Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda)
13. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Elektroonilise side sektor – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikli 15 lõige 1 – Elektroonilise side konfidentsiaalsuse piiramine – Kohtulahend, millega antakse luba raskes tahtlikus kuriteos kahtlustatavate isikute telefonikõnede pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks – Riigisisesed õigusnormid, milles on nõutud, et selline lahend sisaldaks sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata uurimisasutuste põhjendatud taotluse olemasolust – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teine lõik – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas C‑229/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 12. aprilli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. aprillil 2023, kriminaalasjas järgmiste isikute suhtes:
HYA,
IP,
DD,
ZI,
SS,
menetluses osales:
Sofyiska gradska prokuratura,
EUROOPA KOHUS (kümnes koda),
koosseisus: koja president Z. Csehi, viienda koja president E. Regan (ettekandja) ja kohtunik I. Jarukaitis,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne, A. Burke ja A. Joyce, keda abistas A. Thuillier, BL,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Georgieva, H. Kranenborg, P.‑J. Loewenthal ja F. Wilman,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514), artikli 15 lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teist lõiku, artikli 52 lõiget 1 ja artiklit 53.
2 Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mida alustati HYA, IP, DD, ZI ja SSi suhtes seoses nende osalemisega kuritegelikus ühenduses.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2002/58 põhjenduses 11 on märgitud:
„Nagu [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355)], ei käsitleta ka käesolevas direktiivis põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmist selliste toimingute puhul, mis ei kuulu ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Seega ei muuda käesolev direktiiv senist tasakaalu üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse ja liikmesriikide võimaluse vahel võtta käesoleva direktiivi artikli 15 lõikes 1 osutatud meetmeid, mis on vajalikud avaliku korra [(täpsustatud sõnastus, mõiste „avalik kord“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „avalik julgeolek“)], riigikaitse, riigi julgeoleku (kaasa arvatud riigi majanduslik heaolu, kui tegevus on seotud riigi julgeolekuga) ja kriminaalõiguse rakendamise seisukohast. Seega ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriikide võimalust kuulata õiguspäraselt pealt elektroonilist sidet või võtta vajaduse korral meetmeid eespool nimetatud eesmärkidel ja kooskõlas [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“)] nii, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes. Sellised meetmed peavad olema asjakohased, rangelt proportsionaalsed kavandatud eesmärgiga ja vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ning nendega peaksid kaasnema piisavad tagatised kooskõlas [EIÕKga]“.
4 Direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse siseriiklike õigusaktidega. Eelkõige keelatakse nende õigusaktidega isikutel, kes ei ole kasutajad, kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, kui see ei ole õiguspärane artikli 15 lõike 1 kohaselt. Käesolev lõige ei takista side edastamiseks vajalikku tehnilist salvestamist, ilma et see piiraks konfidentsiaalsuse põhimõtet.“
5 Sama direktiivi artikli 15 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta direktiivi [95/46] artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (s.t riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud [ELL] artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega.“
Bulgaaria õigus
6 Bulgaaria põhiseaduse artikli 121 lõikes 4 on sätestatud, et „kohtute aktid peavad olema põhjendatud“.
7 Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno protsesualen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NPK“) on artiklis 34 sätestatud, et „[i]gas kohtu aktis peab sisalduma põhjendus […]“.
8 NPK artikli 105 lõike 2 kohaselt „ei ole lubatud kasutada materiaalseid tõendeid, mida ei ole kogutud või protokollitud käesolevas seadustikus ette nähtud tingimustel ja korras“.
9 NPK artikli 173 lõikes 1 on sätestatud:
„Jälitustoimingute tegemiseks kohtueelses menetluses esitab kohtueelset menetlust juhtiv prokurör kohtule kirjaliku taotluse koos põhjendustega. […]“.
10 NPK põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 174 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:
„(3) Spetsializiran nakazatelen sadi [(kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria)] pädevusse kuuluvates asjades annab jälitustoimingute tegemiseks eelneva loa nimetatud kohtu esimees. […]
(4) Lõigetes 1–3 nimetatud ametiisik lahendab taotluse põhistatud määrusega. […]“.
11 21. oktoobri 1997. aasta jälitustoimingute seaduse (zakon za spetsialnite razuznavatelni sredstva; DV nr 95, 21.10.1997, lk 2) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „ZSRS“) on artikli 14 lõikes 1 sätestatud:
„Jälitustoimingu tegemiseks peab olema koostatud põhjendatud kirjalik taotlus […]“.
12 ZSRS põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:
„[…] Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) esimees annab kirjaliku loa jälitustoimingu tegemiseks, põhjendades oma otsust.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
13 Ajavahemikul 10. aprillist kuni 23. maini 2017 esitas Spetsializirana prokuratura (eriprokuratuur, Bulgaaria) Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) esimehele seitse jälitustoimingute tegemise loa taotlust, et kuulata pealt, salvestada või ka jälgida ja lokaliseerida raskete kuritegude toimepanemises kahtlustatud isikute IP, DD, ZI ja SSi telefonivestlusi.
14 Igas telefoniside pealtkuulamise taotluses oli üksikasjalikult, detailselt ja põhjendustega kirjeldatud taotluse eset, asjaomase isiku nime ja telefoninumbrit, selle numbri ja isiku vahelist seost, seni kogutud tõendeid ja asjaomase isiku arvatavat rolli kuritegudes. Samuti oli konkreetselt põhjendatud vajadust kuulata telefone pealt, et koguda tõendeid uuritava kriminaalse tegevuse kohta, ning põhjusi ja tingimusi, miks sellise teabe kogumine muul viisil oli võimatu.
15 Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) esimees rahuldas kõik taotlused samal päeval, mil need esitati, ja tegi seitse lahendit telefoniside pealtkuulamise loa andmise kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul vastavad need load varem koostatud näidisele, mis on mõeldud hõlmama kõiki võimalikke loa andmise juhtumeid, ilma igasuguse viiteta faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, välja arvatud tähtaeg, mis ajani jälitustoimingute tegemise luba on antud. Nende lubade alusel salvestati ja säilitati teatavad IP, DD, ZI ja SSi vestlused.
16 Eriprokuratuur esitas 19. juunil 2020 neile neljale isikule koos viienda isikuga (HYA) süüdistuse osalemises kuritegelikus ühenduses, mis toimetas rikastumise eesmärgil kolmandate riikide kodanikke üle Bulgaaria piiri, abistas neid Bulgaaria territooriumile ebaseaduslikul sisenemisel ning võttis või andis selle tegevusega seoses altkäemaksu.
17 Algul asja sisuliselt läbi vaadanud kohus Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus), kes leidis, et salvestatud vestluste sisu on otseselt seotud IP, DD, ZI ja SSi vastu esitatud süüdistusaktide põhjendatuse kindlakstegemisega, asus seisukohale, et ta peab kõigepealt kontrollima telefoniside pealtkuulamise lubade andmise menetluse õiguspärasust.
18 Sellega seoses otsustas see kohus 3. juuni 2021. aasta otsusega esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, et küsida – mis on esimese küsimuse ese –, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 viimase lausega koostoimes direktiivi põhjendusega 11 on kooskõlas selline riigisisene praktika, mille kohaselt loetakse kohustus põhjendada kohtulahendit, millega antakse uurimisasutuse põhjendatud taotluse alusel luba teha jälitustoiminguid, täidetuks, kui selles lahendis, mis on vormistatud vastavalt varem koostatud näidisele ja mis ei sisalda isikustatud põhjendusi, on märgitud vaid, et lahendis viidatud asjaomaste õigusnormide nõudeid on järgitud.
19 Euroopa Kohus otsustas 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses HYA jt (telefonikõnede pealtkuulamise lubade põhjendamine) (C‑349/21, edaspidi „kohtuotsus HYA jt I“, EU:C:2023:102), et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikli 47 teise lõigu alusel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline riigisisene praktika, tingimusel et täpseid põhjusi, miks pädev kohus leidis, et seaduses sätestatud nõudeid on asjaomase juhtumi faktiliste ja õiguslike asjaolude osas järgitud, on võimalik hõlpsasti ja ühemõtteliselt mõista, kui lugeda koos seda otsust ja loataotlust, millega isikul, kelle suhtes on jälitustoimingute tegemiseks luba antud, peab olema võimalik hiljem pärast loa andmist tutvuda.
20 Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 66, et ei ole tarvis vastata teisele küsimusele, millega sooviti teada – kui vastus esimesele küsimusel on eitav –, kas riigisisese seaduse tõlgendamine nii, et sellise loa alusel saadud teavet kasutatakse süüdistuse tõendamiseks, on vastuolus liidu õigusega.
21 27. juulil 2022 jõustunud seadusemuudatusega lõpetati Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) tegevus ning teatavad selles kohtus pooleli olnud kriminaalasjad anti üle Sofiyski gradski sadile (Sofia linnakohus), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus. Viimati nimetatud kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et tal on teatavaid raskusi kohtuotsuse HYA jt I kohaldamisel.
22 Ta tuletab meelde, et Euroopa Kohus nägi kohtuotsuse punktides 56–61 ette, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrolliks, kas teatavate jälitustoimingute tegemise loa põhjendustega on võimalik tutvuda ja neid mõista, kui lugeda jälitustoimingute loa otsust ja loataotlust koos.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on tõepoolest kogu loataotlus käesoleval juhul lisatud toimikusse ja kaitsjal on olnud võimalik sellega tutvuda. Lisaks on sellel taotlusel riigisisestes õigusnormides nõutud sisu. Järelikult on loataotluses ja kohtu loalahendis sisalduvate põhjenduste kooslugemisel võimalik hõlpsasti ja ühemõtteliselt mõista selle kohtulahendi põhjendusi, millega lubati sidet ilma kasutajate loata pealt kuulata, salvestada ja säilitada.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et põhjendamismudel – mille Euroopa Kohus töötas välja kohtuotsuses HYA jt I ja mis seisneb sisuliselt selles, et juhul, kui luba on vormistatud varem koostatud näidissõnastuses ilma isikustatud põhjendusteta, tuleb lugeda luba ja taotlust koos, et tuletada nendest loa andmise täpsed põhjendused – ei ole riigisiseses õiguses kohaldatav, arvestades selles sätestatud nõudeid, mis puudutavad selliste kohtulahendite tegemist, millega lubatakse sidet ilma kasutajate loata pealt kuulata, salvestada ja säilitada. Nimelt on ZSRS artikli 14 lõikes 1 ja NPK artikli 173 lõikes 1 ette nähtud, et uurimisasutuse vastav taotlus peab olema kirjalik ja põhjendatud. Samuti on ZSRS artikli 15 lõikes 1 ja NPK artikli 174 lõikes 4 nõutud, et omakorda sellise taotluse alusel antud kohtu luba peab olema kirjalik ja põhjendatud.
25 Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisese õiguse ja liidu õiguse vahel esineb vastuolu, mis puudutab kohtu loa põhjendatust. Nimelt on riigisiseses õiguses nõutud, et kohtu luba kui selline sisaldaks sõnaselgeid kirjalikke põhjendusi, samas kui liidu õigus piirdub nõudega, et olemas peab olema näidissõnastuses luba, tingimusel et luba antakse üksikasjalikult põhjendatud taotluse alusel, millega on kohtul ja kaitsjal võimalik tutvuda, mistõttu kohtu loa ja taotluse kooslugemine võimaldab tehtud otsuse põhjendusi mõista.
26 Kuna puudub igasugune võimalus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlaliselt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel tuleb riigisisene õigus jätta kohaldamata, et kohaldada põhjendamismudelit, mille Euroopa Kohus töötas välja kohtuotsuses HYA jt I, olgugi et see kohtuotsus näib olevat vastuolus mitte ainult Euroopa Kohtu varasema praktikaga, nagu see tuleneb eelkõige 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsusest Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks) (C‑746/18, EU:C:2021:152), aga ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis tuleneb 11. jaanuari 2022. aasta kohtuotsusest Ekimdzhiev jt vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2022:0111JUD007007812).
27 Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses HYA jt I välja töötatud põhjendamismudel põhineb harta artikli 47 teise lõigu tõlgendamisel.
28 Siiski on kaheldav, kas see põhjendamismudel vastab nõuetele, mis tulenevad esiteks direktiivi 2002/58 põhjendusest 11, mille alusel peab nimetatud direktiivi artikli 15 lõikes 1 ette nähtud meetmete kohaldamine olema kooskõlas EIÕKga ja tõlgendusega, mille Euroopa Inimõiguste Kohus on sellele andnud, teiseks harta artiklist 52, mille kohaselt tohib hartas tunnustatud õiguste teostamist piirata ainult seadusega, arvestades nimetatud õiguste olemust ning kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kolmandaks harta artiklist 53, mis näeb ette, et ühtegi harta sätet ei tohi tõlgendada nii, et sellega piiratakse EIÕKs või liikmesriigi põhiseaduses tunnustatud õigust, ja neljandaks võrdväärsuse põhimõttest, mille kohaselt ei tohiks liidu õigusega seotud õiguslikku olukorda reguleerida riigisisese õiguse ja kohtupraktikaga vähem soodsalt kui sarnast õiguslikku olukorda, mis puudutab üksnes riigisisest õiguslikku olukorda.
29 Seega tekib küsimus, kas nende liidu õigusnormide ja põhimõtetega on vastuolus see, kui jäetakse kohaldamata riigisisesed õigusnormid, milles on sõnaselgelt nõutud kohtulahendite põhjendamine ja milles ei ole lubatud põhjendamismudel, mille Euroopa Kohus töötas välja kohtuotsuses HYA jt I.
30 Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on liidu õigusega vastuolus ka selline riigisisene õigusnorm, nagu on ette nähtud NPK artikli 105 lõikes 2, milles on nõutud, et side salvestised jäetakse tõendite hulgast välja kohtu loa põhjendamata jätmise tõttu, kui vastavalt liidu õigusele ei ole kohtu antud loa eraldi põhjendamine nõutud, tingimusel et taotlused on piisavalt põhjendatud. Sellisel juhul ei oleks vastavalt harta artikli 47 teisele lõigule keelatud telefonivestlusi tõendina kasutada. Vastupidisel juhul tuleks NPK artikli 105 lõike 2 alusel juhul, kui luba ei ole riigisisest õigust rikkudes eraldi põhjendatud, tõenditena tagasi lükata telefonivestlused, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kohus asub seisukohale, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui seda sätet tõlgendatakse nii, et see võimaldab kasutada tõendeid, mis on kogutud sellise kohtu loa alusel, mis on põhjendamata, kui kohus on hiljem tuvastanud selle loa õiguspärasuse, järgides süüdistatava kaitseõigusi.
31 Neil asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 2002/58 […] artikli 15 lõiget 1 tuleb […] harta artikli 47 teise lõigu alusel, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuotsuses [HYA jt I], arvestades direktiivi [2002/58] põhjendust 11, harta artikli 52 lõiget 1 ja artiklit 53 ning võrdväärsuse põhimõtet, tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriigi kohut
– jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid (põhiseaduse artikli 121 lõige 4, NPK artikli 174 lõige 4 ja ZSRS artikli 15 lõige 2) ning samuti EIK 11. jaanuari 2022. aasta kohtuotsuses Ekimdzhiev jt vs. Bulgaaria (CE:ECHR:2022:0111JUD007007812) EIÕK artikli 8 lõikele 2 antud tõlgendus, mille kohaselt peab kohtu luba (sidet ilma kasutajate loata pealt kuulata, salvestada ja säilitada) – isegi juhul, kui loataotluses on esitatud põhjused – sisaldama sõnaselgeid kirjalikke põhjendusi, kusjuures vastav [riigisisene õigus ja EIK tõlgendus] tuleb jätta kohaldamata, kui taotlust ja luba koos lugedes on tuvastatavad 1) täpsed põhjused, mille tõttu jõudis kohus konkreetse juhtumi faktilistel ja õiguslikel asjaoludel järeldusele, et seadusest tulenevad nõuded on täidetud, ja 2) see, milliste isikute ja sidevahenditega seoses kohtu luba anti;
– hindamisel, kas menetluses käsitletav side tuleb jätta tõendina arvesse võtmata, jätma kohaldamata riigisisese õigusnormi (NPK artikli 105 lõige 2) või tõlgendama seda liidu õigusega kooskõlas osas, mis nõuab riigisiseste menetlusnormide järgimist (käesoleval juhul NPK artikli 174 lõige 4 ja ZSRS artikli 15 lõige 2), ning kohaldama selle asemel Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses [HYA jt I]? sõnastatud eeskirja?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus ja Euroopa Kohtu pädevus
32 Komisjon väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Taotluse eesmärk on nimelt see, et Euroopa Kohus otsustaks, kas Bulgaaria õigusega on kooskõlas riigisisene kohtupraktika, mida käsitleti kohtuotsuses HYA jt I, mille kohaselt kohtulahendid, mis uurimiseasutuste põhjendatud ja üksikasjalikule taotlusele tuginedes lubavad teostada selliseid jälitustoiminguid nagu telefoni pealtkuulamine, koostatakse varem kindlaks määratud näidissõnastuses ilma isikustatud põhjendusteta, ning milles märgitakse lisaks loa kehtivusajale üksnes seda, et nendes otsustes viidatud õigusnormides ette nähtud nõudeid on järgitud. Selline riigisisese õiguse tõlgendamist puudutav küsimus ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse.
33 Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest, mis on esitatud sama põhikohtuasja kontekstis, milles tehti kohtuotsus HYA jt I, nähtub tõepoolest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul, kellele see kohtuasi üle anti, on nimetatud riigisisene kohtupraktika vastuolus mitme riigisisese õigusnormiga, eelkõige Bulgaaria põhiseaduse artikli 121 lõikega 4, milles on nõutud, et iga kohtulahend, millega antakse ilma kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, sisaldaks ise sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata sellest, kas uurimisasutus on esitanud põhjendatud taotluse.
34 Seega näib, et see kohus pooldab riigisisese õiguse tõlgendust, mis – nagu nähtub kohtuotsuse HYA jt I punktidest 47–52 – erineb tõlgendusest, mille pakkus välja liikmesriigi kohus, kes algul seda kohtuasja menetles ja kelle eelotsusetaotluse kohta tehti viimati nimetatud kohtuotsus.
35 Tuleb aga märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tõlgendama liikmesriigi riigisisest õigust (26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk, C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).
36 Samas tuleb tõdeda, et selle uue eelotsusetaotlusega ei soovi eelotsusetaotluse esitanud kohus mitte teha kindlaks, kas kõnealune riigisisene kohtupraktika on riigisiseste õigusnormidega kooskõlas, vaid saada teada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad sellise praktika, nähes ette, et iga kohtulahend, millega antakse ilma kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, sisaldaks ise sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata sellest, kas uurimisasutus on esitanud põhjendatud taotluse. Selline küsimus, mis puudutab liidu õiguse tõlgendamist, kuulub aga Euroopa Kohtu pädevusse.
37 Järelikult tuleb käesolevale eelotsusetaotlusele vastata.
Eelotsuse küsimuse analüüs
38 Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikli 47 teise lõigu alusel tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kohtulahend, millega antakse ilma asjaomaste kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata sellest, kas uurimisasutus on esitanud põhjendatud loataotluse. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2002/58 sama sättega on vastuolus riigisisene õigusnorm, milles on nõutud, et salvestatud vestlused jäetaks tõendite hulgast välja, kui kohtu luba on põhjendamata, isegi kui kohtu loa ja taotluse koos lugemine võimaldab hõlpsasti ja ühemõtteliselt mõista selle loa põhjendusi.
39 Kõigepealt tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kontrollinud, et põhikohtuasjas kõne all olevad meetmed kuuluvad direktiivi 2002/58 kohaldamisalasse. Nimelt märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuseks Euroopa Kohtu otsuse HYA jt I punktis 38 esitatud palvele kontrollida, kas põhikohtuasjas tehtud jälitustoimingud kujutavad endast asjaomastele elektroonilise side osutajatele selliste töötlemiskohustuste panemist, oma eelotsusetaotluses, et see on nii, kuivõrd nende teenuste osutajatel on seaduslik kohustus andmesidet pealt kuulata ning see politseiasutustele edastada.
40 Mis puudutab esitatud küsimust, siis tuleb kõigepealt märkida, et see küsimus põhineb – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 24–29 – eeldusel, et kohtuotsusest HYA jt I tuleneb, et liidu õigus, eelkõige direktiivi 2002/58 artikli 15 lõige 1 harta artikli 47 teise lõigu alusel, nõuab, et Bulgaaria kohtud järgiksid selles kohtuotsuses analüüsitud riigisisest kohtupraktikat, mistõttu need kohtud peaksid liidu õigusega esineva vastuolu tõttu kõrvale jätma riigisisesed õigusnormid, mis Euroopa Kohtu poolt selles kohtuotsuses kehtestatud põhjendamismudelit eirates näevad ette, et iga kohtulahend, millega antakse ilma asjaomaste kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust.
41 Niisugune eeldus ei pea aga paika.
42 Nimelt tuleb tõdeda, et liidu kohtute ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames peab Euroopa Kohus võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu see on eelotsusetaotluses kindlaks määratud, mistõttu tuleb eelotsusetaotluse läbivaatamisel lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud riigisisese õiguse tõlgendusest (vt eelkõige 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus Prestige and Limousine, C‑50/21, EU:C:2023:448, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Selle kohtupraktika kohaselt võttis Euroopa Kohus kohtuotsuses HYA jt I seisukoha selle kohta, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisene kohtupraktika, mida Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus) oli oma eelotsusetaotluses kirjeldanud. Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses HYA jt I, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikli 47 teise lõigu alusel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene kohtupraktika, tingimusel et täpseid põhjusi, miks pädev kohtunik leidis, et seaduses sätestatud nõudeid on asjaomase juhtumi faktiliste ja õiguslike asjaolude osas järgitud, on võimalik hõlpsasti ja ühemõtteliselt mõista, kui lugeda koos seda otsust ja loataotlust, millega isikul, kelle suhtes jälitustoimingute tegemiseks on luba antud, peab olema võimalik hiljem pärast loa andmist tutvuda.
44 Seda kohtuotsust ei saa aga tõlgendada nii, et sellega on kehtestatud põhjendamismudel, mis kohustaks Bulgaaria ametiasutusi niisugust praktikat kasutama, kohustades neid jätma liidu õigusega vastuolu tõttu kõrvale riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kohtulahend, millega antakse luba teha jälitustoiminguid, nagu side pealtkuulamine, salvestamine ja säilitamine, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust.
45 Vastupidi, kohtuotsuse HYA jt I põhjendustest nähtub, et niisugused riigisisesed õigusnormid ei ole liidu õigusega sugugi vastuolus.
46 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektroonilise side teenuste kaudu toimuva side konfidentsiaalsuse põhimõte ning sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse põhimõte. See põhimõte tähendab keeldu kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, välja arvatud kõnealuse direktiivi artikli 15 lõikes 1 ette nähtud juhtudel (kohtuotsus HYA jt I, punkt 40).
47 Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse sama direktiivi artiklis 5 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, eelkõige kui selline piiramine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et tagada kriminaalkuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja kohtus menetlemine. Lisaks on selles täpsustatud, et kõik need seadusandlikud meetmed tuleb võtta kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud hartas sätestatud õiguste, vabaduste ja põhimõtetega (kohtuotsus HYA jt I, punkt 41).
48 Selles suhtes ei või riigisisesed õigusnormid, mis käsitlevad pädevate asutuste juurdepääsu direktiivi 2002/58 artikli 5 lõikes 1 nimetatud andmetele, piirduda üksnes nõudega, et see juurdepääs andmetele peab vastama nende õigusnormidega taotletavale eesmärgile, vaid nendes peavad olema ette nähtud ka andmete kasutamist reguleerivad materiaal- ja menetlusõiguslikud tingimused (kohtuotsus HYA jt I, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Selliseid õigusnorme ja tingimusi võib kehtestada ainult juhul, kui see on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuulub proportsionaalsuse põhimõte, ja hartaga tagatud põhiõigustega, nagu tuleneb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikest 1, milles viidatakse ELL artikli 6 lõigetele 1 ja 2 (kohtuotsus HYA jt I, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Eelkõige tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 48 nimetatud menetluslike tingimuste kehtestamisel järgida harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kusjuures nimetatud artikkel 47 vastab selle selgituste kohaselt EIÕK artikli 6 lõikele 1. See õigus nõuab iga kohtuotsuse põhjendamist (kohtuotsus HYA jt I, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Seega, kui direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel võetud seadusandlikus meetmes on ette nähtud, et selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud elektroonilise side konfidentsiaalsuse põhimõtet võib piirata kohtulahendiga, kohustab nimetatud artikli 15 lõige 1 harta artikli 47 teise lõigu alusel liikmesriike sätestama, et sellised otsused peavad olema põhjendatud (kohtuotsus HYA jt I, punkt 45).
52 Nimelt peab selleks, et harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale kohtulikule kontrollile oleks tõhus, puudutatud isikul olema võimalik tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, kas seda otsust lugedes või saades need põhjendused, et tal oleks võimalik kaitsta oma õigusi võimalikult heades tingimustes ja otsustada kõiki asjaolusid teades, kas paluda pädeval kohtul kontrollida selle otsuse õiguspärasust (kohtuotsus HYA jt I, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Sellest järeldub, et liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et iga kohtulahend, millega antakse ilma asjaomaste kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust, on tingimata kooskõlas liidu õigusest tulenevate põhjendamisnõuetega. Riigisisestel kohtutel ei ole seega mingit kohustust jätta sellised õigusnormid kohaldamata.
54 Järelikult tuleb esitatud küsimuse esimesele osale vastata, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb harta artikli 47 teise lõigu alusel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kohtulahend, millega antakse ilma asjaomaste kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata sellest, kas uurimisasutus on esitanud põhjendatud loataotluse.
55 Küsimuse esimesele poolele antud vastust arvestades ei ole küsimuse teisele poolele vaja vastata.
Kohtukulud
56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), artikli 15 lõiget 1 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu alusel
tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kohtulahend, millega antakse ilma asjaomaste kasutajate loata side pealtkuulamiseks, salvestamiseks ja säilitamiseks luba, peab ise sisaldama sõnaselget kirjalikku põhjendust, olenemata sellest, kas uurimisasutus on esitanud põhjendatud loataotluse.
Allkirjad