24. aprillil 2009 esitatud hagi - Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) versus nõukogu
(Kohtuasi T-172/09)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hagejad: Gem-Year Industry Co. Ltd ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) Co. Ltd (esindajad: advokaadid K. Adamantopoulos ja Y. Melin)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Hageja nõuded
- Tühistada nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes, ulatuses, milles:
nõukogu hindas ilmselt vääralt faktilisi asjaolusid, kui järeldas, et ühenduse tootjatel on kaebeõigus, millega rikuti algmääruse artikli 5 lõikeid 1 ja 4;
nõukogu rikkus algmääruse artikli 1 lõikeid 1, 2 ja 4, artikli 2 lõiget 8 ja artikli 5 lõikeid 2 ja 10, kui määras mitmetele erinevatele kaupadele dumpinguvastaseid tollimakse;
nõukogu rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 3 ja 4, kui, lähtudes asja faktiliste asjaolude ilmsest hindamisveast, tuvastas, et ühenduse tööstus sai reaalselt kahjustatud;
nõukogu lükkas põhjendamatult tagasi Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluse, millega rikkus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu teist osa;
nõukogu rikkus artikli 2 lõike 7 punkti c, tõlgendatuna kooskõlas WTO lepingu ja Hiina WTO-ga liitumise protokolli paragrahviga 15, kuna nõukogu lükkas tagasi detailkinnituste tööstuse tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluse, lähtudes teises tööstuses valitsevast olukorrast;
nõukogu järeldused põhinevad ebapiisavatel andmetel, millega on rikutud kohustust hinnata üksikasjalikult ja erapooletult iga üksikjuhtumi olulisi asjaolusid, milline kohustus on haldusmenetluses tagatud ühenduse õigusega;
nõukogu rikkus algmääruse artikli 1 lõikeid 1 ja 2, artiklit 2, artikli 3 lõiget 1, artikleid 5, 6, 8, artikli 10 lõiget 1, artikleid 11 ja 15, kuna turumajanduslikust kohtlemisest keeldumist kasutatakse subsiidiumide tõkestamise eesmärgil;
- mõista käesolevate menetlustega seotud kulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Käesoleva hagiga paluvad hagejad tühistada nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 91/2009, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes
1 järgmistel alustel:
Hagejad on seisukohal, et nõukogu hindas ilmselt vääralt käesoleva asja faktilisi asjaolusid, kui järeldas, et kaebuse esitajatel on kaebeõigus algmääruse
2 artikli 5 lõigete 1 ja 4 alusel, kuna väidetavalt oleks nõukogu pidanud arvestama statistika, mille alusel nõukogu arvutas ühenduse kogutoodangu, veamääraga ja tegema parandused vastavas näitajas. Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määrus on vastuolus algmääruse artikli 1 lõigetega 1, 2 ja 4, artikli 2 lõikega 8, artiklit 5 lõigetega 2 ja 10, kuna dumpinguvastaseid tollimakse määrati mitmetele erinevatele kaupadele, kuigi dumpinguvastane uurimismenetlus suudab hõlmata ainult ühte liiki kaupa. Lisaks väidavad hagejad, et nõukogu hindas ilmselt vääralt käesoleva asja faktilisi asjaolusid ja rikkus algmääruse artikli 3 lõikeid 3 ja 4, kui tuvastas vaidlustatud määruse põhjenduses 161, et ühenduse tööstus sai reaalselt kahjustatud, kuigi nimetatud hinnang põhineb üksnes ühel negatiivse kahju näitajal, ühel vastuolulisel hinnangul ja mitmel spekulatsioonil.
Lisaks on hagejad seisukohal, et vaidlustatud määrus rikub artikli 2 lõike 7 punkti c esimese lõigu teist osa, kuna määrusega lükatakse tagasi Hiina eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlus põhjusel, et nende põhisisendite maksumus ei vastanud rahvusvahelisele, moonutamata turuhinnale, kuigi selle sätte nõuete kohaselt peavad turumajanduslikku kohtlemist taotlevad ettevõtted pelgalt tõendama, et nad soetavad oma põhisisendit turuväärtusega.
Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määrus rikub artikli 2 lõike 7 punkti c, tõlgendatuna kooskõlas WTO lepingu ja Hiina WTO-ga liitumise protokolli paragrahviga 15, kuna nõukogu lükkas tagasi detailkinnituste tööstuse tootjate turumajandusliku kohtlemise taotluse, lähtudes teises tööstuses valitsevast olukorrast. Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määruse järeldused põhinevad ebapiisavatel andmetel, millega on rikutud kohustust hinnata üksikasjalikult ja erapooletult iga üksikjuhtumi olulisi asjaolusid, milline kohustus on haldusmenetluses tagatud ühenduse õigusega.
Viimasena väidavad hagejad, et vaidlustatud määrus rikkus algmääruse
3 artikli 1 lõikeid 1 ja 2, artiklit 2, artikli 3 lõiget 1, kuna määrus ei selgitanud, kas dumpinguvastase uurimismenetluse ajal avastatud subsiidiumid olid subsiidiumid nimetatud artiklite määratluse tähenduses; teisisõnu, seda, kas toimus rahasüst, kas see oli eriotstarbeline, kas see soodustas ja kas ühenduse tööstus sai selle tagajärjel kahjustatud. Hagejad on seisukohal, et sarnaselt ei analüüsinud komisjon kahju esinemist kooskõlas dumpinguvastase algmääruse artikliga 8, samuti ei arvutanud komisjon hagejatele antud soodustuse suurust, kuigi seda nõuavad nimetatud määruse artiklid 5 ja 6. Lisaks väidavad hagejad, et komisjon ei järginud artikli 10 lõikes 1 ja artiklis 11 sätestatud menetlusi ega tuvastanud faktiliste asjaolude alusel tõkestatavate subsiidiumide esinemist ega viimaste tagajärjel tekkinud kahju, mida nõuab dumpinguvastase algmääruse artikkel 15, kuivõrd komisjon kasutab turumajanduslikust kohtlemisest keeldumist subsiidiumide tõkestamise eesmärgil.