ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
8. juuli 2010(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Karjääriarengu aruande tühistamine esimeses astmes – 2005. aasta hindamine – Kohaldatavad õigusnormid – Punkt „Potentsiaal” – Hindamismenetlus – Atesteerimismenetlus
Kohtuasjas T‑160/08 P,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 21. veebruari 2008. aasta otsuse kohtuasjas F‑31/07: Putterie‑De‑Beukelaer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) tühistamiseks,
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Berardis‑Kayser ja K. Hermann,
apellant,
teine menetlusosaline
Françoise Putterie‑De‑Beukelaer, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat É. Boigelot,
kostja esimeses astmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud A. W. H. Meij, M. Vilaras, N. J. Forwood ja E. Martins Ribeiro (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑31/07: Putterie‑De‑Beukelaer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus tühistas F. Putterie‑De‑Beukelaeri karjääriarengu aruande ajavahemiku 1. jaanuar kuni 31. detsember 2005 kohta (edaspidi „2005. aasta karjääriarengu aruanne”) osas, millega ei leitud tal olevat potentsiaali B*‑kategooriasse kuuluvate tööülesannete täitmiseks (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikkel 43 sätestab:
„Iga ametniku pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta koostatakse korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul aruanne iga institutsiooni poolt vastavalt artiklile 110 ettenähtud tingimustel. Iga institutsioon kehtestab sätted, mis tulenevad õigusest esitada kaebus aruandemenetluses, mida tuleb rakendada enne artikli 90 lõikes 2 nimetatud kaebuse esitamist.
Alates palgaastmest 4 võib tegevusüksuse AST ametnike kohta tehtavas aruandes sisalduda ka arvamus, et tulemuslikkuse põhjal võib ametnik täita ka administraatori ülesandeid.
Aruanne tehakse ametnikule teatavaks. Tal on õigus seda kommenteerida, kui ta seda vajalikuks peab.”
3 Personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete, mis komisjon kehtestas 23. detsembril 2004 (edaspidi „artikli 43 üldised rakendussätted”), artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Vastavalt […] personalieeskirjade artiklile 43 korraldatakse iga aasta algul hindamine. Hinnatakse ajavahemikku eelmise aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Selleks koostatakse iga ametniku kohta [...] personalieeskirjade artikli 1 tähenduses, kes hindamisperioodil töötas või oli teenistuse huvides lähetuses järjest vähemalt ühe kuu jooksul, aastaaruanne, mida nimetatakse karjääriarengu aruandeks. [...]
2. Hindamise eesmärk on hinnata eelkõige töötaja tulemuslikkust, pädevust ja tööalast käitumist. Kõiki kolme kriteeriumi puudutavate hinnangute alusel antakse teenetepunktid nii, nagu on näidatud II lisas sisalduvas näidisaruandes.” [Siin ja edaspidi on osundatud rakendussätteid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
4 Artikli 43 üldiste rakendussätete artikkel 2 täpsustab:
„1. Hindamise aluseks töötajaks on artiklis 1 määratletud […] ametnik.
2. Hindamise viib läbi hindaja. Pärast artikli 8 lõike 5 kohase vestluse läbiviimist koostab hindaja aruande projekti. Ta allkirjastab tema pädevusse kuuluvad aruanded.
3. Aruande kinnitaja on kohustatud tagama, et kõikide tema pädevusse kuuluvate karjääriarengu aruannete suhtes kohaldatakse artikli 8 lõikes 3 määratletud hindamisnorme ühetaoliselt. Enne tema pädevusse kuuluvate karjääriarengu aruannete kaasallkirjastamist viib ta läbi teenete võrdleva hindamise ja hindaja pakutud teenetepunktide ühtlustamise. Hindajaga mittenõustumise korral lasub lõppvastutus aruande eest aruande kinnitajal.
4. Edasikaebuse hindaja otsustab ühise hindamiskomitee antud arvamuse põhjal, millised meetmed tuleb võtta […]”.
5 Artikli 43 üldiste rakendussätete artikkel 8 täpsustab:
„1. Iga‑aastane hindamine algab hiljemalt 15. jaanuaril.
[…]
4. Töötaja koostab kaheksa tööpäeva jooksul pärast hindaja taotlust enesehinnangu, mis lisatakse karjääriarengu aruandele.
5. Hiljemalt kümme tööpäeva pärast seda, kui teenistuja edastab enesehinnangu, viivad hindaja ja teenistuja läbi ametliku vestluse […]
6. Vahetult pärast ametliku vestluse toimumist koostab hindaja karjääriarengu aruande projekti. See projekt sisaldab eelkõige tulemuslikkuse, pädevuse ja tööalase käitumise kohta antud hinnanguid ning väljapakutud teenetepunkte, mis vastavad ametliku vestluse käigus kogutud andmetele.
7. Juhul kui vähemalt kaks kolmandikku aruande kinnitaja pädevusse kuuluvatest karjääriarengu aruannete projektidest on konkreetse palgaastme raames koostatud, kontrollib aruande kinnitaja koos hindajatega, kas artikli 8 lõikes 3 määratletud hindamisnorme on ühetaoliselt kohaldatud, ning viib läbi teenete võrdleva hindamise ja väljapakutud teenetepunktide ühtlustamise, võttes aluseks andmed, mis hindajad on ametliku vestluse käigus kogunud.
Enne aruannete lõplikku kinnitamist konsulteerib peadirektor aruannete kinnitajatega. Konsulteerimise eesmärk on tagada peadirektoraadi tasandil kõikide palgaastmete osas asjassepuutuvate töötajate teenete hindamise ühetaolisus.
8. Pärast lõikes 7 sätestatud konsultatsioone kinnitavad hindaja ja aruande kinnitaja lõplikult karjääriarengu aruande ja saadavad selle töötajale.
[…]
9. Töötaja võib viie tööpäeva jooksul aruande märkusi esitamata heaks kiita, aruande koos vastavasse lahtrisse lisatud kommentaaridega heaks kiita või aruande heaks kiitmata jätta, põhjendades uuesti läbivaatamise taotlust selleks ette nähtud lahtris.
[…]
10. Kui töötaja aruannet heaks ei kiida, viib aruande kinnitaja kümne tööpäeva jooksul töötajaga läbi vestluse. Töötaja, hindaja või aruande kinnitaja taotlusel võtab vestlusest osa ka hindaja.
[…]
Hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast vestlust kinnitab aruande kinnitaja aruande või muudab seda. Ta edastab aruande töötajale.
Töötaja võib kümne tööpäeva jooksul aruande märkusi esitamata heaks kiita, aruande koos vastavasse lahtrisse lisatud kommentaaridega heaks kiita või aruande heaks kiitmata jätta, põhjendades oma keeldumist selleks ette nähtud lahtris. Kui töötaja karjääriarengu aruande heaks kiidab, on aruanne lõplik. Kui töötaja eelnevalt osutatud tähtaja jooksul oma arvamust ei avalda, loetakse see aruande heakskiitmiseks.
11. Kui töötaja aruande heakskiitmisest koos põhjendusega keeldub, järgneb sellele artiklis 9 sätestatud ühise hindamiskomitee poole pöördumine.
12. Aruande kinnitaja annab hindajale menetluse erinevate etappide ja langetatud otsuste kohta nõuetekohaselt teavet.
[…]
15. Töötajale antakse elektrooniliselt või muul viisil teada, kui käesoleva artikli või artikli 9 lõike 7 alusel on tehtud otsus aruande lõpliku jõustumise kohta ning et see on arvutisüsteemis kättesaadav. Kõnesoleva teabe osas kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 25 sätestatud otsuse teatavakstegemist.”
6 Artikli 43 üldiste rakendussätete artikkel 9 sätestab:
„1. Kõikides peadirektoraatides luuakse […] ühine hindamiskomitee […]
4. Ühine hindamiskomitee ei asu töötaja tööülesannete hindamisel hindajate ega aruannete kinnitajate asemele. Komitee tagab, et aruanded oleksid koostatud õiglaselt ja objektiivselt, st võimalikult suures ulatuses faktilistele asjaoludele vastavalt, ning oleksid käesolevate üldiste rakendussätetega ja hindamisjuhisega kooskõlas. Eelkõige kontrollib komitee artiklis 8 sätestatud korrast kinnipidamist. Selleks viib ta läbi vajalikud konsultatsioonid ja hangib oma tööks vajalikud dokumendid.
[…]
5. Kui vastavalt artikli 8 lõikele 11 on tegemist ühise hindamiskomitee poole pöördumisega, annab ta oma arvamuse kümne tööpäeva jooksul komitee poole pöördumisest arvates.
[…]
7. [Ühise hindamiskomitee] arvamus edastatakse töötajale, hindajale, aruande kinnitajale ja edasikaebuse hindajale. Kui [ühise hindamiskomitee] arvamus on vastu võetud hääletamise tulemusena, peavad seal kajastuma nii komitee liikmete enamuse kui ka vähemuse seisukohad. Kui [ühine hindamiskomitee] arvamust ei anna, teatakse sellest töötajale, hindajale, aruande kinnitajale ja edasikaebuse hindajale.
Edasikaebuse hindaja kinnitab aruande või muudab seda viie tööpäeva jooksul. Kui edasikaebuse hindaja kaldub [ühise hindamiskomitee] arvamuses esinevatest ettepanekutest kõrvale, peab ta oma otsust põhjendama.
Kui [ühine hindamiskomitee], kelle poole on pöördunud töötaja, kellel on hindajaga sama palgaaste, ei jõua üksmeelsele arvamusele või arvamust ei anna, peab edasikaebuse hindaja pöörama erilist tähelepanu kaebevõimalustele ning korraldama viie tööpäeva jooksul töötajaga ametliku vestluse. Eelmises lõigus sätestatu kohaselt kinnitab edasikaebuse hindaja aruande või muudab seda viie tööpäeva jooksul pärast vestlust.
Seejärel loetakse aruanne lõplikuks ja edastatakse asjast huvitatud isikule, hindajale, aruande kinnitajale ja [ühisele hindamiskomiteele].”
7 Artikli 43 üldistele rakendussätetele lisatud karjääriarengu aruande näidise punkt 6.5 „Potentsiaal”, mis kannab pealkirja „Personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõikes 3 sätestatud atesteerimismenetluses arvessevõetav teave”, on sõnastatud järgmiselt:
„Töötaja on täitnud B*‑kategooriasse kuuluvaid ametikohustusi (või alates 1. maist 2006 kõrgemasse palgaastmesse kuni AST 7 kuuluvaid ametikohustusi ametnike puhul, kes kuulusid enne 1. maid 2004 D‑ või C‑kategooriasse):
– täidetavate ametikohustuste laad:
[täidab hindaja]
– töötaja tööalane tegevus, mis kuulub nende ametikohustuste hulka:
[täidab hindaja]
– töötaja sooritatud tööülesannete kvaliteet nende ametikohustuste täitmisel:
[täidab hindaja].”
8 12. jaanuari 2006. aasta Haldusteatajas nr 1‑2006, milles käsitletakse hindamisperioodi 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2005 puudutavat 2006. aasta hindamist, on potentsiaali hindamist käsitleva punkti kohta märgitud järgmist:
„See punkt tuleb täita atesteerimis‑ ja kinnitamismenetlustes. Hindaja täidab selle ainult siis, kui töötaja seda oma enesehindamises sõnaselgelt taotleb (ruutu tehakse rist).
Potentsiaali punkti on muudetud. Hindaja käsutuses on nüüd A*‑ ja B*‑kategooriasse kuuluvate kohustuste loetelu. Ta teeb risti kõrgemasse kategooriasse kuuluva(te) ametikohustus(t)e juurde ja hindab, missuguse osa töötaja tööst need moodustavad ja missuguse kvaliteediga ta neid täidab.”
9 Personalieeskirjade XIII lisa artikkel 10 näeb ette:
„1. Enne 1. maid 2004 teenistuses olnud C‑ ja D‑kategooria ametnikke võib alates 1. maist 2006 ametialaselt edutada järgmiselt:
a) endine C‑kategooria kuni palgaastmeni AST 7;
b) endine D‑kategooria kuni palgaastmeni AST 5;
[…]
3. Ametnik, kelle suhtes kohaldatakse lõiget 1, võib piiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse kohe pärast avatud konkursi läbimist või atesteerimismenetluse alusel. Atesteerimismenetlus põhineb ametnike staažil, kogemustel, teenetel ja väljaõppel ning tegevusüksuse AST olemasolevatel ametikohtadel. Ametnike sobivust atesteerimiseks kontrollib ühiskomitee. Institutsioonid võtavad vastu eeskirjad selle korra rakendamiseks enne 1. maid 2004. Vajadusel kehtestavad institutsioonid erisätted, et võtta arvesse selliseid muutusi, mis avaldavad mõju ametialase edutamise määradele.”
10 22. juuni 2004. aasta Haldusteatajas nr 70‑2004 avaldatud komisjoni 7. aprilli 2004. aasta otsuse, millega kehtestatakse atesteerimismenetluse rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, artikkel 1 sätestab:
„1. Atesteerimismenetluse eesmärk on valida enne 1. maid 2004 välja C‑ ja D‑kategooria ametnikud, kes võivad piiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse.
[…]”
11 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikkel 4 sätestab:
„Enne iga aasta 30. septembrit määrab [ametisse nimetav asutus] kindlaks abiteenistujate tegevusüksuse ametikohtade arvu, mis võidakse järgmisel aastal täita atesteeritud ametnikega artikli 8 tähenduses.
Selle otsuse järel avaldab [ametisse nimetav asutus] kandideerimiskutse.”
12 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikkel 5 täpsustab:
„1. Artiklis 1 nimetatud ametnikke, kes esitasid kandideerimisavalduse, atesteeritakse, kui nad vastavad mõlemale järgmisele kriteeriumile:
– haridustase, mis on vähemalt võrdne personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 [punktis] a nõutud tasemega, et isikut saaks nimetada ametniku ametikohale abiteenistujate tegevusüksuses;
– vähemalt viieaastane staaž C‑ või D‑kategoorias […]
2. [Ametisse nimetav asutus] koostab igal atesteerimisperioodil ametnike loetelu, kes kandideerisid ja kes tunnistati atesteerimiskõlblikuks, ning avaldab selle.
3. Kandideerimisavalduse esitatud ametnikud, kes oma hinnangul vastavad lõikes 1 osutatud mõlemale kriteeriumile ja keda ei ole lõikes 2 osutatud loetellu kantud, võivad kümne tööpäeva jooksul pärast loetelu avaldamist pöörduda artiklis 9 nimetatud komitee poole.
[…]”
13 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikkel 6 sätestab:
„1. [Ametisse nimetav asutus] koostab igal aastal atesteerimisperioodil sobivaks tunnistatud ametnike loetelu, asetades nad pingeritta järgmiste kriteeriumide järgi: haridustase, teenistusstaaž C‑ või D‑kategoorias, kogemus ja teened, mida hinnatakse olemasolevate karjääriarengu aruannete põhjal.
2. Kriteeriumide väärtuse ja nende kaalu määrab kindlaks [ametisse nimetav asutus] enne 31. detsembrit 2004 pärast seda, kui artiklis 9 nimetatud komitee on esitanud oma arvamuse. Neid võib igal aastal [ametisse nimetava asutuse] otsusega artiklis 9 nimetatud komitee soovitusel kohandada.
3. Igale sobivaks tunnistatud kandidaadile antakse teada tema järjekoht [ametisse nimetava asutuse] koostatud loetelus ning lõigetes 1 ja 2 nimetatud kriteeriumide, nende väärtuse ja kaalu järgi saadud punktide arv.
4. Kümne päeva jooksul pärast niisugust teavitamist võivad sobivaks tunnistatud ametnikud pöörduda artiklis 9 nimetatud komitee poole, kui nad ei nõustu saadud punktide arvuga. Nad peavad oma pöördumist põhjendama ja esitama artiklis 9 nimetatud komiteele kõik vajalikud ametlikud dokumendid.
Artiklis 9 nimetatud komitee esitab arvamuse kümne tööpäeva jooksul ja edastab selle [ametisse nimetavale asutusele], kes otsustab, kuidas toimitakse edasi.”
14 7. aprilli 2004. aasta otsuse artiklis 7 on sätestatud:
„1. Ametnikel, kes paiknevad artiklis 6 nimetatud loetelu alguses pingerea kohtadel, mille number on kuni kaks korda suurem vastavalt artiklile 4 kindlaks määratud ametikohtade arvust, on lubatud kuni järgmise aasta 31. detsembrini kandideerida vabadele ametikohtadele abiteenistujate tegevusüksuses.
2. [Ametisse nimetav asutus] avaldab lõikes 1 nimetatud ametnike loetelu.
3. Vabadest ametikohtadest, mille võib täita lõikes 1 nimetatud ametnikega, antakse teada, avaldades teated vaba ametikoha kohta.”
15 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikkel 8 sätestab:
„1. Artikli 7 lõikes 1 nimetatud ametnikud, kes on nimetatud artikli 7 lõikes 3 viidatud vabadele ametikohtadele, loetakse atesteerituks. Nad võivad karjääripiiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse.
2. [Ametisse nimetav asutus] avaldab enne iga aasta 31. märtsi eelmisel atesteerimisperioodil atesteeritud ametnike loetelu.”
16 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikliga 9 luuakse atesteerimisperioodiks ühiskomitee ning nähakse ette selle koosseis ja töökord. Selle sätte lõikes 7 on täpsustatud, et komitee annab iga aasta alguses eelmise atesteerimisperioodi tulemuste kohta arvamuse koos võimalike ettepanekutega, seda muu hulgas nii väärtuste kui ka kaalu kohta.
17 7. aprilli 2004. aasta otsus tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsusega, millega kehtestatakse atesteerimismenetluse rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.
18 29. novembri 2006. aasta otsuse artikli 5 lõige 1 sätestab:
„Artiklis 1 nimetatud ametnik, kes on esitanud kandideerimisavalduse, tunnistatakse pärast artiklis 7 nimetatud komitee arvamuse saamist atesteerimiskõlblikuks, kui ta vastab mõlemale järgmisele kriteeriumile:
– tal on haridustase, mis on vähemalt võrdne personalieeskirjade artikli 5 lõike 3 punktis a nõutud tasemega, et isikut saaks nimetada ametniku ametikohale abiteenistujate tegevusüksuses;
– tal on vähemalt viieaastane teenistusstaaž C‑ või D‑kategoorias [...];
– temas nähakse potentsiaali „juhiabi” tasemel ametikohustuste täitmiseks;
– ta ei ole ametialaselt sobimatu või ebapädev.”
19 21. detsembri 2006. aasta Haldusteatajas nr 59‑2006 avaldatud ametisse nimetava asutuse otsuse 2006. aasta atesteerimismenetluses atesteerimiskõlblikuks tunnistamise kriteeriumide kohaldamise kohta punktis 3 „Potentsiaal” on sätestatud:
„„Juhiabi” tasemel ametikohustuste täitmise potentsiaalile peab 2005. aastat käsitleval hindamisperioodil olema antud positiivne hinnang.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
20 Vaidluse aluseks olevad asjaolud on vaidlustatud kohtuotsuse punktide 16−24 kohaselt järgmised:
„16 [F. Putterie‑De‑Beukelaer] töötab alates 1985. aastast ametnikuna komisjoni peasekretariaadis. Olles kuni 1996. aasta novembrini juhtkonna sekretär, muutis [F. Putterie‑De‑Beukelaer] seejärel kutsealast orientatsiooni ja temast sai arvutikoolitaja. 2000. aastal nimetati ta ametlikult vastutavaks infotehnoloogiaalase koolituse eest.
17 Olles enne 1. maid 2004 palgaastmel C 2, sai [F. Putterie‑De‑Beukelaer] alates sellest kuupäevast personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõike 1 alusel palgaastme C*5, seejärel alates 1. maist 2006 personalieeskirjade artikli 8 lõike 1 alusel palgaastme AST 5.
18 Ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2005, mille osas koostati [F. Putterie‑De‑Beukelaeri] kohta 2005. aasta karjääriarengu aruanne, täitis ta samu ametikohustusi mis varem. Nagu ka eelmise karjääriarengu aruande puhul, taotles ta 2005. aasta karjääriarengu aruande koostamise ajal, et hindaja täidaks ära punkti 6.5 „Potentsiaal”, nagu oli ette nähtud 12. jaanuari 2006. aasta Haldusteatajas nr 1‑2006, mis annaks õiguse osaleda 2006. aasta atesteerimismenetluses.
19 Selles 2005. aasta karjääriarengu aruande punktis 6.5, mille alapealkiri tuletab meelde, et seda tuleb atesteerimismenetluses arvesse võtta, arvas hindaja, et ametikohustused, mida [F. Putterie‑De‑Beukelaer] vaadeldaval perioodil täitis, ei vasta isegi mitte osaliselt B*‑kategooria ametniku ametikohustustele. Seega leidis hindaja samuti nagu eelmises karjääriarengu aruandes, et asjaomane isik ei ole näidanud oma potentsiaali sellesse kategooriasse kuuluvate ametikohustuste täitmiseks. Kuna hindaja tegi niisuguse otsuse, esitas [F. Putterie‑De‑Beukelaer] 6. juunil 2006 põhjendatud kaebuse, mis on ette nähtud artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 11, ja pöördus seega ühise hindamiskomitee poole.
20 Ühine hindamiskomitee ei tuvastanud oma arvamuses kommentaaride mittevastavust [F. Putterie‑De‑Beukelaerile] antud hinnetele ega ilmset hindamisviga seoses sellega, et tal ei leitud olevat potentsiaali B*‑kategooria ametikohustuste täitmiseks.
21 Apellatsiooni korras hindaja jättis 26. juuni 2006. aasta otsusega 2005. aasta karjääriarengu aruande muutmata.
22 26. septembril 2006 esitas [F. Putterie‑De‑Beukelaer] „personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel [...] kaebuse” „oma ülemuse otsuse [peale], mis käsitleb 2005. aasta karjääriarengu aruannet ja mille kohaselt [teda] ei taheta lasta atesteerimisele, sest [tema] tööd ei hinnata ja [...] ametikoha nimetuses tehti viga” […]
23 Ametisse nimetav asutus jättis 21. detsembri 2006. aasta otsusega [F. Putterie‑De‑Beukelaeri] kaebuse rahuldamata, leides, et aruande kinnitaja, kes peab „[h]indaja esitatud teabe põhjal [...] tegema otsuse, kas hinnatav on tõesti näidanud üles potentsiaali kõrgema kategooria ametikohustuste täitmiseks”, ei ole teinud „ühtki ilmset hindamisviga”. 2006. aasta hindamine algas samal päeval, mil Haldusteatajas nr 60‑2006 avaldati kandideerimiskutse.
24 [F. Putterie-De-Beukelaeri] elektroonilise toimiku Sysper 2 väljavõtte järgi, mille viimane kohtuistungil esitas, lükati tema 25. jaanuaril 2007 esitatud kandidatuur sama aasta 1. veebruaril tagasi põhjendusel, et tal ei leitud olevat potentsiaali. Kaebuse, mille [F. Putterie‑De‑Beukelaer] selle otsuse peale 24. aprillil 2007 esitas, jättis ametisse nimetav asutus 25. mail 2007 pärast atesteerimisperioodi ühiskomitee kontrolli rahuldamata. See komitee leidis oma arvamuses, mille ametisse nimetav asutus uuesti ära tõi, et [F. Putterie‑De‑Beukelaeri] ei saa atesteerida, sest tema 2005. aasta karjääriarengu aruande kinnitaja ei leidnud temas potentsiaali B*‑kategooria ametikohustuste täitmiseks.”
21 F. Putterie‑De‑Beukelaer esitas hagiavalduse, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 2. aprillil 2007 ja mis registreeritu numbri all F‑31/07.
22 F. Putterie‑De‑Beukelaer palus esimeses astmes Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada 2005. aasta karjääriarengu aruanne osas, milles administratsioon ei leidnud tal olevat potentsiaali B*‑kategooria ametikohustuste täitmiseks, ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palus esimeses astmes Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning teha otsus kohtukulude kohta vastavalt kehtivale õigusele.
Vaidlustatud kohtuotsus
24 Olles esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 meenutanud, et Üldkohus on 15. juuli 1994. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑576/93–T‑582/93: Browet jt vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑677, punkt 35) sedastanud, et väide, mis käsitleb seaduse kohaldamisala, on avalikul huvil põhinev väide, mida viimane peab seetõttu omal algatusel analüüsima, leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 vaidluse põhiküsimuses, jättes F. Putterie‑De‑Beukelaeri esitatud väited vaidlustatud otsuse tühistamisnõude põhjendamiseks puudutama, et antud juhul tuleb omal algatusel esitada avalikul huvil põhinev väide, mille kohaselt eirati vaidlustatud otsusega personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala.
25 Olles palunud pooltel esitada oma märkused selle kohta, et kohus kavatseb omal algatusel esitada avalikul huvil põhineva väite, mille kohaselt eirati vaidlustatud otsusega personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala, otsustas Avaliku Teenistuse Kohus järgmist:
„54 [F. Putterie‑De‑Beukelaer] märkis oma vastuses, et omal algatusel esitatud väide näib põhjendatud.
55 Komisjon oma kirjalikes märkustes Avaliku Teenistuse Kohtu edastatud väite kohta seevastu eitas selle kohtu õigust esitada omal algatusel sisemist õiguspärasust käsitlevaid väiteid. Kõigepealt võib ühenduste kohus neid väiteid analüüsida üksnes siis, kui nendele tuginevad hagejad, või vähemalt üksnes siis, kui need võivad olla otseselt seotud poolte enda argumentidega. Teiseks võtab kohtu võimalus omal algatusel analüüsida küsimusi, mis on seotud vaidlustatud akti sisemise õiguspärasusega, kogu kasuliku mõju nii Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikelt 2, millega keelatakse pooltel esitada esimese kohtuastme menetluses uusi väiteid, kui ka eeskirjalt, mille kohaselt peab hagiavaldus olema kaebusega vastavuses. Lõpuks võib sisemist õiguspärasust käsitleva väite omal algatusel esitamine, mis muudab arutelu võistlevust, viia kaitseõiguste rikkumiseni.
56 Kõigepealt tuleb vastata nendele põhimõttelistele vastuväidetele.
57 Esiteks on juba sedastatud, et vastupidi komisjoni väitele on ühenduste kohtul õigus ja vajadusel ka kohustus esitada omal algatusel mõned väited, mis käsitlevad sisemist õiguspärasust. Nagu märgitud punktis 50, on see nii siis, kui eiratakse seaduse kohaldamisala. Ka kohtuotsuse seadusjõud on avalikul huvil põhinev sisemist õiguspärasust käsitlev väide, mille kohus peab esitama omal algatusel (Euroopa Kohtu 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑442/03 P ja C‑471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4845, punkt 45). Lõpuks kohustab ühenduse kohtupraktika mõnel juhul siseriiklikku kohut, kelle ülesanne on kohaldada oma pädevuse piires ühenduse õigusnorme, esitama omal algatusel sisemist õiguspärasust käsitlevaid väiteid, eelkõige neid, mille kohaselt kujutab tarbijate ja kutsealal tegutsejate vahel sõlmitud lepingute säte endast kuritarvitust (Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑473/00: Cofidis, EKL 2002, lk I‑10875, punktid 36 ja 38, ning 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑168/05: Mostaza Claro, EKL 2006, lk I‑10421, punkt 39).
58 Mis puudutab komisjoni argumenti, et kohus võib sisemist õiguspärasust käsitleva väite esitada omal algatusel ainult siis, kui selle väite esitasid pooled või kui see on otseselt nende argumentidega seotud, siis on see vastuolus omal algatusel esitamise eesmärgi endaga ning tähendaks, et Avaliku Teenistuse Kohtule ei jäeta mingit võimalust esitada omal algatusel õiguspärasust käsitlevat väidet, samal ajal kui kohtupraktika näeb niisuguse võimaluse ette.
59 Teiseks, vastupidi komisjoni väitele kohaldatakse poolte, mitte Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes keeldu, mis kehtib hagejatele avaliku teenistuse valdkonnas ja mille kohaselt ei tohi nad esitada oma hagiavalduses väiteid, mis ei ole seotud nende eelnevas kaebuses esitatud argumentidega, ning kodukorra artikli 43 lõikes 1 sätestatud keeldu esitada uusi väiteid pärast esimest menetlusdokumentide vahetamist.
60 Kolmandaks ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt võib sisemist õiguspärasust käsitleva väite omal algatusel esitamine kahjustada kohtuvaidluse võistlevust ja kaitseõiguste järgimise põhimõtet. Nimelt näeb kodukorra artikkel 77 ette, et Avaliku Teenistuse Kohus võib avalikul huvil põhineva asja läbivaatamist takistava asjaolu esitada omal algatusel, tingimusel et on pooled eelnevalt ära kuulanud. Ei ole aga mingit alust arvata, et kui see tingimus kujutab piisavat tagatist, mis kindlustab poolte võistlevuse ja kaitseõiguste austamise põhimõtete järgimise juhul, kui omal algatusel esitatakse avalikul huvil põhinev asja läbivaatamist takistav asjaolu, on see teistmoodi juhul, kui omal algatusel esitatakse avalikul huvil põhinev väide, käsitlegu see siis sisemist või välimist õiguspärasust. Seega tuleb asuda seisukohale, et edastades pooltele avalikul huvil põhineva väite, mille ta kavatseb esitada, paludes pooltel esitada oma kavatsuse kohta kirjalikke märkusi ning andes neile võimaluse analüüsida seda väidet kohtuistungil, täitis Avaliku Teenistuse Kohus nendest põhimõtetest tulenevad nõuded, millele komisjon tugineb.
61 Esitatud põhjendustest tuleneb, et argumendid, mis komisjon esitab sisemist õiguspärasust käsitleva väite omal algatusel esitamise vastu, tuleb tagasi lükata.”
26 Eeltoodud kaalutlustel esitas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 omal algatusel väite, mille kohaselt eirati vaidlustatud otsusega personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala, ning otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et vaidlustatud otsus tehti hindamismenetluse pädevus‑, menetlus‑ ja materiaalõigusnormide kohaselt, mitte vastavalt atesteerimismenetluse normidele, mis olid ainsana kohaldatavad. Niisiis leides, et F. Putterie‑De‑Beukelaeri ei olnud võimalik atesteerimiskõlblikuks tunnistada põhjusel, et ta ei tõendanud atesteerimiseks nõutavat „potentsiaali”, kuigi kehtivad sätted atesteerimiskõlblikuks tunnistamiseks sellist tingimust ette ei näe, sest aluseks võetakse vaid teenistusstaaž, töökogemus, teened ja haridustase, eiras administratsioon Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangul nimetatud sätete vastavat kohaldamisala, mistõttu kohus pidi vaidlustatud otsuse tühistama.
Apellatsioonkaebus
Menetlus ja poolte nõuded
27 Komisjon esitas 5. mail 2008 Üldkohtu kantseleile käesoleva apellatsioonkaebuse.
28 Poolte kohtukõned kuulati ära 23. septembri 2009. aasta kohtuistungil.
29 Komisjon palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– saata kohtuasi uueks arutamiseks Avaliku Teenistuse Kohtusse;
– otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
30 F. Putterie‑De‑Beukelaer palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud välja komisjonilt.
Poolte argumendid
31 Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks ühe väite, mis puudutab konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 50−62. See väide on omakorda jagatud kaheks: väite esimese osa kohaselt on vaidlustatud akti sisulist õiguspärasust puudutava väite omal algatusel esitamisega rikutud hagi läbivaatamisel kohtu omal algatusel teostatava kontrolli ulatust ning väite teise osa kohaselt on rikutud dispositiivsuse põhimõtet ja keeldu otsustada ultra petita.
Väite esimene osa, mille kohaselt on vaidlustatud akti sisulist õiguspärasust puudutava väite omal algatusel esitamisega rikutud hagi läbivaatamisel kohtu omal algatusel teostatava kontrolli ulatust
32 Komisjon leiab, et Avaliku Teenistuse Kohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50−62 on õiguslikult väär, sest nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu vastavale väljakujunenud praktikale vaatamata ei tee nimetatud kohus vahet ühelt poolt akti välise õiguspärasuse ja avalikul huvil põhineva hagi vastuvõetavuse tingimuste ning teiselt poolt selle akti sisemise õiguspärasuse vahel.
33 Väide, mille kohaselt on eiratud personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala, puudutab akti sisemist õiguspärasust, mida on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 tunnistanud ka Avaliku Teenistuse Kohus, ning vastupidi väidetele, mis käsitlevad välist õiguspärasust või olulist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, ei saa kohus seda esitada omal algatusel.
34 Komisjon leiab esiteks, et erinevalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 77 asja läbivaatamist takistava asjaolu kohta sätestust ei anna ükski Euroopa Kohtu põhikirja ega Üldkohtu ja Avaliku Teenistuse Kohtu kohtukorra säte ühenduste kohtule võimalust esitada igal ajal vaidlustatud akti sisemise õiguspärasuse kohta väidet.
35 Teiseks on niisuguse võimaluse välistatud nii Euroopa Kohus 2. aprilli 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (EKL 1998, lk I‑1719) – milles on öeldud, et väide, mis puudutab sisulist õiguspärasust, kuulub asutamislepingu rakendusnormi rikkumise alla ning ühenduste kohus võib seda analüüsida vaid siis, kui hageja sellele on viidanud – kui ka Üldkohus 8. juuli 2004. aasta otsuses kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren‑Werke vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑2223, punktid 126 ja 192), milles on öeldud, et erinevalt põhjenduse puudulikkuse kohta esitatud väidetest ei saa ühenduste kohus sisulisi väiteid omal algatusel esitada.
36 Kolmandaks on näited, mille Avaliku Teenistuse Kohus on kohtupraktikast toonud ja millega ta põhjendab sisemise õiguspärasuse omal algatusel esitamist, tema enda arutluskäiguga pigem vastuolus.
37 Esiteks ei ole vastupidi sellele, mis Avaliku Teenistuse Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 leidnud, kohtuotsuse seadusjõud sisemist õiguspärasust käsitlev väide, vaid hagi või väite vastuvõetamatust põhjendav asjaolu. Komisjoni sõnul leidis Euroopa Kohus 1. juuni 2006. aasta otsuse liidetud kohtuasjades C‑442/03 P ja C‑471/03 P: P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑4845) punktis 45, et kohtuotsuse seadusjõu küsimus on avalikul huvil põhinev väide, mille kohus võib esitada omal algatusel, kuna see takistab Üldkohtul lõplikus kohtuotsuses käsitletud väiteid uuesti hinnata ja sealjuures jõustunud kohtuotsust eirata.
38 Teiseks ei ole näited, mis on toodud Euroopa Kohtu otsustest nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 228) tõlgendamise kohta ja mille järgi ei saa keelata kohtul omal algatusel väita, et lepingutingimus on ebaõiglane, kuidagi seotud ühenduste kohtu omal algatusel teostatava kontrolli ulatusega halduskaebuse läbivaatamisel EÜ artikli 236 tähenduses. Igal juhul on Euroopa Kohus 7. juuni 2007. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑222/05−C‑225/05: van der Weerd jt (EKL 2007, lk I‑4233) piiranud 21. novembri 2002. aasta otsuse kohtuasjas C‑473/00: Cofidis (EKL 2002, lk I‑10875) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsuse kohtuasjas C‑168/05: Mostaza Claro (EKL 2006, lk I‑10421) ulatust, leides, et tõhususe põhimõttest ei tulene siseriiklikele kohtutele kohustust esitada omal algatusel ühenduse sättel põhinevat uut väidet, sõltumata selle sätte tähtsusest ühenduse õiguskorras, juhul kui pooltel on olnud tegelikult võimalus esitada siseriiklikus kohtus ühenduse õigusel tuginev väide.
39 Neljandaks, kuigi seaduse kohaldamisala kohta omal algatusel esitatud väide ei ole Prantsuse haldusõiguses väga levinud, on ta kasutatav ühenduse õiguskorras. See, et Üldkohus otseselt kasutas seda väidet eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Browet (punkt 35), on vaid üksikjuhtum ja käsitletav kui obiter dictum Üldkohtu arutluskäigus, kuivõrd asi lahendati esitatud väidetele tuginedes.
40 F. Putterie-De-Beukelaer on esiteks seisukohal, et asjakohase kohtupraktika järgi on ühenduste kohtu ülesanne esitada omal algatusel avalikul huvil põhinevad väited, ehkki neid on raske määratleda. Nagu Üldkohus eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Browet jt vs. komisjon leidis, on seaduse kohaldamisala kohta esitatud väide kindlasti üheks selliseks väiteks, ja mitte üksnes siis, kui see on vastaspoole argumentidega otseselt seotud, nagu komisjon on väitnud. Niisugune piirang läheks vastuollu võimalusega esitada omal algatusel uut väidet.
41 Võimalus esitada omal algatusel uut väidet ei tohiks sõltuda sisemise ja välise õiguspärasuse teoreetiliselt liigitamisest ning seda ei ole Euroopa Kohus ka toetanud. Selline formalistlik ja ebaselge vahetegemine võib põhjustada liigset skemaatilisust. Sellest hetkest, kui väide põhineb avalikul huvil, tuleb see omal algatusel esitada, hoolimata sellest, kas tegemist on sisemise või välise õiguspärasusega. Seega on vaja välja selgitada, kas seaduse kohaldamisala rikkumise kohta esitatud väide on avalikul huvil põhinev väide. Seejuures oleks lubamatu olukord, kui see ei kehtiks taolise materiaalse õigusvastasuse korral, samas kui teatavate menetlusnormide rikkumised peab omal algatusel esitama.
42 Kolmandaks ei tohiks komisjoni viidatud kohtupraktikat üle tähtsustada, kuna välist ja sisemist õiguspärasust käsitlevate väidete vahel on tehtud vahet olukorras, kus see ei mõjuta kuidagi vaidluse tulemust. Pealegi käib kõnesolev kohtupraktika üksnes väidete kohta, mis on esitatud vastavalt põhjendamiskohustuse ja ilmselge kaalutlusvea kohta, kusjuures eelkõige viimase näol on tegemist sisulise väitega. Kohtuasjades, mida Euroopa Kohus on läbi vaadanud, on kohus järginud teistsugust lähenemist, esitades omal algatusel uusi väiteid nende liigitust arvesse võtmata. Seega peab kohtupraktika järgi olema komisjoni pädevust puudutav hinnang antud omal algatusel.
43 F. Putterie‑De‑Beukelaeri sõnul on kohane veel märkida, et ebaõiglasi tingimusi sisaldavate lepingute puhul on Euroopa Kohus pidanud tähtsaks asjaolu, et siseriiklikul kohtul oleks võimalus esitada omal algatusel küsimus, kas lepingutingimus on ebaõiglane, mistõttu ei ole loogiline, et Üldkohus peab sellise võimaluse „tühistamismenetluses” rakendamata jätma.
44 Seaduse kohaldamisala eiramine on käesolevas asjas igal juhul piisavalt oluline ilmselge õigusnormide rikkumine. See, et atesteerimismenetluses tehtud otsuse raames kohaldati hindamismenetluse norme, tõi kaasa nii pädevus‑ kui ka vorminõuete olulise rikkumise, kuivõrd menetlusnormide rikkumine puudutab eelkõige vaidlustatud otsuse tegemise korda ja järelikult apellatsioonimenetluses vastustaja kaitseõiguste rikkumist. Personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 sätted olid kehtestatud ametnike huvides üldiselt, mitte aga otseselt puudutatud isikute huvides.
Väite teine osa, mille kohaselt on rikutud dispositiivsuse põhimõtet ja keeldu otsustada ultra petita
45 Komisjon leiab, et tühistades vaidlustatud otsuse üksnes väite alusel, mille kohaselt on eiratud personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala, rikkus Avaliku Teenistuse Kohus dispositiivsuse põhimõtet ja otsustas ultra petita. Ühenduste kohus menetleb asja hagiavalduses määratud ulatuses. Kui asja läbivaatamist takistavad asjaolud või akti välise õiguspärasuse kohta esitatud avalikul huvil põhinevad väited kõrvale jätta, peab ühenduste kohus kohtuliku kontrolli teostamisel järgima kohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet, mis keelab kohtul vaidluse sisu ühepoolselt laiendada. Vaidluse poolte ülesanne on hagis määrata vaidluse ulatus ja valida, millised materiaalset õiguspärasust puudutavad väited akti vastu esitada.
46 Nii võttis Üldkohus komisjoni sõnul eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses Browet jt vs. komisjon arvesse asjaolu, et seaduse kohaldamisala eiramise kohta esitatud väide on poolte argumentidega tihedalt seotud, sest selleks, et Üldkohus saaks hagejate esitatud väidetele vastata, peab ta igal juhul analüüsima seaduse kohaldamisala.
47 Euroopa Kohus on jäänud selle seisukoha juurde, leides, et kuigi otsus tuleb teha üksnes juhindudes poolte nõuetest, kelle ülesanne on vaidluse ulatus kindlaks määrata, ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on oma väidete toetuseks esitanud, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele, st kui kohtu seisukohad puudutavad vaid argumente, mida kohus võib igal ajal väidetele vastupidi täiendada. See, et Avaliku Teenistuse Kohus andis käesolevas asjas pooltele võimaluse asjaomase väite kohta arvamust avaldada, ei ole piisav, et seda saaks pidada vaidluse piiridesse kuuluvaks.
48 Komisjon leiab, et punkt „Potentsiaal” ei seadnud F. Putterie-De-Beukelaeri menetluse tasandil mingil viisil halvemasse olukorda, vaid hoopis vastupidi, sest seeläbi oli tal võimalik taotleda hindajalt uut hindamist ja ühise hindamiskomitee poolt asja läbivaatamist ning esitada kaebus juba enne atesteerimismenetluse algust. Avaliku Teenistuse Kohus, kes pidas vajalikuks hinnata vaid seda, kas F. Putterie-De-Beukelaeri potentsiaali tunnustamata jätmine on põhjendatud, esitas abstraktse analüüsi ega vaaginud asjas esitatud vaidlusküsimusi.
49 Ehkki kohus ei tohi teha õigusvastast lahendit, mistõttu ei ole F. Putterie-De-Beukelaeri õiguslikult väärad argumendid talle siduvad, peab ta viimase esitatud väited sisemise õiguspärasuse kohta siiski arvesse võtma. Komisjoni arvates tuleb kohtul F. Putterie-De-Beukelaeri esitatud väited sisemise õiguspärasuse kohta arvesse võtta just nimelt selleks, et vältida niisugust ootamatut lahendust nagu käesolevas asjas, kus Avaliku Teenistuse Kohus küll vaidlustatud otsuse tühistas, kuid see ei avaldanud isiku olukorrale mingit mõju.
50 Isegi kui eeldada, et kohus võib õiguspärasuse üle otsustada vaid kehtivate õigusnormide alusel ning et tal tuleb seega omal algatusel analüüsida seaduse kohaldamisala, millel F. Putterie-De-Beukelaeri väited põhinevad, ei olnud Avaliku Teenistuse Kohtul siiski alust seda väidet tema menetluses olevas asjas omal algatusel esitada. Liiati ei ole kohus selgitanud, miks tal tuli esitatud väidete hindamise tulemusena õiguspärasust kontrolliva kohtu rolli eirata.
51 Tuleb veel lisada, et kuna vaidlustatud kohtuotsuse punkte 75 ja 76 võib pidada mitteseotuks väitega, mille kohaselt on eiratud personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 vastavat kohaldamisala, ning kvalifitseerida eraldi väitena vaidlustatud otsuse teinud isiku pädevuse puudumise kohta, siis otsus tühistada 2005. aasta karjääriarengu aruanne osas, milles F. Putterie‑De‑Beukelaeril ei leitud olevat potentsiaali täita B*‑kategooriasse kuuluvaid tööülesandeid, tehti kaitseõigusi rikkudes, mis on Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 77 sätestatud nõuetega vastuolus.
52 Asjaomase väite lubatavaks tunnistamisel on lähtutud ekslikust eeldusest, et 2005. aasta karjääriarengu aruande punkt „Potentsiaal” on sellest aruandest eraldiseisev otsus, mille võib teha isik, kes ei osale hindamismenetluses. Tegelikult on tegemist punktiga, mis ei ole lahutatav nendest paljudest osadest, mis moodustavad 2005. aasta karjääriarengu aruande, mis on vaidlustatavaks aktiks.
53 Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 toodud Avaliku Teenistuse Kohtu järeldustele tuleb ametisse nimetaval asutusel teha otsus atesteerimiskõlblikuks tunnistamise kohta, mille puhul on 2005. aasta karjääriarengu aruande punkt „Potentsiaal” üheks eeltingimuseks. 2006. aasta atesteerimismenetlust reguleerivad sätted ei näinud ette, et potentsiaali olemasolu kui ühe atesteerimiskõlblikkuse kriteeriumi peab tuvastama ametisse nimetav asutus, kellel on atesteerimismenetluses osalemise lubamise pädevus.
54 F. Putterie‑De-Beukelaer väidab esiteks, et avalikul huvil põhinev väide selle kohta, et on rikutud seaduse kohaldamisala, on erand dispositiivsuse põhimõttest, ning kui mitte anda kohtule võimalust esitada omal algatusel avalikul huvil põhinevat väidet, mis ei ole poolte argumentidega otseselt seotud, läheks see väite omal algatusel esitamise eesmärgi endaga vastuollu.
55 Edasi märgib F. Putterie‑De-Beukelaer vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt ei tekitanud punkt „Potentsiaal” talle mingit kahju, et ta ei saanud tulemuslikult kasutada atesteerimisvaldkonnas ette nähtud kaebevõimalusi, et oma atesteerimistaotluse tagasilükkamine vaidlustada. Nagu Avaliku Teenistuse Kohus leidis, eirab ta igal juhul talle pandud ülesandeid, kui ta lahendab vaidluse normide alusel, mida antud asjas kohaldada ei saa, isegi kui pooled ei ole seda küsimust vaidlustanud. Andes pooltele võimaluse selle üle vaielda, järgis Avaliku Teenistuse Kohus võistlevuse ja kaitseõiguste tagamise põhimõtteid.
56 Mis puudutab viimaseks asjaolu, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas samal päeval, s.o 21. veebruaril 2008 tehtud otsuses kohtuasjas F‑19/06: Semeraro vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), et potentsiaali käsitleva märkuse lisamine 2004. aasta karjääriarengu aruandesse on õigusvastane, tehti vaidlustatud kohtuotsus sama põhimõtet järgides, kuna mõlemas kohtuasjas kohaldatakse sama õiguslikku raamistikku ja samu õigusnorme.
57 Komisjoni täiendavate märkuste kohta leiab F. Putterie‑De‑Beukelaer komisjoniga nõustudes, et vaidlustatud kohtuotsuse punkte 75 ja 76 ei saa käsitleda eraldi väitena vaidlustatud otsuse teinud isiku pädevuse puudumise kohta. Ka selles küsimuses on võistlevuse põhimõtet ja kaitseõiguste tagamise põhimõtet igal juhul järgitud.
Üldkohtu hinnang
58 F. Putterie‑De‑Beukelaer palus on hagis 2005. aasta karjääriarengu aruande tühistamist osas, milles atesteerimismenetluse tarvis koostatud punktis „Potentsiaal” ei leitud tal olevat potentsiaali täita B*‑kategooriasse kuuluvaid tööülesandeid.
59 Tuleb meenutada, et Avaliku Teenistuse Kohus esitas ilma F. Putterie‑De‑Beukelaeri esitatud hagi sisuliselt läbi vaatamata väite, et on rikutud seaduse kohaldamisala, ja sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 sisuliselt, et vaidlustatud otsus tehti hindamismenetluse pädevus‑, menetlus‑ ja materiaalõigusnormide alusel, mitte aga vastavalt atesteerimismenetluse normidele, mis olid ainsana kohaldatavad.
60 Kõigepealt leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud otsuse punktides 75 ja 76, et vaidlustatud otsust ei ole teinud pädev isik, s.o ametisse nimetav asutus, kellel tuleb teha otsus ametnike sobivuse kohta atesteerimiseks, vaid aruande kinnitaja, kes on pädev karjääriarengu aruande kehtestama.
61 Tuleb meenutada, et isiku huve kahjustava akti andnud organi pädevuse puudumine on avalikul huvil põhinev väide (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. detsembri 1959. aasta otsus kohtuasjas 14/59: Société des fonderies de Pont‑à‑Mousson vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 445, 473, ning Üldkohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑182/94: Marx Esser ja Del Amo Martinez vs. parlament, EKL AT 1996, lk I‑A‑411 ja II‑1197, punktid 42 ja 44), mille hindamine – vajadusel omal algatusel hindamine – kuulub liidu kohtu pädevusse (Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5843, punkt 56, ja Üldkohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑165/04: Vounakis vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑155 ja II‑A‑2‑735, punkt 30).
62 Teiseks sedastas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77−79, et F. Putterie‑De‑Beukelaer ei saanud tulemuslikult kasutada atesteerimisvaldkonnas ette nähtud kaebevõimalusi, et oma atesteerimistaotluse tagasilükkamine vaidlustada, kuna atesteerimisperioodi ühiskomitee, kellega personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõike 3 kohaselt konsulteeritakse, kui ametnik on tema kandidatuuri tagasi lükanud otsuse vaidlustanud, eitas oma pädevust hageja esitatud asutusesisese kaebuse läbivaatamiseks.
63 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kujutab isiku huve kahjustava akti vastuvõtmist reguleerivate menetluseeskirjade järgimata jätmine endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mida liidu kohus võib omal algatusel hinnata (Üldkohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑113/05: Angelidis vs. parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑300/05 ja T‑316/05: Küpros vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 206). Isiku huve kahjustava akti vastuvõtmisel kohaldatavate menetluseeskirjadega ette nähtud asutusesisese kaebuse läbivaatamisest keeldumine kujutab siin osutatud kohtupraktika kohaselt igatahes oluliste menetlusnormide rikkumist, mille Avaliku Teenistuse Kohus võis seega omal algatusel esitada.
64 Kolmandaks leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80−86, et potentsiaali ei ole atesteerimismenetluses kohaldatavate sätetega ette nähtud kriteeriumide hulgas mainitud.
65 Peab märkima, et asjassepuutuvate normide tõlgendamine, et teha kindlaks, kas administratsioon oli vaidlustatud otsuses kohustatud F. Putterie‑De-Beukelaeri potentsiaali üle otsustama, oli üheks vajalikuks eeltingimuseks, et hinnata ebaõige hindamise kohta esitatud väidet, millele viimane oma hagis tugines. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi otsus tuleb teha üksnes juhindudes poolte nõuetest, kelle ülesanne on vaidluse ulatus kindlaks määrata, ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on oma väidete toetuseks esitanud, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele (Euroopa Kohtu 27. septembri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑470/02 P: UER vs. M6 jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69, ning 13. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑172/05 P: Mancini vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41).
66 Järelikult ei rikkunud Avaliku Teenistuse Kohus käesoleva juhtumi asjaoludel õigusnormi, kui ta hindas, kas F. Putterie‑De‑Beukelaeri 2005. aasta karjääriarengu aruandes on asjassepuutuvaid norme rikutud, kuna sellekohane hinnang oli esiteks vajalik selleks, et analüüsida vaidlustatud akti andnud isiku pädevuse puudumise kohta esitatud väiteid ja oluliste menetlusnormide rikkumist, mille Avaliku Teenistuse Kohus võis oma algatusel esitada, ning teiseks selleks, et vastata ühele eelnevale küsimusele, mille lahendamine oli F. Putterie‑De‑Beukelaeri esitatud argumente arvestades vajalik.
67 Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud komisjoni põhiväide selle kohta, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus eespool nimetatud kolme küsimuse analüüsimisel õigusnormi, tagasi lükata, ilma et oleks vaja käsitleda küsimust, kas liidu kohtul on võimalus esitada omal algatusel väide, mille kohaselt on eiratud seaduse kohaldamisala.
68 Lisaks olgu märgitud, et oma täiendavalt esitatud märkustes vaidlustab komisjon sisuliselt Avaliku Teenistuse Kohtu analüüsi seoses õigusnormidega, mis on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatavad. Esiteks leiab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus lähtub ekslikust eeldusest, et punkt „Potentsiaal” on karjääriarengu aruandest eraldiseisev otsus, mille võib teha isik, kes ei ole hindamismenetluse läbiviimiseks pädev. Teiseks on komisjon seisukohal, et 2006. aasta atesteerimismenetlust reguleerivad sätted ei näe ette, et potentsiaali olemasolu kui ühe atesteerimiskõlblikkuse kriteeriumi peab tuvastama mitte hindaja, vaid ametisse nimetav asutus, kellel on atesteerimismenetluses osalemise lubamise pädevus.
69 Komisjon täpsustas kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et hindaja ja aruande kinnitaja on need isikud, kes on pädevad hindama F. Putterie‑De‑Beukelaeri potentsiaali, mistõttu olles seisukohal, et niisuguse hindamise peab tegema ametisse nimetav asutus, kellel on atesteerimismenetluses osalemise lubamise pädevus, otsustas Avaliku Teenistuse Kohus vääralt, et komisjon eiras personalieeskirjade artikli 43 ja XIII lisa artikli 10 lõike 3 sätete vastavat kohaldamisala.
70 Sellega seoses on esiteks kohane meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb ühenduse õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks kõnealune säte on (Euroopa Kohtu 30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 11, ning 22. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑301/08: Bogiatzi, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 39; Üldkohtu 26. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑94/08: Alferink jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1125, punkt 68).
71 On vaja meenutada, et personalieeskirjade artikli 43 esimese lõigu kohaselt tuleb iga institutsiooni poolt kehtestatud tingimustel koostada iga ametniku kohta vähemalt üks kord kahe aasta jooksul viimase pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta aruanne.
72 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et karjääriarengu aruanne on asutusesisene dokument, mille esmane ülesanne on tagada administratsioonile perioodilise teabe andmine selle kohta, kuidas tema teenistuses olevad ametnikud on oma teenistusülesandeid täitnud. Sellel on tähtis osa ametniku teenistuskäigus ning eriti üleviimise ja edutamise jaoks (vt Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑249/04: Combescot vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Esiteks on tegevusüksuse AST ametnike kohta alates palgaastmest 4 personalieeskirjade artikli 43 teises lõigus ette nähtud, et nende kohta tehtavas aruandes võib sisalduda ka arvamus, et tulemuslikkuse põhjal võib ametnik täita ka administraatori ülesandeid.
74 Teiseks võivad personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõikes 1 nimetatud C‑ ja D‑kategooria ametnikud, kes olid teenistuses enne 1. maid 2004 ja keda võidakse edutada vastavalt kuni palgaastmeni AST 7 ja AST 5, samuti täita tegevusüksuses AST kõrgemasse palgaastmesse kuuluvaid ametikohustusi. Personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõige 2 sätestab, et avaliku konkursi läbimise kõrval võivad nimetatud ametnikud siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse ka atesteerimismenetluse alusel, mis põhineb ametnike staažil, kogemustel, teenetel ja väljaõppel ning tegevusüksuse AST olemasolevatel ametikohtadel. Selle menetluse rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kehtestas komisjon 7. aprilli 2004. aasta otsusega, mida on kohaldatav esimesele atesteerimismenetlusele 2005. aasta kohta, ning 29. novembri 2006. aasta otsusega, mis on kohaldatav 2006. aasta atesteerimismenetlusele, mis algas 21. detsembril 2006.
75 Hindamismenetlusega seoses tuleb esiteks märkida, et artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 1 lõikes 2 on öeldud, et hindamise eesmärk on hinnata eelkõige teenistuja tulemuslikkust, pädevust ja tööalast käitumist. Selles sättes on veel ette nähtud, et kõiki kolme kriteeriumi puudutavate hinnangute alusel antakse teenetepunktid nii, nagu on näidatud kõnealuste rakendussätete II lisas sisalduvas näidisaruandes. Asjaomane karjääriarengu aruande näidis (vt 2005. aasta hindamisel kohaldatavas versioonis eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Semeraro vs. komisjon) sisaldab eeskätt punkti „Potentsiaal”, mis kannab pealkirja „Personalieeskirjade XIII lisa artikli 10 lõikes 3 sätestatud atesteerimismenetluses arvessevõetav teave” ning milles tuleb märkida täidetavate ametikohustuste laad, teenistuja tööalane tegevus, mis kuulub nende ametikohustuste hulka, ning teenistuja sooritatud tööülesannete kvaliteet nende ametikohustuste täitmisel.
76 Nendele tingimustele vastavad F. Putterie‑De‑Beukelaeri karjääriarengu aruanded 2005. ja 2006. aasta hindamise kohta.
77 Teiseks on 12. jaanuari 2006. aasta Haldusteatajas nr 1‑2006, mis puudutab 2006. aasta hindamist, mis on käesolevas asjas kõne all, potentsiaali hindamist käsitleva punkti kohta märgitud järgmist:
„See punkt tuleb täita atesteerimis‑ ja kinnitamismenetlustes. Hindaja täidab selle ainult siis, kui töötaja seda oma enesehindamises sõnaselgelt taotleb (ruutu tehakse rist).
Potentsiaali punkti on muudetud. Hindaja käsutuses on nüüd A*‑ ja B*‑kategooriasse kuuluvate kohustuste loetelu. Ta teeb risti kõrgemasse kategooriasse kuuluva(te) ametikohustus(t)e juurde ja hindab, missuguse osa töötaja tööst need moodustavad ja missuguse kvaliteediga ta neid täidab.
[…]
Edaspidi märgib aruande kinnitaja, kas töötaja on näidanud oma potentsiaali kõrgemasse kategooriasse kuuluvate ametikohustuste täitmiseks.
NB! B*‑, C*‑ või D*‑kategooria ametnike tähelepanu juhitakse asjaolule, et käesoleva aruande jätkamine hõlmab punkti „Potentsiaal”, mis on loodud atesteerimis‑ ja kinnitamismenetluse tarvis. Kui Te olete aruande jätkamisega nõustunud, loobute Te selle tulemusena oma potentsiaali hindamisest 2005. aastal [täidetud] töökohustuste osas.”
78 Artikli 43 üldistest rakendussätetest ja Haldusteatajast nr 1‑2006 tuleneb, et karjääriarengu aruande punkti „Potentsiaal” eesmärk sellise töötaja puhul, kes soovib täita kõrgemasse kategooriasse kuuluvaid tööülesandeid, on sisuliselt saada hinnang kõrgemasse kategooriasse kuuluvate tööülesannete kohta, mida asjaomane ametnik karjääriarengu aruandega hõlmatud perioodil tegelikult oma igapäevatöös täidab, selleks et teda oleks võimalik eelkõige atesteerida.
79 Võttes arvesse ametniku potentsiaali alusel antava hinnangu eset, st osa tema tööalasest tegevusest ja nende tema poolt täidetud kõrgemasse kategooriasse kuuluvate tööülesannete kvaliteeti, mida ta karjääriarengu aruande objektiks oleval perioodil tegelikult täitis, näib, et kõnealune hinnang kuulub lahutamatult selle hinnangu juurde, mis antakse ametniku tööalasele kogemusele ja teenetele, mida käsitletakse kindlasti vähemalt tema pädevuse hindamisel sama perioodi kohta.
80 Seega tuleb tõdeda, et isikud, kes on hindamismenetluses pädevad hindama ametnike teeneid karjääriarengu aruandes toodud erinevatest punktidest lähtudes, s.o hindaja ja aruande kinnitaja – kui edasikaebuse hindaja võimalik menetlusse sekkumine välja arvata –, peavad hindama ka nende ametnike „potentsiaali”, kes on taotlenud, et hindaja sellesisulise punkti täidaks.
81 Atesteerimismenetluse osas tuleb meenutada, et 7. aprilli 2004. aasta otsus, mis käsitleb 2005. aasta atesteerimismenetlust ja mille Avaliku Teenistuse Kohus tunnistas käesolevas asjas kohaldatavaks, näeb artiklites 4−8 ette neli etappi.
82 Osutatud sätetest tuleneb, et olles kõigepealt esimeses etapis määranud kindlaks ametikohtade arvu, mis võidakse järgmisel aastal atesteeritud ametnikega täita (artikkel 4), ja koostanud teises etapis loetelu kandideerimisavalduse esitanud ja atesteerimiskõlblikuks tunnistatud ametnikest, kes vastavad haridustaseme ja teenistusstaaži puudutavatele tingimustele, ning avaldanud selle loetelu (artikkel 5), tuleb ametisse nimetaval asutusel kolmandas etapis koostada veel üks loetelu, kus kandidaadid liigitatakse teatavate kriteeriumide järgi (artikkel 6), et neljandas etapis koostada ametnike loetelu, kellel on lubatud kandideerida vabadele ametikohtadele abiteenistujate tegevusüksuses (artikkel 7).
83 Liigituskriteeriumideks on 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 6 lõike 1 kohaselt ühelt poolt haridustase ja teenistusstaaž C‑ või D‑kategoorias – atesteerimiskõlblikuks tunnistamisel juba arvesse võetud – ja teiselt poolt kogemus ja teened, mida hinnatakse olemasolevate karjääriarengu aruannete põhjal.
84 Kriteeriumide väärtus ja nende kaal, mille ametisse nimetav asutus pidi 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 6 lõike 2 kohaselt enne 31. detsembrit 2004 kindlaks määrama, olid kajastatud ametisse nimetava asutuse 11. mai 2005. aasta otsuses liigituskriteeriumide kohta 2005. aasta atesteerimisel (Haldusteataja nr 33‑2005, 20.5.2005), võttes aluseks 7. aprilli 2004. aasta otsuse artiklis 9 sätestatud komitee ühehäälse arvamuse.
85 Esiteks märkis ametisse nimetav asutus liigituskriteeriumide väärtuse kohta oma 11. mai 2005. aasta otsuses, et atesteerimiskõlblikuks tunnistatud ametniku potentsiaal B*‑kategooriasse kategooriasse kuuluvate tööülesannete täitmiseks peab olema kogemust käsitleva kriteeriumi raames arvesse võetud, täpsustades sealjuures, et kõnesolev potentsiaal peab olema ametniku 2004. aasta karjääriarengu aruandes tunnustust leidnud.
86 Teiseks märkis ametisse nimetav asutus liigituskriteeriumide kaalu kohta samas otsuses, et ta protsess toimub kahes etapis. Esmalt koostab ta kaks ettevalmistavat eelistusnimekirja, millest ühe aluseks on teenistusstaaži ja teenete kriteeriumid ning teise aluseks hariduse ja teenete kriteeriumid. Et teha mõlemas nimekirjas ex aequo valik, täpsustas ametisse nimetav asutus, et ta võtab arvesse palgaastme, võrdsete võimalustega seotud kaalutlused ning karjääriarengu aruande andmed, mis puudutavad ametniku potentsiaali B*‑kategooriasse kuuluvate tööülesannete täitmiseks. Teiseks koostab ametisse nimetav asutus ametnike loetelu, kellel on lubatud kandideerida vabadele ametikohtadele, mis on atesteerimismenetluse jaoks kindlaks määratud.
87 Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta otsuse ja ametisse nimetava asutuse 11. mai 2005. aasta otsuse sätete koostoimest ilmneb, et ametisse nimetav asutus ei olnud atesteerimismenetluses pädev hindama atesteerimist taotlevate ametnike potentsiaali. Lisaks asjaolule, et potentsiaal ei ole atesteerimiskõlblikkuse tingimuseks, tuleb veel märkida, et alles menetluse neljandas etapis, mil ametisse nimetav asutus koostab ametnike loetelu, kellel on lubatud kandideerida vabadele ametikohtadele abiteenistujate tegevusüksuses, võtab ametisse nimetav asutus arvesse iga ametniku potentsiaali, et teenistusstaaži, teenete ja hariduse alusel koostatud mõlemad ettevalmistavad nimekirjad ex aequo valida. Isegi kui ametisse nimetav asutus võtab arvesse ametnike potentsiaali kõrgemasse kategooriasse kuuluvate ülesannete täitmiseks, ei hinda ta seda potentsiaali siiski ise, vaid toetub eelmise aasta karjääriarengu aruande vastavas punktis toodud andmetele.
88 Kummagi otsuse üheski sättes ei ole mainitud, et ametisse nimetav asutus teeb atesteerimisele kandideerivate ametnike potentsiaali hindamise kohta otsuse, mis oleks eraldi käsitletav ja toimuks enne seda, kui ametisse nimetav asutus võtab arvesse ametnike karjääriarengu aruande punktis „Potentsiaal” sisalduvaid andmeid, et koostada ametnike loetelu, kellel on vastavalt 7. aprilli 2004. aasta otsuse artiklile 7 lubatud kandideerida vabadele ametikohtadele abiteenistujate tegevusüksuses.
89 Niisugune tõlgendus vastab sellise süsteemi ülesehitusele, mille eesmärk on kahel tegevusüksusel rajaneva uue karjääristruktuuri raames tagada, et ametnikud, keda võidakse kuni teatava palgaastmeni ametialaselt edutada, saaksid piiranguteta siirduda abiteenistujate tegevusüksusesse eelkõige atesteerimismenetluse kaudu, mille aluseks on hindaja ja aruande kinnitaja – kui edasikaebuse hindaja võimalik sekkumine välja arvata – hindamismenetluses antud hinnangud.
90 Kuigi punkt „Potentsiaal” avaldab atesteerimismenetluses mõju, kuulub see ametniku hindamise raamesse. Kuna puudub sõnaselge säte selle kohta, et kõnealune punkt on atesteerimismenetluses läbiviidava hindamisega seotud, ei saa seda hindamismenetlusest lahutada – nagu Avaliku Teenistuse Kohus on leidnud −, et lugeda see atesteerimismenetluses üksnes ametisse nimetava asutuse pädevusse kuuluvaks.
91 Asjaomasest süsteemist tuleneb seega, et eelnevalt tunnustust leidnud potentsiaal on nii nagu teenedki laiemas mõttes ametniku hindamisega väga tihedalt seotud ning selle tagajärjeks võib vastavalt 7. aprilli 2004. aasta otsuse artiklile 6 olla see, et jäetakse kohaselt palgaastmele määramata ametnik, kes soovib täita oma tööülesannetega võrreldes kõrgema kategooria tööülesandeid ja kelle potentsiaali ei ole tema hindamise läbiviimiseks pädevad isikud karjääriarengu aruandes eelnevalt tunnustanud.
92 Muu hulgas tuleb nentida, et hindaja, kelle näol on tegemist teenistuja üksuse juhatajaga ja isikuga, kellele on pandud ülesanne ametnikke hinnata, on paremini võimeline hindama, kuidas hinnatav ametnik on täitnud oma kohustusi, mis kuuluvad tema kohustustega võrreldes kõrgemasse kategooriasse. Sama võib öelda ka aruande kinnitaja ja edasikaebuse hindaja kohta. Kui määratakse kindlaks ametniku potentsiaal täita tema kategooriast kõrgemasse kategooriasse kuuluvaid ametikohustusi, tuleb eeskätt võtta aluseks ametikohustused, mis asjaomasele ametnikule on tegelikult määratud, ja viis, kuidas ta neid ellu viib.
93 Selle tõlgenduse kasuks räägib ka asjaolu, et ühine hindamiskomitee ja atesteerimisperioodi ühiskomitee võivad teostatava kontrolli ulatust piirata.
94 Ühine hindamiskomitee, kes tagab, et karjääriarengu aruanded oleksid koostatud õiglaselt, objektiivselt ja artikli 43 üldiste rakendussätetega vastavuses, on pädev vaatama üle hindajate ja aruande kinnitajate antud hinnanguid karjääriarengu aruande erinevates punktides, kuid ei asu sealjuures viimati nimetatute asemele (vt eelkõige artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 9 lõige 4).
95 Seevastu atesteerimisperioodi ühiskomitee kohta tuleb alustuseks märkida, et 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 6 lõike 2 kohaselt esitab ta oma arvamuse ametisse nimetava asutuse otsuse tarvis, mis on käsitleb niisuguste kriteeriumide, nagu haridustase, teenistusstaaž C‑ või D‑kategoorias, kogemus ja teened, mida hinnatakse olemasolevate karjääriarengu aruannete põhjal, väärtust ja kaalu. Lisaks on kõnealuse otsuse artikli 9 lõikes 7 täpsustatud, et nimetatud komitee annab iga aasta alguses eelmise atesteerimisperioodi tulemuste kohta arvamuse koos ettepanekutega muu hulgas nii väärtuste kui ka kaalu kohta. Edasi on eespool punktis 82 meenutatud menetluse teises etapis vastavalt 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 5 lõikele 3 ette nähtud, et nimetatud komitee poole võivad pöörduda ametnikud, kes vastavad haridustaseme ja teenistusstaaži kriteeriumidele ning keda ei ole kandideerimisavalduse esitanud ja atesteerimiskõlblikuks tunnistatud ametnike loetellu kantud. Viimaseks näevad 7. aprilli 2004. aasta otsuse artikli 6 lõiked 1−4 menetluse kolmandas etapis ette, et sobivaks tunnistatud ametnikud, kes on asetatud eespool osutatud kriteeriumide väärtuse ja kaalu järgi pingeritta, võivad pöörduda atesteerimisperioodi ühiskomitee poole, kui nad ei nõustu saadud punktide arvuga.
96 Nende sätete sisust järeldub seega esiteks, et ühine hindamiskomitee on pädev osas, mis puudutab konkreetseid hinnanguid ametnike teenetele laiemas mõttes.
97 Teiseks järeldub, et atesteerimisperioodi ühiskomitee on omakorda pädev läbi vaatama nende ametnike esitatud vaided, keda ei ole kantud ametnike loetellu, kes kandideerisid ja kes tunnistati atesteerimiskõlblikuks, ning vaided, mis puudutavad konkreetsemalt eespool punktis 95 meenutatud erinevatele kriteeriumidele omistatud väärtust ja kaalu. Atesteerimisperioodi komitee ei või aga laiendada oma pädevust igasugustele hinnangutele või karjääriarengu aruande erinevates punktides olevatele hinnangutele, mis kuuluvad ainuüksi ühise hindamiskomitee teostatava kontrolli alla.
98 Asjaolu, et personalieeskirjade artikkel 43 näeb üksnes ette, et alates palgaastmest 4 võib tegevusüksuse AST ametnike kohta tehtavas aruandes sisalduda ka arvamus, et tulemuslikkuse põhjal võib ametnik täita ka administraatori ülesandeid, kuid ei sätesta sõnaselgelt, et potentsiaali käsitlev punkt C‑ ja D‑kategooria ametnike osas, kes soovivad ilma piiranguteta tegevusüksusesse AST siirduda, peaks samuti täidetud olema, nii nagu Avaliku Teenistuse Kohus leidis, ei saa lõpuks tähendada seda, et atesteerimismenetluse läbiviimiseks pädeval ametisse nimetaval asutusel oleks olnud sellekohane volitus.
99 Siinjuures on kohane meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et personalieeskirjade artikli 110 esimese lõigu alusel vastu võetud üldiste rakendussätetega võidakse kehtestada kriteeriumid, millest administratsioon oma kaalutlusõiguse teostamisel juhindub, või mis täpsustavad ebaselgete personalieeskirjade sätete rakendusala (vt Üldkohtu 14. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑75/89: Brems vs. nõukogu, EKL 1990, lk II‑899, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta Üldkohtu 30. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑4/92: Vardakas vs. komsjon, EKL 1993, lk II‑357, punkt 44).
100 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, nagu eespool punktides 3 ja 7 sai märgitud, et artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 1 lõikes 2 selgitatakse hindamise eesmärki ja viidatakse II lisale juurde lisatud näidisaruandele, mis sisaldab niisiis punkti „Potentsiaal”. Kõnealune lisa, mis on artikli 43 üldiste rakendussätete lahutamatu osa, väljendab seadusandja tahet, et C‑ ja D‑kategooria ametnike osas, kes soovivad ilma piiranguteta tegevusüksusesse AST siirduda, oleks eelnevalt karjääriarengu aruande raames leitud, et neil on sellekohaste ülesannete täitmiseks potentsiaali (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 20. juuni 1973. aasta otsus kohtuasjas 80/72: Koninklijke Lassiefabrieken, EKL 1973, lk 635, punkt 15).
101 Siit järeldub, et artikli 43 üldised rakendussätted on administratsioonile vaid juhiseks tema kaalutlusõiguse teostamisel personalieeskirjade artikli 43 alusel osas, mis puudutab nende C‑ ja D‑ kategooria teatavate ametnike teenete üle laiemas mõttes otsustamist, kes soovivad ilma piiranguteta tegevusüksusesse AST siirduda.
102 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohtu eeldus, et 2005. aasta karjääriarengu aruande punkt „Potentsiaal” on sellest aruandest eraldiseisev otsus, on ekslik, millest tulenevalt on see kohus ebaõigesti leidnud, et sellega seoses olid pädevateks isikuteks need, kes olid pädevad ka atesteerimismenetluses. Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
Kohtuasja tagasisuunamine Avaliku Teenistuse Kohtusse
103 Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõige 1 sätestab, et juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Üldkohus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse ning teeb ise antud küsimuses otsuse. Kuid juhul, kui Üldkohtul ei ole võimalik otsust teha, suunab ta kohtuasja otsuse tegemiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse.
104 Kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei ole F. Putterie‑De‑Beukelaeri esitatud väidetele esimeses astmes vastanud, leiab Üldkohus, et tal ei ole võimalik käesolevas vaidluses otsust teha, ning seega tuleb kohtuasi suunata otsuse tegemiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse.
105 Kuna asi tuleb suunata tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, otsustatakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑31/07: Putterie‑De‑Beukelaer vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).
2. Suunata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtusse.
3. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. juulil 2010 Luxembourgis.
Allkirjad