EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (seitsmes koda)
8. jaanuar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 5 – Tähtajalised töölepingud avalikus sektoris – Järjestikused lepingud – Keeld muuta tähtajalisi töölepinguid tähtajatuks lepinguks – Mittesõjaliste õppeainete õpetamine sõjaväekoolides
Kohtuasjas C‑278/23 [Biltena](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 27. aprilli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. aprillil 2023, menetluses
M.M., kes tegutseb M.R-i õigusjärglasena,
versus
Ministero della Difesa,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen (ettekandja), kohtunikud N. Wahl ja J. Passer,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
määruse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“), mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), klauslit 5.
2 Taotlus on esitatud M.M-i kui M.R-i õigusjärglase ja Ministero della Difesa (kaitseministeerium, Itaalia) (edaspidi „ministeerium“) vahelises kohtuvaidluses tagajärgede üle, mis on asjaolul, et M.R. ja ministeerium sõlmisid aastatel 1987–2007 järjestikku tähtajalisi töölepinguid.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Raamkokkuleppe preambuli teises lõigus on kirjas:
„Käesoleva kokkuleppe pooled tunnistavad, et määramata tähtajaga töölepingud on praegu ja tulevikus üldine töösuhte vorm tööandjate ja töötajate vahel. Samuti tunnistavad nad, et teatavatel juhtudel vastavad tähtajalised töölepingud nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele.“
4 Raamkokkuleppe preambuli kolmandas lõigus on märgitud:
„Käesolevas kokkuleppes määratakse kindlaks tähtajalise töö üldpõhimõtted ja miinimumnõuded, tunnistades, et nende üksikasjalikul rakendamisel tuleb arvestada konkreetse riigi, sektori ja hooaja erijooni. Kokkulepe näitab tööturu osapoolte soovi luua üldraamistik, et tagada tähtajaliste töötajate võrdne kohtlemine, kaitstes neid diskrimineerimise eest, ja kasutada tähtajalisi töölepinguid tööandjatele ja töötajatele vastuvõetaval alusel.“
5 Raamkokkuleppe üldkaalutluste punktid 6–8 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:
„6. määramata tähtajaga töölepingud on üldine töösuhte vorm ning need aitavad kaasa töötajate elukvaliteedi ja töö tulemuslikkuse paranemisele;
7. objektiivsetele alustele tuginevate tähtajaliste töölepingute kasutamine aitab vältida kuritarvitusi;
8. teatavate sektorite, kutse- ja tegevusalade puhul on tähtajalised töölepingud tüüpiline töötamise vorm ning võivad sobida nii tööandjatele kui ka töötajatele;
[…]
10. käesoleva kokkuleppe kohaselt tuleks selle üldpõhimõtete, miinimumnõuete ja sätete kohaldamise kord kehtestada liikmesriikidel ja tööturu osapooltel, et arvestada iga liikmesriigi olukorda ning konkreetsete sektorite ja ametite erijooni, kaasa arvatud hooajalise tegevuse puhul“.
6 Raamkokkuleppe klausli 2 „Reguleerimisala“ punktis 1 on ette nähtud:
„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.“
7 Raamkokkuleppe klausli 3 punktis 1 on sätestatud:
„1. Käesolevas kokkuleppes tähendab „tähtajaline töötaja“ isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.“
8 Raamkokkuleppe klauslis 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“ on sätestatud:
„1. Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.
2. Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:
a) loetakse järjestikusteks;
b) loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.“
9 Direktiivi 1999/70 artikli 2 esimeses lõigus on sätestatud:
„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud normid 10. juuliks 2001 või tagavad, et hiljemalt sel kuupäeval on tööturu osapooled kehtestanud vajalikud meetmed kokkuleppe teel, kusjuures liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, et tööturu osapooled saaksid igal ajal tagada käesolevas direktiivis ettenähtud tulemuste saavutamise. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata [Euroopa K]omisjonile.“
Itaalia õigus
10 15. detsembri 1969. aasta seaduse nr 1023 tsiviilõpetajate ametisse nimetamise kohta mittesõjaliste õppeainete õpetamiseks mere- ja õhuväe koolides, instituutides ja asutustes (legge n. 1023 – Conferimento di incarichi a docenti civili per l’insegnamento di materie non militari presso scuole, Istituti ed enti della Marina e dell’Aeronautica) (GURI nr 6, 8.1.1970, lk 111) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus nr 1023/1969“) artikli 2 lõikes 1 oli sätestatud:
„Mittesõjaliste õppeainete õpetamist artikli 1 esimeses lõigus nimetatud koolides, instituutides ja asutustes võib iga-aastaste lepingute alusel korraldada haridusministeeriumi loal riiklike instituutide ja koolide alalisi või ajutisi õpetajaid tööle võttes, samuti võib neid lepinguid sõlmida üldkohtu, halduskohtu ja sõjaväekohtu kohtunikega ning aktiivses teenistuses olevate riigi ametiasutuste tsiviilametnikega või isikutega, kes ei ole riigi teenistuses. Alalisi õpetajaid, kes annavad artiklis 1 ette nähtud õppetunde kogu õppeaja jooksul, võib samuti tööle võtta lähetuskohas.“
11 Selle seaduse artikli 2 lõikes 2 oli ette nähtud, et õpetajatele kehtivad kriteeriumid ja nende valimise menetlus, samuti töötasu kindlaksmääramine tuleb kehtestada ministri määrusega.
12 Seadus nr 1023/1969 tunnistati kehtetuks 15. märtsi 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 66 sõjaväeõiguse seadustiku kohta (decreto legislativo n. 66 sul Codice dell’ordinamento militare) (GURI nr 106, 8.5.2010) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 66/2010“) artikli 2268 lõike 1 punktiga 629.
13 Seadusandliku dekreedi nr 66/2010, mis käsitleb tsiviilõpetajate töölevõtmist mittesõjaliste õppeainete õpetamiseks sõjaväe koolides, instituutides ja asutustes, artikli 1531 lõike 1 kohaselt jääb võimalus anda mittesõjaliste ainete õpetamine iga-aastaste lepingute alusel isikutele, kes ei ole riigi teenistuses.
14 Ministri 20. detsembri 1971. aasta dekreedi tsiviilõpetajate ametisse nimetamise kohta mittesõjaliste ainete õpetamiseks mere- ja õhuväe koolides, instituutides ja asutustes (Decreto ministeriale – Conferimento di incarichi a docenti civili per l’insegnanmento di materie non militari presso scuole, istituti ed enti della Marina e dell’Aeronautica) (GURI nr 322, 15.12.1973, lk 8211; edaspidi „ministri 1971. aasta dekreet“), mis on vastu võetud seaduse nr 1023/1969 alusel, artiklis 1 on sätestatud:
„Mittesõjaliste õppeainete õpetamist seaduses [nr 1023/1969] nimetatud mere- ja õhuväe koolides, instituutides ja asutustes võib iga-aastaste lepingute alusel korraldada haridusministeeriumi loal riiklike instituutide ja koolide alalisi või ajutisi õpetajaid tööle võttes, samuti võib neid lepinguid sõlmida üldkohtu, halduskohtu ja sõjaväekohtu kohtunikega ning aktiivses teenistuses olevate riigi ametiasutuste tsiviilametnikega või isikutega, kes ei ole riigi teenistuses. Alalisi õpetajaid, kes annavad seaduses [nr 1023/1969] ette nähtud õppetunde kogu õppeaja jooksul, võib samuti tööle võtta lähetuskohas.“
15 Ministri dekreedi artikli 4 kohaselt vähendatakse riigi ametiasutuse koosseisu mittekuuluva õppejõu teist korda ametisse nimetamise korral talle ette nähtud töötasu ühe kolmandiku võrra.
16 Ministri dekreedi artiklis 6 oli ette nähtud:
„Töötajad, kes ei kuulu riigi administratsiooni ja kes on tööle võetud kogu õppeaastaks, mis piirdub tegeliku töötamise ajaga, on õigus täiendavatele hüvitistele ning pensioni-, sotsiaalkindlustus- ja abiteenustele, mis on ette nähtud riikliku haridusministeeriumi haldusalasse kuuluvates instituutides ja koolides töötavatele õpetajatele.“
17 Ministri dekreedi artiklis 7 oli sätestatud:
„Õppeülesanded määratakse maksimaalselt üheks õppeaastaks.“
18 Ministri 1971. aasta dekreet tunnistati seadusandliku dekreedi nr 66/2010 artikli 2269 lõike 1 punktiga 204 kehtetuks.
19 6. septembri 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 368, millega võetakse üle direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (decreto legislativo n. 368 – Attuazione della direttiva 1999/70/CE relativa all’accordo quadro sul lavoro a tempo determinato concluso dall’UNICE, dal CEEP e dal CES) (GURI nr 235, 9.10.2001) (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 368/2001“), artikkel 1 nägi üldiselt ette võimaluse sõlmida tähtajalisi töölepinguid tehnilistel, tootmisalastel, organisatoorsetel või asendamisega seotud põhjustel.
20 Seadusandliku dekreedi artiklis 4 oli sätestatud:
„1. Tähtajalist lepingut saab töötaja nõusolekul pikendada üksnes siis, kui esialgse lepingu kestus on alla kolme aasta. Sellisel juhul on lepingut lubatud pikendada ühel korral, tingimusel et see toimub objektiivsetel alustel ja tegemist on sama tööga, mis oli tähtajalise lepingu ese. Siiski ei või nimetatud juhul tähtajalise töösuhte kogukestus ületada kolme aastat.
2. Kohustus tõendada, et esinevad objektiivsed põhjused, mis õigustavad töölepingu võimalikku pikendamist, lasub tööandjal.“
21 Seadusandliku dekreedi artikli 5 lõike 4 kohaselt:
„Kahe järjestikuse tähtajalise töölepingu sõlmimise puhul, st kui töösuhe ei ole vahepeal katkenud, loetakse töösuhe määramata tähtajaga töösuhteks alates esimese lepingu sõlmimisest.“
22 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 avaliku sektori asutuste töökorralduse üldeeskirjade kohta (decreto legislativo n. 165 – Norme generali sull’ordinamento del lavoro alle dipendenze delle amministrazioni pubbliche) (GURI nr 106 regulaarne lisa, 9.5.2001) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis artikli 36 kohaselt:
„1. Oma tavapäraste vajaduste katteks võtavad haldusasutused töötajaid tööle üksnes tähtajatute töölepingute alusel […]
2. Et rahuldada eranditult ajutisi ja erakorralist laadi vajadusi, võivad haldusasutused kasutada tsiviilseadustikus ja ettevõtetes töösuhteid reguleerivates seadustes ette nähtud paindlikke töölevõtmise lepingulisi vorme […]
[…]
5. Töötajate töölevõtmist ja tööd puudutavate imperatiivsete õigusnormide rikkumine haldusasutuste poolt ei saa ühelgi juhul tuua kaasa nende asutustega tähtajatute töösuhete tekkimist; see ei mõjuta nende võimalikku vastutust ja sanktsioone. Asjaomasel töötajal on õigus imperatiivsete õigusnormidega vastuolus toimunud töötamisest tuleneva kahju hüvitamisele […]
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
23 Aastatel 1987–2007 õpetas M.R. Aeronautica Militares (õhujõud, Itaalia) elektroonika ja telekommunikatsiooni õppeaineid, mis on mittesõjalised õppeained, tehes seda tähtajaliste lepingute alusel, mida esialgu pikendati aasta-aastalt ja alates 2004. aastast poole õppeaasta kaupa.
24 Pärast viimase tähtajalise lepingu lõppemist esitas ta ministeeriumi vastu Tribunale di Romale (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) hagi, milles palus tunnistada nende tähtajaliste lepingute sõlmimine õigusvastaseks ja mõista talle välja kahjuhüvitis.
25 Nimetatud kohus rahuldas hagi ja tunnistas õigusvastaseks pärast seadusandliku dekreedi nr 368/2001 jõustumist sõlmitud tähtajalised töölepingud, kuna nendes lepingutes ei olnud täpsustatud tehnilisi, organisatoorseid, asendamisega seotud või tootmisalaseid põhjuseid, mis võiksid põhjendada lepingute sõlmimist tähtajalisena. Lisaks mõistis ta ministeeriumilt M.R-i kasuks välja kahjuhüvitise summas, mis vastas 15 kuu töötasule.
26 Ministeerium esitas Tribunale di Roma (Rooma esimese astme kohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Romale (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia), milles väitis, et tegemist oli füüsilisest isikust ettevõtjaga sõlmitud lepinguga, mitte töösuhtega, mistõttu seadusandlik dekreet nr 368/2001 ei ole kohaldatav. Ministeeriumi sõnul reguleerivad põhikohtuasja seaduse nr 1023/1969 ja ministri 1971. aasta dekreedi sätted, mis võimaldavad sõlmida õpetamiseks üheaastaseid lepinguid isikutega, kes ei ole riigi teenistuses.
27 Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata osas, mis puudutas M.R-i ja ministeeriumi vahelise töösuhte olemasolu, tuginedes eelkõige lepingutingimustele, mis nägid ette 13. kuu töötasu maksmise, tasustatud puhkuse, hüvitise töölepingu ülesütlemisel, peretoetused ja sotsiaalkindlustusmaksed. Kohus tühistas siiski selle esimese astme kohtu otsuse ülejäänud osas, leides, et põhikohtuasjas käsitletavat olukorda reguleerisid erinormid, mis põhinesid mere- ja õhuväe koolide erilisel olemusel ning nendes koolides töötavate riigi administratsiooni väliste õpetajate erioskustel.
28 M.R. esitas Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus), eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
29 Viimati nimetatud kohus tuletab meelde, et tema enda kohtupraktika kohaselt on töösuhe riigi administratsiooni väliste töötajatega, mida uuendatakse iga-aastaste lepingutega, alluvuslik töösuhe.
30 Järjestikuste tähtajaliste lepingute õigusvastase sõlmimise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tähtajaliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise korral on töötajal õigus 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) artikli 36 lõike 5 alusel üksnes talle tekitatud kahju hüvitamisele, kuna tähtajaliste töölepingute muutmine tähtajatuks töölepinguks on selle sätte kohaselt keelatud, ning see on ka vastavalt Euroopa Kohtu 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsusele Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166) liidu õigusega kooskõlas.
31 Hoolimata asjaolust, et Euroopa Kohus on juba teinud mitu otsust tähtajaliste töölepingute sõlmimise kohta avalikus teenistuses, sealhulgas 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443), 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Marrosu ja Sardino (C‑53/04, EU:C:2006:517), 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557), 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401) ning 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto (C‑331/17, EU:C:2018:859), peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks esitada Euroopa Kohtule küsimuse, kuna tema arvates on kaheldav, kuidas tõlgendada raamkokkuleppe klauslit 5 seoses sõjaväe koolide, instituutide ja asutustega.
32 Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] raamkokkuleppe […] klauslit 5 […] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu Itaalia õigusnormid, mis on sätestatud [seaduse nr 1023/1969] artikli 2 lõikes 1 ja [ministri 1971. aasta dekreedi] artiklis 1, mis näevad ette isikute, kes ei ole riigi teenistuses, iga-aastase ametisse nimetamise ([ministri 1971. aasta dekreedi] artikli 7 tähenduses „maksimaalselt üheks õppeaastaks“) mittesõjaliste õppeainete õpetamiseks mere- ja õhuväe koolides, instituutides ja asutustes, ilma et oleks ette nähtud objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste ametisse nimetamiste uuendamist (mis on sõnaselgelt ette nähtud ministri dekreedi artiklis 4, nähes teist korda ametisse nimetamise korral ette töötasu vähendamise), tähtajaliste lepingute maksimaalset kogukestust ja uuendamiste maksimaalset arvu ning sätestamata selliste õpetajate võimalust saada hüvitist mis tahes kahju eest, mis on tekkinud sellise pikendamise tõttu, kuna puudub ka selliste koolide õpetajate nimekiri, millega nad saaksid tutvuda?
2. Kas [raamkokkuleppe] klausli 5 punkti 1 tähenduses on mere- ja õhuväe instituutide, koolide ja asutuste süsteemi korralduslikud nõuded objektiivsed alused, mis võivad viia liidu õigusega kooskõlla sellised õigusnormid nagu eespool viidatud Itaalia õigusnormid, mis ei näe nende sõjaväe õppeasutuste, koolide ja asutuste koosseisu mittekuuluvate töötajate ametisse nimetamiste puhul ette tähtajalise töö kasutamise tingimusi vastavalt direktiivile [1999/70] ja sellele lisatud raamkokkuleppele ega näe ette õigust kahju hüvitamisele?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
33 Kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, lahendada kohtuasja igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist põhistatud määrusega.
34 Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.
35 Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad sõjaväekoolides mittesõjalisi aineid õpetavad tsiviiltöötajad selliste normide kohaldamisalast, mis ei luba kuritarvitada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise võimalust, ja teiseks, kas nende koolide korralduse osas kehtivaid nõudeid saab kvalifitseerida „objektiivseteks alusteks“, mis õigustaksid selliste töölepingute uuendamist raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
36 Kõigepealt olgu märgitud, et raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 enda sõnastusest nähtub, et selle kohaldamisala on määratletud laialt, sest selles on üldsõnaliselt kirjas, et raamkokkulepet kohaldatakse „tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas“. Lisaks tuleb märkida, et mõiste „tähtajalised töötajad“ raamkokkuleppe klausli 3 punkti 1 tähenduses hõlmab kõiki töötajaid, tegemata vahet sõltuvalt sellest, kas tööandja, kellega nad on seotud, kuulub avalikku või erasektorisse (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).
37 Kuna raamkokkulepe ei jäta oma kohaldamisalast välja ühtegi konkreetset sektorit, on see järelikult kohaldatav ka haridussektoris avalik-õiguslikes asutustes tööle võetud personali suhtes (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 70 ning seal viidatud kohtupraktika).
38 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt märkinud, et õigussuhted tsiviiltöötajatega, kes on tööle võetud mittesõjaliste ainete õpetamiseks mere- ja õhuväe koolides, instituutides ja asutustes, on olemuselt töösuhted. Järelikult kuulub selline töötaja nagu M.R. raamkokkuleppe kohaldamisalasse.
39 Mis puudutab raamkokkuleppe klauslit 5, siis tuleb meenutada, et selle klausli eesmärk on rakendada ühte raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest ehk reguleerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana, kehtestades selleks teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra ebakindlamaks muutumist (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).
40 Nagu nähtub raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust ja üldkaalutluste punktidest 6–8, peetakse töökoha stabiilsust töötajate kaitse keskseks elemendiks, samas kui tähtajalised töölepingud võivad nii tööandjate kui ka töötajate vajadustele vastata vaid teatud asjaoludel (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 77 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 paneb järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kuritarvitava kasutamise vältimiseks liikmesriikidele kohustuse kehtestada tõhusalt ja siduvalt vähemalt üks selles loetletud meetmetest, juhul kui riigi õiguses samaväärsed juriidilised meetmed puuduvad. Klausli 5 punkti 1 alapunktides a–c loetletud meetmed, mida on kolm, puudutavad vastavalt objektiivseid aluseid, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist, selliste järjestikuste töölepingute või töösuhete maksimaalset kogukestust ning uuendamiste arvu (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 78 ning seal viidatud kohtupraktika).
42 Liikmesriikidel on selles suhtes kaalutlusruum, kuna neil on võimalik valida, kas kasutada üht või mitut raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktides a–c loetletud meedet või tugineda samaväärsetele olemasolevatele juriidilistele meetmetele. Nõnda on raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 näinud liikmesriikidele ette üldise eesmärgi vältida sellist kuritarvitamist, jättes neile samas selle saavutamise vahendite osas valikuvõimaluse tingimusel, et nad ei sea ohtu raamkokkuleppe eesmärki või soovitavat toimet (vt selle kohta eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 79 ning seal viidatud kohtupraktika).
43 Nagu nähtub raamkokkuleppe klausli 5 punktist 1 ning vastavalt raamkokkuleppe preambuli kolmandale lõigule ja üldkaalutluste punktidele 8 ja 10 on liikmesriikidel raamkokkuleppe rakendamisel õigus arvestada konkreetsete tegevussektorite ja/või töötajakategooriate erivajadusi juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 80 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Raamkokkuleppe klauslis 5 ei ole ette nähtud konkreetseid sanktsioone, kui kuritarvitused on tuvastatud. Sellisel juhul on liikmesriigi ametiasutused kohustatud võtma meetmeid, mis ei pea olema mitte ainult proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime (13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 81 ning seal viidatud kohtupraktika).
45 Tuleb küll märkida, et Euroopa Kohus on asunud sisuliselt seisukohale, et liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette imperatiivse sätte, et tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise korral muudetakse need töölepingud tähtajatuks töösuhteks, võivad endast kujutada meedet, mis näeb sellise kuritarvitamise eest ette tõhusa karistuse (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F. A. Bonporti, C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).
46 Siiski ei pane raamkokkuleppe klausel 5 liikmesriikidele üldist kohustust, et tähtajalised töölepingud muudetaks tähtajatuteks lepinguteks. Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 2 kohaselt võivad liikmesriigid põhimõtteliselt vabalt otsustada, millistel tingimustel loetakse tähtajalisi töölepinguid või -suhteid sõlmituks tähtajatult. Eeltoodust nähtub, et raamkokkulepe ei näe ette tingimusi, mille esinemisel võib kasutada tähtajatuid lepinguid (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 82 ning seal viidatud kohtupraktika).
47 Seega selleks, et niisuguseid liikmesriigi õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis keelavad muuta järjestikku sõlmitud tähtajalisi töölepinguid tähtajatuks töölepinguks, võiks pidada raamkokkuleppega kooskõlas olevaks, peab asjaomase liikmesriigi riigisisene õiguskord sisaldama mõnda muud tõhusat meedet, et vältida ning vajaduse korral karistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 83 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Lisaks ei ole liikmesriikidele pandud kohustust näha tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise korral ette meetmete kumuleerumine selles mõttes, et lisaks tähtajalise töösuhte muutmisele tähtajatuks töösuhteks on õigus saada ka kahjuhüvitist (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F. A. Bonporti, C‑494/17, EU:C:2019:387, punktid 41 ning 45).
49 Mis puudutab tekitatud kahju hüvitamist kui meedet, millega karistatakse tõhusalt tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest, siis sellise hüvitamise põhimõte ja proportsionaalsuse põhimõte kohustavad liikmesriike nägema ette sobiva hüvitise, mis peab olema rohkem kui puhtalt sümboolne hüvitis, kuid ei tohi olla suurem kui täieulatuslik kompensatsioon (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F. A. Bonporti, C‑494/17, EU:C:2019:387, punktid 42 ning 43).
50 Veel on Euroopa Kohus otsustanud, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega ühelt poolt ei karistata avaliku sektori tööandja poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest sellega, et asjaomasele töötajale makstakse hüvitist, mille eesmärk on korvata tähtajalise töösuhte mittemuutumine tähtajatuks, kuid milles on teiselt poolt ette nähtud töötaja 2,5- kuni 12kordse viimati saadud kuutöötasu suuruse hüvitise maksmine, kusjuures töötajal on lisaks võimalik saavutada kogu kahju korvamine, kui ta tõendab, et esineb eeldus töö leidmise võimalustest ilmajäämise kohta, tingimusel et sellistele õigusnormidele on lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus (7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro, C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 54).
51 Järelikult, kui käesolevas asjas ilmneb, et põhikohtuasjas arutusel olevates riigisisestes õigusnormides ei ole ühtegi muud tõhusat meedet, et vältida kuritarvitusi, mis võidakse asjaomaste õpetajate suhtes tuvastada, või nende eest karistada, võib selline olukord kahjustada raamkokkuleppe klausli 5 eesmärki ja soovitavat toimet (vt selle kohta 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 85).
52 Lõpuks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tõlgendada riigisisese õiguse sätteid, kuna see on üksnes pädevate riigisiseste kohtute ülesanne. Eelotsusetaotlust lahendades võib Euroopa Kohus siiski esitada täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut, kui viimane hindab seda, kas kohaldamisele kuuluvad riigisisesed õigusnormid vastavad raamkokkuleppe klauslis 5 toodud nõuetele (vt selle kohta 24. juuni 2021. aasta kohtuotsus Obras y Servicios Públicos ja Acciona Agua, C‑550/19, EU:C:2021:514, punktid 50 ning 52).
53 Eelotsusetaotlusest nähtub esiteks, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid võimaldavad mere- ja õhuväe koolides võtta mittesõjaliste õppeainete õpetamiseks tööle tsiviiltöötajaid järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel, nägemata ette ühtegi raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktides b ja c sätestatud piirangut seoses nende lepingute maksimaalse kogukestuse või uuendamiste arvuga, ning teiseks, et haridussektoris sõlmitud tähtajalised töölepingud on välja jäetud selliste riigisiseste sätete kohaldamisalast, millega on lubatud üle teatava aja järjestikku sõlmitud tähtajaliste töölepingute ümberkvalifitseerimine tähtajatuks töölepinguks ning vajaduse korral sellise ümberkvalifitseerimise ärajäämise korral kahju hüvitamine.
54 Neil asjaoludel tuleb kontrollida, kas haridussektoris tsiviiltöötajate mere- ja õhuväe koolidesse töölevõtmisel järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamine võib olla põhjendatud riigisiseses õiguses objektiivsete aluste olemasoluga raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, ning täpsemalt, kas mere- ja õhuväe koolide eriline olemus ning nendes koolides töötavate õpetajate erioskused võivad kujutada endast sellist objektiivset alust.
55 Nimelt, nagu on märgitud raamkokkuleppe üldkaalutluste punktis 7, leidsid raamkokkuleppele alla kirjutanud pooled, et „objektiivsetele alustele“ tuginevate tähtajaliste töölepingute kasutamine aitab vältida kuritarvitusi (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika).
56 Mõistet „objektiivsed alused“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses tuleb mõista nii, et sellega on silmas peetud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning mis sellest lähtuvalt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjasse puutuvad lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest joontest, või kui see on asjakohane, siis liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi täitmise vajadustest (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 93 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Seevastu ei ole eelmises punktis täpsustatud nõuetega kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm, mis piirdub järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise lubamisega seaduse või määrusega üldisel ja abstraktsel viisil. Nimelt ei võimalda selline õigusnorm välja selgitada objektiivseid ja läbipaistvaid kriteeriume, mille alusel kontrollida, kas selliste lepingute uuendamine vastab tõepoolest tegelikule vajadusele ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Need õigusnormid kannavad endas seega reaalset ohtu, et seda tüüpi lepinguid võidakse kuritarvitada, ega ole seega kooskõlas raamkokkuleppe eesmärgi ja soovitava toimega (vt eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus MIUR ja Ufficio Scolastico Regionale per la Campania, C‑282/19, EU:C:2022:3, punkt 94 ning seal viidatud kohtupraktika).
58 Mis puudutab konkreetsemalt haridussektorit, siis on võimalik, et iga-aastane õppekava toob kaasa ajutised töölevõtmise vajadused, mistõttu töötaja tähtajaline töölevõtmine selleks, et rahuldada tööandja ajutist ja konkreetset vajadust tööjõu järele, võib põhimõtteliselt kujutada endast „objektiivset alust“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (vt selle kohta 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Seevastu ei ole lubatud uuendada tähtajalisi töölepinguid asjaomastes koolides selliste ülesannete püsivaks ja kestvaks täitmiseks, mis kuuluvad selle sektori tavapärase tegevuse hulka.
60 Sellega seoses nõuab raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgimine, et konkreetselt tehtaks kindlaks, kas järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete pikendamise eesmärk on rahuldada tööandja ajutist vajadust ning et asjasse puutuvaid riigisiseseid õigusnorme ei kasutataks tegelikult selleks, et katta tööandja püsivat ja kestvat vajadust töötajate järele (vt selle kohta eelkõige 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto, C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 50, ning 24. juuni 2021. aasta kohtuotsus Obras y Servicios Públicos ja Acciona Agua, C‑550/19, EU:C:2021:514, punkt 63 ning seal viidatud kohtupraktika).
61 Mis puudutab mere- ja õhuväe koolide erilisuse argumenti, siis tuleb märkida, et kuigi tundlike sõjaliste andmetega seotud õppeainete õpetamist võib pidada põhiseaduslikku kaitset väärivaks eesmärgiks, ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust siiski, kuidas selle eesmärgi saavutamine nõuaks, et sõjaväehariduse sektoris võtavad tööandjad töötajaid tööle üksnes tähtajaliselt. Nimelt ühelt poolt on tegemist tsiviiltöötajatega, kes peavad õpetama mittesõjalisi aineid, ja teiselt poolt näib delikaatsete andmete kaitse seisukohast igal juhul sobivam siduda töötajaid tähtajatute töölepingute sõlmimisega.
62 Mis puudutab nõudeid nende asjaomaste töötajate oskustele, kelle töölevõtmine sõltub sageli muutuvatest ja mitmekesistest teadmistest, mida konkreetse valdkonna sõjatehnoloogia ja -varustuse arengu tõttu pidevalt ajakohastatakse, siis ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ka seda, et M.R-i õpetatud ained oleksid olnud spetsiifilised või miks selleks nõutud teadmiste tõttu oli vaja kasutada ainult ajutist töötajat.
63 Vastupidi, on näha, et erinevate tähtajaliste töölepingute alusel, mis M.R-i töölevõtmiseks sõlmiti, täideti samasuguseid ülesandeid pikki aastaid, mistõttu see töösuhe võis täita mitte ajutist, vaid vastupidi pidevat vajadust, mille kindlakstegemine jääb siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks.
64 Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti kontrollima, kas sõjaväehariduse sektoris makstakse tähtajaliste töölepingute alusel töötajatele töösuhte lõpetamisel hüvitist, kas hüvitis on selle olemasolul sobiv, et vältida kuritarvitusi seoses järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisega ning vajaduse korral karistada selle eest, ning kas seda võib pidada „samaväärseks juriidiliseks meetmeks“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tähenduses.
65 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad sõjaväekoolides mittesõjalisi aineid õpetavad tsiviiltöötajad selliste normide kohaldamisalast, mis ei luba kuritarvitada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise võimalust, kui need õigusnormid ei sisalda muid tõhusaid meetmeid, et vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist ja vajaduse korral selle eest karistada. Nende koolide korralduse osas kehtivate nõuetega seotud põhjendused ei saa kujutada endast „objektiivseid aluseid“, mis põhjendaksid selliste lepingute uuendamist neid õppeaineid õpetavate töötajatega raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
Kohtukulud
66 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslit 5
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad sõjaväekoolides mittesõjalisi aineid õpetavad tsiviiltöötajad selliste normide kohaldamisalast, mis ei luba kuritarvitada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise võimalust, kui need õigusnormid ei sisalda muid tõhusaid meetmeid, et vältida järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist ja vajaduse korral selle eest karistada. Nende koolide korralduse osas kehtivate nõuetega seotud põhjendused ei saa kujutada endast „objektiivseid aluseid“, mis põhjendaksid selliste lepingute uuendamist neid õppeaineid õpetavate töötajatega raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.
Allkirjad