EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
29. jaanuar 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Ühenduse kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 40/94 – Artiklid 7 ja 51 – Direktiiv 89/104/EMÜ – Artiklid 3 ja 13 – Registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste määratlemine – Selguse ja täpsuse nõude eiramine – Taotleja pahausksus – Puuduv kavatsus kasutada kaubamärki registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste suhtes – Kaubamärgi täielik või osaline kehtetus – Riigisisestest õigusaktidest tulenev taotleja kohustus teha avaldus, et ta kavatseb kasutada taotletud kaubamärki
Kohtuasjas C‑371/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel High Court of Justice (England & Wales), Chancery Divisioni (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond, Ühendkuningriik) 27. aprilli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. juunil 2018, menetluses.
Sky plc,
Sky International AG,
Sky UK Ltd
versus
SkyKick UK Ltd,
SkyKick Inc,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud S. Rodin, D. Šváby, K. Jürimäe (ettekandja) ja N. Piçarra,
kohtujurist: E. Tanchev,
kohtusekretär: osakonna juhataja M. Aleksejev,
arvestades kirjalikku menetlust ja 20. mai 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Sky plc, Sky International AG ja Sky UK Ltd, esindajad: P. Roberts, QC, ja G. Hobbs, QC, keda volitas D. Rose, ning solicitor A. Ward ja solicitor E. Preston,
– SkyKick UK Ltd ja SkyKick Inc., esindajad: advocaat A. Tsoutsanis, T. Hickman, QC, S. Malynicz, QC, ja barrister S. Baran, keda volitasid solicitors J. Linneker ja S. Sheikh‑Brown,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: Z. Lavery ja S. Brandon, keda abistas N. Saunders, QC,
– Prantsuse valitsus, esindajad: R. Coesme, D. Colas, D. Segoin, A.‑L. Desjonquères ja A. Daniel,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja D. R. Gesztelyi,
– Poola valitsus, esindaja: M. Majczyna,
– Slovaki valitsus, esindaja: B. Ricziová,
– Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda ja J. Samnadda,
olles 16. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada liidu õigust, mis reguleerib ELi kaubamärke ja liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide ühtlustamist.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Sky plc, Sky International AG ja Sky UK Ltd (edaspidi koos „Sky jt“) ning teiselt poolt SkyKick UK Ltd ja SkyKick Inc. (edaspidi koos „äriühingud SkyKick“) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Skyle jt-le kuuluvate ELi kaubamärkide ja riigisisese kaubamärgi väidetavat rikkumist äriühingute SkyKick poolt.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
3 Rahvusvahelisel tasandil on kaubamärgiõigus reguleeritud 20. märtsil 1883. aastal Pariisis allkirjastatud, viimati 14. juulil 1967 Stockholmis läbi vaadatud ning 28. septembril 1979 muudetud tööstusomandi kaitse konventsiooniga (Recueil des traités des Nations unies, osa 828, nr 11851, lk 305, edaspidi „Pariisi konventsioon“). Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on konventsiooni osalised.
4 Vastavalt Pariisi konventsiooni artiklile 19 jätavad riigid, kelle suhtes seda konventsiooni kohaldatakse, endale õiguse sõlmida omavahel eraldi kokkuleppeid, kaitsmaks tööstusomandit.
5 Seda sätet kasutati õigusliku alusena, kui 15. juunil 1957 sõlmiti Nizza diplomaatilisel konverentsil kaubamärkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe (Recueil des traités des Nations unies, osa 1154, nr I 18200, lk 89, edaspidi „Nizza kokkulepe“), mis vaadati viimati läbi 13. mail 1977 Genfis ja mida muudeti 28. septembril 1979.
6 Nizza kokkuleppe artiklis 1 on sätestatud:
„(1) Riigid, kelle suhtes käesolev kokkulepe rakendub, moodustavad Spetsiaalse Liidu ning võtavad vastu märkide registreerimisel kasutatava ühtse kaupade ja teenuste klassifikatsiooni (edaspidi „klassifikatsioon“).
(2) Klassifikatsioon koosneb:
(i) klasside loendist ja vastavalt vajaduse korrale selgitavatest märkustest;
(ii) kaupade ja teenuste alfabeetilisest loendist […], kus on ära näidatud klass, millesse kaup või teenus kuulub.
[…]“.
7 Nizza kokkuleppe artikkel 2 „Klassifikatsiooni õiguslik toime ja kasutamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Vastavalt käesolevas kokkuleppes esitatud nõuetele on klassifikatsiooni toime selline, mille talle omistab iga Spetsiaalse Liidu liikmesriik. Täpsemalt, klassifikatsioon ei ole Spetsiaalse Liidu liikmesriikidele kohustuslik mingi märgi kaitse ulatuse hindamisel või teenindusmärkide tunnustamisel.
(2) Igale Spetsiaalse Liidu liikmesriigile jääb õigus kasutada klassifikatsiooni kas peamise või abisüsteemina.
(3) Spetsiaalse Liidu liikmesriikide kompetentsed ametkonnad märgivad märkide registreerimist puudutavaisse ametlikesse dokumentidesse ja väljaannetesse klassifikatsiooni klasside numbrid, kuhu kuuluvad kaubad või teenused, mille jaoks märk on registreeritud.
(4) Asjaolu, et üks nimetus sisaldub [kaupade ja teenuste] alfabeetilises loendis, ei mõjuta õigusi, mis sellele nimetusele võivad kehtida.“
8 Nizza kokkuleppe artiklis 1 ette nähtud klassifikatsioon (edaspidi „Nizza klassifikatsioon“) sisaldab alates selle kaheksandast redaktsioonist, mis jõustus 1. jaanuaril 2002, 34 kaubaklassi ja 11 teenuseklassi. Iga klass koosneb ühest või mitmest üldnimetusest, mida nimetatakse mitteametlikult „klassipäiseks“ ja mis näitab üldiselt ära valdkonna, millesse selle klassi kaubad või teenused reeglina kuuluvad.
9 Vastavalt Nizza klassifikatsiooni kasutajajuhendile tuleb iga kauba või teenuse õige klassifitseerimise tagamiseks tutvuda kaupade ja teenuste alfabeetilise loendi ja eri klasside kohta käivate selgitavate märkustega.
Liidu õigus
ELi kaubamärki käsitlevad määrused
10 Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), mida on muudetud nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT 2006, L 386, lk 14) (edaspidi „määrus nr 40/94“), tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009. See määrus, mida muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21) (edaspidi „määrus nr 207/2009“), tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. oktoobrist 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).
11 Arvestades põhikohtuasjas kõne all olevate ühenduse kaubamärkide kaitse taotluste esitamise kuupäeva, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida määruse nr 40/94 sätete alusel.
12 Määruse nr 40/94 artiklis 4, mis määratleb tähised, millest ühenduse kaubamärk võib koosneda, oli sätestatud:
„Ühenduse kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“
13 Selle määruse artikli 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ lõikes 1 oli sätestatud:
„Ei registreerita:
a) tähiseid, mis ei vasta artiklis 4 sätestatud tingimustele;
b) kaubamärke, mis ei ole teistest eristatavad;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
e) tähiseid, mis koosnevad ainult:
i) kauba enda loomuomasest kujust;
või
ii) kaupade kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks;
või
iii) kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse;
f) kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega;
g) kaubamärke, mis võivad oma olemuse tõttu avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas;
h) kaubamärke, mille kasutamiseks puudub pädeva asutuse luba ja mille registreerimisest tuleb keelduda Pariisi konventsiooni artikli 6ter kohaselt;
i) kaubamärke, mis sisaldavad Pariisi konventsiooni artiklis 6ter nimetamata tundemärke, embleeme või vapimärke, mis pakuvad avalikkusele erilist huvi, kui asjaomased asutused ei ole andnud oma nõusolekut nende registreerimiseks.
[…]“.
14 Kõnealuse määruse artikli 15 „Ühenduse kaubamärkide kasutamine“ lõikes 1 oli ette nähtud:
„Kui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.“
15 Sama määruse artikli 38 lõikes 1 oli sätestatud:
„Kui kaubamärki ei või artikli 7 kohaselt registreerida mõne või kõigi ühenduse kaubamärgi taotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste puhul, lükatakse taotlus tagasi nende kaupade või teenuste osas.“
16 Määruse nr 40/94 artikli 50 „Tühistamise põhjused“ lõike 1 punktis a oli ette nähtud:
„Ühenduse kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks [Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) kaubamärki ei ole ühenduses viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, ja kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi; keegi ei või siiski taotleda ühenduse kaubamärgi omaniku õiguste tühistamist, kui kaubamärgi tegelik kasutamine algas või jätkus viieaastase ajavahemiku lõpu ja taotluse või vastuhagi esitamise vahelisel ajal; kasutamise algus või jätkumine kolme kuu jooksul enne taotluse või vastuhagi esitamist, kui see algas kõige varem viieaastase pideva kasutamata jätmise ajavahemiku lõppedes, jäetakse siiski tähelepanuta, kui ettevalmistusi kasutuse alustamiseks või jätkamiseks hakati tegema alles pärast seda, kui omanik sai teada taotluse või vastuhagi tõenäolisest esitamisest“.
17 Selle määruse artikkel 51 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks [Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:
a) ühenduse kaubamärk on registreeritud artikli 7 sätete vastaselt;
b) taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.
[…]
3. Kui kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse kaubamärk kehtetuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“
18 Nimetatud määruse artikli 96 „Vastuhagid“ lõikes 1 oli sätestatud:
„Tühistamist või kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud tühistamise ja kehtetuks tunnistamise põhjustele.“
19 Määruse nr 207/2009 artikli 167 lõikes 1 oli ette nähtud:
„Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.“
Direktiivid kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta
20 21. detsembri 1988. aasta esimene nõukogu direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) tunnistati kehtetuks ja asendati alates 28. novembrist 2008 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiviga 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2008, L 299, lk 25, parandus ELT 2009, L 11, lk 86). Viimati nimetatud direktiiv tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1) vastavalt selle direktiivi artiklile 55 alates 15. jaanuarist 2019.
21 Võttes arvesse põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese kaubamärgi kaitse taotluste esitamise kuupäeva, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust analüüsida esimese direktiivi 89/104 sätete alusel.
22 Esimese direktiivi 89/104 viienda, seitsmenda ja kaheksanda põhjenduse kohaselt:
„liikmesriikidele jääb vabadus määratleda registreerimise teel omandatava kaubamärgi registreerimise, tühistamise ja kehtetuks tunnistamise kord; näiteks võivad liikmesriigid määrata kindlaks kaubamärgi registreerimise ja kehtetuks tunnistamise vormi, otsustada, kas varasematele õigustele tuleks toetuda registreerimiskorra või kehtetuks tunnistamise korra või mõlema puhul ning, kui nad lubavad varasematele õigustele toetuda registreerimiskorra puhul, otsustada, kas kasutada vaidlustamismenetlust või ametiülesande korras läbivaatamist või mõlemat; liikmesriikidele jääb vabadus määrata kindlaks kaubamärkide tühistamise ja kehtetukstunnistamise mõju;
[…]
käesoleva õigusaktide ühtlustamise eesmärkide saavutamine eeldab, et registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused oleksid üldiselt kõigis liikmesriikides identsed; selleks on vaja loetleda nende märkide näidised, mis võivad moodustada kaubamärgi, tingimusel, et sellised märgid võivad eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest; kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjustest, mis on seotud kaubamärgi endaga, näiteks eristatavuse puudumine, või mis on seotud kaubamärgi ja varasemate õiguste vaheliste vastuoludega, tuleks koostada ammendav loetelu isegi juhul, kui mõningad neist põhjendustest on loetletud võimalusena liikmesriikide jaoks, kes saavad sellest johtuvalt säilitada või kehtestada need põhjendused oma õigusnormides; liikmesriikidel on võimalik oma õigusnormides säilitada või nendega kehtestada kaubamärgi andmisest keeldumise või selle tühistamise põhjendusi, mis on seotud kaubamärgi omandamise ja jätkuva valdamise tingimustega, mille jaoks ei ole ühtlustamissätteid, mis käsitlevad näiteks vastavust kaubamärgi andmise tingimustele, kaubamärgi pikendamist või lõive käsitlevaid eeskirju või on seotud menetlusnõuete täitmatajätmisega;
ühenduses registreeritud ja kaitstavate kaubamärkide koguarvu ja sellest tulenevalt ka kaubamärkidevaheliste konfliktide arvu vähendamiseks on oluline kehtestada nõue, et registreeritud kaubamärke tuleb tegelikult kasutada või, kui neid ei kasutata, siis tuleb nad tühistada; tuleb kehtestada sätted, mille kohaselt ei saa kaubamärki kehtetuks tunnistada seetõttu, et olemas on varasem kaubamärk, mida ei kasutata; samas jääb liikmesriikidele vabadus kohaldada sama põhimõtet kaubamärgi registreerimise suhtes või sätestada, et kaubamärki ei saa kasutada rikkumise suhtes algatatud menetluses, kui vastuväite tulemusena on kindlaks tehtud, et kõnealuse kaubamärgi võiks tühistada; kõigil sellistel juhtudel kehtestavad liikmesriigid kohaldatavad protseduurireeglid“.
23 Selle direktiivi artikkel 2 oli sõnastatud järgmiselt:
„Kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“
24 Selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:
„1. Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need tühiseks tunnistada:
a) tähiseid, millest kaubamärk ei saa koosneda;
b) kaubamärke, mis ei ole teistest eristatavad;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi;
d) kaubamärke, mis koosnevad ainult märkidest või tähistest, mis on muutunud tavapäraseks igapäevases keelekasutuses või heausksetes ja kindlakskujunenud kaubandustavades;
e) tähiseid, mis koosnevad ainult:
– kauba enda loomuomasest kujust, […]
– kaupade kujust, mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks, […]
– kujust, mis annab kaubale märkimisväärse väärtuse;
f) kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega;
g) kaubamärke, mis võivad oma olemuse tõttu avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste laadi, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas;
h) kaubamärke, mille kasutamiseks puudub pädeva asutuse luba ja mille registreerimisest tuleb keelduda või mis tuleb kehtetuks tunnistada tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni […] artikli 6ter kohaselt“.
2. Iga liikmesriik võib sätestada, et kaubamärki ei tohi registreerida või kui see on registreeritud, siis võib selle tühiseks tunnistada, kui ja kuivõrd:
[…]
d) taotleja on esitanud kaubamärgi registreerimise taotluse pahauskselt.“
25 Sama direktiivi artikli 12 lõikes 1 oli sätestatud:
„Kaubamärgi võib tühistada, kui seda ei ole liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see registreeriti ja kasutamatajätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi […]“.
26 Esimese direktiivi 89/104 artiklis 13 oli ette nähtud:
„Kui kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas vaid mõningate kaupade või teenuste puhul, mille jaoks on esitatud kaubamärgi registreerimise taotlus või mille jaoks kaubamärk on registreeritud, hõlmab kaubamärgi registreerimisest keeldumine või kaubamärgi tühistamine või kehtetuks tunnistamine ainult neid kaupu või teenuseid.“
27 Direktiivi 2008/95 artikkel 18 nägi ette:
„Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.“
Ühendkuningriigi õigus
28 Trade Marks Act 1994 (1994. aasta kaubamärgiseadus) võttis esimese direktiivi 89/104 üle Ühendkuningriigi õigusesse. 1994. aasta kaubamärgiseaduse artikli 32 lõige 3 ei vasta ühelegi selle direktiivi sättele. Viidatud säte näeb ette:
„[Kaubamärgi registreerimise] taotluses peab olema kinnitus, et taotleja kasutab või tema nõusolekul kasutatakse kaubamärki [kaubamärgi registreerimise taotluses nimetatud] kaupade ja teenuste jaoks, või et tal on heauskne kavatsus seda kaubamärki nii kasutada.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
29 Skyle jt-le kuuluvad neli ühenduse kujutis- ja sõnamärki ning üks Ühendkuningriigi sõnamärk, mis kõik sisaldavad sõna „Sky“ (edaspidi koos „põhikohtuasjas käsitletavad kaubamärgid“). Need kaubamärgid on registreeritud suure hulga kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad mitmesse Nizza klassifikatsiooni klassi, eelkõige klassidesse 9 ja 38.
30 Sky jt esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule, milleks on High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond, Ühendkuningriik), äriühingute SkyKick vastu hagi põhikohtuasjas käsitletavatest kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise nõudes. Õiguste rikkumise tuvastamise hagis tuginevad Sky jt põhikohtuasjas käsitletavate kaubamärkide registreeringutele Nizza klassifikatsiooni klassi 9 kuuluvate kaupade jaoks, milleks on tarkvara, internetist allalaaditav arvutitarkvara, arvutitarkvara ja elektroonilise side aparatuur, mis võimaldab ühendust andmebaaside ja internetiga ja andmesalvestus, ning selle klassifikatsiooni klassi 38 kuuluvate teenuste jaoks, milleks on elektroonilise side teenused, elektronposti teenused, internetiportaali teenused ja arvutiteenused teabele/andmetele juurdepääsuks ja nende allalaadimiseks arvuti või arvutivõrgu kaudu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et kõiki põhikohtuasjas kõne all olevaid kaubamärke ei ole nende kaupade ja teenuste jaoks registreeritud.
31 Nimetatud kohus märgib samuti, et Sky jt kasutavad põhikohtuasjas käsitletavaid kaubamärke ulatuslikult terve rea kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad nende põhilistesse tegevusvaldkondadesse, milleks on teleringhääling, telefoniside ja lairibaühendused. Vaidlust ei ole selles, et need kaubamärgid on Ühendkuningriigis ja Iirimaal tuntud kõigis neis valdkondades. Sky jt ei paku siiski kaupu ega teenuseid, mis oleks seotud e-posti kolimisega või andmete varundamisega pilves (cloud storage) ning miski ei viita sellele, et nad kavatsevad seda tulevikus teha. Äriühingute SkyKick pakutavad kolm peamist toodet põhinevad tarkvaral teenuse vormis (software as a service või SaaS) ja on seotud pilve migreerumisega (cloud), varundamisega pilves ja pilverakenduste haldamisega.
32 Selle menetluse raames esitasid äriühingud SkyKick vastuhagi põhikohtuasjas käsitletavate kaubamärkide kehtetuks tunnistamise nõudes. Selle vastuhagi põhjendamiseks väidavad nad, et need kaubamärgid on registreeritud kaupade ja teenuste jaoks, mida ei ole piisavalt selgelt ja täpselt määratletud. Äriühingud SkyKick tuginevad selles osas 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusele Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361).
33 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kas nimetatud kehtetuks tunnistamise põhjusele saab tugineda registreeritud kaubamärgi vastu. Selles küsimuses märgib ta, et viidatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et kaubamärgi taotleja peab määratlema kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi kaitset taotletakse, piisavalt selgelt ja täpselt, et pädevad ametiasutused ja ettevõtjad saaksid kaubamärgi õiguskaitse ulatuse kindlaks teha. Vastasel juhul peaks liikmesriigi ametiasutus või Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) taotluse rahuldamata jätma, kui määratlust ei muudeta nii, et see oleks piisavalt selge ja täpne.
34 Nimetatud kohus leiab, et viidatud kohtuotsusest tulenev kohtupraktika ei tähenda siiski, et asjaomase kaubamärgi saab pärast registreerimist kehtetuks tunnistada põhjusel, et määratlus ei ole selge ega täpne.
35 Ta rõhutab, et ELi kaubamärgi puhul on määruse 2017/1001 artikli 128 lõikes 1 ette nähtud, et kehtetuks tunnistamist käsitlev vastuhagi „võib toetuda ainult käesolevas määruses nimetatud […] kehtetuks tunnistamise põhjustele“. Käesoleval juhul tuginevad äriühingud SkyKick selle määruse artikli 59 lõike 1 punktile a koostoimes sama määruse artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punktiga a, milles ei nõuta, et ELi kaubamärgi taotluses olev kaupade määratlus oleks selge ja täpne. Sama kehtib riigisisese kaubamärgi puhul.
36 Eeldades, et nimetatud põhjusele saab tugineda, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks välja selgitada, kas kaupade ja teenuste määratluse saab vaidlustada kõigi põhikohtuasjas käsitletavate kaubamärkide puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul väidavad äriühingud SkyKick, et põhikohtuasja puhul ei ole nende kaubamärkidega hõlmatud kaupade määratlus selge ja täpne, välja arvatud klassi 38 kuuluvad „elektroonilise side teenused“ ja „elektronposti teenused“. Äriühingud SkyKick ja Sky jt on eriarvamusel selles, kas „tarkvara“, „internetist allalaaditav arvutitarkvara“ ja „arvutitarkvara ja elektroonilise side aparatuur, mis võimaldab ühendust andmebaaside ja internetiga“ on selged ja täpsed määratlused.
37 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on selles küsimuses arvamusel, et kaubamärgi registreering „tarkvara“ jaoks on liiga lai ning seega vastuolus avaliku huviga, sest see annab omanikule väga laia ainuõiguse, mida ei saa õigustada ärihuviga. Siiski leiab ta, et see ei tähenda tingimata, et termin „tarkvara“ ei ole selge ja täpne. Sellegipoolest tekkis tal küsimus, kas Euroopa kaubamärgi ja disaini võrgustiku (ETMDN) 28. oktoobri 2015. aasta ühisteadaannet Nizza klassifikatsiooni klasside päistes olevate üldnimetuste kohta seoses klassi 7 kuuluvate „masinatega“ saab kohaldada ka „arvutitarkvarale“.
38 Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas põhikohtuasjas käsitletavate kaubamärkide kehtivust võib mõjutada taotleja pahausksus kaitsetaotluse esitamise ajal.
39 Äriühingud SkyKick väidavad selles kohtus nimelt, et põhikohtuasjas käsitletavad kaubamärgid on registreeritud pahauskselt, kuna Sky jt ei kavatsenud neid kasutada kõigi asjaomaste kaubamärkide registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste puhul. Seega tuleb kõik need kaubamärgid kehtetuks tunnistada või teha seda vähemalt osaliselt nende kaupade ja teenuste osas, mille jaoks Sky jt ei kavatsenud neid kasutada.
40 Nimetatud kohtu arvates hõlbustab registreerimismenetlust kaubamärkide registreerimine nii, et nende tegelikku kasutamist ei nõuta, ning võimaldab kaubamärgiomanikel lihtsamalt kaitsta kaubamärke enne nende turule viimist. Ent registreerimise hõlbustamine või liiga laia valdkonna hõlmamine kujutaks endast kolmandate isikute turule sisenemise takistust ning tooks kaasa kõigi jaoks vabalt kasutatavate tähiste vähenemise. Näiteks annaks kaubamärgi registreerimine ilma kavatsuseta seda kasutada kõigi määratletud kaupade ja teenuste või neist osa jaoks võimaluse kuritarvituseks, mis oleks kahjulik siis, kui tõepoolest puuduks igasugune võimalus asjaomase kaubamärgi omaniku pahausksusele tuginedes vaidlustada süsteemi kuritarvitavat registreeringut. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et kuna Ühendkuningriigi õiguses on 1994. aasta kaubamärgiseaduse artikli 32 lõige 3, siis oma kohtupraktikas on selle liikmesriigi kohtud keskendunud nõudele, et peab olema kavatsus kasutada asjaomast kaubamärki registreerimistaotluses märgitud kaupade ja teenuste jaoks.
41 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib aga teada, kas see säte on liidu õigusega kooskõlas. Eeldusel, et mainitud kooskõla tuvastatakse, on tal samuti kahtlus selles, millise ulatusega on tingimus, mis puudutab kavatsust kasutada kaubamärki nende kaupade ja teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud.
42 Esiteks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuigi liidu õiguses ei ole niisugust kavatsust sõnaselgelt ette nähtud ja liidu õiguse hetkeseisu arvestades ei ole võimalik, et registreeritud kaubamärki saab enne viieaastase tähtaja möödumist kasutuse puudumise tõttu registrist eemaldada, nähtub tema arvates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast, et teatud asjaoludel võib siis, kui kaubamärgi registreerimist taotletakse ilma mingi kavatsuseta seda kasutada taotluses nimetatud kaupade ja teenuste puhul, tegemist olla selle kaubamärgi omaniku pahausksusega kaitse taotluse esitamise ajal.
43 Teiseks nähtub sellest kohtupraktikast, et taotleja pahausksuse tõendamiseks ei ole piisav, kui ta taotles kõnealuse kaubamärgi registreerimist laia valiku kaupade ja teenuste jaoks, kui ta esitab selle kaubamärgi kasutust arvestades kaubanduslikust seisukohast mõistliku põhjenduse kaitse taotlemiseks. Lisaks ei ole asjaomase kaubamärgi potentsiaalne kasutamine piisav, et tõendada heausksuse puudumist.
44 Kolmandaks võimaldab nimetatud kohtupraktika asuda seisukohale, et teatud juhtudel võib taotleja olla esitanud taotluse osaliselt heauskselt ja osaliselt pahauskselt, kui ta kavatses kaubamärki kasutada ainult teatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud.
45 Seoses olukorraga, kui kaubamärgi taotleja on esitanud taotluse pahauskselt ühe osa kaupade ja teenuste puhul ning heauskselt teise osa puhul, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaubamärk on kehtetu tervikuna või osaliselt.
46 Ta leiab, et põhikohtuasja puhul on olemas asjaolud, mis tõendavad, et põhikohtuasjas käsitletavate kaubamärkide registreerimise ajal ei kavatsenud Sky jt neid kasutada kõigi registreeringutega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks. Need registreeringud hõlmavad kaupu ja teenuseid, mille jaoks Skyl jt-l ei olnud mingit ärilist põhjust taotleda kaitset, nii et nende kaupade ja teenuste hõlmamine võib kuuluda Sky jt strateegiasse, mille eesmärk on saavutada kaubamärkide väga ulatuslik kaitse.
47 Selles olukorras otsustas High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), varaliste vaidluste osakond) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELi kaubamärgi või liikmesriigis registreeritud riigisisese kaubamärgi võib tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks selle alusel, et kõik või mõned kaupade ja teenuste määratlused ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada pädeval asutusel ja kolmandal isikul pelgalt nende terminite alusel teha kindlaks kaubamärgist tuleneva kaitse ulatus?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas selline termin nagu „arvutitarkvara“ on liiga üldine ja hõlmab liiga erinevaid kaupu, et olla kooskõlas kaubamärgi päritolu tähistamise ülesandega ning olla piisavalt selge ja täpne, et võimaldada pädeval asutusel ja kolmandal isikul pelgalt selle termini alusel teha kindlaks kaubamärgist tuleneva kaitse ulatus?
3. Kas on tegemist pahausksusega, kui kaubamärgi registreerimist taotletakse ilma kavatsuseta seda seoses loetletud kaupade või teenustega kasutada?
4. Kui kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas saab järeldada, et taotleja esitas taotluse osaliselt heauskselt ja osaliselt pahauskselt, kui ja niivõrd kui tal oli kavatsus kasutada seda kaubamärki seoses osa loetletud kaupade või teenustega, mitte aga seoses ülejäänud loetletud kaupade või teenustega?
5. Kas 1994. aasta kaubamärgiseaduse artikli 32 lõige 3 on kooskõlas direktiiviga [2015/2436] ja varasemate direktiividega?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
48 Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad seda, kuidas tõlgendada ELi kaubamärgi või riigisisese kaubamärgi absoluutseid kehtetuks tunnistamise põhjusi käsitlevaid õigusnorme, viitamata konkreetsele määrusele või direktiivile. Samuti tuleb kindlaks teha, milline liidu õigus on põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.
49 Seoses sellega tuleb kohtujuristi ettepaneku punktis 33 märgituga nõustudes tõdeda, et ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse puhul on kohaldatava õiguse kindlaks määramise seisukohalt määrava tähtsusega selle kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäev (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bimbo vs. Siseturu Ühtlustamse Amet, C‑591/12 P, EU:C:2014:305, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kõik põhikohtuasjas kõne all olevate kaubamärkide kaitse taotlused on esitatud 14. aprillist 2003 kuni 20. oktoobrini 2008 ulatuva ajavahemiku jooksul.
51 Ühelt poolt olgu märgitud, et määruse nr 207/2009 artiklis 167 oli sätestatud, et määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, mis leidis aset 24. märtsil 2009. Teiselt poolt oli ka direktiivi 2008/95 artiklis 18 ette nähtud, et direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, kusjuures viimati mainitu leidis aset 8. novembril 2008.
52 Sellest järeldub, et kuna põhikohtuasjas kõne all olevate kaubamärkide registreerimise taotlused on esitatud enne määruse nr 207/2009 ja direktiivi 2008/95 jõustumise kuupäeva, siis kuuluvad põhikohtuasjas käsitletavad ühenduse kaubamärgid ratione temporis määruse nr 40/94 kohaldamisalasse ja põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene kaubamärk kuulub esimese direktiivi 89/104 kohaldamisalasse.
53 Sellest järeldub, et käesolevas eelotsusetaotluses käsitletavaid liidu õiguse tõlgendamise küsimusi tuleb mõista nii, et need puudutavad esiteks määruse nr 40/94 sätteid ja teiseks esimese direktiivi 89/104 sätteid.
Esimene ja teine küsimus
54 Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 40/94 artikleid 7 ja 51 ning esimese direktiivi 89/104 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärgi või riigisisese kaubamärgi võib tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks selle tõttu, et nende kaupade ja teenuste, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, tähistamiseks kasutatud terminid ei ole selged ja täpsed. Jaatava vastuse korral soovib nimetatud kohus teada, kas termin „tarkvara“ vastab sellele selguse ja täpsuse nõudele.
55 Nendele küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt uurida, kas kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumine saab iseenesest olla riigisisese või ühenduse kaubamärgi absoluutse kehtetuks tunnistamise põhjus.
56 Mis esiteks puutub esimese direktiivi 89/104 sätetesse, siis tuleb märkida, et selle direktiivi artiklis 3 on esitatud kehtetuks tunnistamise põhjuste loetelu, mille hulgas ei ole nimetatud riigisisese kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumist. Selle direktiivi seitsmendas põhjenduses on märgitud, et need kehtetuks tunnistamise põhjused on loetletud ammendavalt, isegi kui mõni neist on liikmesriikide jaoks vabatahtlik (vt selle kohta 18. juuni 2002. aasta kohtuotsus Philips, C‑299/99, EU:C:2002:377, punkt 74; 12. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punkt 78, ja 9. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Matratzen Concord, C‑421/04, EU:C:2006:164, punkt 19). Niisiis keelab nimetatud direktiiv liikmesriikidel kehtestada muid kehtetuks tunnistamise põhjuseid peale nende, mis on selles sõnaselgelt ette nähtud (vt analoogia alusel 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Malaysia Dairy Industries, C‑320/12, EU:C:2013:435, punkt 42).
57 Mis teiseks puutub määruse nr 40/94 sätetesse, siis tuleb märkida, et selle määruse artikli 7 lõige 1 on sõnastatud peaaegu identselt esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõikega 1. Määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktis a on omakorda piirdutud viitega selle määruse artiklile 7, samas kui mainitud artikli punkt b näeb kehtetuks tunnistamise põhjusena ette sama põhjuse, mis on ette nähtud esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punktis d. Seevastu ei ole nimetatud määruse nendes sätetes mainitud ühenduse kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumist. Samuti täpsustab sama määruse artikkel 96, mis käsitleb vastuhagi, et kehtetuks tunnistamise taotluse saab esitada ainult määruses nr 40/94 ette nähtud põhjustel.
58 Sellest järeldub, et nagu esimese direktiivi 89/104 artiklit 3, tuleb ka määruse nr 40/94 artikli 7 lõiget 1 ja artikli 51 lõiget 1 tõlgendada nii, et neis on esitatud ühenduse kaubamärgi absoluutsete kehtetuks tunnistamise põhjuste ammendav loetelu.
59 Niisiis ei näe esimese direktiivi 89/104 artikkel 3 ega määruse nr 40/94 eespool nimetatud sätted neis loetletud põhjuste hulgas ette ühenduse kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumist.
60 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et riigisisese või ühenduse kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumist ei saa lugeda asjaomase riigisisese või ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjuseks esimese direktiivi 89/104 artikli 3 või määruse nr 40/94 artiklite 7 ja 51 tähenduses.
61 Igal juhul tuleb lisada, et 19. juuni 2012. aasta kohtuotsust Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) ei saa tõlgendada nii, et Euroopa Kohus on soovinud tunnustada sellist täiendavat kehtetuks tunnistamise põhjust, mis ei kuulu määruse nr 40/94 artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 51 ning esimese direktiivi 89/104 artiklis 3 esitatud loetellu. Tegelikult märkis Euroopa Kohus 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122) punktides 29 ja 30, et 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) on täpsustatud üksnes uutele ELi kaubamärgi registreerimise taotlustele esitatavaid nõudeid, ning see ei puuduta seega kaubamärke, mis olid selle kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga juba registreeritud (11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Cactus, C‑501/15 P, EU:C:2017:750, punkt 38).
62 Teiseks tuleb kontrollida, kas riigisisese või ühenduse kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade või teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumine – kuigi see ei ole kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjus – kujutab endast siiski üht määruse nr 40/94 artiklis 51 (koostoimes sama määruse artikliga 7) või esimese direktiivi 89/104 artiklis 3 otseselt ette nähtud absoluutset kehtetuse põhjust.
63 Äriühingud SkyKick pakuvad kõigepealt välja, et kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste selgelt ja täpselt tähistamise nõude võib siduda graafilise esituse nõudega, mis ühenduse kaubamärkide puhul tuleneb määruse nr 40/94 artiklist 4 koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga a ning esimese direktiivi 89/104 artiklist 2 koostoimes artikli 3 lõike 1 punktiga a.
64 Euroopa Kohus on 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsuse Sieckmann (C‑273/00, EU:C:2002:748) punktis 51 seoses graafilise esituse nõudega küll otsustanud, et ettevõtjatel peab olema võimalik selgelt ja täpselt kindlaks teha, milliseid registreeringuid on tehtud või milliseid registreerimistaotlusi on tema olemasolevad või potentsiaalsed konkurendid esitanud, et saada niimoodi asjakohast teavet kolmandate isikute õiguste kohta. Siiski kehtivad need kaalutlused üksnes selleks, et teha kindlaks tähised, mis võivad moodustada kaubamärgi, ning sellest ei saa järeldada, et selline selguse ja täpsuse nõue peaks kehtima ka nende terminite puhul, mida kasutatakse nende kaupade ja teenuste tähistamiseks, mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud.
65 Seejärel tuleb kindlaks teha, kas kaupade ja teenuste, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumine võib tingida asjaomase kaubamärgi kehtetuse vastavalt määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktile f ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punktile f põhjusel, et see on vastuolus avaliku korraga.
66 Sellega seoses piisab, kui märkida, et mõistet „avalik kord“ määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti f ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punkti f tähenduses ei saa mõista nii, et see viitab registreerimistaotluse endaga seotud omadustele, näiteks selle registreeringuga hõlmatavate kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatavate terminite selgus ja täpsus, sõltumata selle tähise omadustest, mille kaubamärgina registreerimist taotletakse.
67 Sellest tuleneb, et registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatud terminite selguse ja täpsuse puudumist ei saa pidada avaliku korraga vastuolus olevaks nende sätete tähenduses.
68 Selguse huvides olgu lisaks öeldud, et määruse nr 40/94 artikli 50 lõike 1 ja esimese direktiivi 89/104 artikli 12 alusel võib kaubamärgi omaniku õigused tühistada, kui seda kaubamärki ei ole viie järjestikuse aasta jooksul asjaomasel territooriumil tegelikult kasutatud nende kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud.
69 Määruse nr 40/94 artikli 50 lõikes 2 ja esimese direktiivi 89/104 artiklis 13 on samuti täpsustatud, et kui kaubamärgi tühistamise põhjus esineb ainult mõne registreeringuga hõlmatud kauba või teenuse puhul, puudutab tühistamine üksnes asjaomast kaupa või teenust.
70 Nendest sätetest tuleneb seega, et riigisisest või ühenduse kaubamärki, mis on registreeritud selliste kaupade ja teenuste kogumi jaoks, mis on määratletud viisil, mis ei ole selge ja täpne, saab igal juhul kaitsta üksnes nende kaupade ja teenuste osas, mille jaoks seda on tegelikult kasutatud.
71 Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 40/94 artikleid 7 ja 51 ning direktiivi 89/104 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärki või riigisisest kaubamärki ei või tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks põhjusel, et kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatud terminid ei ole selged ja täpsed.
Kolmas ja neljas küsimus
72 Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti b ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotluse esitamine ilma igasuguse kavatsuseta kasutada seda kaubamärki registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks kujutab endast pahauskselt tegutsemist nende sätete tähenduses, ja – jaatava vastuse korral – kas määruse nr 40/94 artikli 51 lõiget 3 ning esimese direktiivi 89/104 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et kui kavatsus kasutada kaubamärki vastavalt selle peamistele ülesannetele puudub ainult teatud kaupade või teenuste puhul, siis on see kaubamärk kehtetu ainult nende kaupade või teenuste osas.
73 Mis esiteks puutub küsimusse, kas määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti b ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotluse esitamine ilma igasuguse kavatsuseta kasutada seda kaubamärki registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks kujutab endast pahauskselt tegutsemist nende sätete tähenduses, siis tuleb märkida, et need sätted näevad sisuliselt ette, et kaubamärgi võib tunnistada kehtetuks, kui taotleja tegutses kaubamärgitaotlust esitades pahauskselt. Selles määruses ega direktiivis ei ole esitatud mõiste „pahausksus“ määratlust. Tuleb siiski tõdeda, et see mõiste on liidu õiguse autonoomne mõiste, ning kuna liikmesriikide ja liidu kaubamärgikorda tuleb kohaldada ühtselt, siis tuleb seda mõistet tõlgendada ühtemoodi nii esimese direktiivi 89/104 kui ka määruse nr 40/94 kontekstis (vt analoogia alusel 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Malaysia Dairy Industries, C‑320/12, EU:C:2013:435, punktid 34 ja 35).
74 Euroopa Kohtul on olnud võimalus otsustada, et lisaks sellele, et tavakeele tähenduses eeldab mõiste „pahausksus“ ebaausat meeleseisundit või kavatsust, tuleb selle tõlgendamisel arvesse võtta kaubamärgiõiguse konkreetset konteksti, milleks on kaubandustegevus. Kaubamärkide valdkonnas on liidu õigusnormide eesmärk eelkõige aidata kaasa moonutamata konkurentsi süsteemile liidus, mille raames peab igal ettevõtjal oma kaupade või teenuste kvaliteedi abil tarbijate ligimeelitamiseks ja endaga sidumiseks olema võimalus registreerida kaubamärgina sellised tähised, mis võimaldavad tarbijal segiajamiseta eristada neid kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Nii on määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktis b ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punktis d ette nähtud absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus kohaldatav juhul, kui asjakohastest ja ühtelangevatest kaudsetest tõenditest nähtub, et kaubamärgi registreerimise taotlust esitades ei olnud kaubamärgi omaniku eesmärk ausalt konkureerida, vaid ta kavatses ausate tavadega vastuolus tegutsedes kahjustada kolmandate isikute huve või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata omandada ainuõiguse muudel eesmärkidel kui need, mis on seotud kaubamärgi ülesannetega ja eeskätt peamise ülesandega tähistada päritolu, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 46).
76 Peab paika, et registreerimistaotluse esitamise või taotluse läbivaatamise päeva seisuga ei pea kaubamärgi taotleja märkima või isegi täpselt teadma, kuidas ta kaubamärki kasutama hakkab, ning tal on viis aastat aega asuda kaubamärki tegelikult kasutama vastavalt selle peamisele ülesandele (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsches Patent- und Markenamt (#darferdas?), C‑541/18, EU:C:2019:725, punkt 22).
77 Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 109 märkis, võib kaubamärgi registreerimine ilma, et taotlejal oleks kavatsust seda registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste puhul kasutada, kujutada endast pahauskset tegutsemist siis, kui kaubamärgitaotlus on määruse nr 40/94 ja esimese direktiivi 89/104 eesmärkide seisukohalt põhjendamata. Sellise pahausksusega on siiski selgelt tegemist vaid siis, kui objektiivsed ja ühtelangevad tõendid osutavad sellele, et asjaomase kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval oli selle taotleja kavatsus kas kahjustada kolmandate isikute huve viisil, mis ei ole kooskõlas ausa tavaga, või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata omandada ainuõigus muul eesmärgil kui seoses kaubamärgi ülesannetega.
78 Kaubamärgi taotleja pahausksust ei saa seega eeldada üksnes selle põhjal, et tuvastatakse, et registreerimistaotluse esitamise ajal ei olnud selle taotleja majandustegevus vastavuses nimetatud taotlusega hõlmatud kaupade ja teenustega.
79 Teiseks tuleb kindlaks määrata, kas määruse nr 40/94 artikli 51 lõiget 3 ja esimese direktiivi 89/104 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui üksnes kaubamärgitaotlusega hõlmatud teatud kaupade või teenuste puhul puudub kavatsus kasutada kaubamärki kooskõlas selle peamiste ülesannetega, siis hõlmab kaubamärgi kehtetus ainult neid kaupu või teenuseid.
80 Sellega seoses piisab, kui kohtujuristi poolt tema ettepaneku punktis 125 tõdetu eeskujul märkida, et neist sätetest nähtub selgelt, et kui kehtetuks tunnistamise põhjus puudutab ainult registreerimistaotluses nimetatud teatud kaupu või teenuseid, tuleb kaubamärk tunnistada kehtetuks üksnes nende kaupade või teenuste osas.
81 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punkti b ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotluse esitamine igasuguse kavatsuseta kasutada kaubamärki registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks kujutab endast nende sätete tähenduses pahauskset toimingut, juhul kui kaubamärgi taotleja kavatseb kas kahjustada kolmandate isikute huve viisil, mis ei ole kooskõlas ausa tavaga, või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata omandada ainuõigus muul eesmärgil kui seoses kaubamärgi ülesannetega. Kui kavatsus kasutada kaubamärki kooskõlas selle peamiste ülesannetega puudub üksnes kaubamärgitaotlusega hõlmatud teatud kaupade või teenuste puhul, siis kujutab see taotlus endast pahauskset toimingut vaid osas, milles see puudutab neid kaupu või teenuseid.
Viies küsimus
82 Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas esimest direktiivi 89/104 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt peab kaubamärgi taotleja kinnitama, et seda kaubamärki kasutatakse registreerimistaotluses märgitud kaupade ja teenuste puhul, või et tal on heauskne kavatsus seda sel eesmärgil kasutada.
83 Sellega seoses tuleb märkida, nagu on meelde tuletatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 56, et selle direktiivi seitsmendas põhjenduses on täpsustatud, et selles sättes ette nähtud absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused on loetletud ammendavalt, isegi kui mõni neist põhjendustest on liikmesriikide jaoks ette nähtud valikulisena. Seega keelab nimetatud direktiiv liikmesriikidel kehtestada riigisisestes õigusaktides, millega direktiiv üle võetakse, muid registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjuseid kui need, mis on ette nähtud samas direktiivis.
84 Nagu nähtub esimese direktiivi 89/104 viiendast põhjendusest, on liikmesriikidel seevastu õigus kehtestada registreerimise teel omandatava kaubamärgi registreerimise, tühistamise või kehtetuks tunnistamise kord.
85 Sellest järeldub, et kuigi liikmesriigid võivad kehtestada sellised menetlusnormid, mis tunduvad neile asjakohased, ei saa sellised sätted praktikas kehtestada selliseid registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjusi, mida esimene direktiiv 89/104 ette ei näe.
86 Seega ei saa pidada esimese direktiivi 89/104 sätetega vastuolus olevaks riigisisest õigusnormi, mille kohaselt peab riigisisese kaubamärgi taotleja pelgalt kaubamärgi registreerimisega seotud menetlusnõude alusel kinnitama, et seda kaubamärki kasutatakse registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks või et tal on heauskne kavatsus seda sel eesmärgil kasutada. Kuigi sellise kinnitamiskohustuse rikkumine võib olla tõendiks kaubamärgi taotluse esitamise ajal taotleja võimaliku pahausksuse kohta, ei saa selline rikkumine siiski olla asjaomase kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjus.
87 Eeltoodust tuleneb, et viiendale küsimusele tuleb vastata, et esimest direktiivi 89/104 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt peab kaubamärgitaotleja kinnitama, et seda kaubamärki kasutatakse registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks või et tal on heauskne kavatsus seda sel eesmärgil kasutada, tingimusel et sellise kohustuse rikkumine kui selline ei ole registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjus.
Kohtukulud
88 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, mida on muudetud nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1891/2006, artikleid 7 ja 51 ning nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et ühenduse kaubamärki või riigisisest kaubamärki ei või tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks põhjusel, et kaubamärgi registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatud terminid ei ole selged ja täpsed.
2. Määruse nr 40/94, mida on muudetud määrusega nr 1891/2006, artikli 51 lõike 1 punkti b ja esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgitaotluse esitamine igasuguse kavatsuseta kasutada kaubamärki registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks kujutab endast nende sätete tähenduses pahauskset toimingut juhul, kui kaubamärgi taotleja kavatseb kas kahjustada kolmandate isikute huve viisil, mis ei ole kooskõlas ausa tavaga, või isegi konkreetset kolmandat isikut silmas pidamata omandada ainuõigus muul eesmärgil kui seoses kaubamärgi ülesannetega. Kui kavatsus kasutada kaubamärki kooskõlas selle peamiste ülesannetega puudub üksnes kaubamärgitaotlusega hõlmatud teatud kaupade või teenuste puhul, siis kujutab see taotlus endast pahauskset toimingut vaid osas, milles see puudutab neid kaupu või teenuseid.
3. Esimest direktiivi 89/104 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt peab kaubamärgitaotleja kinnitama, et seda kaubamärki kasutatakse registreerimistaotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks või et tal on heauskne kavatsus seda sel eesmärgil kasutada, tingimusel et sellise kohustuse rikkumine kui selline ei ole registreeritud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjus.
Allkirjad