Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 24. juuni 2021. aasta otsus (Juzgado de lo Social n° 14 de Madrid eelotsusetaotlus – Hispaania) – EV versus Obras y Servicios Públicos S.A., Acciona Agua, S.A.
(kohtuasi C-550/19)1
(Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 5 – Meetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise vältimiseks – Järjestikused tähtajalised nn fijo de obra lepingud ehitussektoris – Mõiste „objektiivsed alused“, mis õigustavad selliste lepingute uuendamist – Direktiiv 2001/23/EÜ – Artikli 1 lõige 1 – Ettevõtte üleminek – Artikli 3 lõige 1 – Töötajate õiguste kaitse – Töölepingutes asemele astumine ühe kollektiivlepingu sätete alusel – Kollektiivleping, mis piirab ülevõetud töötajate õigusi ja kohustusi õiguste ja kohustusega, mis tulenevad viimasest lepingust, mis on sõlmitud hankesuhtest lahkuva ettevõtjaga)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Juzgado de lo Social n° 14 de Madrid
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: EV
Vastustajad: Obras y Servicios Públicos S.A., Acciona Agua, S.A.
Resolutsioon
Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kõigi kohaldatavate riigisisese õiguse sätete alusel hinnata, kas kolme järjestikuse aasta piirang – välja arvatud erandlikud tingimused – nn fijo de obra lepingute alusel tähtajaliste töötajate töölevõtmisel sama ettevõtja poolt erinevatel töökohtadel, mis asuvad samas provintsis, ning neile töötajatele töölepingu lõppemise hüvitise andmine – tingimusel, et see liikmesriigi kohus tuvastab, et need meetmed võetakse tõepoolest nimetatud töötajaid silmas pidades – on sobivad meetmed, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamisest tulenevat kuritarvitamist ja vajaduse korral selle eest karistada, või „samaväärsed juriidilised meetmed“ selle klausli 5 punkti 1 tähenduses. Igal juhul ei tohi asjaomase liikmesriigi pädevad asutused selliseid liikmesriigi õigusnorme kohaldada selliselt, et järjestikuste tähtajaliste nn fijo de obra töölepingute uuendamist loetakse selle raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses „objektiivsetel alustel“ õigustatuks üksnes sel põhjusel, et iga selline leping sõlmitakse tavaliselt ainult ühe ehitusobjekti kohta, olenemata tööde kestusest sellel, kui sellised õigusnormid ei takista tegelikult asjaomasel tööandjal katta sellise uuendamise abil püsivaid ja kestvaid vajadusi töötajate järele.
Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt piirduvad hankelepingute raames üleläinud töötajate õigused ja kohustused, mida uus hankesuhtesse astuv ettevõtja või üksus on kohustatud järgima, üksnes õiguste ja kohustustega, mis tulenevad viimasest töölepingust, mille see töötaja sõlmis hankesuhtest lahkuva tööandjaga, tingimusel, et nimetatud töötaja ei satu nende õigusnormide kohaldamise tulemusel ainuüksi selle üleviimise tõttu ebasoodsamasse olukorda, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
____________
1 ELT C 77, 9.3.2020.