejärel tuleb märkida, et kuulumine suurde kollektiivse esindamise organisatsiooni, millel on oma vastastikuse esindamise lepingute võrk, võib kindlasti kasu tuua paljudele artistidele ja soodustada nende teoste laiaulatuslikku levitamist. See ei käi siiski alati kõigi kohta(57) ning praegustes turutingimustes võib üks osa piirduda – vähemalt ajutiselt – niisuguste piiratud esindamisteenustega, nagu pakub Jamendo. Autoriõiguste omajad on minu arvates piisavalt informeeritud, et valida iseseisvalt kõige tõhusam viis oma huvide kaitsmiseks. Nende õiguste kaitse kui ülekaalukas üldise huvi põhjus ei saa õigustada takistusi selle kaitse kasutamisel viisil, mis on asjaomaste isikute enda hinnangul sobivaim.
93. Olen seega arvamusel, et niisugune sõltumatute esindamise üksuste kõrvalejätmine vahendustegevusest autoriõiguste alal, nagu on ette nähtud Itaalia õiguses, ei ole ELTL artiklist 56 lähtudes õigustatud.
Ettepanek
94. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale ordinario di Roma (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 3 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 16 lõiget 1 ja lõike 2 punkti d
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt võivad autoriõiguste esindamise tegevusega tegeleda ainult kollektiivse esindamise organisatsioonid, kuid mitte teistes liikmesriikides asuvad sõltumatud esindamise üksused.