ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kolmas koda)
10. märts 2020(*)
Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kohtukulud
Liidetud kohtuasjades T‑111/14 DEP–T‑118/14 DEP,
Unitec Bio SA, asukoht Buenos Aires (Argentina), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑111/14,
Molinos Río de la Plata SA, asukoht Buenos Aires, esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑112/14,
Oleaginosa Moreno Hermanos SACIFI y A, asukoht Bahia Blanca (Argentina), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑113/14,
Vicentin SAIC, asukoht Avellaneda (Argentina), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑114/14,
Aceitera General Deheza SA, asukoht General Deheza (Argentina), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff
hageja kohtuasjas T‑115/14,
Bunge Argentina SA, asukoht Buenos Aires, esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑116/14,
Cargill SACI, asukoht Buenos Aires, esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑117/14,
LDC Argentina SA, asukoht Buenos Aires, esindaja: advokaadid J.‑F. Bellis ja R. Luff,
hageja kohtuasjas T‑118/14,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: H. Marcos Fraile,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon,
ja
European Biodiesel Board (EBB), asukoht Brüssel (Belgia),
menetlusse astujad,
mille ese on taotlus määrata kindlaks kohtukulud tulenevalt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest LDC Argentina vs. nõukogu (T‑118/14, ei avaldata, EU:T:2016:502), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Cargill vs. nõukogu (T‑117/14, ei avaldata, EU:T:2016:503), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Unitec Bio vs. nõukogu (T‑111/14, EU:T:2016:505) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu (T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud Z. Csehi (ettekandja) ja G. De Baere,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded
1 Hagejad Unitec Bio SA, Molinos Río de la Plata SA, Oleaginosa Moreno Hermanos SACIFI y A, Vicentin SAIC, Aceitera General Deheza SA, Bunge Argentina SA, Cargill SACI ja LDC Argentina SA esitasid Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2014 saabunud hagiavaldusega kaheksa hagi, mis registreeriti vastavalt numbritega T‑111/14, T‑112/14, T‑113/14, T‑114/14, T‑115/14, T‑116/14, T‑117/14 ja T‑118/14, nõudega tühistada nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 315, lk 2; edaspidi „vaidlustatud akt“), kuivõrd sellega kehtestati nende suhtes dumpinguvastane tollimaks.
2 Üldkohtu üheksanda koja president andis 17. juuli ja 22. septembri 2014. aasta määrustega Euroopa Komisjonile ja European Biodiesel Boardile (EBB) loa astuda eespool punktis 1 nimetatud kohtuasjades Euroopa Liidu Nõukogu toetuseks menetlusse.
3 Üldkohus tühistas 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusega LDC Argentina vs. nõukogu (T‑118/14, ei avaldata, EU:T:2016:502), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Cargill vs. nõukogu (T‑117/14, ei avaldata, EU:T:2016:503), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Unitec Bio vs. nõukogu (T‑111/14, EU:T:2016:505) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusega Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu (T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509) vaidlustatud akti osas, milles see puudutas hagejaid. Igas kohtuasjas jättis ta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja hagejate kohtukulud.
4 Nelja apellatsioonkaebusega, mis esitati 24. novembril 2016 ja mis registreeriti numbritega C‑602/16 P ja C‑607/16 P–C‑609/16 P, palus nõukogu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel tühistada 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus LDC Argentina vs. nõukogu (T‑118/14, ei avaldata, EU:T:2016:502), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Cargill vs. nõukogu (T‑117/14, ei avaldata, EU:T:2016:503), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Unitec Bio vs. nõukogu (T‑111/14, EU:T:2016:505) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu (T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509).
5 Nõukogu teatas 22. jaanuari 2018. aasta kirjas Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 148, et ta loobub oma apellatsioonkaebustest.
6 Euroopa Kohtu president kustutas 15. veebruari 2018. aasta kohtumäärusega nõukogu vs. Unitec Bio jt (C‑602/16 P ja C‑607/16 P–C‑609/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:150) liidetud kohtuasjad C‑602/16 P ja C‑607/16‑P–C‑609/16 P Euroopa Kohtu registrist ning mõistis hagejate kohtukulud välja nõukogult.
7 Hagejad palusid 27. aprilli 2018. aasta kirjas nõukogul hüvitada kogusumma 391 249 eurot esiteks seoses eespool punktis 1 nimetatud Üldkohtu kaheksa menetlusega ja teiseks seoses eespool punktis 4 nimetatud nelja Euroopa Kohtu menetlusega.
8 Nõukogu teatas 25. juuli 2018. aasta kirjas, et ta ei nõustu hagejate nõutud kulude summaga ning tegi ettepaneku hüvitada seoses Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlustega kokku 45 300 eurot. See nõukogu ettepanek vastas 200 töötunnile tunnihinnaga 225 eurot. Hagejad lükkasid selle pakkumise 28. septembri 2018. aasta kirjaga tagasi, kuid vähendasid taotletud kogusummat 388 887 euroni tehtud arvutusvea tõttu.
9 Nõukogu keeldus 10. jaanuari 2019. aasta kirjas seda uut taotlust heaks kiitmast ja tegi ettepaneku hüvitada seoses Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlustega kokku 54 100 euro suurune summa.
10 Hagejad vähendasid 18. märtsi 2019. aasta kirjas uuesti oma nõude summat seoses Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlustega 85 150 euroni – see summa vastas 265 töötunnile tunnihinnaga 320 eurot ja halduskuludele 350 eurot. Nõukogu keeldus 29. märtsi 2019. aasta kirjas seda uut taotlust heaks kiitmast ja jäi oma ettepaneku juurde hüvitada kogusumma 54 100 eurot.
11 Kuna pooled ei jõudnud hüvitatavate kohtukulude summa osas kokkuleppele, esitasid hagejad Üldkohtu kantseleisse 28. juunil 2019 saabunud dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 alusel kohtukulude kindlaksmääramise taotluse, milles nad palusid Üldkohtul:
– määrata hüvitatavateks kohtukuludeks, mis tuleb hüvitada nõukogul, 185 811,50 eurot seoses menetlustega kohtuasjades, mis on registreeritud numbritega T‑111/14, T‑112/14–T‑116/14, T‑117/14 ja T‑118/14;
– määrata käesolevas kohtukulude kindlaksmääramise menetluses kohtukulude summaks, mis tuleb hüvitada nõukogul, 1539 eurot;
– kohaldada sellele summale viivist alates tehtava kohtumääruse kättetoimetamisest.
12 Nõukogu palus Üldkohtu kantseleisse 25. juulil 2019 saabunud seisukohtades Üldkohtul:
– jätta hagejate taotlus rahuldamata;
– määrata hüvitatavate kohtukulude kogusummaks 43 150 eurot.
13 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kolmanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
Õiguslik käsitlus
14 Kodukorra artikli 170 lõikest 3 tuleneb, et kui hüvitatavate kulude üle tekib vaidlus, lahendab Üldkohus selle huvitatud poole taotluse alusel määrusega, mis ei kuulu edasikaebamisele, andes enne seda poolele, keda taotlus puudutab, võimaluse esitada enda seisukoht.
15 Kodukorra artikli 140 punkti b kohaselt kuuluvad hüvitamisele menetlusega seotud vältimatud poolte kulud, eelkõige sõidu- ja elamiskulud ning esindaja-, nõustaja- või advokaaditasud. Sellest sättest tuleneb, et hüvitatavad kulud piirduvad ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kuludega ning teiselt poolt kuludega, mis on sel menetlusega seoses vältimatud (vt 28. juuni 2004. aasta kohtumäärus Airtours vs. komisjon, T‑342/99 DEP, EU:T:2004:192, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Käesolevas kohtuasjas hüvitamisele kuuluvate kohtukulude suurust tuleb hinnata nende kriteeriumide põhjal.
Advokaaditasu hüvitatav summa
17 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub kohtul õigus määrata kindlaks selle tasu suurus, mida pooled oma advokaatidele maksavad, ent ta võib kindlaks määrata summa, mis tuleb hüvitada poolel, kellelt kohtukulud välja mõistetakse. Kohtukulude kindlaksmääramise taotluse lahendamisel ei ole Üldkohus kohustatud arvestama liikmesriigis kehtestatud advokaatide tasumäärasid ega võimalikku kokkulepet selle kohta asjaomase poole ja tema esindajate või nõustajate vahel (vt 28. juuni 2004. aasta kohtumäärus Airtours vs. komisjon, T‑342/99 DEP, EU:T:2004:192, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Lisaks sellele peab Üldkohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel samuti vabalt hindama juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja laadi, selle tähtsust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi vaidluses (vt 28. juuni 2004. aasta kohtumäärus Airtours vs. komisjon, T‑342/99 DEP, EU:T:2004:192, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Üldkohus tõdeb esiteks seoses vaidluste eseme, laadi ja tähtsusega liidu õiguse seisukohast ning seoses nende kohtuasjade keerukusega, et põhimenetlused käsitlesid sisuliselt kaheksat dumpinguvastases valdkonnas esitatud tühistamishagi, milles käsitleti kolme samasugust väidet. Esimese ja teise väite eesmärk oli vaidlustada nõukogu otsus loobuda uurimisaluste eksportivate tootjate põhitoorainete dokumenteeritud hindade kasutamisest hinnamoonutuste tõttu, mis olid tingitud nimetatud toorainete diferentseeritud ekspordimaksu süsteemist, ja asendada need võrdlushindadega. Esimese väite raames väitsid hagejad, et selline toimimisviis ei ole kooskõlas komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; edaspidi „alusmäärus“), artikli 2 lõike 5 esimese ja teise lõiguga. Teise väite raames väitsid nad, et see otsus ei ole kooskõlas GATTi VI artikli rakendamise lepinguga (EÜT 1994, L 336, lk 103). Kolmanda väite kohaselt rikkus nõukogu alusmääruse artikli 3 lõiget 7 sellega, et tuvastas põhjusliku seose Argentinast pärit biodiisli impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel.
20 Tuleb märkida, et esimeses väites esitati liidu õiguse seisukohalt oluline küsimus, mis oli teatava faktilise ja õigusliku keerukusega ning vajas põhjalikku analüüsi, nagu väidavad hagejad. Nimelt puudutas see väide alusmääruse artikli 2 lõike 5 kohaldamist, mis näeb sisuliselt ette erinevad võimalused, mille alusel institutsioonid võivad samasuguse toote normaalväärtuse arvutamiseks selle määruse tähenduses võtta arvesse eelkõige uurimisaluse toote tootmise ja müügiga seotud kulusid. Käesolevas asjas väitsid hagejad, et nõukogu rikkus sisuliselt alusmääruse artikli 2 lõiget 5, kui ta lükkas alusmääruse tähenduses samasuguse toote normaalhinna arvutamisel tagasi hagejate registrites sisalduvate toorainete hinnad. Nad heitsid nõukogule eelkõige ette 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsuse Acron ja Dorogobuzh vs. nõukogu (T‑235/08, ei avaldata, EU:T:2013:65) väära kohaldamist. Sellest tuleneb, et see hagi väide vajas põhjalikku analüüsimist, kuivõrd sellest tuleneva küsimuse tõttu otsustas Üldkohus eelkõige tõendamiskoormise ja kaalutlusõiguse üle, mis on liidu institutsioonidel samasuguse toote normaalväärtuse arvutamisel alusmääruse tähenduses (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtumäärus Unitec Bio jt vs. nõukogu, C‑602/16 P‑DEP, ei avaldata, EU:C:2019:1148, punktid 30–32).
21 Muude väidete kohta tuleb märkida, et need ei olnud eriti keerulised.
22 Teiseks tuleb poolte jaoks kohtuasjast tulenevate majanduslike huvide kohta korrata, et vaidlustatud aktiga kehtestati hagejate ekspordi suhtes lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 216,64–245,67 eurot netotonni kohta. Nagu väidab nõukogu, ei saa juhul, kui kohtuasjad puudutavad hagejate majanduslikke huve, seda huvi pidada ebatavaliseks või märkimisväärselt erinevaks huvist, mis on dumpinguvastaseid tollimakse kehtestava uurimismenetluse aluseks.
23 Mis kolmandaks puudutab kohtuvaidlusega seotud töökoormust, siis paluvad hagejad Üldkohtul määrata nende kaheksa hagi raames advokaaditasu hüvitamiseks hüvitatavate kulude summaks 184 837,50 eurot, mis nende väitel vastab nelja advokaadi 543 töötunni ja veidi üle 340 euro suuruse kaalutud keskmise tunnitasu summale.
24 Nõukogu vaidlustab advokaatide arvu, tundide arvu ja kohaldatud tunnitasu. Ta kinnitab, et kõigi kaheksa menetluse jaoks Üldkohtus piisas üheainsa advokaadi, kelle tunnitasu on 250 eurot, maksimaalselt 170 tunni pikkusest tööst.
25 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hagejad esitavad oma taotluse põhjendamiseks oma advokaatide töötundide üksikasjaliku ülevaate (timesheets), mis sisaldab üksikasjalikku teavet töö liigi, töötatud tundide ja vastavate tunnitasude kohta. Sellest dokumendist nähtub, et neli advokaati töötasid kokku 540,75 tundi, mille kogumaksumus oli hinnanguliselt 184 837,50 eurot.
26 Esiteks tuleb välistada teatavad tunnid, mis ei saa kuuluda hüvitatavate kulude kategooriasse eespool punktis 15 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna need ei ole Üldkohtu põhimenetluses vältimatud.
27 Seega ei kuulu tunnid, mis vastavad Cámara Argentina de Biocombustibles (Carbio) hagile kulunud ajale, kes ei ole käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse pool ja kelle kohtukulud 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu (T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509) jäeti tema enda kanda, hüvitamisele kuuluvate kulude kategooriasse. Eelkõige tuleb sellest taotlusest välja jätta tunnid, mis kulusid nõukogu vastuväidetele Carbio hagi vastuvõetavuse kohta vastamiseks.
28 Lisaks tuleb jätta hüvitamata kohtukulud, mis on seotud ajavahemikega, mille jooksul Üldkohus ühtki menetlustoimingut ei teinud, kuna need kulud ei saa olla otseselt seotud advokaadi poolt esindamisega Üldkohtus (21. detsembri 2010. aasta kohtumäärus Le Levant 015 jt vs. komisjon, T‑34/02 DEP, EU:T:2010:559, punktid 33 ja 34). Samuti tuleb tagasi lükata suulisest menetlusest hilisema perioodiga seotud kohtukulud, kuivõrd pärast kohtuistungit ei ole tehtud ühtegi menetlustoimingut (24. jaanuari 2002. aasta kohtumäärus Groupe Origny vs. komisjon, T‑38/95 DEP, EU:T:2002:13, punkt 31).
29 Käesolevas asjas registreeriti 2,5 töötundi tunnihinnaga 300 eurot, mis vastab Luxembourgist (Luksemburg) tagasisõidule kulunud ajale pärast põhimenetlustes 28. oktoobril 2015 toimunud kohtuistungit ja pärast kohtuistungit toimunud järeltööd. Sellega seoses tuleb tõdeda, et menetluse suuline osa avati uuesti 22. veebruaril 2016. Üldkohus esitas 22. veebruaril 2016 ja 23. märtsil 2016 võetud menetlust korraldavate meetmetega hagejatele küsimusi. Arvestades aga aega, mis kulus 28. oktoobri 2015. aasta kohtuistungilt tagasisõidu ja menetlust korraldavate meetmete võtmise vahel, ei saanud kõnealuseid tunde pühendada nimetatud menetlust korraldavatele meetmetele antavale vastusele, kuna Üldkohus ei olnud neid meetmeid veel vastu võtnud. Järelikult tuleb eespool nimetatud tunnid vältimatute kulude hulgast välja jätta põhjusel, et need on seotud selle ajavahemikuga, mille jooksul ühtegi menetlustoimingut ei tehtud ja need ei ole seega otseselt seotud advokaatide poolt esindamisega Üldkohtus.
30 Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et kui ühe poole advokaadid on teda juba abistanud asjaomasele kohtuvaidlusele eelnevates menetlustes või toimingutes nagu käesolevas asjas, tuleb arvesse võtta asjaolu, et neil advokaatidel on teadmised vaidluse seisukohast olulistest asjaoludest, mis lihtsustavad nende tööd ja vähendavad kohtumenetluse ettevalmistamise aega (21. detsembri 2010. aasta kohtumäärus Le Levant 015 jt vs. komisjon, T‑34/02 DEP, EU:T:2010:559, punkt 43).
31 Sellega seoses väidavad hagejad, et haldusmenetluses ei käsitletud teatavaid küsimusi, mis esitati Üldkohtule kostja vastuses, eelkõige küsimusi seoses hagide vastuvõetavusega. Siiski tuleb märkida, et vastuväited hagide vastuvõetavuse kohta puudutasid üksnes kahte hagejat, kes on käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse pooled, nimelt Cargill, kes on hageja kohtuasjas T‑117/14, ja Unitec Bio, kes on hageja kohtuasjas T‑111/14, ning et nimetatud hagejad vastasid neile oma repliikides kahes identses ja väga lihtsas lõigus.
32 Kolmandaks põhjendavad hagejad suurt töötundide arvu asjaoluga, et nende advokaadid pidid töötama kaheksa hagiga. Hagejad, kes viitavad selles osas 13. mai 2019. aasta kohtumääruse Giant (China) vs. nõukogu (T‑425/13 DEP, ei avaldata, EU:T:2019:340) punktile 35, leiavad aga, et liidu kohus leidis, et mõistlik oli arvestada 190 tundi ühe hageja kohta. Seda kohtupraktikat arvestades ei saa seega 543 tundi kaheksa hagi kohta pidada ülemääraseks. Lisaks olid käesolevad kohtuasjad keerulisemad kui need, milles tehti 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Giant (China) vs. nõukogu (T‑425/13, ei avaldata, EU:T:2015:896). Hagejad lisavad, et kuigi teatavad küsimused on kaheksas kohtuasjast sarnased, tuleb teisi menetluslikke küsimusi, nagu andmete konfidentsiaalsus, vastuvõetavus ja töötlemine, käsitleda iga hageja puhul individuaalselt.
33 Üldkohus märgib, et kuigi käesolev olukord, milles käsitletakse kaheksat hagi, võib õigustada suuremat töötundide arvu, kui ühe menetluse ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks Üldkohtus vaja on, tuleb siiski arvesse võtta asjaomaste kohtuasjade õiguslikku ja faktilist sarnasust, mis tekitas advokaatidele töö kokkuhoidu.
34 Käesolevas asjas tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõigi kaheksa hageja menetlusdokumendid olid – välja arvatud mõned erinevused – sisuliselt identsed ning et nad vastasid Üldkohtu küsimustele ühte moodi. Nimelt esitati alusmääruse artikli 2 lõike 5 kohaldamisega seotud õiguslikud ja faktilised küsimused samas sõnastuses, nii et neile vastati peaaegu identsete põhjendustega 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses LDC Argentina vs. nõukogu (T‑118/14, ei avaldata, EU:T:2016:502), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Cargill vs. nõukogu (T‑117/14, ei avaldata, EU:T:2016:503), 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Unitec Bio vs. nõukogu (T‑111/14, EU:T:2016:505) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu (T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509). Sellistest sarnasustest seotud kohtuasjade vahel tulenes vältimatult töökokkuhoid (vt selle kohta 27. aprilli 2009. aasta kohtumäärus Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Conceria Toska (TOSKA), T‑263/03 DEP, ei avaldata, EU:T:2009:118, punkt 17; 27. aprilli 2009. aasta kohtumäärus Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, T‑28/04 DEP, ei avaldata, EU:T:2009:119, punkt 17, ning vt selle kohta ka 12. mai 2016. aasta kohtumäärus Ningbo Yonghong Fasteners vs. nõukogu, T‑150/09 DEP, ei avaldata, EU:T:2016:317, punkt 28).
35 Lisaks, kuigi vastuvõetavuse küsimused hagiavalduse ja repliigi koostamise staadiumis tingisid mõne hagi põhjalikuma käsitlemise vajaduse, tuleb märkida – nagu on juba mainitud eespool punktis 31 –, et need küsimused puudutasid käesolevas kohtukulude kindlaksmääramise menetluses ainult kahte hagejat ja et neid käsitleti nimetatud hagejate menetlusdokumentides ühtemoodi, mistõttu Üldkohus vastas neile samade põhjendustega 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Cargill vs. nõukogu (T‑117/14, ei avaldata, EU:T:2016:503) ja nõukogu 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Unitec Bio vs. nõukogu (T‑111/14, ei avaldata, EU:T:2016:505). Kohtuasjades T‑112/14–T‑116/14 ja T‑118/14 esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused olid samuti identsed.
36 Neljandaks tuleb meenutada, et liidu kohus peab peamiselt arvesse võtma töötundide koguarvu, mida saab objektiivselt pidada vältimatuks Üldkohtu menetluses, sõltumata advokaatide arvust, kelle vahel osutatud teenuse osutamine võidi jagada (28. juuni 2004. aasta kohtumäärus Airtours vs. komisjon, T‑342/99 DEP, EU:T:2004:192, punkt 30).
37 Võttes käesoleval juhul arvesse eelkõige vaidluste olulisust liidu õiguse seisukohast ja ühe talle esitatud väitega seotud raskusi, määrab Üldkohus advokaatide tööaja pikkuseks, mis on objektiivselt vältimatu kaheksa hageja esindamiseks kohtumenetluses, 408 tundi. See hõlmab tühistamishagide, repliikide, väga lühikeste konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste koostamist kohtuasjades T‑112/14–T‑116/14 ja T‑118/14 ning nende menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsete versioonide ettevalmistamist, vastuseid menetlusse astuja seisukohtadele, mille esitasid nii komisjoni kui ka EBB, kohtuistungi ettevalmistamist ja hagejate esindamist kohtuistungil ning hagejate ühiseid vastuseid Üldkohtu küsimustele, mis esitati pärast kohtuistungit. Tuleb täpsustada, et eespool nimetatud tööajast tuleb seitsme ülejäänud juhtumi käsitlemise põhimudelina kasutatava üheainsa tüüpkohtuasja ettevalmistamisele anda rohkem tunde kui seitsmes ülejäänud kohtuasjas.
38 Taotluses mainitud kaalutud keskmise tunnitasu, mis on veidi kõrgem kui 340 eurot, kohta leiab Üldkohus, et sellist tunnitasu võib kohaldada kirjalike dokumentide ettevalmistamisele ja koostamisele ning kohtuistungi ettevalmistamisele ja sellel osalemisele, kui tegemist on ainult ühe tüüpkohtuasjaga, mida kasutatakse seitsme muu kohtuasja põhimudelina. Üldkohus leiab samuti, et arvestades seda, et ülejäänud seitsme kohtuasjaga seotud töö, mis tehti tüüpkohtuasja ettevalmistamise alusel, on lihtsam, on aluseks võetav tunnitasu 220 eurot.
39 Neil asjaoludel on õigesti hinnatud hagejatele hüvitatavaid tasusid, määrates nende summaks 110 160 eurot.
Hüvitatavad kulud
40 Hagejad nõuavad 974 eurot põhimenetlustes toimunud üheainsa istungiga seotud sõidu- ja elamiskulude eest.
41 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et sõidu- ja majutuskulude hüvitamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad kaks hotelliarvet kogusummas 728 eurot ja dokumendi, milles selgitatakse, et sõidukulud arvutati autotranspordi kulude alusel, milleks on 0,5 eurot kilomeetri kohta ehk kokku 246 eurot.
42 Kahe advokaadi kohtuistungil osalemise tasu kohta rõhutab nõukogu, et objektiivselt on vältimatud ainult need kulud, mis vastavad ühe advokaadi tasule, ning teeb ettepaneku hüvitada summa 350 eurot.
43 Selles osas leiab Üldkohus, et isegi kui kohtuasjad ongi väga sarnased, pidid advokaadid kohtuistungit ette valmistama ja sellel kaheksat hagejat esindama. Seega on põhjendatud, et kahe nõustaja kohtuistungil osalemiseks kantud kulusid käsitatakse kodukorra artikli 140 punkti b tähenduses vältimatuna.
44 Sellest tuleneb, et kahe advokaadi reisi- ja elamiskulusid, mis on seotud hagejate abistamisega 28. oktoobri 2015. aasta kohtuistungil, tuleb õiglaselt hinnata, määrates nende summaks 974 eurot.
Käesoleva menetluse kulud
45 Üldkohus arvestab hüvitatavate kohtukulude summat kindlaks määrates kõigi kohtuasja asjaoludega kuni kohtukulude kindlaksmääramise kohtumääruse kuulutamiseni, sealhulgas kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega seotud vältimatute kuludega (23. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Kerstens vs. komisjon, T‑498/09 P‑DEP, ei avaldata, EU:T:2012:147, punkt 15).
46 Selle 1539 euro suuruse summa kohta, mida nõutakse käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise menetluse läbiviimise eest, tuleb märkida, et see ei ole ülemäärane, isegi kui kohtukulude kindlaksmääramise taotlus on pigem standardne.
47 Neil asjaoludel tuleb käesoleva menetlusega seotud hagejate kohtukuludeks määrata 1539 eurot.
Viivitusintressi nõue
48 Hagejad paluvad hüvitatavate kulude summale lisada viivitusintress.
49 Seoses sellega tuleb korrata, et viivitusintressi tasumise kohustuse võimalik kindlakstegemine ja kohaldatava intressimäära kindlaksmääramine kuuluvad kodukorra artikli 170 lõigete 1 ja 3 alusel Üldkohtu pädevusse (vt 19. juuli 2017. aasta kohtumäärus Yanukovych vs. nõukogu, T‑348/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2017:549, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb taotlus – lisada kohtukulude kindlaksmääramise käigus tasumisele kuuluvatele summadele viivitusintress – rahuldada selle ajavahemiku osas, mis jääb kohtukulude kindlaksmääramise kohtumääruse teatavakstegemise ja kohtukulude tegeliku tasumise vahele (vt 19. juuli 2017. aasta kohtumäärus Yanukovych vs. nõukogu, T‑348/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2017:549, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Üldkohus leiab, et viivitusintressi määra kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju, kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1), artikli 83 lõike 2 punkti b. Kohaldatava viivitusintressi määr arvutatakse seega vastavalt Euroopa Keskpanga (EKP) poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud ja Euroopa Liidu Teataja C‑seerias avaldatud intressimäärale, mis kehtib selle kuu esimesel kalendripäeval, mil tähtaeg möödub, ning millele lisandub kolm ja pool protsendipunkti (vt 19. juuli 2017. aasta kohtumäärus Yanukovych vs. nõukogu, T‑348/14 DEP, ei avaldata, EU:T:2017:549, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Järelikult tuleb ette näha, et hüvitatavate kulude summale lisandub alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest viivitusintress määras, mis arvutatakse EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määra alusel, mida on suurendatud kolme ja poole protsendipunkti võrra.
52 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et nõukogu poolt hagejatele hüvitatavate kulude kogusumma on 112 673 eurot, millele lisandub viivitusintress alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Euroopa Liidu Nõukogu poolt hagejatele Unitec Bio SA, Molinos Río de la Plata SA, Oleaginosa Moreno Hermanos SACIFI y A, Vicentin SAIC, Aceitera General Deheza SA, Bunge Argentina SA, Cargill SACI, LDC Argentina SA hüvitatavate kulude kogusumma on 112 673 eurot;
2. Nimetatud summale lisandub viivitusintress alates kohtumääruse kättetoimetamise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani.
Luxembourg, 10. märts 2020