Kohtuasi T‑688/21
BNP Paribas Public Sector SA
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Üldkohtu (seitsmes koda) 25. oktoobri 2023. aasta otsus
Vahekohtuklausel – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Tagasivõtmatut maksekohustust ja tagatist puudutavad lepingud – Tagasivõtmatute maksekohustuste vormis tehtud ex ante‑osamaksetega seotud tagatiste tagastamise taotluse rahuldamata jätmine – Krediidiasutus või investeerimisühing, kelle tegevusluba on kehtetuks tunnistatud – Rakendusmääruse (EL) 2015/81 artikli 7 lõige 3 – Lepinguväline vastutus – Alusetu rikastumine
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante‑osamaksed – Aastapõhisus ja tagastamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 69 lõige 1 ning artikli 70 lõiked 1 ja 4)
(vt punktid 28–30)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Kriisilahendusrahastutesse tehtavad ex ante‑osamaksed – Värskelt järelevalve alla võetud krediidiasutused ja investeerimisühingud või staatuse muutumine – Mõiste „krediidiasutuse või investeerimisühingu staatuse muutumine“ – Krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine – Hõlmamine – Mõju puudumine osamakse tasumise kohustusele
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; komisjoni määrus 2015/63, artikli 12 lõige 2)
(vt punkt 31)
3. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante‑osamaksed – Tagatistega kaetud tagasivõtmatute maksekohustuste vormis tehtud osamaksete tasumine – Krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine – Selle krediidiasutuse väljajäämine ühtse kriisilahenduskorra kohaldamisalast – Nimetatud osamaksetega seotud tagatiste tagastamine – Tingimus – Tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatiste tagastamine alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab nende tagatistega seotud osamaksele
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõige 3; nõukogu määrus 2015/81, artikkel 7)
(vt punktid 32–51)
4. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Liidu alusetu rikastumise keelu põhimõte – Õiguskaitsevahend – Kahju hüvitamise hagi – Tingimus – Kahju hüvitamise hagi, mis põhineb alusetul rikastumisel, mille aluseks ei ole lepingulised kohustused – Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 340 teine lõik)
(vt punktid 72–77)
Kokkuvõte
Hageja äriühing BNP Paribas Public Sector SA oli Prantsusmaa krediidiasutus, kellel oli tegevusluba kuni 24. märtsini 2021, mil Euroopa Keskpank (EKP) tema tegevusloa kehtetuks tunnistas. Osamakseperioodidel 2016–2021 tegi hageja vähemalt osa oma ex ante-osamaksetest ühtsesse kriisilahendusfondi tagasivõtmatu maksekohustuse vormis. Selleks sõlmis ta Ühtse Kriisilahendusnõukoguga (SRB) tagasivõtmatu maksekohustuse lepingu iga perioodi kohta (edaspidi „2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingud“). 1. aprillil 2021 teatas hageja SRB‑le, et EKP on tema taotlusel tema tegevusloa kehtetuks tunnistanud, ning palus SRB‑lt teavet selle kohta, mida teha, et tema võetud tagasivõtmatute maksekohustustega seotud tagatised tagastataks.
29. juulil 2021 teatas hageja SRB‑le 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute ülesütlemisest. SRB teatas 13. augusti 2021. aasta kirjas hagejale, et ta tagastab talle 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvad tagatised pärast seda, kui hageja on nende kohustustega võetud summale vastava summa tasunud. Ta märkis muu hulgas, et võttes arvesse määruse nr 806/2014(1) artikli 70 lõiget 4, mis näeb ette, et nõuetekohaselt saadud osamakseid üksustele ei tagastata, ja rakendusmääruse 2015/81(2) artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt ei mõjuta tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust, saab 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tühistamine ja seejärel neid kohustusi katvate tagatiste tagastamine toimuda alles pärast seda, kui asjasse puutuva tagasivõtmatu maksekohustuse summaga võrdne summa on tasutud. SRB tegi hagejale ettepaneku kanda talle üle teatav summa. Hageja teatas 25. oktoobril 2021 SRB‑le, et lähtudes sellest, kuidas tema kehtivast õigusraamistikust aru saab, ei pea ta selleks, et tagatised talle tagastataks, SRB‑le üle kandma 2016.–2021. aasta maksekohustustele vastavat summat, seega tema seda ülekannet ei tee.
ELTL artikli 272(3) ja artikli 340 esimese lõike alusel esitatud hagis palub hageja Üldkohtul eelkõige tuvastada, et SRB seisukoht 13. augusti 2021. aasta kirjas on vastuolus 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimustega, ja kohustada SRBd tagastama talle summad, mis vastavad nende kohustustega seotud rahalistele tagatistele ja mida SRB pidas kinni oma lepingulisi kohustusi rikkudes.
Üldkohus jättis oma otsusega hageja hagi rahuldamata. Esiteks kinnitas kohus, et asjaolu, et üksus lõpetab osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise oma tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, ei mõjuta tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus, ja teiseks täpsustas ta, et osamakse täies mahus tasumise kohustuse ulatus ei piirdu üksnes kohe tehtud makse osaga, vaid hõlmab ka osa, mis tasutakse tagasivõtmatu maksekohustusena.
Üldkohtu hinnang
Esiteks rõhutas Üldkohus, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikest 1 tuleneb, et osalevas liikmesriigis asutatud krediidiasutused on kohustatud iga aasta kohta tegema korralise osamakse kriisilahendusfondi. See krediidiasutustelt igal aastal ex ante-osamaksete kogumine kehtestati selle tagamiseks, et algse perioodi lõpuks ulatuksid ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid sihttasemeni(4). Seda eesmärki arvestades on liidu seadusandja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 4 täpsustanud, et „nõuetekohaselt saadud“ ex ante-osamakseid ei tagastata. Selle sõnastusega on liidu seadusandja kehtestanud normi, mis ei sisalda erandit. Seetõttu ei ole seal mainitud võimalust ex ante-osamakseid tagantjärele kohandada(5). Sellest tuleneb, et krediidiasutuse või investeerimisühingu staatuse muutumine osamakseperioodi jooksul ei mõjuta kõnealuse aasta eest tasumisele kuuluva osamakse suurust. Sellega seoses on liidu kohus juba otsustanud, et asjaolu, et üksus lõpetas osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise oma tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, ei mõjuta tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus(6).
Teiseks märkis Üldkohus, et krediidiasutustel on selleks, et täita oma kohustust teha osamakseid kriisilahendusfondi, määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 kohaselt võimalus kas tasuda osamaksed kohe või võtta tagasivõtmatu maksekohustus.
Kolmandaks ja viimaseks tuletas Üldkohus meelde, et rakendusmääruse 2015/81 artiklis 7 on sätestatud teatavad eeskirjad, mida kohaldatakse tagasivõtmatutele maksekohustustele, mille eripära on see, et tegemist on tähtajatute lepingutega, mis võimaldavad krediidiasutustel ja investeerimisühingutel oma osamakse tasumist ajatada.
Sellega seoses märkis Üldkohus sõna „tagasivõtmatu“ tavatähendust arvestades, et tagasivõtmatu maksekohustus tähendab seega kohustust – mis ei ole vaieldav – tasuda summa, mille suhtes see kohustus on võetud. Lisaks selgitas Üldkohus, et kuigi rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad kõigepealt tasuma oma osamakse, et nende tagatis hiljem neile tagastataks, nõuab määrus nr 806/2014 neilt, et nad teeksid algsel perioodil kriisilahendusfondi iga-aastase osamakse, et see saavutaks selle perioodi lõpus sihttaseme. Sellest järeldub, et kui tagasivõtmatut maksekohustust kattev tagatis tagastataks ilma, et enne oleks tasutud osamakse, mille suhtes see kohustus võeti, siis ei täidaks krediidiasutus või investeerimisühing oma kohustust tasuda kogu osamakse perioodi eest, mil ta kuulus määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse, ja lisaks ei täidaks tagasivõtmatu maksekohustuse vormis ex ante-osamakse eesmärki anda kriisilahendusfondile rahalisi vahendeid, mis vastavad liidu seadusandja ette nähtud tasemele.
Nagu liidu kohus on täpsustanud(7), ei mõjuta asjaolu, et üksus lõpetab osamakseperioodi jooksul krediidiasutusena tegutsemise oma tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu, tema kohustust tasuda selle osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies mahus. Üldkohus on seisukohal, et hindamaks selle osamakse täies mahus tasumise kohustuse ulatust, ei saa piirduda üksnes kohe tehtud makse osaga, võtmata arvesse teist osa, mis tasutakse tagasivõtmatu maksekohustusena. Rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1 sätestab sõnaselgelt, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei mõjuta kuidagi ühtse kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust. Tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine, mis on tingitud krediidiasutuse või investeerimisühingu määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljajäämisest, ja vastava tagatise tagastamine, mis on ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3, ei saa seega toimuda kriisilahendusfondi kahjuks. Vastasel juhul läheks nimetatud säte vastuollu iga-aastaste ex ante-osamaksete kogumise eesmärgiga(8). Seega on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1 kohaldatav sellise krediidiasutuse või investeerimisühingu tagasivõtmatute maksekohustuste käsitlemisele, mis jääb väljapoole määruse nr 806/2014 kohaldamisala, ja seega tuleb rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõiget 3 tõlgendada sellest sättest lähtudes. Seetõttu leidis Üldkohus, et viimati nimetatud sättes ette nähtud tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamise eesmärk on see kohustus lõpetada, mistõttu see ei kesta edasi pärast osamakseid tegeva krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumist määruse nr 806/2014 kohaldamisalast. Selle sätte eesmärk ei ole seega võimaldada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel, kes väljuvad selle määruse kohaldamisalast, vabaneda oma kohustusest tasuda kogu tasumisele kuuluv osamakse, vaid selle eesmärk on tagada, et SRB käsutuses oleksid kriisilahenduse korral võimalikult kiiresti kriisilahendusfondi rahalised vahendid, st tagada kriisilahendusfondi finantssuutlikkus ja likviidsus.
Lisaks ei vabasta ka asjaolu, et krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumine vähendab tagatud hoiuste kogusummat ja seega sihttaset – kui see kindlaks tehakse –, seda asutust või ühingut kohustusest tasuda osamakseperioodi eest tasumisele kuuluv ex ante-osamakse täies ulatuses. Sellega seoses märkis Üldkohus, et aastatel 2016–2021 kuulus hageja määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse ja oli seega kohustatud tasuma osamakseid ühtsesse kriisilahendusfondi, ning iga aasta kohta arvutas SRB hageja individuaalse osamakse eelkõige lähtuvalt tema prognoosist kõnealusel aastal ja sihttasemest, mis pidi algse perioodi lõpuks saavutatama. Seega ei saa asjaolu, et sihttase võib muutuda pärast seda, kui hageja on määruse nr 806/2014 kohaldamisalast väljunud, kuidagi mõjutada osamaksete arvutamist ja seega summat ajavahemiku eest, mis eelnes tema süsteemist väljumisele. Seetõttu ei saa asjaolu, et hageja väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast võib – kui see leiab kinnitust – mõjutada sihttaset, õigustada nende osamaksete suuruse muutmist, mis tal tuli tasuda aastatel 2016–2021. See ei saa õigustada ka selliste tagatiste tagastamist, mis katavad 2016.–2021. aasta tagasivõtmatuid maksekohustusi, ilma et enne oleks tasutud osamaksed, mille suhtes need kohustused on võetud.
Lisaks tuletas Üldkohus meelde, et ta on juba otsustanud, et krediidiasutuse või investeerimisühingu väljumine määruse nr 806/2014 kohaldamisalast ei anna talle õigust ex ante-osamakse ümberarvutamisele, kuna juhul, kui SRB peaks arvesse võtma krediidiasutuste õigusliku ja finantsilise olukorra muutust asjasse puutuva osamakseperioodi jooksul, oleks tal raske usaldusväärselt ja stabiilselt arvutada osamakseid, mida igaüks neist tasuma peab, ning saavutada eesmärki, et algse perioodi lõpuks on kogutud vähemalt 1% kõigi osalevas liikmesriigis tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast(9). Sellest tuleneb, et tagasivõtmatu maksekohustuse tühistamine ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 3 ette nähtud tagatise tagastamine ei saa tähendada, et seda ex ante‑osamakse osa, mille suhtes on võetud tagasivõtmatu maksekohustus, ei tule tasuda, kui osamakseid tegev krediidiasutus või investeerimisühing ei kuulu enam määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse. See krediidiasutus või investeerimisühing on endiselt kohustatud tasuma kogu individuaalse osamakse, mille SRB on kõnealuse perioodi kohta nõuetekohaselt arvutanud, ning tal ei ole õigust tasuda sellest ainult osa.
Seetõttu leidis Üldkohus, et SRB 13. augusti 2021. aasta kirjas väljendatud seisukoht, et ta saab tagastada 2016.–2021. aasta maksekohustusi katvaid rahalisi tagatisi alles pärast seda, kui on tasutud summa, mis vastab osamaksele, mille jaoks neid instrumente kasutati, ei ole vastuolus rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikega 3 ega 2016.–2021. aasta maksekohustuste lepingute tingimusega 12.5, mis viitab sellele sättele.