Kohtuasi C‑90/22
„Gjensidige“ ADB
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas)
Euroopa Kohtu (esimene koda) 21. märtsi 2024. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikkel 45 – Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumine – Artikkel 71 – Selle määruse seos konkreetset valdkonda käsitleva konventsiooniga – Rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR) – Artikli 31 lõige 3 – Samal ajal pooleli olevad kohtuasjad (lis pendens) – Kohtualluvuse kokkulepe – Mõiste „avalik kord“
1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 1215/2012 – Seos konkreetset valdkonda käsitlevate konventsioonidega – Rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon – Otsus sellise lepingu alusel esitatud hagi kohta – Võimalus keelduda sellise otsuse tunnustamisest põhjusel, et eiratud on kohtualluvuse kokkulepet – Määruse kohaldatavus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1215/2012, artikli 71 lõige 1 ja lõike 2 punkt b)
(vt punktid 41 ja 44–47)
2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 1215/2012 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Keeldumise alused – Erandliku kohtualluvuse eiramine – Kohaldamisala – Liikmesriigi kohtu otsus, millega eiratakse kohtualluvuse kokkulepet – Väljajätmine – Selle riigi avaliku korra rikkumine, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1215/2012, artikkel 25, artikli 45 lõike 1 punkt a, punkti e alapunkt ii ja lõige 3)
(vt punktid 52, 53, 56–59, 72–76 ja resolutsioon)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus, kellele esitati eelotsusetaotlus, täpsustas, millise ulatusega on liikmesriikides tehtud kohtuotsuste Brüsseli Ia määruses(1) ette nähtud tunnustamisest keeldumise alused juhul, kui otsuse teinud kohus on sedastanud, et asi allub temale, eirates rahvusvahelise veo lepingus sisalduvat kohtualluvuse kokkulepet.
ACC Distribution UAB oli sõlminud veoettevõtjaga Rhenus Logistics UAB lepingu, mille ese oli kaupade vedamine Madalmaadest Leedusse. Veo käigus varastati osa kaubast ning kindlustusselts Gjensidige ADB hüvitas selle ACC Distributionile.
Rhenus Logistics esitas 2017. aasta veebruaris Madalmaade kohtule hagi oma vastutuse piiramise tuvastamiseks. Nimetatud kohus sedastas, et asi allub temale, ning asus seisukohale, et ACC Distributioni ja Rhenus Logisticsi vahel sõlmitud lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt asi allub Leedu kohtule, on tühine, kuna see piirab rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis (edaspidi „CMR“) ette nähtud kohtualluvuse valikut.(2)
Gjensidige pöördus 2017. aasta septembris Leedu kohtusse, paludes Rhenus Logisticsilt välja mõista ACC Distributionile makstud hüvitis. Nimetatud kohus peatas menetluse, kuni Madalmaade kohus tegi 2019. aastal lõpliku otsuse Rhenus Logisticsi vastutuse piiramise kohta. Seejärel lükkas Leedu kohus Gjensidige hagi tagasi, kuna Madalmaade kohtu otsus oli jõustunud. Apellatsioonikohus jättis hagi tagasi lükkava otsuse muutmata.
Lietuvos Aukščiausiasis Teismasel (Leedu ülemkohus) tekkis Gjensidige esitatud kassatsioonkaebust lahendades küsimus, kas CMR on Brüsseli Ia määrusega kooskõlas, kuna nimetatud konventsioon võimaldab jätta arvestamata kohtualluvuse kokkulepped, mis nimetatud määruse kohaselt on üldjuhul erandlikud.(3) Lisaks, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus oli seisukohal, et nimetatud määruses ei ole sõnaselgelt sätestatud põhjusi, mille alusel võib keelduda teises liikmesriigis tehtud sellise kohtuotsuse tunnustamisest, milles on kohtualluvuse kokkulepet rikutud, palus nimetatud kohus selgitada, kas niisuguste kokkulepete kaitset ei tuleks mitte laiendada selliste kohtuotsuse tunnustamisele ja täitmisele. Seetõttu otsustas ta esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt, kuna põhikohtuasjas käsitletav rahvusvahelise veo leping kuulub nii Brüsseli Ia määruse kui ka CMRi kohaldamisalasse, analüüsis Euroopa Kohus, kas võimalikku sellise kohtuotsuse tunnustamisest keeldumist, mis on tehtud hoolimata sellest, et on sõlmitud kokkulepe kohtualluvuse määramiseks teise liikmesriigi kohtu kasuks, tuleb hinnata Brüsseli Ia määruse või CMRi alusel.
Esiteks on sellega seoses Brüsseli Ia määruses(4) ette nähtud, et liikmesriigi kohtus konkreetset valdkonda käsitlevas konventsioonis sätestatud kohtualluvuse kohaselt tehtud kohtuotsuseid tuleb teistes liikmesriikides tunnustada ja täita vastavalt sellele määrusele, mille sätteid võib igal juhul kohaldada ka siis, kui selles konventsioonis on kindlaks määratud nende kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise tingimused. CMR(5) piirdub sellega, et selles on seatud kohtuotsuse täitmise tingimuseks asjaomases riigis selleks ette nähtud formaalsuste täitmine, mis ei või siiski hõlmata asja läbivaatamist.
Teiseks ei tohi niisuguse konventsiooni kohaldamine kahjustada liidus tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevaid põhimõtteid. Vastastikuse usalduse põhimõtet puudutavas osas ei ole kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotluse saanud riigi kohus mingil juhul paremas olukorras kui otsuse teinud riigi kohus, selleks et otsustada, kas asi allub viimati nimetatud kohtule, mistõttu Brüsseli Ia määrus üldjuhul ei luba liikmesriigi kohtul kontrollida seda, kas asi allus teise liikmesriigi kohtule.
Neil asjaoludel tuleb võimalikku tunnustamisest keeldumist hinnata Brüsseli Ia määrusest lähtudes.
Olles teinud selle täpsustuse, järeldas Euroopa Kohus esimesena Brüsseli Ia määruse artikli 45 lõike 1 punkti a(6) ja punkti e alapunkti ii(7) sõnastusest, et liikmesriigi kohus ei saa keelduda teise liikmesriigi kohtu otsust tunnustamast põhjusel, et see teine kohus on sedastanud, et asi allub temale, eirates kohtualluvuse kokkulepet.
Teisena kinnitavad seda grammatilist tõlgendust nii nende sätete kontekst kui ka Brüsseli Ia määruse eesmärgid ja otstarve. Euroopa Kohus tuletas meelde, et kõnealuse määrusega kehtestatud süsteemis on reeglina ette nähtud vastastikune tunnustamine, samas kui põhjused, mille alusel võib kohtuotsuse tunnustamisest keelduda, on ammendavalt loetletud. Liidu seadusandja on aga otsustanud mitte arvata nende põhjuste hulka määruse nende sätete eiramist, mis käsitlevad kokkuleppest tulenevat kohtualluvust. Seega ei ole selles määruses ette nähtud kohtualluvuse kokkulepete kaitse(8) tagajärg see, et nende kokkulepete rikkumine iseenesest oleks tunnustamisest keeldumise alus.
Kolmandana märkis Euroopa Kohus, et käesoleval juhul ei võimalda miski tema käsutuses oleva toimiku põhjal järeldada, et Madalmaade kohtu otsuse tunnustamine oleks Leedu õiguskorraga lubamatult vastuolus, kuivõrd sellega rikutaks mõnda aluspõhimõtet. Eelkõige ei saa ainuüksi asjaolu, et hagi üle ei otsusta kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud kohus – mistõttu ei tehta selle hagi suhtes otsust vastava kohtu asukoha liikmesriigi õiguse alusel –, pidada nii raskeks õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumiseks, et vastava hagi kohta tehtud otsuse tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist või täitmist taotletakse.