ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

15. juuli 2015(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Euroopa pingestusteraseturg – Hindade kindlaksmääramine, turu jagamine ning tundliku äriteabe vahetamine – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Koostöö haldusmenetluses

Kohtuasjas T‑398/10,

Fapricela – Indústria de Trefilaria, SA, asukoht Ançã (Portugal), esindajad: advokaadid M. Gorjão-Henriques, S. Roux, T. Guerreiro Caiado ja R. Lopes Rodrigues, hiljem T. Guerreiro Caiado, R. Lopes Rodrigues ja S. Alberto,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, P. Costa de Oliveira ja V. Bottka, keda abistas advokaat M. Marques Mendes,

kostja,

mille ese on nõue tühistada ja muuta komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K(2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras), muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik),

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: president S. Frimodt Nielsen (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja A. M. Collins,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. oktoobri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse(1)

[...]

 Menetlus ja poolte nõuded

56      Fapricela esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2010.

57      Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja taotluse vaidlustatud otsuste täitmise peatamiseks. Taotlus jäeti rahuldamata 15. juuli 2011. aasta kohtumäärusega Fapricela vs. komisjon (T‑398/10 R, EU:T:2011:395) ning kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks. Hageja esitas selle määruse peale apellatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata 20. aprilli 2012. aasta määrusega Fapricela vs. komisjon (C‑507/11 P(R), EU:C:2012:231).

58      12. detsembri 2010. aasta dokumendis kohandas Fapricela oma väiteid ja nõudeid esimese muutmisotsuse vastuvõtmise tõttu ning esitas muudetud hagiavalduse.

59      6. juuni 2011. aasta lahendis palus Üldkohus komisjonil esitada talle teine muutmisotsus. Komisjon täitis selle nõudmise 17. juunil 2011.

60      Teise muutmisotsuse vastuvõtmise tõttu kohandas Fapricela uuesti oma väiteid ja nõudeid dokumendis, mis saabus kohtukantseleisse 29. juulil 2011.

61      Kirjalik menetlus lõppes 21. novembril 2011 sellega, et komisjon esitas menetluskeelse vasturepliigi.

62      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti alates 23. septembrist 2013, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi 3. oktoobril 2013 lahendamiseks kuuendale kojale.

63      2. mai 1991. aasta Üldkohtu kodukorra artikli 52 lõikes 2 nimetatud esialgne ettekanne esitati kuuendale kojale 7. veebruaril 2014.

64      14. märtsil 2014 saatis hageja Üldkohtule kirja, mis käsitles komisjoni määratud trahvi ettemakse tegemist ning tasumise ajatamisega seonduvate arutelude olemasolu.

65      9. aprillil 2014 saatis Üldkohus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejale ja komisjonile 16 kirjalikust küsimusest koosneva loetelu.

66      Komisjon ja hageja täitsid need meetmed vastavalt 8. mai ja 2. juuni 2014. aasta kirjas.

67      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus 14. mail 2014 avada suulise menetluse.

68      Fapricela palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1, 2 ja 3 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada oluliselt talle määratud trahvi suurust;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

69      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Fapricelalt.

 Õiguslik käsitlus

70      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks seitse väidet.

71      Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101, isikliku vastutuse, karistuste individuaalsuse, süütuse presumptsiooni, poolte võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning rikutud on kaitseõigusi ja puuduvad põhjendused. Fapricela väidab sisuliselt, et ta ei osalenud club Europe’is, et ta ei olnud sellest teadlik (esimene osa) ning et järelikult asus komisjon vääralt seisukohale, et ta osales ühes ja vältavas rikkumises, nagu see on vaidlustatud otsuses määratletud (teine osa). Veel väidab ta, et komisjon tuvastas vääralt tema osalemise trossikeede kokkuleppes (kolmas osa).

72      Teise väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja karistuste individuaalsuse põhimõtteid. Fapricela väidab sisuliselt esiteks, et 2006. aasta suunised sisaldavad struktuurilist puudust, mis käibe 10% ülempiiri kohaldamisest tulenevalt viib väikestele ettevõtjatele suuremate trahvide määramiseni, ning teiseks, et komisjon ei ole käesolevas asjas arvesse võtnud proportsionaalsuse seisukohast ja väljaspool käibe 10% ülempiiri rida tegureid, mille tulemusel oleks ta pidanud vähendama trahvi, millega ta hagejat karistas.

73      Kolmanda väite kohaselt on tehtud viga Fapricela club Españas osalemise kestuse arvutamisel, kuna komisjon võttis tema sõnul vääralt arvesse ajavahemikku 2000. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta märtsini, mille jooksul ta väljus keelatud kokkuleppest.

74      Neljanda väite kohaselt on rikutud 2006. aasta suuniseid ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd komisjon jättis maksevõime alusel vääralt trahvi vähendamata.

75      Esimese muutmisotsuse ja seejärel teise muutmisotsuse vastuvõtmise tõttu oma väidete ja nõuete kohaldamise raames esitas Fapricela üksteise järel kaks täiendavat väidet, mille kohaselt esiteks on rikutud kaitseõigusi, olulisi menetlusnorme ega ole esitatud põhjendusi ning teiseks on rikutud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47.

76      Kohtuistungil loobus hageja teisest täiendavast väitest.

77      Lõpetuseks, kohtuistungil esitas hageja uue väite ning kinnitas sisuliselt, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi, kui jättis talle edastamata esimese muutmisotsuse, milles ta muutis esialgset otsust trahvi arvutamisel arvesse võetud müügiväärtuse osas.

78      Üksteise järel tuleb analüüsida kohtuistungil esitatud väidet Fapricela kaitseõiguste rikkumise kohta (esimese muutmisotsuse teatavakstegemine), esimese väite kahte esimest osa (club Europe’ist teadmine ning üks ja vältav rikkumine), kolmandat väidet (enda mitteseotusest teatamine club Españaga 2000. aasta oktoobrist kuni 9. aprillini 2001), esimese väite kolmandat osa (keerdtrosse puudutavas keelatud kokkuleppes mitteosalemine club España raames), teist väidet (hagejale määratud trahvi ja süüks pandud rikkumise raskuse ebaproportsionaalsus), neljandat väidet (hageja maksevõimetus) ning viimaseks esimest täiendavat väidet, mille ta esitas oma väidete ja nõuete kohandamise raames.

I –  Kohtuistungil esitatud väide, et komisjon on rikkunud kaitseõigusi, kuna hagejale ei ole esimest muutmisotsust teatavaks tehtud

79      Hageja väidab sisuliselt, et tema kaitseõigusi rikuti nii haldusmenetluses kui ka Üldkohtus, kuna komisjon ei edastanud talle esimest muutmisotsust, milles ta muutis esialgset otsust trahvi arvutamisel arvesse võetud müügiväärtuse osas.

80      Lisaks sellele, et komisjoni nõudel edastas hageja müügiväärtuse summa komisjonile 16. juunil 2009 (vt kostja vastuse lisa B1), mida hageja liiati kohtuistungil möönis, tuleb esiteks märkida, et esimene muutmisotsus on ära toodud hageja väidete ja nõuete kohandamise 12. detsembri 2010. aasta dokumendi lisas ning teiseks, et 29. oktoobri 2010. aasta kiri, millega komisjon selle otsuse hagejale teatavaks tegi, on samuti selle dokumendi lisas ära toodud.

81      Vastupidi hageja väidetele tehti esimene muutmisotsus järelikult talle teatavaks ning ta kasutas oma kaitseõigusi, kui ta kohandas pärast selle teatavakstegemist oma väiteid ja nõudeid.

82      Ilma et oleks vaja võtta seisukoht selle väite vastuvõetavuse küsimuses, mis esitati esimest korda kohtuistungil, tuleb see järelikult tagasi lükata, kuna see on faktiliselt vale.

II –  Esimese väite kaks esimest osa, et rikutud on ELTL artiklit 101, isikliku vastutuse, karistuste individuaalsuse, süütuse presumptsiooni, poolte võrduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning rikutud on kaitseõigusi ja puuduvad põhjendused

A –  Vaidlustatud otsuse meeldetuletus

83      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 659 on märgitud:

„Fapricela viibis kohal ka Madridi 17. mai 2001. aasta koosolekul (vt lisa 4). Täpsemalt, viidates 6. juuli 2001. aasta koosolekule (tegemist on tõenäoliselt 17. mai 2001. aasta koosolekuga), väidab ta, et selgelt ei ole osundatud mingile võrdlusele club Italiaga. Siiski märgib komisjon, et selle koosoleku ajast pärit märkustest nähtub selgelt, et „Hispaania ja Portugali tootjate jaoks oli selle koosoleku eesmärk selgitada Tréfileurope’ile, et nende Ibeeria kokkulepe pingestusterase kohta toimis ideaalselt (nagu Itaalias: klintide nimekirjad, mahud kliendi kaupa ja kogumahud)”.”

84      Komisjon järeldas, et Fapricela oli club Europe’ist teadlik alles alates 17. mai 2001. aasta koosolekust saati (vaidlustatud otsuse põhjendus 660).

85      Komisjon võttis club Europe’ist hilist teadasaamist arvesse rikkumise raskuse alusel arvesse võetud müügiväärtuse protsendi kindlaksmääramisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 949 ja 953).

B –  Üldkohtu hinnang

1.     Tõendamiskoormist ja tõendite esitamist ning põhjendamiskohustust käsitlevate põhimõtete meeldetuletus

86      Tõendamiskoormise jaotuse alase väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab esiteks isik või ametiasutus, kes väidab, et konkurentsieeskirju on rikutud, selle kohta tõendeid esitama, tõendades õiguslikult piisavalt rikkumise tunnuseks olevate faktiliste asjaolude esinemist, ja teiseks peab ettevõtja, kes väidab rikkumise tuvastamisel, et tema suhtes tuleb kohaldada teatud õiguskaitsevahendit, tõendama, et selle õiguskaitsevahendi kohaldamise tingimused on täidetud, nii et nimetatud ametiasutus peab kasutama muid tõendeid (kohtuotsus, 16.11.2006, Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, T‑120/04, EKL, EU:T:2006:350, punkt 50; vt selle kohta ka kohtuotsused, 17.12.1998, Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EKL, EU:C:1998:608, punkt 58, ja 7.1.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EKL, EU:C:2004:6, punkt 78). Rikkumise kestus on ELTL artikli 101 lõikes 1 esitatud rikkumise mõiste osa ja selle kestuse tõendamise kohustus lasub esmalt komisjonil (kohtuotsused, 7.7.1994, Dunlop Slazenger vs. komisjon, T‑43/92, EKL, EU:T:1994:79, punkt 79, ning Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2006:350, punkt 51).

87      See tõendamiskoormise jaotus võib varieeruda, sest ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgitust või õigustust, ilma milleta võib järeldada, et esitatud on piisavalt tõendeid (vt selle kohta, kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:C:2004:6, punkt 79, ja Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:T:2006:350, punkt 53).

88      Mis puudutab tõendeid, millele komisjon võib tugineda, siis kehtib konkurentsiõiguses tõendite vaba esitamise põhimõte (kohtuotsused, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EKL, EU:C:2007:53, punkt 63, ja 8.7.2004, JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EKL, EU:T:2004:221, punkt 273). Kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et nendega seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, näiteks kookoleku protokollid, on need tavaliselt üksnes osalised ja hajusad, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu loogilise selgituse puudumise korral võivad osutuda tõendiks konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:C:2004:6, punktid 55–57). Sellised kaudsed tõendid ja kokkulangevused võimaldavad kindlaks teha mitte ainult konkurentsivastase tegevuse ja kokkulepete olemasolu, vaid ka vältava konkurentsivastase tegevuse kestuse ja ajavahemiku, mil täideti konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud kokkulepet (kohtuotsus, 21.9.2006, Technische Unie vs. komisjon, C‑113/04 P, EKL, EU:C:2006:593, punkt 166).

89      Komisjon peab esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt kohtuotsused, 6.7.2000, Volkswagen vs. komisjon, T‑62/98, EKL, EU:T:2000:180, punktid 43 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 25.10.2005, Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EKL, EU:T:2005:367, punkt 217 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid komisjoni esitatud iga tõend ei pea kindlasti vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult (kohtuotsused JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:T:2004:221, punkt 180, ning Groupe Danone vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2005:367, punkt 218; vt selle kohta ka kohtuotsus, 20.4.1999, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94, EKL, EU:T:1999:80, punktid 768–778 ning eelkõige punkt 777). Kohtupraktika nõuab rikkumise kestuse osas, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis tugineb komisjon vähemalt tõenditele, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku aset leidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult möönda, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (kohtuotsused Technische Unie vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:C:2006:593, punkt 169; Dunlop Slazenger vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:T:1994:79, punkt 79, ja Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:T:2006:350, punkt 51).

90      Mis puudutab erinevate tõendite tõenduslikku väärtust, siis tuleb toonitada, et ainus oluline kriteerium, mida tuleb vabatahtlikult esitatud tõendite hindamisel järgida, on nende usaldusväärsus (kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:C:2007:53, punkt 63; vt kohtuotsus, 8.7.2004, Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, T‑44/00, EKL, EU:T:2004:218, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:T:2004:221, punkt 273). Tõendamise üldnormide kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust (kohtuotsus, 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, EU:T:2000:77, punkt 1053; kohtujuristi ülesannetes kohtunik Vesterdorfi ettepanek kohtuasjas Rhône-Poulenc vs. komisjon, T‑1/89, EU:T:1991:38). Väga oluliseks tuleb pidada eelkõige asjaolu, et teatud dokument koostati otseselt seoses faktiliste asjaoludega (kohtuotsus, 11.3.1999, Ensidesa vs. komisjon, T‑157/94, EKL, EU:T:1999:54, punkt 312) või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (vt selle kohta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:T:2004:221, punkt 207). Dokumendid, millest nähtub, et mitu ettevõtjat on omavahel kontakteerunud ja et nad on tahtnud saavutada just seda, et juba ette kaotataks ebakindlus nende konkurentide tulevase tegevuse suhtes, tõendavad õiguslikult piisavalt kooskõlastatud tegevuse olemasolu (vt selle kohta kohtuotsus, 16.12.1975, Suiker Unie jt vs. komisjon, 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EKL, EU:C:1975:174, punktid 175 ja 179). Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (vt selle kohta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:T:2004:221, punktid 207, 211 ja 212).

91      Lisaks on järjepidevalt otsustatud, et andmete edastamisest konkurentidele eesmärgiga valmistada ette konkurentsivastast kokkulepet piisab selleks, et tõendada ELTL artikli 101 tähenduses kooskõlastatud tegevuse olemasolu (vt kohtuotsus, 8.7.2008, BPB vs. komisjon, T‑53/03, EKL, EU:T:2008:254, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

92      Kohus peab kahtlust tõlgendama ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, ning seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi (kohtuotsused JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 88 eespool, EU:T:2004:221, punkt 177, ja Groupe Danone vs. komisjon, punkt 89 eespool, EU:T:2005:367, punkt 215). Viimati nimetatud olukorras tuleb nimelt arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2 ning mis on üks neist põhiõigustest, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt – ja mida kinnitab ka põhiõiguste harta artikkel 47 – on liidu õiguses kaitstud üldpõhimõtted. Mis puudutab rikkumiste laadi ning nende eest mõistetavate karistuste laadi ja raskusastet, siis kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet just ettevõtjatele kohalduvate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahve või karistusmakseid (kohtuotsused, 8.7.1999, Hüls vs. komisjon, C‑199/92 P, EKL, EU:C:1999:358, punktid 149 ja 150; Montecatini vs. komisjon, C‑235/92 P, EKL, EU:C:1999:362, punktid 175 ja 176, ning Groupe Danone vs. komisjon, punkt 89 eespool, EU:T:2005:367, punkt 216).

93      Rikkumise asetleidmist tuleb hinnata ainult tõendite alusel, millele komisjon viitab nimetatud rikkumist tuvastavas otsuses, ning ainus asjassepuutuv küsimus, millele tuleb sisuliselt vastus leida, on see, kas rikkumine on või ei ole nende tõenditega tõendatud (kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2000:77, punkt 726).

94      Lõpuks peavad ka ELTL artiklis 296 nõutavad põhjendused olema asjassepuutuva akti laadile kohased ning neist peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel teada saada võetud meetme põhjendusi ning pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELT artikli 296 nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (kohtuotsused, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 63; 30.9.2003, Saksamaa vs. komisjon, C‑301/96, EKL, EU:C:2003:509, punkt 87, ning 22.6.2004, Portugal vs. komisjon, C‑42/01, EKL, EU:C:2004:379, punkt 66).

2.     Esimese väite selle esimese osa põhjendatus, mille kohaselt ei oldud keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest osast teadlik

95      Hageja vaidleb sisuliselt vastu tõenditele, millele komisjon tugines nii 17. maist 2001 varasema rikkumisperioodi kui ka rikkumisperioodi suhtes 17. maist 2001 kuni 19. septembrini 2002.

a)     17. maist 2001 varasem rikkumisperiood

96      Fapricela ei ole sisuliselt nõus nende tõendite asjakohasusega, millele komisjon tugines seoses kahe koosolekuga, mis toimusid 25. novembril 1999 ja 18. oktoobril 2000, ja millest tulenevalt võib mõelda, et hageja oli juba tollal keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest teadlik.

97      Tuleb siiski tõdeda, et komisjon ei võtnud arvesse neid tõendeid ega neid kahte koosolekut, mis ei tundunud talle piisavalt määravad järeldamaks, et Fapricela oli teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest enne 17. maid 2001.

98      Järelikult on hageja argumendid nende kahe koosoleku kohta tulemusetud ja need tuleb tagasi lükata.

b)     Ajavahemik 17. maist 2001 kuni 19. septembrini 2002

99      Hageja ei ole sisuliselt nõus komisjoni kogutud nende tõendite asjakohasusega, mis kinnitavad seda, et ta oli keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest teadlik alates 17. maist 2001.

100    Komisjon tugines kahele koosolekule, et tõendada seda, et Fapricela oli teadlik club Europe’i olemasolust. Tegemist on 17. mai ja 6. juuli 2001. aasta koosolekuga.

101    Olgu täpsustatud, et komisjon mainib oma menetlusdokumentides „muid koosolekuid”, millel hageja väidetavalt osales ja kus arutati keelatud kokkuleppe üleeuroopalist ulatust, täpsustamata, millised need koosolekud olid. Vaidlustatud otsuse ja eelkõige selle lisa 4 analüüs ei võimalda siiski tuvastada, millised need koosolekud on, ning tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses pelgalt viidatakse 17. mai ja 6. juuli 2001. aasta koosolekule.

102    Järelikult tuleb analüüsida tõendeid, millele komisjon tugines kummagi koosoleku puhul.

 17. mai 2001. aasta koosolek

103    Vaidlustatud otsuse lisas 4 toodud tabelist nähtub, et Fapricela osales sellel koosolekul; ta ei vaidle sellele vastu.

104    Seevastu esitab ta sisuliselt terve rea üldisi argumente, mis käivad ka 6. juuli 2001. aasta koosoleku kohta. Esiteks ei olnud ta kutsutud ega osalenud ta club Europe’i koosolekutel Ibeeria poolsaarel ega ühelgi väljaspool Ibeeria poolsaart toimuval rahvusvahelisel koosolekul. Seda kinnitab esiteks asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole kordagi mainitud tema osalemist club Europe’i või Eurostress Information Service’i (edaspidi „ESIS”), mis on pingestusterasetootjate peamine kutseliit, või selle raames toimunud koosolekutel, teiseks asjaolu, et teda ei ole nimetatud jaos 9.1.5.1.7., mis puudutab läbirääkimisi seoses Hispaania ja Portugaliga, ning kolmandaks asjaolu, et tema osalemine laiendatud club Europe’is 2002. aastal (vt punkt 48 eespool) ei olnud ette nähtud. Teiseks ei tegutsenud ta väljaspool Ibeeria turgu. Kolmandaks hakkas ta keelatud kokkuleppes osalema selle hilises staadiumis. Neljandaks ei pidanud teised liikmed teda üleeuroopalise kokkuleppe osaliseks. Viiendaks näitab kõik ja eelkõige Tycsale omistatud koordineerimismudel, et teised liikmed üritasid teda sellest üleeuroopalisest kokkuleppest eemal hoida.

105    Lisaks esitab ta rea argumente, mis puudutavad konkreetselt 17. mai 2001. aasta koosolekut. Esiteks ei mäleta ta, et Tréfileurope oleks sel koosolekul osalenud ning rõhutab, et seda osalemist ei ole ära märgitud selle kohta koostatud märkmetes (haldustoimiku lk 30044). Teiseks väidab hageja, et nendest märkmetest ilmnevad vaid kahepoolsed läbirääkimised Emesa ja Tréfileurope’i vahel, milles ta ei osalenud. Kolmandaks saab Tréfileurope’i osalemist pidada kõige enam katseks siseneda club Españasse ning sellest ei saa järeldada, et arutati muud küsimust kui Ibeeria kokkulepe selle ettevõtjaga. Neljandaks ei võimalda ükski tõend kinnitada, et sellel koosoleku arutati club Italia küsimust, sealhulgas toimiku lk 34552 toodud dokument. Viiendaks väidab hageja, et isegi kui sel teemal teavet vahetati, ei ole see asjakohane, et tõendada, et Fapricela oli teadlik keelatud kokkuleppest väljaspool Ibeeriat. Kuuendaks ei ole hageja nõus sellega, et asjakohased on toimiku lehekülgedel 30044, 30045, 20008-20011, 20063, 11690, 11691, 11697, 11698 ja 34612 esitatud tõendid. Seitsmendaks väidab ta, et igal juhul ei ole neid dokumente talle edastatud haldusmenetluses; see kujutab endast tema kaitseõiguste ja võistlevuse põhimõtte rikkumist. Kaheksandaks vaidleb ta vastu sellele, et sellel koosolekul arutati tema liidu turuosasid, ning eelkõige tõlgendusele, mille komisjon andis selles küsimuses toimiku lk 30666 toodud tõenditele.

–       Fapricelale tõendite edastamine

106    Kui Üldkohus selle kohta küsimuse esitas, möönis Fapricela, et ta sai kätte DVD, mille komisjon talle 8. oktoobril 2008 saatis.

107    Samuti möönis ta, et komisjon teavitas teda samal ajal, et leebema kohtlemise taotlustega seotud konfidentsiaalsete dokumentidega, nagu need, mis olid loetletud talle 8. oktoobril 2008 saadetud DVD‑l, oli võimalik tutvuda komisjoni ruumides.

108    Fapricela möönis seejärel 16. oktoobri 2014. aasta kohtuistungil, et kõik tõendid, millele komisjon tugines ja mille osas ta oma menetlusdokumentides leidis, et ta ei ole saanud nendega tutvuda, olid kas tema valduses ja tema hagiavaldusele lisatud või kättesaadavad DVD‑l, mille komisjon talle saatis, või oli nendega võimalik tutvuda komisjoni ruumides.

109    Fapricela loobus seetõttu oma argumendist, mis käsitles tema kaitseõiguste rikkumist.

–       Tréfileurope’i kohalviibimine 17. mai 2001. aasta koosolekul

110    Olgu märgitud, et komisjon väidab, ilma et Fapricela talle vastu vaidleks, et Tréfileurope’i kohalolekut 17. mai 2001. aasta koosolekul kinnitab Tréfileurope ise oma 11. juuni 2003. aasta avaldustes (ära toodud toimiku lk 34552) ning Emesa märkmed ja Tycsa esitatud teave (vt vaidlustatud otsuse lisa 4 17. mai 2001. aasta koosolekut puudutav punkt).

111    Neid tõendeid arvestades leiab Üldkohus, et järelikult on õiguslikult piisavalt tõendatud, et kõnealune ettevõtja viibis nimetatud koosolekul ja et seetõttu tuleb hageja sellekohased vastuväited tagasi lükata.

–       17. mai 2001. aasta koosolekul Tréfileurope’iga peetud arutelude sisu

112    Fapricela ja komisjon on eri meelel nii 17. mai 2001. aasta koosoleku sisu küsimuses, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud otsuse lisas 4, kui ka sellele antava tõlgenduse küsimuses.

113    Nad on küll üksmeelel selles, et on öeldud, et club España „toimis väga hästi”, kuid hageja on sisuliselt seisukohal, et komisjon järeldab selle põhjal vääralt, et Tréfileurope’iga arutati keelatud kokkuleppe üleeuroopalist aspekti. Veel leiab ta, et ükski tõend ei võimalda kinnitada, et sellel koosolekul viidati club Italiale.

114    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon ei tuvasta vaidlustatud otsuses, et arutati club Europe’i või keelatud kokkuleppe kui terviku küsimust. Ainus arutelu, millele on vaidlustatud otsuse lisas 4 viidatud, puudutab club Italiat, millest tulenevalt komisjon asus seisukohale, et koosolekul osalejad pidid sellest hetkest alates olema teadlikud keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest.

115    Enne kui hinnata, kas club Italia teemaline arutelu võib võimaldada komisjonil vastutusele võtta kõik koosolekul osalejad kogu keelatud kokkuleppe ning eelkõige selle üleeuroopalise osaga seoses, tuleb siiski kontrollida, mil määral on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud toimunud arutelu sisu.

116    Komisjoni menetlusdokumentidest nähtub, et dokumentaalne tõend, millele ta tugineb club España liikmete ja Tréfileurope’i vahel aset leidnud arutelu sisu küsimuses, on viimase avaldus, mille ta tegi leebema kohtlemise raames (haldustoimiku lk 34552, lisa E2).

117    Sellest avaldusest nähtub, et:

„Hispaania ja Portugali tootjate jaoks on selle koosoleku eesmärk selgitada Tréfileurope’ile, et nende Ibeeria kokkulepe pingestusterasetraadi kohta toimis ideaalselt (nagu Itaalias: klientide loetelu, kogused klientide kaupa, igaühe osa klientide kaupa). Nad andsid Tréfileurope’ile teada ka nende vahel kokku lepitud hinnatõusudest.”

118    Märge „nagu Itaalias” võib jätta mulje, et Tréfileurope teatas koosolekul, et club España toimis samal viisil kui club Italia. Selline on komisjoni tees.

119    Ei saa aga välistada, et see viide on pelgalt viide club España ja club Italia võrdluse kohta, mille on teinud Tréfileurope’i esindaja selle lõigu koostamisel, ilma et seda võrdlust nende kahe klubi vahel oleks siiski sel koosolekul mainitud.

120    Üldkohus leiab, et järelikult ei ole see tõend üksi piisav, et kinnitada, et 17. mai 2001. aasta koosolekul osalejad tegelikult sel puhul club Italia teemat arutasid.

121    Lisaks toob komisjon vaidlustatud otsuse lisa 4 joonealustes märkustes välja Emesalt ja Tycsalt pärinevaid tõendeid, mille ta esitas vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele (lisa E3).

122    Tuleb aga tõdeda, et need muud tõendid, sealhulgas P. e‑kiri kinnitavad üksnes 17. mai 2001. aasta koosoleku toimumist, kus Tréfileurope osales, kuid ei võimalda õiguslikult piisavalt tõendada koosolekul toimunud club Italia teemalise arutelu sisu.

123    Samuti tuleb tagasi lükata kohtuistungil esitatud komisjoni argumendid, mille kohaselt nähtub nendest märkustest, et sellel koosolekul leidis aset arutelu hindade teemal Itaalias – esitatud tõenditest ei nähtu see mitte kuidagi.

124    Seega esineb koosoleku sisus kahtlus, mida tuleb tõlgendada hageja kasuks.

125    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja pidi tingimata olema club Europe’ist teadlik alates 17. mai 2001. aasta koosolekust.

 6. juuli 2001. aasta koosolek

126    Olgu meenutatud, et vaidlustatud otsuse lisas 4 on selle koosolekuga seoses muu hulgas täpsustatud:

„Selle koosoleku märkmed sisaldavad ka tabelit, milles on ära toodud trossikeede mahud ja turuosa eraldamine Hispaanias, Portugalis ja ülejäänud Euroopa Liidus GSW‑le, Aceraliale ja Fapricelale (nende turuosad kokku on 100% ning näitavad, et vähemalt sel ajal eksportisid ainult GSW ja Aceralia ülejäänud Euroopasse, samas kui Fapricela müüs trossikeesid vaid Ibeeria riikides).”

127    Komisjon leiab, et Tycsa ruumides leitud märkmetes sisalduv teave (haldustoimiku lk 30066, hagiavalduse lisa VII, lk 895) ei jäta mingitki kahtlust selle koosoleku ulatuse küsimuses.

128    Komisjoni tõendid puudutavad siiski GSW, Aceralia ja Fapricela turuosasid Hispaanias, Portugalis ja ülejäänud liidus ning on ära toodud dokumendi all vasakul esitatud tabelis.

129    Kuid tegelikult tõendavad need ainult seda, et mõned club España liikmed müüsid väljaspool Hispaaniat, mis aga ei tõenda, et sellel koosolekul arutati club Europe’i teemat, sest need keelatud kokkuleppe kaks aspekti on selgelt erinevad.

130    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et hageja oli alates 6. juulist 2001 tingimata teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest osast.

131    Seega tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.

3.     Esimese väite selle teise osa põhjendatus, mille kohaselt on komisjon rikkumise vääralt kvalifitseerinud üheks ja vältavaks rikkumiseks

132    Fapricela on oma esimese väite teises osas sisuliselt seisukohal, et kuna ta ei olnud teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest osast, ei saa talle ette heite osalemist ühes ja vältavas rikkumises ajavahemikus 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002.

133    Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kartelle võib lugeda ühe konkurentsivastase kokkuleppe osaks üksnes siis, kui on tõendatud, et need kuuluvad ühist eesmärki taotleva tervikplaani alla. Üksnes juhul, kui ettevõtja selles kokkuleppes osaledes teadis või pidi teadma, et seda tehes liitub ta kogu kartelliga, võib asjaomases kokkuleppes osalemine kujutada endast kogu selle kartelliga liitumise väljendust (kohtuotsused Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2000:77, punktid 4027 ja 4112, ning 16.6.2011, Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EKL, EU:T:2011:289, punkt 31 jj).

134    Nii ilmneb sellest kohtupraktikast, et ühes ja vältavas rikkumises osalemise tuvastamiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: ühist eesmärki taotlev tervikplaan, ettevõtja tahtlik panus sellesse plaani ja asjaolu, et ta oli (tõendatult või eeldatavalt) teadlik teiste osaliste rikkumistest (kohtuotsus Putters International vs. komisjon, punkt 133 eespool, EU:T:2011:289, punkt 35).

135    Seevastu siis – kui ettevõtja on osalenud otse ühes või mitmes konkurentsivastases tegevuses, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, kuid ei ole tõendatud, et ta nõustus oma käitumisega panustama kõigi teiste kartellis osalejate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või nimetatud osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult eeldada ja oli valmis seda riski võtma – võib komisjon võtta selle ettevõtja vastutusele üksnes selle tegevuse eest, milles ta otse osales ja üksnes niisuguse kavandatava tegevuse või teiste osalejate poolt sellise tegevuse elluviimise eest samadel eesmärkidel, mida ta järgis ja mille osas on tõendatud, et ta oli sellest teadlik või võis seda mõistlikult eeldada ja oli valmis seda riski võtma (kohtuotsus, 6.12.2012, komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EKL, EU:C:2012:778, punkt 44).

136    See ei saa viia nimetatud ettevõtja vabastamiseni vastutusest selle tegevuse eest, milles ta kindlasti osales või mille eest võib teda pidada tegelikult vastutavaks. Asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kartellikokkuleppe kõigis osades või et tal oli väike roll nendes osades, milles ta osales, ei oma nimelt tähtsust selle tuvastamisel, kas ta on rikkumise toime pannud, kuna neid asjaolusid tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskuse hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punkt 135 eespool, EU:C:2012:778, punkt 45).

137    Sellegipoolest võib komisjoni niisuguse otsuse, milles kvalifitseeritakse kogu kartell ühe ja vältava rikkumisena, jagada niimoodi osadeks üksnes siis, kui esiteks oli nimetatud ettevõtjal haldusmenetluse ajal võimalus aru saada, et teda süüdistatakse igas rikkumist moodustavas teos ja seega oli tal võimalus ennast selle vastu kaitsta, ning kui teiseks on nimetatud otsus selles osas piisavalt selge (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punkt 135 eespool, EU:C:2012:778, punkt 46).

138    Eeltoodust järeldub, et kui eespool punktis nimetatud tingimused on täidetud ja kui liidu kohus tuvastab, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et ettevõtja oli ühe vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest ühes osaledes teadlik teiste kartellis osalejate muust konkurentsivastasest tegevusest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma, siis võib ta sellest teha ainult ühe järelduse, et seda ettevõtjat ei saa pidada vastutavaks selle muu tegevuse ja seega kogu ühe ja vältava rikkumise eest ning et vaidlustatud otsus on põhjendamata ainult selles osas (kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punkt 135 eespool, EU:C:2012:778, punkt 47).

139    Käesolevas asjas ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, et Fapricela oli teadlik keelatud kokkuleppe Ibeeriat ületavast ja üleeuroopalisest ulatuses ning seda iseloomustavast tervikplaanist ei alates 17. maist 2001 (vt punkt 125 eespool) ega alates 6. juulist 2001 (vt punkt 130 eespool).

140    Pealegi tuleb tõdeda, et komisjon ei tugine vaidlustatud otsuses ühelegi muule 6. juulist 2001 hilisemale tõendile, et tõendada, et Fapricela oli club Europe’ist teadlik enne 19. septembrit 2002, mil rikkumine lõppes.

141    Järelikult ei ole tõendatud, et Fapricela oli club Europe’ist teadlik rikkumisperioodil, mille eest teda vastutavaks peeti.

142    Järelikult leidis komisjon vääralt, et hageja pani ajavahemikus 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002 toime ühe ja vältava rikkumise, mis seisnes esiteks sel perioodil club Españas osalemises ning teiseks selles, et ta oli – küll hilises staadiumis – teadlik club Europe’ist alates 2001. aasta maist; ühe rikkumise seda teist osa ei ole nimelt tõendatud.

4.     Vahepealne järeldus

143    Kuna esimese väite esimese ja teise osaga tuleb nõustuda, tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 1 osaliselt tühistada osas, milles on tuvastatud, et hageja on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, osaledes lisaks selle sätte rikkumises Ibeeria turul ka siseturgu hõlmavas keelatud kokkuleppes ja seejärel EMP‑s.

III –  Kolmas väide, et Fapricela suhtes tuvastatud rikkumise kestuse puhul on seoses tema osalemisega club Españas tehtud viga

144    Fapricela väidab sisuliselt, et komisjon tuvastas vääralt tema vältava osalemise club Españas 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002. Ta väidab, et ta teatas enda mitteseotusest sellega 2000. aasta oktoobrist kuni 9. aprillini 2001 ning et ta tegutses sel ajavahemikul konkurentsi soodustavalt.

A –  Vaidlustatud otsuse meeldetuletus

145    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 529 ja 530 on märgitud:

„(529) Fapricela jääb selle juurde [...], et ta oli rikkumisega seotud ainult ajavahemikus 1999. aastast kuni 2000. aasta veebruarini ning 2001. aasta aprillist juulini (tunnistades samas, et ta jätkas kartellitegevust alates 18. aprillist 2001, ta ei pidanud ennast ise kartelliliikmeks ja teised liikmed olid väidetavalt sellest teadlikud) ja (kuid ainult ametlikult) ajavahemikus 2001. aasta augustist kuni 2002. aasta septembrini. Fapricela viitab ka oma väidetavale sõnaselgele keeldumisele osaleda 28. märtsi 2001. aasta koosolekul ja asjaolule, et ta ei maksnud oma osalustasu ESIS‑es aastal 2000. Fapricela järeldab, et tema vastutus peab olema välistatud alates märtsist 2001 ja et komisjon peaks arvesse võtma asjaolu, et ajavahemikus 2001. aasta augustist 2002. aasta septembrini ta ei osalenud tegelikult kartellis.

(530) Vaidlustatud otsuse lisas 4 ja jagudes 9.2.2.1–9.2.2.5 kirjeldatud tõenditest nähtub, et alates 2. detsembrist 1998 kuni komisjoni kontrollkäikudeni osales Fapricela regulaarselt ja vältavalt club España koosolekutel ning et kui ta puudus, arutati tema juhtumit. Fapricela väidetavat keeldumist osaleda 28. märtsi 2001. aasta koosolekul ei saa pidada enda kartelliga mitteseotusest teatamiseks (vt põhjendus 589). Vastupidi, Fapricela jätkas osalemist kartellikoosolekutel vähem kui kuu aega hiljem (st 18. aprill 2001, vt otsuse põhjendus 529 ja lisa 4). Lisaks räägivad Fapricela väidetavale puudumisele koosolekutelt ajavahemikus oktoobrist 2000 kuni aprillini 2001 vastu otsuse lisas 4 viidatud tõendid, mis näitavad, et Fapricela osales 18. oktoobri 2000. aasta, 23. märtsi 2001. aasta, 9. aprilli 2001. aasta ja 18. aprilli 2001. aasta koosolekul. Fapricela ei esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid, et ta teatas mingil hetkel avalikult, et ta ei loe end koosolekutel kokkulepitu ja seega kartelliga seotuks (vt põhjendus 588). Fapricela möönab pealegi, et ta osales 9. aprilli 2001. aasta koosolekul, kus saavutati kokkulepe, mille eesmärk oli tõsta hindu kliendigruppide kaupa alates 2001. aasta juunist, ja et kuni 2002. aasta septembrini osales ta regulaarselt ja vältavalt club España koosolekutel. Seetõttu järelda komisjon, et Fapricela osales katkematult club Españas 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002.”

B –  Üldkohtu hinnang

1.     Enda mitteseotusest teatamist käitlevate põhimõtete meeldetuletus

146    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui tuvastatakse, et ettevõtja osales konkureerivate ettevõtjate vahelisel konkurentsivastasel koosolekul, siis peab ettevõtja esitama kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et ta osales seal igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, tõendades, et ta teatas oma konkurentidele, et ta osaleb koosolekutel muul eesmärgil kui nemad. Selleks et ettevõtja koosolekul osalemist ei saaks lugeda ebaseadusliku algatuse vaikivaks heakskiitmiseks ega selle tagajärjega nõustumiseks, on vajalik, et ettevõtja väljendaks avalikult tahet mitte olla selle algatusega seotud, nii et teised osalejad saavad aru, et ta lõpetab oma osalemise, või teataks sellest haldusasutustele (vt kohtuotsused, 3.5.2012, Comap vs. komisjon, C‑290/11 P, EU:C:2012:271, punktid 74 ja 75 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7.2.2013, Slovenská sporiteľňa, C‑68/12, EKL, EU:C:2013:71, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.     Kolmanda väite põhjendatus

a)     Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt aluseks võetud tõendite meeldetuletus

147    On vajalik meenutada tõendeid, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses seoses Fapricela osalemisega club Españas ajavahemikus 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001.

148    Komisjon tuvastab kõigepealt Fapricela osalemise 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul ja täpsustab:

„Tycsa [...]. Arutelud trossikeede osas järgitava strateegia teemal. Üks mitteametlikest koosolekutest Portugali ja Hispaania tootjatega ning mille käigus Emesa sõnul arutati sageli hindasid, müügipiiranguid ja kliente [...]. Samuti Arcelor España jt: kvootide jagamine: Fapricela 20%, Tycsa 40%, Emesa 40%. Arutelud ka eraldatud tonnaažide teemal: „Tréfilunion 3000 tonni Portugal… Kokku trossikeesid = 88 000 tonni… Fapricela teatab 300T/… Hispaanias” (originaal hispaania keeles).”

149    Komisjon mainib 2001. aasta jaanuari ja veebruari kohta, ilma et tal oleks osalejate nimekiri:

„Emesa märkmetes, mis on koopiad traadi kogumüügi kohta Ibeeria turul esimeses kvartalis, on märgitud: „Proderac, GSW (Tycsa + TQ), Aceralia (Emesa + Galycas), Socitrel ja Fapricela”, ning tegeliku müügi ja kokkulepitud kvootide vahel arvutatud erinevused („tegelik% ja kokkulepitud%” – originaal hispaania keeles).”

150    Komisjon ei tuvasta Fapricela osalemist 15. märtsi 2001. aasta koosolekul, kuid märgib siiski:

„[S]ellel koosolekul jagati laiali neli koopiat, mis puudutasid vastavalt: 1) Proderaci, GSW (Tycsa + CTQ), Aceralia (Emesa + Galycas), Socitreli ja Fapricela „Ibeeria turu” müüki 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris [...]”

151    Mis puudutab 23. märtsi 2001. aasta koosolekut, siis mainib komisjon Socitreli kohalviibimist, „kes esindab ka Fapricelat”; ta märgib selle koosoleku kohta, et „pärast seda, kui lahendati Fapricela, Tycsa ja Emesa vaheline tüli teemal, milline ettevõtja ühele konkreetsele kliendile tarnib, lubas Fapricela „jätkata kokkuleppes, mis andis nii häid tulemusi” (originaal hispaania keeles) (joonealune märkus)” ja et „lõpetuseks arutati ühe konkreetse kliendi osas Fapricela, Emesa ja Tycsa trossikeetarneid ja -hindu”.

152    2001. aasta aprilli kohta märkis komisjon, et „Tycsa (joonealune märkus) ruumides leitud dokumendis müügi kohta Hispaanias ja Portugalis on märgitud Emesa, Galycase, GSW, Socitreli, Fapricela ja Proderaci osas jaanuariks, veebruariks, märtsiks ja kogu kokku lepitud kvootide erinevus ja 2001. aasta esimene kvartal kokku (joonealune märkus)”.

153    Lõpuks on kindel, et Fapricela osales 9. aprilli 2001. aasta koosolekul.

b)     Poolte argumendid

154    Fapricela väidab sisuliselt:

–        et alates 2000. aasta oktoobrist luges ta ennast järk-järgult kokkuleppega mitteseotuks ning alates sellest ajast keeldus ta avalikult koosolekutel osalemast kuni 2001. aasta märtsini;

–        et ta tegutses sel perioodil sõltumatult ja konkurentsi soodustavalt; seda tõendab asjaolu, et tema müük kasvas 400% 2001. aasta märtsis;

–        et ta jätkas osalemist alates 9. aprillist 2001, kuid tegi seda teiste kartelliliikmete survel.

155    Lisaks ei nõustu ta sisuliselt:

–        sellega, et Socitrel esindas teda 23. märtsi 2001. aasta koosolekul;

–        komisjoni esindatud tõenditega:

–        selle kohta, et tema hindu arutati 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris;

–        15. ja 23. märtsi 2001. aasta koosolekul toimunud arutelude sisu kohta;

–        ning ta väidab, et komisjon ei edastanud talle mõningaid neist tõenditest.

156    Ta leiab, et on esitanud piisavalt vastupidiseid tõendeid, et tõendamiskohustus komisjonile üle läheks.

157    Viimaseks heidab ta komisjonile ette seda, et viimane ei vastanud vaidlustatud otsuses haldusmenetluses hageja esitatud argumentidele, ning vaidleb kaudselt vastu võrdlusaastale, mille komisjon võttis aluseks seoses kasutatava müügiväärtusega, arvestades, et ta lahkus kartellist väidetavalt ajavahemikus 2000. aasta oktoobrist kuni 2001. aasta aprillini.

158    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

c)     Hageja kaitseõiguste rikkumine

159    Mis puudutab Fapricela kaitseõiguste väidetavat rikkumist põhjusel, et komisjon ei edastanud talle tõendeid, siis tuleb viidata eespool punktidele 106–109 ning meenutada, et hageja loobus kohtuistungil sellele argumendile tuginemast.

d)     18. oktoobri 2000. aasta koosolek

160    18. oktoobri 2000. aasta koosoleku osas möönis Fapricela Üldkohtu esitatud kirjaliku küsimuse tulemusel ja seejärel uuesti kohtuistungil, et ta oli sellel koosolekul osalenud.

161    Lisaks tuleb tõdeda, et Fapricela ei esita ühtegi tõendit selle kohta, et ta 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul teatas avalikult enda mitteseotusest.

162    Ta tugineb nimelt ainult sellest koosolekust hilisematele tõenditele (haldustoimiku lk 20058–20060, millele ta viitab hagiavalduse punktis 172 seoses nimelt „vaidlusega”, mis väidetavalt leidis aset 23. märtsi 2001. aasta koosolekul), et järeldada sellest, et tema „puudumine” 18. oktoobri 2000. aasta koosolekule järgnenud koosolekutelt kuni 9. aprilli 2001. aasta koosolekuni tähendab, et ta luges end mitteseotuks alates 18. oktoobri 2000. aasta koosolekust.

163    Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse lisast 4, et sel koosolekul arutati trossikeede osas järgitavat strateegiat ning kvootide eraldamist muu hulgas Fapricelale ning muu hulgas talle eraldatavaid tonnaaže (vt punkt 148 eespool), ilma et hageja oleks esitanud tõendeid, mis komisjoni järeldused oleks ümber lükanud.

164    Hageja argumendid tuleb seega tagasi lükata.

e)     2001. aasta jaanuaris ja veebruaris väidetavalt toimunud koosolekud

165    Tuleb tõdeda, et 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris väidetavalt toimunud koosolekute osas nähtub vaidlustatud otsuse lisast 4, et Emesa valduses oli andmeid, mis puudutasid mitme ettevõtja, sealhulgas Fapricela „traadi kogumüüki Ibeeria turul esimeses kvartalis” ning „tegeliku müügi ja kokkulepitud kvootide vahel arvutatud erinevusi”. Lisa 4 viitab haldustoimiku lehekülgedele 27946, 28544–28549 ja 33622.

166    Esiteks, Fapricela väidab, et lk 27946 on vaid tühi leht ning et tal ei võimaldatud tutvuda leheküljega 33622. Teiseks, lehekülg 28544 sisaldab tabelit 2001. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis toimunud müügi andmete kohta, mida ei saadud siiski koostada 2001. aasta jaanuaris või veebruaris, vaid alles hiljem, ning on võimalik, et see tabel hõlmab pärast club Españasse naasmist Fapricela esitatud andmeid. Kolmandaks, leheküljed 28546 ja 28547 sisaldavad andmeid sama ajavahemiku kohta, ilma et oleks märgitud nende koostamise aeg, kuid need on esitatud pärast eelnevat tabelit, mis juba sisaldab märtsi andmeid. Neljandaks, märtsi müügiprognoosi tabeli kohaselt (lk 28548), mis väidetavalt on koostatud 15. märtsil 2001, on Fapricela müük väiksem toimiku leheküljel 28544 toodud tabelis märgitust. See erinevus 15. märtsil 2001 tehtud prognoosi ja tegeliku müügi vahel kinnitab, et sel perioodil hageja luges end club Españaga mitteseotuks. Club Españas osalejatel ei olnud tegelikult juurdepääsu tegelikele andmetele Fapricela müügi kohta ning nad väitsid, et need arvud langesid oluliselt; see on mõistetav ainult club Españas osalemises keelduva ettevõtja turult väljatõrjumise katse kontekstis.

167    Esiteks tuleb tõdeda, et leheküljed 27946 ja 33622 ei puutu absoluutselt asjasse ajavahemiku osas 2001. aasta jaanuarist veebruarini, kuna tegemist on vastavalt tühja lehega, millel on märgitud ainult „notebook”, ning Arcelor España, SA, Mittal Steel Company NV ja tema tütarettevõtjate ning Tréfileurope’i ja tema tütarettevõtjate esitatud leebema kohtlemise taotluse esimese lehega, mis ei sisalda mingit teavet ajavahemiku kohta 2001. aasta jaanuarist veebruarini.

168    Teiseks nähtub vastusest komisjonile esitatud Üldkohtu kirjalikele küsimustele, et haldustoimiku leheküljed 28544–28549 on tegelikult asjassepuutuvad 15. märtsi 2001. aasta koosoleku osas (komisjoni vastuse punkt 15). Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse lisas 4 esitatud viited toimiku nendele lehekülgedele on väärad.

169    Kolmandaks sisaldavad haldustoimiku leheküljed 28544–28549 mitmesuguseid tabeleid club España eri liikmete 2001. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi müügi kohta koos selle tõusude ja langustega, ning tabelit (lk 28548) müügiprognoosi kohta 15. märtsi 2001. aasta seisuga.

170    Nagu märgib Fapricela, ilmneb erinevus 15. märtsi 2001. aasta seisuga müügi tabeli ja 2001. aasta märtsi müüki puudutava tabeli (lk 28544) vahel.

171    Tuleb siiski tõdeda, et miski ei võimalda lehekülgedest 28544–28549 järeldada, et 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris toimus koosolekuid.

172    Kõige enam tuleb tõdeda, et tundlikud andmed Fapricela 2001. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi müügi kohta olid Emesale kättesaadavad, ilma et oleks võimalik kindlaks teha aeg, mil ta need andmed sai. See, et samal ajal eksisteerisid 2001. aasta märtsi käsitlevad tabelid, mis sisaldasid prognoosi, ja tabelid, mis ei sisaldanud prognoosi, annab pealegi põhjust eeldada, et need andmed koguti pärast 2001. aasta jaanuari ja veebruari.

173    Hageja väidab siiski, et ta võis need andmed ise esitada pärast club Españasse naasmist.

174    Järelikult tuleb tõdeda, et komisjoni esitatud tõendid ei võimalda kinnitada, et need andmed edastati Emesale 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris, isegi kui on väga tõenäoline, et need edastas teistele kartelliliikmetele hageja ise kindlaksmääramata ajahetkel, kuid mõned andmed võidi edastada märtsi keskpaiku, sest Emesa valduses olid „prognoositavad” andmed Fapricela müügi kohta 15. märtsi 2001. aasta seisuga, ning see, et tegemist on prognoosiga, eeldab, et need edastati enne seda kuupäeva.

f)     15. märtsi 2001. aasta koosolek

175    Esiteks, Fapricela vaidleb vastu, et ta sellel koosolekul osales. Ent tuleb tõdeda, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuses, et ta osales sellel koosolekul, vaid üksnes seda, et sellel arutati Fapricela tundlikke andmeid. Järelikult tuleb Fapricela väited tulemusetuna tagasi lükata.

176    Teiseks, Fapricela ei nõustu sisuliselt haldustoimiku teatud arvu lehekülgede (33622, 11690 ja 11691, 11485, 11492 ja 11493, 20061) asjakohasusega, millele on viidatud vaidlustatud otsuse lisas 4 seoses selle koosolekuga, kuna need ei käsitle konkreetselt 15. märtsi 2001. aasta koosolekut.

177    Olgu märgitud, et tegelikult ei puuduta leheküljed 33622, 11690 ja 11691, 11485, 11492 ja 11493 ja 20061 konkreetselt 15. märtsi 2001. aasta koosolekut ega tõenda sel koosolekul aset leidnud arutelude sisu.

178    Kolmandaks, Fapricela ei ole sisuliselt nõus sellega, et temalt pärinesid teda puudutavad tundlikud andmed, mida arutati 15. märtsi 2001. aasta koosolekul (haldustoimiku lk 20062, 30035 ja 30036), ning väidab, et need andmed on ebaõiged.

179    Esiteks tuleb märkida, et Fapricela väidab õigesti, et viitele haldustoimiku leheküljel 20062 märgitud tema müüki puudutavatele andmetele – mis on pärit Emesa märkmetest – eelnevad sõnad „on teada, et”.

180    Selline viide ei välista siiski, et teave pärines temalt (vt punktid 173 ja 174 eespool).

181    Teiseks tuleb märkida, et haldustoimiku lehekülgedel 30035 ja 30036 – mis on pärit Tycsalt – on mainitud Fapricela müüki (ja eeskätt 2001. aasta jaanuari ja veebruari müüki ning 2001. aasta märtsi prognoositav müük: lk 30036) ning kvoot, mis tal oli (lk 30035).

182    Kolmandaks tuleb arvesse võtta ka haldustoimiku lehekülgi 28544–28549 – Emesa valduses olnud dokumendid – mis seoses 15. märtsi 2001. aasta koosolekuga on ära toodud ka vaidlustatud otsuse lisas 4.

183    Tuleb märkida, et ilmnevad mõningased erinevused arvudes, mis on toodud tabelites, mis on Emesal, ja arvudes, mida on mainitud asjaolude toimimise ajast pärit Tycsa märkmetes:

–        jaanuar Hispaania: Emesa: tabel lk 28544: 157; tabel lk 28547: 157; Tycsa lk 30066: 157;

–        jaanuar Portugal: Emesa: tabel lk 28544: 582; tabel lk 28547: 582; Tycsa lk 30066: 582;

–        veebruar Hispaania: Emesa: tabel lk 28544: 168; tabel lk 28547: 168; Tycsa lk 30066: 166;

–        veebruar Portugal: Emesa: tabel lk 28544: 628; tabel lk 28547: 628; Tycsa lk 30066: 686;

–        Emesa: märtsi prognoos – 15. märtsi 2001. aasta seisuga Hispaania: tabel lk 28548: 100; Tycsa: märtsi prognoos: lk 30066: 200;

–        Emesa: märtsi prognoos – 15. märtsi 2001. aasta seisuga Portugal: tabel lk 28548: 200; Tycsa: märtsi prognoos lk 30066: 600;

–        märts Hispaania: Emesa: tabel lk 28544: 636; Tycsa lk 30066: teave puudub;

–        märts Portugal: tabel lk 28544: 1709; Tycsa lk 30066: teave puudub.

184    Kuid esiteks tuleb tõdeda, et jaanuari ja veebruari andmed on sarnased või väga lähedased ning et neid võidi olenevalt viimastest kättesaadavatest andmetest parandada, kusjuures tabelid tõenäoliselt valmistati eelnevalt ette ja Tycsa märkmetes toodud andmed on ajakohastatud andmed.

185    Teiseks, mis puudutab 15. märtsil 2001 toiminud koosolekut, siis erinevused, mis ilmnevad märtsi müügi prognoosivate andmete vahel, mis on toodud Emesa valduses olevates tabelites ja Tycsa asjaolude toimumise ajast pärit märkmetes, ei võimalda teha mingeid järeldusi, kuna igal juhul Fapricela sellel koosolekul ei osalenud.

186    Samuti ei saa mingit järeldust teha asjaolu põhjal, et esinevad erinevused – millele hageja viitab – müügi prognoosi vahel 15. märtsi 2001. aasta seisuga Hispaanias ja Portugalis (esitatud haldustoimiku lk 28548) ning raamatupidamises 2001. aasta märtsi kohta Hispaania ja Portugali osas kajastatud müügi vahel (esitatud haldustoimiku lk 28544), mis on ära toodud tabelis, mis tingimata koostati enne 2001. aasta märtsi lõppu.

187    Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et 15. märtsi 2001. aasta koosolekul arutati Fapricela tundlikke ja täpseid andmeid, mille ebaõigsust ta ei ole tõendanud.

188    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja ei esita mingit alternatiivset tõenäolist selgitust sellele, et club España teistel liikmetel olid tema kohta niivõrd täpsed andmed, ning nagu väidab komisjon, on kõige tõenäolisem selgitus see, et need andmed võis esitada hageja ise.

189    Hageja ei ole seega tõendanud, et 15. märtsi 2001. aasta koosoleku osas komisjoni aluseks võetud tõenditele ei saa omistada mingit, isegi mitte piiratud tõenduslikku väärtust.

g)     23. märtsi 2001. aasta koosolek

190    Seoses 23. märtsi 2001. aasta koosolekuga, mille osas komisjon mainib Socitreli „kes esindab ka Fapricelat” kohalolekut, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses on märgitud, et „pärast Fapricela, Tycsa ja Emesa vaidluse lahendamist, mis puudutas küsimust, milline ettevõtja tarnib ühele teatud kliendile, Fapricela „lubas jätkata kokkulepet, mis andis nii häid tulemusi” (originaal hispaania keeles) (joonealune märkus)” ning et „lõpetuseks arutati Fapricela, Emesa ja Tycsa trossikee tarneid ja hindasid ühe konkreetse kliendi puhul”.

191    Hageja vaidleb vastu, et teda esindas Socitrel, ning leiab sisuliselt, et selle koosoleku protokoll tõendab lahkarvamust tema ja club España teiste liikmete vahel ning järelikult enda mitteseotuks lugemist sellest.

192    Need argumendid tuleb siiski tagasi lükata.

193    Nimelt, haldustoimiku leheküljel 20060 toodud Emesa märkmete kohaselt:

„Koosolek algab, S. teeb ettepaneku „esindada” T‑d [Fapricelast], kes keeldus koosolekul osalemast. S. otsustab talle helistada, et anda edasi Tycsa ja Emesa siirad vabandused, kelle käitumine riivas eriliselt Fapricela direktorit; tundub, et ta võtab vabandused vastu ja lubab jätkata pakti, mis andis nii häid tulemusi. Ta kinnitab, et [J. C.] osaleb järgmistel koosolekutel.”

194    Sellest koosoleku protokollist tulenevalt leiab Üldkohus, et ühelt poolt Fapricela ja teiselt poolt Emesa ja Tycsa vahelise tüli tõttu otsustas Fapricela koosolekul mitte osaleda. S. siiski kostis nende eest, et nende äriühingute vahelist vaidlust siluda. T. Fapricelast, kes võttis Emesa ja Tycsa vabandused vastu, teatas, et Fapricela kavatses club España liikmete vahelises kokkuleppes jätkata ning et Fapricela osaleb klubi järgmistel koosolekutel, mida ta ligikaudu 15 päeva hiljem ka tegi, alates 9. aprillist 2001.

195    Järelikult, isegi kui miski ei võimalda asuda seisukohale, et sel koosolekul esindas Fapricelat formaalselt Socitrel, tuleb tagasi lükata Fapricela argumendid, mille kohaselt andis tema käitumine sel koosolekul tunnistust club Españaga enda mitteseotusest teatamisest.

h)     9. aprilli 2001. aasta koosolek

196    Ei ole vaidlust, et hageja osales 9. aprilli 2001. aasta koosolekul ning ta ei vaidle vastu, et ta osales aktiivselt sel koosolekul toimunud aruteludes.

197    Fapricela piirdub nimelt väitega, et ta küll ühines sel puhul club Españaga, kuid tegi seda klubi teiste liikmete survel; seda analüüsitakse tagapool punktis 204 ja järgmistes punktides.

i)     Vahepealne järeldus koosolekute kohta, mis toimusid 18. oktoobrist 9. aprillini 2001

198    Kokkuvõttes, komisjoni kogutud tõendeid arvestades on Üldkohus seisukohal, et:

–        Fapricela osales 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul ja et mitte miski ei tõenda, et ta sel puhul enda mitteseotusest teatas;

–        Fapricela ei osalenud club España koosolekutel, mis toimusid 2000. aasta novembris ja detsembris;

–        jaanuarist kuni 15. märtsini 2001 vahetati teda puudutavat tundlikku teavet ja vähemalt arutasid seda teised club España liikmed 15. märtsi 2001. aasta koosolekul ning et on tõenäoline, et selle teabe edastas Fapricela ise;

–        kriis, mis tekkis Fapricela ja kahe teise club España liikme vahel, lahendati 23. märtsi 2001. aasta koosolekul, kus Fapricela teatas, et ta osaleb järgmistel koosolekutel;

–        ta osales uuesti täies ulatuses club España koosolekutel alates 9. aprillist 2001.

j)     Hageja sõltumatu ja konkurentsi soodustav käitumine 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001

199    Seoses hageja argumentidega, mille kohaselt tegutses ta 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001sõltumatult ja konkurentsi soodustavalt, tuleb tõdeda, et Fapricela ei esita ühtegi tõendit, mis võiks selle väite põhjendatust kinnitada.

200    On tõsi, et tema müük suurenes 2001. aasta märtsis võrreldes 2001. aasta jaanuari ja veebruariga (vt hagiavalduse lisa VII lk 33900) ning see oli prognoositust suurem (vt hagiavalduse lisa VII lk 33903).

201    See asjaolu ei ole siiski üksi piisav, et tõendada, et Fapricela oli keelatud kokkuleppest väljunud ning seda eelkõige ligikaudu kuuekuulisel perioodil ehk oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001.

202    Nimelt tuleb seda asjaolu hinnata selle kontekstis – Fapricela viibis kohal 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul, teda puudutavat teavet vahetati 2001. aasta esimeses kvartalis, ta oli nõus lõpetama vaidlust kahe teise club España liikmega 23. märtsi 2001. aasta koosolekul ning järgmistel koosolekutel uuesti osalema, mida ta tegi alates 9. aprilli 2001. aasta koosolekust – ning komisjoni tees, et tegemist võis olla surveabinõuga, et saada suurem kvoot, on nende asjaolude usutavam selgitus kui hageja esitatu, arvestades 23. märtsi 2011. aasta koosoleku tegelikku sisu (vt punktid 190–195 eespool).

203    Samuti tuleb tagasi lükata täiendavalt hageja esitatud argumendid, mille kohaselt kestis see väidetav soov omada turul sõltumatut ja konkurentsi soodustavat positsiooni vähemalt kuu aega; see tundub aga veelgi vähem usutav ja kaldub vastupidi kinnitama komisjoni teesi, mille kohaselt väljendas see müügi tõus Fapricela positsiooni, et saavutada oma kvoodi läbirääkimised.

k)     Hagejale avaldatud surve, et ta ühineks keelatud kokkuleppega

204    Tagasi tuleb lükata ka hageja argumendid, mille kohaselt ühines ta kartelliga 2001. aasta aprillis ainult tema konkurentide survel.

205    Esiteks ei esita hageja oma teesi põhjendamiseks nimelt ühtegi tõendit.

206    Teiseks, isegi kui eeldada, et ta esitas selle kohta tõendeid, tuleb igal juhul meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ettevõtjate avaldatav surve, mille eesmärk on viia teised ettevõtjad selleni, et nad osalevad konkurentsiõigusrikkumises, ei vabasta sõltumata nende tähtsusest asjaomast ettevõtjat vastutusest toimepandud rikkumise eest, ei muuda kartellikokkuleppe raskusastet ega kujuta endast kergendavat asjaolu trahvide summade arvutamisel, kuna asjaomane ettevõtja oleks võinud teatada võimalikust survest pädevatele ametivõimudele ning esitada viimastele kaebuse (vt kohtuotsus, 19.5.2010, Chalkor vs. komisjon, T‑21/05, EKL, EU:T:2010:205, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

l)     Järeldus kolmanda väite põhjendatuse kohta

207    Kokkuvõtvalt ja tuginedes tema valduses olevatele tõenditele leiab Üldkohus, et Fapricela ei lugenud ennast club Españaga mitteseotuks ajavahemikus 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001.

208    Kõige enam on tõendatud, et sel ajavahemikul leidis aset Fapricelaga seotud lahkheli, millest saadi üle 23. märtsil 2001; selle tulemusel osales hageja uuesti regulaarselt järgnevatel club España koosolekutel.

209    Kuid ainuüksi asjaolu, et ettevõtja läbis lahkheli- või kriisiperioodi kartellis, ei ole piisav, et tõendada, et ta luges end kartelliga mitteseotuks (vt selle kohta kohtuotsused, 5.4.2006, Degussa vs. komisjon, T‑279/02, EKL, EU:T:2006:103, punktid 127–137, ja 27.9.2006, Archer Daniels Midland vs. komisjon, T‑329/01, EKL, EU:T:2006:268, punktid 246–248).

210    Fapricela argumendid, mille kohaselt ta teatas oma mitteseotusest club Españaga ajavahemikus 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001, tuleb tagasi lükata.

211    Seega ei ole järelikult tulemuslik ka hageja argumentatsioon võrdlusaasta kohta, mille komisjon oleks pidanud arvesse võtma seoses trahvisumma arvutamiseks kasutatava müügiväärtusega.

212    Veel tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus sisaldab põhjendust, mis võimaldab mõista põhjusi, miks komisjon jättis kõrvale hageja teesi, mille ta esitas seoses väidetava mitteseotuks lugemisega.

213    Ülejäänud osas on oluline meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole komisjon kohustatud vaidlustatud otsuses kontrollima haldusmenetluses poolte esitatud iga väidet ja neile vastama, vaid ta peab vastavalt ELTL artiklile 296 esitama selgelt ja üheti mõistetavalt oma arutluskäigu, et võimaldada huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt kohtuotsus, 27.9.2012, Koninklijke Wegenbouw Stevin vs. komisjon, T‑357/06, EKL, EU:T:2012:488, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

214    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

IV –  Esimese väite kolmas osa selle kaubaturu ulatuse kohta, mida puudutas kokkulepe, milles Fapricela club España raames osales

215    Fapricela väidab sisuliselt, et komisjon ei ole seoses trossikeeturuga tõendanud tema osalemist club Españas ajavahemikus 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002, ning ei ole nõus tõenditega, millele komisjon tugines 23. märtsi ja 7. juuni 2001. aasta koosoleku osas.

A –  Esimese väite kolmanda osa vastuvõetavus, mille kohaselt ei ole tõendeid, et hageja osales trossikeedega seotud keelatud kokkuleppes ajavahemikus 2. detsembrist 1998 kuni 7. juunini 2001 või teise võimalusena ajavahelikus 2. detsembrist 1998 kuni 23. märtsini 2001 ning 7. juunist 2001 kuni 19. septembrini 2002

216    Komisjon väidab sisuliselt, et hageja argumendid, mille kohaselt ta ei ole osalenud trossikeesid puudutavas Ibeeria keelatud kokkuleppes, on vastuvõetamatud, kuna need esitati alles repliigi staadiumis.

217    Olgu märgitud, et hagiavalduse sissejuhatava osa punktist 15 ja punktist 54, mis puudutab Fapricela club Europe’is osalemise või sellest teadmise küsimust, nähtub kaudselt, et hageja kavatseb teda puudutavas osas kahtluse alla seada ka tooted, mida Ibeeria kokkuleppe puudutas.

218    Tuleb rõhutada, et need argumendid on esitatud ka teise väite raames seoses rikkumise raskuse määra kindlaksmääramise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega (hagiavalduse punktid 133 ja 145).

219    Hageja esitas komisjoni poolt selle kohta esitatud struktureeritumat vastust arvestades oma argumentatsiooni nii, et see moodustas esimese väite eraldiseisva osa (vt repliigi punktid 49–54).

220    Olgu meenutatud, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei või küll menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (kohtuotsus, 28.4.2010, Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, T‑456/05 ja T‑457/05, EKL, EU:T:2010:168, punkt 199).

221    Pealegi ei saa uuteks väideteks pidada argumente, mis sisuliselt on otseselt seotud hagiavalduse väitega, ning neid võib esitada repliigi staadiumis või kohtuistungil (vt selle kohta, kohtuotsus, 12.6.1958, Compagnie des hauts fourneaux de Chasse vs. Ülemamet, 2/57, EKL, EU:C:1958:5).

222    Tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ja arvestades hagiavaldust ei ole struktureeritum argumentatsioon, mille Fapricela esitas repliigi staadiumis selle kohta, et ta ei osalenud club Españas seoses trossikeedega, uus väide, vaid see vastab olemasoleva argumendi täiendamise mõistele.

223    Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa vastuvõetavaks tunnistada.

B –  Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt aluseks võetud tõendite meeldetuletus

224    Esiteks tugineb komisjon aruteludele, mis toimusid 23. märtsi 2001. aasta koosolekul. Ta märgib:

„Tycsa ja Emesa vahel leidis aset arutelu trossikeede müügi ja hindade teemal, märkides, et Fapricela on kurtnud, et Hispaanias on trossikeesid raske müüa. Rõhutati, et nad olid hinna kindlaks määranud 98 Portugali eskuudonile kuni juunini ja seejärel 102 eskuudonile (785. joonealune märkus). Tycsa ruumides leitud eraldiseisvad käsikirjalised märkused kinnitavad peamisi arutelusid (mis puudutasid muu hulgas Portugali klientide kaupa täidetud tellimusi, mahtu/hinda), mis leidsid aset sel koosolekul (786. joonealune märkus)” (vaidlustatud otsuse põhjendus 512).

225    Teiseks nähtub vaidlustatud otsusest, et 7. juuni 2001. aasta koosolekul oli koosoleku esimene osa, mis toimus hommikupoolikul ja kus Fapricela osales, täielikult pühendatud Ibeeria trossikeeturu uutele läbirääkimistele (vaidlustatud otsuse põhjendus 515 ja vaidlustatud otsuse lisa 4; komisjon viitab eeskätt haldustoimiku lehekülgedele 19997 ja 19998 (Emesa esitatud teave) ja lehekülgedele 30046 ja 30047 (Tycsa käsikirjalised märkmed)).

226    Kolmandaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 484 ja 491 ja otsuse lisast 4 ning eeskätt teabest 1. juuni 1993. aasta, 20. aprilli 1995. aasta, 1995. aasta septembri, oktoobri ja novembri, 3. ja 9. septembri 1996. aasta, 22. jaanuari ja 18. novembri 1997. aasta, 1997. aasta detsembri lõpu ja 28. jaanuari 1998. aasta koosolekute kohta, et algusest peale vahetasid club Españas osalenud ettevõtjad teavet ja leppisid kokku turuosade jagamises ja trossikeede hindade kindlaksmääramises.

227    Neljandaks ja viimaseks nähtub vaidlustatud otsuse lisast 4 ja eeskätt teabest 14. aprilli ja 21. septembri 1999. aasta, 8. septembri, 18. oktoobri, 15., 20. ja 22. detsembri 2000. aasta, 23. märtsi, 17. mai, 18. juuni ja 6. juuli 2001. aasta ja 31. mai 2002. aasta koosolekute kohta ning vaidlustatud otsuse põhjendustest 502, 504, 506, 508, 510, 512, 515–517 ja 521, et ajavahemikul, mil Fapricela osales club Españas, jätkati läbirääkimisi ja tundliku teabe vahetamist keerdtrosside teemal. Eelkõige lisast 4 nähtub, et Fapricela oli kohal 8. septembri 2000. aasta koosolekul, kus määrati kindlaks trossikeede miinimumhind 2001. aastaks, ning 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul, kus jagati ära trossikeede turuosad.

C –  Kolmanda väite esimese osa põhjendatus

228    Esiteks tuleb tõdeda, et Fapricela vaidleb vastu üksnes tõenditele, millele komisjon tugines ainult kahe koosoleku puhul, mis toimusid 23. märtsil ja 7. juunil 2001.

229    Ta ei sea siiski kahtluse alla vaidlustatud otsust trossikeede arutelude sisu küsimuses, mis toimusid 14. aprilli ja 21. septembri 1999. aasta, 8. septembri, 18. oktoobri, 15., 20. ja 22. detsembri 2000. aasta, 17. mai, 18. juuni ja 6. juuli 2001. aasta ning 31. mai 2002. aasta koosolekul.

230    Tuleb küll märkida, et komisjon ei märgi vaidlustatud otsuse lisas 4, kes osalesid 14. aprilli ja 21. septembri 1999. aasta, 15., 20. ja 22. detsembri 2000. aasta ja 31. mai 2002. aasta koosolekul, vaid piirdub selle mainimisega, et nendel koosolekul toimusid arutelud trossikeede teemal.

231    Seevastu tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses Fapricela osalemise 8. septembri ja 18. oktoobri 2000. aasta koosolekul (Fapricela pealegi kinnitas kohtuistungil, et osales viimasel koosolekul), 17. mai, 18. juuni ja 6. juuli 2001. aasta koosolekul. Samuti esitas komisjon mitmeid tõendeid, mida on mainitud vaidlustatud otsuse lisas 4 ja mis tõendavad, et nendel koosolekutel peeti arutelusid trossikeede teemal.

232    Fapricela ei esita aga ühtegi argumenti, et lükata ümber oma osalemine nendel koosolekutel või nendel toimunud arutelude sisu.

233    Teiseks kordab Fapricela seoses 23. märtsi 2001. aasta koosolekuga oma argumente, mille kohaselt ta ei osalenud sellel, ning ei ole nõus sellega, et Socitrel teda seal esindas.

234    Ent kuigi miski ei võimalda asuda seisukohale, et Socitrel esindas Fapricelat sel koosolekul, tuleb need argumendid siiski eespool punktides 194 ja 195 esitatud põhjustel tagasi lükata.

235    Edasi, vaidlustatud otsuse lisast 4 ja komisjoni kogutud tõenditest, mida on mainitud selles lisas, nähtub, et 23. märtsi 2001. aasta koosolekul:

„Osalejad arutasid veel kliendi haaval tehtud või tehtavaid pakkumisi, sealhulgas trossikee osas [...] Lõpetuseks arutati Fapricela, Emesa ja Tycsa trossikee tarneid ja hindasid ühe konkreetse kliendi puhul.”

236    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 512 on veel märgitud järgmist:

„Tycsa ja Emesa vahel leidis aset arutelu trossikeede müügi ja hindade teemal, märkides, et Fapricela on kurtnud, et Hispaanias on trossikeesid raske müüa. Rõhutati, et nad olid hinna kindlaks määranud 98 Portugali eskuudonile kuni juunini ja seejärel 102 eskuudonile […]. Tycsa ruumides leitud eraldiseisvad käsikirjalised märkused kinnitavad peamisi arutelusid (mis puudutasid muu hulgas Portugali klientide kaupa täidetud tellimusi, mahtu/hinda), mis leidsid aset sel koosolekul […]”

237    Niisiis, vastupidi Fapricela väidetule ei saa selle teabe põhjal kuidagi tõdeda, et ta ei osalenud keelatud kokkuleppes trossikeesid puudutavas osas, vaid viib järeldusele, et trossikeede teemal vahetati teavet, mis oli pärit eelkõige Fapricelalt, nagu tõendavad kaks eri allikat, see tähendab Tycsa ja Emesa.

238    Kolmandaks, seoses 7. juuni 2001. aasta koosolekuga tuleb kõigepealt meenutada, et vaidlustatud otsuse lisas 4 on koosoleku sisu kirjeldatud järgmiselt:

„Koosolek trossikee teemal hommikul ja traadi teemal pärastlõunal. Arutati Aceralia, Tycsa ja Fapricela („Acer, Tyc, Fabr”) kvoote ja hindu ning Tycsale, Fapricelale, Aceraliale ja Trefilerías Quijanole („Tyc, Fab, Acer, TQ”) määratud klienti. Samuti toimus arutelu klientide jagamise üle seoses riiklike ehitustöödega.

Hommikupoolik: kõik kolm ettevõtjast osalejat räägivad oma kokkuleppe uuesti läbi ning jagavad Ibeeria trossikeeturu. Fapricela kvoot suureneb (20%‑lt cf. 18.10.2000) 25%‑le teiste kahe kontserni arvelt [langus (40%‑lt cf. 18.10.2000) 37,5%‑le]. Üksikasjalik arutelu klientide jagamise teemal, sealhulgas nimekirja koostamine peamistest valmisosade tootjatest Portugalis ja Hispaanias sõltuvalt nende trossikeetarbimisest (kahanevas järjekorras), märkides ära nende tootjate (/tarbijate) praeguse tarnija või praegused tarnijad, et jagada need kliendid Tycsa, Emesa ja Fapricela vahel. Klientide jagamise erilise viisi rakendamine mõne projekti puhul, mis nõuab suurt hulka trossikeed ja mida teostab eri ettevõtjatest moodustatud konsortsium (originaal hispaania keeles): UTES („Unión Temporal de Empresas”): esimene UTES‑i taotletud pakkumise võidab Fapricela teatava hinnaga tonni eest, kuna teised pakkusid kõrgemat hinda; teine pakkumine antakse kunstlikult Tycsale, kolmas Emesale ja see järjestus kordus järgemööda. Sellest võib ka lugeda: „Proderac peab edastama oma klientide nimekirja või temaga ei jagata mingit teavet” (originaal hispaania keeles).”

239    Esiteks tuleb tõdeda, et Fapricela ei vaidle vastu, et ta sel koosolekul osales.

240    Teiseks, komisjoni kogutud tõendid (dokumentaalsed tõendid, mis on pärit GSW‑lt, Tycsa/Celsalt, Emesalt ja Galycaselt) võimaldavad tõendada, et koosolekul käsitleti trossikeesid hommikul ja traati pärastlõunal ning et Fapricela osales trossikeede aruteludele pühendatud koosoleku osas.

241    Kolmandaks tuleb tõdeda, et hageja piirdub vastuses komisjoni argumentidele väitega, et tema osalemine sellel koosolekul ei saa olla piisav, et tõendada tema osalemist keelatud kokkuleppes sellel turul enne seda kuupäeva ja pärast seda kuupäeva.

242    Tuleb aga tõdeda, et Fapricela ei eita, et sellel koosolekul vahetati teda puudutavat tundlikku teavet.

243    Neljandaks, komisjon väidab õigesti, et ajavahemikus, mil Fapricela osales club Españas, jätkusid katkematult kokkulepped või kooskõlastatud tegevus ja vahetati tundlikku teavet trossikeede kohta (sellega seoses viitab ta vaidlustatud otsuse lisale 4 ja täpsemalt tõenditele 14. aprilli ja 21. septembri 1999. aasta, 15., 20. ja 22. detsembri 2000. aasta ja 31. mai 2002. aasta koosoleku kohta ning vaidlustatud otsuse põhjendustele 502, 504, 506, 508, 510, 512, 515–517, 521 ja 530).

244    Eeltoodut arvestades leiab Üldkohus, et on olemas piisavalt täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogum, et tõendada, et oma osalemise raames club Españas osales Fapricela vastupidi tema väidetule ka kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses tervikuna, sealhulgas trossikeesid puudutavas osas.

245    Esimese väite kolmas osa tuleb seega tagasi lükata.

V –  Teine väide, et on rikutud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja karistuste individuaalsuse põhimõtteid

A –  Vaidlustatud otsuse meeldetuletus

246    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 949 on märgitud:

„(949) [...] Socitreli, Proderaci, Fapricela ja Fundia osas, see tähendab ettevõtjad, kes osalesid ainult club [Españas] (mis hõlmas ainult Hispaaniat ja Portugali) või viimase ettevõtja puhul Addteki puudutavas „koordineerimises”, ning kelle osas saadi ühest vältavat rikkumisest teadmist tuvastada alles rikkumise hilises staadiumis (vastavalt 17. mai 2001 ja 14. mai 2001, vt jagu 12.2.2.4), võtab komisjon müügiväärtuse osakaalu kindlaksmääramisel arvesse väiksemat geograafilist ulatust. Olukord on teistsugune teiste club [Españas] osalejate (Emesa/Galycas, Tycsa/Trefilerías Quijano) puhul, kes osalesid samal ajal keelatud kokkuleppe eri tasanditel ja / või kelle osas ühest ja vältavast rikkumisest teadmine oli võimalik tuvastada palju varasemas staadiumis. Ka club Italias osalejate olukord on erinev Socitreli, Proderaci ja Fapricela omast, kuna club Italia geograafiline ulatus kattub suuresti üleeuroopaliste kokkulepete omaga ning ületab oluliselt club [España] (Hispaania ja Portugal) geograafilise ulatuse.”

247    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 953 on märgitud:

„(953) Arvestades juhtumi asjaolusid ja võttes arvesse eespool arutatud kriteeriume seoses rikkumise laadi (vt jagu 19.1.3.1) ja geograafilise ulatusega (vt jagu 19.1.3.3), on kasutatav müügiväärtuse osakaal 16% ettevõtja Fundia puhul, 18% ettevõtjate Socitrel, Fapricela ja Proderac puhul ning 19% kõikide teiste ettevõtjate puhul.”

248    Veel on vaidlustatud otsuse põhjendustes 987 ja 988 märgitud:

„(987) Fapricela [… viitab] ka [oma] piiratud osalemisele keelatud kokkuleppes ning [osundab] [oma] osalemisele piiratud arvul koosolekutel ja/või kartellikoosolekutel osalemise katkestustele mitmel perioodil. Fapricela väidab ka, et ta ei ole kunagi tegelenud koordineerimisega.

(988)          Komisjon märgib, et ajavahemikus 1998–2002 osales Fapricela süstemaatiliselt ja panustas üle kolmekümnesse club [España] koosolekusse, mille käigus osales ta täiel määral kvootide ja klientide jagamise ja hindade kindlaksmääramise kokkulepetes ja kus ta vahetas tundlikku äriteavet teiste club [Españas] osalejatega, nagu ta ise möönab. Aastal 2001 lubas Fapricela sõnaselgelt ka „jätkata kokkuleppeid, mis andsid nii häid tulemusi”, näidates oma rahulolu kartelliga pärast vaidluse lahendamist (vt põhjendus 509). Seega ei saa tema rolli pidada „sisuliselt tühiseks” 2006. aasta suuniste tähenduses ega passiivseks või käsutäitja rolliks 1998. aasta suuniste tähenduses vaatamata sellele, et ta ei ole kunagi tegutsenud koordineerijana. Viimaseks, nagu juba selgitatud põhjenduses 527 ja järgmistes, eelkõige põhjenduses 530, lükkavad Fapricela väite, et ta katkestas osalemise kartellis teatavatel perioodidel, tõendid ümber.”

249    Viimaseks nähtub vaidlustatud otsusest seoses Fapricela sisuliselt tühise rolliga:

„(1016) [...] Fapricela teatab, et vähemalt ühel korral õnnestus tal võita Emesa klient, kohaldades Emesast madalamat hinda. [...] ja Fapricela viitavad lisaks konfliktidele teiste kartelliliikmetega [...].

[...]

(1018)          Komisjon märgib kõigepealt, et enamik esitatud tõenditest on peamiselt andmed, mida neid esitanud ettevõtja ei ole sertifitseerinud. Igal juhul ei tõenda see, et kindlaksmääratud hindade ja / või jagatud klientide osas aeg-ajalt sohki tehti, iseenesest, et üks osaline salajasi kokkuleppeid ei täitnud. Sisekonfliktid, rivaliteedid ja sohitegemised on omased kõikidele keelatud kokkulepetele eriti juhul, kui need on pikaajalised (vt ka põhjendused 604 ja 680). Asjaolu, et ettevõtja ei ole teatavatest kokkulepetest kinni pidanud, ei tähenda seega, et ta ei ole rakendanud ühtegi salajast kokkulepet ja on turul käitunud täielikult konkurentsi soodustavalt.

(1019)          Salajaste kokkulepete täitmine oli tagatud kontrollisüsteemiga (vt jaod 9.1.6, 9.2.1.7 ja 9.2.2.5) ning konkurentidevahelised väga sagedased kartellikoosolekud, mille käigus vahetati regulaarselt konfidentsiaalset teavet, võimaldasid võrrelda oma arvandmeid ja leppida kokku ja/või muuta kvoote, hindu ja klientide jagamist. On tõendatud, et [...] Fapricela, [...] nagu ka teised käesoleva otsuse adressaadid, osales regulaarselt koosolekutel, mille käigus arutati ja kontrolliti hindu, kvoote ja kliente (vt ka otsuse jagu 9, jagu 14 ja lisad 2, 3 ja 4) [...].

[...]

(1022)          Kokkuvõttes on selge, et ükski osaline ei ole tõendanud, et ta tegelikult hoidus rikkuvate kokkulepete täitmisest, tegutsedes turul konkurentsi soodustavalt, või vähemalt seda, et ta on selgelt ja märgatavalt rikkunud asjaomase kartellikokkuleppega kehtestatud kohustusi niivõrd, et see häiris selle toimimist. Järelikult ei saa arvesse võtta ühtegi kergendavat asjaolu täitmisest hoidumise või sisuliselt tühise rolli alusel.

(1023)          Komisjon on sellegipoolest valmis aktsepteerima, et Proderaci ja Trame osalemine rikkumises oli piiratud. See tuleneb asjaolust, et need osalejad tegutsesid kartelli äärealadel, neil oli palju vähem kontakte teiste kartelliosalistega ning nad osalesid rikkumises vaid piiratud määral.”

B –  Sissejuhatavad kaalutlused

250    Fapricela pühendab oma menetlusdokumentides pikki kirjeldusi väidetavale struktuursele puudusele, mida sisaldavad 2006. aasta suunised, mille alusel sisuliselt karistatakse väikeseid (ühe toote põhiseid) ettevõtjaid karmimalt kui suuri (mitme toote põhiseid) ettevõtjaid.

251    Kuid kui kohtuistungil talle repliigi punkti 57 tähenduse kohta küsimusi esitati, kinnitas Fapricela, et ta ei kavatsenud vaidlustada 2006. aasta suuniste õiguspärasust, vaid ainult seda, kuidas komisjon neid käesolevas asjas kohaldas.

252    Teine väide jaguneb seega kaheks osaks, millest esimese kohaselt on trahv ebaproportsionaalne ning rikkumise raskuse määra ja hoiatava mõju alusel kohaldatud lisasumma kindlaksmääramisel ei ole arvesse võetud mitmesuguseid asjaolusid, ning teise kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

C –  Teise väite esimene osa, mille kohaselt on trahv ebaproportsionaalne ning rikkumise raskuse ja hoiatava mõju alusel kohaldatud lisasumma kindlaksmääramisel ei ole arvesse võetud mitmesuguseid asjaolusid

1.     Põhimõtete meeldetuletus

253    Olgu meenutatud, et 2006. aasta suuniste kohaselt:

„13.      Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal.

[...]

19.      Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

20.      Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

21.      Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22.      Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

23.      Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.”

254    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et trahvisummade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võivad rikkumiste raskusastme hindamisel arvesse tulla, näiteks iga osalise rikkumises etendatud roll ja oht, mida seda tüüpi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad. Kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskust (vt kohtuotsus, 8.7.1999, Hercules Chemicals vs. komisjon, C‑51/92 P, EKL, EU:C:1999:357, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 90 eespool, EU:T:2000:77, punkt 4949 ja seal viidatud kohtupraktika).

255    Rikkumise raskuse hindamisel ja vajaduse korral trahvi kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkulepet moodustavatest tegudest või et tal oli väike roll nendes tegudes, milles ta osales (kohtuotsused, 8.7.1999, komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EKL, EU:C:1999:356, punkt 90; Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 86 eespool, EU:C:2004:6, punkt 86, ning komisjon vs. Verhuizingen Coppens, punkt 135 eespool, EU:C:2012:778, punkt 45).

256    Samuti tuleb meenutada, et keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummade arvutamisel on asjaomaste ettevõtjate erinev kohtlemine komisjonile selle sättega antud pädevuse teostamise lahutamatu osa. Nimelt peab komisjon oma kaalutlusõiguse raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest joontest, et tagada igal üksikjuhul liidu konkurentsieeskirjade täielik tõhusus (vt kohtuotsused, 12.11.2009, SGL Carbon vs. komisjon, C‑564/08 P, EU:C:2009:703, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5.12.2013, Caffaro vs. komisjon, C‑447/11 P, EU:C:2013:797, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

257    Samuti nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata mitme asjaolu alusel ning mitte ühelegi asjaolule ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiselementidega võrreldes ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tähendab selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaoludega, mida ta võttis arvesse rikkumise raskusastme hindamisel, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendatult kohaldama (vt kohtuotsused, 27.9.2006, Jungbunzlauer vs. komisjon, T‑43/02, EKL, EU:T:2006:270, punktid 226–228 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, punkt 220 eespool, EU:T:2010:168, punkt 264 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.     Teise väite esimese osa põhjendatus

258    Fapricela esitab oma teise väite esimese osa, mille kohaselt on trahv ebaproportsionaalne ning rikkumise raskuse ja hoiatava mõju alusel kohaldatud lisasumma kindlaksmääramisel ei ole arvesse võetud mitmesuguseid asjaolusid, põhjendamiseks mitu argumenti.

259    Esiteks väidab Fapricela, et tema oli kõige lühemat aega kartellis osalenud ettevõtja.

260    Kuid rikkumise kestust ei saa segi ajada rikkumise raskusega (määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 3), teiseks tuleb tõdeda, et komisjon määras viga tegemata hageja club Españas osalemise kestuseks ajavahemiku 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002.

261    Teiseks väidab hageja, et tema osalemine piirdus Ibeeria poolsaarega.

262    Tuleb aga nentida, et komisjon võttis seda asjaolu nõuetekohaselt arvesse, võttes müügiväärtusena arvesse ainult Ibeeria poolsaarel Fapricela müügi väärtuse (vt punkt 246 eespool).

263    Kolmandaks väidab hageja, et tema väikest rolli ei ole arvesse võetud. Samuti väidab ta, et erinevalt muudest Ibeeria ettevõtjatest, nagu Tycsa ja Emesa, oli tal kartellis vaid passiivne, mitte juhtroll. Nii ei olnud tal kunagi koordineerimisülesannet erinevalt näiteks Tycsast ja ta säilitas turul konkurentsi soodustava käitumise.

264    Kuid komisjon lükkas hageja selle kohta esitatud argumendid tagasi vaidlustatud otsuse põhjendustes 988 ja 1019–1022 ning tuleb tõdeda, et hagiavalduses ei tõenda Fapricela kuidagi, et need hinnangud on väärad.

265    Nende argumentidega ei saa nõustuda.

266    Neljandaks väidab hageja, et 2001. aastal oli tema käive kolmas kõige madalam vaidlustatud otsuse adressaatidest, samas oli tema trahv suuruselt seitsmes.

267    See asjaolu ei mõjuta siiski trahvisummat, kuna trahvi põhisumma kindlaksmääramisel ei võta komisjon arvesse mitte ettevõtja käivet, vaid võtab arvesse ainult nende kaupade väärtuse, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud.

268    Viiendaks, Fapricela väidab, et ta ühines club Españaga alles hilises staadiumis.

269    Tuleb aga tõdeda, et komisjon võttis seda tegurit arvesse talle ette heidetud rikkumise kestuse raames.

270    Kuuendaks, Fapricela leiab, et arvesse ei ole võetud asjaolu, et ta osales väiksemal arvul koosolekutel, kui keelatud kokkuleppe teised osalejad.

271    See argumentatsioon aga kattub olulises osas sellega, mis puudutab Fapricela väidetavalt väikest rolli club Españas ning millega ei saa nõustuda eespool punktides 263–265 esitatud põhjustel.

272    Tuleb tõdeda, et Fapricela osales enam kui 30 koosolekul ajavahemikus, mil ta kuulus club Españasse.

273    See, et ta ei osalenud kõikidel kartellikoosolekutel rikkumisperioodil, mis tema suhtes tuvastati, ei oma selles suhtes mingit mõju, kuna on ilmne, et ta osales katkematult rikkumises 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002.

274    Seitsmendaks, Fapricela argumentatsioon, mille kohaselt teatud ajavahemikul ta ei osalenud trossikeesid puudutavas kartellis, mida käsitletakse esimese väite kolmandas osas, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata (punkt 244 eespool).

275    Kaheksandaks, seoses hageja argumentatsiooniga, mille kohaselt ei osalenud ta 23. märtsi 2001. aasta koosolekul ja ta luges end kartelliga mitteseotuks ajavahemikus oktoobrist 2000 kuni aprillini 2001, tuleb meenutada, et seda tuleb pidada põhjendamatuks (vt punkt 210 eespool).

276    Üheksandaks väidab Fapricela, et kokkuleppeid ei täidetud ja keelatud kokkuleppes osalejate vahel toimus hinnasõda ja tugev konkurents turul, mida tõendavad tema äärmiselt piiratud kasumimarginaalid rikkumisperioodil.

277    Nende argumentidega ei saa siiski nõustuda.

278    Nimelt olgu meenutatud, et salajased kartellid on tihti põhiolemuselt kahtlustava õhkkonnaga. Samas ei mõjuta kahtlustav õhkkond tingimata kartelli tegelikku mõju (kohtuotsus, 27.9.2006, Roquette Frères vs. komisjon, T‑322/01, EKL, EU:T:2006:267, punktid 172 ja 174).

279    Komisjon meenutab sellega seoses, et sisekonfliktid, rivaliteet ja sohitegemised on omased kõikidele kartellidele, eriti kui kartellid on pikaajalised.

280    Tuleb aga tõdeda, et hageja ei esita vähimatki tõendit oma väidete põhjendamiseks, mille kohaselt ei ole kokkuleppeid täidetud – ei club España liikmete või tema enda poolt –, ega hinnasõja kohta, mis toimus club Españas tema suhtes tuvastatud rikkumisperioodil 1998–2002.

281    Tõendid ja täpsemalt arutelude sisu, mis sel perioodil aset leidsid, nagu see nähtub vaidlustatud otsusest ja eelkõige selle lisast 4, tõendavad vastupidi jätkuvalt uuendatud koordineerimist, mis hõlmas Fapricelat.

282    Lisaks, asjaolu, et kartelliliikmed aeg-ajalt teatasid, et nad ei pea ennast kokkulepetega seotuks, ei tähenda, et nad salajasi kokkuleppeid ei täitnud. Ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele tegutseb turul rohkem või vähem iseseisvalt, võib nimelt üritada kartelli oma huvides ära kasutada (kohtuotsus, 14.5.1998, Cascades vs. komisjon, T‑308/94, EKL, EU:T:1998:90, punkt 230).

283    Lõpuks, muudetud hagiavalduse punktis 147 tema kasumimarginaali kohta Fapricela esitatud arvandmete toetuseks ei ole esitatud mingeid kinnitatud ja veenvaid raamatupidamisdokumente ning need ei tõenda kuidagi, et ta ei osalenud kokkulepetes, mida talle ette heidetakse, või et ta ei täitnud neid.

284    Teiseks väidab Fapricela sisuliselt, et ta ei ole kunagi osalenud ega olnud teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest; see mõjutab tema suhtes tuvastatud rikkumise raskust.

285    Olgu meenutatud, et esimese väite kahe esimese osaga tuleb nõustuda, sest ei ole tõendatud, et hageja oli teadlik club Europe’ist.

286    Kuid komisjon võttis muu hulgas Fapricela, Proderaci ja Socitreli toime pandud rikkumise raskuse 18% määra kindlaksmääramisel just nimelt arvesse seda, et need kolm club España liikmeks olnud ettevõtjat said keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest teada hilises staadiumis.

287    Järelikult tuleb tõdeda, et komisjon tegi selliselt toimides Fapricela osas vea.

288    Sama kehtib ka hoiatava mõju lisasumma kohta, mille määr määrati vaidlustatud otsuses kindlaks viidates ja võttes aluseks põhjendused, mida kasutati rikkumise raskuse määra puhul (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 962).

D –  Teise väite teine osa, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

289    Esiteks väidab hageja sisuliselt, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna teise muutmisotsuse vastuvõtmisel ei vähendanud komisjon tema trahvi sarnaselt Arcelori ja Ori Martiniga.

290    Teiseks väidab Fapricela, et seda põhimõtet rikuti ka seeläbi, et esiteks teda koheldi analoogselt Socitreli ja Proderaciga, kuigi tema olukord erineb nende kahe ettevõtja olukorrast, teiseks, et tema trahvi vähendati raskuse alusel ainult 1% võrreldes ettevõtjatega – eelkõige Emesa ja Tycsa –, kelle puhul määrati raskuse määraks 19%, kuigi sellesse kategooriasse kuuluvad ettevõtjad panid kõik toime palju raskema rikkumise kui tema toime pandud rikkumine, ning kolmandaks, et teda oleks tulnud kohelda leebemalt kui Fundiat, kes osales kokkuleppes, mis puudutas palju suuremat klienti Addtek, kui need, mida puudutas kokkulepe, kus tema osales.

291    Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 3.5.2007, Advocaten voor de Wereld, C‑303/05, EKL, EU:C:2007:261, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

292    Seoses esimese argumendiga tuleb tõdeda, et põhjused, millest tulenevalt võeti vastu teine muutmisotsus – see tähendab 10% ülempiiri kohaldamisel kontserni käibe asemel keelatud kokkuleppes osalenud tütarettevõtja käibe arvesse võtmine –, ei vii Fapricelale määratud trahvi vähendamiseni, kuna ta ei ole nimelt sarnases olukorras kui Arcelor, SLM või Ori Martin, kuna teda ei omandanud pärast rikkumisperioodi lõppu mõni teine ettevõtja.

293    Seega ei saa ta sellises olukorras tugineda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

294    Teise argumendiga seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vaidlustatud otsuses (põhjendus 953) moodustas komisjon raskuse määra kindlaksmääramiseks kolm kategooriat, võttes aluseks toimepandud rikkumise laadi (põhjendused 939–945), turuosa kokku (põhjendus 946) ja keelatud kokkuleppe geograafilise ulatuse (põhjendused 947–949):

–        16% kategooria, mis puudutab vaid Fundiat ja mida põhjendab asjaolu, et see ettevõtja osales vaid Addteki „koordineerimises” (põhjendus 939);

–        18% kategooria, see määr on põhjendatud kahe kriteeriumi alusel: ainult club Españas osalemine ja keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest hiline teadmine; sellesse kategooriasse kuuluvad Socitrel, Proderac ja hageja (põhjendus 949);

–        19% kategooria, kus on kõik ülejäänud keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjad (põhjendus 953).

295    Esiteks tuleb tõdeda, et Fapricela olukord ei ole Fundia olukorraga sarnane, sest viimase vastutus tuvastati sisuliselt ainult ühe kliendi, s.o Addteki müügi „koordineerimise” tõttu, samas kui Fapricela osales rikkumises, mis seisnes turu jagamises (kvootide kindlaksmääramine), klientide jagamises ja hindade horisontaalses kindlaksmääramises Ibeeria turul.

296    Teiseks, Emesa ja Tycsa osalesid aktiivselt club Zurichis (esimene alates 1992. aastast ja teine alates 1993. aastast) ning club Europe’is, samas kui Fapricela ei osalenud kummaski klubis.

297    Selle kategooria määra, kuhu kuuluvad ühelt poolt Emesa ja Tycsa, ning selle, kuhu kuulub teiselt poolt hageja, erinevus on küll väike, kuid tuleb meenutada, et vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 21 võib kasutatav osakaal müügiväärtusest olla kuni 30% ning et vastavalt suuniste punktile 23 on hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud ning konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.

298    Käesolevas asjas tuleb aga tõdeda, et arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduses 939 meenutatud rikkumise laadi (turu jagamine / kvootide kindlaksmääramine, klientide jagamine ja hindade horisontaalne kindlaksmääramine), asub raskuse määr, mida komisjon kasutas rikkumise toime pannud kategooria suhtes, astmestiku madalamal tasemel (15–30%), mille tulemusel on vahe mõne teise kategooriaga, mis on samuti hindade kindlaksmääramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkuleppes seisneva rikkumise toime pannud, väike.

299    Lisaks tuleb veel tõdeda, et komisjoni vahetegemine kahel kategoorial, kuhu kuuluvad ühelt poolt muu hulgas Emesa ja Tycsa, ning teiselt poolt Socitrel, Fapricela ja Proderac, rajaneb objektiivsetel asjaoludel.

300    Hageja ei saa seega tugineda ebavõrdsele kohtlemisele ainult selle väikese erinevuse alusel kahe raskuse määra vahel, mille komisjon arvesse võttis.

301    Kolmandaks, Fapricela, Socitreli ja Proderaci suhtes kohaldati sellegipoolest raskuse määra 18% 19% asemel selle alusel, et nad osalesid ainult club Españas ja nad olid keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest teadlikud hilises staadiumis.

302    Tuleb aga meenutada, et ei ole tõendatud, et Fapricela oli teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest (vt eespool esimese väite esimene ja teine osa).

303    Komisjon ei saanud järelikult Fapricelat arvata samasse kategooriasse kui Socitreli ja Proderaci.

304    Järelikult tuleb teise väite teise osaga nõustuda.

305    Ülejäänud osas tuleb siiski tagasi lükata hageja argumentatsioon, mille kohaselt osales Socitrel keelatud kokkuleppes temast kauem, sest seda tegurit tuleb arvesse võtta rikkumise kestuse arvutamisel, mitte rikkumise raskuse hindamisel.

306    Sama kehtib ka nende koosolekute arvu kohta, millel Socitrel osales, kuna see tegur ei mõjuta – nagu ka Fapricela puhul – nende toime pandud rikkumise vältavat laadi (vt punkt 273 eespool).

E –  Vahejäreldus

307    Kokkuvõttes tuleb nõustuda teise väitega ja sellest tulenevalt tõdeda, et trahvi põhisumma arvutamisel on tehtud vigu.

308    Vaidlustatud otsuse artikkel 2 tuleb seetõttu osaliselt tühistada Fapricelale trahvi määramise küsimuses.

[...]

VI –  Esimene täiendav väide, et rikutud on Fapricela kaitseõigusi, olulisi menetlusnorme ja puuduvad põhjendused

A –  Vaidlustatud otsuse meeldetuletus

400    Esimese muutmisotsusega täiendas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendust 935, lisades sellesse tabeli, mis sisaldas eri ettevõtjate puhul arvesse võetud müügiväärtusi. Fapricela kohta on selle tabeli punktis 6 märgitud: „Fapricela: 16. juuni 2009. aasta vastus: 2.12.1998–19.9.2002: [Fapricela puhul arvesse võetud müügiväärtus]”.

B –  Üldkohtu hinnang

401    Esiteks, osas, milles see väide kattub osaliselt kohtuistungi esitatud väitega, et hagejale ei tehtud teatavaks esimest muutmisotsust, millest tulenevalt rikuti tema kaitseõigusi, tuleb viidata käesoleva kohtuotsuse punktides 79–82 esitatud Üldkohtu hinnangutele.

402    Teiseks tuleb toonitada, et esimeses muutmisotsuses parandas komisjon sisulised vead, mis olid esialgsesse otsusesse sattunud, kuid ta ei muutnud Fapricelale määratud trahvi suurust.

403    Pealegi täpsustati parandusega, mille komisjon tegi hageja osas, vaidlustatud otsuses müügiväärtust, nagu Fapricela selle komisjonile oli esitanud 16. juuni 2009. aasta vastuses.

404    Liiati on hageja kohtuistungil möönnud, et komisjon arvutas esialgses otsuses trahvi põhisumma tõepoolest nii, et võttis arvesse Fapricela puhul aluseks võetud müügiväärtust, mis hõlmas Fapricela trossikeede müüki.

405    Ta ei saa seega väita, et tal ei olnud võimalik enne esimest muutmisotsust mõista, et trahvisumma arvutamisel arvesse võetud müügiväärtus hõlmas trossikeede müügiväärtust.

406    Seetõttu tuleb argument, et esialgset otsust ei ole selles küsimuses põhjendatud, tagasi lükata.

407    Kolmandaks sisaldab esimene muutmisotsus põhjendusi, mis võimaldavad mõista vigu, mida komisjon soovis parandada, ja selles on selgelt märgitud muudatused, mis esialgsesse otsusesse tehakse. Järelikult on argument, et esimest muutmisotsust ei ole põhjendatud, alusetu ka selles küsimuses.

408    Neljandaks, kui eeldada, et Fapricela soovib oma argumentidega väita, et teda ei kuulatud enne kahe muutmisotsuse tegemist ära, mille puhul on tegemist tema kaitseõiguste rikkumisega haldusmenetluses, siis tuleb tõdeda esiteks, et hageja kuulati enne esialgse otsuse vastuvõtmist vastavalt määruse nr 1/2003 sätetele ära, teiseks, et esimese muutmisotsusega tehti esialgsesse otsusesse vaid sisulisi parandusi, kolmandaks, et hageja ei märgi, kuidas oleks tema ärakuulamine andmete osas, mida komisjon parandas hageja enda poolt talle haldusmenetluses edastatud teabe alusel, muutnud mingilgi moel vaidlustatud otsuse sisu või oleks tal võimaldanud end paremini kaitsta (kohtuotsus, 18.6.2013, Fluorsid ja Minmet vs. komisjon, T‑404/08, EKL, EU:T:2013:321, punkt 110) ning viimaseks ja neljandaks, et Fapricelale määratud trahvi ei muudetud esimeses ega teises muutmisotsuses.

409    Teises muutmisotsuses muudeti küll kahele ettevõtjale, see tähendab Arcelorile ja Ori Martinile määratud trahvi suurust.

410    Tuleb tõdeda, et põhjused, millest tulenevalt teine muutmisotsus vastu võeti – see tähendab 10% ülempiiri kohaldamisel kontserni käibe asemel keelatud kokkuleppes osalenud tütarettevõtja käibe arvesse võtmine –, ei puudutanud sugugi Fapricelat, kelle olukord on täiesti erinev.

411    Seega ei saa ta sellises olukorras tugineda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele ega ka õigusele olla ära kuulatud.

412    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka tema väited võistlevuse põhimõtte või hea halduse põhimõtte rikkumise kohta, kuna teise muutmisotsusega tehtud muudatused teda ei puudutanud.

413    Viiendaks oli hagejal igal juhul võimalik kohandada oma väiteid ja nõudeid pärast kummagi muutmisotsuse vastuvõtmist, ta kasutas seda võimalust kahel korral ning ta ei saa seega väita, et nende otsuste vastuvõtmisega kaasnes tema kaitseõiguste mis tahes rikkumine.

414    Esimene täiendav väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

VII –  Vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamise nõue

415    Hageja palub tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3.

416    See nõue tuleb siiski jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud otsuse esimeses lõigus tehakse ettevõtjatele, kes ei ole veel rikkumist lõpetanud, ettekirjutus see lõpetada. Hageja aga väidab, et ta lõpetas rikkumise 2002. aasta septembris. Hagi esitamise kuupäeval ei olnud seega hagejal huvi vaidlustatud otsuse kõnealuse sätte tühistamise vastu.

417    Artikli 3 lõikes 2 on veel adressaatidest ettevõtjatele tehtud ettekirjutus rikkumist mitte korrata. Eeltoodust aga tuleneb, et Fapricela on rikkumise toime pannud ning talle tuleb selle eest karistus määrata; see põhjendab ettekirjutust rikkumist mitte korrata.

418    Seetõttu tuleb tema nõue tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 tervikuna rahuldamata jätta osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

VIII –  Täieliku pädevuse kasutamine Üldkohtu poolt

A –  Komisjoni poolt trahvi arvutamise viisi meeldetuletus

419    On oluline meenutada tegureid, mida komisjon kasutas Fapricelale määratud trahvisumma arvutamisel:

–        pingestusterase, sealhulgas trosside ja trossikeede vormis, müügiväärtus aastal 2001 (a);

–        müügiväärtuse osakaal (b): 18%;

–        aastate arv (kestuse kordaja) (c): 3,75;

–        lisasummana kohaldatud protsent (d): 18%;

–        kogu põhisumma: [(a) x (b) x (c)] + [(a) x (d)];

–        suurendamine raskendavatel asjaoludel: ei;

–        vähendamine kergendavatel asjaoludel: ei;

–        kogu põhisumma (muutumatu);

–        10% käibepiiri kohaldamine: 8 874 000 eurot;

–        vähendamine leebema kohtlemise alusel: ei;

–        vähendamine ettevõtja trahvi maksmise võimetuse tõttu, arvestades erilisi sotsiaalmajanduslikke asjaolusid: ei;

–        lõplik trahvisumma: 8 874 000 eurot.

B –  Põhimõtete meeldetuletus

420    Vastavalt ELTL artiklile 261 annab määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täielik pädevus Üldkohtule lisaks puhtale karistuste õiguspärasuse kontrolli õigusele – mille raames võib Üldkohus üksnes tühistamishagi rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada – ka õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult teha vaidlustatud akti muutev kohtuotsus, isegi kui ta seda ei tühista, et kõigi faktiliste asjaoludega arvestades muuta muu hulgas trahvi, kui tal on palutud anda hinnang trahvisummale (vt selle kohta kohtuotsused, 8.2.2007, Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EKL, EU:C:2007:88, punktid 61 ja 62, ning 3.9.2009, Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EKL, EU:C:2009:505, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

421    Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

422    Euroopa Kohus on otsustanud, et trahvisummade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumiste kestust ja kõiki muid tegureid, mis võivad mõjutada rikkumiste raskuse hinnangut, nagu iga ettevõtja käitumine, nende roll kooskõlastatud tegevuse sisseseadmisel, tegevusest saada võidav kasu, ettevõtjate suurus ja asjassepuutuvate kaupade väärtus ning oht, mida seda liiki rikkumised liidule kujutavad (vt kohtuotsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EKL, EU:C:2011:815, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

423    Euroopa Kohus on samuti märkinud, et arvesse tuleb võtta ka objektiivseid tegureid, nagu konkurentsivastaste tegude sisu ja kestus, nende arv ja intensiivsus, mõjutatud turu ulatus ja majanduspoliitika kahjustatus. Analüüsis tuleb samuti arvestada vastutavate ettevõtjate suhtelist olulisust ja turuosa ning rikkumise võimalikku kordumist (kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 422 eespool, EU:C:2011:815, punkt 57).

424    Oluline on sellega seoses märkida, et oma olemuselt ei ole trahvi kindlaksmääramine Üldkohtu poolt täpne aritmeetiline tehe. Üldkohus ei ole oma täieliku pädevuse teostamisel seotud ka komisjoni arvutustega või tema suunistega, vaid ta peab kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes ise hinnangu andma (vt kohtuotsus, 12.12.2007, BASF ja UCB vs. komisjon, T‑101/05 ja T‑111/05, EKL, EU:T:2007:380, punkt 213 ja seal viidatud kohtupraktika).

C –  Üldkohtu hinnang käesolevas asjas

425    Käesolevas asjas tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3, et selleks, et määrata kindlaks trahv, millega karistati Fapricela osalemise eest rikkumises, võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust, ning karistuste individuaalsuse põhimõttest tuleneb, et karistus peab arvesse võtma iga rikkumise toimepanija olukorda rikkumise suhtes.

426    Rikkumine, mille eest tuleb Fapricelale vastutus panna, seisneb katkematus osalemises ainult club Españas, sest ei ole tõendatud, et Fapricela oli teadlik club Europe’ist (vt esimese väite esimene ja teine osa, punktid 130 ja 142 eespool).

427    Fapricela toime pandud rikkumine kestis 2. detsembrist 1998 kuni 19. septembrini 2002, sest ei ole tõendatud, et Fapricela teatas enda mitteseotusest club Españaga ajavahemikus 18. oktoobrist 2000 kuni 9. aprillini 2001 (vt punkt 207 eespool).

428    Seoses Fapricela toime pandud rikkumise raskusega tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon asus vääralt seisukohale, et Fapricela oli kas või hilises staadiumis teadlik keelatud kokkuleppe üleeuroopalisest ulatusest (vt punkt 130 eespool).

429    Seda kriteeriumi ei saa seega arvesse võtta, et hinnata Fapricela toime pandud rikkumise objektiivset raskust.

430    Fapricela toime pandud rikkumine on seega vähem raske kui see, mille panid toime Socitrel ja Proderac, kellega komisjon hageja samastas (vaidlustatud otsuse põhjendus 953).

431    Fapricela toime pandud rikkumine on siiski raskem Fundia toime pandud rikkumisest. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et Fundia osales vaid üheainsa kliendi Addteki müügi „koordineerimises” (vaidlustatud otsuse põhjendused 935 ja 953), samas kui vaidlustatud otsusest nähtub, et Fapricela osales mitut eri klienti puudutavas „koordineerimises”.

432    Kasutatava müügiväärtuse osas tuleb viidata sellele, mida võttis vaidlustatud otsuses arvesse komisjon ja mis hõlmab trossikeesid, kuna on tõendatud, et Fapricela osales club España raames ka keelatud kokkuleppes, mis puudutas trossikeesid (vt punkt 244 eespool). Lisaks võttis komisjon põhjendatult arvesse ainult Fapricela müüki Hispaanias ja Portugalis (vaidlustatud otsuse põhjendus 949).

433    Üldkohus ei saa arvesse võtta mingit kergendavat või raskendavat asjaolu ega ühtegi muud erilist asjaolu. See, et hageja osales ainult club Españas, kajastub tegelikult juba selles, et arvesse võeti ainult tema müüki Hispaanias ja Portugalis.

434    Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et Fapricelale määratud trahv ei saa olla alla 17 000 000 euro.

435    Kuid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud käibe 10% ülempiiri arvestades ei tohi Fapricelale määratud trahv olla üle 8 874 000 euro.

436    Neid asjaolusid arvestades otsustab Üldkohus, et Fapricelale määratav trahv on 8 874 000 eurot, mis on sobiv trahv, arvestades hageja toime pandud rikkumise laadi, kestust ja raskust.

 Kohtukulud

437    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

438    Käesoleva asja asjaolusid arvestades tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K (2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras) (muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik)) osas, milles tuvastatakse, et Fapricela – Indústria de Trefilaria, SA on rikkunud ELTL artikli 101 lõike 1 sätteid, osaledes lisaks nende sätete rikkumisele Ibeeria turul siseturgu hõlmavas keelatud kokkuleppes ja seejärel EMP‑s, ning talle määratakse trahv summas 8 874 000 eurot.

2.      Fapricela – Indústria de Trefilariale määratava trahvi summa on 8 874 000 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Frimodt Nielsen Dehousse Collins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: portugali.

1 – Esitatud on üksnes käesoleva kohtuotsuse punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.