Kohtuasi T‑236/07

Saksamaa Liitvabariik

versus

Euroopa Komisjon

EAGGF – Tagatisrahastu – Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Eelarveaasta 2006 – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 esimese lõigu kohaldamine – Coreperi istungi protokollile lisatud komisjoni ühepoolse avalduse siduv jõud

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagiavaldus – Nõuded – Muutmine menetluse käigus – Tingimus

(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt d ja artikli 48 lõige 2)

2.      Põllumajandus – EAGGF – Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Määrus nr 1290/2005 – Ajaline kohaldamine – Määruse (EMÜ) nr 595/91 artikli 3 raames teatavaks tehtud juhtudel – Ulatus

(Nõukogu määrus nr 595/91, artikkel 3 ja artikli 5 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1290/2005, artikkel 32 ja artikli 49 kolmanda lõike teine taane)

3.      Ühenduse õigus – Tõlgendamine – Institutsioonide aktid – Protokolli kantud avaldus – Arvessevõtmine – Vastuvõetamatus juhul, kui õigusaktile endale ei ole võimalik tugineda

1.      Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti d kohaselt peab hageja märkima nõuded hagiavalduses. Seega saab arvestada üksnes kohtmenetluse aluseks olevas hagiavalduses nimetatud nõudeid ja hagi põhjendatuse uurimisel tuleb lähtuda üksnes nendest nõuetest, mis on ära toodud kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses.

Kodukorra artikli 48 lõige 2 näeb ette, et uusi väiteid võib esitada tingimusel, et need tuginevad õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. See tingimus kehtib a fortiori nõuete muutmise kohta ning et juhul, kui ei esine õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud kirjalikus menetluses, tuleb arvestada üksnes hagiavalduses ära toodud nõudeid.

(vt punktid 27 ja 28)

2.      Määruse nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta artikli 49 kolmanda lõigu teises taandes sisalduv lauseosa „määruse nr 595/91 artikli 3 raames teatavaks tehtud juhtudel” sõnastus on lai, kuna hõlmab kõiki juhtumeid, millest on teatatud vastavalt määruse nr 595/91 (eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade tagasinõudmise kohta ühise põllumajanduspoliitika rahastamisel) artiklile 3. Ent nende hulka kuuluvad kindlasti ka niisugused juhtumid, millest on kõigepealt teatatud vastavalt artiklile 3 ning seejärel eriteatega vastavalt artikli 5 lõikele 2.

Nimelt enne määruse nr 1290/2005 jõustumist reguleerisid eeskirjade eiramise juhtude menetlemist määruse nr 595/91 artiklid 3 ja 5. Niisiis olid liikmesriigid vastavalt mainitud artiklile 3 kohustatud saatma komisjonile kord kvartalis loetelu kõigist eeskirjade eiramistest, mille kohta oli haldusasutus või kohus teinud esialgse fakte tuvastava otsuse. Edasi pidid nad vastavalt artikli 5 lõikele 1 kord kvartalis teavitama komisjoni menetlustest, mis olid algatatud nende eeskirjade eiramise juhtude suhtes, millest oli teatatud vastavalt artiklile 3, ning mainitud artikli lõike 2 kohaselt pidid saatma eriteate summade kohta, mille tagasinõudmine ei ole liikmesriigi hinnangul võimalik. Niisiis ei puuduta määruse nr 595/91 artikkel 3 ja artikli 5 lõige 2 erinevaid juhtumeid, vaid eri etappe, kuna artikli 5 lõikes 2 peetakse silmas eeskirjade eiramisi, millest on varem teatatud vastavalt artiklile 3 ning mille puhul on summade tagasisaamine liikmesriigi arvates võimatu.

Lisaks sätestab määruse nr 1290/2005 artikkel 49, et raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist (artiklid 30 ja 31) ning eeskirjade eiramisi käsitlevad artiklid (artikkel 32) kuuluvad kohaldamisele alates 16. oktoobrist 2006. Arvestades seadusandja taotletavat eesmärki, milleks on kaitsta ühenduse eelarve finantshuve, ei ole seega alust arvata, et seadusandja on soovinud kaudselt näha ette võimaluse käsitada teatud spetsiifilisel viisil niisuguseid eeskirjade eiramisi, mille kohta on esitatud eriteade vastavalt määruse nr 595/91 artikli 5 lõikele 2, samas kui on ette nähtud, et raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist ning eeskirjade eiramisi käsitlevad sätted kuuluvad tervikuna kohaldamisele alates 16. oktoobrist 2006.

(vt punktid 46, 47, 50)

3.      Avaldusest, mis on kantud nõukogu istungi protokolli õigusakti vastuvõtmisel, ei saa lähtuda teisese õigusnormi tõlgendamisel, kui avalduse sisu ei kajastu mitte mingil moel vastava sätte sõnastuses ning seega ei ole sellel õiguslikku tähendust. Sama kehtib liikmesriigi ühepoolsete avalduste kohta.

(vt punkt 65)