EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
17. juuli 2008(*)
Elektrienergia siseturg – Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on lubatud kehtestada elektri ülekandele lisatasu seadusega määratud äriühingu kasuks, kes on kohustatud katma luhtunud kulud – Tollimaksuga samaväärse toimega maksud – Diskrimineerivad riigimaksud – Riigiabi
Kohtuasjas C‑206/06,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Rechtbank Groningeni (Madalmaad) 19. aprilli 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. mail 2006, menetluses
Essent Netwerk Noord BV,
keda toetab
Nederlands Elektriciteit Administratiekantoor BV
versus
Aluminium Delfzijl BV,
ja tagatise realiseerimise hagis
Aluminium Delfzijl BV
versus
Madalmaade riik,
ja tagatise realiseerimise hagis
Essent Netwerk Noord BV
versus
Nederlands Elektriciteit Administratiekantoor BV,
Saranne BV,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas (ettekandja), kohtunikud U. Lõhmus, J. N. Cunha Rodrigues, A. Ó Caoimh ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. mai 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Essent Netwerk BV, 1. jaanuarist 2005 Essent Netwerk Noord BV üldõigusjärglane, esindajad: advocat P. E. Mazel ja advocat E. Hamminga,
– Aluminium Delfzijl BV, esindajad: advocat A. J. van den Berg ja advocat M. Van Leeuwen,
– Nederlands Elektriciteit Administratiekantoor BV, esindajad: advocat J. K. de Pree ja advocat Y. de Vries,
– Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ning P. P. J. van Ginneken ja D. J. M. de Grave,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Lyal ja H. van Vliet,
olles 24. jaanuari 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 25, EÜ artikli 87 lõike 1 ja EÜ artikli 90 tõlgendamist.
2 See taotlus esitati elektrivõrgu haldaja Essent Netwerk Noord BV (edaspidi „Essent Netwerk”) ning elektrienergia ja ülekandmisteenuste ostja Aluminium Delfzijl BV (edaspidi „Aldel”) vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks oli ajavahemikus 1. august 2000 kuni 31. detsember 2000 elektri ülekandmise eest nõutud lisatasu.
3 Menetlusse astumise ja tagatise realiseerimise hagi raames osalevad kohtuvaidluses ka seadusega määratud äriühing Nederlands Elektriciteit Administratiekantoor BV, varem Samenwerkende ElektriciteitsProduktiebedrijven NV (edaspidi „SEP”), Madalmaade riik ja äriühing Saranne BV, mis on SEP‑i tütarettevõtja ja kõrgepingevõrgu operaator.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiivis 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3; edaspidi „direktiiv”) kehtestatakse elektri tootmise, ülekandmise ja jaotamise ühiseeskirjad.
5 Direktiivi IV, VI ja VII peatükk käsitlevad vastavalt ülekandevõrgu kasutamist, eristamist ja raamatupidamise läbipaistvust ning võrgule juurdepääsu korraldamist.
6 Direktiivi artikli 24 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Need liikmesriigid, kus enne käesoleva direktiivi jõustumist võetud kohustusi või antud tegevusgarantiisid ei tohi käesoleva direktiivi sätete tõttu täita, võivad taotleda üleminekukorda, mille komisjon võib neile anda, võttes muu hulgas arvesse asjaomase võrgu suurust, selle ühendamise määra ning elektritööstuse struktuuri. Komisjon teatab enne otsuse tegemist nendest taotlustest liikmesriikidele, võttes arvesse konfidentsiaalsuskohustust. Otsus avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.
2. Üleminekukorra kehtimise aeg on piiratud ning seotud lõikes 1 nimetatud kohustuste või garantiide tähtajaga. Üleminekukord võib hõlmata erandeid käesoleva direktiivi IV, VI ja VII peatükist. Üleminekukorra taotlustest tuleb komisjonile teatada hiljemalt üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist.”
Siseriiklik õigus
7 Enne elektrisektori liberaliseerimist Madalmaades tootsid elektrienergiat neli piirkondlikku ettevõtjat.
8 16. novembri 1989. aasta seaduse elektri tootmise, impordi, ülekandmise ning müügi korra kohta (Elektriciteitswet; Staatsblad 1989, nr 535; edaspidi „EW 1989”) artikli 2 kohaselt oli nendele elektritootjatele koos selleks määratud äriühinguga (nende ühine tütarettevõtja SEP) antud kohustus tagada usaldusväärne ning tõhus avalik elektrivarustus võimalikult madalate hindade eest ning lähtudes üldisest huvist. Nimetatud ülesande täitmiseks oli SEP 1986. aastal sõlminud oma aktsionäridega koostöölepingu. EW 1989 oli selle lepingu õiguslik alus ajavahemikus, mis algas 1990. aastal.
9 Kogu toodetavat ja imporditavat elektrit haldas SEP. Neli tootjat kandsid kulud ühiselt SEP‑i kaudu. SEP‑i kogukulud võimaldasid määrata jaotamissektorilt nõutava elektrihinna, arvestades majandusministeeriumi kehtestatud piirhinda.
10 Kui elektriturg ei olnud veel avatud, tegid SEP või SEP ja tootjad koostöölepingu raames teatavaid investeeringuid osaliselt ametivõimude õhutusel, mis oli tingitud varustus- ja tarnimiskindluse ning säästva kasutuse kaalutlustest. Kõnealuseid investeeringuid tehti eelkõige i) pikaajalisteks elektri ja gaasi impordi lepinguteks, mille SEP sõlmis välismaiste elektri- ja gaasitootjatega; ii) nähtavasti tootjate poolt kaugkütte projektide raames sõlmitud kokkulepeteks ning iii) eksperimentaalse ja ökoloogilise söegaasistamistehase Demkolec ehitamiseks. Oli arvata, et nendele projektidele tehtud kulutusi ei saa pärast liberaliseerimist tagasi. Need olid komisjoni kasutatava terminoloogia kohaselt turule mittevastavad kulud või „luhtunud kulud” (stranded costs).
11 SEP, neli tootjat ja 23 jaotusettevõtjat sõlmisid 21. jaanuaril 1997 kokkuleppe (edaspidi „koostööprotokoll”) jaotusettevõtjatele elektri tarnimise kohta aastatel 1997–2000.
12 Nimetatud vastastikuse mõistmise protokoll nägi eelkõige ette, et jaotusettevõtjad maksavad turule mittevastavate kulude katteks SEP‑ile ühiselt kuni aastani 2000 igal aastal 400 000 000 Hollandi kuldnat (st kogusummas 1,6 miljardit Hollandi kuldnat).
13 Jaotusettevõtjate poolt selle summa tasumist rahastati väikestele, keskmistele ja suurtele tavatarbijatele kohaldatava hinna tõstmisega. Suured eritarbijad maksid turule mittevastavate kulude eest vaid osaliselt või ei maksnud üldse EW 1989 artikli 32 tõttu, mis nägi ette võimaluse sõlmida nendega kokkuleppeid.
14 Direktiiv võeti Madalmaades üle 2. juuli 1998. aasta seadusega elektri tootmise, impordi, ülekandmise ning müügi korra kohta (Elektriciteitswet; Staatsblad 1998, nr 427; edaspidi „EW 1998”), millega tunnistati EW 1989 kehtetuks alates 1. juulist 1999. Esimesena nimetatud seadusega eraldati jaotusvõrkude haldamine elektri jaotamisest.
15 Vastastikuse mõistmise protokoll sai õigusliku aluse EW 1998 uue artikli 97 lõike 2 näol (lisatud 1. juuli 1999 seadusega; Staatsblad 1999, nr 260), mille kohaselt tuli protokolli täita 1. jaanuarini 2001.
16 Selle seadusega anti kolmest eksperdist koosnevale komisjonile, mida juhtis Herkströter (edaspidi „Herkströteri komisjon”), ülesanne esitada arvamus turule mittevastavaid kulusid hüvitavate meetmete vajalikkuse kohta. Nimetatud komisjon esitas 18. novembril 1999 oma arvamuse majandusministrile. See komisjon oli jõudnud järeldusele, et valitsus peaks määrama hüvitise üksnes turule mittevastavate kulude kohta, mida ta oli ise esile kutsunud, nimelt seoses kaugkütte projektidega ja tehasega Demkolec. Teisi turule mittevastavaid kulusid ja eelkõige neid, mis tekkisid seoses impordilepingutega, peaksid kandma tootjad Herkströteri komisjoni pakutud kvoodi alusel.
17 21. detsembril 2000 võeti vastu elektri tootmise valdkonda käsitlev üleminekuseadus (Overgangswet Elektriciteitsproductiesector; Staatsblad 2000 nr 607; edaspidi „OEPS”), mis reguleeris eeskätt turule mittevastavate kulude küsimust.
18 Nii kõnealuse seaduse seletuskiri kui ka selle esimene põhjendus viitavad vastastikuse mõistmise protokolli kehtetusele elektri tootmise liberaliseerimise tõttu. Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtule antud selgitustest, et kuigi vastastikuse mõistmise protokoll muutus kehtetuks alles 1. jaanuarist 2001, ei olnud protokolli täitmine selliselt, nagu oli alguses ette nähtud, enam võimalik, eriti aastal 2000, kuna suurte eritarbijate suhtes kohaldati uusi eeskirju.
19 OEPS‑i artikkel 9 – mis jõustus 29. detsembril 2000 ja mida kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2000, nagu näeb ette selle seaduse artikkel 25 – kehtestab 2000. aastal tekkinud ja turule mittevastavate kulude rahastamise korra. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:
„1. Lisaks summale, mida ta peab lepingu alusel maksma selle territooriumi ülekandevõrgu operaatorile, kus ta asub, peab klient, v.a kaitstud klient, maksma selle ülekandevõrgu operaatorile 0,0117 kuldnat kilovatt-tunni eest, mis arvutatakse kogu selle energia koguse alusel, mille võrguoperaator kandis kliendile üle 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000.
2. Lisaks summale, mida ta peab lepingu alusel maksma selle territooriumi loa omanikule, kus ta asub, peab kaitstud klient maksma selle loa omanikule 0,0117 kuldnat kilovatt-tunni eest, mis arvutatakse kogu selle energia koguse alusel, mida see loa omanik kandis üle kliendile 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000.
3. Kui klient on teinud võrguoperaatorile või loaomanikule lõikes 1 või 2 ette nähtud summa tasumiseks 2000. aasta või selle osa eest ettemakse, arvutab võrguoperaator või loaomanik 2000. aasta lõpparvestuses selle ettemakse maha talle makstavast kogusummast.
4. Nende summade kogusumma, mida kliendid peavad lõigete 1 ja 2 alusel maksma, kannavad võrguoperaatorid või loa omanikud enne 1. juulit 2001 üle selleks määratud äriühingule.
5. Selleks määratud äriühing teavitab ministeeriumi lõikes 4 viidatud kogusummast ja lisab teatele audiitori kinnituse tsiviilseadustiku 2. raamatu artikli 393 lõike 1 tähenduses, milles kinnitatakse selle teabe usaldusväärsust. Kui kogusumma ületab 400 000 000 kuldnat, siis kannab selleks määratud äriühing nimetatud summat ületava osa üle ministeeriumile, kes suunab selle artiklis 7 nimetatud kulude katmiseks.”
20 Vastastikuse mõistmise protokoll muutus kehtetuks 1. jaanuaril 2001. Vastavalt OEPS‑i artikli 2 lõikele 1 olid neli kõnealust tootjat edaspidi ühiselt vastutavad OEPS‑i artikli 2 lõikes 2 loetletud turule mittevastavate kulude eest.
21 OEPS‑i artiklite 6–8 eesmärk oli see, et riik rahastaks 1. jaanuarile 2001 järgneval ajavahemikul nende turule mittevastavate kulude katmise, mis olid seotud kaugkütte projektidega ja tehasega Demkolec. Need artiklid olid sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 6
1. Minister kehtestab igal aastal vähemalt 10 aasta jooksul lisatasu, mida peavad tasuma kõik kliendid, välja arvatud võrguoperaatorid.
2. Lisatasu määratakse esimest korda 4 nädala jooksul käesoleva artikli jõustumise kuupäevast. Ülejäänud 9 aasta lisatasu määratakse kindlaks enne uue tariifi kohaldamise aastale eelneva aasta 1. oktoobrit.
3. Lisatasu moodustab teatava protsendi kogusummast, mille klient peab tasuma elektri ülekande eest kuni tema liitumispunktini ja süsteemis pakutavate teenuste osutamise eest.
4. Lisatasu ei või ületada 10% eespool lõikes 3 viidatud summast.
5. Minister kehtestab lisatasu kooskõlas sätetega, mis on vastu võetud ministri määrusega, mis sätestab igal puhul, et abi ei anta nende kulude katmiseks, mille jaoks on eraldatud teatav summa subsiidiumi või maksuõigusnormi kujul. Kui see osutub vajalikuks […] komisjoni soovitatud tõlgenduse järgimiseks, võib minister muuta baasi, mis on esitatud lõikes 3, mille alusel lisatasu tuleb maksta.
Artikkel 7
Lisatasust saadud tulu kasutatakse selleks, et subsideerida:
a. kulusid, mis kaasnesid kaugküttelepingutega, mille tootjad ja tarnijad sõlmisid enne [EW] 1989 kehtetuks tunnistamise kuupäeva, kui nende lepingute esemeks olevaid projekte alustati juba enne nimetatud kuupäeva;
b. äriühingu n.v. Demkolec aktsiate või Demkoleci eksperimentaalse söegaasistamistehase võõrandamise ja üleminekuga seotud kulusid ning
c. võrguoperaatorite poolt lisatasu kogumisega seotud kulusid.
Artikkel 8
1. Eespool artiklis 7 nimetatud abi antakse kooskõlas ministri kehtestatavate sätetega järgmistele isikutele:
a. juriidilised isikud, kes kannavad artikli 7 punktis a viidatud kulud, mille jaoks igale juriidilisele isikule makstakse igal aastal summa, mis vastab asjaomasel aastal tekkinud kuludele, mis arvutatakse kasutades kütuse hinnaga seotud riske arvesse võtvat meetodit, mis arvestab soojuse tootmist iga projekti kohta;
b. isikud, kes kannavad artikli 7 punktis b viidatud kulud.
2. Minister määrab lõike 1 punktis a viidatud juriidilistele isikutele abi alles pärast seda, kui on nendega koostanud hinnangu artikli 7 lõikes a toodud kulude kohta, mida nad peavad asjaomase aasta eest kandma; selleks teatavad asjaomased juriidilised isikud toodetud soojuse koguhulga esitatuna aasta kogumääras.
3. Minister määrab lõike 1 punktis b viidatud juriidilistele isikutele abi alles pärast seda, kui asjaomased isikud on äriühingu n.v. Demkolec aktsiad või Demkoleci eksperimentaalse söegaasistamistehase võõrandanud või üle andnud ja kui ta on nendega koostanud hinnangu kulude kohta, mida nad peavad kandma seoses nende aktsiate või selle tehase võõrandamise või üleminekuga.
4. Käesoleva artikli lõikes 1 viidatud ministri määrus sätestab igal puhul, et abi ei anta nende kulude katmiseks, mille jaoks on eraldatud teatav summa subsiidiumi või maksunormi kujul.
5. Artikli 7 alguses toodud tähtaega võib juhul, kui […] komisjon on selleks EÜ artikli 88 alusel nõusoleku andnud, ministri määrusega pikendada ajavahemiku võrra, mille puhul võetakse arvesse artikli 7 punktis a viidatud kokkulepete järelejäänud kehtivusaega.”
22 Neid artikleid kehtestav kuninglik määrus jäi siiski vastu võtmata. OEPS‑i artikkel 6 tunnistati 3. juuli 2003. aasta seadusega (Staatsblad 2003, nr 316) kehtetuks. Artiklid 7 ja 8 asendati sätetega, mis näevad ette toetuste andmise kaugkütte projektide ja Demkoleci tehase kulude katmiseks vastavalt komisjoni poolt 25. juuli 2001. aasta otsuses [SG (2001) D/290565] toimikus „riigiabi” N 597/1998 heakskiidetule.
Madalmaade valitsuse ja komisjoni suhtlus
23 Madalmaade valitsus teatas komisjonile 20. veebruari 1998. aasta kirjaga hüvitisest, mida kavatseti maksta neljale kõnealusele elektritootjast ettevõtjale, paludes tal need direktiivi artikli 24 alusel heaks kiita.
24 16. oktoobri 1998. aasta kirjaga edastas Madalmaade valitsus komisjonile täiendavat informatsiooni ja teavitas teda direktiivi artikli 24 ja vajaduse korral EÜ asutamislepingu artikli 92 (muudetuna EÜ artikkel 87) ja EÜ asutamislepingu artikli 93 (muudetuna EÜ artikkel 88) alusel üleminekukorrast ja eriti vastuvõetava OEPS‑i artiklite 6–8 eelnõust.
25 Komisjon leidis 8. juuli 1999. aasta otsuses 1999/796/EÜ Madalmaade poolt direktiivi 96/92/EÜ artikliga 24 kooskõlas esitatud üleminekukorra taotluse kohta (EÜT L 319, lk 34), et ettenähtud maksusüsteemi ja hüvitise ülemineku jaoks ei ole vaja teha erandit direktiivi IV, VI või VII peatükist ja et seetõttu ei saa neid lugeda üleminekukorraks direktiivi artikli 24 mõttes.
26 Otsuse 1999/796 põhjendus 42 näeb ette:
„[…] Hüvitise üleminek teatavatele elektritootjatele, mida rahastatakse tarbijatele kehtestatud tasu või maksuga, on järelikult selline meede, mida ei ole otseselt direktiivis nimetatud, kuid mida tuleb uurida konkurentsieeskirjade ja eelkõige [EÜ] artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. […]”
27 „Riigiabi” osa tõttu võtsid pooled üksteisega mitmel korral ühendust, vahetasid kirju ning lükkasid eespool viidatud teavitamisest 16. oktoobril 1998 kuni komisjoni 25. juuli 2001. aasta otsuseni toimiku uurimist mitu korda edasi.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei teatanud Madalmaad komisjonile ametlikult OEPS‑i artiklist 9, küll aga teatasid Madalmaad talle 30. augusti 2000. aasta kirjas kogu OEPS‑i eelnõust, sealhulgas ka selle seaduse artiklist 9.
29 Madalmaade valitsus märgib, et ta esitas komisjonile nimetatud seaduse eelnõu tervikteksti koos seletuskirjaga. Seda teksti sisaldavas kirjas oli käsitletud suurt hulka teemasid. 31. detsembril 2000 kehtetuks muutunud vastastikuse mõistmise protokolli kohta märkis Madalmaade valitsus, et selle õiguslik alus võidakse kaotada, st EW 1989 artikkel 97 võidakse kehtetuks tunnistada.
30 Kuna komisjon väljendas kahtlusi OEPS‑i artiklite 6–8 kooskõla kohta EÜ asutamislepinguga, siis otsustas Madalmaade valitsus enda väitel loobuda viidatud artiklite kehtestamisest ja plaanis rahastada teatavaid turule mittevastavaid kulusid üldistest vahenditest.
31 See valitsus väidab, et ta andis komisjonile 30. augusti 2000. aasta kirjas selgesti teada asjaolust, et OEPS‑i eelnõu artikkel 9 näeb ette kõrgema hinna. Kõnealune teade oli sõnastatud järgmiselt:
„Seaduseelnõu näeb [EW] 1998 alusel 2000. aastal rakendatava uue hinnastruktuuri raames, mille puhul eraldatakse jaotamistariif ja ülekandetariif, ette sätte, mille kohaselt võrguoperaatorid ja jaotusettevõtjad võivad ajutiselt oma tariife tõsta. Nii tagatakse, et vastastikuse mõistmise protokolli poolteks olevad endised jaotusettevõtjad saavad ka 2000. aastal endiselt täita sellest protokollist tulenevaid kohustusi. Nimetatud meede on [EW 1998] vastastikuse mõistmise protokolli õiguslikuks aluseks olnud sätte loogiline jätk. Palume põhjalikuma teabe saamiseks pöörata tähelepanu [OEPS‑i] ettepaneku artiklile 9 ja seda käsitlevatele lõikudele seletuskirjas.”
32 Komisjoni väitel ei palunud Madalmaade valitsus 30. augusti 2000. aasta kirjas tal uurida EÜ artiklite 87 ja 88 alusel OEPS‑i mitte eelnõu artiklit 9, vaid artikleid 6–8.
33 Komisjoni 25. juuli 2001. aasta otsusest nähtub, et 15. septembril 2000 toimus Madalmaade ametiasutuste ja komisjoni talituste koosolek ning et 2000. aasta oktoobris, novembris ja detsembris vahetati kirju. Viidatud otsuse kohaselt loobusid Madalmaade ametiasutused 27. juuni 2001. aasta kirjaga teatatud meetmete rahastamise korrast.
34 Komisjon jõudis 25. juuli 2001. aasta otsuses järeldusele, et teatatud abi, mis seisneb toetuste andmises kaugkütte projektide ja Demkoleci tehase kulude katmiseks, kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse ja et see meede on kooskõlas teatisega luhtunud kuludega seotud riigiabi analüüsimise metodoloogia kohta, mis võeti samuti vastu 25. juulil 2001.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
35 19. detsembril 1996 sõlmis „suur eritarbija” Aldel EW 1989 artikli 32 alusel SEP‑i, Elektriciteits – Productiemaatschappij Oost- en Noord-Nederland NV (tootja) ja Energie Distributiemaatschappij voor Oost- en Noord- Nederlandiga (jaotusettevõtja) lepingu elektrivõimsuse andmise ja elektrienergia tarnimise ning load management’i kohta.
36 Essent Netwerk on autonoomne juriidiline isik, võrguoperaator ja äriühingu Essent NV – mis on täies ulatuses provintsi ja kohalike omavalitsuste kontrollitav – tütarettevõtja. Essent Netwerk kandis ajavahemikus 1. augustist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 Aldeli ühendusse üle 717 413 761 kilovatt-tundi elektrit.
37 Essent Netwerk esitas OEPS‑i artikli 9 alusel 4. aprillil 2001 Aldelile arve koos käibemaksuga 9 862 646,25 kuldna (4 475 473,75 euro) kohta. Vaatamata Essent Netwerki nõudmisele, ei maksnud Aldel nõutud summat.
38 Põhikohtuasjas nõuab Essent Netwerk OEPS‑i artikli 9 alusel nende summade maksmist, mille kohta ta Aldelile arve esitas, koos intresside ja kulude katmisega. Viimati nimetatu keeldub neid maksmast põhjendusega, et OEPS‑i artikkel 9 on vastuolus EÜ artiklitega 25, 87 ja 90. Aldel palus riigi tagatist. Essent Netwerk palus omalt poolt Nederlands Elektriciteit Administratiekantoor BV ja Saranne BV tagatist.
39 Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Groningen kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas EÜ artikleid 25 ja 90 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus õigusnorm, mille kohaselt on siseriiklikud elektritarbijad kohustatud üleminekuperioodil (31. august 2000 – 31. detsember 2000) maksma oma võrguoperaatorile tõstetud hinda neile üle kantud elektri koguse eest, kui võrguoperaator peab selle hinnatõusu üle kandma seadusandja poolt selleks määratud äriühingule, et katta turule mittevastavad kulud, mis tulenevad enne elektrituru liberaliseerimist selle äriühingu võetud kohustustest või tehtud investeeringutest, ja kui see äriühing:
– on nelja siseriikliku elektritootja ühine tütarettevõtja,
– oli kõnealusel ajavahemikul (2000. aastal) ainuvastutav turule mittevastavate kulude eest, mis selle aasta jooksul ilmnesid,
– vajab ilmselgelt 400 000 000 kuldnat (181 512 086,40 eurot) katmaks kulusid, mis nimetatud aastal tekkisid, ja
– peab juhul, kui hinnatõusu tulu ületab eespool viidatud summa, kandma seda ületava osa üle ministeeriumile?
2. Kas esimeses küsimuses vaadeldud kord vastab EÜ artikli 87 lõike 1 tingimustele?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus, mis puudutab EÜ artiklite 25 ja 90 tõlgendamist
40 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 29 meenutas, järgivad EÜ artiklid 25 ja 90, mis näevad vastavalt ette tollimaksude ja samaväärse toimega maksude ning diskrimineerivate riigimaksude keelu, üksteist täiendavalt eesmärki keelata ära mis tahes siseriiklik maksumeede, mis võib kaasa tuua teistest liikmesriikidest pärit või sinna suunatud toodete diskrimineerimise, takistades neil ühenduses tavapärastes konkurentsitingimustes vabalt liikuda (vt selle kohta 15. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑393/04 ja C‑41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I‑5293, punkt 55, ning 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑221/06: Stadtgemeinde Frohnleiten ja Gemeindebetriebe Frohnleiten, EKL 2007, lk I‑2613, punkt 30).
41 Iga kas või tühine ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus, hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib nii kodumaiste kui ka välismaiste toodete suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri, kujutab endast samaväärse toimega maksu, kui see ei ole konkreetselt tollimaks. Seevastu rahalised kohustused, mis on osa riigimaksu üldisest süsteemist, mida kohaldatakse teatavatele kaubakategooriatele objektiivsete kriteeriumide alusel ning vastava kauba päritolule või sihtkohale vaatamata, kuuluvad EÜ artikli 90 kohaldamisalasse (vt eespool viidatud kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, punktid 51 ja 56).
42 Maks, mida kohaldatakse samade kriteeriumide alusel nii kodumaiste kui ka imporditud kaupade suhtes, võib sellegipoolest olla asutamislepingu kohaselt keelatud, kui selle tulu eesmärk on toetada tegevust, mis soodustavad konkreetselt kodumaiseid maksustatud kaupu. Kui nendele kaupadele sellest maksust tulenevad eelised hüvitavad täielikult nende suhtes kohaldatava maksu, siis mõjutab see maks üksnes imporditud kaupu ja kujutab endast samaväärse toimega maksu. Kui need eelised seevastu hüvitavad vaid ühe osa kodumaistele kaupadele kohaldatavast maksust, on kõnealune maks diskrimineeriv maks EÜ artikli 90 tähenduses, mille kogumine on keelatud selle osa ulatuses maksusummast, mis on seotud hüvitisega kodumaiste kaupade kasuks (vt selle kohta 11. märtsi 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑78/90–C-83/90: Compagnie commerciale de l’Ouest jt, EKL 1992, lk I‑1847, punkt 27).
43 Põhikohtuasjas võetakse lisatasu ülekantavalt elektrilt. Selle kohta tuleb meenutada, et elekter kujutab endast kaupa asutamislepingu sätete tähenduses (27. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑393/92: Almelo jt, EKL 1994, lk I‑1477, punkt 28, ja 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑158/94: Itaalia vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑5789, punkt 17).
44 Arvestades seda, et maksustatav teokoosseis on elektri ülekandmine, on Euroopa Kohus varem lisaks sedastanud, et maks, mida ei tasuta toote kui sellise, vaid selle tootega seotud vajaliku tegevuse pealt, võib kuuluda EÜ artiklite 25 ja 90 kohaldamisalasse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Stadtgemeinde Frohnleiten ja Gemeindebetriebe Frohnleiten, punkt 43). Igal juhul tuleb rõhutada, et kõnealune lisatasu arvutatakse ülekantud kilovatt-tundide arvu alusel, mitte ülekande kauguse või mis tahes muu kriteeriumi alusel, mis on otseselt seotud ülekandega, ning see mõjutab seetõttu toodet ennast.
45 Ülekantud elektrilt võetav lisatasu kehtestati OEPS‑i artikliga 9. Sellega seoses on vähetähtis asjaolu, et viidatud säte lihtsustab varem erinevate ettevõtjate vahel sõlmitud kokkuleppe täitmist, kuna elektritarbijad on kohustatud maksma seda lisatasu seaduse tõttu. See on ühepoolselt kehtestatud kohustus.
46 Samuti on EÜ artiklite 25 ja 90 kohaldamisel vähetähtis tõik, et seda maksu ei kogu riik (17. mai 1983. aasta otsus kohtuasjas 132/82: komisjon vs. Belgia, EKL 1983, lk 1649, punkt 8). Sellest tulenevalt ei oma tähendust asjaolu, et lisatasu makstakse võrguoperaatoritele.
47 Toodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlusalune lisatasu kujutab endast maksu, millega on objektiivsete kriteeriumide alusel maksustatud elekter, sõltumata sellest, kas see on imporditud või kodumaine ja sellest, kui mitu kilovatt-tundi on üle kantud. Järelikult tuleb see, kas nimetatud lisatasu on samaväärse toimega maks või diskrimineeriv riigimaks, kindlaks määrata kõnealusest tasust saadava tulu kasutamise järgi.
48 Essent Netwerk väidab, et ei EÜ artikkel 25 ega EÜ artikkel 95 ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad, kuna maksu tasuvad tarbijad. Seetõttu ei saa rääkida kodumaiste elektritootjate mis tahes rahalise kohustuse hüvitamisest.
49 Tuleb siiski rõhutada, et EÜ artiklite 25 ja 90 kohaldamisel on vähetähtis see, kes on maksukohustuslane, kui maksu tasutakse tootelt või sellega seonduvalt vajalikult tegevuselt. Nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, on see põhikohtuasjas nii.
50 Mis puutub maksutulust kasu saajatesse, siis ei ole välistatud, et kasu said kodumaised elektritootjad. Kuigi 400 000 000 kuldna suurune summa anti 2000. aastal tekkinud ja turule mittevastavate kulude katmiseks üle selleks määratud organile, st SEP‑ile, oli siiski tegemist kõnealuste tootjate tütarettevõtjaga, kellel oli nende ees erinevate lepingute alusel kohustusi.
51 Sellest tulenevalt on siseriikliku kohtu ülesanne kontrollida, kas tootjad olid kohustatud tagama turule mittevastavate kulude katmise SEP‑i poolt või kas nad oleksid võinud saada kõnealusest maksust kasu näiteks selle maksu tulu arvestava müügihinna või dividendide saamise näol või mis tahes muul viisil.
52 Mis puutub 400 000 000 kuldnat ületavasse summasse, siis näib, et kuna selle kasutamine oli kindlaks määratud OEPS‑i artiklis 7, mis ei jõustunud, ei kasutatud seda summat turule mittevastavate kulude katmiseks ning see ei saanud järelikult anda eelist kodumaisele tootele. Siseriiklikul kohtul tuleb siiski kontrollida, kas see vastab tõele.
53 Tuginedes nende kontrollide tulemustele, mida teostatakse eelkõige SEP‑i ja tootjate vaheliste suhete üle, saab siseriiklik kohus kindlaks teha, kas kodumaistele tootjatele antakse mingit hüvitist, mispuhul oleks kõnealune maks mittediskrimineeriv riigimaks EÜ artikli 90 tähenduses. Juhul kui maksust saadavast tulust hüvitatakse osaliselt kodumaiselt tootelt arvestatavat maks, on tegemist diskrimineeriva riigimaksuga EÜ artikli 90 mõttes, kui see seevastu hüvitatakse täielikult, on tegemist EÜ artikli 25 alusel keelatud samaväärse toimega maksuga.
54 SEP ja Madalmaade valitsus väidavad, et lisatasust saadavast tulust ei teki igal juhul eeliseid kodumaisele elektritootmisele, kuna seda kasutatakse selleks, et katta turule mittevastavaid kulusid, st varem tehtud investeeringuid ning see ei mõjuta kuidagi kodumaise elektri hinda.
55 Toodud argumendiga ei saa siiski nõustuda. Nimelt, kuna kodumaised elektritootjad on kohustatud katma turule mittevastavad kulud, moodustavad need kulud osa kohustustest, mida võetakse arvesse elektri üldise omahinna ja tootjate määratud müügihinnast sõltuvalt nende tulu määramisel. Sellest tuleneb, et maksutulu kasutamine nende kulude katmiseks, mida – isegi kui need on tekkinud varasemate investeeringute tõttu – peaksid kandma kodumaised tootjad, parandab nende konkurentsialast seisundit teiste liikmesriikide tootjate arvelt.
56 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 24 ja 25 õigesti meenutas, saab ülekantava elektri suhtes kohaldatava lisatasu tunnistada EÜ artiklitega 25 või 90 vastuolus olevaks üksnes juhul, kui sellega maksustati imporditud elektrit. Seega on oluline, et vastavalt tõendamiskoormist käsitlevatele reeglitele, mida kohaldatakse sellise kohtuvaidluse suhtes nagu põhikohtuasjas, oleks tõendatud, millises ulatuses puudutab maks, mida Aldel peab tasuma, teistest liikmesriikidest pärineva elektri ülekannet.
57 Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnorm, mille kohaselt on kodumaised elektrienergia ostjad kohustatud maksma oma võrguoperaatorile lisatasu selles liikmesriigis toodetud ja imporditud elektrikoguse eest, mis neile üle kanti, kui võrguoperaator peab selle lisatasu üle andma seadusandja poolt selleks määratud äriühingule, mis on nelja kodumaise elektritootja tütarettevõtja ning oli varem kogu toodetava ja imporditava elektri kulude operaator, ning kui seda lisatasu tuleb täies ulatuses kasutada turule mittevastavate kulude katmiseks, mida see äriühing on otseselt kohustatud katma, kusjuures selle tulemusel hüvitavad kõnealusele äriühingule makstavad summad täielikult ülekantavalt kodumaiselt elektrilt arvestatava maksu.
Eeltoodu kehtib ka siis, kui kodumaised elektritootjad on kohustatud need kulud katma ja kui jõusolevate lepingute tõttu sai määratud äriühing selles liikmesriigis toodetud elektri ostuhinna tasumisega, dividendide maksmisega erinevatele kodumaistele elektritootjatele, mille tütarettevõtja määratud äriühing on, või mis tahes muul viisil anda lisatasust tuleneva eelise täielikult üle kodumaistele elektritootjatele.
EÜ artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et sama õigusnorm on sellega vastuolus juhul, kui ülekantud elektrilt tasutud maksu tulu kasutatakse turule mittevastavate kulude katmiseks üksnes osaliselt, st kui määratud äriühingule makstud summa hüvitab vaid osa ülekantud kodumaiselt elektrilt arvestatavast maksust.
Teine küsimus, mis puudutab EÜ artikli 87 tõlgendamist
58 Kõigepealt tuleb meenutada, et maks, mida kohaldatakse samadel maksustamise tingimustel nii kodumaiste kui ka imporditud kaupade suhtes ja mille tulu kasutatakse üksnes kodumaiste kaupade kasuks nii, et sellest tulenevad eelised hüvitavad viimastelt arvestatavad maksud, võib juhul, kui EÜ artikli 87 tingimused on täidetud, kujutada endast selle tulu kasutamise poolest ühisturuga kokkusobimatut riigiabi (vt selle kohta 16. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑17/91: Lornoy jt, EKL 1992, lk I‑6523, punkt 32, ja 27. oktoobri 1993. aasta otsus kohtasjas C‑72/92: Scharbatke, EKL 1993, lk I‑5509, punkt 18).
59 Nimelt kohaldatakse meetme suhtes, mida rakendatakse diskrimineeriva maksustamise kaudu ja mida võib samal ajal pidada osaks riigiabist EÜ artikli 87 mõttes, kumulatiivselt EÜ artiklite 25 ja 90 sätteid ning riigiabi käsitlevaid sätteid (vt selle kohta 21. mai 1980. aasta otsus kohtuasjas 73/79: komisjon vs. Itaalia, EKL 1980, lk 1533, punkt 9, ja 29. aprilli 1982. aasta otsus kohtuasjas 17/81: Pabst & Richarz, EKL 1982, lk 1331, punkt 22).
60 Kui EÜ artiklite 25 ja 90 sihiks on kaitsta kaupade vaba liikumist ning kodumaiste ja imporditud kaupade vahelist konkurentsi, siis EÜ artikli 87 eesmärk on kaitsta üldisemalt ettevõtjatevahelist konkurentsi, keelates liikmesriigi antava igasuguse abi, mis vastab EÜ artikli 87 tingimustele.
61 Selle sätte kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
62 Tuleb kontrollida, kas SEP‑ile OEPS‑i artikli 9 alusel edastatud summad vastavad toodud mõistele.
63 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab meetme kvalifitseerimine „abiks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud (vt 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon, nn Tubemeuse’i kohtuasi, EKL 1990, lk I‑959, punkt 25; 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, EKL 2003, lk I‑7747, punkt 74, ning 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑341/06 P ja C‑342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. Ufex jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 125).
64 Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see õigustatud isikuid soodustama. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eelkõige 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I‑2941, punkt 56, ja eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. Ufex jt, punkt 126).
65 Seoses esimese tingimusega tuleb kontrollida, kas SEP‑ile makstud summad kujutavad endast sekkumist riigi poolt või riigi ressurssidest.
66 OEPS‑i artiklis 9 on ette nähtud, et määratud äriühingule, st SEP‑ile makstakse 400 000 000 kuldna suurune summa ja laekunud maksu ülejääk antakse üle ministeeriumile, kes peaks saadud summa suunama OEPS‑i artiklis 7 – mis siiski ei jõustu – nimetatud kulude, st kaugkütte ja gaasistamistehasega Demkolec seotud turule mittevastavate kulude katmiseks. Sellega seoses tuleb meenutada, et need rahasummad kogutakse riigi poolt OEPS‑i artikli 9 alusel elektrienergia ostjatele kehtestatud lisatasu teel, mille puhul on käesoleva kohtuotsuse punktis 47 tõendatud, et tegemist on maksuga. Järelikult pärinevad need summad riigi ressurssidest.
67 OEPS‑i artikli 9 lõigete 1 ja 2 kohaselt makstakse tasu võrguoperaatorile või loaomanikule, kes peavad vastavalt OEPS‑i artikli 9 lõikes 4 sätestatule kandma makstavate summade kogusumma enne 1. juulit 2001 üle SEP‑ile. OEPS‑i artikli 9 lõike 5 kohaselt jääb kuni 400 000 000 kuldna suurune summa SEP‑ile ja nimetatud summat ületava osa kannab ta üle ministeeriumile.
68 Põhikohtuasjas on võrguoperaator Essent Netwerk. Nagu nähtub selle äriühingu poolt Euroopa Kohtu esitatud küsimusele antud vastusest, on Essent Netwerki puhul tegemist Essent NV – mille aktsionärid on 74% osalusega Madalmaade provintsid ja 26% osalusega Madalmaade kommuunid – 100% tütarettevõtjaga. Mis puutub SEP‑i, mille kapital kuulub täielikult elektritootjatele, siis kõnealusel ajavahemikul oli tema see ettevõtja, kes oli seadusega volitatud haldama üldist huvi pakkuvat majanduslikku teenust.
69 OEPS‑i sätetest tuleneb, et määratud äriühingul puudub igasugune võimalus kasutada kõnealuse maksu tulu muudel eesmärkidel kui need, mis on ette nähtud seadusega. Lisaks on tema ülesande täitmise üle kehtestatud range kontroll, kuna OEPS‑i artikli 9 lõige 5 kohustab teda laskma audiitoril kinnitada aruande, mis on koostatud saadud ja üle kantud summade kohta.
70 Asjaolu, et kõnealune määratud äriühing on samal ajal nii tasutava maksu koguja, maksutulu haldaja kui ka selle tulu üks kasusaajatest, on vähetähtis. Nimelt võimaldavad seadusega kehtestatud mehhanismid ja eelkõige audiitori kinnitatud aruanne neid erinevaid rolle eristada ja rahakasutust kontrollida. Sellest tuleneb, et seni, kuni see määratud äriühing ei ole 400 000 000 kuldna suurust summat omandanud – millest alates oleks tal seda võimalik vabalt kasutada –, on see summa avaliku kontrolli all ning seega pädevatele riigiasutustele kättesaadav, mis on piisav selleks, et see kvalifitseerida riigi ressurssideks (vt selle kohta 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑4397, punkt 37).
71 OEPS‑i artikli 9 eesmärk näib olevat võimaldada elektritootjatest ettevõtjatel katta tütarettevõtja SEP-i kaudu neile varem tekkinud ja turule mittevastavad kulud. Viidatud säte puudutab 2000. aasta kulusid, samas kui varasemate aastate teatavad kulud hüvitatakse toetustega, mille komisjon kiidab riigiabina heaks.
72 Need erinevad asjaolud eristavad põhikohtuasjas vaidluse all olevat meedet sellest, mida on käsitletud 15. juuli 2004. aasta otsuses kohtuasjas C‑345/02: Pearle jt (EKL 2004, lk I‑7139). Viidatud kohtuasjas vaatluse all olnud rahalised vahendid, mida kasutati reklaamikampaaniaks, oli kogunud kutseorganisatsioon selle kampaania korraldamiseks mõeldud kohustuslike sissemaksete näol tema liikmete käest, kes kampaaniast kasu said (eespool viidatud kohtuotsus Pearle jt, punkt 36). Seega ei olnud tegemist ei riigi kohustusega ega riigi kontrolli all olevate rahaliste vahenditega, vastupidi SEP‑ile makstud summale, mille aluseks oli maks ning mida ei või kasutada muul kui seadusega ette nähtud eesmärgil.
73 Kuigi kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Pearle jt, kogus rahalised vahendid kutseorganisatsioon, siis reklaamikampaania korraldas optikute eraõiguslik organisatsioon, kellel oli üksnes äriline eesmärk ning kellel puudus igasugune seos Madalmaade ametiasutuste poolt kehtestatud poliitikaga (eespool viidatud kohtuotsus Pearle jt, punktid 37 ja 38). Seevastu käesoleva asja põhikohtuasjas oli 400 000 000 kuldna andmise määratud äriühingule otsustanud seadusandja.
74 Vaidlusalune meede erineb ka meetmest, mida on käsitletud 13. märtsi 2001. aasta otsuses kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099), mille punktis 59 Euroopa Kohus sedastas, et erakapitalil põhinevatele elektrimüügiettevõtjatele pandud kohustus osta kindlaksmääratud miinimumhindadega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit ei too kaasa mingit riigi ressursside otsest ega kaudset üleminekut seda liiki elektrit tootvatele ettevõtjatele. Viimati mainitud juhul ei olnud ettevõtjad riigi poolt volitatud riigi ressursse haldama, vaid neile oli kehtestatud ostukohustus, mida nad pidid täitma oma rahalistest vahenditest.
75 Kõigist eeltoodud asjaoludest tuleneb, et SEP‑ile makstud summad kujutavad endast riigi sekkumist riigi ressursside abil.
76 Mis puutub teise tingimusse, nimelt võimalusse, et sekkumine kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudub selline künnis või protsendimäär, millest allpool võib leida, et liikmesriikidevahelist kaubandust ei ole kahjustatud. Tegelikult ei välista abi suhteliselt väike tähtsus või abi saava ettevõtja suhteliselt tagasihoidlik suurus iseenesest võimalust, et kahjustatakse liikmesriikidevahelist kaubandust (vt eespool viidatud kohtuotsused Tubemeuse, punkt 43, ning Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 81).
77 Sellega seoses tuleb tõdeda, et SEP ja kodumaised elektritootjad konkureerivad teiste liikmesriikide elektritootjatega. Arvestades elektrituru liberaliseerimise konteksti ja sellest tulenenud pingelist konkurentsi, on toodud asjaolu lisaks piisav selle tuvastamiseks, et kõnealune abi võib kaubandust kahjustada.
78 Mis puutub kolmandasse ja neljandasse tingimusse, siis näib kõnealusest seadusest, selle seletuskirjast ja Euroopa Kohtule antud selgitustest tulenevat, et 400 000 000 kuldnat, mis SEP‑ile maksti, pidi tal võimaldama katta 2000. aastal tekkinud turule mittevastavad kulud, ilma et oleks uuritud nende kulude olemust ja tekkepõhjust. Seevastu 2001. aasta ja hilisemate aastate puhul leiti, et teatavad kulud, nagu kaugkütte projektide ja Demkoleci tehase kulud, oli esile kutsunud Madalmaade riik ja Herkströteri komisjon, ning nende hüvitamiseks oli ette nähtud riigitoetused.
79 Sellega seoses tuleb meenutada, et riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis võib oma olemusest sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks (vt eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 84; 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/01–C‑38/01: Enirisorse, EKL 2003, lk I‑14243, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 59).
80 Seevastu kui meedet või riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad hüvitist saavad ettevõtjad avalike teenuste osutamise kohustuse täitmiseks, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikkuses finantssoodustust ja nimetatud sekkumise tulemusel ei saavuta need ettevõtjad soodsamat seisundit võrreldes oma konkurentidega, ei kuulu see sekkumine EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 87; Enirisorse, punkt 31, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 60).
81 Kuid selleks, et selline hüvitis väljuks konkreetsel juhul riigiabi liigituse alt, mida põhikohtuasjas pealegi ei ole väidetud, peab olema täidetud rida tingimusi (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 88; Enirisorse, punkt 31, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 61).
82 Esiteks peab sellist hüvitist saav ettevõtja olema tegelikult vastutav avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest ja need kohustused peavad olema selgelt määratletud (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 89; Enirisorse, punkt 32, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 62).
83 Teiseks peavad kriteeriumid, mille põhjal hüvitist arvestatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kehtestatud, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiks hüvitist saavaid ettevõtjaid konkurentidega võrreldes soodustada (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 90; Enirisorse, punkt 35, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 64).
84 Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik kõigi või osade avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisega kaasnevate kulude katmiseks, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 92, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 66).
85 Neljandaks tuleb hüvitis kindlaks määrata selliste kulude analüüsi põhjal, mida oleks kandnud keskmine, hästi hallatud ja vastava avaliku teenuse nõuete täitmiseks vajalikke ressursse omav ettevõtja, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka nende kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit (eespool viidatud kohtuotsused Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 93, ja Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, punkt 67).
86 Nende kriteeriumide abil, mida saab mutatis mutandis kasutada selle hindamiseks, kas riigi poolt esile kutsutud ja turule mittevastavate kulude hüvitamine kujutab endast abi, tuleb siseriiklikul kohtul kontrollida, kas või mil määral saab 400 000 000 kuldna suurust summat lugeda hüvitiseks, mis on tasu selle eest, et määratud äriühing täitis avaliku teenuse osutamise kohustust, või kas seda summat tuli kasutada teistsuguste turule mittevastavate kulude katmiseks, mispuhul oleks tegemist majandusliku eelisega, mis on „abi” EÜ artikli 87 tähenduses.
87 Niivõrd kui vaidlusalune meede annab SEP‑ile ja/või elektritootjatele eelise, soodustab selline eelis elektritootmissektorit ning on järelikult selektiivne.
88 Kõigist toodud kaalutlustest tuleneb, et niivõrd, kui SEP‑ile makstud summad kuni 400 000 000 kuldnani moodustavad majandusliku eelise, kujutavad need endast „riigiabi” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
89 Ülekantavalt elektrilt arvestatava maksu kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu maksud asutamislepingu riigiabi käsitlevate sätete kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui nad moodustavad abimeetme rahastamise vahendi selliselt, et on selle meetme lahutamatuks osaks (13. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑174/02: Streekgewest, EKL 2005, lk I‑85, punkt 25, ja 27. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑266/04–C‑270/04, C‑276/04 ja C‑321/04 – C‑325/04: Distribution Casino France jt, EKL 2005, lk I‑9481, punkt 34).
90 Selleks et maksu saaks käsitleda abimeetme lahutamatu osana, peab asjaomase siseriikliku õiguse alusel olema maksu ja antava abi vahel kindlasti selline püsiv seos, kus maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ja mõjutavad otse antava abi suurust (vt eespool viidatud kohtuotsused Streekgewest, punkt 26, ja Casino France jt, punkt 40).
91 Näib, et põhikohtuasjas on see nii SEP‑ile antud 400 000 000 kuldna osas, välja arvatud siis, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 88 kirjeldatud kontrollist tuleneb teisiti.
92 EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt informeeritakse komisjoni kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse. Asjassepuutuv liikmesriik ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui võimalikus kontrollimenetluses on tehtud lõplik otsus.
93 Kui maksu ja abi vahel on püsiv seos, siis peab abimeetmest informeerimine hõlmama ka selle rahastamisest informeerimist (21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/01 ja C‑262/01: van Calster jt, EKL 2003, lk I‑12249, punkt 51, ning eespool viidatud kohtuotsus Streekgewest, punkt 26).
94 Madalmaade valitsus ja komisjon on erinevatel seisukohtadel selles osas, kas komisjoni on EÜ artikli 88 lõike 3 mõttes informeeritud. Selles osas, et Madalmaade valitsus edastas komisjonile 30. augusti 2000. aasta kirjaga OEPS‑i eelnõu koos selle seletuskirjaga, puudub vaidlus. Komisjon rõhutab sellegipoolest, et nimetatud kirjas paluti tal EÜ artiklite 87 ja 88 alusel analüüsida OEPS‑i eelnõu artikleid 6–8, aga mitte artiklit 9.
95 Ilma et oleks vaja uurida, kas 30. augusti 2000. aasta kiri oli OEPS‑i artikli 9 osas küllalt täpne, et see kujutaks endast informeerimist EÜ artikli 88 lõike 3 mõttes, piisab tõdemusest, nagu sedastas ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 121–123, et artikkel 9 jõustus 29. detsembril 2000, st enne 25. juuli 2001. aasta otsust meetmete kohta, millest teatati 30. augustil 2000. Järelikult ei ole täidetud kohustust mitte rakendada teatatud kava enne, kui komisjon on otsuse teinud.
96 Toodud kaalutlustest tuleneb, et EÜ artiklit 87 tuleb tõlgendada nii, et määratud äriühingule OEPS‑i artikli 9 alusel makstud summad on „riigiabi” asutamislepingu selle sätte tähenduses niivõrd, kui need kujutavad endast majanduslikku eelist, mitte hüvitist, mis on tasu selle eest, et määratud äriühing täitis avaliku teenuse osutamise kohustust.
Kohtukulud
97 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. EÜ artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnorm, mille kohaselt on kodumaised elektrienergia ostjad kohustatud maksma oma võrguoperaatorile lisatasu selles liikmesriigis toodetud ja imporditud elektrikoguse eest, mis neile üle kanti, kui võrguoperaator peab selle lisatasu üle andma seadusandja poolt selleks määratud äriühingule, mis on nelja kodumaise elektritootja tütarettevõtja ja oli varem kogu toodetava ja imporditava elektri kulude operaator, ning kui see lisatasu tuleb täies ulatuses kasutada turule mittevastavate kulude katmiseks, mida see äriühing on otseselt kohustatud katma, kusjuures selle tulemusel hüvitavad kõnealusele äriühingule makstavad summad täielikult ülekantavalt kodumaiselt elektrilt arvestatava maksu.
Eeltoodu kehtib ka siis, kui kodumaised elektritootjad on kohustatud need kulud katma ja kui jõusolevate lepingute tõttu sai määratud äriühing selles liikmesriigis toodetud elektri ostuhinna tasumisega, dividendide maksmisega erinevatele kodumaistele elektritootjatele, mille tütarettevõtja määratud äriühing on, või mis tahes muul viisil anda lisatasust tuleneva eelise täielikult üle kodumaistele elektritootjatele.
EÜ artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et sama õigusnorm on sellega vastuolus juhul, kui ülekantud elektrilt tasutud maksu tulu kasutatakse turule mittevastavate kulude katmiseks üksnes osaliselt, st kui määratud äriühingule makstud summa hüvitab vaid osa ülekantud kodumaiselt elektrilt arvestatavast maksust.
2. EÜ artiklit 87 tuleb tõlgendada nii, et määratud äriühingule 21. detsembri 2000. aasta elektri tootmise valdkonda käsitleva üleminekuseaduse (Overgangswet Elektriciteitsproductiesector) artikli 9 alusel makstud summad on „riigiabi” asutamislepingu selle sätte tähenduses niivõrd, kui need kujutavad endast majanduslikku eelist, mitte hüvitist, mis on tasu selle eest, et määratud äriühing täitis avaliku teenuse osutamise kohustust.
Allkirjad