Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JEAN RICHARD DE LA TOUR

esitatud 16. mail 2024(1)

Kohtuasi C‑185/23

protectus s.r.o., endise ärinimega BONUL s.r.o.,

versus

Výbor Národnej rady Slovenskej republiky na preskúmavanie rozhodnutí Národného bezpečnostného úradu

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus))

Eelotsusetaotlus – Otsus 2013/488/EL – ELi salastatud teave – Töötlemisluba – Loa tühistamine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus toimikuga tutvuda – Artikkel 51 – Liidu õiguse kohaldamine

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolev eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 23. septembri 2013. aasta otsuse 2013/488/EL ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta(2) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta(3) artikli 47 ja artikli 51 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist.

2.        Taotlus on esitatud protectus s.r.o., varasema ärinimega BONUL s.r.o (edaspidi „protectus“ või „põhikohtuasja kaebaja“) ning Výbor Národnej rady Slovenskej republiky na preskúmavanie rozhodnutí Národného bezpečnostného úradu (Slovaki Vabariigi riiginõukogus tegutsev riikliku julgeolekuameti otsuste kontrollikomisjon) (edaspidi „kontrollikomisjon“) vahelises vaidluses, mis puudutab viimase otsust jätta rahuldamata protectuse kaebus Národný bezpečnostný úradi (riiklik julgeolekuamet, Slovakkia) (edaspidi „RJA“) otsuse peale, millega tunnistati kehtetuks protectuse tööstusjulgeoleku luba ja selle kehtetuks tunnistamise tulemusena tühistati tema tööstusjulgeoleku sertifikaat.

3.        Slovakkia õiguses annab tööstusjulgeoleku luba isikule õiguse juurdepääsuks liikmesriigi õiguse alusel salastatud teabele. Tööstusjulgeoleku sertifikaat omakorda võimaldab isikule juurdepääsu Euroopa Liidu salastatud teabele (edaspidi „ELi salastatud teave“).

4.        Protectuse tööstusjulgeoleku loa kehtetuks tunnistamist käsitlev otsus tehti selle ettevõtjaga seotud turvariski tõttu, mis tuvastati osaliselt salastatud teabele tuginedes. Lisaks leidis RJA selles otsuses, et nimetatud loa kehtetuks tunnistamisega kaasneb vääramatult ka tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamine, kuna vastavalt liikmesriigi õigusele on need kaks juurdepääsuluba omavahel seotud.

5.        Liidu õiguses ei ole veel ELi salastatud teabe valdkonda horisontaalsete õigusaktidega reguleeritud, vaid seda reguleerivad iga liidu institutsiooni enda otsused(4). Lisaks on ELi salastatud teabe kaitse liidu õiguses reguleeritud vaid osaliselt ja piiratud ulatuses. Liidu õigus tugineb selles valdkonnas juba olemasolevatele riigisisestele salastatud teabe kaitse süsteemidele, lähtudes samaväärse kaitse põhimõttest.

6.        Euroopa Kohus on mitmel korral pidanud käsitlema küsimust, kuidas kaaluda omavahel õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning huve, millele osutades põhjendatakse teatava teabe avaldamata jätmist, eelkõige kui need huvid puudutavad riigi julgeolekut. Esimest korda tuleb Euroopa Kohtul aga täpsustada selle kaalumisega seonduvat seoses ELi salastatud teabega.

7.        Vastates Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) esitatud küsimustele, kaitsen sellise kaalumise piiritlemiseks järgnevat seisukohta.

8.        Esiteks esitan põhjused, miks ma leian, et kui liikmesriigi kohus peab kontrollima isikule otsuse 2013/488 kohaselt ELi salastatud teabega tutvumise õigust andva juurdepääsuloa tühistamist käsitleva otsuse õiguspärasust, siis sellises olukorras on tegemist liidu õiguse kohaldamisega vastavalt harta artikli 51 lõikes 1 sätestatule. Sellest järeldub, et minu hinnangul on harta käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

9.        Teiseks selgitan, miks tuleb minu arvates tagasi lükata argumendid, millega enamik käesoleva menetluse osalisi põhjendab seisukohta, et põhikohtuasja asjaoludel ei ole harta artikkel 47 kohaldatav. Sisu osas näitan ära põhjused, miks ma leian, et ELi salastatud teabe kaitse valdkonna eripärasid silmas pidades on Slovakkia õigusaktides sätestatud piisavad tagatised, kaitsmaks kaitseõigusi, mis on neil isikutel, kellelt juurdepääsuluba ära võetakse.

10.      Kolmandaks täpsustan, et harta artiklist 47 tulenevatest tagatistest ei saa ühelgi juhul järelduda, et juurdepääsuloa äravõtmise kohta osaliselt salastatud teabe alusel tehtud otsuse õiguspärasust hindama pidaval kohtul oleks õigus lubada sellise otsuse adressaadiks oleval isikul tutvuda riikliku julgeolekuasutuse toimikuga, kus selline teave sisaldub.

II.    Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

11.      RJA andis 6. septembril 2018 põhikohtuasja kaebajale tööstusjulgeoleku loa, millega viimane sai õiguse tutvuda täiesti salajasel tasemel salastatud teabega, edastada paberil ja elektrooniliselt salajasel tasemel salastatud teavet ning luua salajasel tasemel salastatud teavet. Lisaks sellele väljastas RJA põhikohtuasja kaebaja taotlusel talle 15. novembril 2018 tööstusjulgeoleku sertifikaadi tasemel SECRET UE/EU SECRET.

12.      Seejärel sai RJA salastamata teabe, millest nähtus eelkõige, et põhikohtuasja kaebaja või tema juhtide suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust; et ta on sõlminud lepinguid äriühingutega, kelle suhtes sellist menetlust läbi viiakse; et ta on teinud neile äriühingutele ebatavalisi makseid ning et esineb kahtlus, et tema töötajad olid seotud ühe temaga koos hankemenetlustes pakkumusi teinud teise äriühinguga, mistõttu olid kaks pakkumusi esitanud äriühingut ühise kontrolli all.

13.      RJA sai ka muud teavet, mis sisaldus salastatud dokumentaalseteks tõenditeks tunnistatud dokumentides.

14.      RJA andis põhikohtuasja kaebajale võimaluse avaldada arvamust teatavate kogutud andmete kohta, mitte aga erinevate salastatud kirjalike dokumentide ega seal sisalduva teabe kohta.

15.      RJA tühistas 25. augusti 2020. aasta otsusega põhikohtuasja kaebaja tööstusjulgeoleku loa ja tööstusjulgeoleku sertifikaadi. Nimetatud loa tühistamise aluseks oli tõdemus, et Slovaki Vabariigi julgeolekualaseid huve kahjustada võiva ärisuhte ning selle liikmesriigi majandushuvidega vastuolus oleva tegevuse tõttu esineb põhikohtuasja kaebaja puhul turvarisk. Otsuse põhjendustes viitas RJA esiteks salastamata teabele, mida ta üksikasjalikult kajastas, ning teiseks salastatud teabele, mille sisu ta ei täpsustanud. Nimetatud otsuses märkis RJA ka, et tööstusjulgeoleku loa tühistamisega kaasneb ka tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamine, kuivõrd kõnealuse sertifikaadi kehtivus sõltub selle loa kehtivusest.

16.      Põhikohtuasja kaebaja esitas RJA otsuse peale kaebuse kontrollikomisjonile. Kaebuse põhjendusena tugines ta peaasjalikult sellele, et tal ei olnud võimalust tutvuda RJA toimikuga ega saada teada, mis on salastatud kirjalike tõendite sisuks. Põhikohtuasja kaebaja vaidlustas RJA järeldused ka osas, milles need tuginesid salastamata teabele.

17.      Kontrollikomisjon jättis selle kaebuse 4. novembri 2020. aasta otsusega rahuldamata.

18.      Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale kaebuse Najvyšší súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus).

19.      Selles kaebuses väidab põhikohtuasja kaebaja, et toimiku sisuga tutvumist puudutavaid menetlusõigusi ei või täielikult piirata üksnes üldise põhjendusega, et tegemist on salastatud teabega. Ta kritiseerib ka seda, et RJA direktor keeldus väga üldistele põhjendustele tuginedes sellise teabega tutvumise võimaldamisest tema advokaadile. Samuti seab ta kahtluse alla mitmesugused faktilised ja õiguslikud kaalutlused, millele tuginedes põhjendasid RJA ja kontrollikomisjon oma järeldust, et põhikohtuasja hageja puhul esineb turvarisk.

20.      Pärast nimetatud kaebuse esitamist läks selle lahendamise pädevus üle Najvyšší správny súd Slovenskej republikyle (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus). 28. septembril 2022 edastas RJA viimasele kogu toimiku, sealhulgas salastatud kirjalikud tõendid. 4. oktoobri 2022. aasta otsusega otsustas kaebust lahendava koja president toimiku salastatud osaga tutvumist mitte võimaldada.

21.      Samal päeval taotles põhikohtuasja kaebaja advokaat sellelt kohtult luba tutvuda RJA poolt edastatud salastatud kirjalike tõenditega. 5. oktoobri 2022. aasta kirjaga jättis kaebust läbi vaatava koja president selle taotluse rahuldamata, paludes RJA-l siiski kaaluda võimalust anda luba nimetatud advokaadile nende tõendite edastamiseks. 25. novembri 2022. aasta kirjaga andis RJA loa üksnes kahe salastatud kirjaliku tõendi edastamiseks. Seevastu keeldus ta nõusoleku andmisest teiste salastatud kirjalike tõendite edastamiseks, kuna see võinuks kaasa tuua teabeallikate avalikuks tuleku ning kahjustada põhikohtuasja kaebaja suhtes läbi viidavaid uurimismenetlusi. Põhikohtuasja kaebaja advokaat taotles 16. jaanuari 2023. aasta kirjas uuesti võimalust kõigi salastatud kirjalike tõenditega tutvuda, tuginedes muu hulgas harta artiklile 47, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu 22. septembri 2022. aasta kohtuotsuses Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt(5).

22.      Selles kontekstis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas harta on põhikohtuasjas kohaldatav.

23.      Seejuures rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige, et tööstusjulgeoleku sertifikaadi kehtivuse tingimused on määratletud Slovakkia õiguses, kus selle sertifikaadi kehtivus on seotud tööstusjulgeoleku loa kehtivusega, ent kus ELi salastatud teabe töötlemist ega sellele juurdepääsu üksikasjalikumalt reguleeritud ei ole. Ta märgib siiski, et otsus 2013/488 paneb liikmesriikidele teatavad konkreetsed kohustused seoses lubade andmisega lepinglastele, kellena on selle otsuse A liites määratletud kõik üksikisikud või juriidilised isikud, kellel on lepinguliste kohustuste võtmiseks õigus- ja teovõime. Sellepärast peavad liikmesriigi asutused tööstusjulgeoleku sertifikaatide väljastamisel või tühistamisel kõnealusest otsusest tulenevaid kohustusi arvesse võtma. Seda tõdemust ei mõjuta see, et otsuse 2013/488 teatavates sätetes on viidatud liikmesriigi õigusnormidele, mida need asutused järgima peavad, kuna liikmesriigid peavad seda otsust kohaldama liikmesriigi õiguses ette nähtud vahendeid ja menetlust kasutades.

24.      Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asjaolu, et kohaldatavaid Slovakkia õigusnorme ei ole vastu võetud mõne konkreetse liidu õiguse akti rakendamiseks ega see, et need õigusnormid seovad omavahel tööstusjulgeoleku sertifikaadi ja tööstusjulgeoleku loa kehtivuse, ei tähenda, et nende õigusnormide kohaldamist ei saa käsitada liidu õiguse kohaldamisena. Samuti märgib see kohus, et tema pädevusse kuuluv vaidlustatud otsuse kontrollimine võib olla käsitatav olukorrana, kus liikmesriik kohaldab liidu õigust ning et harta kohaldamist ei välista ei otsuse 2013/488 õiguslik alus ega ELTL artikli 346 lõike 1 punkt a.

25.      Juhul kui harta on põhikohtuasjas kohaldatav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas salastatud teavet puudutavad Slovakkia õigusaktid ja praktika on kooskõlas harta artikliga 47.

26.      See kohus täpsustab, et nende õigusnormide kohaselt on teabele piiranguteta juurdepääs selle teabe alusel tehtud otsuse peale esitatud kaebusi läbivaatavatel kohtutel. Kaebaja advokaat võib aga sellele teabele juurdepääsu saada alles pärast teabe salastanud asutuselt loa saamist, ilma et sellise loa andmisest keeldumine oleks kohtulikult kontrollitav. Lisaks on advokaadil jätkuvalt konfidentsiaalsuskohustus ning seega ei või ta talle kättesaadavaks saanud salastatud teabe sisu avaldada oma kliendile.

27.      Neid asjaolusid silmas pidades märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võiks arvata, et vastus küsimusele, kas kõnealused õigusnormid on harta artikliga 47 kooskõlas, on tuletatav kohtuotsusest Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta(6) artikli 23 lõiget 1 tuleb koostoimes selle direktiivi artikli 45 lõikega 4 ja võttes arvesse õigust heale haldusele käsitlevat liidu õiguse üldpõhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui rahvusvahelise kaitse andmise taotluse rahuldamata jätmise või sellise seisundi äravõtmise otsus põhineb teabel, mille avalikustamine ohustaks asjaomase liikmesriigi julgeolekut, saavad asjaomane isik või tema esindaja selle teabega tutvuda alles pärast seda, kui neile on selleks antud luba, neile ei edastata isegi mitte nende põhjuste sisu, millel sellised otsused põhinevad, ning nad ei saa mingil juhul kasutada haldus- või kohtumenetluses teavet, millega neil oleks võinud olla võimalus tutvuda(7). Lisaks täpsustas Euroopa Kohus kõnealuses kohtuotsuses, et asjaomase isiku kaitseõiguste tagamiseks ei saa pädeva kohtu võimalus toimikuga tutvuda asendada asjaomase isiku või tema nõustaja tutvumist sellesse toimikusse kogutud teabega(8).

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul oleks siiski vajalik välja selgitada, kas rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete valdkonda puudutavast kohtuotsusest Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt tulenev lahendus on käesoleval juhul täielikult üle kantav. Nimelt, vastupidi sellele, mis oli kohtuasjas, kus see kohtuotsus tehti, ei ole ilmne, et otsuses 2013/488 ning eelkõige selle artiklis 11 ja V lisas sätestatud õigusnormidest, mis puudutavad liikmesriigi riikliku julgeolekuasutuse poolt töötlemisloa andmist, saab asjaomasele lepinglasele tuleneda liidu õigusega tagatud subjektiivne õigus, mille kaitset saab ta harta artikli 47 alusel nõuda. Kui see nii on, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada täpsustusi, mis puudutavad sellest artiklist tuleneva kohtuliku kaitse sisu ning seda, millised volitused peavad tal olema, et tagada sellest artiklist tulenevad õigused sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav.

29.      Neil asjaoludel otsustas Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [harta] artikli 51 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et liikmesriik kohaldab EL-i õigust, kui asjaomase liikmesriigi kohus hindab seda, kas õiguspärane on selle liikmesriigi parlamendi erikomisjoni otsus, millega viimane kui teise astme organ jättis muutmata riikliku julgeolekuasutuse haldusotsuse, millega tunnistati kehtetuks (tühistati)

–        esiteks juriidilisele isikule antud tööstusjulgeoleku luba, mis annab õiguse juurdepääsuks liikmesriigi õiguse alusel salastatud teabele ning

–        teiseks ja üksnes eelnimetatud loa kehtetuks tunnistamise tulemusena töötlemisloa, mis on nimetatud juriidilisele isikule antud selleks, et ta saaks juurdepääsu „SECRET UE/EU SECRET“ tasemel salastatud teabele [otsuse 2013/488] artikli 11 ja selle otsuse V lisa tähenduses?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas harta artikli 47 esimest ja teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja praktika, mille kohaselt

a)      otsuses, millega riiklik julgeolekuasutus mainitud loa ja sertifikaadi kehtetuks tunnistab (tühistab), ei kajastata salastatud teavet, mille põhjal kõnealune asutus leidis, et nende kehtetuks tunnistamise (tühistamise) tingimused on täidetud, vaid üksnes viidatakse selle asutuse toimikus olevale asjakohasele dokumendile, mis seda salastatud teavet sisaldab,

b)      asjaomasel isikul puudub juurdepääs riikliku julgeolekuasutuse toimikule ja erinevatele dokumentidele, mis sisaldavad salastatud teavet, mille põhjal kõnealune asutus mainitud loa ja sertifikaadi kehtetuks tunnistas (tühistas),

c)      asjaomase juriidilise isiku advokaat võib saada juurdepääsu sellele toimikule ja dokumentidele, ent üksnes liikmesriigi riikliku julgeolekuasutuse juhi või vastaval juhul riiklikule julgeolekuasutusele kõnealused dokumendid esitanud muu asutuse nõusolekul ning ta peab pärast juurdepääsu saamist tagama selle toimiku ja nende dokumentide sisu konfidentsiaalsuse,

d)      esimeses küsimuses nimetatud otsuse õiguspärasust hindaval kohtul on sellele toimikule ja neile dokumentidele siiski täielik juurdepääs?

3.      Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas harta artikli 47 esimest ja teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad (või lausa nõuavad) otseselt seda, et [esimeses küsimuses] nimetatud otsuse õiguspärasust hindav kohus ei kohalda [teises küsimuses] kirjeldatud õiguslikku regulatsiooni ja praktikat ning annab asjaomasele isikule või tema advokaadile juurdepääsu riikliku julgeolekuasutuse toimikule ja vastaval juhul salastatud teavet sisaldavatele dokumentidele, kui nimetatud kohus peab seda vajalikuks, et tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja võistlevale menetlusele?

4.      Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis kas harta artikli 51 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kolmanda küsimuse sõnastusele vastav kohtu pädevus anda juurdepääs toimikule ja vastaval juhul dokumentidele, puudutab

–        ainult neid toimiku või dokumentide osi, mis sisaldavad teavet, mis on asjakohane tööstusjulgeoleku hindamiseks [otsuse 2013/488] artikli 11 ja selle otsuse V lisa tähenduses, või

–        ka neid toimiku või dokumentide osi, mis sisaldavad teavet, mis on asjakohane üksnes tööstusjulgeoleku hindamiseks riigisisese õiguse tähenduses, st ulatuses, mis jääb väljapoole [otsuses 2013/488] sätestatud tingimusi?“

30.      Kirjalikud seisukohad esitasid kontrollikomisjon, Slovakkia ja Eesti valitsus, Euroopa Liidu nõukogu ja Euroopa Komisjon.

31.      Kohtuistungil, mis toimus 30. jaanuaril 2024, osalesid protectus, kontrollikomisjon, Slovakkia ja Prantsusmaa valitsus, nõukogu ning komisjon.

III. Analüüs

32.      Käesolevas kohtuasjas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus täpsustaks, kuidas kaaluda õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning riigi julgeoleku kaitset olukorras, kus tuleb läbi vaadata kaebus eelkõige salastatud teabe alusel tehtud otsuse peale, millega tühistati esiteks liikmesriigi poolt salastatud teabele juurdepääsu võimaldav tööstusjulgeoleku luba ning teiseks ELi salastatud teabele juurdepääsu võimaldav tööstusjulgeoleku sertifikaat.

33.      Nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas Slovakkia õigusnormid, mis piiravad asjaomase isiku õigust tutvuda tema suhtes tehtud otsuse aluseks oleva salastatud teabega, on liidu õigusega kooskõlas ning seda, millised volitused peavad pädeval kohtul selle isiku õiguste tagamiseks olema.

A.      Euroopa Kohtu pädevus

34.      Kontrollikomisjon leiab, et eelotsusetaotlusele vastamine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, kuna põhikohtuasjas käsitletav olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse.

35.      Kuivõrd sellekohaste argumentidega soovitakse näidata, et harta ei kuulu põhikohtuasjas kohaldamisele, tuleb neid argumente käsitleda seda aspekti puudutavale esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel. Selle tõdemuse põhjenduseks tuleb märkida, et väide, et liidu õiguse säte ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, puudutab selle küsimuse sisu(9).

B.      Esimene eelotsuse küsimus

36.      Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas harta artikli 51 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik kohaldab liidu õigust, kui selle liikmesriigi kohus kontrollib, kas õiguspärane on selline otsus, millega on tühistanud esiteks liikmesriigi poolt salastatud teabele juurdepääsu võimaldav tööstusjulgeoleku luba ning teiseks tööstusjulgeoleku sertifikaat, mis võimaldab juurdepääsu ELi salastatud teabele otsuse 2013/488 artikli 11 ja V lisa tähenduses.

37.      Salastatud teavet, sellega tutvumise tingimusi, tööstusjulgeoleku loa väljastamise ja tühistamise tingimusi ning sellega seotud menetlust reguleerib Slovakkia õiguses seadus nr 215/2004, mis käsitleb salastatud teabe kaitset (zákon č. 215/2004 Z. z. o ochrane utajovaných skutočností)(10).

38.      Seaduse nr 215/2004 § 50 lõikest 1 tuleneb, et „[k]ui julgeolekukontrolli tulemusena leiab kinnitust, et ettevõtja vastab §‑s 46 sätestatud tingimustele [(11)], väljastab RJA talle tööstusjulgeoleku loa“. Selle paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et „[k]ui RJA tuvastab, et ettevõtja mõnele §‑s 46 sätestatud tööstusjulgeoleku tingimusele enam ei vasta või on raskelt või korduvalt rikkunud salastatud teabe kaitsega seotud kohustusi, tunnistab ta selle loa kehtetuks“. Viimati nimetatud sätte alusel otsustaski RJA protectusele antud tööstusjulgeoleku loa kehtetuks tunnistada.

39.      Tööstusjulgeoleku sertifikaadi väljastamise tingimused on omakorda sätestatud määruse nr 134/2016 töötajatega seotud julgeoleku kohta (vyhláška č. 134/2016 Z. z. o personálnej bezpečnosti)(12) § 5 lõikes 6, kus on viidatud selle paragrahvi lõigetes 1–5 nimetatud füüsilise isiku juurdepääsusertifikaadi väljastamise tingimustele. Eelkõige tuleneb nende sätete koosmõjust esiteks, et tööstusjulgeoleku sertifikaadile märgitakse ELi salastatud teabe maksimaalne salastatuse tase, millele isik juurde pääseda võib ning liidu õigusnormide vastavad sätted, mille kohaselt on sellele isikule lubatud juurdepääs salastatud teabele(13). Teiseks on selle sertifikaadi kehtivus seotud tööstusjulgeoleku loa kehtivusega(14).

40.      Tegemaks kindlaks, kas olukord, kus liikmesriigi kohus kontrollib eelnevalt kirjeldatud liikmesriigi õiguslikus raamistikus juurdepääsulubade tühistamist puudutava otsuse õiguspärasust, on käsitatav liidu õiguse kohaldamisena, tuleb tähelepanu pöörata sellele, milline on harta kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega. See on määratletud harta artikli 51 lõikes 1, kus on sätestatud, et harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. See harta artikkel kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt on liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kohaldatavad kõikides liidu õigusega reguleeritud olukordades, ent mitte väljaspool neid(15). Seevastu juhul, kui need normid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, peab Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud eelotsuse saamiseks, andma kõik tõlgendamiseks vajalikud juhised, et liikmesriigi kohus saaks hinnata kõnealuste õigusnormide vastavust põhiõigustele, mille kaitse ta tagab(16). Kui aga õiguslik olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul selle suhtes pädevus ning ainuüksi harta sätted, millele võidakse tugineda, ei saa olla selle pädevuse aluseks(17).

41.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab mõiste „liidu õiguse kohaldamine“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses seda, et liidu õigusakti ja asjasse puutuva riigisisese meetme vahel on seos, mis läheb kaugemale sellest, et tegemist on naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju, arvestades sealjuures Euroopa Kohtu paika pandud hindamiskriteeriume(18).

42.      Selleks, et välja selgitada, kas liikmesriigi meetme puhul on tegemist „liidu õiguse kohaldamisega“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, tuleb niisiis muude tegurite hulgas hinnata, kas asjaomaste riigisiseste õigusnormide eesmärk on liidu õiguse sätte rakendamine, milline on nende riigisiseste õigusnormide laad ja kas nendega taotletakse muid eesmärke kui liidu õigusega hõlmatud eesmärgid, isegi kui need riigisisesed õigusnormid võivad mõjutada liidu õigust kaudselt, ning seda, kas selles valdkonnas on olemas liidu õiguse erinormid või normid, mis võivad seda valdkonda mõjutada(19).

43.      Märkisin eelnevalt, et ELi salastatud teabe kaitset ei ole veel reguleeritud kõiki liidu institutsioone ja organeid hõlmavate liidu õiguse horisontaalsete normidega. Seega tuleneb see kaitsekord paljudest erinevatest aktidest, mis puudutavad iga konkreetset liidu institutsiooni või organit.

44.      Käesoleval juhul mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluva liidu õigusaktina otsust 2013/488. Kuna see kohus ei ole täpsustanud, miks ta otsustas küsida just selle ja mitte mõne teise otsuse tõlgendust, tuleb minu arvates lähtuda ELTL artiklis 267 sätestatud kohtutevahelise koostöö aluseks olevast eeldusest ehk sellest, et liikmesriigi kohtu pädevuses on määratleda eelotsusetaotluse õiguslik ja faktiline raamistik, ilma et Euroopa Kohus peaks selle õigsust kontrollima ning et liidu õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste osas, mille liikmesriigi kohus sellega seoses esitab, eeldatakse nende asjasse puutuvust(20). Seega olen arvamusel, et hinnates, kas tegemist on liidu õiguse kohaldamisega, tuleb lähtuda kõnealusest otsusest.

45.      Tegemaks kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitletav olukord kujutab endast liidu õiguse kohaldamist, tuleb osutada erinevatele kohustustele, mille nõukogu poolt oma sisemist korraldust puudutava pädevuse teostamisel vastu võetud otsus 2013/488 liikmesriikidele paneb.

46.      Nagu on märgitud selle otsuse esimeses põhjenduses, on selle eesmärk „[n]õukogu töö [arendamine] valdkondades, mis eeldavad salastatud teabe töötlemist, [luues] salastatud teabe kaitseks ulatuslik[u] julgeolekusüsteem[i], mis hõlmaks nõukogu, selle peasekretariaati ja liikmesriike“. Sellega seoses on kõnealuse otsuse kolmandas põhjenduses märgitud, et „ELi salastatud teabe töötlemisel liikmesriikide pädevate asutuste, töötajate või lepinglaste poolt peaksid liikmesriigid järgima käesolevat otsust kooskõlas oma riigisiseste õigusaktidega ning nõukogu toimimiseks vajalikus ulatuses, et iga liikmesriik võiks olla kindel ELi salastatud teabe suhtes samaväärse kaitsetaseme kohaldamises“.

47.      Nagu ka otsuse 2013/488 artikli 1 lõikes 1 sätestatud on, nähakse sellega ette „ELi salastatud teabe kaitseks vajalikud julgeoleku aluspõhimõtted ja miinimumstandardid“. Selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[k]kõnealuseid aluspõhimõtteid ja miinimumstandardeid kohaldatakse nõukogu ja [nõukogu peasekretariaadi] suhtes ning liikmesriigid peavad neid järgima kooskõlas oma vastavate riigisiseste õigusaktidega, et tagada kõigile ELi salastatud teabe samaväärne kaitsetase“.

48.      ELi salastatud teave on selle otsuse artikli 2 lõike 1 sõnastuse kohaselt „teave või materjal, mis on tähistatud ELi salastusmärkega ja mille loata avaldamine võib eri määral kahjustada Euroopa Liidu või ühe või mitme liikmesriigi huve“.

49.      ELi salastatud teabe kaitse nõuab liikmesriikidelt meetmete võtmist juhul, kui ettevõtjatele antakse juurdepääs sellisele teabele.

50.      Sellega seoses on otsuse 2013/488 artikli 11 lõikes 1 sätestatud, et „tööstusjulgeolek“ tähendab „meetmete kohaldamist selleks, et tagada ELi salastatud teabe kaitsmine lepinglaste ja all-lepinglaste poolt lepingueelsetel läbirääkimistel ja salastatud lepingute kogu kehtivusaja jooksul. Selliste lepingutega ei kaasne juurdepääsu TRÈS SECRET UE/EU TOP SECRET tasemel salastatud teabele“.

51.      Selliste meetmete võtmine on nõutav, kuna otsuse 2013/488 artikli 11 lõikest 2 tuleneb, et „[n]õukogu peasekretariaat võib lepinguga usaldada ülesanded, millega kaasneb juurdepääs ELi salastatud teabele või sellise teabe töötlemine või säilitamine, tööstus- või muudele üksustele […]“.

52.      Sellega seoses nõuab ELi salastatud teabe kaitse eelkõige, et:

–        nõukogu peasekretariaat kui lepingu sõlmija tagab, et salastatud lepingute sõlmimisel tööstus- või muude üksustega järgitakse otsuses 2013/488 sätestatud ja lepingus viidatud tööstusjulgeoleku miinimumstandardeid (artikli 11 lõige 3);

–        liikmesriigi riiklik julgeolekuasutus, määratud julgeolekuasutus või muu pädev asutus tagab riigisiseste õigusaktidega lubatud ulatuses, et nende territooriumil registreeritud lepinglased ja all-lepinglased võtavad lepingueelsetel läbirääkimistel ja salastatud lepingu täitmisel kõik asjakohased meetmed ELi salastatud teabe kaitsmiseks (artikli 11 lõige 4) ning

–        liikmesriigi riiklik julgeolekuasutus, määratud julgeolekuasutus või muu pädev julgeolekuasutus tagab vastavalt riigisisestele õigusaktidele, et asjaomase liikmesriigi territooriumil registreeritud lepinglased ja all-lepinglased, kes osalevad sellistes salastatud lepingutes või all-lepingutes, mis eeldavad juurdepääsu CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET tasemel salastatud teabele oma valdustes, kas selliste lepingute täitmise käigus või lepingueelses etapis, omavad asjakohase tasemega töötlemisluba (artikli 11 lõige 5).

53.      Otsuse 2013/488 A liites on mõiste „salastatud leping“ määratletud järgmiselt: „leping, mille nõukogu peasekretariaat on sõlminud lepinglasega kaupade tarnimise, tööde teostamise või teenuste osutamise eesmärgil, mille täitmise eelduseks on või mille täitmisega kaasneb juurdepääs ELi salastatud teabele või sellise teabe loomine“. Töötlemisloa mõiste on aga sisustatud järgmiselt: „riikliku julgeolekuasutuse või määratud julgeolekuasutuse haldusotsus selle kohta, et lähtudes julgeoleku seisukohast, võib ettevõte pakkuda piisaval tasemel kaitset teataval salastatuse tasemel ELi salastatud teabele“.

54.      Nagu on märgitud otsuse 2013/488 artikli 15 lõikes 3, lasub vastutus ELi salastatud teabe kaitse aluspõhimõtete ja miinimumstandardite rakendamise eest eelkõige liikmesriikidel.

55.      Viimased peavad võtma „kooskõlas vastavate riigisiseste õigusaktidega kõik asjakohased meetmed tagamaks, et ELi salastatud teabe töötlemisel ja säilitamisel järgivad [otsust 2013/488]“ kõik seal loetletud isikud, „kellel on liikmesriikides oma tööülesannete tõttu nõuetekohased volitused juurdepääsuks ELi salastatud teabele“ (artikli 15 lõike 3 punkt c) ja „liikmesriikidega lepingu sõlminud lepinglased olenemata sellest, kas nad tegutsevad asjaomaste liikmesriikide territooriumil või välismaal“ (artikli 15 lõike 3 punkt d).

56.      Lisaks sellele on otsuse 2013/488 artikli 15 lõike 3 rakendamiseks selle otsuse artikli 16 lõike 3 punktis a sätestatud, et liimesriigid määravad riikliku julgeolekuasutuse, kes vastutab ELi salastatud teabe kaitseks võetavate turvameetmete eest, et eelkõige:

–        „mis tahes avalik‑õigusliku või eraõigusliku riigisisese talituse, organi või asutuse valduses olevat ELi salastatud teavet kaitstaks nii kodu- kui välismaal käesoleva otsuse kohaselt“ (artikli 16 lõike 3 punkti a alapunkt i);

–        „ELi salastatud teabe kaitseks võetud turvameetmeid hinnataks või vaadataks regulaarselt läbi“ (artikli 16 lõike 3 punkti a alapunkt ii) ja

–        „kõik valitsusasutustes või lepinglaste juures töötavad isikud, kellele võidakse anda juurdepääs CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või kõrgemal tasemel salastatud teabele, oleks läbinud nõuetekohase julgeolekukontrolli või omaks oma tööülesannete tõttu selleks muid nõuetekohaseid volitusi vastavalt riigisisestele õigusaktidele“ (artikli 16 lõike 3 punkti a alapunkt iii).

57.      Neist sätetest tuleneb, et otsusega 2013/488 on liikmesriikidele pandud ELi salastatud teabe kaitse osas rida konkreetseid kohustusi. Nende kohustuste hulgas on liikmesriikide kohustus tagada, et oma tegevuse käigus ELi salastatud teabele juurdepääsu saavatel isikutel oleks liikmesriigi riiklikult julgeolekuasutuselt saadud sellekohane luba.

58.      Kokkuvõttes näeb otsus 2013/488 ette liikmesriikide üldise vastutuse selle eest, et teatavad isikud seda otsust järgiksid (artikli 15 lõige 3), et ELi salastatud teabe kaitse tagamiseks mõeldud sätete kohaldamine oleks tagatud (artikli 16 lõige 3) ning et salastatud lepingutes osalevatel lepinglastel ja all‑lepinglastel oleks olemas töötlemisluba (artikli 11 lõige 5).

59.      Märgin, et otsus 2013/488 ei piirdu üksnes nõude kehtestamisega, mille kohaselt peab isikutel, kellel on oma tegevuse tõttu vaja juurdepääsu ELi salastatud teabele, olema liikmesriigi riikliku julgeolekuasutuse antud sellekohane luba. Selles otsuses on sätestatud ka teatavad reeglid, mis raamistavad sellise loa andmise menetlust ja selle andmise tingimusi.

60.      Kõnealuse otsuse V lisa III jaos sisalduvad lõiked 8–13 järgmises sõnastuses:

„8.      Töötlemisloa väljastab riiklik julgeolekuasutus / määratud julgeolekuasutus või liikmesriigi muu pädev julgeolekuasutus tõendamaks vastavalt riigisisestele õigusaktidele, et tööstus- või muu üksus suudab oma valdustes kaitsta asjaomasel salastatuse tasemel (CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET) ELi salastatud teavet. See esitatakse nõukogu peasekretariaadile kui lepingu sõlmijale enne, kui lepinglasele või all‑lepinglasele või potentsiaalsele lepinglasele või all-lepinglasele tohib edastada ELi salastatud teavet või võimaldada sellele juurdepääsu.

9.      Töötlemisloa väljastamisel peab asjaomane riiklik julgeolekuasutus või määratud julgeolekuasutus vähemalt:

a)      hindama tööstus- või muu üksuse terviklikkust;

b)      hindama omandiõigust, kontrolli või lubamatu mõju võimalikkust, mida saaks turvariskiks pidada;

c)      kontrollima, et tööstus- või muu üksus on kehtestanud julgeolekusüsteemi, mis hõlmab kõiki asjakohaseid turvameetmeid, mis on vajalikud CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET tasemel salastatud teabe või materjali kaitsmiseks vastavalt käesolevas otsuses esitatud nõuetele;

d)      kontrollima, et CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET tasemel salastatud teabele juurdepääsu vajavate juhtkonna liikmete, omanike ja töötajate julgeolekustaatus on kindlaks määratud käesolevas otsuses sätestatud nõuete kohaselt, ning

e)      kontrollima, et tööstus- või muu üksus on määranud ametisse julgeolekuametniku, kes vastutab juhtkonna ees julgeolekuga seotud kohustuste täitmise eest kõnealuses üksuses.

10.      Kui see on asjakohane, teavitab nõukogu peasekretariaat lepingu sõlmijana asjakohast riiklikku julgeolekuasutust või määratud julgeolekuasutust või muud pädevat julgeolekuasutust sellest, et lepingueelses etapis või lepingu täitmiseks on vaja töötlemisluba. Töötlemis- või juurdepääsuluba on lepingueelses etapis nõutav, kui pakkumismenetluse käigus on vaja väljastada CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET tasemel ELi salastatud teavet.

11.      Kui nõutakse töötlemisluba, ei anna lepingu sõlmija eelistatud pakkujale täitmiseks salastatud lepingut enne, kui on saadud kinnitus selle liikmesriigi riiklikult julgeolekuasutuselt, määratud julgeolekuasutuselt või muult pädevalt julgeolekuasutuselt, kus on asjaomase lepinglase või all-lepinglase asukoht, et on väljastatud nõuetekohane töötlemisluba

12.      Töötlemisloa väljastanud riiklik julgeolekuasutus / määratud julgeolekuasutus või muu pädev julgeolekuasutus teavitab nõukogu peasekretariaati kui lepingu sõlmijat kõigist töötlemisloaga seotud muudatustest. All-lepingust teavitatakse julgeolekuasutust / määratud julgeolekuasutust või muud pädevat julgeolekuasutust.

13.      Töötlemisloa tühistamine asjaomase riikliku julgeolekuasutuse / määratud julgeolekuasutuse või muu pädeva julgeolekuasutuse poolt on nõukogu peasekretariaadile piisav alus lepingu sõlmijana salastatud lepingu lõpetamiseks või pakkuja hankekonkursilt kõrvaldamiseks.“

61.      Selgitamaks välja, kas eelnevalt kirjeldatud liidu õigusnorme silmas pidades on põhikohtuasja olukorra puhul tegemist selle õiguse kohaldamisega, tuleb minu arvates eristada luba, mis oli protectusel liikmesriigi õiguse kohaselt salastatud teabele juurdepääsuks loast, mis võimaldas tal tutvuda ELi salastatud teabega.

62.      Olukord, kus RJA esiteks väljastas protectusele tööstusjulgeoleku loa, mis võimaldas tal tutvuda liikmesriigi õiguse kohaselt salastatud teabega ja teiseks selle loa tühistas, ei kujuta endast minu arvates liidu õiguse kohaldamist. Nimelt ei sisaldu otsuses 2013/488 sätteid, mille eesmärk oleks reguleerida liikmesriigi asutuste tehtavaid otsuseid seoses juurdepääsuga liikmesriigi õiguses sätestatud eesmärkidel ja selle õiguse kohaselt salastatud teabele. Lisaks sellele ei nähtu Euroopa Kohtul olevast toimikust, et sellise teabe staatust reguleerivaid liikmesriigi õigusnorme oleks mis tahes kujul ühtlustatud teiste liidu aktidega. Pealegi on Euroopa Kohus hiljuti kohtuotsuses NW ja PQ (salastatud teave) sedastanud, et riigisiseste õigusnormide alusel teabe salastamise ja salastatuse kustutamise reeglite suhtes ei ole kehtestatud liidu õigusaktiga ühtlustatud eeskirju(21).

63.      Sellest järeldub, et tööstusjulgeoleku luba ning Slovakkia asutuste poolt selle loaga seoses võetud meetmeid tuleb käsitada üksnes liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvatena ja seega liidu õiguse kohaldamisalast välja jäävatena. Seetõttu ei näi tööstusjulgeoleku loa tühistamise otsuse õiguspärasuse hindamine otseselt endast kujutavat „liidu õiguse kohaldamist“ harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

64.      Seevastu aga olukord, kus RJA esiteks väljastas protectusele tööstusjulgeoleku sertifikaadi, mis võimaldas talle juurdepääsu ELi salastatud teabele tasemel SECRET UE/EU SECRET, ja teiseks selle sertifikaadi tühistas, näib minu meelest endast kujutavat liidu õiguse kohaldamist.

65.      Tööstusjulgeoleku sertifikaadi puhul – kus, ma juhin tähelepanu, on Slovakkia õiguse kohaselt märgitud maksimaalne salastatuse tase, millele vastav ELi salastatud teave võib isikule kättesaadav olla ning need liidu õigusaktide sätted, mille kohaselt on selle isiku juurdepääs salastatud teabele lubatav – võib lugeda, et selle eesmärk ja tagajärjed hõlmavad otsuses 2013/488 nimetatud töötlemisloa omasid. Pealegi on liikmesriigi riiklikul julgeolekuasutusel ehk antud juhul RJA‑l sellest otsusest tulenevalt kohustus läbi viia julgeolekukontroll. Samuti tuleneb Slovakkia õigusnormidest, et julgeolekukontrolli eesmärk on võimaldada sellist luba omaval isikul tutvuda salastatud teabega seoses selliste ülesannete täitmisega, mis tulenevad Slovaki Vabariigile siduvast rahvusvahelisest lepingust(22), millest saab järeldada, et nende õigusnormide eesmärk ei ole puhtalt riigisisene ehk selline, mis eristuks seega otsuse 2013/488 omast.

66.      Lisan, et põhjuseid, miks RJA põhikohtuasja kaebaja tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistas ja mis puudutavad sisuliselt seda, et viimase puhul esines Slovaki Vabariigi julgeolekualaseid huve kahjustada võivast ärisuhtest ning selle liikmesriigi majandushuvidega vastuolus olevast tegevusest tingitud turvarisk, saab mõista nii, et põhikohtuasja kaebaja puhul ei olnud enam täidetud otsuse 2013/488 V lisas nimetatud töötlemisloa andmise miinimumnõuded(23).

67.      Asjaolu, et Slovakkia õigusnormide kohaselt on tööstusjulgeoleku sertifikaadi kehtivus seotud tööstusjulgeoleku loa kehtivusega(24), ei saa minu arvates tingida seda, et põhikohtuasjas käsitletav olukord jääb liidu õiguse kohaldamisalast välja. Mõlemad neist tühistati nimelt tuvastatud turvariski tõttu.

68.      Lisaks sellele näib tööstusjulgeoleku sertifikaadi kehtivuse ja loa kehtivuse vaheline seos minu meelest loogiline, sest nagu kontrollikomisjon oma kirjalikes seisukohtades tunnistab, ei saa asjaomase üksuse osas liikmesriigi õiguse kohaselt tuvastatud turvarisk piirduda üksnes Slovaki Vabariigi territooriumiga, vaid see hõlmab tingimata ka kõiki selle liikmesriigi välissuhete valdkondi. Selles osas on liikmesriigi huvid ja liidu huvid tihedalt seotud, mistõttu on normaalne, et liikmesriigi tasandil ja eelkõige liikmesriigi õiguse kohaselt salastatud teabe alusel tuvastatud turvarisk mõjutab otseselt ELi salastatud teabele juurdepääsu õigust. Liikmesriigi huvide ja liidu huvide vaheline seos väljendub pealegi ka ELi salastatud teabe mõiste määratluses, mis sisaldub otsuse 2013/488 artikli 2 lõikes 1 ja milles on rõhk pandud sellele, et niisuguseks teabeks on teave, „mille loata avaldamine võib eri määral kahjustada Euroopa Liidu või ühe või mitme liikmesriigi huve“(25).

69.      Lisaks võib asjaomase ettevõtja haavatavus ilmneda liikmesriigi õiguse kohaselt salastatud teabest, ilma et see välistaks, et ELi salastatud teabele juurdepääsu lubava akti tühistamise osas on tegemist liidu õiguse kohaldamisega. Samuti tuleb täpsustada, et see, et riigisisese tööstusjulgeoleku loa kehtetuks tunnistamine põhines, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse punktides 35 ja 37 märgib, üksnes julgeolekualase usaldusväärsuse kriteeriumil, ei välista seda, et põhikohtuasjas käsitletavas olukorras on tegemist liidu õiguse kohaldamisega. Märgin seejuures, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ehkki liikmesriikide pädevusse kuulub oma oluliste julgeolekuhuvide määratlemine ja asjakohaste meetmete kehtestamine oma sise- ja välisjulgeoleku tagamiseks, ei saa üksnes asjaolu, et liikmesriigi meede on võetud riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil, tingida seda, et liidu õigus ei ole kohaldatav, ega vabastada liikmesriike vajadusest seda õigust järgida(26).

70.      Mis puudutab seda, et Slovakkia õigusnormid ei ole vastu võetud konkreetselt otsuse 2013/488 kohaldamiseks, siis tuleb tähele panna, et asjaolu, et liikmesriigi õigusnormid ei ole vastu võetud liidu akti ülevõtmiseks ei oma tähtsust, kui nende õigusnormide kohaldamisega tegelikult kohaldatakse liidu õigust(27).

71.      Minu arvates ei oma tähtsust see, et otsus 2013/488 jätab liikmesriikidele töötlemisloa väljastamise, muutmise või tühistamise menetluses turvariski esinemise ja selle kriteeriumide määratlemisel avara hindamisruumi. See olukord vastab olukorrale, kus liidu õigusakt annab liikmesriikidele vabaduse valida mitme rakendamisviisi vahel või annab neile kaalutlus- või hindamisõiguse, mis on selle õigusaktiga kehtestatud korra lahutamatuks osaks(28).

72.      Ka see, et otsuses 2013/488 sätestatud kohustuste täitmiseks kasutatakse riigisiseseid asutusi ja menetlusi, ei takista asumast seisukohale, et tegemist on liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Selles üksnes väljendub klassikaline reegel, mille kohaselt peavad liikmesriigid oma riigisiseste struktuuride ja menetlustega tagama neile kohustusi panevate liidu õigusnormide kohaldamise.

73.      See, et puudub formaalne õigus töötlemisluba saada või säilitada, ei ole minu hinnangul samuti tingimus, millest harta kohaldatavus sõltuda saaks.

74.      Liikmesriigid ja nende riiklikud julgeolekuasutused tagavad ELi salastatud teabe kaitse kooskõlas riigisiseste õigusaktidega(29). Sellist viidet liikmesriigi õigusele ei saa aga mõista nii, et see annab liikmesriikidele pädevuse ELi salastatud teabe raamistik ise kehtestada. Seega peavad liikmesriigid selle kaitse tagama liidu õiguses kehtestatud norme järgides.

75.      Üldisemalt on minu meelest võimatu väita, et ELi salastatud teabe kaitset puudutavate õigusnormide määratlemine ja kohaldamine ei ole liidu õigusega reguleeritud küsimused, ehkki nende õigusnormide eesmärk on tagada liidu tõhus toimimine. Sel juhul tuleks asuda seisukohale, et sellisele teabele juurdepääsuks vajaliku loa andmist või tühistamist saab käsitada liikmesriikide poolt liidu õiguse ja seega ka harta kohaldamisalast välja jääva pädevuse teostamisena. Vastupidi, minu arvates peab salastatud teavet puudutavate liikmesriigi õigusaktide sätete kohaldamine ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas toimuma kooskõlas liidu õigusega.

76.      Järeldan eeltoodust, et otsuses 2013/488 sätestatud ELi salastatud teabe kaitset puudutavate õigusnormide seisukohast annab liikmesriigi asutus töötlemisloaks oleva tööstusjulgeoleku sertifikaadi väljastamisega liidu õiguses sätestatud loa. Selle loa, nagu ka selle tühistamise tagajärjed on määratletud liidu õiguses ning saavad avalduda eelkõige asjaomase isiku ja liidu institutsioonide vahelistes suhetes. Pealegi täidab liikmesriigi pädev asutus, kes töötlemisloa tühistada otsustab, ülesannet, milleks on teda volitanud liidu institutsioonid selleks, et tagada ELi salastatud teabe kaitse. Seega peab see asutus tegutsema kooskõlas liidu õiguses määratletud miinimumnõuetega.

77.      Põhikohtuasja kaebaja puhul tuleb rõhutada ka otsuse 2013/488 iseäranis laia isikulist kohaldamisala. Märgin sellega seoses, et nimetatud otsuse V lisa lõige 8 on väga üldiselt sõnastatud, kuna seal ei piiritleta seda, millistele isikutele tuleb töötlemisluba väljastada(30).

78.      Pealegi on selles lõikes märgitud, et „[töötlemisluba] esitatakse nõukogu peasekretariaadile […] enne, kui lepinglasele või all-lepinglasele või potentsiaalsele lepinglasele või all-lepinglasele tohib edastada ELi salastatud teavet või võimaldada sellele juurdepääsu“. Sellest sättest tuleneb, et otsuses 2013/488 ette nähtud luba võib olla ka potentsiaalsel lepinglasel, mis on väga üldine ja võib hõlmata ka sellist ettevõtjat nagu põhikohtuasja kaebaja. Samamoodi tuleb täpsustada, et mõiste „lepinglane“ on selle otsuse A liites määratletud kui „üksikisik või juriidiline isik, kellel on lepinguliste kohustuste võtmiseks õigus- ja teovõime“, mitte aga kui isik, keda nõukoguga tegelikult mõni leping seob või kes on juba asunud tegutsema lepingulises suhtes endale kohustuste võtmiseks.

79.      Mis puudutab protectuse olukorda seoses võimaliku juurdepääsuga EL salastatud teabele, siis on oluline see, et isegi kui tal faktiliselt sellist juurdepääsu kunagi olnud ei ole, oli ta taotlenud tööstusjulgeoleku sertifikaati, mille eesmärgiks on nimelt anda selle omanikule võimalus EL salastatud teabega tutvumiseks. Lisaks sellele märkis protectus kohtuistungil, et tal olid kehtivad lepingud Ministerstvo hospodárstvaga (majandusministeerium, Slovakkia). Ei saa aga välistada, et liikmesriigi tasandil salastatud teabe ja ELi salastatud teabe kaitsega seotud valdkondade kattuvuse tõttu võib seda liiki lepingulistes suhetes ELi salastatud teavet ette tulla.

80.      Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikas sõnastatud kriteeriume kohaldades minu hinnangul asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida leiavad kõik käesoleva menetluse osalised peale protectuse, kohaldab liikmesriik liidu õigust vastavalt harta artikli 51 lõikele 1, kui selle liikmesriigi kohus kontrollib otsuse 2013/488 artikli 11 ja V lisa tähenduses töötlemisloaks oleva ja ELi salastatud teabele juurdepääsu võimaldava tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamise otsuse õiguspärasust. Seejuures ei oma tähtsust, et liikmesriigi õigusnormide kohaselt on tööstusjulgeoleku sertifikaadi kehtivus seotud riigisisese tööstusjulgeoleku loa kehtivusega, kuna nimetatud sertifikaadi tühistamise aluseks on see, et omaniku puhul on tuvastatud turvariski esinemine. Sellest järeldub, et harta kuulub põhikohtuasjas kohaldamisele.

C.      Teine eelotsuse küsimus

81.      Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, millised menetluslikud tagatised tuleb vastavalt harta artiklile 47 tagada ettevõtjale, kelle töötlemisloa riiklik julgeolekuasutus tühistab, tuginedes osaliselt salastatud teabele, millega see ettevõtja ei ole tutvuda saanud. Konkreetsemalt soovib see kohus teada, kas selle artikliga on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis ei taga asjaomasele isikule ega tema advokaadile juurdepääsu töötlemisloa tühistamise aluseks olnud salastatud teabele ning mis ei võimalda kohtul sellist juurdepääsu tagada, samas kui kohtul endal on sellele salastatud teabele juurdepääs olemas.

82.      Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse nr 215/2004 § 26 lõikest 3 koosmõjus selle seaduse § 50 lõikega 6 tuleneb, et otsustades, et isik salastatud teabega tutvuda ei saa, peab RJA oma otsuses märkima otsuse aluseks olevad asjaolud, kaalutlused, millest ta tõendite hindamisel lähtus, ning otsuse vaidlustamise võimalust puudutava teabe.

83.      RJA ja kontrollikomisjoni praktika kohaselt ei kajasta nende otsuste põhjendused nende otsuste aluseks olevat erinevat salastatud teavet. Otsustes sisalduvad vaid viited sellist teavet sisaldava kirjaliku tõendi pealkirjale.

84.      Kuna need kirjalikud tõendid sisaldavad salastatud teavet, ei saa nendega tutvuda isik, kelle suhtes tööstusjulgeoleku loaga seotud menetlust läbi viiakse.

85.      Kui see isik esitab tööstusjulgeoleku loa või sertifikaadi kehtetuks tunnistamise otsuse peale kaebuse, on seda kaebust läbivaataval kohtul seaduse nr 215/2004 § 34 lõike 1 punkti f kohaselt piiramatu õigus tutvuda kogu toimikusse kogutud salastatud teabega.

86.      Seaduse nr 215/2004 § 35 lõike 3 kohaselt saab salastatud teabega tutvuda ka asjaomase isiku advokaat, ent seda üksnes kõnealuse teabe salastanud ja sellest RJA‑d teavitanud asutuse nõusolekul. Advokaat peab edaspidi selle teabe osas järgima konfidentsiaalsuskohustust, mis praktikas tähendab seda, et ta ei või seda avaldada oma kliendile.

87.      Enne selle hindamist, kas eelnevalt kirjeldatud menetluslikud tagatised on harta artikliga 47 kooskõlas, tuleb, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult ka palunud on, vastata küsimusele, kas see artikkel on põhikohtuasjas kohaldatav.

1.      Harta artikli 47 kohaldatavus

88.      Liikmesriigid peavad liidu õiguse kohaldamisel vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 tagama, et järgitaks nõudeid, mis tulenevad eelkõige õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ära toodud harta artikli 47 esimeses ja teises lõigus(31).

89.      Esmapilgul võiks näida, et liidu õiguse kohaldamine harta artikli 51 lõike 1 tähenduses toob kaasa ka harta artikli 47 kohaldatavuse(32). Sel juhul tähendaks liidu õiguse kohaldamine teatavas mõttes automaatselt vajadust järgida viimati nimetatud artiklit.

90.      Euroopa Kohtu kohtupraktika näib siiski viitavat sellele, et tegelikult nii automaatne see ei ole.

91.      Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast, et harta artikli 47 kohaldamine eeldab igal üksikjuhtumil, et isik, kes sellele viitab, tugineb liidu õigusega tagatud õigustele või vabadustele või et selle isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus, mis kujutab endast liidu õiguse kohaldamist(33). See tingimus lisandub üldisele tingimusele, mis puudutab liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses(34), mida käsitleb esimene küsimus.

92.      Käesoleval juhul kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas põhikohtuasja kaebaja saab tugineda mõnele liidu õigusega tagatud õigusele ning palub Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas otsuses 2013/488 sätestatud õigusnormidest saab põhikohtuasja kaebajale tuleneda mõni liidu õigusega tagatud õigus, mille kaitset ta harta artikli 47 alusel nõuda saab.

93.      Leian, et käesoleval juhul on see tingimus täidetud.

94.      Loomulikult, nagu ma eespool märkisin, jätab otsus 2013/488 liikmesriikidele avara kaalutlusruumi selle kindlaks määramisel, millistel juhtudel tuleb töötlemisluba anda või tühistada. Selle otsuse V lisast tuleneb liikmesriikidele kohustus viia enne töötlemisloa andmist läbi teatav minimaalne kontroll, ent asjaomastele isikutele ei ole antud õigust töötlemisluba saada, kui teatavad tingimused on täidetud. Viimastel ei ole ka õigust loa säilitamisele, isegi kui nad jätkuvalt nimetatud otsuses sätestatud miinimumnõuetele vastavad.

95.      Leian aga, et kuigi otsus 2013/488 ei anna ettevõtjale õigust töötlemisluba saada ega seda säilitada, annab see siiski sellise loa saanud ettevõtjale erilise õiguse osaleda nõukogu salastatud lepingutes.

96.      Samast loogikast lähtudes tuleb selleks, et kindlaks teha, kas harta artikkel 47 on kohaldatav, minu meelest arvesse võtta ka seda, millised tagajärjed võivad töötlemisloa tühistamise otsusega ettevõtjale kaasneda. Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et otsuse 2013/488 V lisa lõikes 13 on sätestatud, et „[t]öötlemisloa tühistamine […] on nõukogu peasekretariaadile piisav alus lepingu sõlmijana salastatud lepingu lõpetamiseks või pakkuja hankekonkursilt kõrvaldamiseks“. Võttes arvesse negatiivseid tagajärgi, mis töötlemisloa tühistamise otsusega ettevõtjale kaasneda võivad, leian, et viimasel on sellise otsuse õiguspärasuse vaidlustamisel õigus nõuda tõhusat kohtulikku kaitset puudutavate nõuete järgimist.

97.      Igal juhul märgin, et Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb, et nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute kaitse avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest nende privaatsfääri kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet(35). Euroopa Kohtu hinnangul saab juriidiline isik tema huve kahjustava akti vaidlustamisel tugineda sellele kaitsele kui liidu õigusega tagatud õigusele harta artikli 47 esimese lõigu tähenduses(36).

98.      Nüüd, kus harta artikli 47 kohaldatavus on minu meelest tuvastatud, tuleb täpsustada, millised menetluslikud tagatised annab see artikkel sellisele ettevõtjale nagu protectus sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav.

2.      Harta artiklist 47 tulenevad tagatised seoses juurdepääsuga ELi salastatud teabele

99.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused, mis puudutavad Slovakkia õigusaktides sätestatud menetlusnormide kooskõla harta artikliga 47, on ajendatud eeldatavast erinevusest Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) ja Euroopa Kohtu kohtupraktika vahel, mis puudutab võistlevuse põhimõtte piiramist salastatud teabe korral.

100. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul pidas EIK 19. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Regner vs. Tšehhi Vabariik(37), kus ta asus seisukohale, et tegemist ei olnud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisega, määravaks seda, et juurdepääsuloa tühistamise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks pädev kohus sai tutvuda kogu sellise otsuse tegemise aluseks olnud salastatud teabega(38).

101. Vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 võiks harta artikli 47 ning EIÕK artikli 6 lõiget 1 käsitleva eeltoodud EIK praktika seisukohast pidada piisavaks seda, kui salastatud teabega saab tutvuda üksnes kohus, kes peab pakkuma asjaomasele isikule kohtulikku kaitset.

102. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et selline lahendus ei ole harta artikli 47 seisukohast tingimata piisav. Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige kohtuotsusele Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt.

103. Seega palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas tuleb harta artiklit 47 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kajastata töötlemisloa tühistamise otsuses selle otsuse tegemisel aluseks võetud salastatud teavet, asjasse puutuv juriidiline isik ei saa tutvuda riikliku julgeolekuasutuse toimikuga, kus see teave sisaldub, selle juriidilise isiku advokaat võib saada selle toimikuga tutvuda tingimusel, et ta saab sellelt asutuselt sellekohase loa ja tagab talle teatavaks saanud teabe konfidentsiaalsuse ning liikmesriigi kohus, kelle ülesanne on kontrollida selle otsuse õiguspärasust, saab tutvuda kogu selles toimikus sisalduva salastatud teabega.

104. Sellele küsimusele vastamiseks märgin, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuna puuduvad kohaldatavad liidu õigusnormid, milles oleks reguleeritud, kuidas liikmesriigid peavad tagama asjaomase isiku kaitseõiguste järgimise juhul, kui tema toimikuga tutvumise õigus on riigisiseste õigusnormide kohaselt piiratud, tuleb selleks kehtestatud konkreetsed menetlused liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt ette näha iga liikmesriigi õiguskorras, kuid seda siiski tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui samalaadsete riigisiseste olukordade suhtes kohaldatavad normid (võrdväärsuse põhimõte) ja et need ei muuda liidu õigusest tulenevate kaitseõiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte)(39).

105. Võrdväärsuse põhimõttega seoses juhin tähelepanu sellele, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab, tuleneb seaduse nr 215/2004 § 26 lõikest 3 koosmõjus selle seaduse § 50 lõikega 6, et otsustades, et isik ei saa liikmesriigi õiguse alusel salastatud teabega tutvuda, eelkõige kui on tuvastatud, et isiku puhul esineb turvarisk, peab RJA oma otsuses märkima selle otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud, kaalutlused, millest ta juhindus tõendite hindamisel ning otsuse vaidlustamise võimalusega seotud teabe.

106. Need menetluslikud tagatised, mis seisnevad põhjendatud otsuse olemasolus, peaksid kehtima ka töötlemisloa tühistamise otsuse puhul, kuna vastasel juhul läheks see vastuollu võrdväärsuse põhimõttega. Seega näib mulle vaieldamatu, et ettevõtjal nagu protectus, kelle suhtes on selline otsus tehtud, peab olema võimalik saada teada selle otsuse tegemise aluseks olevad põhjendused, vähemalt kõige olulisemad, tingimustel, mis on sätestatud seaduse nr 215/2004 sätetes, nagu liikmesriigi kohtud neid tõlgendanud on. Slovakkia õigusaktides ette nähtud seose tõttu tööstusjulgeoleku loa tühistamise ja tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamise vahel näib see nii olevat.

107. Tuleb siiski tõdeda, et võrdväärsuse põhimõttest ei saa tuletada kohustust edastada töötlemisloa tühistamist käsitleva otsuse adressaadiks olevale isikule selle otsuse aluseks olevat salastatud teavet. Nimelt, nagu ma juba eelnevalt märkisin, siis RJA ja kontrollikomisjoni praktika kohaselt erinevat otsuste aluseks olevat salastatud teavet nende otsuste põhjendustes ei kajastata. Niisiis tuleb seda aspekti käsitleda tõhususe põhimõtte vaatenurgast.

108. Selle põhimõttega seoses on oluline rõhutada, et see on täidetud üksnes tingimusel, et kõnealune menetlusnorm on kooskõlas harta artikliga 47 tagatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele(40). Liikmesriikide kohustus tagada isikutele liidu õigusest tulenevad õigused hõlmab seega kohtuliku kaitse nõuet, mis on ette nähtud ka harta artiklis 47 ja mida liikmesriigi kohus peab järgima. See kaitse tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute määramisel kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel(41).

109. Tuleb samuti korrata, et liidu õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigid tagama, et järgitakse nõudeid, mis tulenevad õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus, millest tuleneb kohtumenetluses kohustus austada asjaomase isiku kaitseõigusi(42).

110. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on harta artikliga 47 – mille osas tuleb silmas pidada, et see on iseenesest piisav(43) – tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe eelduseks see, et asjasse puutuv isik saab tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavaks tegemist, et võimaldada asjaomasel isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on otstarbekas pöörduda pädevasse kohtusse ning täielikult võimaldada viimati nimetatud kohtul kontrollida käsitletava riigisisese otsuse seaduslikkust(44). Kaitseõiguste austamine tähendab, et kaebaja ei saa tutvuda mitte ainult tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, vaid ka kõikide toimiku materjalidega, millele ametiasutus nende asjaolude kohta tõhusalt otsuse tegemiseks tugines(45).

111. Lisaks tuleneb harta artiklis 47 sätestatud kaitseõiguste osaks olevast võistlevuse põhimõttest, et menetluse pooltel peab olema õigus tutvuda kõigi tõendite ja seisukohtadega, mis on kohtule esitatud, et mõjutada kohtu otsust ning nende üle vaielda, mis eeldab, et isik, kelle suhtes tehakse otsus niisuguse riigis elamise õiguse kohta, mis kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, peab saama tutvuda oma toimiku materjalidega, mis antakse selle kohtu käsutusse, kes peab tegema otsuse selle otsuse peale esitatud kaebuse kohta(46).

112. Samas vastavalt harta artikli 52 lõikes 1 sätestatule ei ole toimikuga tutvumise õigus harta artiklit 47 silmas pidades absoluutne. Tuleb tähele panna, et kaitseõigused ei kujuta endast absoluutseid eesõigusi ning et sellega kaasnevat õigust tutvuda toimikuga võib seega piirata, kaaludes ühelt poolt asjaomase isiku õigust õiglasele menetlusele ning teiselt poolt selle isiku toimiku materjalide avaldamisest keeldumise põhjendamiseks viidatud huve, eelkõige kui need huvid on seotud riigi julgeolekuga(47). Nimelt võib nii haldus- kui kohtumenetluses osutuda vajalikuks puudutatud isikule teatava teabe edastamata jätmine, eelkõige võttes arvesse riigi julgeolekuga seotud kaalutlusi(48).

113. Euroopa Kohus on aga asjasse puutuva valdkonna tundlikkusest olenemata järjekindlalt keeldunud nõustumast kaitseõiguste vähendamisega nullini. Ta on igas kohtuasjas kutsunud liikmesriigi kohut üles otsima seda punkti, kus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning julgeoleku kaitse oleksid omavahel tasakaalus.

114. Euroopa Kohtu hinnangul ei tohi kaalumine, mille liikmesriigi kohus peab läbi viima, siiski – arvestades harta artikli 47 vajalikku järgimist – viia selleni, et puudutatud isiku kaitseõigused jäävad igasuguse mõjuta ja selles artiklis ette nähtud kaebeõiguselt võetakse selle sisu, eelkõige jättes talle või olenevalt olukorrast tema esindajale edastamata vähemalt tema suhtes tehtud otsuse aluseks olevate põhjenduste sisu(49).

115. Seevastu võib selline kaalumine viia selleni, et teatavaid toimikumaterjale puudutatud isikule ei edastata, kui nende andmete avalikustamine võib otseselt ja konkreetselt kahjustada asjaomase liikmesriigi julgeolekut, sest see võib eelkõige ohustada isikute elu, tervist või vabadust või avaldada uurimismeetodeid, mida on konkreetselt kasutatud riigi julgeolekule spetsialiseerunud asutustes, ning seega tõsiselt kahjustada või isegi takistada nende ülesannete täitmist tulevikus(50).

116. Eeltoodust tuleneb, et kuigi liidu õigus lubab liikmesriikidel – eelkõige juhul, kui riigi julgeolek seda nõuab – mitte võimaldada puudutatud isikul otse tutvuda kogu oma toimikuga, ei saa tõhususe põhimõtet, õigust heale haldusele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumata tõlgendada liidu õigust nii, et see võimaldab pädevatel asutustel asetada see isik olukorda, kus ei temal ega tema nõustajal ei ole võimalik vajaduse korral riigi julgeoleku kaitsega seotud menetluses tõhusalt tutvuda sellesse toimikusse kogutud määrava tähtsusega materjalide põhisisuga(51).

117. Esiteks on selles kontekstis Euroopa Kohus juba asunud seisukohale, et kui toimikusse kantud teabe avalikustamine on piiratud riigi julgeolekuga seotud põhjustel, ei ole puudutatud isiku kaitseõiguste austamine piisavalt tagatud selle isiku võimalusega saada teatud tingimustel luba selle teabega tutvuda, millega kaasneb täielik keeld kasutada selliselt saadud teavet haldusmenetluses või võimalikus kohtumenetluses(52).

118. Teiseks, mis puudutab küsimust, kas asjaomase isiku kaitseõigused on piisavalt tagatud seeläbi, et pädeval kohtul on võimalus toimikuga tutvuda, siis tuleb rõhutada, et niisugune õigus ei saa asendada puudutatud isiku või tema esindaja tutvumist sellesse toimikusse kantud teabega(53). Kohtumenetluses ei tähenda kaitseõiguste austamine seda, et pädeval kohtul on olemas kogu otsuse tegemiseks asjasse puutuv teave, vaid hoopis seda, et puudutatud isik saaks – vajaduse korral nõustaja vahendusel – oma huve kaitsta, esitades selle teabe kohta oma seisukoha(54). Nimelt on nõue, et pädevatel kohtutel peab olema võimalik toimikusse lisatud teabega tutvuda ning nõue, et peavad olema kehtestatud sellised menetlused, mis tagavad asjaomase isiku kaitseõiguste järgimise, kaks eraldiseisvat nõuet, mis peavad üheaegselt täidetud olema(55).

119. Eeltoodud kaalutlustel on Euroopa Kohus hiljutises kohtupraktikas oma varasematest kohtuotsustest juhindudes leidnud, et hea halduse üldpõhimõtet ja harta artiklit 47 koostoimes ELTL artikliga 20 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui otsus tunnistada kehtetuks niisuguse kolmanda riigi kodaniku elamisluba, kellel võib olla tuletatud elamisõigus ELTL artikli 20 alusel, või keelduda samasugusele kodanikule elamisloa väljastamisest põhineb teabel, mille avalikustamine ohustaks asjaomase liikmesriigi julgeolekut, saab see kolmanda riigi kodanik või tema esindaja kõnealuse teabega tutvuda alles pärast seda, kui talle on selleks antud luba, talle ei edastata isegi mitte nende põhjuste sisu, millel niisugused otsused põhinevad, ning ta ei saa mingil juhul kasutada haldus- või kohtumenetluses teavet, millega tal oleks võinud olla võimalus tutvuda(56).

120. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas Euroopa Kohtu kohtupraktikas esitatud põhjendused ja seisukohad, millele viimane kuni käesoleva ajani asunud on, on ülekantavad ka valdkonnale, mis puudutab ELi salastatud teabe kaitset, mis võiks päädida järeldusega, et põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid on harta artikliga 47 vastuolus.

121. See küsimus on minu arvates põhjendatud, pidades silmas ELi salastatud teabe kaitse valdkonna spetsiifikat, mis eristab seda nendest valdkondadest, milles Euroopa Kohus on senini andnud juhiseid selle kohta, kuidas kaaluda omavahel õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ning teatava teabe avaldamata jätmise põhjendamiseks esile toodud huve, eelkõige kui need huvid puudutavad riigi julgeolekut.

122. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguste, sealhulgas toimikuga tutvumise õiguse rikkumise esinemist tuleb hinnata iga üksikjuhtumi eriomaste asjaolude, eelkõige asjasse puutuva akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel(57).

123. Seejuures on oluline rõhutada, et käesolev kohtuasi erineb nendest, kus tehti kohtuotsused ZZ ja Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt ning kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave). Nimelt kui vaidluse all on otsus, millega piiratakse riigi julgeolekuga seotud põhjustel liidu kodaniku liikumisvabadust või otsus, millega lükatakse riigi julgeolekut ähvardava ohu tõttu tagasi rahvusvahelise kaitse taotlus või võetakse selline kaitse ära või ka otsus, millega keeldutakse riigi julgeolekuga seotud põhjustel elamisloa andmisest kolmanda riigi kodanikule, kellel võiks vastavalt ELTL artiklile 20 olla tuletatud elamisõigus või millega sellise isiku elamisluba kehtetuks tunnistatakse, siis on põhimõtteks selliste otsuste aluseks oleva teabe ja põhjenduste täielik edastamine. Möönduste tegemine sellest põhimõttest on seega erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt(58).

124. Mulle näib, et salastatud teabe kaitse valdkonnas peaks loogika olema vastupidine ehk et põhimõtteks on sellise teabe avaldamise keeld isikutele, kellel vastavat juurdepääsuõigust ei ole. Salastatud teabe avaldamine on niisiis erand reeglist ning sellise erandi võib teha üksnes isikutele, kes vastavad juurdepääsuloa saamiseks nõutavatele tingimustele. Kuna tegemist on erandiga, on õiguspäraselt lubatav seada teabe sellisele avaldamisele rangeid piiranguid.

125. Sellest järeldub, et isik, kelle töötlemisloa olemasolu on riiklik julgeolekuasutus põhjendamatuks pidanud, ei saa selle loa tühistamise otsuse vaidlustamiseks toimuvas kohtumenetluses nõuda juurdepääsu salastatud teabele, millel see otsus põhineb, olenemata sellest, kas see salastatus tuleneb liikmesriigi või liidu õigusest. Oleks paradoksaalne, kui olukorras, kus riiklik julgeolekuasutus on isikule salastatud teabele juurdepääsu võimaldava loa olemasolu põhjendamatuks pidanud, oleks sellel isikul sellise menetluse käigus võimalus teda ennast puudutava seda laadi teabega tutvuda. Selle tulemusena saaks talle teatavaks salastatud teave, mille põhjal tehti otsus, mille eesmärk oli mitte võimaldada tal ELi salastatud teabega tutvuda ning see võimaldaks tal tutvuda salastatud teabega selleks, et tõendada, et vastupidi liikmesriigi pädeva asutuse hinnangule on ta sellisele teabele juurdepääsuks sobiv. Võttes arvesse juurdepääsuloa tühistamise otsuse eesmärki seaks see, kui sellise otsuse adressaadiks oleval isikul oleks muu hulgas kohtumenetluse käigus juurdepääs salastatud teabele, minu hinnangul kahtluse alla reegli, mille kohaselt saavad selle teabega tutvuda üksnes need isikud, kellel selline luba on.

126. Põhimõte, et kohtumenetluses oma juurdepääsuloa tühistamist vaidlustavatele isikutele salastatud teavet ei avaldata, on põhjendatav ELi salastatud teabe kaitse valdkonnaga lahutamatult seotud ettevaatus- ja ennetusnõuetega ning sellega, et liikmesriikidele peab töötlemisloa väljastamisel ja tühistamisel jääma avar hindamisruum.

127. Pealegi, nagu ma eelnevalt näitasin, on Euroopa Kohus juba osutanud vajadusele teatavaid toimikumaterjale asjaomasele isikule mitte edastada, kui nende avalikustamine võib otseselt ja konkreetselt kahjustada asjaomase liikmesriigi julgeolekut, kuna see võib eelkõige ohustada isikute elu, tervist või vabadust või avaldada uurimismeetodeid, mida on konkreetselt kasutatud riigi julgeolekule spetsialiseerunud asutustes, ning seega tõsiselt kahjustada või isegi takistada nende ülesannete täitmist tulevikus(59). Need vajadused, millele Euroopa Kohus osutas esimest korda kohtuotsuses ZZ(60) ja millele võib lisada vajaduse mitte kahjustada asjaomase isiku või tema lähikondsete suhtes käimas olevaid kriminaalmenetlusi(61), näivad mulle ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas iseäranis asjakohased.

128. Seejuures on oluline märkida, et juurdepääsuluba taotlevaid isikuid, aga ka isikuid, kes sellise loa juba saanud on, kontrollitakse eesmärgiga tuvastada kõik asjaolud, millest tingituna võib nende puhul esineda oht väljapressimiseks või survestamiseks eesmärgiga sundida neid koostööle nende valduses olevale salastatud teabele juurdepääsu ihaldavate pahatahtlike organisatsioonide või isikutega. Selline kontroll toimub lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest ja vastavalt uurimismeetoditele, mis võimaldavad kindlaks teha, kas juurdepääsuluba taotlev või selle juba saanud isik võib oma käitumise või keskkonna tõttu olla haavatav nii, et mõni kolmas isik saab seda kaitstud andmete saamiseks ära kasutada. Kokkuvõttes teeb liikmesriigi pädev asutus kindlaks, kas isikut saab julgeoleku ja salastatud teavet puudutava vajaliku konfidentsiaalsuse seisukohast pidada usaldusväärseks või mitte, veendudes, et see isik on lojaalne ja usaldusväärne. Minu meelest on esmatähtis, et lisaks salastatud teabele, mis võimaldab riiklikul julgeolekuasutusel tuvastada, kas isiku puhul esineb mõni turvarisk, oleks kaitstud ka saladus, mis puudutab seda, milliste tõendite alusel ja milliseid uurimismeetodeid kasutades selline risk tuvastati.

129. Tööstusjulgeolekuga seotud turvariskide tuvastamisele suunatud uurimine on seega oma laadilt rangelt konfidentsiaalne seda enam, et on vajalik tagada, et liidu õiguse kohaldamine ei kahjustaks puhtalt riigisisese pädevuse teostamist, mis puudutab liikmesriigi õiguse kohaselt salastatud teabe kaitset.

130. Neist asjaoludest ilmneb, et ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas tuleb töötlemisloa tühistamise otsuse õiguspärasust kontrollima pidaval liikmesriigi kohtul lähtuda põhimõttest, et sellise otsuse vaidlustanud kaebajale salastatud teavet ei avaldata.

131. Ent nagu ma juba märkisin, näib Euroopa Kohtu kohtupraktika lähtuvat põhimõttest, et sõltumata asjaomase valdkonna tundlikkusest ei või kaitseõigusi vähendada nullini ning kontroll, mida liikmesriigi kohus kogu asjasse puutuva teabe alusel teostab, ei saa asendada nende õiguste tõhusat teostamist asjaomase isiku enda või tema esindaja poolt. Kaitseõigused, mis on vältimatud esiteks selleks, et töötlemisloa tühistamise otsuse adressaadiks olev isik saaks esitada oma seisukoha ning teiseks selleks, et kohus saaks kõigist asjaoludest teadlikuna selle otsuse õiguspärasust kontrollida, eeldavad minu arvates seda, et kõnealune isik ei ole täielikus teadmatuses sellest, mida talle ette heidetakse. Pealegi ei tulene kõik põhjendused, millest lähtudes töötlemisloa tühistamise otsus tehtud on, tingimata salastatud teabest, nagu näitab ka põhikohtuasjas käsitletav olukord. Tuleb lisada, et kaitseõiguste tõhusat teostamist, mis eeldab seda, et töötlemisloast tulenevast õigusest ilma jäänud isikul peab olema võimalus tema suhtes esitatud etteheiteid vaidlustada, ei tohi mõjutada asjaolu, et sellel isikul ei ole õigust nõuda sellise loa saamist ega selle säilitamist.

132. Seetõttu leian, et kuigi ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas peab esikohale jääma põhimõte, et töötlemisloa tühistamise otsuse adressaadiks olevale isikule edastatakse võimalikult vähe andmeid, peab see isik või vastaval juhul tema esindaja saama teada vähemalt selle otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu. Selline minimaalne tagatis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast(62). Teen selles osas siiski käesolevas kohtuasjas käsitletava valdkonna spetsiifikat silmas pidades mõned mööndused.

133. Esimesena ei saa tagatis, et asjaomasele isikule või vastaval juhul tema esindajale tuleb edastada vähemalt töötlemisloa tühistamise aluseks olevate põhjenduste põhisisu, tuua kaasa salastatud teabe kas või osalist avaldamist. Seega tuleb põhjenduste põhisisu edastamisel rangelt tagada seda liiki teabe konfidentsiaalsus. Lisaks sellele tuleb edastamisel arvestada teiste avalike huvidega, millele ma eelnevalt osutasin, nagu vajadus mitte avaldada uurimismeetodeid või mitte kahjustada käimasolevaid kriminaalmenetlusi.

134. Teisena leian, et selleks, et töötlemisloa tühistamise otsuse adressaadiks oleva isiku kaitseõigused piisavalt tagatud oleksid, ei ole vajalik sellele isikule edastada kõigi selle otsuse aluseks olevate põhjenduste põhisisu. Minu arvates on piisav, kui kõnealune isik on teadlik selle põhjenduse või nende põhjenduste põhisisust, mis on liikmesriigi kohtu hinnangul piisavaks aluseks kõnealuse otsuse tegemisel, pidades silmas ettevaatus- ja ennetusnõudeid ning avarat hindamisruumi, mis liikmesriigi pädeval asutusel ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas olema peab(63).

135. Neid kaalutlusi silmas pidades leian, et Slovakkia õigusnormid sisaldavad piisavalt tagatisi, mis koos võetuna võimaldavad tagada töötlemisloa tühistamise otsuse adressaadiks oleva isiku kaitseõigused.

136. Seejuures juhin tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt saab selle otsuse õiguspärasust kontrolliv kohus tutvuda kogu riikliku julgeolekuasutuse toimikuga. Lisaks sellele, kuigi asjaomane juriidiline isik ei saa tutvuda toimikuga, mis sisaldab salastatud teavet, mis muude andmete kõrval kõnealuse otsuse tegemisel aluseks võeti, võib selle juriidilise isiku advokaat saada selle toimikuga tutvuda tingimusel, et ta saab nimetatud asutuselt selleks loa ja tagab talle edastatud andmete konfidentsiaalsuse. Märgin ka, et kohtumenetluse ajal edastas RJA põhikohtuasja kaebaja advokaadi taotlusel viimasele kaks salastatud kirjalikku tõendit.

137. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et lisaks sellele salastatud teabele võttis RJA arvesse ka salastamata teavet, millest nähtus eelkõige, et põhikohtuasja kaebaja või selle juhtide suhtes viidi läbi kriminaalmenetlust, et ta oli sõlmitud lepinguid ettevõtjatega, kelle suhtes sellist menetlust läbi viidi, et ta oli tasunud neile ettevõtjatele ebaharilikke summasid, et kahtlustati seoseid tema töötajate ja ühe teise ettevõtja vahel, kellega koos ta oli esitanud pakkumusi hankemenetlustes, mistõttu olid kaks pakkumuse esitanud äriühingut ühise kontrolli all. Vaidlust ei ole selles, et selle RJA poolt kogutud teabe kohta sai põhikohtuasja kaebaja oma seisukoha esitada.

138. Pealegi oli RJA poolt tööstusjulgeoleku loa tühistamise – millega kaasnes automaatselt tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamine – aluseks tõdemus, et põhikohtuasja kaebaja puhul esineb turvarisk tulenevalt Slovaki Vabariigi julgeolekuhuve kahjustada võiva ärisuhte olemasolust ning selle riigi majandushuvidega vastuolus olevast tegevusest. Seda otsust põhjendades viitas RJA esiteks salastamata teabele, mida ta üksikasjalikult kajastas, ning teiseks salastatud teabele, mille sisu ta ei täpsustanud.

139. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on põhikohtuasja kaebaja oma kaebuses seadnud kahtluse alla erinevad faktilised ja õiguslikud põhjendused, millega RJA ja kontrollikomisjon on põhjendanud oma järeldust, et põhikohtuasja kaebaja puhul esineb turvarisk, mis lubab eeldada, et need kaalutlused olid põhikohtuasja kaebajale teada ja seega oli talle antud võimalus neid vaidlustada.

140. Järeldan neist asjaoludest, et Slovakkia õigusnormides sätestatud tagatiste kohaldamise korral ei ole põhikohtuasja kaebaja olukorras, kus ta tea, mida talle ette heidetakse, olgugi, et ta ei saanud – minu arvates põhjendatult – kogu salastatud teavet, mida ta oleks saada tahtnud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtult saadud andmete pinnalt saan vastupidi asuda seisukohale, et põhikohtuasja kaebajale edastati nende põhjenduste põhisisu, mis said anda piisava aluse tema töötlemisloa tühistamise otsuse tegemiseks, mida peab mõistagi kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. See tähendab, et kui see kohus leiab, et selles otsuses sõnastatud põhjendused on otsuse põhjendamiseks piisavad, võttes arvesse avarat hindamisruumi, mis liikmesriigi pädevale asutusele ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas jääma peab ning seda, et põhikohtuasja kaebaja sai nende põhjuste üle vaielda, mis näib nii olevat, siis ei ole põhjust kaitseõiguste rikkumist tuvastada.

141. Seetõttu tuleb harta artiklit 47 minu hinnangul tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kajastata töötlemisloa tühistamise otsuses selle aluseks olevat salastatud teavet ja mille kohaselt ei ole asjaomasel juriidilisel isikul võimalik seda teavet sisaldava riikliku julgeolekuasutuse toimikuga tutvuda, juhul kui esiteks võib õiguse selle toimikuga tutvumiseks saada selle juriidilise isiku advokaat tingimusel, et ta saab sellelt asutuselt nõusoleku ja tagab talle edastatud teabe konfidentsiaalsuse, teiseks kui liikmesriigi kohus, kes peab kontrollima selle otsuse õiguspärasust, saab tutvuda kogu kõnealuses toimikus sisalduva salastatud teabega ning kolmandaks kui kõnealusele juriidilisele isikule oli teada nende põhjenduste põhisisu, mis saavad anda piisava aluse kõnealuse otsuse tegemiseks, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

D.      Kolmas ja neljas eelotsuse küsimus

142. Kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on nõutav, et kohtul, kes peab kontrollima töötlemisloa tühistamist käsitleva ja osaliselt salastatud teabel põhineva otsuse õiguspärasust, oleks volitus lubada selle otsuse adressaadiks oleval juriidilisel isikul tutvuda sellist teavet sisaldava riikliku julgeolekuasutuse toimikuga. Jaatava vastuse korral palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustada ka sellise volituse ulatust.

143. Tuleb täpsustada, et kolmanda küsimuse on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud juhuks, kui Euroopa Kohus vastab tema teisele küsimusele, et Slovakkia õigusnormid on harta artikliga 47 vastuolus. Nagu ma eelnevalt näitasin, siis tingimusel, et asjaoludest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ilmne teisiti, näivad neis õigusnormides sätestatud tagatised koos võetuna mulle töötlemisloa tühistamise otsuse adressaadiks oleva isiku kaitseõiguste tagamiseks piisavad.

144. Mulle näib siiski otstarbekas anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, mis puudutab seda, kas harta artikli 47 kohaselt on nõutav, et sellise otsuse õiguspärasust kontrollival kohtul oleks lisaks Slovakkia õigusaktides sätestatud tagatistele ka volitus lubada asjaomasel isikul tutvuda kogu salastatud teavet sisaldava toimikuga.

145. Selles küsimuses saab lahendust, mille Euroopa Kohus valis hiljuti kohtuotsuses NW ja PQ (salastatud teave), minu arvates veelgi paremini kasutada ELi salastatud teabe kaitse valdkonnas(64).

146. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses ZZ(65) antud juhistele tuginedes, et liikmesriigid võivad otsustada, et riigi julgeolekuasutustel on õigus need põhjendused või tõendid teatavaks teha või teatavaks tegemata jätta tingimusel, et pädeval kohtul on pädevus teha järeldusi nende ametiasutuste lõpuks tehtud otsuse kohta(66).

147. Euroopa Kohtu hinnangul on selline lahendus juhul, kui liikmesriigi asutus takistab põhjendamatult kõigi või teatud osa kõnealuse otsuse aluseks olevate asjaolude teatavakstegemist, sobiv tagamaks harta artikli 47 täielikku järgimist, kuivõrd sellega garanteeritakse, et kui see asutus rikub endal olevaid menetluslikke kohustusi, ei too see kaasa seda, et kohtuotsus põhineb asjaoludel ja dokumentidel, millega taotlejal ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille suhtes ta ei ole järelikult saanud avaldada oma seisukohta(67).

148. Euroopa Kohus järeldab neist kaalutlustest, et ei saa asuda seisukohale, et harta artikkel 47 tähendab, et kohtul, kes on pädev kontrollima salastatud teabe alusel tehtud otsust, peab tingimata olema pädevus teatava teabe salastatus kustutada ja see teave kaebajale ise teatavaks teha, sest niisugune salastatuse kustutamine ja selline teatavakstegemine ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks hädavajalikud(68).

149. Neid asjaolusid arvestades leian, et kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et kohtul, kelle pädevuses on hinnata osaliselt salastatud teabe alusel tehtud töötlemisloa tühistamise otsuse õiguspärasust, oleks õigus lubada selle otsuse adressaadiks oleval juriidilisel isikul tutvuda riikliku julgeolekuasutuse toimikuga, kus see teave sisaldub.

150. Arvestades seda, kuidas peaks Euroopa Kohus minu ettepaneku kohaselt vastama kolmandale küsimusele, ei ole neljandale küsimusele vastamine vajalik.

IV.    Ettepanek

151. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen ettepaneku vastata Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1)      Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik kohaldab liidu õigust, kui selle liikmesriigi kohus kontrollib nõukogu 23. septembri 2013. aasta otsuse 2013/488 ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta artikli 11 ja V lisa tähenduses töötlemisloaks oleva ja ELi salastatud teabele juurdepääsu võimaldava tööstusjulgeoleku sertifikaadi tühistamise otsuse õiguspärasust. Seejuures ei oma tähtsust, et liikmesriigi õigusnormide kohaselt on tööstusjulgeoleku sertifikaadi kehtivus seotud riigisisese tööstusjulgeoleku loa kehtivusega, kuna nimetatud tõendi tühistamise aluseks on see, et omaniku puhul on tuvastatud turvariski esinemine.

2)      Põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei kajastata töötlemisloa tühistamise otsuses selle aluseks olevat salastatud teavet ja mille kohaselt ei ole asjaomasel juriidilisel isikul võimalik seda teavet sisaldava riikliku julgeolekuasutuse toimikuga tutvuda, juhul kui esiteks võib õiguse selle toimikuga tutvumiseks saada selle juriidilise isiku advokaat tingimusel, et ta saab sellelt asutuselt nõusoleku ja tagab talle edastatud teabe konfidentsiaalsuse, teiseks kui liikmesriigi kohus, kes peab kontrollima selle otsuse õiguspärasust, saab tutvuda kogu kõnealuses toimikus sisalduva salastatud teabega ning kolmandaks kui kõnealusele juriidilisele isikule oli teada nende põhjenduste põhisisu, mis saavad anda piisava aluse kõnealuse otsuse tegemiseks.

3)      Põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et kohtul, kelle pädevuses on hinnata osaliselt salastatud teabe alusel tehtud töötlemisloa tühistamise otsuse õiguspärasust, oleks õigus lubada selle otsuse adressaadiks oleval juriidilisel isikul tutvuda riikliku julgeolekuasutuse toimikuga, kus see teave sisaldub.

1      Algkeel: prantsuse.

2      ELT 2013, L 274, lk 1.

3      Edaspidi „harta“.

4      Vt eelkõige komisjoni 13. märtsi 2015. aasta otsus (EL, Euratom) 2015/444, ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekunormide kohta (ELT 2015, L 72, lk 53) ja Euroopa Parlamendi juhatuse 15. aprilli 2013. aasta otsus konfidentsiaalse teabe käsitlemist Euroopa Parlamendis reguleeriva eeskirja kohta (ELT 2014, L 96, lk 1). Samuti tuleb mainida nõukogus kokku tulnud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist 4. mai 2011. aasta kokkulepet, mis käsitleb Euroopa Liidu huvides vahetatava salastatud teabe kaitset (ELT 2011, C 202, lk 13).

5      C‑159/21, edaspidi „kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt“, EU:C:2022:708.

6      ELT 2013, L 180, lk 60.

7      Vt kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (punkt 60).

8      Vt kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (punkt 57).

9      Vt eelkõige 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (C‑420/22 ja C‑528/22, edaspidi „kohtuotsus NW ja PQ“ (salastatud teave), EU:C:2024:344, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

10      Edaspidi „seadus nr 215/2004“.

11      Seaduse nr 215/2004 § 46 punktis c on eelkõige sätestatud, et ettevõtja tööstusjulgeoleku loa võib väljastada üksnes ettevõtjale, kes on „julgeoleku seisukohast usaldusväärne“.

12      Edaspidi „määrus nr 134/2016“.

13      Vt määruse nr 134/2016 § 5 lõike 1 punkt d.

14      Vt määruse nr 134/2016 § 5 lõike 4 punkt a.

15      Vt eelkõige 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punktid 17 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika); 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt (C‑83/20, EU:C:2022:346, punktid 25 ja 26) ning 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Craiova jt (C‑58/22, EU:C:2024:70, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

16      Vt eelkõige 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19) ja 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus El Hassani (C‑403/16, EU:C:2017:960, punkt 33).

17      Vt eelkõige 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Craiova jt (C‑58/22, EU:C:2024:70, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Vt eelkõige 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Paoletti jt (C‑218/15, EU:C:2016:748, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia „Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto“ (C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Vt eelkõige 5. mai 2022. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt (C‑83/20, EU:C:2022:346, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Vt eelkõige 30. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ministero dell’Istruzione ja INPS (C‑270/22, EU:C:2023:933, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 103).

22      Vt seaduse nr 215/2004 § 60 lõige 7, mis seotuna määruse nr 134/2016 § 5 lõikega 6 on kohaldatav tööstusjulgeoleku sertifikaadi suhtes.

23      Vt eelkõige selle lisa lõike 9 punktid a ja b.

24      Vt määruse nr 134/2016 § 5 lõike 4 punkt a.

25      Kohtujuristi kursiiv. Otsuse 2013/488 B liide, mis puudutab salastatuse tasemete vastavust, annab samuti tunnistust sellest, et liikmesriikidepoolne teabe salastamine ja liidupoolne teabe salastamine on tihedalt seotud.

26      Vt eelkõige 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo (C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Vt analoogia alusel 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 28).

28      Vt 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus TSN ja AKT (C‑609/17 ja C‑610/17, EU:C:2019:981, punkt 50).

29      Vt eelkõige otsuse 2013/488 artikli 1 lõige 2, artikli 11 lõiked 4–6 ja artikli 15 lõige 3. Vastastikkuse loogika kohaselt on selle otsuse artikli 4 lõikes 3 sätestatud, et „[k]ui liikmesriigid sisestavad liidu struktuuridesse või võrkudesse riigisisest salastusmärget kandva salastatud teabe, kaitsevad nõukogu ja nõukogu peasekretariaat seda teavet kooskõlas nõuetega, mida kohaldatakse samaväärse salastatuse tasemega ELi salastatud teabe suhtes vastavalt B liites esitatud salastatuse tasemete vastavustabelile“.

30      Vt käesoleva ettepaneku punkt 60.

31      Vt eelkõige 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (kontroll omal algatusel kriminaalvaldkonnas) (C‑660/21, EU:C:2023:498, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Vt eelkõige 17. mai 2023. aasta kohtuotsus Funke (C‑626/21, EU:C:2023:412, punkt 76).

33      Vt eelkõige 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime) (C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 34); 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Harman International Industries (C‑175/21, EU:C:2022:895, punkt 32) ning 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Agenția Națională de Integritate (C‑40/21, EU:C:2023:367, punkt 84).

34      Vt 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund (C‑682/15, EU:C:2017:373, punktid 42 ja 51).

35      Vt eelkõige seoses küsimusega, kas juriidilise isiku puhul, kellele liikmesriigi pädev asutus on otsusega teinud ettekirjutuse teatava teabe andmiseks või karistanud teda sellise ettekirjutuse täitmata jätmise eest, peab sellise otsuse korral tunnustama harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund (C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 51); 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õiguskaitse teabetaotluste puhul maksuõiguses) (C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (maksumaksjate rühma puudutav teave) (C‑437/19, EU:C:2021:953, punkt 87).

36      Vt eelkõige 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õiguskaitse teabetaotluste puhul maksuõiguses) (C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (maksumaksjate rühma puudutav teave) (C‑437/19, EU:C:2021:953, punkt 87).

37      CE:ECHR:2017:0919JUD003528911. Selle kohtuasja puhul oli Národní bezpečnostní úřad (riiklik julgeolekuamet, Tšehhi Vabariik) (edaspidi „amet“) otsustanud kaebajast riigi julgeolekule lähtuva ohu tõttu tunnistada kehtetuks tema poolt kaebajale väljastatud juurdepääsuloa, mis võimaldas viimasel töötada Prvního náměstka ministra obrany (asekaitseminister, Tšehhi Vabariik) asetäitja ametikohal. Otsuses ei olnud siiski mainitud selle aluseks olnud juurdepääsupiiranguga teavet, kuna see oli salastatud tasemel „piiratud“ ja seadus ei lubanud seda asjaomasele isikule avaldada. Městský soud v Praze (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik), kellele amet kõnealused dokumendid edastanud oli, jättis seejärel kaebaja tühistamisnõude rahuldamata. Kaebajal ega tema advokaadil nende dokumentidega tutvuda ei lubatud. Kaebaja edasikaebusi ei rahuldatud. EIKs tugines kaebaja (Roomas 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 1 rikkumisele. Ta leidis, et haldusmenetlus oli õigusvastane, kuna tal ei olnud võimalik tutvuda määravat tähtsust omava tõendiga, mis oli tunnistatud juurdepääsupiiranguga teabeks ja mille vastustaja kohtule esitas.

38      Vt selle kohtuotsuse punkt 152. Kaebaja poolt riigisisestes kohtutes algatatud menetluse puhul oli tavapäraste õiglase menetluse tagamisele suunatud õigusnormides sätestatuga võrreldes kaks piirangut: esiteks ei olnud salastatud dokumendid ja teave kättesaadavad ei kaebajale endale ega tema advokaadile ja teiseks, kuna tühistamise otsuse aluseks olid sellised tõendid, siis ei tehtud neile teatavaks otsuse põhjendusi (punkt 150). Hinnates kõnealust menetlust tervikuna asus EIK seisukohale, et tegemist ei olnud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisega. Sellisele seisukohale asudes võttis EIK eelkõige arvesse riigisisestele kohtutele antud pädevust. Neile kohtutele olid piiranguteta kättesaadavad kõik salastatud dokumendid, millele amet oma otsuse põhjendamisel tuginenud oli; neil oli pädevus põhjalikult kontrollida ameti esitatud põhjusi, miks salastatud tõendeid mitte kättesaadavaks teha, ning kohustada kättesaadavaks tegema neid, mille osas nad leiavad, et need salastamist ei vääri; nad said ka hinnata juurdepääsulubade tühistamise kohta tehtud otsuse põhjendatust ning vastaval juhul meelevaldset otsust korrigeerida (punkt 152). Nende pädevus hõlmas kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ega piirdunud üksnes hageja esitatud väidete uurimisega, kusjuures viimane kuulati kohtus ära ning ta sai esitada ka oma kirjalikud seisukohad (punkt 153). Neid asjaolusid arvestades leidis EIK, et kaebuse läbi vaadanud kohtud olid nõuetekohaselt teostanud oma kontrollipädevust, mis neil seda liiki menetluses oli nii seoses salastatud dokumentide konfidentsiaalsuse säilitamise vajaduse kui ka kaebaja juurdepääsutunnistuse tühistamise põhjendatusega, ning põhjendanud oma otsuseid lähtudes konkreetse juhtumi asjaoludest (punkt 154).

39      Vt analoogia alusel kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika, ning punkt 87).

40      Vt selle kohta kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas An tAire Talmhaíochta Bia agus Mara jt (C‑64/20, EU:C:2021:14, punkt 41), kus on märgitud, et „tõhususe nõue [kattub] praktikas harta artiklist 47 tuleneva põhiõigusega tõhusale kohtulikule kaitsele“.

41      Vt eelkõige 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Sánchez Morcillo ja Abril García (C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia (C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et tõhususe põhimõte „ei hõlma […] nõudeid, mis lähevad kaugemale nõuetest, mis tulenevad hartaga tagatud põhiõigustest, sealhulgas õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile“ (vt 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Veiligheid en justitie (apellatsioonkaebuse peatav toime) (C‑180/17, EU:C:2018:775, punkt 43)).

42      Vt eelkõige kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Vt eelkõige 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél‑alföldi Regionális Igazgatóság (C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 20. veebruari 2024. aasta kohtuotsus X (ülesütlemise põhjenduste puudumine) (C‑715/20, EU:C:2024:139, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on täpsustanud, et „harta artikkel 47 on iseenesest piisav ega vaja täpsustamist liidu või riigisisestes õigusnormides, selleks et anda üksikisikutele õigus, millele saab sellisena tugineda“.

44      Vt eelkõige 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken (C‑225/19 ja C‑226/19, EU:C:2020:951, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Vt selle kohta eelkõige 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ (C‑300/11, edaspidi „kohtuotsus ZZ“, EU:C:2013:363, punkt 54).

49      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Vt analoogia alusel kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Vt kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (punkt 59).

56      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 101).

57      Vt eelkõige 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Berlioz Investment Fund (C‑682/15, EU:C:2017:373, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Vt kohtuotsus ZZ (punkt 49). Euroopa Kohus on selles punktis siiski täpsustanud, et selline kitsas tõlgendus ei või päädida sellega, et liidu õiguse säte, kus vastav erand ette nähtud on, kaotab oma soovitava toime. Selles kontekstis tuli Euroopa Kohtul kindlaks määrata, kas ja mil määral võimaldavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 30 lõige 2 ja artikkel 31 jätta selle direktiivi artikli 27 alusel võetud otsuse põhjendused täpselt ja täielikult avaldamata olukorras, kus nimetatud direktiivi sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas harta artiklist 47 tulenevate nõuetega (punkt 50). Vt üldisemalt nõude kohta, et erandeid tuleb tõlgendada kitsalt 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe (mootorsõidukite tüübikinnitus) (C‑873/19, EU:C:2022:857, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Vt eelkõige kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Vt selle kohtuotsuse punkt 66.

61      Vt selle kohta EIK 19. septembri 2017. aasta kohtuotsus Regner vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2017:0919JUD003528911, punkt 157), kus EIK märgib, et hageja suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus, mis puudutas kuritegelikku ühendusse kuulumist, avaliku võimu kuritarvitamisele kaasaaitamist, riigihankemenetluste läbiviimise nõuete rikkumisele kaasaaitamist ning majandussuhetes kohustuslike nõuete rikkumisele kaasaaitamist. Ta pidas mõistetavaks, et selliste kahtlustuste korral peavad ametiasutused vajalikuks tegutseda kiiresti ja kriminaalmenetluse lõpptulemust ära ootamata, välistades samas, et asjaomaste isikute suhtes tekkinud kahtlused ei saaks avalikuks enneaegselt, kuna see võiks kahjustada kriminaalmenetlust.

62      Vt kohtuotsused ZZ (punktid 65, 68 ja 69); Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt (punktid 51, 53 ja 60) ning NW ja PQ (salastatud teave) (punktid 95, 97, 101, 111 ja 116). Märgin ka, et 19. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Regner vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2017:0919JUD003528911, punkt 160) näitas EIK üles toetust sellele, et isik, kelle juurdepääsuluba tühistatakse, saaks niivõrd, kui see on kooskõlas teda puudutavate uurimismenetluste konfidentsiaalsuse ja nõuetekohase läbiviimise tagamisega vähemalt lühidalt teavet etteheidete kohta, mis tema suhtes on.

63      Euroopa Kohus võiks seejuures lähtuda piiravate meetmetega seoses oma 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuses komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 130) võetud seisukohast, nimelt, arvestades kõnealuste meetmete ennetavat olemust, kui liidu kohus leiab vaidlustatud otsuse seaduslikkuse kontrollimise käigus, et vähemalt üks sanktsioonide komitee esitatud ülevaates märgitud põhjustest on piisavalt täpne ja konkreetne, veenvalt tuvastatud ja iseenesest piisavaks aluseks selle otsuse põhjendamiseks, siis asjaolu, et need teised põhjused seda ei ole, ei saa õigustada nimetatud otsuse tühistamist. Vastupidisel juhul tühistab liidu kohus vaidlustatud otsuse.

64      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punktid 102–116).

65      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punktid 106–112).

66      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 113).

67      Vt kohtuotsus NW ja PQ (salastatud teave) (punkt 114).

68      Vt kohtuotsus NW ja PQ (punkt 115).