Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 16. mail 2024(1)
Liidetud kohtuasjad C‑289/23 [Corván] ja C‑305/23 [Bacigán](i)
Agencia Estatal de la Administración Tributaria
versus
A.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 1 de Alicante (Alicante kaubanduskohus nr 1, Hispaania))
ja
S.E.I.
versus
Agencia Estatal de la Administración Tributaria
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 10 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 10, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv (EL) 2019/1023 – Saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlused – Võlgadest vabastamise taotlus – Maksejõuetuks muutunud füüsiline isik – Võlgadest vabastamise õiguse kasutamise tingimused – Avalik-õiguslikud nõuded – Võlgadest vabastamise ülemmäär
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv),(2) artikli 23 lõikeid 2 ja 4.
2. Taotlused on esitatud maksejõuetuks muutunud füüsiliste isikute (edaspidi „võlgnikud“) ja Agencia Estatal de Administración Tributaria (Hispaania maksuamet; edaspidi „AEAT“) vahelistes kohtuvaidlustes võlgadest vabastamise taotluse üle, mille need võlgnikud esitasid oma maksejõuetusmenetluse käigus. AEAT esitas võlgadest vabastamise taotlustele vastuväite võlgniku pahausksuse tõttu (kohtuasi C‑289/23) ja ebaaususe tõttu (kohtuasi C‑305/23), juhtides samas tähelepanu sellele, et avalik-õiguslikud nõuded on arvatud võlgade vabastamisest välja.
3. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada liikmesriikide kaalutlusruumi, kui nad võtavad üle direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikeid 1, 2 ja 4, mis näevad vastavalt ette, et liikmesriigid peavad kehtestama sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest või seda piiratakse võlgniku ebaaususe või pahausksuse korral, võivad keelata võlgadest vabastamise või seda piirata võlgniku teatud käitumise korral ning arvata täielikust võlgadest vabastamise mehhanismist välja teatavad konkreetsed võlakategooriad.
4. Euroopa Kohtu palvel keskendun oma analüüsis kohtuasjas C‑289/23 esitatud teise küsimuse punktile d, mis käsitleb sisuliselt liikmesriikide kaalutlusõigust direktiivi 2019/1023 ülevõtmisel ja eelkõige võimalust reguleerida avalik-õiguslike nõuetega seotud võlgadest vabastamist piirides, mis ei ole seotud võla tegeliku summaga.
5. Teen käesolevas ettepanekus oma analüüsi põhjal ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Alicantele (Alicante kaubanduskohus nr 1, Hispaania), kes on selles kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et liikmesriigid võivad konkreetset liiki nõuete puhul ette näha võlgadest vabastamise piirangu ülemmäärana, mille ületamisel võlgadest vabastamist ei toimu, tingimusel et see piirang on nõuetekohaselt põhjendatud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Direktiivi 2019/1023 artikkel 23 „Erandid“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Erandina artiklitest 20–22 jätavad liikmesriigid kehtima või kehtestavad sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest, seda piiratakse või võlgadest vabastamine tühistatakse või millega nähakse ette pikemad täieliku võlgadest vabastamise perioodid või pikemad äritegevuse keelu perioodid, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on tegutsenud võlausaldajate või teiste sidusrühmade suhtes ebaausalt või pahauskselt võlgadesse sattumise ajal, maksejõuetusmenetluse jooksul või võla tasumise ajal, ilma et see piiraks riigisiseseid tõendamiskoormise reegleid.
2. Erandina artiklitest 20–22 võivad liikmesriigid jätta kehtima või kehtestada sätted, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid teatavatel selgelt määratud juhtudel ja kui sellised erandid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:
a) maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on oluliselt rikkunud tagasimaksete kava kohaseid kohustusi või muid juriidilisi kohustusi, mille eesmärk on võlausaldajate huvide kaitsmine, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate tagasimakseid;
b) maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja ei täida liidu ja liikmesriigi õiguse kohaseid teavitamis- või koostöökohustusi;
c) võlgadest vabastamise avalduste kuritarvitamise korral;
d) pärast maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja täielikku võlgadest vabastamist esitatakse teatava aja jooksul uus võlgadest vabastamise avaldus või kui täielikust võlgadest vabastamisest on keeldutud, kuna ettevõtja on raskelt rikkunud teavitamis- või koostöökohustusi;
e) võlgadest vabastamise menetluse kulud ei ole kaetud või
f) erandit on vaja selleks, et tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel.
[…]
4. Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:
a) tagatud võlad;
b) võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud;
c) võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest;
d) võlad, mis tulenevad perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetega seotud ülalpidamiskohustustest;
e) võlad, mis on tekkinud pärast võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse avalduse esitamist või pärast menetluse alustamist, ning
f) võlad, mis tulenevad kohustusest tasuda võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud.
[…]“.
B. Hispaania õigus
7. Põhikohtuasjades rationae temporis kohaldatav õigusakt on kuninga 5. mai 2020. aasta seadusandlik dekreet 1/2020, millega kiidetakse heaks maksejõuetusseaduse konsolideeritud tekst (Real Decreto Legislativo 1/2020 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley Concursal),(3) mida on muudetud 5. septembri 2022. aasta seadusega 16/2022, millega muudetakse kuninga 5. mai 2020. aasta seadusandliku dekreediga heaks kiidetud maksejõuetusseaduse konsolideeritud teksti, et võtta üle [direktiiv 2019/1023] (Ley 16/2022 de reforma del texto refundido de la Ley Concursal aprobado por el Real Decreto Legislativo 1/2020, de 5 de mayo, para la transposición de la [Directiva 2019/1023])(4) (edaspidi „TRLC“).
8. Selle seaduse põhjendustes on märgitud:
„[…]
Kui maksejõuetu võlgnik on füüsiline isik, on maksejõuetusmenetluse eesmärk teha kindlaks heas usus tegutsevad võlgnikud ja pakkuda neile osalist võlgadest vabastamist, võimaldades neil seega saada teine võimalus ja vältida nende pöördumist varimajandusse või tõrjumist ühiskonna äärealadele.
[…]
Üks kõige olulisemaid muudatusi uues regulatsioonis on see, et selle asemel, et seada võlgadest vabastamise tingimuseks teatavat liiki võla tasumine (nagu oli ette nähtud [TRLC] artikli 487 lõikes 2 [enne neid muudatusi kehtinud redaktsioonis]), kehtestatakse hindamispõhine võlgadest vabastamise süsteem, mille kohaselt võib igal võlgnikul – olenemata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte, ja tingimusel, et ta vastab selle regulatsiooni aluseks olevale heausksuse nõudele – olla võimalik taotleda vabastamist kõikidest oma võlgadest, välja arvatud nendest, millest nende erilise laadi tõttu ei peeta võimalikuks vabastada. Sellega jäetakse alles Hispaania seadusandja poolt juba 2015. aastal kehtestatud võimalus kohaldada võlgade vabastamist iga heauskse füüsilise isiku puhul, olenemata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga või mitte.
[…]
Võlgadest vabastamise nurgakiviks jääb võlgniku heausksus. Vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele piiritletakse heausksus normatiivselt, viidates teatavatele objektiivsetele käitumisviisidele, mis on ammendavalt loetletud (suletud loetelu), ning mille puhul ei kasutata ebamääraseid või ebapiisavalt täpseid määratlusi või võimatu tõendamiskoormise panemist võlgnikule […]
[…]
Võlgadest vabastamine hõlmab kõiki pankrotimenetluses esitatud nõuetest ja massinõuetest tulenevaid võlgu. Erandid on teatavatel juhtudel põhjendatavad nõuete rahuldamise erilise olulisusega õigusriigi põhimõttest lähtuva õiglase ja solidaarse ühiskonna seisukohast (nt elatisvõlad, avalik-õiguslikest nõuetest tulenevad võlad, süüteo toimepanemisest tulenevad võlad või ka deliktivastutusest tulenevad võlad). Nii kehtestatakse avalik-õiguslikest võlgadest vabastamise suhtes teatavad piirangud ning neist vabastamine saab toimuda vaid esmakordsel, mitte aga hilisemael võlgadest vabastamisel […]
[…]“.
9. TRLC artiklis 486 on sätestatud:
„Füüsilisest isikust võlgnik, olenemata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte, võib taotleda tasumata võlgadest vabastamist käesolevas seaduses sätestatud korras ja tingimustel ning tingimusel, et ta on heauskne võlgnik:
1) esitades makseplaani ilma vara eelneva realiseerimiseta vastavalt allpool 3. jao lõikes 1 sätestatud võlgadest vabastamise korrale; või
2) vara realiseerimisega, millisel juhul kohaldatakse võlgadest vabastamise suhtes allpool 3. jao lõikes 2 sätestatud korda, kui maksejõuetusmenetluse lõpetamise põhjuseks on vara realiseerimise etapi lõppemine või vara ebapiisavus esitatud massinõuete rahuldamiseks.“
10. TRLC artikkel 489 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Võlgadest vabastamine hõlmab kõiki rahuldamata nõudeid, välja arvatud:
[…]
5) avalik-õiguslikest nõuetest tulenevad võlad. Võlgadest, mille sissenõudmine kuulub AEAT pädevusse, võidakse iga võlgnik siiski vabastada kuni 10 000 euro ulatuses, kusjuures esimese 5000 euro osas vabastatakse ta võlast täielikult ning sellest summast kuni märgitud ülemmäärani vabastatakse ta võlast 50% ulatuses. Sama summa ulatuses ja samadel tingimustel võib võlgniku vabastada ka sotsiaalkindlustusmaksetega seotud võlgadest. Kuni ülalnimetatud piirmäärani toimub võlgadest vabastamine käesolevas seaduses ette nähtud rahuldamisjärkudega võrreldes vastupidises järjekorras ning iga nõuete kategooria siseselt nõuete vanusest lähtudes;
[…]
3. Avalik-õiguslikust võlast võib vabastada lõike 1 punkti 5 teises lauses sätestatud summa ulatuses, kuid ainult esmakordsel võlgadest vabastamisel, hilisematel võlgadest vabastamistel ei võimaldata samale võlgnikule võlgadest vabastamist mingi summa ulatuses.“
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsusetaotlus
A. Kohtuasi C‑289/23
11. A. esitas 7. juulil 2022 pankrotiavalduse ja deklareeris võlgu summas 537 787,69 eurot. Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oli kuulutanud 26. juulil 2022 välja nimetatud võlgniku maksejõuetuse ja vastava menetluse lõpetamise vara ebapiisavuse tõttu, taotles võlgnik 28. septembril 2022 täielikku võlgadest vabastamist. Nimetatud kohus tunnistas vastuvõetavaks 19. oktoobril 2022 AEAT poolt võlgadest vabastamisele esitatud vastuväite erinevate avalik-õiguslike nõuete olemasolu tõttu.
12. AEAT väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus esiteks, et võlgadest vabastamisest keeldumise põhjuseks on vähem kui kümme aastat tagasi sellise äriühingu suhtes, mille juhatuse liige oli kõnealune võlgnik, tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, millega oli tuvastatud tema vastutus maksuvõla ja trahvide eest kogusummas 114 408,09 eurot, ning et järelikult ei tegutsenud see võlgnik heas usus. Ta lisab, et teiseks on mõned nõuded avalik-õiguslikud ja seega võlgadest vabastamisest välja arvatud.
13. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses sellega, kuidas Hispaania seadusandja on direktiivi 2019/1023 üle võtnud esiteks seoses mõistega „heausksus“, mis on võlgadest vabastamise eeltingimus ja mis on määratletud objektiivselt (eelkõige seda, et võlgadest vabastamise taotlusele eelnenud kümne aasta jooksul ei ole tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlevat otsust) ja teiseks seoses avalik-õiguslike võlgade välistamisega.
14. Viimati nimetatud küsimuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Hispaania õiguses on ette nähtud, et selliste avalik-õiguslikud võlgade puhul, mille sissenõudmine kuulub AEAT ja Hispaania sotsiaalkindlustuskassa (Tesoreria General de la Seguridad Social) pädevusse, võib võlgadest vabastada osaliselt. Nende nõuete puhul on võlgadest vabastamine piiratud 10 000 euroga võlgniku kohta, kusjuures võla esimesest 5000 eurost vabastatakse täielikult ja seda summat ületavas osas vabastatakse võlast 50% ulatuses kuni 10 000 euro suuruse ülemmäärani. Võlgadest vabastamine toimub seaduses ette nähtud rahuldamisjärkudega võrreldes vastupidises järjekorras ning iga nõuete kategooria siseselt nõuete vanusest lähtudes.
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on eelkõige tekkinud küsimus, et kui seadusega lubatud võlgadest vabastamine ei ole kohustuste kogusumma suhtes proportsionaalne, siis kas see võib jätta võlgadest vabastamise ilma selle tegelikust mõjust.
16. Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil n°1 de Alicante (Alicante kaubanduskohus nr 1) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis takistab võlgadest vabastamise menetluse kasutamist [TRLC] artikli 487 lõike 1 punktis 2 kehtestatud mõttes selles ulatuses, milles nimetatud piirangut ei olnud ette nähtud [selle] direktiivi ülevõtmisele eelnenud õigusnormis, milles tunnustati õigust täitmata kohustustest vabastamisele ja mille seadusandja on kehtestanud uuesti (ex novo)? Nimelt, kas liikmesriigi seadusandjal on direktiivi ülevõtmisel õigus kehtestada vabastamise õiguse kasutamisele ulatuslikumad piirangud, kui oli ette nähtud eelmises õigusaktis, eriti juhul, kui nimetatud piirangud ei vasta ühelegi direktiivi artikli 23 lõikes 2 ette nähtud juhule?
b) Juhul, kui Euroopa Kohus vastab eelmisele küsimusele eitavalt, siis kas direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis takistab vabastamise menetluse kasutamist, „[k]ui võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevale eelneva kümne aasta jooksul on [võlgnikku] karistatud lõpliku haldusaktiga väga raske maksualase süüteo eest, sotsiaalkindlustuse või sotsiaalse korraga seotud eeskirjade rikkumise eest või tema suhtes on tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, välja arvatud juhul, kui ta on võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused täielikult täitnud“ (TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 2), kuivõrd nimetatud põhjus hõlmab pankrotimenetluses nõuete liigituse muutmist?
c) Juhul, kui Euroopa Liidu Kohus vastab eelmisele küsimusele eitavalt, siis kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis välistab vabastamise menetluse kasutamise TRLC artikli 487 lõike 1 punkti 2 mõttes, „[k]ui […] [võlgniku] suhtes on tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, välja arvatud juhul, kui [võlgnik] on võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused täielikult täitnud“, kuivõrd selline asjaolu ei sobi võlgniku pahausksuse tuvastamiseks? Kas sellega seoses on oluline asjaolu, et pankrotivõlgnikku ei ole süüdi tunnistatud?
d) Juhul, kui Euroopa Liidu Kohus vastab eelmisele küsimusele eitavalt, siis kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis välistab vabastamise menetluse kasutamise TRLC artikli 487 lõike 1 punkti 2 mõttes rikkumiste või tuletatud maksekohustusi käsitlevate otsuste puhul, mis on toime pandud või tehtud võlgadest vabastamise taotlusele eelneva kümne aasta jooksul, võtmata seejuures arvesse vastutuse tekkimise kuupäeva ja võimalikke viivitusi tuletatud maksekohustusi käsitleva otsuse tegemisel?
e) Juhul, kui Euroopa Kohus vastab eelmistele küsimustele eitavalt, siis kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis takistab vabastamise menetluse kasutamist TRLC artikli 487 lõike 1 punkti 2 mõttes, kui liikmesriigi seadusandja ei ole nimetatud piirangut nõuetekohaselt põhjendanud?
2. a) Kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline õigusnorm nagu TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 2, millega takistatakse täitmata kohustustest vabastamise menetluse kasutamist juhtudel, mida ei ole artikli 23 lõikes 4 esitatud loetelus nimetatud? Nimelt, kas artikli 23 lõikes 4 esitatud juhtude loetelu tuleb tõlgendada kui ammendavat loetelu või kui mitteammendavat loetelu?
b) Kui tegemist on mitteammendava loeteluga ja liikmesriigi seadusandjal on õigus kehtestada lisaks direktiivis [2019/1023] ette nähtud eranditele muid erandeid, siis kas direktiivi artikli 23 lõikega 4 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega kehtestatakse üldreegel avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest välja arvamise kohta, välja arvatud väga piiratud juhtudel ja määral, mille puhul ei võeta arvesse konkreetse avalik-õigusliku nõude laadi ega selle asjaolusid? Eelkõige, kas sellisel juhul on asjakohane asjaolu, et eelmise õigusnormiga, nagu seda oli tõlgendatud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktikas, oli lubatud mõningane vabastamine avalik-õiguslikest nõuetest ja ülevõtva õigusaktiga on vabastamise ulatust piiratud?
c) Juhul, kui Euroopa Liidu Kohus vastab eelmisele küsimusele eitavalt, siis kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu TRLC artikli 489 lõike 1 punkt 5, millega kehtestatakse üldreegel avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest välja arvamise kohta (välja arvatud erandid, mida käsitletakse järgmises eelotsuse küsimuses), kuivõrd sellega rakendatakse avaliku sektori võlausaldajatele eeliskohtlemist võrreldes ülejäänud võlausaldajatega?
d) Eelkõige ja seoses eelmise küsimusega, kas on asjakohane asjaolu, et õigusnormis nähakse ette avalik-õiguslikest nõuetest teataval määral vabastamine, kuid ainult teatud võlgade puhul ja konkreetsel määral, mis ei ole seotud võla tegeliku summaga?
e) Lõpetuseks, kas direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline õigusnorm nagu on ette nähtud TRLC artikli 489 lõike 1 punktis 5, kui [avalik-õiguslike nõuete] vabastamisest [väljaarvamist] põhjendatakse, tuginedes „nende täitmise erilisele tähtsusele õiglases ja solidaarses ühiskonnas, mis põhineb õigusriigi põhimõtetel“, ja selles osas viidatakse avalik-õiguslikele nõuetele üldiselt, võtmata arvesse võla konkreetset laadi? Eelkõige, kas sellisel juhul on asjakohane asjaolu, et üldist põhjendust kasutatakse nii direktiivi artikli 23 lõikes 4 loetletud võlgade puhul kui ka asjaolude või võlgade puhul, mida selles loetelus nimetatud ei ole?“
B. Kohtuasi C‑305/23 (meeldetuletuseks)
17. Füüsiline isik S.E.I. esitas pankrotimenetluses, mille tulemusel müüdi muu hulgas maha tema eluruum, võlgadest vabastamise taotluse ning ühtlasi tagasimaksete kava võlgade kohta, mida ta ei pidanud vabastamiskõlblikuks. AEAT esitas vastuväite sellele taotlusele põhjendusega, et võlgadest vabastamise taotlusele eelnenud kümne aasta jooksul oli S.E.I-d karistatud lõpliku haldusotsusega (trahv 504,99 eurot) väga raskete maksuõigusrikkumise eest ning see karistus ei olnud võlgadest vabastamise taotluse esitamise ajal veel täidetud.
18. Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil n° 10 de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus nr 10, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust, mis ei ole käesoleva ettepaneku seisukohast asjakohased.
19. Euroopa Kohtu presidendi 21. juuni 2023. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑289/23 ja C‑305/23 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.
20. Kirjalikud seisukohad esitasid S.E.I., Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon.
IV. Analüüs
21. Euroopa Kohtu palvel keskendun oma analüüsis kohtuasja C‑289/23 teise küsimuse punktile d, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas liikmesriikide kaalutlusõigus direktiivi 2019/1023 ülevõtmisel võimaldab piirata avalik-õiguslikest nõuetest vabastamist piirides, mis ei ole seotud tegeliku võlasummaga.
22. Lisaks küsimusele, millised võlakategooriad võivad mitte kuuluda võlgadest vabastamise alla ja mille Euroopa Kohus on hiljuti lahendanud,(5) tõstatab käesolev kohtuasi küsimuse selle välistuse kvantitatiivse ulatuse kohta.
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusest nähtub, et nimetatud kohus kahtleb Hispaania seadusandja poolt maksu- või sotsiaalkindlustusvõlgadest vabastamise suhtes kehtestatud 5000 ja 10 000 euro suuruses topeltkünnises, mis ei võta arvesse asjaomase maksu- või sotsiaalkindlustusvõla kogusummat.
24. Komisjon nõustub oma märkustes, et kuigi see piirang on õiges suunas, ei ole ta kindel, et sellest piisab direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõike 4 täitmiseks. Ta toetab eelotsusetaotluse esitanud kohtu argumenti, mille kohaselt tuleb võlgadest vabastamisest väljaarvamisel järgida proportsionaalsuse põhimõtet võla kogusumma suhtes.
25. Tuleb meenutada, et kõnesoleva direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest täielikult vabastada.(6) Selles artiklis ei nõuta, et liikmesriigid tagaksid maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate täieliku vabastamise võlgadest.
26. Lisaks on direktiivi 2019/1023 artiklis 23 loetletud mitu olukorda, mis võivad kaasa tuua võlgadest vabastamisest keeldumise või selle piiramise ning samuti võlgadest vabastamise või ärikeelu pikema perioodi ning milleks on võlgniku ebaausus või pahausksus (lõige 1), võlgniku muu käitumine (lõige 2), asjaomase võla laad (lõige 4) või ettevõtja kutseala (lõige 5).
27. Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja et liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad.(7)
28. Seega võivad liikmesriigid lisada konkreetseid võlakategooriaid artikli 23 lõikes 4 osutatud kuuele kategooriale.
29. Sama arutluskäiku võib üle kanda direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikele 2, mis näeb ette loetelu kuuest tegevusest, mis võivad muu hulgas mõjutada võlgadest vabastamist. Liikmesriigid võivad ka seda loetelu täiendada.
30. Seetõttu võib võlgadest vabastamisest tehtavate erandite arv olla suur, kusjuures liikmesriikidel on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus võtta arvesse oma õigussüsteemi, arvestades taoliste eeskirjade võimalikku mõju.
31. Euroopa Kohus on täpsustanud, et liidu seadusandja on kehtestanud liikmesriikidele direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikega 4 antud võimaluse kasutamiseks sõnaselgelt tingimuse, et erandid peavad olema „nõuetekohaselt põhjendatud“. Euroopa Kohus lisas, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu sellised erandid, peavad nende erandite põhjused tulenema riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need erandid tehti, ning need põhjendused peavad teenima õiguspärast avalikku huvi.(8)
32. Järelikult on liikmesriikide ulatuslik kaalutlusõigus lisada konkreetseid võlakategooriaid piiratud nende kahe tingimusega, milleks on põhjenduse olemasolu riigisiseses õiguses ja õiguspärase avaliku huvi taotlemine.
33. Lisaks on direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõike 4 sõnastuses täpsustatud, et nende konkreetsete võlakategooriate puhul võivad liikmesriigid näha ette võlgadest vabastamisest väljaarvamise või võlgadest vabastamise õiguse piiramise või pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud.
34. Seega ei luba liidu seadusandja mitte ainult välistada täieliku võlgadest vabastamise, vaid ta ei viita ka seoses osalise välistamisega ühelegi konkreetsele võlgadest vabastamise võimaluse piiramise meetodile (ülemmäär, proportsioon, proportsionaalselt varieeritud künnised), mis kinnitab taas liikmesriikidele jäetud ulatuslikku kaalutlusruumi ja ühtlustamise puudumist selles valdkonnas.
35. Igal juhul oleks ebaloogiline, kui liikmesriikide kaalutlusruum oleks piirangute puhul rangemalt piiratud kui väljaarvamise korral.
36. Seega, kuigi on võimalik ette näha ka võlgade kogusumma suhtes proportsionaalne võlgadest vabastamise piirang, ei takista miski kasutamast võlgadest vabastamise ülempiiri, tingimusel et kumbki meetod on nõuetekohaselt põhjendatud. Võlgadest vabastamise ülempiir võib motiveerida ettevõtjat kiiremini reageerima kasvavale võlasummale. Ettevõtja oleks teadlik, et kui ta ei reageeri, siis selle künnise ületamisel võlgade vähendamist ei võimaldata.
37. Ainus viide proportsionaalsusele sisaldub direktiivi 2019/1023 artikli 20 lõikes 2, kus on võlgadest vabastamise tingimusena ette nähtud füüsilisest isikust ettevõtja võla osaline tasumine. Sellisel juhul tuleb tagasimaksmise kohustus kindlaks määrata ettevõtja konkreetse olukorra alusel ning eelkõige peab see olema proportsionaalne tema tulu ja varadega võlgadest vabastamise perioodil ning seejuures tuleb võtta õiglaselt arvesse võlausaldajate huve.
38. Ma ei arva, et see viide võlgnikupoolse osalisele tagasimaksmise ning tema tulu ja varade proportsionaalsele suhtele taolises konkreetses kontekstis on piisav, et tuletada sellest liikmesriikide jaoks kohustus võlgadest vabastamise piirangute kehtestamisel.
39. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine liikmesriikide poolt direktiivi 2019/1023 ülevõtmisel ei nõua näiteks seda, et võlgadest vabastamise ülempiiri asemel kasutataks kohustustega proportsionaalset võlgadest vabastamist. Seevastu kohustab see põhimõte neid riike kasutama proportsionaalseid vahendeid, et saavutada selle direktiiviga soovitud tulemus, nimelt sellise menetluse olemasolu, mis võib viia maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja täieliku võlgadest vabastamiseni. Seega peab iga liikmesriik oma maksejõuetusõiguse, tagatiste regulatsiooni, abieluvararežiimide ja maksuõiguse alusel kaaluma, kuidas integreerida kõnealune menetlus üldisesse süsteemi, võttes seejuures arvesse, et ka direktiivis endas ei ole tähelepanuta jäetud tasakaalu võlgniku õiguste ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel.(9)
40. Kuna aga direktiiviga 2019/1023 ei ole ühtlustatud võlgadest vabastamisest välistamisi ja nende tingimusi, on iga liikmesriigi enda pädevuses need kehtestada, kuid siiski nii, et asjaomased eeskirjad ei oleks vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).(10)
41. Minu hinnangul on see direktiiv minimaalse ühtlustamise direktiiv, mille kohaselt tuleb igas liikmesriigis kehtestada menetlus võlgadest täielikuks või osaliseks vabastamiseks, mille piirangute tingimuste osas on liikmesriikidele suuresti jäetud kaalutlusõigus, tingimusel et need piirangud on tõhususe põhimõtet järgides nõuetekohaselt põhjendatud ja tulenevad riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need piirangud kehtestati.
42. Seetõttu teen ettepaneku vastata kohtuasjas C‑289/23 esitatud teise küsimuse punktile d, et direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et võlgadest vabastamise piiramine konkreetse võlakategooria puhul, kehtestades ülemmäära, mida ületavatest võlgadest ei vabastata, on lubatud tingimusel, et see piirang on riigisisese õigusega nõuetekohaselt põhjendatud või tuleneb menetlusest, mille tulemusel see piirang kehtestati.
V. Ettepanek
43. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil n° 1 de Alicante (Alicante kaubanduskohus nr 1, Hispaania) teise eelotsuse küsimuse punktile d kohtuasjas C‑289/23 järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv), artikli 23 lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
võlgadest vabastamise piiramine konkreetse võlakategooria puhul, kehtestades ülemmäära, mida ületavatest võlgadest ei vabastata, on lubatud tingimusel, et see piirang on riigisisese õigusega nõuetekohaselt põhjendatud või tuleneb menetlusest, mille tulemusel see piirang kehtestati.