Kohtuasi T-335/08

BNP Paribas ja Banca Nazionale del Lavoro SpA (BNL)

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Teatavate restruktureeritud pankade suhtes Itaalia ametivõimude poolt võetud meetmed – Varade maksustatava väärtuse korrigeerimise kord – Otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Tühistamishagi – Isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Riigiabi mõiste – Eelis – Valikulisus – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega keelatakse sektoriaalne abikava – Sellise ettevõtja hagi, kes oli selle abikava raames saanud individuaalset abi, mille ta peab tagastama – Vastuvõetavus

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

2.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta

(EÜ artikkel 253)

3.      Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Erand üldisest maksusüsteemist

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Huvitatud isikute märkuste puudumine – Mõju puudumine komisjoni otsuse kehtivusele

(EÜ artikli 88 lõige 2)

1.      Füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest ning mis muudavad ta identifitseeritavaks analoogselt otsuse adressaadiga. Järelikult ei saa ettevõtja üldjuhul vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel abi saada. Niisugune otsus on sellise ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale.

Siiski on teistsuguses olukorras ettevõtja, keda kõnealune otsus ei puuduta mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest asjaomase sektori ettevõtjate hulka, kes võis potentsiaalselt saada abi abikava alusel, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille tagastamise komisjon oli määranud. Komisjoni otsus puudutab sellist ettevõtjat isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav.

(vt punktid 64–66)

2.      Küsimust, kas otsuse põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

Mis puudutab nimelt komisjoni poolt konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamise eesmärgil vastuvõetavate otsuste põhjendamist, siis komisjon ei ole kohustatud arutlema kõikide faktide ja õigusküsimuste ning kaalutluste üle, mille põhjal ta on selle otsuse vastu võtnud. Siiski on ta EÜ artikli 253 kohaselt kohustatud ära nimetama vähemalt need faktid ja kaalutlused, millel on tema otsuse ülesehituse seisukohalt oluline tähendus, võimaldades seeläbi ühenduste kohtul ja huvitatud isikutel teada saada neid asjaolusid, millest lähtudes komisjon asutamislepingut kohaldas.

(vt punktid 93 ja 94)

3.      EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi mõiste üks tunnus on eripärasuse või ka valikulisuse tingimus. Nimelt on EÜ artikli 87 lõikes 1 nõutud, et asjaomane meede soodustaks „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on selle meetmega taotletava eesmärgi seisukohalt sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

EÜ artikli 87 kohaldamisel ei ole oluline, kas eeldatava meetmest kasusaaja olukord on võrreldes varasema õigusliku olukorraga paranenud või halvenenud või ei ole aja jooksul vastupidi muutunud. Välja tuleb selgitada üksnes see, kas konkreetses õiguslikus raamistikus soodustab riiklik meede teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase meetmega taotletava eesmärgi seisukohalt sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

Meetme valikulisuse analüüsimiseks võrdlusaluse kindlaksmääramine on maksumeetmete korral erilise tähtsusega, kuna eelise olemasolu saab tuvastada üksnes võrdluses „tavapärase” maksustamisega, see tähendab võrreldes tavapärase maksustamisega, mida kohaldatakse ettevõtjatele, kes on vaidlusaluse korraga taotletava eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras nagu korraga soodustatud ettevõtjad. Lisaks ei saa niisuguse majandusliku eelise olemasolu tavapärasest maksust vabastatud ettevõtjatel vaidlustada põhjendusega, et teiste ettevõtjate suhtes kehtivad samast maksust muud vabastused. Nii ei sea asjaolu, et tavapärasest maksusüsteemist esineb ka muid erandeid kui asjaomane kord, kahtluse alla tõsiasja, et see kord on faktiliselt erandlikku laadi.

Riigiabi valdkonda reguleerivate sätete seisukohalt abikorra analüüsimisel annab komisjon objektiivse hinnangu. Nimelt selleks, et kindlaks teha, kas kõnealuse korraga kaasneb objektiivselt majanduslik eelis võrreldes maksustamisega, millest see erandi teeb ja mis oleks tavapäraselt kohaldatav, kui nimetatud korda ei oleks olemas, peab komisjon seda korda uurima objektiivselt. Komisjon ei ole kohustatud ette nägema subjektiivseid valikuid, mida oleksid võinud teha selle korra soodustatud isikud kõnealuse korra puudumisel.

(vt punktid 160–162, 169, 187 ja 204)

4.      EÜ artikli 88 lõige 2 paneb komisjonile kohustuse enne oma otsuse tegemist nõuda huvitatud isikutelt teavet. Siiski ei ole tal selliste märkuste puudumisel keelatud jõuda järeldusele, et abi on ühisturuga kokkusobimatu. Iseäranis ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ole arvesse võtnud faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida võidi talle esitada haldusmenetluses, kuid mida siiski talle ei esitatud, kuna komisjon ei ole kohustatud omal algatusel kontrollima ja oletama, mida oleks võidud talle esitada.

(vt punkt 188)