ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)

9. juuli 2009(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kohtulik kontroll – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Põhjendamiskohustus – Õigusvastasuse väide – Määruse (EÜ) nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d

Liidetud kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08,

Melli Bank plc, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: R. Gordon, QC, barrister J. Stratford ja barrister M. Hoskins, solicitor R. Gwynne ja solicitor T. Din ning hiljem D. Anderson, QC, solicitor M. Hoskins, solicitor S. Gadhia, solicitor D. Murray ja solicitor T. Din,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja E. Finnegan,

kostja,

keda toetab

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues, E. Belliard ja L. Butel,

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: V. Jackson, keda abistas barrister S. Lee,

ja

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja P. Aalto,

menetlusse astujad,

mille ese on kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08 nõue tühistada nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 163, lk 29), lisa tabeli B punkt 4 osas, milles see puudutab Melli Bank plc‑d, ning kohtuasjas T‑332/08 nõue tunnistada nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), artikli 7 lõike 2 punkt d kohaldamatuks,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja, Melli Bank plc, on Ühendkuningriigis registreeritud aktsiaselts, kelle asukoht on samuti Ühendkuningriigis ning kellele on tegevusloa andnud ja kelle tegevust reguleerib Financial Services Authority (Ühendkuningriigi finantsinspektsioon, edaspidi „FSA”). Ta alustas pangandustegevust Ühendkuningriigis 1. jaanuaril 2002 Bank Melli Iran’i (edaspidi „BMI”) selles riigis tegutsenud filiaali ümberkujundamise tulemusel. BMI, emaettevõtja, kellel on hageja 100‑protsendiline osalus, on Iraani pank, mida kontrollib Iraani riik.

1.     Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed

2        Käesolevad kohtuasjad puudutavad piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).

3        Kõnealune skeem pärineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist. ÜRO julgeolekunõukogu (edaspidi „julgeolekunõukogu”) võttis 23. detsembril 2006 vastu resolutsiooni 1737 (2006), mille lisas on loetletud hulk isikuid ja üksusi, kes on seotud tuumarelvade levikuga ja kelle rahalised vahendid ja majandusressursid (edaspidi „rahalised vahendid”) tuleb külmutada. Resolutsiooni 1737 (2006) lisas sisalduvat loetelu ajakohastati mitme hilisema resolutsiooniga, sealhulgas julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1747 (2007), millega külmutati Iraani panga Bank Sepah ja tema Ühendkuningriigis asuva tütarettevõtja Bank Sepah International plc rahalised vahendid. BMI ega hageja rahaliste vahendite külmutamise meetmeid julgeolekunõukogu ette ei näinud.

4        Julgeolekunõukogu 3. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 1803 (2008) lõike 10 kohaselt palub viimane „kõigil riikidel olla valvsad tehingute suhtes, mida nende territooriumil asuvad finantsasutused teevad kõikide Iraanis asuvate pankadega, eriti pangaga Melli ja pangaga Saderat, ning nende välismaal asuvate filiaalide ja esindustega, selleks et välistada, et need tehingud aitavad kaasa [tuumarelvade levikule]”.

5        Euroopa Liidus rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukohaga 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49). Selle seisukoha artikli 5 lõike 1 punktis a on ette nähtud julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737 (2006) nimetatud isikute kõigi rahaliste vahendite külmutamine ning ka kõigi selliste rahaliste vahendite külmutamine, mis on otseselt või kaudselt nende isikute või üksuste omandis, valduses või kontrolli all. Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktis b on ette nähtud, et samu meetmeid kohaldatakse isikute või üksuste suhtes, kes on selliste isikute või üksuste omanduses või kontrolli all, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda. Ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõike 2 kohaselt kehtestab nõukogu ühehäälselt loetelu isikutest või üksustest, kelle suhtes rakendatakse vastavalt sama õigusakti artikli 5 lõike 1 punktile b rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, ning võtab vastu selle muudatused samuti ühehäälselt.

6        Mis puudutab Euroopa Ühenduse pädevust, siis rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1) ning mis on ühise seisukohaga 2007/140 sisuliselt identne. Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud julgeolekunõukogu määratud isikute, üksuste ja asutuste (edaspidi „üksused”) rahaliste vahendite külmutamine. Sama määruse artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud samad meetmed üksuste puhul, kelle Euroopa Liidu Nõukogu on ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt määratlenud tuumarelvade levikusse kaasatutena. Kõnealuse määruse artikli 7 lõike 2 punktis d on ette nähtud selliste üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on sellise üksuse omanduses või kontrolli all, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses. Üksused, kelle suhtes vastavalt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikele 2 kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meedet, on loetletud sama õigusakti V lisas.

7        Erandina määruse nr 423/2007 artiklist 7 lubavad sama määruse artiklid 9 ja 10 liikmesriikide pädevatel asutustel sisuliselt vabastada külmutatud rahalised vahendid, et võimaldada V lisas loetletud üksustel täita kohustusi, mis tulenevad enne rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmise kuupäeva sõlmitud lepingutest, ja katta põhikulusid.

8        Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 2 on esiteks ette nähtud, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab kvalifitseeritud häälteenamusega V lisas sisalduvat loetelu täielikus kooskõlas ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b alusel vastu võetud nõukogu otsustega, ning teiseks, et kõnealust loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.

9        Määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 kohustab nõukogu esitama sama määruse artikli 15 lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning tegema need asjaomastele üksustele teatavaks.

2.     Vaidlustatud otsus

10      Nõukogu võttis 23. juunil 2008 vastu otsuse 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 163, lk 29; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkti 4 kohaselt on nii BMI kui ka tema tütarettevõtjad, sealhulgas hageja, kantud kõnealuse määruse V lisas sisalduvasse loetellu, mille tulemusel on nende rahalised vahendid külmutatud.

11      Nõukogu esitas järgmised põhjendused:

„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). Bank Melli tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud […] [j]ulgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 ja 1747.”

 Menetlus ja poolte nõuded

12      Hageja esitas kohtuasjas T‑246/08 hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. juunil 2008. Samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumentidega esitas hageja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses ning ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles paluti vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkti 4 kohaldamine peatada.

13      Hageja esitas kohtuasjas T‑332/08 uue hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 15. augustil 2008. Samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumentidega esitas hageja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses, uue ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles paluti vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkti 4 kohaldamine peatada, ning kohtuasjade T‑246/08 ja T‑332/08 liitmise taotluse.

14      Prantsuse Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ja Euroopa Ühenduste Komisjon palusid 10. juulil ja 6. ja 8. augustil 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumentides luba astuda kohtuasjas T‑246/08 menetlusse nõukogu toetuseks. Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis 5. ja 17. septembri 2008. aasta määrustega neile loa menetlusse astuda.

15      Esimese Astme Kohus (teine koda) rahuldas oma 18. juuli ja 16. septembri 2008. aasta otsustega taotlused lahendada asjad kodukorra artikli 76a alusel kiirendatud menetluses ning lubas menetlusse astunud liikmesriikidel esitada menetlusse astuja seisukohad.

16      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon palusid 15. septembril, 21. oktoobril ja 7. novembril 2008 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumentides luba astuda kohtuasjas T‑332/08 menetlusse nõukogu toetuseks. Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis 10. oktoobri, 17. novembri ja 1. detsembri 2008. aasta määrustega neile loa menetlusse astuda.

17      Esimese Astme Kohtu presidendi 27. augusti ja 17. septembri 2008. aasta määrustega jäeti hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotlused rahuldamata ja kohtukulude jaotamise küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.

18      Kohtuasjas T‑246/08 esitati kostja vastus 30. juulil 2008 ning Prantsuse Vabariigi ja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi menetlusse astujate seisukohad esitati 2. oktoobril 2008.

19      Kohtuasjas T‑332/08 esitatid kostja vastus 6. oktoobril 2008. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ja Prantsuse Vabariik esitasid menetlusse astujate seisukohad 28. oktoobril ja 8. detsembril 2008.

20      Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe 15. detsembri 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑246/08 ja T‑332/08 vastavalt kodukorra artiklile 50 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

21      Hageja edastas 12. jaanuaril 2009 Esimese Astme Kohtule BMI kirja, mis puudutas BMI suhteid vaidlustatud otsuses nimetatud üksustega. Esimese Astme Kohus otsustas 14. jaanuaril 2009 jätta kõnealune dokument toimikusse võtmata.

22      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 20. jaanuari 2009. aasta kohtuistungil.

23      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        kohtuasjas T‑246/08:

–        tühistada vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkt 4 teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult;

–        kohtuasjas T‑332/08:

–        tühistada vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punkt 4 teda puudutavas osas;

–        kui Esimese Astme Kohus leiab, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d on kohustuslikult kohaldatav, siis tunnistada see säte vastavalt EÜ artiklile 241 kohaldamatuks;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

24      Nõukogu palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

25      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ja komisjon paluvad Esimese Astme Kohtul jätta hagid rahuldamata.

26      Prantsuse Vabariik palub Esimese Astme Kohtul jätta hagid rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Vastuvõetavus

 Hageja nende väidete vastuvõetavus, mille kohaselt BMI ei osale tuumarelvade leviku rahastamises

27      Esiteks on kohane märkida, et hageja piirdus oma hagiavaldustes väitega, et BMI ei osale tuumarelvade leviku rahastamises. Selline väide aga ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele, mille kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Järelikult ei saa seda väidet pidada vastuvõetavaks.

28      Teiseks väitis hageja vastuseks Esimese Astme Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele, et kui Esimese Astme Kohtule 12. jaanuaril 2009 edastatud dokument oleks toimikusse võetud, oleks ta esitanud väite selle kohta, et BMI ei osale tuumarelvade leviku rahastamisel. Isegi kui eeldada, et selline väide oleks esitatud, oleks see igal juhul vastuvõetamatu.

29      Ei 12. jaanuaril 2009 Esimese Astme Kohtule edastatud dokumendi kaaskirjas ega kohtuistungil ei toonud välja hageja põhjust, miks tal ei olnud võimalik kõnealust väidet esitada kirjalikus menetluses, samal ajal kui eespool punktis 11 tsiteeritud põhjendustest nähtub selgelt, et nõukogu tugines vaidlustatud otsust vastu võttes asjaolule, et BMI osaleb väidetavalt tuumarelvade leviku rahastamises. Neil asjaoludel on kõnealune väide igal juhul – isegi kui eeldada, et see oleks esitatud hageja 12. jaanuari 2009. aasta kirjas või kohtuistungil – vastuvõetamatu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt, mis keelab esitada menetluse käigus uusi väiteid, mis ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

30      Eelnevat silmas pidades tuleb leida, et kuna hageja ei esitanud vastuvõetavat väidet nõukogu selle järelduse põhjendatuse vaidlustamiseks, mille kohaselt BMI osaleb tuumarelvade leviku rahastamises, ei kuulu see küsimus käesolevate kohtuasjade eseme hulka.

 Hageja esitatud õigusvastasuse väite vastuvõetavus

31      Kohtuistungil vaidlustas komisjon hageja poolt kohtuasjas T‑332/08 esitatud õigusvastasuse väite vastuvõetavuse, rõhutades, et see esitati vastuseks argumentidele, mille Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik tõi esile kohtuasjas T‑246/08. Komisjon leiab, et sellisel „menetlustehnikal” võivad olla negatiivsed tagajärjed õigusemõistmise nõuetekohasele toimimisele ning seda eriti kiirendatud menetluses.

32      Tuleb siiski märkida, et kodukord ega kohtupraktika ei välista sama hageja esitatud teise tühistamishagi vastuvõetavust. Vastuvõetavus eeldab aga kahe tingimuse täitmist, st hagi esitamise tähtaega on järgitud ja sama esemega kohtuasjas ei ole menetlust pooleli.

33      Esiteks ei ole vaidlustatud seda, et hagi kohtuasjas T‑332/08 esitati tähtaja jooksul.

34      Teiseks nähtub kohtupraktikast, et selleks, et tunnistada hagi vastuvõetamatuks sama esemega kohtuasjas pooleli oleva menetluse tõttu, peab hilisem hagi vastama kolmele tingimusele: see peab olema samade poolte vahel kui varasem hagi, sellega tahetakse saavutada sama tulemust ja see põhineb samadel väidetel (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. septembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon, EKL 1985, lk 2831, punkt 9; Euroopa Kohtu 1. aprilli 1987. aasta määrus liidetud kohtuasjades 159/84, 267/84, 12/85 ja 264/85: Ainsworth jt vs. komisjon, EKL 1987, lk 1579, punktid 3 ja 4, ja 22. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 358/85 ja 51/86: Prantsusmaa vs. parlament, EKL 1988, lk 4821, punkt 12).

35      Kuigi käesoleval juhul on pooled kohtuasjade T‑246/08 ja T‑332/08 aluseks olevatest hagidest tulenevates vaidlustes samad, palutakse esimeses hagis üksnes tühistada vaidlustatud otsus, samal ajal kui teises palutakse täiendava võimalusena ka tunnistada määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 kohaldamatuks. Samuti, kuigi kohtuasjas T‑332/08 esitatud esimene väide on lähedane kohtuasjas T‑246/08 esitatud esimesele väitele, kuna see puudutab proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist, ei ole see siiski identne, võttes arvesse uut küsimust määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 tõlgendamise kohta. Lisaks on kohtuasjas T‑332/08 esitatud teine väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist, erinev hagis sisalduvatest väidetest kohtuasjas T‑246/08. Neil asjaoludel ei saa järeldada, et tingimused, mis on kohtupraktikas seatud selleks, et hagi kohtuasjas T‑332/08 saaks tunnistada sama esemega kohtuasjas pooleli oleva menetluse tõttu vastuvõetamatuks, on täidetud.

36      Lõpuks on kohane märkida, et võimalikud negatiivsed tagajärjed õigusemõistmise nõuetekohasele toimimisele kahjustavad kiirendatud menetluses peamiselt selle poole huve, kes palus asja sellist liiki menetluses lahendada, võttes arvesse, et kahe järjestikuse hagi esitamisega kaasneb pikem menetlusaeg. Käesoleval juhul esitas hageja nii hagid kui ka taotlused lahendada asjad kiirendatud menetluses, olles samas teadlik võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, nagu nähtub tema menetlusdokumentidest.

37      Kõike eelnevat silmas pidades tuleb hageja esitatud õigusvastasuse väidet pidada vastuvõetavaks.

2.     Põhiküsimus

38      Hageja esitab kohtuasjas T‑246/08 sissejuhatavad märkused selle kohtuliku kontrolli intensiivsuse kohta, mille Esimese Astme Kohus peab käesoleval juhul läbi viima, ning kaks väidet: esiteks, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, ja teiseks, et on rikutud „mittediskrimineerimise põhimõtet”.

39      Kohtuasjas T‑332/08 esitab hageja kaks väidet. Esimesega väidab ta, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d ei ole kohustuslikult kohaldatav, kuna nõukogul on selle rakendamisel kaalutlusõigus. Kui Esimese Astme Kohus siiski leiab, et kõnealune säte on kohustuslikult kohaldatav, siis väidab hageja, et see säte on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ja tuleb seega vastavalt EÜ artiklile 241 jätta kohaldamata. Teises väites viitab hageja põhjendamiskohustuse rikkumisele.

40      Nõukogu ja menetlusse astujad leiavad, et hageja esitatud väited ei ole põhjendatud.

41      Esimese Astme Kohus leiab, et enne kui käsitleda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tõlgendamise küsimust, mis on proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutavate etteheidete kaalumise seisukohast määrava tähtsusega, tuleb analüüsida hageja esitatud sissejuhatavat küsimust.

 Kohtuliku kontrolli intensiivsus

 Poolte argumendid

42      Hageja väidab, et Esimese Astme Kohus peab põhjalikult uurima vaidlustatud otsuse õiguspärasust, võttes arvesse raskeid tagajärgi, mis sellest otsusest hageja jaoks tulenevad.

43      Nõukogu, keda toetab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, juhib tähelepanu sellele, et tal on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb majanduslike või rahaliste piiravate meetmete võtmisel arvestada.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

44      Kohtuliku kontrolli intensiivsuse puhul tuleb määruses nr 423/2007 eristada kahte liiki tegureid. Ühelt poolt näevad määruse nr 423/2007 artiklid ette üldnormid, mis määratlevad määrusega kehtestatud piiravate meetmete rakendamise korra. Teiselt poolt kujutab määruse nr 423/2007 V lisa, milles on loetletud sama määruse artikli 7 lõike 2 alusel võetavate rahaliste vahendite külmutamise meetmete adressaatideks olevad üksused, endast selliste aktide kogumit, millega rakendatakse eespool nimetatud üldnorme konkreetsetele üksustele.

45      Esimest liiki tegurite puhul on nõukogul ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetavate majanduslike ja rahaliste piiravate meetmete võtmisel arvestada vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames võetud ühisele seisukohale. Kuna ühenduste kohus ei saa nõukogu hinnangut tõenditele, faktidele ja asjaoludele, mis õigustavad selliste meetmete võtmist, asendada enda omaga, peab Esimese Astme Kohtu teostatav kontroll piirduma üksnes menetlusnormide järgimise ja põhjendamiskohustuse täitmise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning selle kontrollimisega, et asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ega tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega. Seda piiratud kontrolli kohaldatakse eelkõige selliste meetmete aluseks olevate asjakohasuse kaalutluste hindamisel (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 159).

46      Mis puudutab sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimist, millega üksus kantakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel sama määruse V lisas sisalduvasse loetellu, siis peab Esimese Astme Kohus asjaomase üksuse esitatud või omal algatusel kaalutavaid tühistamisväiteid silmas pidades kontrollima, et konkreetne juhtum vastab ühele määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktides a–d nimetatud neljast koosseisust. See tähendab, et kõnealuse otsuse õiguspärasuse kohtulik kontroll hõlmab otsuse põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hinnangut ning samuti selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Esimese Astme Kohus peab ka veenduma, et kaitseõigused on tagatud ja põhjendamiskohustus on täidetud, ning vajaduse korral kontrollima nende ülekaalukate kaalutluste põhjendatust, millele nõukogu on erandkorras nende õiguste eiramisel tuginenud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 154).

 Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tõlgendamine

 Poolte argumendid

47      Hageja väidab, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d ei ole kohustuslikult kohaldatav, st seda ei tule süstemaatiliselt kohaldada kõigile juriidilistele isikutele, kes on selliste üksuste omanduses või kontrolli all, kelle rahalised vahendid on sama määruse artikli 7 lõike 2 punkti a või b alusel külmutatud, kuna tema arvates on nõukogul selles küsimuses kaalutlusõigus ja nõukogu on seega kohustatud arvesse võtma iga asjaomase üksuse konkreetset olukorda.

48      Esiteks väidab hageja selle kohta, et vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas Esimese Astme Kohtu praktikaga, mille kohaselt rahaliste vahendite külmutamise meetmete valdkonnas on pädev institutsioon kohustatud uurima hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendama oma otsust piisavalt (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 139).

49      Rahaliste vahendite süstemaatiline külmutamine jätaks tähelepanuta omanduses või kontrolli all oleva üksuse eriomased tunnused, nagu see, millises ulatuses on ta oma tegevuses sõltumatu, tema üle teostatav järelevalve või tema tegevuse ja tuumarelvade leviku vahelise seose puudumine. Samuti oleks see vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt võivad EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetud piiravad meetmed puudutada üksnes kolmandaid riike, kusjuures viimati nimetatud mõiste võib hõlmata sellise riigi juhte ning isikuid ja üksusi, kes on nende juhtidega seotud või keda need juhid otseselt või kaudselt kontrollivad (Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 166).

50      Juhtumipõhise uurimise vajalikkust kinnitab ka esiteks kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), ning teiseks määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3, mis nõuab, et iga üksuse ja seega ka iga omanduses või kontrolli all oleva üksuse puhul esitataks konkreetsed põhjused.

51      Teiseks, pidades silmas määruse nr 423/2007 sisu, ei ole kõigi omanduses või kontrolli all olevate tütarettevõtjate rahaliste vahendite süstemaatiline külmutamine vajalik selleks, et tagada emaettevõtja suhtes võetud meetmete tõhusus. Määruse nr 423/2007 artikli 5 lõike 1, artikli 7 lõigete 3 ja 4, artikli 13 lõike 1 ja artikli 16 tulemusel takistatakse Euroopa Liidus asuval tütarettevõtjal otseselt või kaudselt emaettevõtja juhiste kohaselt tegutseda.

52      Kolmandaks viitab hageja oma erilisele olukorrale. Esiteks väidab ta selle kohta, et ta järgib kõiki sanktsioonide süsteeme, piiravaid meetmeid ja kehtivaid õigusnorme. Teiseks märgib ta, et võttes arvesse, et ta on nii õiguslikult kui korralduslikult emaettevõtjast eraldiseisev ja tema üle teostab järelevalvet FSA, ei ole BMI‑l võimalik teda ebaseaduslikult kontrollida.

53      Neljandaks ja ühtlasi viimaseks väidab hageja, et nõukogu ei külmuta oma praktikas süstemaatiliselt selliste üksuste kõikide tütarettevõtjate rahalisi vahendeid, kelle puhul on tuvastatud, et nad osalevad tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses. BMI on ainus vaidlustatud otsuses nimetatud üksus, kelle tütarettevõtjate rahalised vahendid külmutati, vastupidi näiteks Iran Electronic Industries’ile, kuigi viimasel on kuus tütarettevõtjat. Samuti, kuigi BMI‑l on ligikaudu 20 tütarettevõtjat erinevates tööstussektorites, võeti rahaliste vahendite külmutamise meede neist ainult kahe suhtes, kelle hulka kuulub ka hageja.

54      Hageja väidab kokkuvõtteks, et kui määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d oleks kohustuslikult kohaldatav, rikuks see proportsionaalsuse põhimõtet. Kui „teisese õiguse sõnastust on võimalik tõlgendada rohkem kui ühel viisil”, siis tuleb eelistada tõlgendust, mis on kooskõlas ühenduse üldpõhimõtetega. Seega tuleb hageja sõnul leida, et kõnealune säte annab nõukogule kaalutlusõiguse tuumarelvade levikus osaleva üksuse tütarettevõtja rahaliste vahendite külmutamisel.

55      Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, väidab, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktis d on „üheselt” ette nähtud, et üksuse rahaliste vahendite külmutamine toob „tingimusteta” kaasa kõigi selle üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamise, ilma et selles küsimuses saaks teostada mingit kaalutlusõigust.

56      Nõukogu lisab, et kui argument, et BMI rahaliste vahendite külmutamisest piisab talle hageja poolt rahaliste vahendite ülekandmise takistamiseks, oleks tõene, ei oleks rahaliste vahendite külmutamine kunagi õigustatud, kuna piisaks tuumarelvade levikus osalemise keelustamisest, ilma et oleks vaja võtta meetmeid üksuste suhtes, kelle puhul esineb oht, et nad seda keeldu ei järgi.

57      Nõukogu juhib lisaks tähelepanu sellele, et BMI ja tema tütarettevõtjad, sealhulgas hageja, moodustavad majandusüksuse, mis tähendab, et rahaliste vahendite külmutamise meetme kohaldamine tütarettevõtjate suhtes on vajalik selleks, et tagada BMI – ja lõpuks Iraani Islamivabariigi – suhtes võetud meetmete tõhusus ja karistav mõju. Nõukogu väidab selles kontekstis, et kuna ühendusel ei ole pädevust väljaspool oma territooriumi, sõltuvad vaidlustatud otsuse tagajärjed peamiselt selle kohaldamisest Euroopa Liidus asuvatele BMI tütarettevõtjatele ja filiaalidele.

58      Selleks et vastata hageja argumendile, mille kohaselt nõukogu ei külmuta süstemaatiliselt selliste üksuste kõikide tütarettevõtjate rahalisi vahendeid, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, väidab nõukogu, et niisuguseid tütarettevõtjaid võidakse asutada mis tahes hetkel, mistõttu ei ole võimalik neid alati tuvastada.

59      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik jagab nõukogu seisukohta. Lisaks nõukogu esitatud argumentidele tugineb ta esiteks määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d sõnastusele, mille kohaselt teatud üksuste rahalised vahendid „külmutatakse”. Teiseks väidab ta, et oleks ebaloogiline, kui määrus nr 423/2007 näeks ette erineva kohtlemise olenevalt sellest, kas rahalised vahendid kuuluvad emaettevõtjale või tema omanduses või kontrolli all olevale üksusele, vaatamata sellele, et emaettevõtja teostab kõnealuse üksuse üle tegelikku kontrolli. Kolmandaks tõstatab määruse nr 423/2007 artikli 15 lõiget 3 puudutav argument üksnes küsimuse, kas nõukogu võib piirduda emaettevõtja rahaliste vahendite külmutamise individuaalsete ja konkreetsete põhjuste esitamisega ning määratleda seejärel omanduses või kontrolli all oleva üksuse määruse V lisas sellisena, esitamata ühtegi täiendavat põhjendust.

60      Jagades nõukogu seisukohta, väidab Prantsuse Vabariik määruse nr 423/2007 artikli 15 lõiget 3 puudutava argumendi kohta, et nõukogu ei ole kohustatud esitama individuaalseid ja konkreetseid põhjusi sellise üksuse tütarettevõtjate kohta, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meede.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

61      Esmalt on kohane meenutada, et ühenduse õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks kõnealune säte on (Euroopa Kohtu 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12).

62      Mis puudutab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d sõnastust, siis selles sättes on ette nähtud, et „[k]ülmutatakse kõik rahalised vahendid […], mida […] omavad [üksused], kes on nimetatud vastavalt ühise seisukoha 2007/140 […] artikli 5 lõike 1 punktile b, kuna nad on […] üksused […], kes on [tuumarelvade levikus osaleva üksuse] omanduses või tema kontrolli all”. Selle sõnastuse kohta tuleb teha kaks märkust.

63      Esiteks, kuna kasutatakse sõna „külmutatakse”, on rahaliste vahendite külmutamise meetme laiendamine omanduses või kontrolli all olevatele üksustele kohustuslik ja nõukogul ei ole selles küsimuses kaalutlusõigust. Kui seadusandja oleks tahtnud nõukogule sellise kaalutlusruumi anda, oleks ta oma tahet väljendanud sellekohast selget sõnastust – näiteks „võib külmutada” – kasutades.

64      Teiseks peab nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d alusel otsust tehes hindama juhtumi asjaolusid, et teha kindlaks, millised üksused on omanduses või kontrolli all.

65      Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kontekst, eelkõige määruse artikli 7 lõike 2 üldine ülesehitus toetab selle sätte grammatilist analüüsi. Kuna sõna „nimetatud” sisaldub sätte sissejuhatavas osas, tuleb järeldada, et sarnaselt punktides a–d nimetatud nelja juhtumiga peab nõukogu seda, kas tegemist on „omanduses või kontrolli all” oleva üksusega, hindama juhtumipõhiselt.

66      Grammatilise ja süstemaatilise analüüsi tulemusena saadud tõlgendus on lõpuks kooskõlas määrusega nr 423/2007 taotletava eesmärgiga, milleks on soov tõkestada tuumarelvade levikut ja üldisemalt säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek, võttes arvesse tuumarelvade levikuga kaasneva ohu raskust.

67      Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d kohustab nõukogu külmutama sellise üksuse „omanduses või kontrolli all” oleva üksuse rahalised vahendid, keda on nimetatud tuumarelvade levikus osalejana sama määruse artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, kusjuures nõukogu hindab juhtumipõhiselt seda, kas asjaomaste üksuste puhul on tegemist „omanduses või kontrolli all” olevate üksustega.

68      Hageja esitatud argumendid ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

69      Seega esiteks, kui nõukogu peab hindama, kas tegemist on „omanduses või kontrolli all” oleva üksusega, peab ta arvesse võtma juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid, nagu see, millises ulatuses on asjaomane üksus oma tegevuses sõltumatu, või see, millist võimalikku mõju avaldab järelevalve, mida avaliku võimu kandja tema üle teostab. Seevastu asjaomase üksuse tegevuse laad ning selle tegevuse ja tuumarelvade leviku vahelise seose võimalik puudumine ei ole selles kontekstis asjakohased kriteeriumid, kuna rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmist omanduses või kontrolli all oleva üksuse suhtes ei põhjendata – nagu nähtub allpool punktist 103 – asjaoluga, et see üksus ise osaleb tuumarelvade levikus. Asjaolu, et määruse nr 423/2007 alusel võetud piiravate meetmete eesmärk on tõkestada Iraani Islamivabariigis tuumaenergiaalasele tegevusele ja rakettide arendamisele – mis kujutavad endast tuumarelvade leviku ohtu – mis tahes rahalise ja tehnilise abi osutamist, tähendab samuti tingimata, et kõnealused meetmed on võetud kolmanda riigi suhtes, mistõttu tuleb neid pidada EÜ artiklitele 60 ja 301 eespool viidatud kohtuotsuses Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon antud tõlgendusega kooskõlas olevaks.

70      Mis puudutab määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikega 3 nõukogule pandud põhjendamiskohustust, siis nähtub allpool punktidest 143–146, et nõukogu on kohustatud esitama põhjendused, mille alusel ta leidis, et üksus on tuumarelvade levikus osaleva üksuse „omanduses või kontrolli all” ning et tema rahalised vahendid tuleb seega määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaselt külmutada. See kohustus aga ei mõjuta asjaolu, et kui nõukogu leiab, et kõnealuses sättes kehtestatud tingimused on täidetud, on ta kohustatud asjaomase üksuse suhtes võtma rahaliste vahendite külmutamise meetme.

71      Teiseks näevad hageja poolt esile toodud määruse nr 423/2007 sätted kõigepealt ette keelu teha tehinguid üksustega, keda on nimetatud tuumarelvade levikus osalejana, või nendes osaleda, seejärel läbipaistvuse kohustuse ja pädevate ametivõimudega koostöö tegemise kohustuse ning lõpuks liikmesriikide kohustuse näha ette karistused, mida kohaldatakse sama määruse rikkumise korral. Need sätted on vastu võetud selleks, et saavutada nõukogu taotletavaid eesmärke. Pelk asjaolu, et on olemas normid, mis keelavad teha tehinguid üksustega, keda on nimetatud tuumarelvade levikus osalejana, ja näevad ette kohustused, mille täitmata jätmisega kaasnevad karistused, ei taga siiski seda, et näiteks tuumarelvade levikus osaleva üksuse omanduses või kontrolli all olev üksus selliseid tehinguid ei tee. Järelikult ei võimalda see asjaolu järeldada, et mis tahes täiendav meede, nagu tuumarelvade levikus osalevate üksuste omanduses või kontrolli all olevate üksuse rahaliste vahendite külmutamine, oleks liigne.

72      Kolmandaks ei puuduta hageja erilist olukorda käsitlevad argumendid tõlgendust, mis tuleb anda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktile d, vaid sisuliselt viga, mille nõukogu tegi, kui ta hageja suhtes seda sätet kohaldas. Seega ei ole need argumendid analüüsi käesolevas osas asjakohased. Neid analüüsitakse iseseisva väitena käesolevas kohtuotsuses edaspidi (vt allpool punktid 119–129).

73      Mis puudutab neljandaks argumenti, et nõukogu ei külmuta oma praktikas süstemaatiliselt selliste üksuste kõikide tütarettevõtjate rahalisi vahendeid, kelle puhul on tuvastatud, et nad osalevad tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, siis on kohane esmalt märkida, et nõukogu võib õiguspäraselt – nagu nähtub allpool punktist 123 – jätta määruse artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamata üksuste suhtes, kes tema meelest ei vasta selle sätte kohaldamise kriteeriumidele, ning seda vaatamata asjaolule, et need on selliste üksuste tütarettevõtjad, kelle puhul on tuvastatud, et nad osalevad tuumarelvade levikus.

74      Nagu nõukogu ja Prantsuse Vabariik märgivad, ei ole võimalik igal juhul tuvastada kõiki tuumarelvade levikus osaleva üksuse omanduses või kontrolli all olevaid üksusi.

75      Lõpuks, isegi kui eeldada, et nõukogu tõepoolest jättis rahaliste vahendite külmutamise meetmed võtmata teatud üksuste puhul, kes on selliste üksuste omanduses või kontrolli all, kelle puhul on tuvastatud, et nad osalevad tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, tuleb esiteks juhtida tähelepanu sellele, et kuna nõukogu on kohustatud seda määrust järgima, ei saa tema võimalik erinev praktika määrusest õiguspäraselt kõrvale kalduda ega saa seega seda enam tekitada asjaomastel üksustel õiguspärast ootust. Teiseks, kui kõnealune argument puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb meenutada, et nimetatud põhimõte peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi enda huvides tugineda teise isiku kasuks toimepandud õigusvastasele teole (Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 160; kohtuasjas T‑347/94: Mayr-Melnhof vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1751, punkt 334, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 367). Järelikult ei saa nõukogu võimalikule õigusvastasele tegevusele muudes asjades – kui eeldada, et see on tõendatud – hageja seisukoha põhjendamiseks tulemuslikult tugineda.

76      Neil asjaoludel ei ole asjakohane kohtupraktika, mille kohaselt juhul, kui ühenduse teisest õigusakti on võimalik tõlgendada rohkem kui ühel viisil, tuleb eelistada tõlgendust, mis pigem tagab sätte kooskõla asutamislepinguga, kui viib tuvastamiseni, et säte on asutamislepinguga vastuolus (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 218/82: komisjon vs. nõukogu, EKL 1983, lk 4063, punkt 15). Käesolevas asjas ei ole määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tõlgenduse osas kahtlust.

77      Hageja argumente, mis puudutavad eespool punktis 67 käsitletud tõlgenduse väidetavat vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega, hinnatakse käesolevas kohtuotsuses edaspidi, kui kaalutakse õigusvastasuse väidet, mis puudutab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d ja mille hageja esitas kohtuasjas T‑332/08.

 Õigusvastasuse väide määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohta

 Poolte argumendid

78      Hageja väidab, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ning tuleb seetõttu vastavalt EÜ artiklile 241 käesolevas asjas kohaldamata jätta. Tema meelest tuleb vaidlustatud otsus järelikult õigusliku aluse puudumise tõttu tühistada.

79      Oma seisukoha põhjendamiseks väidab hageja esiteks, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d vastuolu proportsionaalsuse põhimõttega nähtub eespool punktides 48–54 esitatud argumentidest.

80      Teiseks ei ole kõigi sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, „mõistlikku seost” tuumarelvade leviku ja selle rahastamise tõkestamises seisneva eesmärgiga.

81      Hageja meenutab siinkohal esiteks, et ta on oma emaettevõtjast eraldiseisev Ühendkuningriigi pank ja et ta järgib kõiki kehtivaid õigusnorme. Ta täpsustab, et talle pandi seoses Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravate meetmetega samad kohustused kui teistele ühenduse pankadele ja ta täitis need. Kuna ei ole tõendatud ega väidetud, et hageja on osalenud tuumarelvade leviku rahastamises, kuna vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused ei viita temale otsesõnu ning kuna teda ega BMI‑d ei ole julgeolekunõukogu resolutsioonis 1803 (2008) nimetatud üksuste hulgas, kes on kaasatud tuumarelvade levikusse, ei teeni määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktis d ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise meetme automaatne kohaldamine tuumarelvade leviku tõkestamise eesmärki.

82      Edasi ei ole hageja rahaliste vahendite külmutamisel mingit mõju tuumarelvade levikule, kuna hageja ei osale selle rahastamises ja võetud meetmed ei saa muuta Iraani ametivõimude käitumist. Hageja väidab selle kohta samuti, et igal juhul täidab ta vaidlustatud otsust osas, mis puudutab BMI‑d ja muid üksusi, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis tähendab, et tema rahaliste vahendite külmutamise ainus tagajärg on takistada tehingute tegemist üksustega, kes ei osale tuumarelvade levikus. Hagejale pandud keeld teha tehinguid ei avaldaks samuti majanduslikku survet tuumarelvade leviku rahastamisele, võttes arvesse, et tema põhitegevus on Iraanist pärineva kapitali investeerimine väljaspool seda riiki asuvasse varasse.

83      Lõpuks leiab hageja, et Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi argument, et omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine taotleb samuti BMI‑le ja Iraani Islamivabariigile majandusliku surve avaldamise eesmärki, ei ole õige, kuna selline tõlgendus ei ole õigustatud määruse nr 423/2007 sõnastust ja kohaldamisala silmas pidades.

84      Kolmandaks ei ole kõigi sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, kõige vähem piirav meede, mis võimaldaks saavutada tuumarelvade leviku või selle rahastamise tõkestamises seisnevat eesmärki või olla hageja suhtes valvas.

85      Selles kontekstis väidab hageja kõigepealt, et tema rahaliste vahendite külmutamine võtab temalt võimaluse teha tehinguid ja tekitab seega tõsist kahju tema rahalisele olukorrale ja mainele. Järelikult kahjustab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamine ebaproportsionaalselt hageja õigust kasutada rahumeelselt oma vara, Euroopa Liidus finantsteenuste osutamise vabadust ning kapitali ja maksete vaba liikumist.

86      Edasi on määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d ebaproportsionaalne võrreldes resolutsiooniga 1803 (2008), mida sellega rakendatakse. Kõnealuse sätte tagajärjed lähevad kaugemale nimetatud resolutsiooni punktis 10 kehtestatud nõudest, mis piirdub sellega, et kutsub riike üles olema valvsad BMI ja tema tütarettevõtjate tegevuse suhtes.

87      Rõhutades, et olemasolevad järelevalve- ja kontrollimeetmed on asjakohased, väidab hageja siiski, et taotletava eesmärgi saavutamiseks võiks alternatiivselt või kumulatiivselt kohaldada tema rahaliste vahendite külmutamisest vähem piiravaid meetmeid. Hageja mainis selles osas oma menetlusdokumentides piiravate meetmete temapoolse järgimise üle järelevalve teostamise tugevdamist, tema tegevuse suurema läbipaistvuse nõuet, eriti mis puudutab asjaomaste kontode ja tehingute üksikasju, selliste meetmete võtmist, millega tagatakse tema olukorra korrapärane ülevaatamine, ning tema koostöö tugevdamist FSA‑ga ja Ühendkuningriigi finantsvaldkonna töörühmaga. Kohtuistungil tõi ta veel esile tehingute eelneva heakskiitmise ja nende üle järelevalve teostamise sõltumatu volitatud isiku poolt ning Iraaniga tehingute tegemise täieliku keelu.

88      Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, väidab, et hageja rahaliste vahendite külmutamine on seotud eesmärgiga tõkestada tuumarelvade levikut, kuna see on vajalik selleks, et tagada, et nendes raamides tema emaettevõtja BMI suhtes võetud meetmed oleksid tõhusad ja neist ei saaks kõrvale hiilida. Nõukogu rõhutab selles kontekstis, et hageja on BMI tegeliku kontrolli all. Nii võidaks nõukogu sõnul hageja rahalisi vahendeid kasutada otse või kaudselt tuumarelvade leviku toetamiseks ja seega on nende rahaliste vahendite külmutamine vajalik, eriti selleks, et takistada BMI‑d puudutavatest meetmetest kõrvalehiilimist ülekannete abil, mis hageja teeb BMI‑le või tema teistele tütarettevõtjatele või filiaalidele vajaduse korral selliste kolmandate isikute vahendusel, kelle seotus BMI‑ga ei ole teada.

89      Nõukogu märgib selle kohta samuti, et kuna ühendusel ei ole pädevust väljaspool oma territooriumi, sõltuvad vaidlustatud otsuse tagajärjed peamiselt selle kohaldamisest liidus asuvatele BMI filiaalidele ja tütarettevõtjatele, sealhulgas hagejale.

90      Nõukogu lisab, et hageja välja pakutud alternatiivsed meetmed ei taga taotletava eesmärgi saavutamist. Asjaomaste kontode ja tehingute üksikasjade kohustuslikul avaldamisel ei oleks mingeid tagajärgi juba tehtud tehingute puhul. Samamoodi ei takistaks siseriiklike ametivõimudega koostöö tugevdamine tehingute tegemist selliste kolmandate isikute vahendusel, kelle osalemine tuumarelvade levikus ei ole teada.

91      Nõukogu väidab ka, et kuigi vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tõttu tekib hagejale teatav kahju, ei ohusta see tema eksistentsi ajavahemikus, mil tema rahalised vahendid on külmutatud. Ta viitab siinkohal määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ette nähtud eranditele ning BMI suurtele rahaliste vahendite reservidele ja asjaolule, et paljud kommertspangad on pidanud üle elama perioode, mil nad ei ole kasumit tootnud. Mis puudutab hageja maine kahjustamist, siis leiab nõukogu, et tema mainet kahjustas juba resolutsioon 1803 (2008), milles nii BMI‑d kui tema filiaale ja tütarettevõtjaid on otsesõnu nimetatud.

92      Nõukogu järeldab, et võttes arvesse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise olulisust, Iraani Islamivabariigi keeldumist peatada tuumarelvade levik ning asjaolu, et hagejat kontrollib selles levikus osalev üksus, ei ole hageja rahaliste vahendite külmutamine ebaproportsionaalne.

93      Lisaks nõukogu esitatud argumentidele väidab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, et sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, taotleb samuti BMI‑le ning lõpuks Iraani Islamivabariigile majandusliku surve avaldamise eesmärki. Hageja katkematu majandustegevus tooks aga BMI‑le jätkuvalt kasu nii rahaliselt kui ka tänu hageja mainele ja turulolekule.

94      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi sõnul ei võetud vaidlustatud otsust vastu mitte resolutsiooni 1803 (2008), vaid määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 rakendamiseks, mis omakorda on mõeldud resolutsiooni 1737 (2006) eesmärkide saavutamiseks. Asjaolu, et hageja ja BMI rahaliste vahendite külmutamist ei nõutud resolutsioonis 1803 (2008), ei tähenda, et nõukogu ei või otsustada sellist meedet võtta.

95      Mis puudutab vaidlustatud otsuse mõju hagejale, siis märgib Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, et hagejale on määruse nr 423/2007 artiklite 9 ja 10 alusel antud juba rohkem kui sadakond luba. Järelikult ei ole hageja eksistentsi ohtu seatud.

96      Prantsuse Vabariik lisab, et hageja pakutud vähem piiravate meetmete tõhusus eeldab usaldussuhet viimasega. Selline suhe on aga BMI kontrollitava äriühinguga võimatu.

97      Prantsuse Vabariigi sõnul ei ole asjakohane asjaolu, et hageja peab järgima piiravaid meetmeid ja et kohaldatavate normide rikkumise eest võidakse kriminaalkorras karistada. Piiravate meetmete eesmärk on ennetada, samal ajal kui kriminaalkaristused järgnevad alles hiljem. Pealegi, samal ajal kui piiravad meetmed on suunatud hageja enda vastu, ei puudutaks teda kriminaalmenetluse võimalik alustamine ühe tema töötaja suhtes.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

98      Sissejuhatuseks on kohane märkida, et käesolev õigusvastasuse väide seisneb selles, et proportsionaalsuse põhimõttega on väidetavalt vastuolus üks üldnormidest, mis määratleb määrusega nr 423/2007 kehtestatud piiravate meetmete rakendamise korra, st artikli 7 lõike 2 punkt d, mis paneb nõukogule – nagu nähtub eespool punktidest 61–67 – kohustuse külmutada sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahalised vahendid, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus sama määruse artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses. Sellest tuleneb esiteks, et eespool punktis 45 esitatud kaalutlused on Esimese Astme Kohtu teostatava kontrolli puhul kohaldatavad, ning teiseks, et analoogselt eespool punktis 72 tuvastatuga ei ole argumendid, mis puudutavad hageja ja BMI vahelist suhet ja hageja erilist olukorda Ühendkuningriigi pangana, käesoleva õigusvastasuse väite analüüsimisel asjakohased. Neid tuleb seevastu arvesse võtta selle etteheite kaalumisel, mille kohaselt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamine hageja suhtes ei olnud õigustatud. Kõnealuseid argumente analüüsitakse seega allpool punktides 119–129.

99      Samuti tuleb tõdeda, et viide julgeolekunõukogu resolutsioonile 1803 (2008) ei ole tulemuslik. Erinevalt määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikest 1 ei sõltu artikli 7 lõike 2 kohaldamine rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmisest julgeolekunõukogu poolt. Viimati nimetatud sätte eesmärk on võimaldada nõukogul, kui ta peab seda vajalikuks, võtta EÜ artiklitest 60 ja 301 tuleneva pädevuse raames rahaliste vahendite külmutamise meetmeid üksuste suhtes, kelle suhtes julgeolekunõukogu ei ole analoogseid meetmeid võtnud. Seega vastupidi hageja väidetele ei rakendate määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikega 2 resolutsiooni 1803 (2008), mis tähendab, et selle resolutsiooni sisu ei kujuta endast kriteeriumi, mille alusel tuleks hinnata seda, kas määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

100    Kohtupraktikast nähtub, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub ühenduse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebasoodne olukord peab olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13). Seega tuleb hageja muid argumente analüüsida nende kriteeriumide alusel.

101    Esiteks, niivõrd kui hageja argumendid määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tõlgendamise kohta, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktides 48–54, on asjakohased uurimisel, kas see säte on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb need eespool punktides 69–76 esitatud põhjustel tagasi lükata.

102    Mis puudutab teiseks määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d ja taotletava eesmärgi vahelist seost, siis on kohane märkida, et määruse nr 423/2007 eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut ja selle rahastamist ning avaldada Iraani Islamivabariigile survet, et ta lõpetaks kõnealuse tegevuse. See eesmärk kuulub rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks tehtavate pingutuste üldisemasse raamistikku ning on järelikult õiguspärane, millele ka hageja vastu ei vaidle.

103    Vastupidi hageja väidetele on sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, seotud eelmises punktis nimetatud eesmärgiga. Kui tuumarelvade levikus osaleva üksuse rahalised vahendid külmutatakse, on olemas oht – mida ei saa tähelepanuta jätta –, et see üksus avaldab tema omanduses või kontrolli all olevatele üksustele survet, selleks et tema suhtes võetud meetmete tagajärgedest kõrvale hiilida, õhutades neid oma rahalised vahendid otse või kaudselt talle üle kandma või tegema tehinguid, mida ta ise ei saa teha, kuna tema rahalised vahendid on külmutatud. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et sellise üksuse omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus, on vajalik ja sobiv, et tagada kõnealuse üksuse suhtes võetud meetmete tõhusus ja see, et nendest meetmetest ei hiilita kõrvale.

104    Käsitletud ohu olemasolu võimaldab ka selgitada esiteks asjaolu, mida arutati kohtuistungil ja mille kohaselt omanduses või kontrolli all olevaid üksusi on määruses nr 423/2007 nimetatud, kuigi neid ei ole otsesõnu mainitud selle põhjendustes 2 ja 6, milles on välja toodud erinevad asjaomased piiravad meetmed. Teiseks võimaldab see selgitada ka seda, et küsimus, kas omanduses või kontrolli all olev üksus ise osaleb tuumarelvade levikus või mitte, ei ole asjakohane.

105    Muud asjaolud, millele hageja tugineb, ei saa seda järeldust muuta. Fakt, et omanduses või kontrolli all oleva üksuse suhtes ei ole varem distsiplinaar- ega regulatiivseid meetmeid võetud ja et ta on järginud kehtivaid sanktsioonide süsteeme ja piiravaid meetmeid, ei ole selles suhtes asjakohane, kuna kuni emaettevõtja suhtes ei ole võetud rahaliste vahendite külmutamise meedet, võib ta muid kehtivaid norme järgides lasta tema omanduses või kontrolli all olevate üksuste rahalised vahendid üle kanda ning teha tehinguid, mis on nüüdsest vastuvõetud piiravate meetmetega vastuolus. Seega ei olnud tal põhjust kõnealustele üksustele survet avaldada. Lisaks ei ole omanduses või kontrolli all oleva üksuse avaldus, et ta järgib oma emaettevõtja rahaliste vahendite külmutamise tagajärgi, piisav tagatis selleks, et emaettevõtja võimalik surve ei oleks tõhus.

106    Seevastu tuleb tagasi lükata Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi seisukoht, et omanduses ja kontrolli all olevate üksuste rahaliste vahendite külmutamine taotleb samuti Iraani Islamivabariigile BMI kaudu majandusliku surve avaldamise eesmärki, takistades BMI‑l saada kasumit, ja kasutada ära hageja mainet ja turuseisundit. Määrusega nr 423/2007 kehtestatud piiravate meetmete eesmärk ei ole sellise majandusliku surve avaldamine. Siinkohal tuleb märkida, et kuigi nende meetmetega, mida on mainitud määruse nr 423/2007 põhjendustes 2 ja 6, soovitakse küll avaldada survet Iraani Islamivabariigile, on siiski tegemist üksnes ettevaatusabinõu laadi piirangutega, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut ja selle rahastamist. Sellegipoolest ei võimalda miski määruses nr 423/2007 järeldada, et nende meetmetega soovitakse mõjutada asjaomaste üksuste majanduslikku olukorda suuremal määral kui see, mis on vajalik tuumarelvade leviku ja selle rahastamise tõkestamiseks.

107    Mis puudutab kolmandaks muid, rahaliste vahendite külmutamisest vähem piiravaid meetmeid, mida võib taotletava eesmärgi saavutamiseks kohaldada alternatiivselt või kumulatiivselt, siis on kohane kõigepealt märkida, et ei ole tõendatud, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal olemas olnud järelevalve- ja kontrollimeetmed olid eespool punktis 103 käsitletud ohtu silmas pidades sobivad.

108    Piiravate meetmete järgimise üle pädevate ametivõimude poolt teostatava järelevalve tugevdamine ja suurem koostöö nendega, hageja tegevuse erilise läbipaistvuse nõue ning selliste meetmete võtmine, millega tagatakse tema olukorra korrapärane ülevaatamine, on ex post meetmed, mis puudutavad juba tehtud tehinguid ega saa seega ära hoida võimalikke kehtestatud piiravate meetmetega vastuolus olevaid tehinguid. See kehtib eriti seetõttu, et nende tõhusus eeldab, et pädevad ametivõimud oleksid võimelised kindlaks tegema, kas tehingu teine pool on BMI‑ga või mõne teise tuumarelvade levikus osaleva üksusega seotud või mitte.

109    Mis puudutab lõpuks meetmeid, mida mainiti esimest korda kohtuistungil, siis tuleb leida, et neid ei saa arvesse võtta. Nendele meetmetele tugineti menetluses ühtki õigustust esitamata ning seega eirati kodukorra artikli 48 lõike 2 ja artikli 76a lõiget 3. Igal juhul ei ole hageja tõendanud, et tehingute eelneva heakskiitmise ja nende üle sõltumatu volitatud isiku poolt järelevalve teostamise süsteem oleks toimiv. Iraaniga tehingute tegemise täielik keeld ei oleks omakorda mingil juhul tõhus, et ennetada tehinguid vahendajatega, kes ei asu selles riigis ja kelle seotus BMI‑ga ei ole teada.

110    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et hageja pakutud alternatiivsed meetmed ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad.

111    Mis puudutab neljandaks hageja ebasoodsasse olukorda asetamist, siis nähtub kohtupraktikast, et põhiõigused, millele viimane viitab, st õigus omandile ja õigus tegeleda majandustegevusega, ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud ühenduse taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kelle puhul ei ole tuvastatud, et nad on kõnealuste meetmete võtmise põhjustanud olukorra eest vastutavad. Vaidlusaluste õigusnormidega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punktid 21–23, ning eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 354–361).

112    Siinkohal tuleb märkida, et rahaliste vahendite külmutamine piirab oluliselt ühenduse territooriumil asuva panga majandustegevusega tegelemise vabadust ja õigust omandile. Kõnealune üksus ei saa oma klientidega teha uusi tehinguid ja kui tal ei ole selleks eriluba, ei saa teha ka ühtegi oma rahaliste vahendite ülekannet. Võttes arvesse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust, leiab Esimese Astme Kohus, et tekitatud ebasoodne olukord on vastavuses seatud eesmärkidega.

113    Mis puudutab viimaseks kapitali ja maksete vaba liikumise kahjustamist, millele hageja viitas, siis tuleb mainida, et EÜ artikkel 60, mis kuulub seda valdkonda reguleerivate sätete hulka, lubab sõnaselgelt nõukogul võtta vastavalt EÜ artiklis 301 sätestatud menetlusele kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud vajalikke kiireloomulisi meetmeid. Just EÜ asutamislepingu nende kahe sätte alusel võeti vastu määrus nr 423/2007, mis tähendab, et määruses sisalduvad piirangud kuuluvad asutamislepinguga tagatud kapitali ja maksete vaba liikumist piiritlevate normide hulka ega saa järelikult sellega vastuolus olla.

114    Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et ei ole tõendatud, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d on proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. Sellest lähtuvalt tuleb õigusvastasuse väide, mille hageja esitas kõnealuse sätte kohta, tagasi lükata.

 Küsimus, kas hageja on üksus, kes on „omanduses või kontrolli all” määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tähenduses

 Poolte argumendid

115    Hageja väidab, et tema eriline olukord piirab märkimisväärselt kontrolli, mida BMI võib tema üle teostada, mistõttu ei ole alust tema suhtes määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldada.

116    Ta väidab selle kohta esiteks, et ta on BMI‑st eraldiseisev ja sõltumatu juriidiline üksus ning BMI ei sekku tema igapäevasesse majandustegevusse. Teiseks väidab hageja, et nii tema kui ta direktorite ja töötajate suhtes kehtivad määrus nr 423/2007 ja muud piiravad meetmed, sanktsioonide süsteemid ja kohaldatavad õigusnormid ning nad järgivad neid. Kolmandaks on äriühingu direktoritel Inglise õiguse kohaselt äriühingu, mitte selle aktsionäride ees mitmesuguseid kohustusi ning direktori põhjendamatu vallandamine on ebaseaduslik. Neljandaks teostab FSA hageja kui Ühendkuningriigi panga üle järelevalvet, eelkõige suhete osas BMI‑ga ning tema juhtkonna nimetamise ja koosseisu osas. FSA, kelle üks eesmärkidest on finantskuritegude, sealhulgas terrorismi ja tuumarelvade leviku vastu võitlemine, ei ole tema ega tema direktorite suhtes distsiplinaar- ega regulatiivseid meetmeid võtnud. Viiendaks teatab hageja, et ta on valmis vajaduse korral sõlmima kokkuleppe, mille kohaselt ei saa ühtegi tema direktorit pädevate ametivõimude nõusolekuta välja vahetada.

117    Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, viitab konkurentsiõiguse valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikale, väites, et kuna hageja 100‑protsendiline osalus kuulub BMI‑le, on hageja BMI tegeliku kontrolli all ja tal ei ole seetõttu tegelikku iseseisvust oma tegevussuuna kindlaksmääramisel. Ta märgib, et suure tõenäosusega nimetas BMI hageja direktorid ning nad peavad talle aru andma ja ta võib nad vallandada.

118    Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik lisab, et hageja pakutud kohustus ei ole piisav, et takistada BMI poolt tema üle märkimisväärse kontrolli teostamist, kuna selle täidetavus on ebatõenäoline, sellest saab igal hetkel taganeda ja see ei saa prevaleerida Inglise ühinguõiguses kehtivate normide üle.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

119    Sissejuhatuseks on kohane märkida, et käesolev väide puudutab sellise otsuse õiguspärasust, millega kohaldati määruses nr 423/2007 kehtestatud piiravaid meetmeid konkreetse üksuse suhtes. See asjaolu tähendab, et Esimese Astme Kohtu poolse kohtuliku kontrolli teostamise kord on selline, nagu kirjeldatud eespool punktis 46.

120    Käesolevas asjas nähtub nii vaidlustatud otsuse põhjendustest kui märkustest, mis nõukogu esitas kohtuistungil, et nõukogu otsustas kohaldada hageja suhtes määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d seetõttu, et hageja on BMI „omanduses” olev üksus. Selle mõiste sisu näib esmapilgul täpne, kuna see viitab BMI osalusele hageja kapitalis. Tuleb siiski märkida, et vastavalt eespool punktis 61 viidatud kohtupraktikale ei saa kõnealuse mõiste analüüsi rajada üksnes selle semantilisele sisule, vaid arvesse tuleb võtta ka määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d ja määrusega nr 423/2007 taotletava eesmärgi vahelist seost, nii nagu seda käsitleti eespool punktides 102 ja 103.

121    Sellest lähtuvalt on kohane uurida, kas hageja võib seetõttu, et ta on BMI omanduses, suure tõenäosusega kõrvale hiilida emaettevõtja suhtes võetud meetmete mõjust. Selles kontekstis on Esimese Astme Kohtul kohane lähtuda konkurentsiõiguse valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikast, mis puudutab tütarettevõtja rikkumiste süükspanemist emaettevõtjale. Mõlemal juhul on tegemist küsimusega, kas emaettevõtja otsustava mõju tõttu võib tütarettevõtja rakendada viimase juhiseid, selle asemel et oma käitumist iseseisvalt määrata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 133, ja 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑73/95 P: Viho vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5457, punkt 16), ning seda isegi juhul, kui emaettevõtja pealesunnitav käitumine ei ole esimesel ja teisel juhul samalaadne.

122    Selline erinevus tähendab muu hulgas seda, et määruse nr 423/2007 tõlgendamisel tuleb eelistada töötajate nimetamist puudutavaid asjaolusid muude asjaolude ees, mida võetakse arvesse konkurentsiõiguse valdkonnas. Selleks et asjakohaselt mõjutada omanduses oleva üksuse tegevust, peab emaettevõtja avaldatav surve, mida mainiti eespool punktis 103, olema suunatud peamiselt viimase direktoritele ja/või töötajatele.

123    Asjaolu, et üksus on täielikult teise üksuse omanduses, tähendab üldjuhul seda, et teisel üksusel on õigus nimetada esimese direktorid ja ta võib seega teostada tegelikku kontrolli omanduses oleva üksuse juhtkonna koosseisu ning lõpuks kogu töötajaskonna üle. Ei saa siiski välistada, et erandlikel asjaoludel ei ole õigustatud määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamine üksusele, kes on – kas või täielikult – emaettevõtja omanduses, kui on olemas tegureid, mis kaaluvad üles omanduses olevale üksusele emaettevõtja poolt avaldatava mõju.

124    Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud seda, et BMI‑le kuulub hageja 100‑protsendiline osalus ning et ta võib seetõttu hageja direktoreid ametisse nimetada ja neid välja vahetada. Nii võib ta avaldada mõju hageja töötajaskonnale. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et on olemas märkimisväärne oht, et BMI võib lasta hagejal teha määrusega nr 423/2007 keelatud tehinguid, avaldades survet hageja direktoritele või nende kaudu teistele töötajatele. Järelikult tuleb kontrolida, kas hageja esile toodud asjaolud võivad sellise mõju üles kaaluda.

125    Esiteks on selle kohta alust märkida, et asjaolu, et hagejal on õigusvõime ja et BMI ei sekku tema igapäevasesse majandustegevusse, on asjakohatu. Need asjaolud ei sea kahtluse alla mõju, mida BMI otse või kaudselt avaldab hageja töötajaskonnale.

126    Teiseks on ka see, et hageja ja tema töötajad on järginud piiravaid meetmeid, sanktsioonide süsteeme ja muid kehtivaid õigusnorme ja nende suhtes ei ole varem distsiplinaar- ega regulatiivseid meetmeid võetud, eespool punktis 105 esitatud põhjustel asjakohatu. Samuti leiab Esimese Astme Kohus, et nende karistuste hoiatavus, mida rakendataks hageja töötajate suhtes, ei ole piisav, eriti kuna võidakse võtta meetmeid, mis varjavad asjaomaste tehingute õigusvastasust, eelkõige kasutades vahendajaid, kelle seotus BMI‑ga ei ole teada.

127    Kolmandaks tuleb analoogselt eespool punktis 71 märgituga mainida, et pelk asjaolu, et direktoritel on Inglise ühinguõigusest tulenevalt teatud kohustused, ei taga seda, et neid kohustusi ka täidetakse. Kuna võimaliku rikkumise saab tuvastada alles tagantjärele, ei saa asjaomaste kohustuste olemasolu tagada piiravate meetmete ennetava mõjuga samaväärset mõju. Kuivõrd hageja teeb selles kontekstis ettepaneku seada tema tulevaste direktorite nimetamine sõltuvusse pädevate ametivõimude nõusolekust, siis on kohane märkida, et esiteks ei ole tõendatud, et selline menetlus on teostatav ja Inglise õigusega kooskõlas, ning teiseks ei lahendaks see igal juhul hageja praeguste, BMI nimetatud direktorite olukorda.

128    Lõpuks on neljandaks põhjust märkida, et FSA poolt pankade üle järelevalve teostamise peamine eesmärk ei ole teatud üksusi puudutavate piiravate meetmete järgimise tagamine, vaid stabiilse, tõhusa ja ausa finantssüsteemi säilitamine. Kuigi see eesmärk hõlmab teatavaid finantskuritegevusega seotud aspekte, keskenduvad need rahapesule, pettusele ja siseteabe väärkasutamisele. Seevastu piiravate meetmete rakendamise ja nende järgimise üle järelevalve teostamine, sealhulgas määrusega nr 423/2007 kehtestatud meetmete puhul, kuulub otse HM Treasury (Ühendkuningriigi rahandusministeerium) pädevusalasse ning selles on loodud vastav eriüksus; HM Treasury on pädev ka määruse nr 423/2007 artiklite 9 ja 10 alusel lube andma. Neil asjaoludel ei saa FSA poolt hageja üle teostatav järelevalve hageja suhete osas BMI‑ga ja tema direktorite ja teatud teiste töötajate ametissenimetamise osas üles kaaluda mõju, mida emaettevõtja hagejale avaldab.

129    Eelnevat silmas pidades on alust järeldada, et nõukogu leidis õigesti, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d on hageja suhtes kohaldatav. Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud „mittediskrimineerimise põhimõtet”

 Poolte argumendid

130    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub „mittediskrimineerimise põhimõtet”, kuna esiteks koheldakse teda selles erinevalt pankadest, kes on sisuliselt samas olukorras, ja teiseks koheldakse teda võrdväärselt pankadega, kes on sisuliselt erinevas olukorras.

131    Nii on hageja sarnases olukorras teiste Ühendkuningriigi pankadega, eelkõige Persia International Bank plc ja Bank Saderat plc‑ga (edaspidi „pank Saderat”), mis on samuti Iraani riigile kuuluvate Iraani pankade Ühendkuningriigis asuvad tütarettevõtjad. Kõigi kolme panga suhtes peavad riigid vastavalt resolutsioonile 1803 (2008) valvsad olema, kusjuures panka Saderat, nagu ka hagejat, on resolutsioonis sõnaselgelt nimetatud. Samuti on nad kõik United States Department of the Treasury (Ameerika Ühendriikide rahandusministeerium) nimekirjas, milles on loetletud pangad, keda kahtlustatakse kehtivaid piiravaid meetmeid ja sanktsioonide süsteeme rikkuvate tehingute tegemises. Hageja on aga ainus, kelle rahalised vahendid külmutati.

132    Kuivõrd hageja rahalised vahendid külmutati, koheldi teda hoopis samamoodi kui Bank Sepah Internationali, kes on aga täiesti erinevas olukorras. Kuigi julgeolekunõukogu nimetas viimast konkreetselt resolutsioonis 1747 (2007) üksusena, kes osaleb tuumarelvade levikus, kutsus ta resolutsiooni 1803 (2008) kohaselt riike üles valvsusele üksnes hageja puhul.

133    Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, väidab, et ta ei nimetanud hagejat mitte seetõttu, et ta on Iraani riikliku panga tütarettevõtja või et teda on mainitud resolutsioonis 1803 (2008) või et ta on kantud United States Department of the Treasury nimekirja. Nõukogu kinnitab, et ta tugines oma sõltumatu hinnangu andmisel asjaolule, et BMI andis tuumarelvade levikus osalevatele äriühingutele rahalist abi. Seega on võrdlus Persia International Banki ja pangaga Saderat asjakohatu.

134    Nõukogu jätkab väitega, et hageja on Bank Sepah Internationaliga sarnases olukorras, kuna nii viimase emaettevõtja Bank Sepah kui BMI osalevad tuumarelvade levikus. Järelikult on nende rahaliste vahendite ja nende tütarettevõtjate ja filiaalide rahaliste vahendite külmutamine õigustatud. Siinkohal rõhutab nõukogu, et tal on õigus võtta iseseisvaid rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, mis lähevad kaugemale julgeolekunõukogu resolutsioonides kehtestatud meetmetest, ja rakendada nii omaenda poliitikat tuumarelvade leviku tõkestamise valdkonnas.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

135    Kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise põhimõte, mis on õiguse aluspõhimõte, sarnaste olukordade erineva käsitlemise ja erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (Esimese Astme Kohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99: Martinez jt vs. parlament, EKL 2001, lk II‑2823, punkt 150).

136    Eelnevate väidete analüüsimisest nähtub, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d rakendamise määrav kriteerium ja seega võrdluskriteerium, mis on kohaldatav võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise kindlakstegemisel, on see, kas asjaomane üksus on sellise üksuse omanduses või kontrolli all, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses.

137    Käesolevas asjas nimetati BMI‑d vaidlustatud otsuses üksusena, kes osaleb tuumarelvade levikus, ning eespool punktis 30 järeldati, et selle tõdemuse põhjendatust ei ole käesolevates kohtuasjades vaidlustatud. Samuti, nagu nähtub eespool punktides 119–129 esitatud kaalutlustest, on hageja „omanduses või kontrolli all” olev üksus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tähenduses. Isegi kui eeldada, et nõukogu tõepoolest jättis rahaliste vahendite külmutamise meetmed võtmata selliste üksuste omanduses või kontrolli all oleva mõne üksuse suhtes, kelle puhul on tuvastatud, et nad osalevad tuumarelvade levikus, nagu Persia International Banki või panga Saderat suhtes, ei saa hageja eespool punktis 75 esitatud põhjustel sellele asjaolule õiguspäraselt tugineda. Hageja esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

138    Teise etteheite kohta tuleb märkida, et erinevalt hagejast, kelle rahalised vahendid külmutati määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel, võeti Bank Sepah Internationali puudutav meede sama määruse artikli 7 lõike 1 alusel. See asjaolu tähendab, et etteheide ei ole tulemuslik osas, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamisel, kuna asjaomast sätet kohaldati ainult ühes kahest juhtumist, mille hageja esile tõi. Pealegi ei väida hageja isegi, et Bank Sepah Internationali emaettevõtja ei osale tuumarelvade levikus. Järelikult ei ole ta tõendanud, et ta on selles suhtes Bank Sepah Internationalist erinevas faktilises olukorras.

139    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

140    Hageja meenutab, et määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 3 kehtestab põhjendamiskohustuse ning tingimused, millele rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendus peab kohtupraktika kohaselt vastama. Ta jätkab väitega, et käesolevas asjas esitas nõukogu alles kohtuasjas T‑246/08 R ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta esitatud märkustes põhjuse, miks hageja rahalised vahendid külmutati, st kuna hagejat kontrollib BMI, kes osaleb tuumarelvade levikus, ja kuna rahaliste vahendite külmutamine oli järelikult vajalik, et tagada BMI suhtes võetud meetmete tõhusus. Seega ei ole vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas põhjendatud.

141    Vastates selles kontekstis Prantsuse Vabariigi argumendile, mille kohaselt ei ole vaja määruse nr 423/2007 V lisas nimetada omanduses või kontrolli all olevaid üksusi, keda rahaliste vahendite külmutamise meetmed puudutavad, väidab hageja, et selline lähenemine takistab kolmandatel isikutel kontrollimast, et nad ei „tee äri” selliste üksustega ja seega ei tee kõnealuse määrusega keelatud tehinguid.

142    Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, väidab, et kuna üksuse rahaliste vahendite külmutamine puudutab ka tema omanduses või kontrolli all olevaid tütarettevõtjaid, ei ole vaja iga tütarettevõtja puhul esitada konkreetseid põhjuseid rahaliste vahendite külmutamiseks. Ta leiab seega, et sellest piisas, et vaidlustatud otsuses esitati BMI‑d puudutavad individuaalsed ja konkreetsed põhjused. Prantsuse Vabariik lisab selle kohta, et ei ole isegi vaja, et kõikide tütarettevõtjate nimed sisalduksid rahaliste vahendite külmutamise meetme otsuses, mis on tehtud määruse nr 423/2007 alusel, kuna asjaomast otsust kohaldatakse nende suhtes automaatselt.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

143    Kahjustava õigusakti põhjendamise kohustuse – nii nagu see on ette nähtud EÜ artiklis 253, ning käesolevas asjas täpsemalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab ühenduste kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada ühenduste kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Põhjendused tuleb üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada ühenduste kohtus toimuva menetluse käigus. Pealegi, võttes arvesse, et huvitatud isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne esmase otsuse tegemist üksuse rahaliste vahendite külmutamise kohta, on põhjendamiskohustuse täitmine seda enam oluline, et tegemist on ainsa tagatisega, mis võimaldab huvitatud isikul kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat kaebeõigust nimetatud otsuse seaduslikkuse vaidlustamiseks (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punktid 138–140 ja viidatud kohtupraktika).

144    Kui see ei ole ühenduse või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus, on nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt kohustatud rahaliste vahendite külmutamise otsuse – nagu vaidlustatud otsuse – vastuvõtmisel tegema puudutatud üksusele teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused. Ta peab mainima neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta selle meetme on võtnud. Põhjendused tuleb võimalikult suures ulatuses teatavaks teha kas asjaomase meetme vastuvõtmisega samal ajal või võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punktid 143 ja 148 ning viidatud kohtupraktika).

145    Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt eespool viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 141 ja viidatud kohtupraktika).

146    Nagu nähtub eespool punktidest 61–67, nõuab käesolevas asjas käsitletava määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohaldamine, et asjaomane üksus oleks sellise üksuse omanduses või kontrolli all, kelle puhul on tuvastatud, et ta osaleb tuumarelvade levikus sama määruse artikli 7 lõike 2 punkti a või b tähenduses, kusjuures nõukogu hindab juhtumipõhiselt, kas asjaomane üksus on „omanduses või kontrolli all” olev üksus. Sellest tulenevalt puudutab nõukogul lasuv põhjendamiskohustus lisaks võetud meetme õigusliku aluse märkimisele just seda asjaolu. Selles kontekstis on kohane tagasi lükata Prantsuse Vabariigi seisukoht, et kõnealuse määruse artikli 7 lõiget 2 rakendavates otsustes ei ole vaja märkida omanduses või kontrolli all olevate selliste üksuste nimesid, kellele rahaliste vahendite külmutamise meetmeid kohaldatakse. Kui selle tõlgendusega nõustuda, ei oleks asjaomastel üksustel võimalik ametlike vahendite abil kindlaks teha, et rahaliste vahendite külmutamise meetmed nende suhtes kehtivad, ega teada saada põhjuseid, miks nõukogu leidis, et nad on „omanduses või kontrolli all” olevad üksused. Samuti ei oleks kolmandatel isikutel võimalik võetud meetmete isikulist kohaldamisala kontrollida. Selline olukord oleks aga vastuolus nii nõukogul lasuva põhjendamiskohustuse kui ka õiguskindluse ja läbipaistvuse põhimõttega.

147    Käesolevas asjas märkis nõukogu nii vaidlustatud otsuse pealkirjas kui põhjenduses 2, et võetud meetmed põhinevad määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikel 2. Ta tuvastas vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punktis 4, et BMI osaleb tuumarelvade levikus, ning tugines eespool punktis 11 esitatud põhjendustele. Lõpuks mainis ta vaidlustatud otsuse lisa tabeli B punktis 4 hagejat BMI „filiaalide ja tütarettevõtjate” hulgas.

148    Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendused on hagejat puudutavas osas küll eriti kokkuvõtlikud, kuid eespool punktides 143–145 tsiteeritud kohtupraktikat silmas pidades siiski piisavad. Esiteks oli hagejal võimalik vaidlustatud otsusest näha, et teda puudutava rahaliste vahendite külmutamisemeetme õiguslik alus on määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkt d, kuna esiteks on sama määruse artikli 7 lõiget 2 nimetatud rakendatava sättena ning teiseks on hagejat selles mainitud BMI „filiaalide ja tütarettevõtjate” hulka kuuluva üksusena, mis tähendab, et määruse artikli 7 lõike 2 punkti d, mis kehtib just omanduses või kontrolli all olevate üksuste, sealhulgas tütarettevõtjate suhtes, kohaldati tema suhtes.

149    Teiseks esitab nõukogu vaidlustatud otsuses selgelt põhjused, miks ta leiab, et BMI osaleb tuumarelvade levikus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktide a ja b tähenduses.

150    Kolmandaks tähendab asjaolu, et hagejat mainiti vaidlustatud otsuses BMI „filiaalide ja tütarettevõtjate” hulka kuuluva üksusena, et nõukogu leidis, et kuna kuna hageja 100‑protsendiline osalus kuulub BMI‑le, on hageja määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tähenduses viimase „omanduses”.

151    Järeldust, et vaidlustatud otsuse põhjendused on piisavad, kinnitab ka kohtuasjas T‑246/08 esitatud hagiavalduse sisu. Selles hagiavalduses väitis hageja, et ta on õiguslikult ja korralduslikult BMI‑st eraldiseisev ja et talle ei saa süüks panna viimase väidetavat osalemist tuumarelvade levikus. Ta väitis samuti, et tema rahaliste vahendite külmutamine ei mõjuta tuumarelvade levikut, kuna ta täidab niigi vaidlustatud otsust, külmutades kõik tema valduses olevad BMI rahalised vahendid ja lõpetades BMI‑ga igasuguste tehingute tegemise. Nendest argumentidest nähtub, et oma esimese hagi koostamise ajal oli hageja teadlik tema rahaliste vahendite külmutamise ja tema emaettevõtjale BMI‑le etteheidetava tuumarelvade levikus osalemise vahelisest seosest.

152    Eelnevat silmas pidades tuleb käesolev väide tagasi lükata ja seega jätta hagid tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

153    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlustega seotud kulud, vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt.

154    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad liikmesriigid ja institutsioonid menetlusse astumisel ise oma kohtukulud. Seega kannavad Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Prantsuse Vabariik ja komisjon ise oma kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlustega seotud kulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Jätta Melli Bank plc kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlustega seotud kulud.

3.      Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja komisjoni kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlustega seotud kulud, nende endi kanda.

Pelikánová Jürimäe Soldevila Fragoso

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. juulil 2009 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       I. Pelikánová

Sisukord

Vaidluse taust

1.  Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed

2.  Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Vastuvõetavus

Hageja nende väidete vastuvõetavus, mille kohaselt BMI ei osale tuumarelvade leviku rahastamises

Hageja esitatud õigusvastasuse väite vastuvõetavus

2.  Põhiküsimus

Kohtuliku kontrolli intensiivsus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tõlgendamine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Õigusvastasuse väide määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d kohta

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Küsimus, kas hageja on üksus, kes on „omanduses või kontrolli all” määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkti d tähenduses

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, et on rikutud „mittediskrimineerimise põhimõtet”

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.