Kohtuasi C‑173/22 P
MG
versus
Euroopa Investeerimispank
Euroopa Kohtu (esimene koda) 30. novembri 2023. aasta otsus
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Euroopa Investeerimispanga (EIP) töötajad – EIP personalile kohaldatavad haldussätted – Töötasu – Peretoetused – Maksmine üksnes lapse suhtes ainuhooldusõigusega vanemale – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikli 41 lõige 2 – Õigus olla ära kuulatud – Haldussätete õigusvastasuse vastuväide – Võrdse kohtlemise põhimõte – Proportsionaalsuse põhimõte – Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue
1. Ametnikud – Põhimõtted – Kaitseõigused – Asjaomase isiku ärakuulamise kohustus enne huve kahjustava akti vastuvõtmist – Ulatus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 21–24 ja 32)
2. Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Töötasu – Peretoetused – Administratsiooni otsus, millega kanti toetuste saamise õigus üle ühelt vanemalt teisele – Otsuse vastuvõtmine ilma, et vanemale, kellelt võeti õigus saada toetusi, oleks antud võimalus esitada enne oma seisukohti – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine – Tagajärjed
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 41)
(vt punktid 28, 31 ja 33–41)
3. Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Maksmise tingimused – Tegelik ülalpidamine – Panga sise-eeskirjad, mis näevad ette ülalpeetava lapse toetuse maksmise ainult sellele vanemale, kellel on lapse hooldusõigus – Võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, I lisa)
(vt punktid 45–56)
4. Ametnike hagid – Kahju hüvitamise hagi – Vaidlustatud õigusvastase akti tühistamine – Õigusvastasusest eraldiseisev mittevaraline kahju, mida ei saa tühistamisega täielikult korvata – Tõendamiskoormis
(Ametnike personalieeskirjad, artikkel 91)
(vt punkt 64)
Kokkuvõte
Apellant MG on alates 1998. aastast Euroopa Investeerimispanga (EIP) teenistuja. Ta abiellus 2003. aastal A‑ga, kes on samuti EIP teenistuja. Neil on viis last.
A esitas 2017. aastal tribunal d’arrondissement de Luxembourgile (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) hagi apellandiga abielu lahutamiseks. Nimetatud kohus määras laste elukohaks A aadressi. Apellandile anti külastamis- ja majutumisõigus igal teisel nädalavahetusel ja pooltel koolivaheaegadel. 20. juuli 2018. aasta kohtumäärusega kohustas Luksemburgi ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik apellanti tasuma A‑le elatist summas 300 eurot kuus iga lapse eest ja teatud muid kulusid.
EIP teatas 11. oktoobri 2018. aasta kirjaga (edaspidi „11. oktoobri 2018. aasta kiri“) apellandile, et tal ei ole enam õigust peretoetusele, ülalpeetava lapse toetusele ja õppetoetusele (edaspidi koos „peretoetused“) ning tuletatud rahalistele õigustele, kuna need toetused määrati A‑le. Kiri järgnes A taotlusel EIP personalieeskirjade(1) artikli 41 alusel alustatud lepitusmenetlusele, millest apellanti ei teavitatud.
Apellant esitas hagi, milles ta sisuliselt palus 11. oktoobri 2018. aasta kirja tühistamist. Hagi jäeti rahuldamata Üldkohtu 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsusega MG vs. EIP(2).
Euroopa Kohus, kellele esitati apellatsioonkaebus, tühistas Üldkohtu otsuse seetõttu, et Üldkohus oli rikkunud õigusnorme, kui ta asus seisukohale, et apellandi õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud, ja kui ta leidis, et võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ei ole rikutud EIP personalile kohaldatavate haldussätetega, milles on ette nähtud, et selleks, et last saaks pidada töötaja ülalpeetavaks lapseks, peab töötaja seda last tegelikult ülal pidama, kusjuures tegelikuks ülalpidamiseks on vaja tõendada muu hulgas, et laps elab temaga samas majapidamises.
Euroopa Kohtu hinnang
Alustuseks meenutas Euroopa Kohus, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eelkõige igaühe õigust sellele, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.
Nagu nähtub selle sätte sõnastusest endast, on see üldkohaldatav. Järelikult tuleb õigust olla ära kuulatud järgida igas menetluses, mille tulemusena võidakse vastu võtta isiku huve kahjustav akt, isegi kui kohaldatavad õigusnormid niisugust formaalset nõuet sõnaselgelt ette ei näe.
Haldusmenetluse kontekstis tähendab õigus olla ära kuulatud, et asjaomasele isikule on antud võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht otsuse projekti kohta selle asutuse algatatud suulise ja/või kirjaliku teabevahetuse raames ja selle tõendamise kohustus lasub asutusel. Eelkõige peab asjaomast isikut sõnaselgelt teavitama otsuse projektist ja temalt tuleb paluda oma seisukohtade esitamist. Ainult siis, kui ta oli teadlik kavandatava otsuse tagajärgedest, on tal võimalik asjaomast otsustamisprotsessi mõjutada.
Ent EIP ei andnud käesolevas asjas apellandile võimalust esitada õigel ajal oma seisukohti ja seega mõjutada asjaomast otsustamisprotsessi.
Euroopa Kohus lisas, et selleks, et asjaomase isiku õiguse olla ära kuulatud rikkumine võiks viia selleni, et tühistatakse haldusorgani üksikotsus, mis võib isikut kahjustada, peab sellel asutusel olema asjaomase otsuse tegemisel kaalutlusruum.
Antud juhul oli see nii. Euroopa Kohus lükkas tagasi EIP väite, mille kohaselt ei oleks olnud võimalik peretoetuste erinev jaotamine apellandi ja tema endise abikaasa vahel, arvestades EIP personalile kohaldatavaid haldussätteid. Euroopa Kohus märkis nimelt, et Üldkohtu tehtud järeldustest nähtub, et EIP oleks võinud anda enda haldussätetele teistsuguse tõlgenduse ning tal oli seega kaalutlusruum, mistõttu oleks vaidlusalune menetlus võinud viia teistsuguse tulemuseni, kui apellandile oleks antud võimalus esitada oma seisukohad enne 11. oktoobri 2018. aasta kirja vastuvõtmist.
Lisaks asus Euroopa Kohus seisukohale, et kuna EIP personalile kohaldatavate haldussätete tõlgendamine ei võimalda mingil juhul asuda seisukohale, et vanem, kellele ei ole antud lapse ainuhooldusõigust, aitab tegelikult kaasa lapse ülalpidamisele, siis on nendega rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.
Nimelt vastab ülalpeetava lapse toetus sotsiaalsele eesmärgile, mis on põhjendatud kulutustega, mis tulenevad lapse olemasolu ja tema tegeliku ülalpidamisega seotud olemasolevast ja konkreetsest vajadusest. Arvestades taolist eesmärki, on kriteerium, mille alusel otsustada, kas ülalpeetava lapse toetuse maksmise seisukohast on lapse suhtes ainuhooldusõigust omav vanem võrreldavas olukorras vanemaga, kellel seda õigust ei ole, see, milline on nende vastav rahaline panus oma lapse ülalpidamisse.
Sellest tuleneb, et vanemad, kes mõlemad osalevad tegelikult oma lapse ülalpidamises, on ülalpeetava lapse toetuste maksmise seisukohalt sarnases olukorras ning et põhimõtteliselt kujutab nende toetuste maksmine ainult ühele neist endast erinevat kohtlemist, mis peab olema objektiivselt põhjendatud.
Asjaolu, et ühel vanemal on tegelik ainuhooldusõigus selle lapse suhtes, kes elab seega selle vanema majapidamises, tähendab põhimõtteliselt, et see vanem peab tegelikult osalema selle lapse ülalpidamises. Selline asjaolu ei välista siiski kuidagi, et teine vanem, isegi kui tal ei ole lapse suhtes ainuhooldusõigust, osaleb tegelikult ka lapse ülalpidamises, arvestades eelkõige harta artikli 24 lõikes 3 tagatud lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.
Samuti on selles kontekstis oluline, et järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.
Kuigi asjaolu, et liikmesriigi kohus on teinud kohtuotsuse, millega määratakse kindlaks panus lapse ülalpidamiskuludesse, mida lahutatud teenistuja peab andma, kujutab endast asjaolu, mida institutsioon peab arvesse võtma, ei vabasta see institutsiooni kohustusest teostada ise oma kaalutlusõigust, et teha kindlaks, kas see teenistuja osaleb tegelikult lapse ülalpidamises.