Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
16. mai 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Maksekäsumenetlus – Mõiste „alaline elukoht“ – Liikmesriigi kodanik, kelle püsiv elukoht on selles liikmesriigis ja praegune elukoht muus liikmesriigis – Püsiva elukoha muutmise või sellest loobumise võimatus
Kohtuasjas C‑222/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) 7. aprilli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. aprillil 2023, menetluses
„Toplofikatsia Sofia“ EAD,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu‑Matei (ettekandja), J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja L. S. Rossi,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitas:
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja I. Zaloguin,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELTL artikli 18 esimest lõiku ja artiklit 21, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teist lõiku, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 4 lõiget 1, artikli 5 lõiget 1 ja artikli 62 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta määruse (EL) 2020/1784, mis käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine) (ELT 2020, L 405, lk 40), artiklit 7 ning artikli 22 lõikeid 1 ja 2.
2 Taotlus on esitatud seoses sellise maksekäsu kättetoimetamisega, mis on koostatud soojusenergia tarnija „Toplofikatsia Sofia“ EAD avalduse alusel võlgnikust kliendi V. Z. A. vastu summas, mis vastab kliendi Sofias (Bulgaaria) asuvale korterile tarnitud kütte väärtusele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 1215/2012
3 Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 13 ja 15 on märgitud:
„(13) Menetluste, mille suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ja liikmesriigi territooriumi vahel peab olema seos. Järelikult tuleks kohtualluvuse ühiseeskirju kohaldada põhimõtteliselt siis, kui kostja alaline elukoht on liikmesriigis.
[…]
(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud.“
4 Määruse artiklis 4 on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.
2. Isikute suhtes, kes ei ole selle liikmesriigi kodanikud, kus on nende alaline elukoht, kohaldatakse selle liikmesriigi kodanike suhtes kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.“
5 Määruse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“
6 Sama määruse artikli 7 punktis 1 on ette nähtud:
„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
1) a) lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:
– müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
– teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c) kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a“.
7 Määruse nr 1215/2012 artiklis 62 on sätestatud:
„1. Et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust.
2. Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.“
Määrus 2020/1784
8 Määruse 2020/1784 artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades kohtu- ja kohtuväliste dokumentide piiriülesele kättetoimetamisele. […]
2. Käesolevat määrust, välja arvatud artikkel 7, ei kohaldata, kui selle isiku aadress, kellele tuleb dokument kätte toimetada, ei ole teada.
[…]“.
9 Määruse artiklis 7 „Aadressipäringute puhul antav abi“ on sätestatud:
„1. Kui selle isiku, kellele tuleb kohtu- või kohtuväline dokument teises liikmesriigis kätte toimetada, aadress ei ole teada, annavad liikmesriigid abi tema aadressi kindlakstegemiseks vähemalt ühel järgmistest viisidest:
a) määratakse asutused, millele võivad edastavad asutused esitada taotlusi selle isiku aadressi kindlakstegemiseks, kellele tuleb dokument kätte toimetada;
b) teiste liikmesriikide isikutel on võimalik esitada taotlusi, sealhulgas elektrooniliselt, isikute, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadresside kohta teabe saamiseks otse elukoharegistritest või muudest üldsusele kättesaadavatest andmebaasidest Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis kättesaadava tüüpvormi abil või
c) Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu antakse üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas leida nende isikute aadresse, kellele tuleb dokumendid kätte toimetada.
2. Iga liikmesriik saadab [Euroopa K]omisjonile järgmise teabe, et teha see Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu kättesaadavaks:
a) viisid, kuidas liikmesriik oma territooriumil lõike 1 alusel abi annab;
b) kui see on kohaldatav, siis lõike 1 punktides a ja b osutatud asutuste nimed ja kontaktandmed;
c) kas liikmesriigi ametiasutused, kelle poole on pöördutud, esitavad omal algatusel päringud aadresside kohta teabe saamiseks elukoharegistritesse või muudesse andmebaasidesse, kui kättetoimetamistaotlusele märgitud aadress ei ole õige.
Liikmesriigid teavitavad komisjoni esimeses lõigus osutatud teabe igast hilisemast muutmisest.“
10 Nimetatud määruse artiklis 22 „Kohtusse ilmumata jätnud kostja“ on ette nähtud:
„1. Kui menetlust algatav dokument või sellega võrdväärne dokument tuli edastada teise liikmesriiki käesoleva määruse kohaseks kättetoimetamiseks ning kostja ei ole kohtusse ilmunud, ei tehta kohtuotsust, kuni on tõendatud, et dokument on toimetatud kätte või edastatud piisavalt aegsasti, et anda kostjale kaitsevõimalus, ning
a) dokument on kättetoimetatud viisil, mis on adressaatliikmesriigi õiguses ette nähtud dokumentide kättetoimetamiseks riigisisese kohtuasja puhul tema territooriumil asuvatele isikutele, või
b) dokument on tegelikult kostjale üle antud või toimetatud tema elu- või asukohta muul käesolevas määruses ette nähtud viisil.
2. Iga liikmesriik võib komisjonile teatada, et olenemata lõikest 1 võib kohus teha otsuse ka siis, kui menetlust algatava dokumendi või sellega samaväärse dokumendi kättetoimetamisteatist ei ole saadud, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) dokument on edastatud käesoleva määrusega ette nähtud viisil;
b) dokumendi edastamise kuupäevast on möödunud ajavahemik, mida asja arutav kohus peab konkreetses asjas piisavaks ja mis peab olema vähemalt kuus kuud;
c) ei ole saadud ühtegi teatist, ehkki on võetud tarvitusele kõik mõistlikud abinõud selle saamiseks adressaatliikmesriigi pädevate asutuste või organite kaudu.
See teave tehakse teatavaks Euroopa e‑õiguskeskkonna portaali kaudu.
3. Olenemata lõigetest 1 ja 2 võib kohus põhjendatud kiireloomulistel juhtudel määrata ajutisi või kaitsemeetmeid.
4. Kui menetluse algatamist käsitlev dokument või sellega samaväärne dokument tuli edastada teise liikmesriiki käesoleva määruse alusel kättetoimetamiseks ning kohaleilmumata jätnud kostja vastu on tehtud tagaseljaotsus, on kohtul õigus ennistada kohtuotsuse edasikaebamise tähtaeg, kui on täidetud mõlemad järgmised tingimused:
a) kostja ei saanud temast olenemata põhjustel dokumendist teada piisavalt aegsasti, et kaitseks valmistuda, või ei saanud kohtuotsusest teada õigel ajal, et edasi kaevata, ning
b) kostja vastuväited ei ole prima facie sisuliselt alusetud.
Sellise tähtaja ennistamise avalduse võib esitada üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja on kohtuotsusest teada saanud.
Iga liikmesriik võib komisjonile teatada, et tähtaja ennistamise avaldust ei vaadata läbi, kui see esitatakse pärast liikmesriigi teatises nimetatud tähtpäeva möödumist. See tähtpäev peab olema vähemalt aasta alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast. See teave tehakse teatavaks Euroopa e‑õiguskeskkonna portaali kaudu.
5. Lõiget 4 ei kohaldata kohtuotsuste suhtes, mis käsitlevad isikute õiguslikku seisundit või teovõimet.“
Bulgaaria õigus
ZGR
11 Perekonnaseisuregistri seaduse (Zakon za grazhdanskata registratsia, DV nr 67, 27.7.1999) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZGR“) artikli 90 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga isik, kelle kohta peab käesoleva seaduse alusel tegema perekonnaseisuregistrisse kande, on kohustatud kirjalikult avaldama oma püsiva elukoha ja praeguse elukoha […]“.
12 ZGR artiklis 93 on sätestatud:
„1. „Püsiv elukoht“ – aadress asulas, mille isik on valinud rahvastikuregistrisse kandmiseks.
2. Püsiv elukoht asub alati Bulgaaria Vabariigi territooriumil.
3. Kellelgi ei saa olla rohkem kui üks püsiv elukoht.
4. Välisriigis elavad Bulgaaria kodanikud, kes ei ole kantud rahvastikuregistrisse ja kelle kohta ei ole Bulgaarias püsivat elukohta märgitud, kantakse automaatselt rahvastikuregistrisse Sofia linna Sredetsi linnaosas.
5. Kodanike püsiv elukoht on postiaadress riigi- ja kohalike ametiasutustega peetava kirjavahetuse jaoks.
6. Kodanike püsivat elukohta kasutatakse õiguste teostamiseks või teenuste kasutamiseks seaduses või muus õigustloovas aktis sätestatud juhtudel.
7. Püsiv elukoht võib olla sama mis praegune elukoht.“
13 ZGR artiklis 94 on sätestatud:
„1. Praegune elukoht on koht, kus isik elab.
2. Kellelgi ei ole rohkem kui üht praegust elukohta.
3. Nende Bulgaaria kodanike praegune elukoht, kes elavad välisriigis, on rahvastikuregistrisse kantud üksnes selle riigi nimega, kus nad elavad.“
14 ZGR artikli 96 lõikes 1 on sätestatud:
„Praegusest elukohast annab vastav isik artikli 92 lõikes 1 nimetatud ametiasutusele teada postiaadressist teavitamise avaldusega. Välisriigis elav Bulgaaria kodanik annab praeguse elukoha, s.o elukoha riigi, artikli 92 lõikes 1 nimetatud ametiasutusele teada avaldusega.“
KMChP
15 Rahvusvahelise eraõiguse seadustiku (Kodeks na mezhdunarodnoto chastno pravo, DV nr 42, 17.5.2005) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „KMChP“) artiklis 4 on sätestatud:
„(1) Bulgaaria kohtutel ja muudel asutustel on rahvusvaheline pädevus, kui:
1. kostja harilik viibimiskoht, põhikirjajärgne asukoht või tegeliku juhtimise koht on Bulgaarias;
[…]“.
16 KMChP artikli 48 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva seadustiku tähenduses on füüsilise isiku „harilik viibimiskoht“ tema peamine elukoht, ilma et see koht oleks tingimata seotud registreerimise või elamis- või asutamisloaga. Selle koha kindlakstegemisel tuleb arvesse võtta eelkõige kõnealuse isikuga seotud isiklikku või ametialast laadi asjaolusid, mis tulenevad tema püsivatest sidemetest nimetatud kohaga või tema kavatsusest selliseid sidemeid luua.“
GPK
17 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks, DV nr 59, 20.7.2007) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „GPK“) artiklis 38 „Kättetoimetamise aadress“ on ette nähtud:
„Dokumendid toimetatakse kätte kohtuasja toimikus märgitud aadressil. Kui märgitud aadressil ei ole võimalik adressaati leida, toimub kättetoimetamine adressaadi praeguses elukohas ja selle puudumisel adressaadi püsivas elukohas.“
18 GPK artiklis 40 „Kohtudokumentide vastuvõtja“ on sätestatud:
„(1) Pool, kes viibib või reisib välisriigis kauem kui üks kuu, on kohustatud määrama kohtu asukohas kättetoimetamiseks isiku, nimelt kohtudokumentide vastuvõtja, kui tal ei ole Bulgaarias toimuvas menetluses esindajat. Sama kohustus on seaduslikul esindajal, eestkostjal ja esindajal.
(2) Kui lõikes 1 nimetatud isikud vastuvõtjat ei nimeta, lisatakse kõik dokumendid kohtutoimikusse ja loetakse kättetoimetatuks. Kohus teavitab asjaomaseid isikuid vastavatest tagajärgedest esimese dokumendi kättetoimetamisel.“
19 GPK artiklis 41 „Teavitamiskohustus“ on ette nähtud:
„(1) Pool, kes viibib üle ühe kuu eemal aadressilt, mille ta on esitanud kohtuasjas või millele on talle kätte toimetatud teade, peab teatama kohtule oma uue aadressi. Sama kohustus on seaduslikul esindajal, eestkostjal ja esindajal.
(2) Kui lõikes 1 nimetatud kohustust ei täideta, lisatakse kõik teated kohtuasja toimikusse ja loetakse kättetoimetatuks. Kohus teavitab neid isikuid vastavatest tagajärgedest esimese dokumendi kättetoimetamisel.“
20 GPK artiklis 53 „Kättetoimetamine riigis elavale välismaalasele“ on sätestatud:
„Riigis elavale välismaalasele toimetatakse dokument kätte pädevale asutusele teada antud aadressil.“
21 GPK artiklis 410 „Maksekäsu tegemise avaldus“ on sätestatud:
„(1) Avaldaja võib taotleda maksekäsu tegemist:
1. rahaliste nõuete või asendatavate asjadega seotud nõuete korral, kui nõue allub rajoonikohtule [(Rayonen sad)];
[…]“.
22 GPK artiklis 411 „Maksekäsu tegemine“ on sätestatud:
„(1) Avaldus esitatakse võlgniku püsiva elukoha või registrijärgse asukoha järgsele rajoonikohtule [(Rayonen sad)]; see kohus kontrollib omal algatusel kolme päeva jooksul oma territoriaalset pädevust. Nõue tarbija vastu tuleb esitada kohtule, kelle tööpiirkonnas asub tema praegune elukoht, ja praeguse elukoha puudumisel tema püsiv elukoht. Kui kohus asub seisukohale, et kohtuasi ei kuulu tema pädevusse, edastab ta selle viivitamata pädevale kohtule.
(2) Kohus vaatab avalduse läbi menetlusküsimusi käsitleval kohtuistungil ja teeb maksekäsu lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui:
[…]
4. võlgnikul ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil püsivat elukohta või registrijärgset asukohta;
5. võlgnikul ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil harilikku viibimiskohta või tegevuskohta.
(3) Kui kohus rahuldab avalduse, teeb ta maksekäsu otsuse, mille ärakiri toimetatakse võlgnikule kätte.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
23 Toplofikatsia Sofia on Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühing, kelle tegevusala on soojusenergia jaotus. Ta esitas 6. märtsil 2023 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Sofiyski rayonen sadile (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria), maksekäsu avalduse Bulgaaria kodaniku V. Z. A. vastu.
24 Asjaomane äriühing nõuab nimetatud isikult 700,61 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 358 eurot) suuruse rahasumma maksmist, kuna ta – olles Sofias asuvas kortermajas ühe korteriomandi omanik – ei ole tasunud soojusenergia tarbimisele vastavat arvet selle korteri puhul ajavahemiku 15. september 2020 kuni 22. veebruar 2023 eest.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et V. Z. A. ei ole veel põhikohtuasja pool ja et temast saab põhikohtuasja pool alles pärast seda, kui avalduses taotletav maksekäsk on tehtud, tingimusel et kõnealune kohus on pädev seda avaldust lahendama.
26 Nimetatud kohus märgib, et põhikohtuasjas omal algatusel ja vastavalt Bulgaaria õigusest tulenevatele kohustustele sooritatud otsingutest nähtub, et V. Z. A. alaline elukoht asub riikliku rahvastikuregistri andmete kohaselt alates 2000. aastast Sofias. Siiski on V. Z. A. 6. märtsil 2010 avaldanud, et tema praegune elukoht on muus liikmesriigis kui Bulgaaria Vabariik. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bulgaaria õigus ei võimalda avaldada välisriigis asuva praeguse elukoha täielikku aadressi.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ka Varhoven kasatsionen sadi (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) 18. juuni 2014. aasta tõlgendavale kohtumäärusele (edaspidi „18. juuni 2014. aasta määrus“), mis on siduv ning mis puudutab GPK artikli 411 lõike 2 punktides 4 ja 5 ette nähtud maksekäsu tegemisest keeldumise aluseid.
28 18. juuni 2014. aasta määrusest tuleneb, et maksekäsu tegemise avalduse esitamisel GPK artikli 411 alusel tuleb juba tehtud maksekäsu kättetoimetamise kuupäeval kontrollida püsiva elukoha või hariliku viibimiskoha olemasolu Bulgaaria Vabariigi territooriumil, olenemata sellest, et nimetatud artikli lõike 2 punktide 4 ja 5 kohaselt tuleks keelduda sellise käsu tegemisest, kui puudub püsiv elukoht või harilik viibimiskoht nimetatud territooriumil.
29 18. juuni 2014. aasta määruses on märgitud, et kui kohus on tuvastanud, et kohus on teinud maksekäsu võlgniku suhtes, kellel ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil püsivat elukohta, tunnistab see kohus maksekäsu omal algatusel kehtetuks. Seevastu juhul, kui tuvastatakse, et võlgniku harilik viibimiskoht ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil, ei saa maksekäsu teinud kohus seda kehtetuks tunnistada. Viimati nimetatud juhul peab see kohus maksekäsu kättetoimetamisel kontrollima, kas võlgnikul on Bulgaarias püsiv elukoht, ja kui see on nii, siis loetakse, et maksekäsk on nõuetekohaselt kätte toimetatud kas sama võlgniku eluruumis elavale isikule või teate väljapanekuga. Järelikult saab GPK artikli 411 lõike 2 punkti 5 kohaldamisele tugineda üksnes apellatsioonkaebuse esitamise teel.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et 18. juuni 2014. aasta määrus tehti enne GPK artikli 411 lõike 1 muutmist, mistõttu on kohtul, kelle poole on pöördutud, nüüd kohustus omal algatusel kontrollida oma territoriaalset pädevust eelkõige võlgniku püsiva elukoha alusel.
31 Selle kohtu sõnul tuleneb GPK artiklist 411, nagu seda on tõlgendanud Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus), et maksekäsk tehakse alati võlgniku suhtes, kes on Bulgaaria kodanik ja kelle püsiv elukoht on Bulgaarias endiselt registreeritud, isegi kui võlgnikul on välisriigis aadress, mille kohta on samuti tehtud rahvastikuregistrisse märge. Selline tõlgendus võib aga olla vastuolus määruse nr 1215/2012 artikli 5 lõikes 1 sätestatud eeskirjaga, mille kohaselt saab liikmesriigis alalist elu- või asukohta omavat võlgnikku üldjuhul kaevata üksnes selle liikmesriigi kohtutesse.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et ZGR artikli 93 kohaselt on Bulgaaria kodanike püsiv elukoht endiselt Bulgaaria territooriumil ja seda ei saa teise liikmesriiki kolimise korral muuta. See takistab Bulgaaria kodanike vaba liikumise õiguse kasutamist ja nende elukoha valimist, mis on tagatud ELTL artikliga 21.
33 Lisaks võivad Bulgaaria kodanikud, kes on kasutanud vaba liikumise õigust, olla kodakondsusel põhineva vastupidise diskrimineerimise olukorras, mis on vastuolus ELTL artikliga 18. GPK artikli 53 kohaselt toimetatakse teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele, kelle püsiv elukoht on Bulgaarias, dokumendid kätte sisserändeasutusele avaldatud aadressil. Kui nad ei ela enam Bulgaaria territooriumil, ei ole Bulgaaria kohtutel alalise elukohaga seotud kohtualluvuse kriteeriumi alusel enam pädevust. Bulgaaria kodanikud ei saa aga oma alalise elukoha registreeringut tühistada ja neil on jätkuv kohustus kindlaks määrata vastuvõtja, kes on valmis nende nimele kätte toimetatud kohtudokumendid Bulgaarias vastu võtma.
34 Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ZGR artikli 94 lõikest 3 koostoimes artikli 93 lõikega 2, et Bulgaaria kodanik ei saa registreerida täpset aadressi väljaspool Bulgaariat, ning haldusasutus teeb üksnes märke selle riigi kohta, kuhu asjaomane kodanik on kolinud. Seetõttu on KMChP artiklis 4 sätestatud kohtualluvuse kriteerium sellistes rahvusvahelise eraõigusega reguleeritavates suhetes, mille suhtes liidu õigus ei ole kohaldatav, kostja harilik viibimiskoht.
35 Selles kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 5 lõikega 1 on vastuolus see, kui allumine maksekäsu avalduse saanud kohtule tehakse kindlaks, võttes arvesse mõistet „alaline elukoht“, nagu see tuleneb põhikohtuasjas asjasse puutuvatest riigisisestest õigusnormidest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kuigi ei saa välistada, et tema kohtualluvus võib põhineda määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunkti b teisel taandel – nõue tuleneb lepingust, mis puudutab soojusenergia tarnimist Sofias asuvale kinnisasjale –, on alalise elukoha kindlaksmääramise küsimus endiselt asjakohane.
36 Seejärel palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas 18. juuni 2014. aasta määrusega kohtutele kehtestatud keeld võtta arvesse võlgniku praegust elukohta, et tugineda asjaolule, et tema harilik viibimiskoht ei ole Bulgaaria Vabariigi territooriumil, on kooskõlas ELTL artikliga 18, kuna selle keelu puhul on tegemist vastupidise diskrimineerimisega.
37 Kuna riigisisene õigus ei võimalda tal kindlaks teha võlgniku aadressi väljaspool Bulgaariat, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus lõpetuseks selgitada, kas ta võib selles osas tugineda määruse 2020/1784 artiklis 7 ette nähtud võimalusele kasutada asjaomase liikmesriigi abi.
38 Neil asjaoludel otsustas Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 62 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 18 esimese lõiguga ja artikliga 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et füüsilise isiku „alalise elukoha“ mõiste tuleneb riigisisestest õigusnormidest, mis näevad ette, et selle riigi kodanikel, kelle kohtu poole on pöördutud, on püsiv elukoht alati selles riigis ja seda ei saa üle viia mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki?
2. Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 5 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 18 esimese lõigu ja artikliga 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid ja riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt ei või liikmesriigi kohus keelduda maksekäsu tegemisest võlgniku suhtes, kes on selle liikmesriigi kodanik, seda ka juhul, kui tema puhul peaks riigil olema põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade kohaselt ei allu asi selle riigi kohtule, kuna võlgniku alaline elukoht on tõenäoliselt teises liidu liikmesriigis, mida saab järeldada sellest, et võlgnik on esimesena nimetatud liikmesriigi pädevale asutusele avaldanud, et tal on registreeritud aadress muus liikmesriigis? Kas sellisel juhul on oluline, millal kõnealune avaldus tehti?
3. Kas ELTL artikli 18 esimest lõiku koostoimes [harta] artikli 47 teise lõiguga tuleb juhul, kui rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade kohane asja allumine kohtule, kelle poole on pöördutud, tuleneb muust õigusnormist kui [määruse nr 1215/2012] artikli 5 lõige 1, tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt on maksekäsu tegemine lubatud füüsilise isiku suhtes küll ainult siis, kui tema harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, kuid seda, et selle riigi kodanikust võlgnik on viinud oma viibimiskoha üle teise riiki, ei saa tuvastada ainuüksi selle põhjal, et ta on esimesena nimetatud riigile teatavaks teinud registreeritud aadressi (tema „praegune elukoht“), mis asub muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui võlgnikul on võimatu tõendada, et ta on täielikult elama asunud viimati nimetatud riiki ja tal puudub aadress selle riigi territooriumil, kelle kohtu poole pöörduti? Kas sellisel juhul on oluline, millal kõnealune avaldus tehti?
4. Kas juhul, kui kolmanda eelotsuse küsimuse esimesele alaküsimusele vastatakse nii, et maksekäsu tegemine on lubatud, on vastavalt [määruse nr 1215/2012] artikli 4 lõikele 1 koostoimes [määruse 2020/1784] artikli 22 lõigetega 1 ja 2 [kohtuotsuses Alder (C‑325/11, EU:C:2012:824)] antud tõlgendusega ning koosmõjus põhimõttega, mille kohaselt tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia kasutamisel kohaldada tõhusalt liidu õigust, lubatav, et selle riigi kohus, kelle kodanikud ei saa oma registreeritud aadressist selles riigis loobuda ega viia seda aadressi teise riiki üle, esitab [määruse nr 2020/1784] artikli 7 kohaselt toimuvas menetluses selle teise riigi asutustele palve anda teavet võlgniku sealse aadressi kohta, millest võlgnik on avalduses teada andnud, ja teatada aadressi registreerimise kuupäev, et teha võlgniku osavõtuta toimuvas menetluses tema tegelik harilik viibimiskoht kindlaks enne kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
39 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikliga 267 kehtestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille kaudu annab Euroopa Kohus liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mida need kohtud nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks vajavad, ning et eelotsusetaotluse esitamise mõte ei ole nõuandvate arvamuste saamine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid see peab olema kohtuvaidluse tegelikuks lahendamiseks vajalik (9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtu kohtunike ametisse nimetamine Poolas), C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 62 ning seal viidatud kohtupraktika).
40 Nagu nähtub ELTL artikli 267 sõnastusest endast, peab taotletavat eelotsust olema eelotsusetaotluse esitanud kohtul „vaja“ tema menetluses olevas kohtuasjas „otsuse tegemiseks“ (9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtu kohtunike ametisse nimetamine Poolas), C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 63 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Euroopa Kohus on märkinud, et nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et eelotsusemenetlus eeldab liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat kohtuvaidlust, mille raames palutakse sellel kohtul teha otsus, milles saab eelotsust arvesse võtta (9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtu kohtunike ametisse nimetamine Poolas), C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 64 ning seal viidatud kohtupraktika).
42 Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavalt GPK artikli 411 lõikele 1 omal algatusel kontrollima, kas maksekäsu avaldus allub temale. Selleks esitas nimetatud kohus Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust, mis puudutavad määruste nr 1215/2012 ja 2020/1784 tõlgendamist ning ELTL artikli 18 esimese lõigu, ELTL artikli 21 ja harta artikli 47 teise lõigu tõlgendamist.
43 Esimesena ei nähtu seoses harta artikli 47 teise lõigu tõlgendamisega eelotsusetaotlusest sugugi, et see tõlgendus oleks objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb teha (vt selle kohta 9. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus G. jt (üldkohtu kohtunike ametisse nimetamine Poolas), C‑181/21 ja C‑269/21, EU:C:2024:1, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole nimelt toonud välja seost, mille ta on loonud selle sätte ja põhikohtuasja vahel, ega põhjusi, miks tema arvates on osutatud sätte tõlgendamine vaidluse lahendamiseks vajalik.
44 Teisena tuleb seoses määruse 2020/1784 artikli 22 tõlgendamisega märkida, et nagu nähtub selle artikli pealkirjast, reguleerib osutatud artikkel liikmesriigi kohtu kohustusi juhul, kui kostja ei ilmu kohtusse. Seda artiklit kohaldatakse juhul, kui menetlust algatav dokument või sellega võrdväärne dokument on teise liikmesriiki kättetoimetamiseks juba edastatud, ja see puudutab võistlevat menetlust, mis on hilisem põhikohtuasjas käsitletavast menetlusest, milles võlgnikust ei ole veel saanud menetluse poolt. Määruse 2020/1784 artikkel 22 lähtub seega eeldusest, mis on käesoleval juhul vaid hüpoteetiline, nimelt et kostja ei ole kohtusse ilmunud.
45 Sellest järeldub, et kuivõrd eelotsusetaotlus puudutab harta artikli 47 teise lõigu ning määruse 2020/1784 artikli 22 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist, ei ole sellel mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega ning seetõttu on see vastuvõetamatu.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene kuni kolmas küsimus
Sissejuhatavad märkused
46 Esimesena tekib seoses määruse nr 1215/2012 asjakohaste sätete tõlgendamisega kõigepealt küsimus, kas põhikohtuasi kuulub nimetatud määruse kohaldamisalasse, sest selle kohaldamine eeldab välismaise elemendi olemasolu. Kuigi käesoleval juhul ei ole võlgnik veel põhikohtuasja pool, on siiski tõsi, et maksekäsu avaldus on esitatud sellise võlgniku vastu, kelle elukoht on teises liikmesriigis, mis on piisav välismaine element, et tuua kaasa kõnealuse määruse kohaldamine.
47 Teisena tuleb seoses ELTL artikli 18 tõlgendamisega meelde tuletada, et see artikkel on iseseisvalt kohaldatav üksnes sellistes liidu õigusega reguleeritud olukordades, mille suhtes ei esine diskrimineerimiskeelu erinorme (vt selle kohta 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Missionswerk Werner Heukelbach, C‑25/10, EU:C:2011:65, punkt 18, ning 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, C‑321/21 P, EU:C:2023:713, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Käesoleval juhul on aga seoses valdkonnaga, mida sisuliselt puudutavad esitatud küsimused, nimelt see, kas alalise elukoha kindlaksmääramise tingimused on erisugused olenevalt sellest, kas tegemist on Bulgaaria kodaniku või Bulgaarias elava välisriigi kodanikuga, määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 2 sätestatud diskrimineerimise keeld, kuna see säte keelab igasuguse erisuguse kohtlemise kodakondsuse alusel selles määruses kehtestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamisel. Seega ei tule ELTL artiklit 18 iseseisvalt kohaldada ja seega ka konkreetselt seda tõlgendada.
49 Kolmandana tuleb meelde tuletada, et kuna määrusega nr 1215/2012 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), mis omakorda asendas 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga, siis kehtib Euroopa Kohtu antud tõlgendus nende kahe õigusinstrumendi sätetele ka määruse nr 1215/2012 tõlgendamise suhtes, kui neid sätteid võib pidada viimati nimetatud määruse vastavate sätetega „samaväärseks“ (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C‑343/19, EU:C:2020:534, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
Esimene küsimus
50 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 62 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt loetakse, et teises liikmesriigis elavate liikmesriigi kodanike alaline elukoht on endiselt esimeses liikmesriigis registreeritud aadressil.
51 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et mõiste „alaline asukoht“ on määruse nr 1215/2012 ülesehituses kesksel kohal, sest see kujutab endast üldist seose kriteeriumi, mis võimaldab määrata kindlaks kohtualluvuse vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1, mis viitab kostja alalisele elukohale, olenemata tema kodakondsusest (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punktid 22 ja 23).
52 Nagu nähtub P. Jenardi aruandest, mis puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1979, C 59, lk 1), mille märkused alalise elukoha kriteeriumi valiku põhjendatuse kohta kehtivad ka määruse nr 1215/2012 tõlgendamisel, on liidu seadusandja valik eelistada seda kriteeriumi kodakondsusele ajendatud vajadusest lihtsustada kohtualluvuse eeskirjade ühetaolist kohaldamist, et vältida erisuguseid kohtualluvuse eeskirju vastavalt sellele, kas vaidluse pooled on osalisriigi kodanikud, osalisriigi kodanik ja välisriigi kodanik või hoopis kaks välisriigi kodanikku.
53 Sarnaselt 27. septembri 1968. aasta konventsioonile kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning määrusele nr 44/2001 ei ole määruses nr 1215/2012 mõistet „alaline asukoht“ määratletud. Nii viitab viimati nimetatud määruse artikli 62 lõige 1 selle liikmesriigi õigusele, kelle kohtusse on pöördutud, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on vastavas liikmesriigis. Viimati nimetatud määruse artikli 62 lõikes 2 on sätestatud, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.
54 Seega on liikmesriikidel üldjuhul õigus määrata füüsilise isiku alaline elukoht kindlaks oma õiguse alusel.
55 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi riigisiseste õigusnormide kohaldamine siiski kahjustada liidu õigusakti soovitavat toimet. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on sisuliselt otsustanud määruse nr 44/2001 kohta, mis on määruse nr 1215/2012 tõlgendamisele ülekantav kohtupraktika, ei või liikmesriigi menetlusnormide kohaldamine kahjustada viimati nimetatud määrusega ette nähtud süsteemi soovitavat toimet nii, et kohaldamata jäävad niisuguses määruses sätestatud põhimõtted (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 51, põhineb määrusega nr 1215/2012 loodud süsteem liidu seadusandja valikul võtta ühtsete kohtualluvuse eeskirjade aluseks kostja alalise elukoha, mitte kodakondsuse kriteerium. Järelikult, nagu väidab ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei saa liikmesriik seda põhimõttelist valikut muuta, kohaldades riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt peab tema kodanike alaline elukoht olema tema territooriumil.
57 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Bulgaaria õiguses tehakse selle riigi kodanike puhul vahet püsiva elukoha ja praeguse elukoha vahel.
58 Igal Bulgaaria kodanikul on Bulgaaria Vabariigi territooriumil üks püsiv elukoht, mis vastab rahvastikuregistrisse kantud aadressile ja mis peab endist viisi asuma nimetatud territooriumil. Bulgaaria kodanikud, kes elavad välisriigis ja kellel ei ole Bulgaarias püsivat elukohta, kantakse automaatselt rahvastikuregistrisse Sofia linna Sredetsi linnaosas. Praegune aadress vastab aga aadressile, kus asjaomane isik elab. Bulgaaria kodanike puhul, kes elavad välisriigis, on nende aadressina rahvastikuregistris üksnes märgitud vastava riigi nimi, kus nad elavad, ilma et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks neil kodanikel võimalik registreerida täpne aadress, mis asub väljaspool Bulgaariat. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, on Bulgaaria kodanikel seega kohustus omada Bulgaarias püsivat aadressi, sõltumata kohast, kus need kodanikud tegelikult elavad.
59 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, samastavad Bulgaaria õigusnormid, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus neid kirjeldab, Bulgaaria kodanike alalise elukoha nende püsiva elukohaga, mis on endiselt Bulgaarias, olenemata sellest, kas nad elavad Bulgaarias või välisriigis, ega võimalda neil kodanikel registreerida täielikku aadressi teises liikmesriigis isegi siis, kui nad elavad seal püsivalt ja seega võib käsitada, et nende alaline elukoht asub vastava liikmesriigi territooriumil viimati nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel, mida kohaldatakse vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 62 lõikele 2.
60 Samuti tuleb täpsustada, et mõiste „alaline asukoht“ ulatuse kindlaksmääramine riigisiseses õiguses on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Kuna riigisisesed õigusnormid aga seovad selle mõiste automaatselt iga asjaomase liikmesriigi kodaniku jaoks registreeritud püsiva, kohustusliku ja mõnikord fiktiivse aadressiga, kahjustavad sellised õigusnormid määruse nr 1215/2012 soovitavat toimet, sest nendega asendatakse „alalise elukoha“ kriteerium, millel põhinevad selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad, kodakondsuse kriteeriumiga.
61 Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida küsimust, kas ka ELTL artikliga 21 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kirjeldatud eelmises punktis.
62 Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 62 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt loetakse, et teises liikmesriigis elavate liikmesriigi kodanike alaline elukoht on aadressil, mis on endiselt esimeses liikmesriigis registreeritud aadress.
Teine ja kolmas küsimus
63 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses olev kohtuasi lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsia „Natsionalna politsia“ pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika.
64 Käesoleval juhul tulenevad teine ja kolmas küsimus, mida tuleb käsitleda koos, asjaolust, et nagu nähtub eelotsusetaotlusest, kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta on vastavalt GPK artiklile 411, nagu seda on tõlgendatud 18. juuni 2014. aasta määruses, kohustatud tegema maksekäsu Bulgaaria kodanikust võlgnikule, kelle püsiv elukoht on Bulgaarias, isegi kui on piisav alus arvata, et maksekäsu avalduse esitamise kuupäeval oli võlgniku alaline elukoht mõne teise liikmesriigi territooriumil ja järelikult ei allu selle avalduse lahendamine vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1 kõnealusele kohtule.
65 Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kinnitusele ei saa välistada, et kohtualluvus võib tuleneda muust sättest, nimelt selle määruse artikli 7 punkti 1 alapunkti b teisest taandest, mis kuulub vastava määruse II peatüki 2. jakku. Siiski on tal tekkinud küsimus, kas kõnealuse määruse artikli 5 lõikega 1 on vastuolus, kui on kohustuslik teha makskäsk võlgnikule, kelle praegune elukoht asub muus liikmesriigis. Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud samuti küsimus, kas kuupäev, mil asjaomane võlgnik registreeris praeguse aadressi, on asjakohane.
66 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et teise ja kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendatud riigisiseses kohtupraktikas, mis näevad ette, et liikmesriigi kohtule allub maksekäsu avaldus võlgniku suhtes, kelle puhul on piisav alus arvata, et tema alaline elukoht on muu liikmesriigi territooriumil.
67 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, on määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1 kohaselt selle määruse lähtekohana käsitatav kohtualluvuse üldeeskiri kostja alalise elukoha eeskiri, olenemata kostja kodakondsusest.
68 Määruse nr 1215/2012 artikli 5 lõike 1 kohaselt võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes selle määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras. Nendes jagudes on ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirjad, kohtualluvus kindlustusasjade, tarbijalepingute ja töölepingute puhul, erandliku kohtualluvuse eeskirjad ja eeskirjad kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse kohta.
69 Nimetatud jagudest tuleneb, et liikmesriigi kohtule alluvad kohtuasjad kostja vastu, kelle alaline elukoht on teises liikmesriigis, üksnes nende jagude kohaldamisalasse kuuluvates olukordades.
70 Käesoleval juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul olema võimalik anda maksekäsk võlgnikule, kelle suhtes on piisav alus arvata, et maksekäsu avalduse esitamise ajal oli tema alaline elukoht muus liikmesriigis kui Bulgaaria Vabariik, kui ta saab niisuguse maksekäsu avalduse talle allumise tuvastamisel tugineda mõnele määruse nr 1215/2012 II peatüki 2.–7. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjale.
71 Seega tuleb kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvesse võtta asjaolusid, mis esinesid asjaomase maksekäsu avalduse esitamise kuupäeval.
72 Kõike eeltoodut arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendatud riigisiseses kohtupraktikas, mis näevad ette, et liikmesriigi kohtule allub maksekäsu avaldus võlgniku suhtes, kelle puhul on piisav alus arvata, et maksekäsu avalduse esitamise ajal oli tema alaline elukoht teise liikmesriigi territooriumil, muudes olukordades kui need, mis on ette nähtud selle määruse II peatüki 2.–7. jaos.
Neljas küsimus
73 Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse 2020/1784 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on pädev tegema maksekäsu võlgnikule, kelle puhul on piisav alus arvata, et tema alaline elukoht on teises liikmesriigis, pöördub pädeva asutuse poole ja kasutab vahendeid, mille see teine liikmesriik on andnud võlgniku aadressi kindlakstegemiseks, et maksekäsk kätte toimetada.
74 Kõigepealt tuleb märkida, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et põhikohtuasi allub temale mõne määruse nr 1215/2012 II peatüki 2.–7. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirja alusel ja järelikult on tal õigus teha asjaomasele võlgnikule vastavas avalduses taotletud maksekäsk, isegi kui võlgniku alaline elukoht on teises liikmesriigis, on ta kohustatud maksekäsu sellele võlgnikule kätte toimetama.
75 Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui kohtudokumendi adressaat elab välisriigis, kuulub asjaomase dokumendi kättetoimetamine põhimõtteliselt määruse 2020/1784 kohaldamisalasse ja see peab toimuma nimetatud määrusega kehtestatud vahenditega, välja arvatud eelkõige olukorras, kus adressaadi alaline elu- või asukoht ei ole teada (vt analoogia alusel 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Alder, C‑325/11, EU:C:2012:824, punktid 24 ja 25).
76 Viimati nimetatud olukorras kehtib vastavalt selle määruse artikli 1 lõikele 2, milles on viidatud artiklile 7, siiski abistamiskohustus kättetoimetatava dokumendi adressaadi aadressi kindlakstegemiseks.
77 Määruse 2020/1784 artiklis 7 on sätestatud, et kui selle isiku aadress, kellele tuleb kohtu- või kohtuväline dokument teises liikmesriigis kätte toimetada, ei ole teada, annavad liikmesriigid abi tema aadressi kindlakstegemiseks, määrates asutused, kellele edastavad asutused võivad esitada vastavaid taotlusi, või nähes ette võimaluse esitada taotlusi isikute aadresside kohta teabe saamiseks otse elukoharegistritest või muudest andmebaasidest Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis kättesaadava tüüpvormi abil või ka andes nimetatud portaali kaudu teavet selle kohta, kuidas nende isikute aadressi leida.
78 Seetõttu võib liikmesriigi kohus, kes peab kohtu- või kohtuvälise dokumendi teises liikmesriigis kätte toimetama, kasutada kõiki määruse 2020/1784 artikli 7 alusel kättesaadavaks tehtud vahendeid, et teha kättetoimetatava dokumendi adressaadi aadress kindlaks.
79 Kõike eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse 2020/1784 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on pädev tegema maksekäsu võlgnikule, kelle puhul on piisav alus arvata, et tema alaline elukoht on teises liikmesriigis, pöördub pädeva asutuse poole ja kasutab vahendeid, mille see teine liikmesriik on teinud kättesaadavaks võlgniku aadressi kindlakstegemiseks, et maksekäsk kätte toimetada.
Kohtukulud
80 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 62 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt loetakse, et teises liikmesriigis elavate liikmesriigi kodanike alaline elukoht on aadressil, mis on endiselt esimeses liikmesriigis registreeritud aadress.
2. Määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendatud riigisiseses kohtupraktikas, mis näevad ette, et liikmesriigi kohtule allub maksekäsu avaldus võlgniku suhtes, kelle puhul on piisav alus arvata, et maksekäsu avalduse esitamise ajal oli tema alaline elukoht teise liikmesriigi territooriumil, muudes olukordades kui need, mis on ette nähtud selle määruse II peatüki 2.–7. jaos.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta määruse (EL) 2020/1784, mis käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), artiklit 7
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on pädev tegema maksekäsu võlgnikule, kelle puhul on piisav alus arvata, et tema alaline elukoht on teises liikmesriigis, pöördub pädeva asutuse poole ja kasutab vahendeid, mille see teine liikmesriik on teinud kättesaadavaks võlgniku aadressi kindlakstegemiseks, et maksekäsk kätte toimetada.
Allkirjad