ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

17. veebruar 2011(*)

Teleringhääling – Direktiivi 89/552/EMÜ artikkel 3a – Belgia Kuningriigi meetmed seoses Belgia ühiskonnale väga tähtsate sündmustega – Jalgpalli maailmameistrivõistlused – Otsus, millega meetmed tunnistatakse ühenduse õigusega kooskõlas olevaks – Põhjendamine – EÜ artiklid 43 ja 49 – Omandiõigus

Kohtuasjas T‑385/07,

Fédération internationale de football association (FIFA), asukoht Zürich (Šveits), esindajad: solicitor R. Denton, solicitor E. Batchelor, solicitor F. Young ja advokaat A. Barav, ning hiljem E. Batchelor, A. Barav, advokaat D. Reymond ja barrister F. Carlin,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja N. Yerrell, keda abistasid J. Flynn, QC, ja barrister L. Maya,

kostja,

keda toetavad

Belgia Kuningriik, esindajad: L. Van den Broeck ja C. Pochet, keda abistasid advokaadid J. Stuyck, A. Berenboom ja A. Joachimowicz,

ja

Saksamaa Liitvabariik, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

ja

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad S. Behzadi-Spencer, E. Jenkinson ja L. Seeboruth, keda abistas barrister T. de la Mare, ning hiljem barrister B. Kennelly,

menetlusse astujad,

mille ese on komisjoni 25. juuni 2007. aasta otsuse 2007/479/EÜ, milles käsitletakse Belgia poolt nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla ühenduse õigusega (ELT L 180, lk 24), osalise tühistamise nõue,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud L. Truchot ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. veebruari 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikkel 43 on sõnastatud järgmiselt:

„Allpool esitatud sätete kohaselt keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. Niiviisi keelatakse ka piirangud, mis takistavad mis tahes liikmesriigi territooriumile asunud liikmesriigi kodanikel rajada esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

Kui kapitali käsitleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, hõlmab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtjaid, eriti äriühinguid artikli 48 teises lõigus määratletud tähenduses, neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.”

2        EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.”

3        Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) artikkel 3a, mis lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi [89/552] (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321), sätestab:

„1.      Iga liikmesriik võib võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni all olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega nii, et sellega võetakse ära kõnealuse liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selliseid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab selliseid meetmeid, koostab ta loendi määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Samuti määrab asjaomane liikmesriik, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.

2.      Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud komiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Ühenduste Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.

3.      Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse ära teise liikmesriigi elanikkonna oluliselt osalt võimalus jälgida selle teise liikmesriigi poolt kooskõlas eelnevate lõigetega määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu see teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud.”

4        Direktiivi 97/36 põhjendused 18–22 on sõnastatud järgmiselt:

„(18)            on oluline, et liikmesriikidel oleks võimalik võtta meetmeid, et kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele nagu olümpiamängud, maailma- ja Euroopa meistrivõistlused jalgpallis; selleks on liikmesriikidel õigus võtta ühenduse õigusega kooskõlas olevaid meetmeid, mille eesmärk on reguleerida nende jurisdiktsiooni all olevate ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguste kasutamist selliste sündmuste edastamiseks;

(19)      ühenduse raamistikus on vaja kehtestada kord, et vältida võimalikku õiguskindlusetust ja turumoonutusi ning viia televisiooniteenuste vaba ringlus vastavusse vajadusega vältida õigustatud üldiseid huve kaitsvatest siseriiklikest meetmetest kõrvalehoidmist;

(20)      eelkõige on vaja käesoleva direktiiviga ette näha sätted, mis käsitlevad ringhäälinguorganisatsioonide selliste ainuõiguste kasutamist, mille nad on võinud osta sündmustele, mida käsitletakse väga tähtsatena muu kui selle liikmesriigi ühiskonnas, kelle jurisdiktsiooni alla ringhäälinguorganisatsioonid kuuluvad; […]

(21)      ühiskonnale väga tähtsad sündmused peaksid käesoleva direktiivi kohaldamisel vastama teatavatele tingimustele, s.o olema ainulaadsed sündmused, mis huvitavad Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi;

(22)      käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „tasuta televisioon” saadete edastamist avaliku või erakanali kaudu, mis on avalikkusele juurdepääsetavad ilma igas liikmesriigis üldkasutatavatele ringhäälingu rahastamisviisidele lisanduva tasuta (nagu loatasu ja/või kaabellevivõrgu põhipaketi tellimistasu).”

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

5        Hageja, Fédération internationale de football association (Rahvusvaheline Jalgpalliliit) (FIFA), on ühendus, kuhu kuulub 208 rahvuslikku jalgpalliliitu ning mis kujutab endast ülemaailmset jalgpalli täitevorganit. Tema eesmärgid on eelkõige toetada ülemaailmselt jalgpalli ja korraldada rahvusvahelisi võistlusi. FIFA peamine sissetulekuallikas on tema enda poolt korraldatavate jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri teleülekannete õiguste müük.

6        Belgias on direktiivi 89/552 artiklis 3a ette nähtud meetmete võtmiseks pädevad flaami ja prantsuse kogukonnad. Mõlema kogukonna ametiasutused võtsid kumbki vastu oma meetmed, millest Belgia föderaalasutused teatasid Euroopa Ühenduste Komisjonile.

7        Flaami nõukogu poolt vastu võetud ja 25. jaanuaril 1995 omavahel kooskõlla viidud dekreetide ringhäälingu ja televisiooni kohta (Moniteur belge, 30.5.1995, lk 15092) artikli 76 lõikes 1 on öeldud, et „flaami valitsus koostab nimekirja sündmustest, mida käsitatakse üldsusele suurt huvi pakkuvana ja mida seetõttu ei või edastada ainuõiguslikult nii, et sellega võetaks flaami kogukonna oluliselt osalt võimalus jälgida neid sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis”.

8        Flaami valitsus loetles 28. mai 2004. aasta määruses (Moniteur belge, 19.8.2004, lk 62207) sündmused, mida käsitatakse ühiskonnale väga tähtsana, nende hulgas nimetatakse ka maailmameistrivõistlusi. Sama määruse kohaselt peetakse sündmust suure ühiskondliku tähtsusega sündmuseks, kui on täidetud kaks järgmist tingimust:

–        sündmusel on oluline päevakajaline väärtus ja see äratab üldsuse seas suurt huvi;

–        sündmus toimub tähtsa rahvusvahelise võistluse raames või on tegemist võistlusega, kus osaleb rahvusvõistkond, Belgia klubi võistkond või üks või mitu Belgia sportlast;

–        sündmus on seotud olulise spordialaga ja on flaami kogukonna jaoks olulise kultuurilise väärtusega;

–        sündmust edastatakse tavapäraselt tasuta televisioonis ja selle vaadatavus on oma kategoorias kõrge.

9        Vastavalt 28. mai 2004. aasta määruse artiklile 1 taasedastatakse teatavad loendis osutatud sündmused, sealhulgas maailmameistrivõistlused, tervikliku otseülekandena. Määruse artikli 2 kohaselt ei tohi kõnealusesse loendisse kantud sündmuste suhtes rakendada ainuõigusi, kui seejuures takistatakse suurel osal elanikkonnast kõnealuste sündmuste jälgimist tasuta televisioonis. Sama sätte teine lõik ütleb, et loetakse, et suur osa flaami kogukonnast saab jälgida suure ühiskondliku tähtsusega sündmust tasuta televisioonis, kui sündmust edastab hollandikeelne telekanal, mille vastuvõtt on tagatud vähemalt 90% elanikkonnale ilma abonentmaksule lisanduvate täiendavate kuludeta.

10      28. mai 2004. aasta määruse artikkel 3 näeb ette, et teleringhäälinguorganisatsioonid, kes ei vasta selle määruse artikli 2 nõuetele ja kes saavad eespool viidatud loendis osutatud sündmuste edastamise ainuõigused Belgia hollandikeelses piirkonnas ja Brüsseli kakskeelses piirkonnas, võivad kõnealuseid õigusi kasutada üksnes juhul, kui nad tagavad sõlmitud lepingute abil, et suur osa elanikkonnast saab kõnealuseid sündmusi jälgida tasuta televisioonis. Sel eesmärgil võivad telekanalid, kellel on sündmuste taasedastamise ainuõigused, mõistliku turuhinna eest ja telekanalitega kokku lepitavate tähtaegade jooksul väljastada all-litsentse telekanalitele, kes vastavad nõuetele. Kui ükski kõnealustele nõuetele vastav ringhäälinguorganisatsioon ei teata, et kavatseb niisugused all-litsentsid omandada, siis võib ainuõigused omandanud ringhäälinguorganisatsioon neid siiski kasutada.

11      Vastavalt prantsuse kogukonna parlamendi 27. veebruari 2003. aasta dekreedi (Moniteur belge, 17.4.2003, lk 19637) artikli 4 lõikele 1 võib prantsuse kogukonna valitsus pärast audiovisuaalala üldkoguga (CSA) konsulteerimist kinnitada prantsuse kogukonna jaoks suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste loendi. Kõnealuste sündmuste puhul ei tohi teleringhäälinguorganisatsioon või RTBF kasutada ülekandmise ainuõigusi nii, et suur osa kõnealuse kogukonna üldsusest jääks ilma võimalusest vaadata kõnesolevaid sündmusi tasuta televisioonis.

12      Selleks et teatavat sündmust saaks pidada prantsuse kogukonna jaoks suure ühiskondliku tähtsusega sündmuseks, peab see 27. veebruari 2003. aasta dekreedi artikli 4 lõike 2 kohaselt vastama vähemalt kahele alljärgnevale tingimusele:

–        see on eriti populaarne prantsuse kogukonna üldsuse hulgas ja mitte ainult selliste sündmuste tavapäraste vaatajate seas;

–        sellel on üldtunnustatud kultuuriline tähtsus prantsuse kogukonna üldsuse seas ja see on kõnealuse kogukonna kultuuriidentiteedi osa;

–        asjaomasel sündmusel osaleb rahvusvahelise tähtsusega võistluse või sündmuse raames Belgia silmapaistev isik või võistkond;

–        seda on prantsuse kogukonnale tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis ja see pakub huvi laiale avalikkusele.

13      Sama dekreedi artikli 4 lõike 3 kohaselt peetakse teleringhäälinguteenust tasuta teenuseks, kui seda edastatakse prantsuse keeles ja kui seda saab vastu võtta 90% televisiooniülekannete vastuvõtuks vajalike vahenditega varustatud majapidamistest, mis asuvad Belgia prantsuskeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas. Peale tehniliste kulude ei tohi kõnesoleva teenuse vastuvõtmiseks nõuda muid tasusid kui kaabeltelevisiooni põhipaketiga liitumise tasu.

14      Prantsuse kogukonna valitsuse 8. juuni 2004. aasta määruse (Moniteur belge, 6.9.2004, lk 65247) artikkel 2 näeb ette: „Prantsuse kogukonna teleringhäälinguteenuste osutaja, kes kavatseb kasutada talle kuuluvat suure ühiskondliku tähtsusega sündmuse ülekandmise ainuõigust, on kohustatud seda sündmust edastama tasuta televisiooni vahendusel ning vastavalt käesoleva määruse lisale”.

15      Nii 8. juuni 2004. aasta määruse lisas kui ka Belgia Kuningriigi jaoks suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste koondloendis on nimetatud maailmameistrivõistlused, üle kantuna otse ja tervikuna.

16      FIFA esitas 15. jaanuari 2001. aasta ja 16. mai 2002. aasta kirjadega flaami kogukonna ministeeriumile oma märkused maailmameistrivõistluste võimaliku kandmise kohta Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, olles vastu sellele, et kõik kõnealuste võistluste mängud kantaks asjaomasesse loendisse.

17      Belgia Kuningriik teatas 10. detsembri 2003. aasta kirjaga komisjonile direktiivi 89/552 artikli 3a kohaselt võetud meetmetest.

18      Kõnealuseid meetmeid käsitletakse komisjoni 25. juuni 2007. aasta otsuses 2007/479/EÜ Belgia [Kuningriigi] poolt nõukogu direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete kooskõla kohta ühenduse õigusega (ELT L 180, lk 24; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

19      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohased meetmed, millest Belgia [Kuningriik] teatas komisjonile 10. detsembril 2003, nagu need on avaldatud 29. juuni 2005. aasta Euroopa Liidu Teatajas C 158, on kooskõlas ühenduse õigusega.

Artikkel 2

Belgia [Kuningriigi] poolt lõpuks võetud ja käesoleva otsuse lisas sätestatud meetmed avaldatakse direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu Teatajas.”

20      Vaidlustatud otsuse põhistamiseks on esitatud järgmised põhjendused:

„(4) Belgia [Kuningriigi] meetmetes sisalduvate suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste loetelu oli koostatud selgelt ja läbipaistvalt ning Belgias oli algatatud laiaulatuslik konsulteerimine.

(5) Komisjon veendus, et Belgia [Kuningriigi] meetmetes loetletud sündmused vastasid vähemalt kahele järgmisele kriteeriumile, mida peetakse usaldusväärseteks sündmuste ühiskondliku olulisuse näitajateks: i) suur vastukaja liikmesriigi üldsuse seas, mitte lihtsalt tähtsus asjaomase spordisündmuse või tegevuse tavapäraste vaatajate jaoks; ii) üldtunnustatud, selgesti tajutav kultuuriline tähtsus liikmesriigi elanikkonna jaoks, eelkõige kultuuriidentiteedi kandjana; iii) rahvusvõistkonna osalemine asjaomasel sündmusel rahvusvaheliselt olulise võistluse või turniiri raames; ning iv) sündmust on tavapäraselt edastatud tasuta televisioonis ja sellel on olnud palju vaatajaid.

(6) Paljud Belgia [Kuningriigi] meetmetes loetletud sündmused, sealhulgas suve- ja taliolümpiamängud ning jalgpalli maailmameistrivõistlused ja Euroopa jalgpallimeistrivõistluste finaalturniirid (mehed), kuuluvad nende sündmuste hulka, mida tavapäraselt peetakse suure ühiskondliku tähtsusega sündmusteks, nagu on osutatud direktiivi [97/36] põhjenduses 18. Kõnealused sündmused leiavad Belgia üldsuse seas suurt vastukaja, sest on väga populaarsed nii spordisündmuste tavapäraste vaatajate kui ka üldsuse seas.

[…]

(8) Loetletud jalgpallisündmused, kus osalevad rahvusvõistkonnad, äratavad Belgia üldsuses suurt vastukaja, sest need annavad Belgia võistkondadele võimaluse tutvustada Belgia jalgpalli rahvusvahelisel tasandil.

[…]

(16) Loetletud sündmusi, sealhulgas need, mida tuleb käsitada tervikuna, mitte nende üksikute osadena, on tavaliselt edastatud tasuta televisioonis ja neil on olnud palju vaatajaid. […]

(17) Belgia [Kuningriigi] meetmed tunduvad olevat proportsionaalsed, et õigustada erandi tegemist EÜ asutamislepingus sätestatud teenuste osutamise vabadusest olulise avaliku huviga seotud põhjustel, milleks on tagada suure ühiskondliku tähtsusega sündmuste edastuste üldine kättesaadavus.

(18) Belgia [Kuningriigi] meetmed on kooskõlas EÜ konkurentsieeskirjadega, sest loetletud sündmuste edastamiseks kvalifitseeritud ringhäälinguorganisatsioonide määratlus põhineb objektiivsetel kriteeriumidel, mis võimaldavad tegelikku ja potentsiaalset konkurentsi kõnesolevate sündmuste edastamise õiguste saamisel. Lisaks sellele ei ole loetletud sündmuste arv ebaproportsionaalselt suur, mis moonutaks konkurentsi tasuta ja tasulise televisiooni turgudel.

[…]

(22)      [Üldkohtu] otsusest kohtuasjas T‑33/01: Infront WM vs. komisjon tuleneb, et direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 1 kohaselt võetud meetmete tunnistamist ühenduse õigusega kooskõlas olevateks käsitatakse otsusena [EÜ] artikli 249 tähenduses ja komisjon peab selle seepärast vastu võtma. Sellest tulenevalt tuleb käesolevas otsuses tunnistada, et Belgia [Kuningriigi] teatatud meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega. Belgia poolt lõpuks võetud ja käesoleva otsuse lisas sätestatud meetmed tuleks direktiivi [89/552] artikli 3a lõike 2 kohaselt avaldada Euroopa Liidu Teatajas.”

 Menetlus ja poolte nõuded

21      FIFA esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. oktoobril 2007.

22      Üldkohtu kantseleisse 11. oktoobril 2007 saabunud eraldi dokumendis palus FIFA Üldkohtul kohustada komisjoni menetlust korraldavate meetmete raames esitama mitmeid dokumente, mis FIFA arvates olid vajalikud nii selleks, et FIFA saaks kaitsta oma õigusi, kui ka selleks, et Üldkohus saaks täita oma ülesandeid kohtuliku kontrolli teostamisel.

23      Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik avaldasid 25. ja 29. jaanuaril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustega soovi astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 31. märtsi 2008. aasta määrusega anti neile luba astuda menetlusse. Menetlusse astujad esitasid menetlusse astuja seisukohad ning FIFA esitas oma märkused nende seisukohtade kohta selleks antud tähtaja jooksul.

24      Üldkohtu kantseleisse 26. veebruaril 2008 saabunud kirjas palus FIFA Üldkohtul kohustada komisjoni esitama teatavad dokumendid, mida komisjon oli maininud kostja vastuses.

25      Üldkohtu seitsmes koda otsustas 26. mai 2008. aasta otsusega jätta rahuldamata FIFA taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks.

26      15. detsembri 2009. aasta määrusega otsustati käesolev kohtuasi liita suulise menetluse huvides kohtuasjaga T‑68/08: FIFA vs. komisjon.

27      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ning esitas FIFA‑le ja komisjonile menetlust korraldavate meetmete raames küsimusi. Üldkohtu küsimustele vastati selleks antud tähtaja jooksul.

28      FIFA palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osaliselt või tervikuna niivõrd, kui see puudutab jalgpalli maailmameistrivõistlusi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt, Belgia Kuningriigilt, Saksamaa Liitvabariigilt ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.

29      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja FIFA‑lt.

30      Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata. Belgia Kuningriik ja Saksamaa Liitvabariik paluvad ühtlasi, et kohtukulud mõistetaks välja FIFA‑lt.

 Õiguslik käsitlus

 Vastuvõetavus

 Poolte argumendid

31      Komisjon teatas kohtuistungil seoses hagi vastuvõetamatust puudutavate argumentidega, et arvestades Euroopa Kohtu 13. märtsi 2008. aasta otsust kohtuasjas C‑125/06 P: komisjon vs. Infront WM (EKL 2008, lk I‑1451), võtab ta tagasi oma kostja vastuväidetes esitatud argumendid hagi vastuvõetamatuse kohta.

32      Belgia Kuningriik väidab, et hagi on vastuvõetamatu põhjusel, et vaidlustatud otsus ei puuduta FIFA‑t isiklikult ja otseselt. Lisaks väidab Belgia Kuningriik, et kuna FIFA ei ole algatanud kõnealuste siseriiklike meetmete vastu kohtumenetlust Belgias, siis pole tema Üldkohtusse esitatud hagi puhul kinni peetud tähtaegadest, nii et vaidlustatud otsuse võimalik tühistamine ei saa mõjutada vaidlusaluse siseriikliku õigusakti kehtivust. Sellest järeldub, et FIFA‑l puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks.

33      Saksamaa Liitvabariik väidab, et FIFA‑l puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks, kuna selle otsuse vastuvõtmise ajal oli FIFA juba loovutanud 2006., 2010. ja 2014. aasta maailmameistrivõistluste kohtumiste ülekandeõigused. Seega ei mõjutanud vaidlustatud otsus FIFA positsiooni seoses võimalusega loovutada nende võistluste raames toimuvate kohtumiste ülekandeõigused oma äranägemisel valitud ringhäälinguorganisatsioonidele. Lisaks ei ole FIFA‑l põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks nende võistluste osas, mis korraldatakse pärast aastat 2014, kuna esiteks ei ole nende võistluste raames toimuvate kohtumiste ülekandeõigused veel käibes ja teiseks uuris komisjon Belgia meetmete kooskõla ühenduse õigusega seoses konkreetsete meetmetega, mitte seoses kõikide tulevikus asetleidvate maailmameistrivõistluste finaalturniiridega. Vaidlustatud otsuse tühistamisest saaksid kasu ainult väljaspool Belgiat asuvad ringhäälinguorganisatsioonid, kes soovivad taasedastada maailmameistrivõistluste mänge Belgias. Ka ei puuduta vaidlustatud otsus FIFA‑t otseselt.

34      FIFA leiab, et vaidlustatud otsus loob õiguslikke tagajärgi ja pealegi puudutab see teda otseselt ja isiklikult.

 Üldkohtu hinnang

35      Belgia Kuningriigi ja Saksamaa Liitvabariigi esitatud vastuvõetamatuse väited puudutavad avalikku korda, sest nende raames seatakse kahtluse alla FIFA põhjendatud huvi ja õigus hagi esitada ning hagi esitamise tähtaja järgmine. Üldkohus peab neid vastuvõetamatuse väiteid seega kontrollima omal algatusel, olgugi et tulenevalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandast lõigust ja Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikest 3 ei ole nimetatud menetlusse astujad õigustatud niisuguseid väiteid esitama (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punktid 21–23).

36      Seoses FIFA otsese puutumusega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, et vaidlustatud ühenduse meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Selles osas tuleneb 28. mai 2004. aasta määruse artiklist 1 ja artikli 3 lõikest 1, et ringhäälinguorganisatsioonid, kes ei vasta selle määruse artikli 2 teise lõigu nõuetele ja kes saavad eespool viidatud loendisse osutatud sündmuste edastamise ainuõigused Belgia hollandikeelses piirkonnas ja Brüsseli kakskeelses piirkonnas, võivad kõnealuseid õigusi kasutada üksnes juhul, kui nad tagavad sõlmitud lepingute abil, et nimetatud tingimused on täidetud. Samuti tuleneb 8. juuni 2004. aasta määruse artiklist 2 ja selle määruse lisast (vt eespool punkt 14), et Prantsuse kogukonna teleringhäälinguteenuste osutaja, kes kavatseb kasutada talle kuuluvat suure ühiskondliku tähtsusega sündmuse ülekandmise ainuõigust, on kohustatud seda sündmust taasedastama teleringhäälingu teenuse vahendusel, mis vastab eespool punktis 13 loetletud tingimustele.

38      Sellest regulatsioonist tuleneb, et FIFA poolt direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses korraldatavate maailmameistrivõistluste ülekandmise ainuõiguste loovutamine Belgia Kuningriigi jurisdiktsiooni all olevatele teleringhäälinguorganisatsioonidele, kes ei vasta eespool punktides 9 ja 13 loetletud tingimustele, ei too kaasa niisuguseid õiguslikke tagajärgi, mis tavaliselt selliste ainuõigustega kaasnevad. Vastavalt normidele, mida selle liikmesriigi flaami ja prantsuse kogukonnad on oma pädevusalas kehtestanud, peavad niisugused teleringhäälinguorganisatsioonid maailmameistrivõistluste mängude ülekandmiseks kasutama mõne teise, nimetatud nõuetele vastava ringhäälinguorganisatsiooni teenuseid, nii et ainuõiguste klausel on ainetu.

39      Kuigi on tõsi, et need õiguslikud tagajärjed tulenevad Belgia õigusaktidest, mitte vaidlustatud otsusest, tähendab see siiski, et vaidlustatud otsusega vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 3 käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanism toob liikmesriikidele kaasa kohustuse need tagajärjed säilitada. Täpsemalt peavad liikmesriigid hoolitsema selle eest, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid järgiksid selliste vaidlustatud otsuse lisas olevas konsolideeritud loendis nimetatud sündmuste Belgias ülekandmisel tingimusi, mida Belgia Kuningriik on määratlenud oma meetmetes, mis on heaks kiidetud ja mis on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. Selle tulemuse saavutamise kohustus puudutab otseselt teiste liikmesriikide kui Belgia Kuningriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate niisuguste teleringhäälinguorganisatsioonide õiguslikku olukorda, kes soovivad osta algselt FIFA‑le kuuluvaid ülekandeõigusi Belgias (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punktid 62 ja 63).

40      Seetõttu kohustab vaidlustatud otsusega käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanism liikmesriike välistama võimalust, et nende jurisdiktsiooni all olevad ja eespool punktides 9 ja 13 nimetatud tingimustele mittevastavad teleringhäälinguorganisatsioonid panevad maksma oma ainuõigused maailmameistrivõistluste mängude ülekandmisel; seeläbi on puudutatud ka algselt FIFA‑le kuuluvad õigused, juhul kui neid pakutakse avalikult ringhäälinguorganisatsioonidele, mis kuuluvad mitte Belgia Kuningriigi, vaid mõne teise liikmeriigi jurisdiktsiooni alla.

41      Ilmneb, et vaidlustatud otsusel on otsene mõju FIFA õiguslikule olukorrale seoses algselt talle kuuluvate õigustega ning see ei jäta liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi taotletava tulemuse osas, see on automaatselt siduv ning see tuleneb üksnes ühenduse regulatsioonist, sõltumata muude konkreetsete meetmete sisust, mida liikmesriigi ametiasutused võtavad selle tulemuse saavutamiseks (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punktid 60 ja 61).

42      Vaidlustatud otsus puudutab FIFA‑t seega otseselt.

43      Seoses küsimusega, kas vaidlustatud otsus puudutab FIFA‑t isiklikult, tuleb meenutada, et isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, saavad väita, et otsus puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui see otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et sõltumata maailmameistrivõistluste taasedastusõiguste õiguslikust olemusest ja allikast on nende võistluste puhul tegemist sündmusega direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses, kuna selle on ette valmistanud korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi, ning selle üle, et FIFA puhul on tegemist kõnealuse korraldajaga. Kuna see olukord kehtis ka vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, siis oli FIFA sel ajal täielikult identifitseeritav.

45      Seetõttu puudutab vaidlustatud otsus FIFA‑t isiklikult.

46      Seoses Belgia Kuningriigi argumendiga, et FIFA ei ole vaidlustanud Belgia meetmeid siseriiklikus kohtus, piisab, kui märkida, et FIFA vaidlustab oma hagis eelkõige vaidlustatud otsuse artikli 1 õiguspärasuse; selles artiklis leitakse, et kõnealused meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega.

47      Sellest tuleneb, et kontroll, mille teostamist Üldkohtult taotletakse, puudutab komisjoni järelduse seaduslikkust, ning asjaolu, et Belgia meetmeid ei ole siseriiklikus kohtus vaidlustatud, ei mõjuta kuidagi seda, kas hagi, mis on esitatud EÜ artiklis 230 ette nähtud tähtaega järgides, on vastuvõetav (vt selle kohta Üldkohtu 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑33/01: Infront WM vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5897, punkt 109).

48      Seoses Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mis tuleneb asjaolust, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel oli FIFA juba loovutanud 2006., 2010. ja 2014. aasta maailmameistrivõistluste kohtumiste ülekandeõigused, piisab, kui märkida, et komisjon tunnistas ühenduse õigusega kokkusobivaks Belgia Kuningriigi poolt vastu võetud meetmed sellisel kujul, nagu need on toodud vaidlustatud otsuse lisas. Samas viitavad need meetmed maailmameistrivõistlustele ilma ajaliste piiranguteta, nii et need võistlused on vaidlustatud otsusega kaetud niikaua, kui neid peetakse. Seetõttu ei saa Saksamaa Liitvabariigi esitatud argument FIFA põhjendatud huvi olemasolu kahtluse alla seada.

49      Seetõttu tuleb Belgia Kuningriigi ja Saksamaa Liitvabariigi argumendid hagi vastuvõetamatuse kohta tagasi lükata.

 Põhiküsimus

50      FIFA esitab kuus väidet, mille kohaselt on esiteks rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2, kuna komisjon on ebaõigesti järeldanud, et Belgia meetmed on kooskõlas EÜ artikliga 49; teiseks on rikutud EÜ artiklit 49; kolmandaks on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2, kuna komisjon on ebaõigesti järeldanud, et Belgia meetmed on kooskõlas EÜ artikliga 43; neljandaks on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2, kuna komisjon on ebaõigesti järeldanud, et Belgia meetmed on kooskõlas FIFA omandiõigusega; viiendaks on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2, kuna komisjon on ebaõigesti järeldanud, et Belgia meetmete vastuvõtmisele eelnenud menetlus oli selge ja läbipaistev; kuuendas väites heidetakse ette põhjenduste puudumist.

51      Enne FIFA väidete analüüsimisele asumist tuleb esitada mõned üldised kaalutlused, mida tuleb hageja väidete põhjendatuse hindamisel arvesse võtta.

52      Esiteks tuleb välja tuua, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 1 täpsustab liikmesriikide võimalust piirata ülekaalukast üldisest huvist tulenevatel põhjustel ühenduse esmases õiguses ette nähtud põhiõiguste kasutamist audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas.

53      Olgugi et liikmesriikide poolt direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 1 raames võetud meetmed kehtivad ühtviisi nii asjaomases liikmesriigis asutatud ettevõtjatele kui ka teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele, piisab selleks, et neid meetmeid tuleks pidada teenuste osutamise vabadust piiravaks, asjaolust, et need soodustavad teatavaid liikmesriigis asutatud ettevõtjaid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑398/95: SETTG, EKL 1997, lk I‑3091, punkt 16, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑250/06: United Pan-Europe Communications Belgium jt, EKL 2007, lk I‑11135, punktid 37 ja 38). Samuti võivad need meetmed piirata asutamisvabadust juhul, kui need asetavad teiste liikmesriikide äriühingud halvemasse faktilisse või õiguslikku olukorda, kui on selle liikmesriigi äriühingud, kes need meetmed võttis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑255/97: Pfeiffer, EKL 1999, lk I‑2835, punkt 19).

54      Samas võib asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirang olla õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu, niivõrd kui see piirang on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega lähe kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Pfeiffer, punkt 19 ning eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Sellega seoses tuleb meenutada, et sõnavabadus, mida kaitseb 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikkel 10, kuulub ka ühenduse õiguskorraga tagatud põhiõiguste hulka ja selle puhul on tegemist niisuguseid piiranguid õigustava ülekaaluka üldise huviga (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks hõlmab EIÕK artikli 10 lõike 1 kohaselt sõnavabadus ka teabe saamise vabadust.

56      Praegusel juhul piiravad Belgia Kuningriigi võetud meetmed teenuste osutamise vabadust, nagu on meenutatud ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 17. Teisalt on nähtuvalt direktiivi 97/36 põhjendusest 18 direktiivi 89/552 artiklis 3a nimetatud meetmete eesmärk kaitsta teabe saamise õigust ja tagada avalikkusele laialdane juurdepääs ühiskonnas väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele. Direktiivi 97/36 põhjenduse 21 kohaselt on ühiskonnale väga tähtsa sündmuse puhul tegu sündmusega, mis huvitab Euroopa Liidu või teatava liikmesriigi või teatava liikmesriigi tähtsa osa üldsust ja mille on ette valmistanud ürituse korraldaja, kellel on seaduslik õigus müüa selle sündmusega seotud õigusi.

57      Eelnevast järeldub, et juhul, kui direktiivi 89/552 artiklis 3a nimetatud meetmed puudutavad ühiskonnale väga tähtsaid sündmusi, õigustab nende võtmist ülekaalukas üldine huvi, ning seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka FIFA.

58      Järgmiseks, nagu on välja toodud eespool punktis 54, peavad kõnealused meetmed veel ka olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust.

59      Lõpuks tuleb seoses direktiivi 97/36 põhjenduse 18 ulatusega välja tuua, et direktiivi 89/552 artikli 3a, millele see põhjendus viitab, ei ühtlusta konkreetseid sündmusi, mida liikmesriigi võivad käsitada ühiskonnale väga tähtsana. Vastupidi selle artikli versioonile, mis sisaldus Euroopa Parlamendi otsuses nõukogu ühise seisukoha kohta direktiivi 97/36 vastuvõtmise kohta (EÜT 1996 C 362, lk 56), mis nimetas sõnaselgelt suvi- ja taliolümpiamänge ja maailma- ning Euroopa meistrivõistlusi jalgpallis, ei viita see säte konkreetsetele sündmustele, mis võidakse liikmesriikide loenditesse kanda.

60      Sellest järeldub, et – nagu muuseas on välja toonud ka komisjon –, direktiivi 97/36 põhjendust 18 ei saa mõista nii, et see tähendab, et maailmameistrivõistluste kandmine mõne liikmesriigi loendisse on automaatselt kooskõlas ühenduse õigusega. Veelgi enam, seda põhjendust ei saa mõista ka nii, et maailmameistrivõistlused võib igal juhul tervikuna sellisesse loendisse kanda, sõltumata huvist, mida selle võistluse mängud asjaomases liikmesriigis äratavad.

61      Arvestades eespool punktides 52–57 toodud kaalutlusi, tähendab see põhjendus seevastu seda, et kui liikmesriik kannab maailmameistrivõistluse mängud enda äranägemise järgi koostatud loendisse, siis ei pea ta komisjonile esitatavas teates ära tooma konkreetset põhjendust selle kohta, mille poolest see sündmus on ühiskonna jaoks väga oluline.

62      FIFA esitatud väidete põhjendatust tuleb hinnata neist kaalutlustest lähtudes.

63      Lõpuks, kuna FIFA leiab oma repliigis esitatud kuuenda väite raames, et komisjoni hinnangul kõigi maailmameistrivõistluse mängude tähtsuse kohta Belgia ühiskonna jaoks puuduvad põhjendused, siis käsitleb Üldkohus seda väidet enne seda, kui asub analüüsima esimest väidet, milles seatakse kahtluse alla kõnealuse hinnangu põhjendatus.

 Kuues väide, mis tuleneb põhjenduste puudumisest

–       Poolte argumendid

64      FIFA väidab, et miski direktiivi 97/36 põhjenduses 18 ei võimalda käsitada viidet maailmameistrivõistlustele automaatselt kõiki selle võistluse 64 mängu kui ühiskonnale väga tähtsaid sündmusi hõlmavana. Selle võistluse mängud tuleks vastupidi jagada pigem tippmängudeks, kuhu kuuluvad poolfinaalid, finaal ja vastava rahvusvõistkonna mängud, ning tavamängudeks, kuhu kuuluvad kõik ülejäänud mängud; selline jaotus oleks paikapidav ja vastaks nende teiste liikmesriikide kasutatud meetodile, kes on teatanud oma meetmetest vastavalt direktiivi 89/552 artikli 3a lõikele 2. Komisjon ise tunnustas sellist mängude jaotust direktiivi 89/552 artikli 3a rakendamist käsitlevas töödokumendis CC TVSF(97). Direktiivi 97/36 põhjendus 18 ei vabasta komisjoni seega kohustusest põhjendada, miks ta kiidab heaks maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmise kõnealuse liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse.

65      Samas ei kaasne vaidlustatud otsuse punktides 6 ja 16 esitatud komisjoni hinnangutega ühtegi tõendit, nii et neid hinnanguid ei saa pidada asjakohasteks põhjendusteks sündmuse määratlemisel ühiskonna jaoks väga tähtsana direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses. Vaidlustatud otsuses ei ole asjaolusid, mis tõendaks, et kõik maailmameistrivõistluste mängud vastavad komisjon seatud tingimustele.

66      Lisaks ei ole vaidlustatud otsuses viiteid andmetele Belgia meediamaastiku kohta, mida komisjon on nimetatud otsuse põhjenduse 3 kohaselt arvesse võtnud, ega ka muule teabele, nagu vaatajaarvud, mis väidetavalt selle institutsiooni käsutuses olid. Neil asjaoludel ei ole FIFA‑l võimalik väljendada oma seisukohta nende asjaolude olemuse ja asjakohasuse kohta, mille alusel komisjon on leidnud, et kõik maailmameistrivõistluste mängud on Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, ning Üldkohtul teostada oma kontrolli, nii et seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

67      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

68      Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses ning selle puhul on tegemist üldisel huvil põhineva väitega, mille ühenduste kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et esimest korda tõstatatakse see väide repliigis, ei takista Üldkohut hindamast selle põhjendatust.

69      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑265/97 P: VBA vs. Florimex jt, EKL 2000, lk I‑2061, punkt 93).

70      FIFA heidab komisjonile ette, et viimane ei põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt kõiki maailmameistrivõistluste mänge tuleb pidada Belgia ühiskonnale väga tähtsateks sündmusteks. Lisaks tuleb rõhutada, et oma kirjalikus vastuses menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud küsimusele (vt eespool punkt 27) kinnitas FIFA sõnaselgelt seda, mis vaikimisi ilmnes tema kirjade mitmes punktis; nimelt peab ta tippmängude, s.o poolfinaalide, finaali ja Belgia rahvusvõistkonna mängude kandmist Belgia loendisse ühenduse õigusega kokkusobivaks tingimusel, et seejuures järgitaks selge ja läbipaistva menetluse nõudeid.

71      Samas, kuigi on tõsi, et direktiivi 97/36 põhjendus 18 ei võta seisukohta keskse küsimuse suhtes, kas ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendis peaks olema kõik maailmameistrivõistluste mängud või ainult osa neist, ei ole esitatud ühtegi kehtivat kaalutlust, mis võimaldaks järeldada, et põhimõtteliselt kvalifitseeruvad ja võivad seetõttu sellisesse loendisse kuuluda ainult tippmängud.

72      Õigupoolest on maailmameistrivõistluste puhul tegemist võistlustega, mida on mõistlik pidada üheksainsaks sündmuseks, mitte erinevate, tipp- ja tavamängudeks jagunevate sündmuste kogumiks. Selles osas on teada, et maailmameistrivõistluste raames määravad tavamängud võistkondade saatuse, nii et nende osavõtt tippmängudest, kus osaleb asjaomane rahvusvõistkond, võib sõltuda tavamängude tulemustest. Nii määravad tavamängud ära vastava rahvusvõistkonna vastased võistluse järgmistes etappides. Lisaks võivad tavamängude tulemused kindlaks määrata ka selle, kas rahvusvõistkond osaleb või ei osale võistluse järgmises etapis.

73      Arvestades seda spetsiifilist konteksti, mis võimaldab pidada maailmameistrivõistlusi üheksainsaks sündmuseks, nagu rõhutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 16, ei pidanud komisjon enam üksikasjalikumalt põhjendama oma seisukohta tavamängude osas, eriti kuna asjaomased statistilised andmed ei näita, et nendel mängudel on süstemaatiliselt väike televaatajaskond (vt tagapool punktid 101–109). Need asjaolud võimaldasid komisjonil põhjendada oma otsust ka viitega konkreetsele vastukajale, mis maailmameistrivõistlustele Belgias osaks saab, kuna tegemist on sündmusega, mis on iseäranis menukas mitte ainult jalgapalliasjatundjate, vaid ka laiema üldsuse hulgas, nagu on öeldud vaidlustatud otsuse põhjenduses 6.

74      Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 sisalduvad põhjendused (vt eespool punkt 20) võimaldavad FIFA‑l teada saada põhjused, miks komisjon leidis, et maailmameistrivõistluste kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on õigustatud, ja Üldkohtul teostada oma kontrolli selle hinnangu üle, nii et vaidlustatud otsus vastab selles osas EÜ artikli 253 tingimustele.

75      Seetõttu tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon järeldas ekslikult, et Belgia meetmed on kooskõlas EÜ artikliga 49.

–       Poolte argumendid

76      FIFA toob välja – samamoodi, nagu on muuseas märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 17 –, et Belgia loend piirab teenuste osutamise vabadust, kuna see piirab nende ringhäälinguorganisatsioonide arvu, kes oleksid huvitatud maailmameistrivõistluste mängude Belgias taasedastamise õiguste omandamisest. Arvestades seda, kui oluline on selliste õiguste omandamise puhul ainuõigus, ei oleks ükski mõnes muus liikmesriigis kui Belgia asuv ringhäälinguorganisatsioon, kes ei vasta eespool punktides 9 ja 13 nimetatud tingimustele, huvitatud taasedastamise lihtlitsentsi omandamisest, olenemata asjaolust, et tal oleks võimalik pakkuda oma teenuseid selle riigi asjaomastele kogukondadele.

77      Mööndes küll, et asutamislepinguga antud põhivabadust on võimalik piirata ülekaaluka üldise huvi alusel, nagu seda on vajadus tagada üldsuse juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsatele sündmustele direktiivi 97/36 artikli 21 tähenduses, märgib FIFA, et komisjon peab teostama täielikku kontrolli selle üle, kas direktiivi 89/552 artikli 3a alusel võetud või kavandatavad meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega, kuna nende meetmete puhul on tegemist eranditega, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Asjaomane liikmesriik peab tõendama, et kõnealused piirangud on põhjendatud, vajalikud ja proportsionaalsed, ning komisjon peab käesoleva menetluse raames tõendama, et tema käsutuses on selleks vajalikud tõendid.

78      FIFA rõhutab sellega seoses, et tippmänge võib õigustatult pidada ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks viidatud sätte tähenduses ning see vastab ka FIFA enda poliitikale. Selle poliitika kohaselt peab poolfinaale, finaali, vastava riigi rahvusvõistkondade mänge ja maailmameistrivõistluste avamängu edastatama tasuta kanalis otseülekandena.

79      Samas ilmneb komisjoni kirjade mitmest punktist, et komisjon ei ole teostanud kohast kontrolli selle üle, kas Belgia loend on kooskõlas ühenduse õigusega osas, milles sellesse loendisse on kaasatud kõik maailmameistrivõistluste mängud, tuues ettekäändeks, et see kontroll on üleliigne direktiivi 97/36 põhjenduse 18 tõttu. FIFA leiab, et see asjaolu annab alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

80      FIFA rõhutab lisaks, et vaidlusalused meetmed ei ole vastavuses oma väljakuulutatud eesmärgiga, milleks on tagada üldsuse juurdepääs Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsatele sündmustele, kuna pikas perspektiivis muudavad need loendisse kantud spordisündmused hoopis vaesemaks, kuna seeläbi vähendatakse tulu, mida need sündmused sisse toovad, ja ohustatakse nende säilimist ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmustena.

81      Seoses tavamängude tähtsusega Belgia ühiskonna jaoks toob FIFA esiteks välja, et nendel mängudel ei ole erilist vastukaja, välja arvatud spordiasjatundjate seas, ja teiseks, et neid mänge ei ole traditsiooniliselt üle kantud tasuta telekanalites ning neil pole olnud arvukat vaatajaskonda. Sellest järeldub, et tavamängud ei vasta vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 komisjoni poolt seatud tingimustele ning et komisjon on selles osas teinud vea.

82      Seoses vastukajaga, mida maailmameistrivõistlused Belgia ühiskonnas leiavad, märgib FIFA, et selle võistluse kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks suure tähtsusega sündmuste loendisse on taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne meede. Maailmameistrivõistluste tavamängude televaatajate arv moodustab üksnes murdosa mitte ainult tippmängude televaatajate arvust, vaid ka tervest reast Belgia telesaadete vaatajate arvust, nii et nende vaadatavust tuleb pidada väga piiratuks. See ebaproportsionaalsus väljendub muu hulgas ka asjaolus, et ka ringhäälinguorganisatsioonid ise ei taasedasta kõiki mänge otseülekandena.

83      Need järeldused on kooskõlas komisjoni otsustuspraktikaga ja kohtupraktikaga ning neid kinnitavad teatavate tavamängude iseäranis madalad vaatajaarvud, kuivõrd nende mängude televaatajate arv jäi Valloonias 27 000 ja 33 000 vahele.

84      Täpsemalt ilmneb ühe Belgia teadusuuringutega tegeleva ettevõtja andmebaasi andmetel rajanevast uuringust, et niisuguste tavavaatajate keskmine arv, kes vaatasid vähemalt 30 järjestikust minutit kõiki 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge, oli vastavalt üksnes 2,5, 0,8 ja 2,5% flaami kogukonna koguvaatajaskonnast ja 1,4, 1,2 ja 1,4% prantsuse kogukonna koguvaatajaskonnast. Kõiki 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge vaatas vähemalt 30 järjestikust minutit seevastu vastavalt 17,6, 9,5 ja 10% jalgapalliasjatundjatest flaami kogukonnas, prantsuse kogukonna vastavad arvud on 10,9, 9 ja 12,5%.

85      Seega, kuna vaidlustatud otsuses ei ole mainitud mingeid tõendeid seoses maailmameistrivõistluste mängude konkreetse vastukajaga Belgia laiema üldsuse seas, ja veelgi enam, need tõendid puuduvad nende võistluste tavamängude osas, siis on komisjon teinud vea, järeldades, et kõik nende võistluste mängud kujutavad endast Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsaid sündmusi.

86      Lisaks ei saa väita, et tavamängud on Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, kui samal ajal ei panda Belgia õigusaktidega teleringhäälinguorganisatsioonidele kohustust neid mänge üle kanda, kuigi see kohustus on olemas teiste sündmuste puhul.

87      Seoses vaidlustatud otsuse punktis 8 toodud kriteeriumiga, mis käsitleb Belgia rahvusvõistkonna osalemist, märgib FIFA, et see kriteerium ei ole juba olemuslikult täidetud tavamängude puhul.

88      Seoses kriteeriumiga, mis puudutab maailmameistrivõistluste traditsioonilist ülekandmist tasuta televisioonis ja suure vaatajaskonna olemasolu, leiab FIFA esmalt, et see kriteerium ei ole asjakohane, kuna selle täidab terve rida saateid, nagu filmid ja komöödiad, ilma et need oleks kantud Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse. Järgmiseks rõhutab FIFA, et selle kriteeriumi täitmine on ainult üks märk sündmuse olulisusest, mille põhjal võib kaaluda võimalust kanda asjaomane sündmus loendisse. Lisaks, kui arvestada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 ei ole vastupidist kinnitavaid andmeid, ei saa komisjon paikapidavalt järeldada, et see kriteerium on täidetud ja et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on proportsionaalne meede.

89      FIFA rõhutab veel kord, et maailmameistrivõistluste tavamängud äratavad sageli nii vähe huvi, et neid isegi ei taasedastata tasuta televisioonis otseülekandena, ja juba see asjaolu iseenesest tähendab, et neil ei ole suurt vaatajaskonda. Nii jäi 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste mängudest ühes või mõlemas Belgia kogukonnas otseülekandena näitamata kokku 24 mängu ning neist mängudest 8-l, mida näidati Vallooni piirkonnas hilisema edastusena, oli väga väike vaatajaarv. FIFA rõhutab lisaks, et kahe mängu üheaegne toimumine ei tähenda, et neist ühte ei kanta üle, kuna neid võidakse näidata erinevates kanalites ja ka niisugusel erijuhul võib anda all-litsentse.

90      Lisaks oli 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamängudel keskmiselt kõigest 326 000 ja 279 000 televaatajat vastavalt Flandria ja Vallooni piirkonnas, millele on vastu panna samade võistluse tippmängude keskmiselt 722 000 ja 583 000 televaatajat, ning samu suundumusi võib täheldada ka 1998. ja 2002. aasta maailmameistrivõistluste puhul. Komisjon tegi seega vea ka kinnitades, et kõikidel maailmameistrivõistluste mängudel on Belgias alati olnud arvukas vaatajaskond, ja seega rikkus ta direktiivi 89/552 artikli 3a nõudeid.

91      Lisaks rõhutab FIFA, et üldsuse juurdepääsu maailmameistrivõistluste mängudele oleks võinud tagada ka vähem piiravate meetmete abil, nagu niisuguste tasuliste ringhäälinguorganisatsioonide kasutamine, kelle teenuseid saab vastu võtta 90% Belgia elanikkonnast, mängude osaliselt või tervikuna taasedastamine salvestise abil niisuguste ringhäälinguorganisatsioonide poolt, kes vastavad eespool punktides 9 ja 13 nimetatud tingimustele, või mängude taasedastamine raadio teel otseülekande või salvestisena. Niisiis võiks üksnes tippmängude otseülekannete tegemine olla neile tingimustele vastavate ringhäälinguorganisatsioonide ainuõigus. Kuna komisjon jättis need võimalused uurimata, siis ei saa ta kehtivalt järeldada, et maailmameistrivõistluste kõikide mängude kandmine ühiskonna jaoks suure tähtsusega sündmuste Belgia loend on taotletava eesmärgi seisukohalt vajalik ja proportsionaalne meede.

92      FIFA toob ka välja, et kui vastupidi tema argumentidele tuleb direktiivi artikli 3a lõiget 1 tõlgendada nii, et maailmameistrivõistlusi tuleb direktiivi 97/36 põhjenduse 18 sõnastusest tulenevalt tervikuna käsitada ühiskonna väga tähtsa sündmusena, siis tuleb asuda seisukohale, et tema hagis, ja igal juhul tema repliigis, on vaikimisi esitatud vastuväide EÜ artikli 241 alusel. Selle vastuväite raames esitab FIFA kõik argumendid, mille eesmärk on tema sõnul tõendada, et miski ei võimalda pidada maailmameistrivõistlusi tervikuna ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.

93      Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

94      Esiteks tuleb meenutada, et nähes ette, et ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste määratlemine direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses on liikmesriikide ülesanne, annab direktiivi 89/552 artikkel 3a liikmesriikidele selles osas väga suure kaalutlusruumi.

95      Teiseks, sõltumata asjaolust, et direktiivi 89/552 artikkel 3a ei ühtlusta konkreetseid sündmusi, mida liikmesriik võib pidada oma ühiskonna jaoks väga tähtsaks (vt eespool punktid 59 ja 60), viitab maailmameistrivõistluste mainimine direktiivi 97/36 põhjenduses 18 sellele, et komisjon ei saa lugeda nende võistluste mängude kandmist kõnealusesse sündmuste loendisse ühenduse õigusega vastuolus olevaks põhjusel, et asjaomane liikmesriik ei ole talle teatanud konkreetseid põhjusi, mis õigustavad nende sündmuste käsitamist ühiskonna jaoks väga tähtsana (vt eespool punkt 61). Samas võib komisjoni võimaliku järelduse, et maailmameistrivõistluste tervikuna kandmine liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kokkusobiv ühenduse õigusega põhjusel, et neid võistlusi võib nende omaduste tõttu õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, seada kahtluse alla konkreetsete asjaolude põhjal, mis tõendavad, et tavamängudel ei ole selle riigi ühiskonna jaoks sellist tähtsust.

96      Nagu on välja toodud eespool punktides 59 ja 60, ei puuduta ei direktiivi 97/36 põhjendus 18 ega direktiivi 89/552 artikkel 3a küsimust, kas maailmameistrivõistlused võivad õiguspäraselt olla tervikuna hõlmatud ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendiga olenemata huvist, mida nende võistluste mängud, eeskätt tavamängud asjaomases liikmesriigis äratavad.

97      Seetõttu on arutelu seoses direktiivi 97/36 seaduslikkusega osas, mis puudutab maailmameistrivõistlusi tervikuna, mitte ainult selle tippmängude kvalifitseerimist ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks (vt eespool punkt 92), ainetu, sest nimetatud direktiivi põhjendus 18 ei käsitle seda küsimust. Niisiis ei ole tarvis lahendada küsimust, kas FIFA võis oma repliigis kehtivalt esitada vastuväite EÜ artikli 241 alusel, või tuleb seda vastuväidet pidada vaikimisi esitatuks hagi esitamisel.

98      Kolmandaks, nagu on selgitatud eespool punktides 71 ja 72, on maailmameistrivõistlusi mõistlik pidada üheksainsaks sündmuseks, mitte tipp- ja tavamängudeks jagunevaks üksikute sündmuste kogumiks, nii et Belgia ametiasutuste lähenemine jääb nende kaalutlusruumi piiresse.

99      Tavamängude tähtsus ilmneb ka lihtsast asjaolust, et need on osa kõnealustest võistlustest, mille vastu samamoodi nagu muude spordialade puhulgi tõuseb huvi, mis muidu on tagasihoidlik, kui need leiavad aset olümpiamängude raames.

100    Eelnevast tuleneb, et komisjon ei teinud viga, kui ta ei seadnud kahtluse alla seisukohta, mille kohaselt maailmameistrivõistluste tähtsuse hindamisel Belgia ühiskonna jaoks ei ole vaja eristada tipp- ja tavamänge, vaid neid võistlusi tuleb käsitada tervikuna, mitte rea üksikvõistlustena (vaidlustatud otsuse põhjendused 6 ja 16; vt eespool punkt 20).

101    FIFA poolt sellel teemal käesoleva väite raames esitatud argumendid ei lükka ümber vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 esitatud hinnanguid.

102    Asjaolu, mille kohaselt niisuguste tavavaatajate keskmine arv, kes vaatasid vähemalt 30 järjestikust minutit kõiki 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge, vastab väga väiksele protsendile vaatajatest (vt eespool punkt 84), ei ole otsustav, kuna mitte kõik tavamängud ei pea olema Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsad sündmused, selleks et maailmameistrivõistluste tervikuna kandmine Belgia asjaomasesse loendisse oleks õiguspärane. Vastupidi, selleks et õigustada tipp- ja tavamängude eristamata jätmist, piisab sellest, kui eespool punktis 72 kirjeldatud tunnus käib teatavate tavamängude kohta, mille arvu ega osalejaid ei ole loendi koostamise või taasedastamisõiguste omandamise ajal võimalik täpsustada. Sellest tuleneb, et viidatud uuringu raames toimunud küsitluste läbiviimiseks kasutatud kriteerium oli liiga kitsas ja seetõttu kohandamata nii maailmameistrivõistluste struktuuriga kui ka tunnustega, millele need võistlused peavad vastama, et need võiks tervikuna kvalifitseerida ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks.

103    See järeldus lükkab ümber ka FIFA argumendi, mis on tuletatud asjaolust, et teatavaid 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge ei kantud otse või tervikuna üle, ja mis, kui kaks erandit välja arvata, puudutab mänge, mis toimusid samal ajal mõne teise tavamänguga, ning millel vastavalt FIFA esitatud dokumendile „1998.–2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud Belgias” oli siiski Flandria piirkonnas 125 000–697 000 televaatajat ja Vallooni piirkonnas 152 000–381 000 televaatajat. Seetõttu ei järeldu piiratud arvu tavamängude taasedastamata jätmisest või üksnes salvestise edastamisest tingimata, et olenemata oma tunnustest (vt punktid 72 ja 99 eespool) ei ole need tervikuna Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsad, eriti juhul, kui selliste lahenduste kasuks otsustataks objektiivsetel põhjustel, nagu seda on mängude samaaegsus. Sellega seoses tuleb lisada, et sama dokumendi kohaselt jäetakse samaaegselt maailmameistrivõistluste teiste mängudega toimuvad mängud üle kandmata ainult Flandria piirkonnas. Lisaks ei viita vaidlustatud otsuse põhjendus 16 (vt eespool punkt 20) vastupidi FIFA väidetele mängudele, mida on alati otse üle kantud, vaid mängudele, mida on alati üle kantud tasuta telekanalites, mis vastab sama otsuse põhjenduses 5 väljendatud kriteeriumile. Mis puudutab niisugusel asjaolul põhinevat argumenti, et tavamängudes ei osale juba määratluse poolest Belgia rahvusvõistkond, siis piisab, kui meenutada, et esiteks, nagu juba öeldud, võib maailmameistrivõistlusi õigustatult pidada üheksainsaks, Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsaks sündmuseks ja et teiseks on komisjon üksnes leidnud, et täidetud on vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 nimetatud esimene ja neljas kriteerium, ilma et ta oleks sõnaselgelt võtnud seisukohta kolmanda kriteeriumi osas.

104    Nõustuda ei saa ka 1998., 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste tavamängude vaatajaarvudest tulenevate argumentidega (vt eespool punkt 90).

105    Selles osas tuleb rõhutada, et vastupidi FIFA väidetule ei näita tavamängude vaatajaarvude võrdlemine tippmängude omadega seda, et esimesena nimetatud mängudel poleks olnud arvukas vaatajaskond. Vastavalt dokumendile „1998.–2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud Belgias” vaatas 1998. aasta maailmameistrivõistluste tavamänge keskmiselt 32% neist televaatajaist, kes vaatasid tippmänge; 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste puhul oli see protsent vastavalt 31 ja 46. Kuigi on tõsi, et need arvud on väiksemad kui tippmängude omad, ei muuda see tõsiasja, et tavamängude kandmine teatud liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse ei eelda, et neil mängudel on sama suur vaatajaskond kui tippmängudel. Praegusel juhul ei saa neid arve mõista kui nende televaatajate arvu, mis oleks Belgias tavajuhul olnud mängudel, mis ei toimu rahvusvahelise mastaapse jalgpallivõistluse raames rahvusvõistkondade tasandil ja kus lisaks ei osaleks Belgia rahvusvõistkond.

106    Eelnevaga seotult tuleb märkida, et vastavalt dokumendile „1998.–2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud Belgias” oli 1998. aasta maailmameistrivõistluste kaheteistkümnel tippmängul 1–1,345 miljonit televaatajat, samas kui kaheksal mängul oli 799 000–976 000 televaatajat. 2002. aasta maailmameistrivõistluste osas ilmneb sellest samast dokumendist, et tavamängudest jälgis viitteistkümmet 624 000–915 000 televaatajat ja seitsmel mängul oli 511 000–589 000 televaatajat. 2006. aasta maailmameistrivõistlustega seoses märgib kõnealune dokument, et tavamängudest kümmet jälgis 808 000–1,185 miljonit televaatajat ja neljateistkümnel oli 649 000–768 000 televaatajat.

107    Samas ilmneb dokumendist „1998.–2006. aasta maailmameistrivõistluste vaatajaarvud Belgias”, et tippmängudel oli 1998., 2002. ja 2006. aasta võistluste ajal terve selle liikmesriigi peale kokku vastavalt 2,172 miljonit, 1,418 miljonit ja 1,305 miljonit televaatajat. Võrreldes neid keskmiste arvudega, näitavad eespool punktis 106 toodud arvud, et tavamängudel on Belgias väga suur publik, mis on selgitatav üksnes asjaoluga, et need mängud on kantud maailmameistrivõistluste ajagraafikusse. Need kinnitavad seega eespool punktides 71, 72 ja 99 väljendatud hinnanguid ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 16 esitatud seisukohta, mille kohaselt maailmameistrivõistluste mängudel, sealhulgas tavamängudel on traditsiooniliselt suur vaatajaskond.

108    Selle analüüsi paikapidavust ei sea kahtluse alla FIFA poolt teatavate tavamängude kohta esitatud väidetavalt iseäranis madalad vaatajaarvud (vt eespool punkt 83). Selles osas tuleb välja tuua, et FIFA poolt viidatud kolmest mängust kaks algasid Belgia aja järgi kell 8:30 ja kolmas kell 13:30 ning need toimusid samal ajal kolme teise tavamänguga, millel kõigest hoolimata oli Vallooni piirkonnas vastavalt 221 000, 290 000 ja 163 000 televaatajat. Asjaolu, et selle nähtuse põhjuseks, mida 2002. aasta võistluste puhul täheldati, on ajavahe ja asjaomaste mängude toimumise kellaaja koostoime, tõendavad niisuguste tavamängude tunduvalt suuremad vaatajaarvud, mida ei kantud üle liiga vara hommikul ega tööajal, nagu need, millele on viidatud eespool punktis 106. Lisaks kinnitab ka FIFA ise vasturepliigi lisaks olevas pressiteates ajavahe tähtsust, kuna ajavahe määrab ära mängu toimumise kellaaja igas riigis; seda asjaolu on tunnustatud kui tegurit, mis mõjutas vaatajate arvu Aasias ja Euroopas 2002. ja 2006. aasta maailmameistrivõistluste ajal.

109    Seetõttu kinnitavad tavamängude vaatajaarvud eespool punktis 100 toodud hinnangut, mitte ei lükka seda ümber.

110    Lisaks ei ole eespool punktis 107 toodud järeldus vastuolus komisjoni 10. mai 2000. aasta otsuse 2000/400/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (Juhtum nr IV/32.150 – Eurovision, EÜT L 151, lk 18) põhjenduses 40 kirjeldatuga, millele vihjab FIFA (vt eespool punkt 83). Selle põhjenduse kohaselt äratavad rahvusvahelised üritused teatava maa üldsuses suuremat huvi kui riigisisesed üritused, eeldusel et neil osaleb rahvusvõistkond või ‑tšempion, samas kui rahvusvahelised üritused, kust ei võta osa ükski rahvusvõistkond ega ‑tšempion, äratavad tihtipeale vähe huvi. Samas toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused sageli Belgia rahvusvõistkonna osavõtul. Lisaks, isegi kui see ei ole nii, selgub Belgia Kuningriigi rahvusvõistkonna osavõtt tavaliselt pärast selle liikmesriigi jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamist ning samuti pärast teleülekandeõiguste loovutamist asjaomasel aastal.

111    Seoses argumendiga, mis puudutab tavamängude ülekandekohustuse puudumist (vt eespool punkt 86), piisab, kui märkida, et otsus mitte panna teleringhäälinguorganisatsioonile kohustust teatavat sündmust üle kanda ei too kaasa järeldust, et vastav sündmus ei ole ühiskonna jaoks väga tähtis direktiivi 89/552 artikli 3a tähenduses, isegi kui niisuguste kohustuste kehtestamine on liikmesriigi seadusandja tavaline praktika. Eespool nimetatud artikli eesmärk on proportsionaalsuse põhimõtet arvestades vältida olukorda, mille korral liikmesriigi üldsusel ei ole ainuõiguste alusel toimuvate teleülekannete tõttu võimalik jälgida teatud sündmusi tasuta televisioonis. Kõnealuse artikli eesmärk ei ole seega nende liikmesriikide kaudne sundimine, kes soovivad pakkuda sellist kaitset ja teha niisuguste sündmuste ülekandmise ülesandeks tasuta telekanalile. Samas, kui liikmesriigid peaksid selleks, et nad saaksid ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste õiguspäraselt loendisse kanda, tegema tasuta televisiooni teenuse pakkujale ülesandeks see sündmus üle kanda, siis oleks kõnealusel sättel mõju, mis läheks kaugemale sellega taotletavast eesmärgist.

112    Arvestades, et FIFA argumendid, mille kohaselt komisjon tegi vigu, kinnitades Belgia ametiasutuste hinnangut, et maailmameistrivõistlused tervikuna kujutavad endast Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsat sündmust, tuleb tagasi lükata, siis tuleb tagasi lükata ka argument, mille kohaselt nimetatud institutsioon ei analüüsinud nõuetekohaselt seda, milline on tavamängude tähtsus Belgia ühiskonna jaoks (vt eespool punkt 79).

113    Seoses argumendiga, et on teisi saateid, mis täidavad vaidlustatud otsuse põhjenduse 5 neljandat kriteeriumi (vt eespool punkt 88), tuleb kõigepealt märkida, et saated, millele FIFA viitab, et ole sündmused direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses.

114    Järgmiseks tuleb rõhutada, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 1 ei pane liikmesriikidele kohustust koostada ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendit ega kohustust kanda sellesse loendisse – juhul, kui see on koostatud – teatavat sündmust isegi siis, kui sündmuse loendisse kandmine oleks õiguspärane. Asjaolu kõrval, et see säte märgib, et kõik liikmesriigid „võivad” võtta meetmeid, mis on suunatud selles sättes kirjeldatud eesmärkide saavutamisele, täpsustab see võimalusi, mis liikmesriikidel on asutamislepingu teatavatest normidest kõrvale kaldumiseks, näiteks normidest, mis reguleerivad teenuste osutamise vabadust. Samas ei saa seoses valikuga paljude konkreetsete, ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste vahel direktiivi 97/36 tähenduses liikmesriikidele ei otseselt ega kaudselt ette kirjutada, et nad peavad oma loendisse kandma muid sündmusi kui need, mida nad on ise valinud, või et nad peavad asutamislepingu normidest kõrvale kalduma suuremal määral, kui nad ise soovivad. Sellega seoses tuleb lisada, et kui komisjon hindab direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 raames ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse kantud sündmuste olemust, siis ta peab seda tegema lähtuvalt asjaomase sündmuse tunnustest, mitte lähtuvalt loendisse mittekantud sündmuste tunnustest.

115    Juhul kui teatav sündmus on liikmesriigi ühiskonna jaoks väga tähtis, ei riku komisjon seetõttu õigusnormi, kui ta ei esita direktiivi 89/552 artikli 3a lõike 2 alusel teostatava kontrolli raames vastuväiteid vaadeldava sündmuse kandmisele asjaomase liikmesriigi koostatavasse loendisse põhjusel, et selles loendis pole sündmust, mis võib asjaomase ühiskonna jaoks olla veel tähtsam.

116    Seega kui oletada, et on olemas teisi sündmusi direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses, mis on Belgia ühiskonna jaoks veel tähtsamad kui maailmameistrivõistlused, kuid mida ei ole Belgia ametiasutuste koostatud loendis, siis ei tulene sellest, et komisjon oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, nõustudes nimetatud võistluste kandmisega vaidlusalusesse loendisse.

117    Seoses argumentidega, millega vaidlustatakse maailmameistrivõistluste kõikide mängude kandmine Belgia loendisse ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste kohta, tuleb välja tuua, et eespool punktis 82 kirjeldatud argumentidest ilmneb, et nendes aetakse omavahel segi ühelt poolt sündmuse suur tähtsus teatava ühiskonna jaoks, mis on esimene tingimus, mis tuleb täita ja mis kujutab endast ülekaalukast üldisest huvist tulenevat põhjust, mis õigustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirangut (vt eespool punktid 52–57), ja teiselt poolt kõnealuse piirangu proportsionaalsus, mis kujutab endast teist tingimust, mille niisugust vabadust piirav liikmesriigi regulatsioon peab täitma selleks, et olla kooskõlas ühenduse õigusega (vt eespool punkt 58). Selles osas piisab, kui meenutada, et nagu ilmneb käsitletava väitega seoses tehtud analüüsist, võib maailmameistrivõistlusi õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, mis on Belgia ühiskonna jaoks väga tähtis, ning tavamängude vaatajaarvud kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 sisalduvaid hinnanguid, selle asemel et need ümber lükata. Seega tuleb asuda seisukohale, et väide, mille kohaselt kõnealused mängud ei ole ühiskonna jaoks väga tähtsad, nii et Belgia meetmed on ebaproportsionaalsed, rajaneb igal juhul ekslikul eeldusel. Seetõttu ei lükka see väide ümber komisjoni järeldust, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse oli nende võistluste terviklikkust arvestades sobiv ja proportsionaalne.

118    Seoses eespool punktis 91 kirjeldatud argumentidega, mis tulenevad samuti võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, piisab, kui märkida, et FIFA pakutud võimalused ei ole kooskõlas direktiivi 97/36 põhjenduses 22 esitatud tasuta televisiooni määratlusega, mida FIFA on oma repliigis sõnaselgelt tunnustanud. Sellest tuleneb, et komisjon ei pidanud neid võimalusi kontrollima enne seda, kui ta tegi järelduse maailmameistrivõistluste kõigi mängude Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse kandmise sobivuse ja proportsionaalsuse kohta.

119    Sellest järeldub, et komisjon ei rikkunud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2, järeldades, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kooskõlas ühenduse õigusega, nii et esimene väide tuleb tagasi lükata.

 Teine ja kolmas väide, mille kohaselt on rikutud vastavalt EÜ artiklit 49 ja direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon järeldas ekslikult, et Belgia meetmed on kooskõlas vastavalt EÜ artikliga 49 ja EÜ artikliga 43

–       Poolte argumendid

120    FIFA väidab oma hagis, et esimese väite toetuseks esitatud argumendid näitavad ühtlasi, et komisjon rikkus EÜ artiklit 49, leides, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on kooskõlas ühenduse õigusega.

121    FIFA lisab oma repliigis esiteks, et isegi kui Belgia regulatsioon kehtib ühtviisi nii asjaomase liikmesriigi kui ka välismaa ringhäälinguorganisatsioonidele, takistab Belgia regulatsioon teda müümast maailmameistrivõistluste kõikide mängude ülekandmise ainuõigusi ringhäälinguorganisatsioonidele, kes ei vasta eespool punktides 9 ja13 väljendatud tingimustele, ja teiseks, et tulenevalt vaidlustatud otsusega käivitatud vastastikku tunnustamise mehhanismist ei või teistes liikmesriikides asuvad ringhäälinguorganisatsioonid kasutada Belgias oma ainuõigusi seoses maailmameistrivõistluste kõikide mängude ülekandmisega, kuna nad ei vasta nimetatud tingimustele. Isegi kui flaami kogukonna regulatsioon jätab kõnealustele ringhäälinguorganisatsioonidele võimaluse kanda maailmameistrivõistluste mänge üle ainuõiguse alusel juhul, kui ükski teine ringhäälinguorganisatsioon, kes vastab eespool punktis 9 väljendatud tingimustele, ei teata, et ta soovib temalt omandada all-litsentse, on see võimalus puhtalt teoreetiline. Samas, kui kõrvaldada võimalus omandada seda tüüpi ülekannete tegemise ainuõigused Belgias, võtab see teistes liikmesriikides asutatud ringhäälinguorganisatsioonidelt igasuguse huvi ülekandeõigusi omandada ja takistab neid seeläbi maailmameistrivõistluste mängusid Belgias edastamast.

122    Teistes liikmesriikides kui Belgias asutatud ringhäälinguorganisatsioonide teenuste osutamise vabadusele seatud piirangute mõju saanuks sellegipoolest leevendada proportsionaalsele tasemele, kandes suure tähtsusega sündmuste loendisse üksnes need maailmameistrivõistluste mängud, millel on Belgia ühiskonna jaoks tõesti selline tähtsus: nimelt tippmängud, millele FIFA on alati lisanud avamängu ja avatseremoonia. Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt heaks kiidetud Belgia meetmed toovad seevastu kaasa niisugused piirangud teenuste osutamise vabadusele, mis on nende taotletavat eesmärki arvestades ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud.

123    Asutamisvabaduse rikkumisest tuleneva väite raames toob FIFA oma hagis välja, et maailmameistrivõistluste kõikide mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse takistab neil ringhäälinguorganisatsioonidel, kes tahavad asuda Belgiasse ja soovivad sellega seoses pakkuda tasulisi televisiooniteenuseid, omandada ainuõigusi maailmameistrivõistluste mängude ülekandmiseks selles riigis. Samas ei võimalda ülekandeõiguste lihtlitsentsi omandamine väikesel ringhäälinguorganisatsioonil koguda tulu, abonente ja mainet, mis on vajalik Belgias tegutsema asumiseks, nii et komisjon tegi vea, leides, et maailmameistrivõistluste kõikide mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse ei riku EÜ artiklit 43.

124    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab nende väidete põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

125    Vaidlust ei ole selle üle, et – nagu muuseas möönab ka vaidlustatud otsuse põhjendus 17 – direktiivi 89/552 artikli 3a alusel vaidlustatud otsusega käivitatud vastastikuse tunnustamise mehhanismi mõjuks on EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse piiramine ühisturul.

126    Lisaks, nagu väidab FIFA, võivad Belgia meetmed panna teistes liikmesriikides asutatud ringhäälinguorganisatsioonid faktilisse või õiguslikku olukorda, mis on ebasoodsam kui Belgias asutatud ringhäälinguorganisatsioonide oma. Selles osas on sõltumata asjaolust, et eespool punktides 7–15 kirjeldatud regulatsioon kehtib ühtviisi nii asjaomase liikmesriigi kui ka välismaiste ringhäälinguorganisatsioonide suhtes, tegelikkuses märksa vähem tõenäoline see, et ükski ringhäälinguorganisatsioon, kes täidab eespool punktides 9 ja 13 väljendatud kriteeriumid – seejuures on suure tõenäosusega tegemist Belgias asutatud ringhäälinguorganisatsiooniga –, ei ole huvitatud maailmameistrivõistluste Belgias ülekandmisest, andes niiviisi mõnele teisele, Belgias tegutsema asuda soovivale ringhäälinguorganisatsioonile võimaluse seda sündmust ainuõiguse alusel edastada, kui vastupidine olukord. Lisaks on see võimalus Belgia õigusnormide kohaselt olemas üksnes flaami kogukonna puhul (vt eespool punkt 10). Sellest tuleneb, et Belgia meetmete puhul on tõesti tegemist EÜ artiklis 43 sätestatud asutamisvabaduse piirangutega.

127    Sellele vaatamata võivad need teenuste osutamise vabaduse piirangud olla õigustatud juhul, kui nende eesmärk on kaitsta teabe saamise õigust ja tagada üldsusele laialdane juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsate riiklike või mitteriiklike sündmuste teleülekannetele; lisatingimuseks on, et kõnealused piirangud peavad olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt eespool punktid 52–58).

128    Sellega seoses tuleb meenutada, et FIFA vaidlustab vaidlustatud otsuse seaduslikkuse teenuste osutamise vabadust ja asutamislepingu piiranguid käsitlevate asutamislepingu sätete osas, milles komisjon kiidab heaks tavamängude kandmise Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse. FIFA väitel ei vasta need mängud sellele kvalifikatsioonile, nii et teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse piiramine on ebaproportsionaalne

129    Samas aetakse EÜ artikli 49 rikkumise väite toetuseks esitatud põhjenduste puhul sarnaselt eespool punktis 117 analüüsitud argumentidega omavahel segi ühelt poolt sündmuse suur tähtsus teatava ühiskonna jaoks, mis on esimene tingimus, mis tuleb täita ja mis kujutab endast ülekaalukast üldisest huvist tulenevat põhjust, mis õigustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduse piirangut (vt eespool punktid 52–57), ja teiselt poolt kõnealuse piirangu proportsionaalsus, mis kujutab endast teist tingimust, mille niisugust vabadust piirav liikmeriigi regulatsioon peab täitma selleks, et olla kooskõlas ühenduse õigusega (vt eespool punkt 58). Selles osas piisab, kui meenutada, et nagu ilmneb esimese väite raames teostatud analüüsist, võib maailmameistrivõistlusi õiguspäraselt käsitada üheainsa sündmusena, mis on Belgia ühiskonna jaoks väga tähtis, ning tavamängude vaatajaarvud kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 sisalduvaid hinnanguid, selle asemel et neid ümber lükata. Seetõttu tuleb sedastada, et väide, milles leitakse, et selleks, et olla proportsionaalne, oleks vaidlusalune meede pidanud piirduma tippmängude loendisse kandmisega, kuna ainult need on Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsad, rajaneb igal juhul ekslikul eeldusel. Järelikult ei lükka see väide ümber komisjoni järeldust, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on proportsionaalne meede.

130    Seoses asutamisvabadusega tuleneb eespool punktides 127 ja 129 esitatud kaalutlustest, et FIFA sellekohased argumendid tuleb samuti tagasi lükata.

131    Teine ja kolmas väide tuleb järelikult tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli3a lõiget 2, kuna komisjon on ekslikult järeldanud, et Belgia meetmed on kooskõlas FIFA omandiõigustega

–       Poolte argumendid

132    FIFA toob välja, et keeld loovutada maailmameistrivõistluste kõikide mängude ülekandmise ainuõigusi niisugustele ringhäälinguorganisatsioonidele, kes ei vasta eespool punktides 9 ja 13 väljendatud tingimustele, eirab tema omandiõiguse sisu ja igal juhul piirab seda ebaproportsionaalselt ja põhjendamatult. Võimalus loovutada niisuguseid õigusi pakkumismenetluses, kus võivad osaleda paljud operaatorid, on kõige olulisem tegur nende õiguste väärtuse kindlaksmääramisel; FIFA saab kõige suurema osa oma sissetulekutest nende õiguste müügist. Kuna komisjon ei tuvastanud seda EIÕK esimese lisaprotokolli artikliga 1 ja ühenduse õigusega kaitstud omandiõiguse rikkumist, siis rikkus ta õigusnormi.

133    Lisaks on Flandria piirkonna regulatsioonis ettenähtud võimalus, et maailmameistrivõistluste mänge kannab üle neile tingimustele mittevastavad ringhäälinguorganisatsioonid, puhtalt teoreetiline (vt eespool punkt 121), samas kui Vallooni piirkonnas ei ole seda võimalust isegi pakutud.

134    Samas oleks eesmärgi tagada üldsuse juurdepääs Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsatele sündmustele saanud saavutada ka üksnes maailmameistrivõistlused nende mängude – nimelt tippmängude – loendisse kandmisega, millel on kõnealuse ühiskonna jaoks tõepoolest niisugune tähtsus.

135    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

136    Kõigepealt tuleb meenutada ja ka pooled on ühel meelel selles, et FIFA on maailmameistrivõistluste korraldaja direktiivi 97/36 põhjenduse 21 tähenduses, ning isikud, kes soovivad kasutada selle sündmuse televisioonis ülekandmise õigusi, peavad need õigused omandama FIFA‑lt või isikult, kes on need omandanud FIFA‑lt.

137    Kuna vaidlustatud otsuse õiguslikud tagajärjed võivad mõjutada nende õiguste väärtust (vt eespool punktid 37–41), siis on omakorda mõjutatud ka FIFA omandiõigus.

138    Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et juhul, kui liikmesriik viitab niisugustele sätetele nagu EÜ artiklid 46 ja 55 selleks, et õigustada oma regulatsiooni, mis võib piirata teenuste osutamise vabadust või asutamisvabadust, tuleb seda ühenduse õigusega ette nähtud õigustust tõlgendada õiguse üldpõhimõtete ning eelkõige põhiõiguste alusel. Niisiis võib nende sätetega ette nähtud erandeid liikmesriigi regulatsioonile kohaldada ainult juhul, kui see regulatsioon on kooskõlas põhiõigustega, mille järgmist kontrollivad ühenduste kohtud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 43). Samuti ei oleks vastuvõetav see, kui põhiõigustega – nagu omandiõigusega – vastuolus olevale liikmesriigi meetmele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I‑7411, punkt 67) võidaks kohaldada erandeid, mida lubatakse põhjusel, et meede vastab ülekaalukale üldisele huvile, nagu seda on laia üldsuse juurdepääs ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste teleülekannetele.

139    Sellele vaatamata ei ole omandiõiguse kaitse ühenduse õiguse raames absoluutne põhimõte, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Seetõttu saab omandiõiguse kasutamist piirata, tingimusel et need piirangud vastavad ka tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑347/03: Regione autonoma Friuli-Venezia Giulia ja ERSA, EKL 2005, lk I‑3785, punkt 119, ja 12. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑154/04 ja C‑155/04: Alliance for Natural Health jt, EKL 2005, lk I‑6451, punkt 126).

140    Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktides 98–119 esitatud põhjustel ja vastupidi sellele, mida väidab FIFA, võib maailmameistrivõistlusi õiguspäraselt käsitada Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusena, kuna tavamängude vaatajaarvud kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 6 ja 16 sisalduvat hinnangut, mitte ei lükka seda ümber. Nagu juba leitud eespool punktis 117, tuleneb selles kontekstis asjaolust, et maailmameistrivõistluste puhul on tegemist üheainsa sündmusega, et komisjon ei teinud viga, leides, et kõikide nende mängude kandmine Belgia loendisse on proportsionaalne meede.

141    Seega tuleb asuda seisukohale, et etteheide, mille kohaselt tavamängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse on ülemäärane ja lubamatu sekkumine FIFA omandiõigusesse, kuna nende mängude puhul ei ole tegemist kõnealuste sündmustega, rajaneb ekslikul eeldusel.

142    Lisaks, kuigi vaidlusalune regulatsioon võib mõjutada hinda, mille FIFA saab maailmameistrivõistluste Belgias ülekandmise õiguste loovutamise eest, ei mõjuta see nende õiguste kaubanduslikku väärtust, sest esiteks ei kohusta see FIFA‑t neid õigusi loovutama mis tahes tingimustel, ja teiseks kaitseb FIFA‑t salajaste või ebaõiglaste kokkulepete eest nii ühenduse kui ka liikmesriigi konkurentsiõigus. Sellest tuleneb, et komisjon ei teinud viga, leides, et Belgia meetmed on proportsionaalsed.

143    Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon on ekslikult järeldanud, et menetlus, mille tulemusel Belgia meetmed vastu võeti, oli selge ja läbipaistev

–       Poolte argumendid

144    FIFA märgib, et Belgia ametiasutused on tegutsenud meelevaldselt ja pole esitanud selgitusi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi kohta. Flaami meedianõukogu olevat väljendanud kahetsust kõnealuse loendi koostamise meelevaldsuse kohta, aga ka selle pikkuse kohta ja selgituste puudumise kohta seoses sündmuste valikuga.

145    Lisaks, selleks et valida loendisse kantavaid sündmusi, kasutasid flaami ametiasutused kriteeriume, mis erinevad vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 mainituist.

146    Niisiis erineb esimene kriteerium, mille kohaselt sündmusel peab olema oluline päevakajaline väärtus ja see peab äratama üldsuse seas suurt huvi (vt eespool punkti 8 esimene taane), oluliselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 esitatust (vt eespool punkt 20), kuna selle puhul ei kontrollita, kas sündmus äratab konkreetset vastukaja ka nende vaatajate hulgas, kes vaidlusalust spordiala või tegevust tavaliselt ei jälgi, vaid piirdub üksnes uudisväärtuse ja publikuhuviga.

147    Teiseks, kriteerium, mille kohaselt sündmus peab toimuma tähtsa rahvusvahelise võistluse raames või tegemist peab olema võistlusega, kus osaleb rahvusvõistkond, Belgia klubi võistkond või üks või mitu Belgia sportlast, erineb märkimisväärselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 esitatust, kuna viimases on nõutud nii Belgia võistkonna või sportlase osalemist kui ka toimumist rahvusvahelise võistluse raames.

148    Viimaseks toob FIFA välja, et Belgia ametiasutused ei ole andnud mingeid selgitusi selle kohta, miks on maailmameistrivõistluste kõik mängud kantud ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, nii et komisjon ei saa õiguspäraselt järeldada, et kõnealune loend on koostatud selgelt ja läbipaistvalt, nagu on nõutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõikes 1.

149    Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, vaidlustab selle väite põhjendatuse.

–       Üldkohtu hinnang

150    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et direktiivi 89/552 artikli 3a lõige 1 ei sätesta konkreetseid asjaolusid, mis peavad iseloomustama liikmesriigi tasandil kehtestatud menetlusi ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamiseks. See säte jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi kõnealuse menetluse korraldamisel osas, mis puudutab menetluse etappe, võimalikku konsulteerimist asjassepuutuvate isikutega ja halduspädevuse jaotamist, täpsustades samas, et see menetlus peab tervikuna olema selge ja läbipaistev.

151    Kui asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiratakse siseriiklike meetmetega, mida õigustab ülekaalukas üldine huvi, siis peavad need piirangud olema sobivad taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt eespool punkt 54).

152    Nimelt eesmärgil tagada proportsionaalsus ja välistada põhjendamatut diskrimineerimist peavad liikmesriikide poolt kehtestatavad menetlused ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamiseks olema selged ja läbipaistvad selles mõttes, et need peavad põhinema asjaomastele isikutele eelnevalt teada olevatel kriteeriumidel, et vältida liikmesriikide meelevaldsust oma kaalutlusõiguse teostamisel, kui nad otsustavad selle üle, milliseid konkreetseid sündmusi oma loendisse kanda (vt eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, punkt 46). Kuigi on tõsi, et selleks, et sündmuse saaks loendisse kanda, nõuab direktiivi 89/552 artikkel 3a, et tegu oleks ühiskonna jaoks väga tähtsa sündmusega, ei muuda see tõsiasja, et nende konkreetsete kriteeriumide eelnev kehtestamine, mille suhtes sündmuse tähtsust hinnatakse, on oluline element selleks, et liikmesriigi otsuseid saaks vastu võtta läbipaistvalt ja liikmesriigi ametiasutustele selleks antud kaalutlusruumi raames (vt eespool punkt 94).

153    Selles kontekstis, kui komisjon leiab, et liikmesriigi menetlus ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendi koostamiseks vastab selguse ja läbipaistvuse nõuetele eelkõige arvestades teatavaid tema otsuses sätestatud valikukriteeriume, peavad need kriteeriumid kajastama asjaomase liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud kriteeriumide sisu.

154    Praegusel juhul tuleb sedastada, et 28. mai 2004. aasta määrusega kehtestatud kriteerium ei erine sisuliselt oluliselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 nimetatud kriteeriumist. Vastupidi sellele, mida väidab FIFA, ei ole nõue „äratab üldsuse seas suurt huvi” juba oma määratluse poolest täidetud juhul, kui vaidlusalune spordisündmus äratab huvi üksnes nendes, kes seda spordiala tavapäraselt jälgivad.

155    Seoses vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 nimetatud kolmanda kriteeriumiga piisab, kui tõdeda, et komisjon ei leidnud, et see kriteerium oleks täidetud maailmameistrivõistluste puhul. Selles osas ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 6 ja 16, et komisjon leidis seoses maailmameistrivõistlustega, et täidetud on vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 nimetatud esimene ja neljas kriteerium. Seevastu vaidlustatud otsuse põhjendus 8, mis kohaldab sama otsuse põhjenduses 5 nimetatud kriteeriumi, ei viita mitte maailmameistrivõistlustele, vaid peab silmas rahvusvahelisi võistlusi jalgpalliklubide tasandil, nagu seda on meistrite liiga ja UEFA karikafinaalmängud ja poolfinaalmängud, mille mängud, kus osalevad Belgia klubid, kuuluvad samuti vaidlusalusesse loendisse.

156    Seoses flaami meedianõukogu märkusega tuleb välja tuua, et selles ei ole ühtegi asjaolu, mis põhjendaks selle nõukogu kinnitust, et flaami kogukonna loendi koostamise menetlus oli väidetavalt meelevaldne, ja lisaks on see märkus tehtud aastal 1999, s.o mitu aastat enne vaidlusaluste õigusaktide ja loendi vastuvõtmist. Seoses kõnealuse loendi pikkusega tuleb mainida, et selles hinnangus ei sisaldu midagi, mis puudutaks liikmesriigi menetluse selgust või läbipaistvust.

157    Seoses väitega, et Belgia ametiasutused ei põhjendanud kuidagi maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmist ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, tuleb esiteks meenutada, et nagu öeldud eespool punktis 72, on tavamängude roll üldtuntud ja kahtlemata on see teada FIFA‑le kui nende võistluste korraldajale. Teiseks ei vaidle FIFA vastu sellele, et tavamängud vastavad tingimustele, mille põhjal saab need mängud kvalifitseerida Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsateks sündmusteks. Selles kontekstis on seega ilmne, et kui Belgia ametiasutused kannavad Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse ka maailmameistrivõistluste tavamängud, siis nad teevad seda põhjusel, et nende mängude puhul on täidetud samad kriteeriumid, mis selle võistluse tippmängude puhulgi. Tuleb asuda seisukohale, et nendel asjaoludel oli FIFA‑l võimalik teada saada põhjused, mille tõttu Belgia ametiasutused kandsid maailmameistrivõistlused tervikuna ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse, mis nad koostasid, ning ta oleks saanud selle valiku vaidlustada liikmesriigi kohtus, tuues esile kõik asjaolud, mis tema arvates seavad kahtluse alla tavamängude tähtsuse Belgia ühiskonna jaoks, nagu ta on seda teinud praeguses kohtuasjas.

158    Eelnevast tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata.

 FIFA esitatud taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks

159    FIFA esitatud väidete analüüsi raames väljakujundatud hinnangute tagajärjeks on, et FIFA taotletud menetlust korraldavaid meetmeid (vt eespool punktid 22 ja 24) ei ole vaja võtta.

160    Sellega seoses tuleb välja tuua, et FIFA väitel on tema taotluse eesmärk võimaldada tal endal ja samuti Üldkohtul kontrollida esiteks seda, kas komisjoni käsutuses oli piisavalt asjaolusid, mille põhjal hinnata Belgia loendi vastavust ühenduse õigusele, ja teiseks kontrollida, kas kõnealune loend koostati selgel ja läbipaistval viisil. Täpsemalt toob FIFA välja, et kõnealuste liikmesriigi meetmete hindamise menetluses komisjoni ja Belgia ametiasutuste poolt tehtud kõigi tähelepanekute arvestamine on möödapääsmatu selleks, et saaks hinnata, kas need ametiasutused täitsid komisjoni esitatud nõudeid täielikult ja kas erinevate spordialade vaatajaarve võeti arvesse ühetaoliselt, pidades silmas seda, et teiste võistluste puhul on vaidlusalusesse loendisse kantud ainult teatavad mängud.

161    Tuleb märkida, et nagu juba leitud FIFA esitatud väidete analüüsi raames, ei teinud komisjon vigu, järeldades, et maailmameistrivõistluste kõigi mängude kandmine Belgia ühiskonna jaoks väga tähtsate sündmuste loendisse oli kooskõlas ühenduse õigusega, ja seda tema käsutuses olnud niisuguste asjaolude põhjal nagu Belgia ametiasutuste 10. detsembri 2003. aasta teade, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 1 ja mis on lisatud kostja vastusele. Seesama teade võimaldas komisjonil järeldada, et Belgia kehtestatud menetlus oli selge ja läbipaistev; selle hinnangu vastu viienda väite raames esitatud argumendid on tagasi lükatud.

162    Lisaks on seda, kas komisjoni otsus direktiivi 89/552 artikli 3a alusel võetud meetmete kooskõla kohta ühenduse õigusega on seaduslik, hinnatud seda versiooni arvesse võttes, milles kõnealused meetmed heaks kiideti. Niisiis ei ole võimalikud varasemad versioonid või komisjoni või liikmesriigi ametiasutuste poolt nende meetmete hindamise raames esitatud märkused sellest seisukohast asjakohased.

163    Seoses argumendiga, mis puudutab mitmete võistluste erinevat kohtlemist selles mõttes, et teatavad võistlused on loendisse kantud tervikuna, samas kui teiste puhul on loendisse kantud ainult teatavad mängud, piisab, kui märkida, et miski ei takista FIFA‑t esitamast seda loendist endast tulenevat argumenti vaidlustatud otsuse tühistamise alusena, isegi kui FIFA ei tea vaatajaarve, mis nende võistlustega seoses on komisjonile teada antud.

164    Neil asjaoludel tuleb nii menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus kui ka hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

165    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud FIFA kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista FIFA‑lt.

166    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Ühendkuningriik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Fédération internationale de football associationilt (FIFA) välja Euroopa Komisjoni kohtukulud ja jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

3.      Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Ühendkuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

Forwood Truchot Schwarcz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. veebruaril 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Põhiküsimus

Kuues väide, mis tuleneb põhjenduste puudumisest

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon järeldas ekslikult, et Belgia meetmed on kooskõlas EÜ artikliga 49.

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Teine ja kolmas väide, mille kohaselt on rikutud vastavalt EÜ artiklit 49 ja direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon järeldas ekslikult, et Belgia meetmed on kooskõlas vastavalt EÜ artikliga 49 ja EÜ artikliga 43

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli3a lõiget 2, kuna komisjon on ekslikult järeldanud, et Belgia meetmed on kooskõlas FIFA omandiõigustega

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

Viies väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 89/552 artikli 3a lõiget 2 põhjusel, et komisjon on ekslikult järeldanud, et menetlus, mille tulemusel Belgia meetmed vastu võeti, oli selge ja läbipaistev

– Poolte argumendid

– Üldkohtu hinnang

FIFA esitatud taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.