29. jaanuaril 2014 esitatud hagi – Post Bank Iran versus nõukogu

(kohtuasi T-68/14)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Post Bank Iran (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat D. Luff)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsuse 2013/661/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013 L 306, lk 18), lisa punkt 1;

tühistada nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1152/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 306, lk 3), lisa punkt 1;

tunnistada nõukogu otsuse 2013/413/ÜVJP¹ artikkel 20 lõike 1 punkt c, mida on muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/ÜVJP² artikli 1 lõikega 7, ja 23. märtsi 2012. aasta määruse nr 267/2012³ artikli 23 lõike 2 punkt d ja artikli 46 lõige 2 hageja suhtes mittekohaldatavaks;

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.

Esimene väide, et kohtul on pädevus kontrollida nii nõukogu otsuse 2013/661/ÜVJP lisa punkti 1 ja nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 1154/2013 lisa punkti 1 ning nende kooskõla Euroopa õiguse üldpõhimõtetega.

Teine väide, et nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP, mida on muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta määruse nr 2012/35 artikli 1 lõikega 7, rikub EL õigust ning see tuleks tunnistada hageja suhtes mittekohaldatavaks, mis omakorda muudab kehtetuks nendel põhinevad nõukogu 15. novembri 2013. aasta otsuse 2013/661/ÜVJP ja nõukogu 15. novembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1154/2013 järgnevatel põhjustel:

Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse nr 267/2012 artikli 46 lõige 2 rikub ELTL artiklit 215, kuna see võimaldab nõukogul otsustada hageja suhtes sanktsioonide võtmise ilma ELTL artiklis 215 sätestatud menetlust järgimata.

Nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 20 lõike 1 punkt c, mida on muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/ÜVJP artikli 1 lõikega 7, ning 23. märtsi 2012. aasta määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkt d rikuvad isikute põhiõigusi, mis on kaitstud EL lepingu artiklites 2, 21 ja 23 ning EL põhiõiguste hartas, sest need annavad nõukogule meelevaldse pädevuse otsustada, millist isikut või üksust nõukogu soovib karistada, kui nõukogu määrab kindlaks, et selline isik või üksus toetab Iraani valitsust.

Kolmas väide, et nõukogu on õigusnormi rikkunud ja teinud faktivea, kui ta võttis 15. novembril 2013 vastu nõukogu otsuse 2013/661/ÜVJP ja nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 1154/2013 hagejat puudutavas osas järgmistel põhjustel:

Konkreetne põhjus Post Bank Iran’i loetelusse kandmiseks ei ole tõendatud. Hageja on selgelt eitanud, et ta toetab Iraani valitsust rahaliselt. Lisaks ei ole hageja toetanud Iraani tuumarelvade alaselt. Seega ei ole täidetud nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 20 lõike 1 (mida on hiljem muudetud nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/ÜVJP artikli 1 lõikega 7, 15. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/635/ÜVJP artikli 1 lõikega 8 ja 21. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/829/ÜVJP artikli 1 lõikega 2) nõuded ning nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d (mida on hiljem muudetud nõukogu 21. detsembri 2012. aasta määruse nr 1263/2012 artikli 1 lõikega 11) nõuded.

Kehtestades Post Bank Iran’i suhtes sanktsioone pelgalt seetõttu, et see on riigile kuuluv ettevõtja, diskrimineeris nõukogu hagejat, võrreldes teiste riigile kuuluvate ettevõtjatega Iraanis, kelle suhtes sanktsioone ei kehtestatud. Nii toimides on nõukogu rikkunud võrdsuse, diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtteid.

Nõukogu ei ole nõuetekohaselt esitanud põhjused, miks ta otsustas jätta hageja karistatud üksuste loetelusse. Viidates „meetmete mõjule liidu poliitiliste eesmärkide kontekstis”, jättis nõukogu täpsustamata, mis tüüpi mõjule ta viitab ja kuidas meetmed seda mõju käsitleksid.

Jättes hageja karistatud ettevõtjate loetelusse, on nõukogu oma pädevust kuritarvitanud. Nõukogu on praktikas keeldunud täitmast Üldkohtu otsust kohtuasjas T-13/11. Nõukogu on õõnestanud Euroopa Liidu institutsioonilist ülesehitust ja hageja õigust saada kohtult õiglast lahendust ja selle lahenduse kohaldamist. Nõukogu on ka vältinud oma vastutust ja kohustusi, mis tulenevad tema 15. novembri 2013. aasta otsusest 2013/661/ÜVJP ja 15. novembri 2013. aasta rakendusmäärusest (EL) nr 1154/2013, nagu Üldkohus neid selgelt nõukogule täpsustas eespool viidatud kohtuotsuses.

Nõukogu on rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna ta ei ole täitnud kohtuotsust, milles nõukogu oli pooleks hageja vastu ja mis tehti nõukogu kahjuks; kuna ta ei suutnud täita isegi kohtuotsuse mõtet ja põhjendusi; kuna ta tegi faktivea seoses hageja äritegevuse ja selle oletatava rolliga Iraani valitsuse suhtes; kuna ta ei uurinud vähimalgi määral hageja tegelikku rolli ja äritegevust Iraanis, ehkki Üldkohus märkis, et see on oluline osa EL sanktsioonide korrast Iraani suhtes; ja kuna ta jättis sanktsioonid jõusse ka pärast 20. jaanuari 2014, mis on kuupäev, kui Euroopa Liit nõustus äritegevustega Iraanis, kuna seda riiki ei loeta enam tuumarelva levikuga tegelevaks.

Nõukogu on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Sanktsioonid on suunatud Iraani tuumarelva leviku alase tegevuse vastu. Nõukogu ei ole tõendanud ega saa ka tõendada, et hageja oleks otseselt või kaudselt toetanud tuumarelva levikut Iraanis. Ta ei väida enam isegi, et hageja konkreetselt aitab kaasa tuumarelva levikule Iraanis. Arvestades sanktsioonide mõju puudumist tuumarelva levikule, siis ei õigusta sanktsioonide eesmärk seda, et tühistatakse eelised, mida hageja sai Üldkohtu otsusest, ega üldist survet, mille need tekitavad üldisele kohtuliku kaitse süsteemile Euroopa liidus, ega ammugi hageja omandi- ja kaubandusõiguste rikkumist. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et nõukogu võttis 20. jaanuaril 2014 vastu määruse, millega kaotati teatud sanktsioonid, tunnistades seda, et Iraan ei tegele hetkel tuumarelva leviku alase tegevusega.

____________

¹ 2010/413/CFSP: Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).

² Nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsus 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 19, lk 22).

³ Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1).