KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 20. juulil 2017(1)
Kohtuasi C‑256/16
Deichmann SE
versus
Hauptzollamt Duisburg
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Düsseldorf (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa))
Eelotsusemenetlus – Dumping – Kehtetuks tunnistatud määruse alusel makstud imporditollimaksude tagastamise taotlus – Rakendusmäärus (EL) 2016/223 – Üldkohtu kohtuotsuse täitmiseks vastu võetud määrus – Kehtivus
1. Vaidlus, milles esitatakse käesolev eelotsusetaotlus, puudutab niisuguse määruse tühistamise tagajärgi, millega kehtestati dumpinguvastased tollimaksud. Euroopa Kohtul on liikmesriigi kohtule vastates võimalus piiritleda oma kohtupraktikat, mis käsitleb liidu institutsioonide aktide tühistamise kohtuotsuseid.
2. Käesoleval juhul tekivad eelotsuse küsimuse raames kahtlused, kas on kehtiv rakendusmäärus (EL) 2016/223,(2) millega komisjon algatas konkreetsed toimingud, et kõrvaldada õigusvead, mille Euroopa Kohus tuvastas varasemas kohtuotsuses,(3) millega tunnistati teatavad dumpinguvastased määrused kehtetuks.
3. Nende määruste alusel, mis hiljem tühistati, oli sisse nõutud dumpinguvastased tollimaksud, mis määrati äriühingule Deichmann SE,(4) kes impordib Euroopa Liitu Hiinast ja Vietnamist pärit jalatseid ja kes pärast määruse tühistamist nõudis enda makstud summade tagasimaksmist.
4. Asja arutav kohus küsib Euroopa Kohtult, kas rakendusmäärus 2016/223 on kehtiv, sest vastasel juhul tuleb Deichmannile tagasi maksta tema poolt selle alusel makstud summad.
5. Vaidluses on vastandatud ühelt poolt liidu institutsioonide pädevus algatada uuesti menetlus, mille tulemusel võib tühistatud maksude asemel sisse nõuda dumpinguvastased tollimaksud, ja teiselt poolt hallatavate õigus väljakujunenud olukordade stabiilsusele nagu ka oma õigusliku seisundi tõhusale kaitsele.
I. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu toimimise leping
6. ELTL artiklis 263 on sätestatud:
„[…]
Iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
[Käesolevas tekstis kasutatakse ELTL artikli 263 kontekstis teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“.]
[…]
Käesolevas artiklis sätestatud menetlus tuleb algatada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.“
7. ELTL artiklis 266 on ette nähtud:
„Institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks või kelle toimingu tegematajätmine on tunnistatud aluslepingutega vastuolus olevaks, nõutakse Euroopa Liidu Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist.
[…]“.
B. Määrus (EMÜ) nr 2913/92(5)
8. Artiklis 221 on sätestatud:
„[…]
3. Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. See ajavahemik katkestatakse artikli 243 kohase kaebuse esitamise hetkest kaebuse menetlemise ajaks.(6)
[…]“.
9. Artiklis 236 on sätestatud:
„1. Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.
[…]
2. Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi või seda vähendatakse taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kolme aasta jooksul arvestades kuupäevast, kui selle tollimaksu summa võlgnikule teatati.
[…]“.
C. Määrus (EÜ) nr 1225/2009(7)
10. Artiklis 10 („Tagasiulatuvus“) on sätestatud:
„1. Ajutisi meetmeid võetakse ja dumpinguvastaseid tollimakse kohaldatakse üksnes nende toodete suhtes, mis lastakse vabasse ringlusse pärast artikli 7 lõike 1 alusel või, olenevalt olukorrast, artikli 9 lõike 4 alusel tehtud otsuse jõustumist, kui käesolevas määruses sätestatud eranditest ei tulene teisiti.
[…]“.
11. Artiklis 14 („Üldsätted“) on märgitud:
„1. Ajutine või lõplik dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse määrusega ja neid nõuavad sisse liikmesriigid sellises vormis ja ulatuses ning nende kriteeriumide alusel, nagu seal sätestatud on. Selliseid tollimakse nõutakse sisse muudest impordi suhtes kehtivatest tollimaksudest, maksudest ja tasudest sõltumatult. Ühegi toote kohta ei või korraga kehtida dumpinguvastane ja tasakaalustav tollimaks, et korrigeerida üht ja sama dumpingust ja ekspordi subsideerimisest tulenevat olukorda.
[…]“.
12. Artiklis 23 („Kehtetuks tunnistamine“) on sätestatud:
„Määrus (EÜ) nr 384/96 tunnistatakse kehtetuks.
Määruse (EÜ) nr 384/96 kehtetuks tunnistamine ei piira siiski selle alusel algatatud menetluste kehtivust.
Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.“
II. Faktilised asjaolud
13. Hauptzollamt Duisburg (Duisburgi peatolliamet, Saksamaa) määras 10. mail 2010 määruse (EÜ) nr 1472/2006(8) ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009(9) alusel Deichmannile dumpinguvastaste tollimaksude nõude summas 11 181,92 eurot.
14. Maksunõue esitati kuue Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit kingaimpordi eest, mille Deichmann oli 2010. aasta aprillis deklareerinud vabasse ringlusse lubamiseks.
15. Hiinast saabunud kingade tarnija ja tootja oli ettevõtja Chengdu Sunshine Shoes Co. Ltd. ja Vietnamist saabunud kingade tarnija ja tootja Tripos Enterprises Inc. Mõlemad äriühingud olid 2005. aasta juulis taotlenud asjaomaste dokumentidega turumajanduslikku kohtlemist vastavalt määruse (EÜ) nr 384/96(10) artikli 2 lõike 7 punktidele b ja c.
16. Euroopa Kohus tühistas oma kohtuotsustes Zhejiang Aokang Shoes Co. Ltd ja Brosmann Footwear(11) määruse nr 1472/2006.
17. Konkreetselt kohtuotsusele Brosmann(12) tuginedes esitas Deichmann 12. juunil 2012 Duisburgi peatolliametile tasutud dumpinguvastase tollimaksu tagastamise taotluse, mis jäeti 15. novembril 2013 rahuldamata.
18. Hiljem tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse C & J Clark International ja Puma,(13) millega tunnistati määrus nr 1472/2006 ja rakendusmäärus nr 1294/2009(14) kehtetuks.
19. Nimetatud kohtuotsuse täitmiseks võttis komisjon vastu rakendusmääruse 2016/223, millega algatati menetlus esitatud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste eraldi hindamiseks. Ta kavatses nii asendada tühistatud aktid uute aktidega, milles ei esineks Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvigu, jätkates menetlust kohast, kus need vead olid esinenud.
20. Samal ajal pidas komisjon sobivaks anda liikmesriikide tolliasutustele korraldus, et nad ei maksaks tollimakse tagasi, kuni menetlus ei ole lõppenud.
21. Komisjon otsustas samuti, et ressursside tõhusa kasutamise huvides ei võta ta arvesse mitte kõiki turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi, vaid ainult nende eksportijate taotlusi, kes on tarninud jalatseid mõnele importijale, kui viimane on dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise määruste tühistamisele tuginedes nõudnud alusetult tasutud maksu tagastamist. Ta nägi selleks ette, et nende juhtude kindlakstegemiseks edastavad liikmesriikide tolliasutused talle nimetatud taotlused ja tõendavad dokumendid.
22. Deichmann selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et rakendusmäärus 2016/223 oli kehtetu, sest 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõikega 1 ei olnud komisjon volitatud panema liikmesriikide tolliasutustele ega maksu tagastamist taotlevatele importijatele tagasiulatuva jõuga kohustusi.
23. Ta väitis samuti, et kuna arvesse võeti ainult eksportivaid tootjaid, kes olid taotlenud turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist, siis rikuti ka ELTL artiklit 266, ja et otsust ei olnud vastu võetud 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tähtaja sees. Lisaks rikuti ELTL artiklit 266, kuna algatati eraldiseisev läbivaatamismenetlus, kui dumpinguvastane meede oli juba aegunud.
24. Düsseldorfi maksukohtul on kahtlused seoses rakendusmääruse 2016/223 kehtivusega. Esimene põhjenduste kogum on vormiliselt seotud õigusliku alusega, mille komisjon valis määruse vastu võtmiseks:
– Asja arutav kohus leiab 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 23 teisele lõigule tuginedes, et kohaldatav ei ole mitte 2009. aasta dumpinguvastane algmäärus, vaid hoopis 1996. aasta dumpinguvastane algmäärus, millest tulenevalt oleks rakendusmäärust 2016/223 vastu võtma pädev nõukogu, mitte komisjon.
– 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse artiklist 14 ei nähtu mingit õigust koostada dumpinguvastase tollimaksu taaskehtestamist ettevalmistavat määrust.
25. Teine kogum põhjuseid seondub sellega, kas rakendusmäärusega 2016/223 saab anda liikmesriikide tolliasutustele korraldust lükata dumpinguvastaste tollimaksude tagastamise taotluste üle otsustamist edasi, kuni komisjon otsustab turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste üle. Tolliseadustiku artikli 236 lõikes 1 on käsitletud ainult seda, kas siis, kui imporditollimaksud maksti, kuulus summa tegelikult tasumisele, mida peavad hindama tolliasutused. Sellesse otsustusprotsessi sekkudes rikub komisjon ELL artiklit 5.
26. Kolmandaks esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus hulga argumente seoses ELTL artikliga 266 ja komisjoni volitustega asendada tühistatud akte uutega, milles ta kõrvaldab Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvea. Eelotsusetaotluse esitanud kohus heidab ette seda, et dumpinguvastasele tollimaksule tahetakse anda tagasiulatuvat jõudu alates tühistatud määruste vastuvõtmise hetkest, vaatamata sellele, et dumpinguvastane meede aegus 31. märtsil 2011.
27. Dumpinguvastase tollimaksu taaskehtestamine ei ole tema arvates 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse artikliga 10 lubatud. Lisaks ei tohiks õiguskindluse huvides maksu sisse nõuda a posteriori, mis on tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimese lausega välistatud.
28. Lõpuks esitab liikmesriigi kohus praktilised põhjendused tulenevalt ajast, mis on möödunud (mis takistab uute dumpinguvastaste tollimaksude määramist), ja eksportijal tekkivatest raskustest esitada pärast selle aja möödumist dokumente ja teavet, mis võib seada ohtu kaitseõigused. Ta kahtleb, kas komisjoni kavandatud menetlus ei kujuta endast võimu kuritarvitamist, ja toob välja muid alternatiive, mis oleksid tema arvates võinud olla adekvaatsemad.
29. Nende argumentidega esitab Finanzgericht Düsseldorf (Düsseldorfi maksukohus) Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas komisjoni 17. veebruari 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/223, millega määratakse kindlaks menetlus Hiina ja Vietnami tootjate teatavate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ning täidetakse Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C‑659/13 ja C‑34/14, on kehtiv?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
30. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 9. mail 2016.
31. Kirjalikud seisukohad esitasid Deichmann ja Euroopa Komisjon, kes osalesid 11. mail 2017 peetud kohtuistungil.
IV. Poolte seisukohtade kokkuvõte
A. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
32. Komisjon on seisukohal, et eelotsuse küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, pidades silmas Euroopa Kohtu kohtupraktikat, mille kohaselt isik, kes oleks võinud kahtlemata esitada otsese kaebuse liidu akti vastu, kuid jättis selle ELTL artiklis 263 ette nähtud kohustusliku tähtaja jooksul tegemata, ei või vaidlustada selle akti õiguspärasust liikmesriigi kohtutes.
33. Komisjoni arvates oli Deichmannil siinses asjas õigus nõuda vaidlustatud määruse tühistamist Üldkohtus, kuna see puudutas teda otseselt ega vajanud rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 lõike 4 tähenduses. Kuna ta loobus kaebuse esitamisest vastava tähtaja jooksul, ei saa ta nõuda määruse tühistamist liikmesriigi kohtus. Ei oma tähtsust, et see määrus võeti vastu pärast seda, kui Deichmann oli pöördunud liikmesriigi kohtusse.
34. Deichmann lükkas kohtuistungil need vastuväited tagasi, sest tema arvates ei ole tal kaebeõigust vaidlustada määrust otse, sest see ei puudutanud teda otseselt. Lisaks nõudis see säte rakendusmeetmeid nii liikmesriigi kui ka liidu tasandil.
B. Sisulised küsimused
35. Deichmann, kes tugineb ELL artiklile 5, väidab, et on rikutud EL toimimise lepingus ette nähtud pädevuste jagunemise süsteemi. Ta leiab, et kuna õigusnormid, mille Euroopa Kohus kehtetuks tunnistas, olid vastu võetud 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse kehtivusajal, on kohaldatav see määrus. Tegelikult on 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artiklis 23 sätestatud üleminekukord, mis viitab selles suunas. Tema arvates on sellest tulenevalt vastavalt 1996. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõikele 4 pädev nõukogu, mitte komisjon.
36. Deichmann juhib tähelepanu 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artiklile 14, mida on rakendusmääruses 2016/223 otseselt nimetatud, et vaidlustada, et see artikkel lubab teha kohtuotsuse täitmise määrust.
37. Kui artikkel 14 on kohaldatav, siis on selle lõikega 1 liidu institutsioonidel ainult lubatud kehtestada ajutisi või lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse, mida liikmesriigid nõuavad sisse 2009. aasta dumpinguvastases algmääruses märgitud tingimustel. Vaidlusaluse määrusega ei ole dumpinguvastast tollimaksu kehtestatud ega määratud kindlaks selle sissenõudmise kriteeriume, vaid see ainult reguleerib juba tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist (mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 236), mis on liikmesriikide pädevuses.
38. Deichmann on ühtlasi seisukohal, et ELTL artikkel 266 ei hõlma vaidlusalust määrust. Viidates eelotsusetaotluse argumentidele, märgib ta, et rakendusaktis ei või teha samu õigusvigu, mis olid tühistatud aktis. Sel juhul piirdub rakendusmäärus 2016/223 – ja seda vastuolus kohtuotsusega C & J Clark International ja Puma(15) – ainult sellega, et kontrollitakse üksnes piiratud arvu turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi, korrates niisiis sama õigusviga, mille see kohus oli tuvastanud.
39. Ta väidab, et dumpinguvastast menetlust on uuesti algatada võimalik ainult juhtudel, kus menetlust ei ole veel lõpetatud, see tähendab siis, kui see ei ole veel aegunud. Kuna siinses asjas menetlus aegus 31. märtsil 2011, ei saanud seda jätkata, rikkumata seejuures tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguskindluse põhimõtet (1996. ja 2009. aasta dumpinguvastase määruse artikkel 10), nagu ka tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud reeglit.
40. Deichmann tugineb tolliseadustiku artiklile 236, et kinnitada, et alusetult tasutud maksu tagastamise taotlusi tuleb käsitleda võimalikult lühikese tähtaja jooksul. Seevastu ei ole nimetatud artiklis mingit komisjoni volitust määrata tagastamise peatamise tähtaeg.
41. Kuna komisjon ei järginud kohtuotsusega C & J Clark International ja Puma(16) seatud piire, kui ta peatas tolliseadustiku artikli 236 rakendamise, viivitades nii dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist, toimis komisjon tema arvates proportsionaalsuse põhimõtet eirates. Lisaks ei ole võetud meede võimalikest kõige vähem piirav, sest sellega seatakse Euroopa importijatele maksu tagasimaksmine sõltuvusse Hiina eksportijate esitatud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste läbivaatamisest. Viimased ei suuda aga teha nõuetekohaselt koostööd, sest nad on viidatud taotlused esitanud rohkem kui kümme aastat varem ning neil ei ole nüüd huvi nende taotluste tulemuse vastu, sest see ei mõjuta nende õigusi.
42. Lõpuks tugineb Deichmann Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 54 analoogia alusel kohaldamisele ja kinnitab, et komisjon on võimu kuritarvitanud.
43. Komisjoni arvates on kohaldatav 2009. aasta, mitte 1996. aasta dumpinguvastane algmäärus. Ta tunnistab, et eri keeleversioonide vahel on erinevusi, kuid tema arvates tuleb need erinevused lahendada 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse kehtivuse kasuks, arvestades selle kodifitseerimiseesmärki.
44. Komisjon pooldab 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 14 valimist praegu vaidlustatud määruse õiguslikuks aluseks, sest ta on seisukohal, et dumpinguvastased tollimaksud ei kujuta endast imporditollimakse, mis tekitavad tollivõla. Tema arvates on need erimeetmed, mille suhtes ei ole liidu õigusaktid kohaldatavad automaatselt, vaid ainult sedamööda, kuidas nõukogu ja komisjon seda igal üksikjuhul eraldi otsustavad niisuguse määruse heakskiitmisel, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud.
45. Käesoleval juhul otsustas nõukogu tema arvates, et lõpliku määrusega ja rakendusmäärusega kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude sissenõudmisele on kohaldatav tolliseadustik. Miski ei takista siiski artiklit 14 vajaduse korral kasutada vastupidi, et välistada tolliseadustiku kohaldamine ja seega selles ette nähtud liikmesriigi ametiasutuste pädevus.
46. Liikmesriikide ametiasutustele antud korralduste suhtes (peatada tagastamismenetlus ja edastada teatavad andmed) on komisjon arvamusel, et need on kehtivad. Kuigi need lõppkokkuvõttes nõrgendavad tolliseadustiku artiklit 236, on nende aluseks komisjonile 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõikega 1 antud õigus määrata kindlaks mitte ainult nende maksude vorm ja määr, vaid ka „muud kriteeriumid“, mille alusel liikmesriigid peavad need maksud sisse nõudma.
47. Komisjoni hinnangul on need korraldused asjakohased, sest kohtuotsus C & J Clark International ja Puma(17) ei puudutanud tema sõnul võla olemasolu iseenesest, vaid ainult selle kindlaksmääramisele kohaldatavat maksumäära. Nendel asjaoludel ei puuduta võimalik tagasimaksmine juba tasutud võla kogusummat, vaid ainult seda, mis tuleneb maksumäärade kohaldamisest, pärast iga turumajandusliku või individuaalse kohaldamise taotluse läbivaatamist. On loogiline, et selle läbivaatamise teeb komisjon enne, kui liikmesriikide ametiasutused asuvad maksu tagasi maksma.
48. Komisjon jääb selle juurde, et ELTL artikkel 266 ei takista menetluse taasalustamist. Euroopa Kohtu praktika võimaldab seda otsustada pärast liidu akti tühistamist või kehtetuks tunnistamist, sealhulgas spetsiifilise õigusliku aluse puudumise korral.(18) Lisaks ei ületatud tema arvates tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 ette nähtud aegumistähtaega (kolm aastat), sest see oli peatatud, ja igal juhul võis 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõike 1 kohaldamisega sellest kõrvale kalduda.
49. Nimetatud uuesti algatamisel ei olnud tema sõnul tagasiulatuvat jõudu, sest kuna turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi ei olnud läbi vaadatud, tuli arvestada, et importijate nagu Deichmann võlg ei olnud lõplikult kindlaks määratud. Isegi kui möönda selle tagasiulatuva jõu olemasolu, oleks uuesti algatamine lubatav, tingimusel et ei ole kahjustatud asjaomaste isikute õiguspärast ootust.(19) Importija nagu Deichmann ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitsele, kui komisjon ei olnud menetlust lõpliku aktiga lõpetanud.
V. Õiguslik hinnang
A. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
50. Euroopa Kohtu praktikas(20) on eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuse tingimuseks komisjoni nimetatud asjaoludel kaks nõuet: i) et tegu on füüsilise või juriidilise isikuga, kes oleks kahtlemata saanud esitada otsehagi, kuid jättis selle ELTL artiklis 263 ette nähtud kohustusliku tähtaja jooksul tegemata; ja ii) et õigusnorm, mille õiguspärasuses kaheldakse, ei vaja rakendusmeetmeid sama artikli lõike 4 tähenduses.
51. Võiks vaielda dialektilises plaanis, kas rakendusmääruse 2016/223 artikli 1 lõiget 1 arvestades puudutas kõnealune määrus Deichmanni otseselt. Kuigi nimetatud määruse adressaadid on liikmesriikide tolliasutused, võiks see otseselt mõjutada niisuguste isikute õiguslikku seisundit, kes sarnaselt Deichmanniga on taotlenud tolliseadustiku artikli 236 alusel dumpinguvastaste tollimaksude tagastamist. Rakendusmäärus 2016/223 takistas vahetult tasutud tollimaksude neile tagastamist (artikli 1 lõiked 2 ja 3).
52. Ma ei leia siiski, et oleks vaja otsustada Deichmanni kaebeõiguse üle, sest juba ainult rakendusmääruse 2016/223 artikli 1 lõikest 2 nähtub, et see nõudis rakendusmeetmeid. Maksu sai nõuetekohaselt taaskehtestada ainult eksportivate tootjate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste eelneva kontrollimise ja hindamise teel (uue) määruse abil.
53. Teisisõnu on rakendusmäärus 2016/223 tegelikult hilisemate selliste määruste eelkäija, milles tuleb hinnata eksportivate tootjate esitatud eri turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi.(21) Kuna need vajavad seega ELTL artikli 263 lõike 4 tähenduses rakendusmeetmeid, ei ole tingimused eelotsuse küsimuse vastuvõetamatuks tunnistamiseks täidetud.
54. Tuleks lisada, et kui rakendusmäärus 2016/223 heaks kiideti, oli Deichmanni hagi juba menetluses.(22) Just menetluse käigus, mis puudutas tema õigust maksu tagastamisele, tekkisid kohtul küsimused, mis viisid eelotsusetaotluse esitamiseni. Deichmann võis seega põhjendatult eeldada, et tal ei olnud vaja seda määrust vaidlustada Üldkohtus, arvestades seda, millises menetlusetapis oli tema vaidlus määruse avaldamise ajal.
55. Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega tagasi lükata.
B. Sisulised küsimused
56. Kaalul olevate probleemide õigesti mõistmiseks tuletan lühidalt meelde Deichmanni esitatud dumpinguvastaste tollimaksude tagastamise taotluse asjaolusid.
57. Euroopa Kohus on terves reas kohtuotsustes(23) tunnistanud määruse nr 1472/2006 ja rakendusmääruse nr 1294/2009 tühiseks põhjusel, et komisjon on jätnud eksportijate iga turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused eraldi läbi vaatamata. Selle asemel on komisjon teinud valimi, mille ta üldistas kõikidele juhtudele, ja määras tasumisele kuuluva dumpinguvastase tollimaksu selle põhjal kindlaks.
58. Konkreetselt käesolevas kohtuasjas kavandas komisjon pärast kohtuotsust C & J Clark International ja Puma(24) menetluse nende eksportivate tootjate poolt turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste esitamise kontrollimiseks, kes valimisse ei kuulu, ja esitatud taotluste hindamiseks rakendusmääruses, milles lõpuks kehtestatakse nõuetekohane maks uuesti.
59. Rakendusmäärus 2016/223, mille kehtivuse kohta on esitatud asja arutava kohtu küsimus, on selle protsessi esimene etapp. See õigusnorm, millele on iseloomulik lühidus, koosneb kahest artiklist (teises on märgitud ainult jõustumise kuupäev).
60. Artikkel 1 on adresseeritud liikmesriikide tolliasutustele, kes on saanud tagastamistaotluse – kui valimisse mittekuuluv eksportiv tootja on taotlenud turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist –, ja kohustab neid edastama need taotlused komisjonile.(25) Liikmesriikide tolliasutused ei või taotluste üle otsustada (nad peavad seega tagasimaksmismenetluse peatama), kuni komisjon avaldab rakendusmääruse, millega dumpinguvastased tollimaksud uuesti kehtestatakse.
61. Kuna liidu akti kehtivuse kontroll eelotsusetaotluse raames peab piirduma ainult nende põhjustega, mida on eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetanud, ilma et seda võiks laiendada muudele põhjustele,(26) analüüsin järgmistes punktides asja arutava kohtu kohtumääruses nimetatud kahtlusi seoses: i) õigusliku alusega, mille põhjal komisjon rakendusmääruse 2016/223 tegi;(27) ii) komisjoni pädevusega dumpinguvastast menetlust taasalustada;(28) iii) võimalusega, et nõrgestatakse tolliseadustiku artikli 236 otsest mõju;(29) iv) menetluse taasalgatamise ulatuse ja uue määruse ajalise tõhususega;(30) ja v) taasalustatud menetluse eripäraga ja selle lahendamiseks määratavate asjaolude tuvastamisega.(31)
1. Õiguslik alus
62. Vastavalt tolliseadustiku artiklile 236 tuleb juhul, kui dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määrus tühistatakse, selle määruse alusel makstud summad põhimõtteliselt tagastada. Kuna maksu sissenõudmise õiguslik alus kaob, on need maksud nende tasumise hetkest alates sisse nõutud alusetult.
63. Vaidlus tekib seepärast, et komisjon seadis rakendusmääruses 2016/223 tolliseadustiku artikli 236 kohaldamisele teatavad tingimused.
64. Käesoleval kohtuasjal on mõned ühised aspektid kohtuasjaga, mille kohta tehti 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Wortmann(32). Siis oli poleemika keskmes tolliseadustiku artikli 241 kohaldamine, mis piirab intressi nõudmist alusetult sissenõutud dumpinguvastaste tollimaksude tagastamisel. Nüüd on probleem seoses võimalusega, et komisjon kehtestab peatamistähtaja, mille ajal liikmesriikide ametiasutused ei kohalda sama seadustiku artiklit 236 seni, kuni komisjon on esitatud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste kohta otsuse teinud.Need kaks kohtuasja on kokkulangevad selles, et mõlemal juhul oli eelnevalt Euroopa Kohus teinud kohtuotsuse, millega tunnistati dumpinguvastaste tollimaksude määramise määrus kehtetuks.
65. Oma ettepanekus kohtuasjas Wortmann(33) nimetasin ma dumpinguvastase tollimaksu maksmise mehhanismi, mis põhineb sisuliselt tollitariifistiku maksude tasumise struktuuril.(34) Tolliseadustiku nõuded alusetult makstud tollimaksude tagastamise suhtes on seotud seal nimetatud „tavaliste“ olukordadega juhtudel, kus võla sissenõudmisel on tehtud viga tollivõla üksikute elementide konkreetsel kindlaksmääramisel. Teisiti on aga asi juhtudega, kus importijate poolt alusetult tasutud maksud tuleb tagastada tulenevalt sellest, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määrus tunnistatakse tühiseks.
66. Kui liidu institutsioonide akt on kohtus kehtetuks tunnistatud, on neil mitu valikuvarianti, olenevalt kohtuotsuse sisust ja nende oma volituste ulatusest.
67. Esiteks tuleb kontrollida, kas kohtuotsusega tunnistatakse akt tühiseks põhjusel, mida ei saa kõrvaldada, või kas – vastupidi – institutsiooni tegu või tegemata jätmist saab korrigeerida. Sel viimasel juhul on institutsioonil tavaliselt õigus oma tegevus õigusega vastavusse viia, vastavalt kohtuotsuse sisule. Kohtuotsuse kohaselt võib seega menetlust taasalustada kas algusest peale või alates kohtuotsuses märgitud õigusvea tuvastamise hetkest.
68. Euroopa Kohtul tuli neid probleeme lahendada dumpinguvastaste tollimaksude asjus 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses CM Eurologistik ja GLS, mille olulisus käesolevale kohtuasjale on minu arvates vaieldamatu.(35) Ta arutas konkreetselt, kas vaatamata dumpinguvastases algmääruses õigusnormide puudumisele võis menetlust taasalustada, kui vaidlusalune õigusnorm oli eelotsusetaotluse tulemusel tunnistatud kehtetuks.
69. Euroopa Kohus tunnistas analoogia alusel nendele kohtuasjadele kohaldatavaks ELTL artiklis 266 sätestatud kohustuse pärast tühistamise kohtuotsuseid: „[…] otsuse õiguslikuks tagajärjeks [on] asjaomastele institutsioonidele tekkiv kohustus võtta tuvastatud õigusvastasuse kõrvaldamiseks vajalikud meetmed“. Ja just nimelt „[s]elle kohustuse täitmiseks peavad asjaomased institutsioonid järgima mitte ainult tühistava või kehtetuks tunnistava kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka selle põhjendusi, mis viisid otsuse tegemiseni ja mis kujutavad endast otsuse alust“.(36)
70. Euroopa Kohus tuvastas selles asjas lisaks (ja nii oli see ka kehtetuks tunnistamise kohtuotsustes, millega seoses on algatatud käesolev kohtuasi) eeskirjade eiramise, mis ei toonud kaasa kogu menetluse tühiseks tunnistamist. Ta lisas, et institutsioonid võivad „tühistatud või kehtetuks tunnistatud õigusakti asendava uue akti vastuvõtmiseks taasalustada menetlust selles etapis, milles rikkumine toimus“.(37) Ta kinnitas samas mõtteliinis, et „liidu akti tühistamine ei mõjuta ilmtingimata selle ettevalmistavaid akte“.(38)
71. Kohtuotsuses CM Eurologistik ja GLS märgiti, et „selleks et tühistatud või kehtetuks tunnistatud akti kehtestanud institutsioonid võiksid menetluse taasalustamise võimalust kasutada, [ei ole] vajalik, et see võimalus oleks kohaldatavas õigusnormis selgelt ette nähtud. Pealegi on Euroopa Kohus konkreetsele õiguslikule alusele viitamata juba sedastanud, et institutsioonidel oli selline võimalus pärast kohtuotsust, millega dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määrus tühistati (vt selle kohta kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, C‑458/98 P, EU:C:2000:531, punktid 82 ja 94)“.(39)
72. Sellest tuleneb, et asjaolu, et algmäärus ei võimalda taasalustada menetlust pärast seda, kui dumpinguvastane määrus on kehtetuks tunnistatud, ei saa endaga kaasa tuua kohtuotsuse täitmiseks vastu võetud määruse kehtetust.(40)
73. Nende täpsustuste kohaselt on komisjonil ühelt poolt õigus toimida nii, et taastada õiguspärasus vastavalt kehtetuks tunnistamise kohtuotsusele; teiselt poolt on ta ELTL artikli 266 kohaselt kohustatud viima oma tegevuse vastavusse selle kohtuotsuse sisuga.
74. Konkreetselt ei oleks isegi vältimatult vaja tugineda 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artiklile 14, kui tõeline õigluslik alus menetluse taasalustamiseks on komisjoni pädevus/kohustus – kordan – taastada õiguspärasus vastavalt selle eelotsusemenetluse kohtuotsuse resolutsioonile ja põhjendustele, millega dumpinguvastased määrused kehtetuks tunnistati.
75. Minu arvates ei tuleks lugeda, et see liin on ümber lükatud 14. juuni 2016. aasta kohtuotsusega komisjon vs. McBride jt,(41) mis anti kontekstis, kus tühistatud akti aluseks olev määrus on kehtetuks tunnistatud, seda uuega asendamata.
76. Tõsi on, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohus tunnistas, et „ELTL artiklist 266 tulenev tegutsemise kohustus [ei ole] komisjonile teatud pädevust andev norm ja see ei luba ka komisjonil tugineda õiguslikule alusele, mis vahepeal on kehtetuks tunnistatud“.(42) Kuid see kohtuasi erines käesolevast selle poolest, et õigusnorme, millega anti (tühistatud akti asendamiseks) akti andmise pädevus, liidu õiguskorras enam ei olnud, ja institutsioon ei võinud tugineda oma pädevuses tegutseda ainult ELTL artiklile 266. Siin – vastupidi – ei ole õiguslik alus kadunud ja toimunud on ainult muutus komisjonile pädevuse andmises, nagu ma järgnevalt selgitan.
77. Igal juhul arvan, et viitamine 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artiklile 14 on omal kohal. Selle artikli lõikes 1 on ette nähtud, et dumpinguvastased tollimaksud kehtestatakse määrusega ja liikmesriigid nõuavad need sisse sellises vormis ja ulatuses ning nende kriteeriumide alusel, nagu on sätestatud määruses, millega need määratakse.
78. Käesoleva juhtumi eripära on, et komisjon toimis kahes järgus. Esiteks kiitis heaks rakendusmääruse 2016/223, millega nõuab tolliasutustelt teavet esitatud tagastamistaotluste kohta ja mis peatab ajutiselt tolliseadustiku artikli 236 kohaldamise. Seejärel võttis ta vastu täitmise määrused, milles hindas algvalimisse mittekuulunud eksportivate tootjate esitatud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi.
79. Võiks vaielda, kas 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõikes 1 nimetatud „muud kriteeriumid“ võimaldasid komisjonil võtta kõik rakendusmääruses 2016/223 otsustatud meetmed. Ent isegi juhul, kui mõni neist ei ole kohane või proportsionaalne, ei teinud komisjon seepärast selle rakendusmääruse heakskiitmisel viga, mis muudaks selle kehtetuks (õigusliku aluse puudumise tõttu).
80. Taas tuleb tagasi minna vea juurde, mille tõttu tühistati määrus nr 1472/2006, millega olid jalatsiimpordile kehtestatud lõplikud dumpinguvastased tollimaksud vahemikus 9,7–16,5%. Euroopa Kohus ei tunnistanud neid makse kehtetuks, vaid nõudis, et komisjon oleks pidanud vastavad taotlused läbi vaatama, et kontrollida, kas turumajanduse tingimused olid ka hagejate puhul ülekaalus. Ainult pärast seda analüüsi ja kontrolli saaks kinnitada, kas igale taotlejale kohaldatav maksumäär oli üks (16,5%) või teine (9,7%).
81. Seega oli menetluse taasalustamine pärast seda, kui olid tehtud tühistamise kohtuotsused, nii õiguspärane kui ka kohustuslik, sest tuli vastata esitatud taotlustele, otsustades, kas mõnel oli õigus vähendatud määrale (9,7%) võrreldes neile kohaldatud üldise määraga (16,5%). Õiguslik alus selle lõpliku otsuse vastuvõtmiseks oli tegelikult sama, mille alusel oli varem (2006. aastal) põhjendatud lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kindlaksmääramine.
82. Rakendusmäärus 2016/223 on vaid vahend eesmärgi teenistuses, milleks on lõpuks vastavad dumpinguvastased tollimaksud sisse nõuda. Selle tõhususkriteeriumidest inspireeritud määrusega püütakse vältida asjatut turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste hindamist, samal ajal kui ajutiselt peatatakse nende summade tagasimaksmine, mille õiguspärasus sõltub nimetatud hindamisest.
2. Komisjoni pädevus
83. Eelotsusetaotluses kaheldakse komisjoni pädevuses rakendusmäärust 2016/223 vastu võtta, sest Euroopa Kohtu poolt kehtetuks tunnistatud dumpinguvastaste määruste tegemise ajal oli see pädevus nõukogul.(43)
84. Euroopa Kohus viitas samas dumpinguvastaste tollimaksude valdkonnas institutsioonide tegevusele nende pädevuse piires kohtuotsuses komisjon vs. McBride jt,(44) mille punktidest võib välja tuua järgmised kinnitused:
– „kuigi õiguse ajalist kohaldamist puudutavate põhimõtete järgimine ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest tulenevad nõuded kohustavad kohaldama materiaalõigusnorme, mis kehtivad asjassepuutuvate asjaolude asetleidmise ajal, isegi kui need normid ei ole enam kehtivad liidu institutsiooni akti vastuvõtmise ajal, siis akti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile õiguse asjassepuutuv akt vastu võtta, peab kehtima selle akti vastuvõtmise ajal. Samuti tuleb akti vastuvõtmise menetlus läbi viia akti vastuvõtmise ajal kehtivate normide kohaselt.“(45)
– „see kohtupraktika(46) [lubab] kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal jõus olnud materiaalõigusnormide kohaldamist vastavalt menetlusnormidele, mis on jõus asjassepuutuva akti vastuvõtmise ajal, kui õiguslik alus, mis annab institutsioonile tegutsemisõiguse, on selle akti vastuvõtmise ajal kehtiv.“(47)
85. 1996. aasta dumpinguvastane algmäärus andis nõukogule pädevuse kiita heaks määrus, millega kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks (artikli 9 lõige 4), samamoodi nagu tehti 2009. aasta dumpinguvastase algmäärusega (artikli 9 lõige 4).
86. Seda pädevuse andmist aga muudeti määrusega (EL) nr 37/2014,(48) et muude meetmete hulgas anda see komisjonile. Kuigi määruse nr 37/2014 artiklis 3 on ette nähtud rida juhtusid, kus see määrus ei ole kohaldatav,(49) ei ole käesoleval juhul tegu neist ühegagi, sest taasalustamise menetlust alustati pärast selle määruse jõustumist. Seega oli vastavalt eelmises punktis äratoodud kohtupraktikale rakendusmääruse 2016/223 menetlemise ja heakskiitmise ajal just komisjon pädev võtma vastu akti õigusvea kõrvaldamiseks.
87. Nagu ma juba märkisin, ei esine käesolevas kohtuasjas asjaolu, mida hinnati kohtuotsuses komisjon vs. Mc Bride,(50) vaid vastupidi määrati pädevus komisjonile, kelle ülesanne on kohaldada asjaomaseid sisulisi õigus- ja menetlusnorme, mis kehtisid faktiliste asjaolude toimumise ja akti vastuvõtmise ajal.(51)
3. Tolliseadustiku artikli 236 õigusmõju peatamine
88. Tolliseadustiku artiklis 236 ei ole ette nähtud, et saaks peatada niisuguste tasutud tollimaksude tagasimaksmist, mille puhul on kinnitatud, et need on makstud alusetult. Arvan aga, et selle õigusnormi grammatilist tõlgendust võib kohandada, kui tegu on tagastamisega, mis on määratud Euroopa Kohtu (eelneva) kohtuotsusega.
89. Rakendusmäärusega 2016/223 kaasnevad praktikas tagajärjed ühelt poolt liikmesriikide tolliasutustele ja teiselt poolt importijatele, kes soovivad juba tasutud dumpinguvastaseid tollimakse tagasi saada.
90. Liikmesriikide tolliasutuste suhtes (kellest ükski ei ole teadaolevalt rakendusmäärust 2016/223 vaidlustanud põhjusel, et see kahjustab nende pädevusi) ei tohi unustada, et dumpinguvastased tollimaksud kantakse tuludena liidu omavahenditesse.(52) Märkisin ka oma ettepanekus kohtuasjas Wortmann,(53) et „[o]mavahendeid […] majandatakse skeemi järgi, milles liikmesriikide ametiasutuste ülesanne on nende arveldamine ja kogumine ning kogutud tulude jagamine liiduga. Riik toimib seega Euroopa Liidu institutsioonide töövahendina. Seepärast on liikmesriikide ametiasutustel dumpinguvastast määrust tühistava kohtuotsusega eriline side ja see asjaolu tugevdab nõuet, et kohus peab arvesse võtma Euroopa Kohtu praktikat selles valdkonnas, nagu ka ELTL artiklist 266 tulenevaid rakenduskriteeriume“.
91. Selles kontekstis, kus dumpinguvastaste tollimaksude kindlaksmääramises, haldamises ja sissenõudmises osalevate avalike võimude pädevusalad ristuvad, saab minu arvates vaevalt välistada, et komisjoni tegevus ei võiks pärast dumpinguvastase määruse tühistamise (või eelotsusemenetluses kehtetuks tunnistamise) kohtuotsuse tegemist, liikmesriikide tolliasutuste toimimisviisi mõjutada.
92. Nii alusetult makstud dumpinguvastaste tollimaksude tagastamise taotlus kui ka selle eelnev sissenõudmine põhineb sellel, mille on komisjon omal ajal nende kohta kindlaks määranud. Alusetuks kvalifitseerimine on lahutamatult seotud õigusliku aluse puudumisega, see tähendab üksiku maksude sissenõudmise akti või siis selle normatiivakti kehtetusega, mille alusel maksud kehtestati. Selle teise juhuga ongi käesolevas asjas tegu.
93. Tõsi on, et Euroopa Kohtu kohtupraktikas(54) on üheselt sedastatud põhimõte, et maksukohustuslasel, kes on alusetult maksnud rahasummad, mida nõuti liidu õigust rikkudes, on õigus nõuda nende summade tagastamist.
94. Käesoleval juhul tuleb mõiste „alusetult“ konkreetset tähendust mõista koostoimes selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusega, millega tunnistati määrus nr 1472/2006 ja rakendusmäärus nr 1294/2009 kehtetuks. Kui – nagu juba märgitud – see tühistamine on tingitud sellest, et komisjon määras dumpinguvastase tollimaksu ilma eksportivate tootjate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi erandi analüüsimata (analüüsis ainult valimit), pandi rikkumine toime konkreetses menetluse etapis ja seda sai vastavalt eespool viidatud kohtupraktikale kõrvaldada.
95. Seepärast on põhimõtteliselt õiguspärane taasalustada menetlust etapist, milles õigusviga tehti, nagu komisjon tegi. Kas see institutsioon on rikkunud tolliseadustiku artiklit 236, kui ta kehtestas liikmesriikide ametiasutustele ooteaja, et kontrollida, kas alusetult makstud summad tuleb tagastada?
96. Minu arvates mitte. Arvestades määrused kehtetuks tunnistanud kohtuotsuse sõnastust, ei olnud tegelikult teada, kas summad olid makstud „alusetult“ või mitte. Euroopa Kohus otsustas komisoni otsuse tegemisele eelnenud menetluskäigu (iter), kuid mitte otsuse sisu (see tähendab tasumisele kuuluva dumpinguvastaste tollimaksude summa) üle.
97. Selleks et hajutada teadmatus sisulises küsimuses, mille üle ei ole eelnevalt veel otsustatud, peab komisjon menetlust uuesti jätkama kohast, kus õigusviga tekkis, ja analüüsima iga eksportija turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlust. Kuni see menetlus on pooleli, on minu arvates mõistlik, et liikmesriikide ametiasutused peatavad oma otsuse tegemise, kuni komisjon teeb enda otsuse. Enne ei saa nad kindlalt teada, kas ja mil määral oli dumpinguvastane tollimaks tasutud alusetult.(55)
98. Tagastamist taotlevate importijate seisukohast on kindel, et nad ei saa nõutud raha käsutada seni, kuni komisjon viib menetluse lõpule. Nagu aga Euroopa Kohus on sedastanud,(56) „kui imporditollimaksud, sealhulgas dumpinguvastased tollimaksud makstakse tagasi seetõttu, et need nõuti sisse liidu õigust rikkudes – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, lasub liikmesriikidel liidu õigusest tulenev kohustus maksta õigussubjektidele, kellel on õigus tagasimaksmisele, vastavad intressid, mida arvestatakse alates päevast, mil need subjektid tasusid tagasimakstavad maksud“.
99. Järelikult ei kaasne peatamisega importijale mingit reaalset kahju, sest kui hiljem tuvastatakse, et imporditollimaksud „nõuti sisse liidu õigust rikkudes“, tuleb nende tagasimaksmisel maksta intressi alates maksude maksmise kuupäevast kuni tagastamiseni, mis kompenseerib igasuguse hilinemise.
100. Lõpuks, proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast analüüsides leian, et maksude tagastamise menetluse peatamise otsus seda põhimõtet ei riku. Alternatiiv oli need summad tagastada, et need vajaduse korral uuesti sisse nõuda pärast seda, kui turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlused on läbi vaadatud. Rõhutan, et mulle näib õigem säilitada status quo, kuna raha käsutamisvõimaluse kaotamise eest ajal, kui komisjon asja lahendab, on tagatud (võimalik) täielik hüvitamine intressidega.
4. Turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste analüüsimise ulatus ja rakendusmääruse 2016/223 ajaline tõhusus
101. Komisjonile heidetakse ette, et rakendusmääruses 2016/223 analüüsiti ainult mõne, mitte aga kõikide eksportivate tootjate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotlusi, mis võiks tähendada täidetava kohtuotsuse rikkumist.
102. Ma ei nõustu selle argumentatsiooniga. Komisjon lähtub mõistlikest praktilistest kaalutlustest, kui ta algatab uurimise ainult nende taotluste kohta, mille sisu võiks mõjutada importijaid, kes on nõudnud dumpinguvastaste tollimaksude tagastamist. Konkreetsel juhul, mille kohta on esitatud eelotsuse küsimus, oleks vastuväitel mõte, kui rakendusmäärus 2016/223 takistaks Deichmanni ostetud jalatsite eksportijate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste arvessevõtmist hindamisel, mis aga nii ei ole.
103. Kas rakendusmäärus 2016/223 eirab õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet (mis on nii 1996. kui ka 2009. aasta dumpinguvastase algmääruse artikli 10 aluseks) või tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud aegumisreeglit?(57)
104. Leian, et mitte. Nagu ma juba välja tõin, on Euroopa Kohtu praktikas lubatud, et institutsioonid taasalustavad menetluse, mis on tühiseks tunnistatud, tingimusel et kohaldatakse asjaolude toimumise ajal kehtinud õigusnormi, et uue akti vastuvõtmisel järgitakse kehtivat akti koostamise menetlust ja et institutsioonil on selles etapis pädevus.
105. Tagasiulatuvus tähendaks, et juba väljakujunenud õiguslikule olukorrale kohaldatakse hilisemat normi. Sellega ei ole tegu, sest kohaldatavad on just õigusnormid, mis olid kehtivad asjaolude toimumise ajal, ja tasumisele kuuluvate dumpinguvastaste tollimaksude määrad ei ole erinevad. Ainus ülesanne, mis on veel jäänud, on otsustada, kas nende õigusnormide kohaselt tuleb asjaomased maksunõuded kohandada ühele (üldine) või teisele (vähendatud) maksumäärale, olenevalt turumajanduslikku või individuaalset kohtlemist taotlenud eksportija staatusest. Lõpptulemus väljendub vahes, mis – kui see on importija kasuks – annab talle õiguse saada maks tagasi selle väärtuses kaotamata, sest sellele lisandub vastav intress alates maksu alusetult tasumise kuupäevast.
106. Aegumise suhtes on olukord analoogne tolliseadustiku artikli 236 kohaldatavuse analüüsimisel kohtuotsuse täitmise kontekstis vaadelduga. Alates hetkest, kui algas arutelu nende määruste kehtivuse üle, mille põhjal oli dumpinguvastane tollimaks kindlaks määratud, tekkis pooleliolemise olukord. Esitatud maksunõuded olid kuni tehtava kohtuotsuseni ootel. Kui kohtuotsus on tehtud, määrab selle sisu kõik need olukorrad, mis olid seni ajutised ja mis tuleb üle vaadata, et need kohtuotsusega vastavusse viia.
107. See ajutisus toimib tasakaalustatult mõlemas suunas. Importijad püüavad saavutada, et neile kohaldataks tolliseadustiku artikli 221 lõiget 3, et piirata komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste volituste teostamist selles lõikes märgitud kolmeaastase perioodiga. Aga kui nõustuda Deichmanni teesiga, nagu ta väidab, võiks samuti väita, et aja möödumise tõttu on tema õigus alusetult tasutud maksu tagastamist nõuda ära langenud, sest sama seadustiku artikli 236 lõikes 2 ette nähtud kolmeaastane tähtaeg on möödas. Automaatne tähtaegade kohaldamine, võtmata arvesse kohtuasjade ja nendest tingitud haldusasjade katkestavat mõju tähtaegadele, takistaks kohtuotsuste õigusmõju, sest möödunud aeg muudaks need mittetäidetavaks kõikidel juhtudel, kui otsus on selle aja möödumisel muutunud lõplikuks.
108. Tõsi on, nagu on märgitud eelotsusetaotluses, et nõukogu lükkas 18. märtsi 2014. aasta rakendusotsusega(58) tagasi komisjoni rakendusmääruse ettepaneku, mis oli esitatud kohtuotsuse Brosmann(59) täitmiseks. Selle otsuse alus oli tolliseadustiku artikli 221 lõige 3 ja väidetava tagasiulatuvalt uuesti maksustamise tagasilükkamine.
109. Ma ei arva siiski, et see nõukogu otsus oleks komisjonile siduv, kuna komisjon sai otsustuspädevuse, sest tolli tingimused erinevad praegustest. Nagu nähtub rakendusmääruse 2016/223 põhjendusest 10, oli sel ajal määrav, et pädevad tolliasutused olid tollimaksud vastavalt tolliseadustiku artiklile 236 tagasi maksnud, samas kui nüüd seda tagasimaksmist ei ole toimunud.
110. Kuna dumpinguvastaste määruste kehtivuse asjus algatatud kohtumenetlused on pooleli, ei saa rääkida õiguskindluse kahjustamisest. Erimeelsus oli avalik ja eeldas, et maksunõuded sõltuvad vastavate kohtuvaidluste lahendusest.(60)
5. Turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste lahendamise menetlus ja tõendid
111. Eelotsusetaotluses küsitakse turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste hindamise ja tõendamise menetluse teatavate aspektide kohta.
112. Leian siiski, et need on ennatlikud argumendid. Nagu ma juba märkisin, on rakendusmäärus 2016/223 mõeldud algselt hindamata jäetud turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste läbivaatamise menetluse ettevalmistamiseks.(61) Arutelu selle menetluse toimumise tingimuste ja selles esinevate suuremate või väiksemate tõendamisraskuste üle, arvestades taotluste esitamisest möödunud aega, puudutab võimalikku tulevaste rakendusmääruste vaidlustamist.(62)
113. Nendes viimastes määrustes – mis on juba avaldatud(63) – „taaskehtestas“ komisjon lõplikud dumpinguvastased tollimaksud pärast seda, kui ta oli läbi vaadanud iga eksportiva tootja taotluse, asjaomaste ettevõtjate argumendid ja toimikusse lisatud tõendid. Küsimust, kas komisjon toimis sellele lõpptulemusele jõudmiseks õiguspäraselt, saab välja selgitada ainult analüüsides vastavaid menetlusi, mille tulemusel kiideti heaks uued rakendusmäärused.
VI. Ettepanek
114. Esitatud põhjendustest lähtuvalt teen ettepaneku vastata Finanzgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi maksukohus, Saksamaa) järgmiselt:
Eelotsuse küsimuse analüüsimisel ei ilmnenud ühtegi aspekti, mis võiks kahjustada komisjoni 17. veebruari 2016. aasta rakendusmääruse (EL) 2016/223, millega määratakse kindlaks menetlus Hiina ja Vietnami tootjate teatavate turumajandusliku ja individuaalse kohtlemise taotluste hindamiseks ning täidetakse Euroopa Kohtu otsust liidetud kohtuasjades C‑659/13 ja C‑34/14, kehtivust.