Liidetud kohtuasjad T‑458/09 ja T‑171/10

Slovak Telekom a.s.

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Haldusmenetlus – Teabe nõudmise otsus – Nõutud teabe vajalikkus – Hea halduse põhimõte – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Õigus nõuda teavet asjaomase riigi liiduga liitumisele eelneva ajavahemiku kohta

(EÜ artikkel 82; ELTL artikkel 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõiked 1 ja 3)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Õigus nõuda teavet asjaomase riigi liiduga liitumisele eelneva ajavahemiku kohta – Asjakohane teave

(EÜ artikkel 82; ELTL artikkel 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 1)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Õigus nõuda teavet asjaomase riigi liiduga liitumisele eelneva ajavahemiku kohta – Hea halduse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(EÜ artikkel 82; ELTL artikkel 102; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 1)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Viide nõude õiguslikule alusele ja eesmärgile – Ulatus

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

5.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Üksikasjalikud eeskirjad

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 18)

1.      Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise menetluse raames on komisjonil selleks, et tagada määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kasulik mõju, õigus kohustada ettevõtjat esitama kogu vajalik teave asjaolude kohta, mis talle teada võib olla, ja edastama komisjonile vastavalt vajadusele ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel võib olla tema või teise ettevõtja suhtes tuvastatav konkurentsivastane tegevus.

Mõistet „vajalik teave” tuleb tõlgendada neist eesmärkidest lähtuvalt, mille jaoks kõnealune uurimispädevus on komisjonile antud. Teabenõude ja eeldatava rikkumise vahelise seose nõue on täidetud, kui selles menetluse staadiumis võib nimetatud nõuet pidada õiguspäraselt seotuks eeldatava rikkumisega, nii et komisjon võib mõistlikult eeldada, et dokument aitab tal teha kindlaks väidetava rikkumise olemasolu. Lisaks võib komisjon nõuda üksnes sellise teabe esitamist, mis võimaldab tal kontrollida rikkumise eeldust, mille tõttu on uurimise läbiviimine põhjendatud ning mis on märgitud teabenõudes. Võttes lisaks arvesse komisjoni ulatuslikku uurimis‑ ja kontrollipädevust, on viimase kohustus hinnata selle teabe vajalikkust, mida ta asjaomastelt ettevõtjatelt nõuab. Peale selle on ettevõtja, kelle suhtes teostatakse uurimist, kohustatud aktiivselt koostööd tegema, mis tähendab, et ta annab komisjoni valdusesse kogu uurimise esemesse puutuva informatsiooni.

Võttes arvesse määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 sõnastust, selle eesmärki ning vastavalt eespool viidatud põhimõtetele tuleb nentida, et selle sättega komisjonile antud uurimispädevusele on esitatud üksnes nõue, et nõutud teave oleks komisjoni hinnangul vajalik selleks, et kontrollida uurimise läbiviimise põhjenduseks olevaid rikkumise eeldusi, ning eelkõige tuvastada EÜ artiklis 82 ja ELTL artiklis 102 keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Seega niisugune eespool viidatud artikli 18 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt on komisjonil põhimõtteliselt keelatud nõuda ettevõtjalt teavet sellise ajavahemiku kohta, mille ajal ei olnud liidu konkurentsieeskirjad ettevõtjale kohaldatavad, isegi kui selline teave oleks vajalik, et tuvastada nimetatud eeskirjade võimalik rikkumine sellest ajast alates, kui eeskirjad muutusid ettevõtjale kohaldatavaks, võiks võtta sellelt sättelt kasuliku mõju ning läheks vastuollu komisjoni kohustusega kontrollida hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid. Järelikult ei saa väita, et komisjon ei saa põhimõtteliselt tugineda andmetele, mis puudutavad ettevõtja käitumist enne selle liikmesriigi liitumist, kus ettevõtja on asutatud, selleks et hinnata ettevõtja tegevuse, mis leidis aset nimetatud liitumisele järgnenud ajal, kokkusobivust liidu konkurentsieeskirjadega.

(vt punktid 41–45, 52)

2.      Niisuguse menetluse raames, mille eesmärk on EÜ artikli 82 või ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamine, ei saa leida, et riigi liiduga liitumise kuupäevale eelnevast ajast pärinevad andmed ja dokumendid ei ole põhimõtteliselt asjakohased selleks, et komisjon saaks hinnata võimalikku turgu valitseva seisundi kuritarvitamist selles riigis asutatud ettevõtja poolt, kuna niisuguste rikkumiste tuvastamine saab põhineda üksnes objektiivsetel ja rikkumisjärgsetel andmetel.

Iseäranis teave ja dokumendid, mis pärinevad isegi rikkumiseelsest ajast, kuid mis võivad tõendada, et ettevõtjal oli konkurentide väljatõrjumise strateegia, võivad aidata komisjonil kindlaks teha võimaliku rikkumise raskuse, mistõttu neid saab käsitada vajalikuna selleks, et komisjon saaks täita talle määrusega nr 1/2003 pandud ülesandeid sama määruse artikli 18 lõike 1 tähenduses. Seega ei vii asjaolu, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõistel on objektiivne sisu ning see ei tähenda kavatsust kahju tekitada, järelduseni, et kavatsus kasutada tegevust, mida ei kasutata toodete omadustel põhineva konkurentsi korral, on igal juhul asjassepuutumatu, sest seda võib alati arvesse võtta toetamaks järeldust, et kõnealune ettevõtja on toime pannud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, kuigi selline järeldus peab esmalt tuginema objektiivsele tuvastamisele, et kuritarvitav käitumine tegelikult ellu viidi. Komisjonil on seega õigus uurida asjaomaste ettevõtjate sisedokumente, kuna need võivad viidata sellele, kas konkurentsi kõrvaldamine oli kavatsetud, või anda vastupidi muu selgituse uuritud tegevuse kohta.

(vt punktid 60–62)

3.      Komisjon ei riku hea halduse põhimõtet, kui ta selleks, et tõendada EÜ artikli 82 rikkumist pärast riigi liitumist liiduga, tahab saada informatsiooni selles riigis asutatud ettevõtja tegevuse kohta turul sellisel ajal, kui ettevõtjal ei olnud selle sätte järgimise kohustust. Just eelkõige komisjoni kohustuse tõttu uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid, tuleb tal otsus nõuetekohase hoolsusega ette valmistada ning teha oma otsus kõikide nende andmete alusel, mis võivad otsust mõjutada. Selleks on komisjonil pädevus nõuda ettevõtjatelt kogu vajalikku teavet vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 1. Samas võivad andmed ja dokumendid, mis pärinevad isegi riigi liiduga liitumisele ja rikkumise toimumise ajale eelnenud ajast, osutuda vajalikuks, et komisjon saaks täita talle nimetatud määrusega pandud ülesandeid erapooletult ja õiglaselt.

(vt punktid 70–72)

4.      Määruse nr 1/2003 artikli 18 lõige 3 määratleb teabe nõudmise otsuse põhjendamise olulised aspektid. Nimetatud säte näeb ette, et komisjon märgib nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja. Lisaks on selles täpsustavalt sätestatud, et komisjon esitab ka teabe artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta ja teabe artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta ning et ta teavitab ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Seega ei ole komisjon kohustatud edastama niisuguse otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet arvatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid ta peab siiski selgesti näitama, milliseid oletusi ta kontrollida kavatseb.

(vt punktid 76 ja 77)

5.      Komisjoni poolt ettevõtjale konkurentsiõiguse alases menetluses adresseeritud teabenõuded peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet ning ettevõtjale pandud teabe esitamise kohustus ei või olla viimase suhtes ebaproportsionaalne võrreldes uurimise vajadustega. Lisaks sellele tunnustatakse liidu õiguse üldpõhimõttena vajadust kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest.

Komisjon võib määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel nõuda ettevõtjalt teavet tavalise teabenõude või otsusega, ilma et see säte näeks ette tingimuse, et otsuse vastuvõtmisele peab eelnema tavaline teabenõue. Seega ei saa pidada komisjoni proportsionaalsuse põhimõtet rikkunuks üksnes seetõttu, et ta võttis vastu otsuse, ilma et ta oleks saatnud ettevõtjale eelnevalt sellist teabenõuet.

(vt punktid 81, 90)