EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (täiskogu)

13. jaanuar 2010(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Tühistamishagi – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – Kahju hüvitamise hagi – Vastuvõetavus – Privileegid ja immuniteedid – Kohtuliku puutumatuse tühistamine – OLAF‑i juurdluste konfidentsiaalsus – IDOC‑i juurdlused – Juurdepääs meditsiinilistele dokumentidele – Juurdepääs isikutoimikule – Distsiplinaarmenetlus – Mõistlik tähtaeg

Liidetud kohtuasjades F‑124/05 ja F‑96/06,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

A, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Port‑Vendres (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid B. Cambier ja L. Cambier, hiljem advokaadid B. Cambier, L. Cambier ja R. Born, seejärel advokaadid B. Cambier ja A. Paternostre,

hageja kohtuasjas F‑124/05,

G, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Port‑Vendres (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid B. Cambier ja L. Cambier, hiljem advokaadid B. Cambier, L. Cambier ja R. Born, seejärel advokaadid B. Cambier ja A. Paternostre,

hageja kohtuasjas F‑96/06,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja V. Joris, keda abistas advokaat D. Waelbroeck,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu),

koosseisus: president P. Mahoney (ettekandja), koja esimees S. Gervasoni, kohtunikud H. Kreppel, H. Tagaras ja S. Van Raepenbusch,

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 1. aprilli 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hagiavalduses, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 16. detsembril 2005 ja mis registreeriti numbri F‑124/05 all, palub hageja esiteks eelkõige tühistada komisjoni 28. veebruari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 22. oktoobri 2004. aasta taotlus tema suhtes 16. jaanuari 2004. aasta otsusega algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamiseks (edaspidi „vaidlustatud otsus” või „distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsus”) ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja kahjuhüvitis.

2        Hagiavalduses, mis saabus faksi teel Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 10. augustil 2006 (originaal esitati 17. augustil 2006) ja mis registreeriti numbri F‑96/06 all, palub sama hageja mõista tema kasuks komisjonilt välja kahjuhüvitis komisjoni tehtud mitme vea eest.

 Õiguslik raamistik

I –  Sätted, mis käsitlevad privileege ja immuniteete

3        Ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule lisatud 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli (EÜT 1967, 152, lk 13; edaspidi „privileegide ja immuniteetide protokoll” või „protokoll”) artikkel 12 sätestab:

„Iga liikmesriigi territooriumil on ühenduste ametnikel ja muudel teenistujatel nende kodakondsusest olenemata järgmised privileegid ja immuniteedid:

a)      kohtulik puutumatus oma ametikohustuste täitmisel tehtud tegude, sealhulgas suuliste ja kirjalike avalduste suhtes, kui ei tulene teisiti asutamislepingute sätetest, mis käsitlevad ühelt poolt ametnike ja muude teenistujate vastutust ühenduste ees ning teiselt poolt Euroopa Kohtu pädevust vaidlustes ühenduste ning nende ametnike ja muude teenistujate vahel. Neile jääb see puutumatus ka pärast nende ametist lahkumist,

b)      […]”.

4        Privileegide ja immuniteetide protokolli artikkel 18 näeb ette:

„Ühenduste ametnikele ja muudele teenistujatele antakse privileegid, immuniteedid ja soodustused üksnes ühenduste huvides.

Iga ühenduste institutsioon peab ametnikule või muule teenistujale antud immuniteedi tühistama alati, kui kõnealune institutsioon leiab, et sellise immuniteedi tühistamine ei ole vastuolus ühenduste huvidega”.

5        Privileegide ja immuniteetide protokolli artikkel 19 sätestab:

„Käesoleva protokolli kohaldamisel teevad ühenduste institutsioonid koostööd asjaomaste liikmesriikide vastutavate ametiasutustega”.

6        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 23 esimese lõigu esimene lause tuletab meelde, et ametnikele on antud privileegid ja immuniteedid üksnes ühenduste huvides.

II –  Sätted, mis käsitlevad juurdlusi pettustevastase võitluse valdkonnas

7        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) põhjendus 10 sätestab järgmist:

„[K]õnealuseid juurdlusi tuleb toimetada kooskõlas asutamislepingu ning eriti […] privileegide ja immuniteetide protokolliga, võttes arvesse […] personalieeskirju […], samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele; […]”.

8        Määruse nr 1073/1999 artikli 8 lõige 2 näeb ette:

„Sisejuurdluste käigus mis tahes vormis edastatud või saadud informatsioon on ametisaladus ning seda kaitstakse Euroopa ühenduste institutsioonide suhtes kohaldatavate sätetega.

Sellist informatsiooni võib edastada ainult nendele isikutele, kelle ülesanded Euroopa ühenduste institutsioonides või liikmesriikides nõuavad neilt selle teadmist, samuti võib seda kasutada üksnes pettuste, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks”.

III –  Sätted, mis käsitlevad distsiplinaarmenetlusi

9        Personalieeskirjade artikli 88 viies lõik kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis sätestab, et kui ametnik antakse samade tegude eest kohtu alla, mille tõttu distsiplinaarmenetlus algatati, tehakse lõplik otsus alles siis, kui asja arutav kohus on teinud oma lõpliku otsuse.

10      Personalieeskirjade IX lisa artiklisse 25 on üle võetud kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis personalieeskirjade artikli 88 viienda lõigu sätteid.

11      Komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsuse, mis kehtestab haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldised rakendussätted (edaspidi „haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldised rakendussätted”), artikli 1 lõige 1, mis võtab selles osas üle komisjoni 19. veebruari 2002. aasta otsuse K(2002) 540, näeb ette komisjoni uurimis- ja distsiplinaarameti (edaspidi „IDOC”) asutamise.

12      Haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldiste rakendussätete artikli 2 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.      IDOC toimetab haldusjuurdlust. Käesolevate sätete tähenduses on „haldusjuurdlus” volitatud ametniku kogu tegevus, mille eesmärk on faktide tuvastamine ning vajaduse korral selle kindlakstegemine, kas on rikutud komisjoni ametnikule pandud kohustusi.

[…]

2.      IDOC võib eelkõige personalieeskirjade artiklite 24, 73 ja 90 raames läbi viia ka teisi juurdlusi, mille eesmärk on teatud faktide kontrollimine.”

IV –  Sätted, mis käsitlevad kutsehaigus- ja õnnetusjuhtumikindlustust

13      Personalieeskirjade artikli 73 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.      Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse- ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille ühenduste institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. […]

2.      Makstavad hüvitised on järgmised:

a)      […]

b)      püsiva täieliku töövõimetuse korral:

ametnikule makstakse ühekordne summa, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal;

c)      püsiva osalise töövõimetuse korral:

ametnikule makstakse punktis b sätestatud hüvitisest summa, mis arvutatakse lõikes 1 nimetatud eeskirjades sätestatud skaala kohaselt.

[…]”.

14      Ühenduste institutsioonid võtsid 13. detsembril 2005 vastu Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjad, mis jõustusid 1. jaanuaril 2006 (edaspidi „kindlustuseeskirjad” või „uued kindlustuseeskirjad”). Enne seda kuupäeva kehtisid Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjad, mida viimati muudeti 18. juulil 1997 (edaspidi „endised kindlustuseeskirjad”).

15      Uute kindlustuseeskirjade artikkel 30 näeb ette järgmised üleminekusätted:

„[Endised kindlustuseeskirjad] tunnistatakse kehtetuks […].

Siiski kohaldatakse neid edasi kõikide enne 1. jaanuari 2006 artikli 20 lõike 1 alusel vastuvõetud otsuseprojektide suhtes […]”.

16      Uute kindlustuseeskirjade artikli 2 lõige 1 määratleb õnnetusjuhtumina iga ootamatu juhtumi, mis mõjutab kindlustatud isiku füüsilist või psüühilist tervist negatiivselt ja mille põhjus või üks põhjusi asub väljaspool kannatanu organismi. Endiste kindlustuseeskirjade artikli 2 lõige 1 määratles õnnetusjuhtumina iga ootamatu või vägivaldse või ebanormaalse juhtumi või välise teguri, mis mõjutab ametniku füüsilist või psüühilist tervist.

17      Uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõike 1 kohaselt mõõdetakse püsivat täielikku või osalist töövõimetust seoses füüsilise või psüühilise puudega vastavalt nimetatud eeskirjadele lisatud Euroopa meditsiiniotstarbelisele hindamistabelile füüsiliste ja vaimsete puuete raskusastme määramiseks.

18      Uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõige 2 sätestab, et kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv töövõimetus, on füüsiline või psüühiline puue 100% ja talle makstakse personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summa. Uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõige 3 näeb ette, et kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv osaline invaliidsus, makstakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ja Euroopa töövõimetuse määra hindamise skaala alusel arvestatud ühekordne summa.

19      Uute kindlustuseeskirjade artikkel 15 sätestab, et õnnetusjuhtumisse sattunud kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik peab õnnetusjuhtumist teatama selle institutsiooni administratsioonile, mille juurde kindlustatud isik kuulub. Õnnetusjuhtumi teates tuleb märkida õnnetusjuhtumi koht ja aeg, põhjused ning asjaolud, samuti tunnistajate nimed ning mis tahes kolmanda isiku nimi, kes võib olla vastutav. Sellele tuleb lisada arstitõend, mis täpsustab vigastuste iseloomu ja õnnetusjuhtumi tõenäolisi tagajärgi. Teatis tuleb esitada hiljemalt kümne tööpäeva jooksul õnnetusjuhtumi toimumise päevast. See säte kordab sisuliselt endiste kindlustuseeskirjade artiklit 16.

20      Uute kindlustuseeskirjade artikli 16 lõike 1 esimese lõigu esimese lause kohaselt peab kindlustatud isik, kes taotleb kutsehaiguse alusel nimetatud eeskirjade kohaldamist, mõistliku aja jooksul pärast haiguse algust või pärast haiguse esmakordse diagnoosimise kuupäeva esitama teate selle institutsiooni administratsioonile. See säte kordab sisuliselt endiste kindlustuseeskirjade artikli 17 lõike 1 esimese lõigu esimest lauset.

21      Uute kindlustuseeskirjade artikli 16 lõige 2 sätestab, et administratsioon peab korraldama uurimise, et tuvastada kõik üksikasjad, mis on vajalikud, et teha kindlaks haiguse iseloom, kas haiguse on põhjustanud kindlustatud isiku amet ja samuti haiguse tekkimise asjaolud. See säte kordab endiste kindlustuseeskirjade artikli 17 lõike 2 esimest lõiku.

22      Uute kindlustuseeskirjade artikkel 18 näeb ette, et otsused juhtumi õnnetusjuhtumiks tunnistamise kohta või haiguse kutsealaseks tunnistamise ja püsiva invaliidsuse astme määramise kohta teeb ametisse nimetav asutus samade eeskirjade artiklis 20 kehtestatud menetluse korras institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist nimetatud eeskirjade artiklis 22 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab. See säte kordab sisuliselt endiste kindlustuseeskirjade artiklit 19.

23      Uute kindlustuseeskirjade artikkel 20 sätestab järgmist:

„1.      Ametisse nimetav asutus või ametiisik peab enne artikli 18 alusel otsuse tegemist teavitama kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut otsuse projektist ja institutsiooni poolt määratud arsti(de) uuringutulemustest. Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib nõuda, et talle või tema poolt valitud arstile edastatakse täielik meditsiiniline aruanne.

2.      Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib 60 päeva jooksul esitada taotluse, et artiklis 22 sätestatud arstlik komisjon teeks oma otsuse. Arstlikule komisjonile selles asjas esitatud taotluses peab olema toodud kindlustatud isikut või temaga võrdsustatud isikut esindava arsti nimi koos selle arsti aruandega, kus tuuakse esile käesolevate eeskirjade kohaldamiseks institutsiooni poolt määratud arsti(de)ga seoses vaidlustatud meditsiinilised küsimused.

3.      [Kui s]elle perioodi jooksul ei ole esitatud ühtegi taotlust arstliku komisjoniga konsulteerimiseks, teeb ametisse nimetav asutus või ametiisik otsuse vastavalt eelnevalt esitatud projektile”.

24      Endiste kindlustuseeskirjade artikli 21 kohaselt võis ametnik nõuda, et täielik meditsiiniline aruanne edastatakse tema poolt valitud arstile. Erinevalt uute kindlustuseeskirjade artiklist 20 ei näinud endiste kindlustuseeskirjade artikkel 21 seevastu ette ametniku võimalust nõuda meditsiinilise aruande otse temale edastamist.

25      Uute kindlustuseeskirjade artikli 22 lõige 1, mis kordab sisuliselt arstliku komisjoni koosseisu osas endiste kindlustuseeskirjade artikli 23 lõiget 1, sätestab järgmist:

„1.      Arstlik komisjon koosneb kolmest arstist:

–        ühe määrab kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik;

–        ühe määrab ametisse nimetav asutus või ametiisik;

–        üks määratakse kokkuleppel kahe eelnimetatud arsti poolt.

[...]”.

26      Uute kindlustuseeskirjade artikli 19 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Otsus invaliidsuse astme kohta tuleb teha pärast kindlustatud isiku tervisliku seisundi stabiliseerumist. Õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjed loetakse stabiliseerunuks, kui nad püsivad muutumatuna või vähenevad üksnes väga aeglaselt või väga piiratult. […]

Kui pärast ravi lõppemist ei ole võimalik invaliidsuse astet määrata, peab artiklis 18 viidatud arsti(de) uurimistulemustes või vajaduse korral artiklis 22 viidatud arstliku komisjoni aruandes täpsustama tähtaja kindlustatud isiku juhtumi ülevaatamiseks”.

V –  Sätted, mis käsitlevad töövõimetushüvitisi

A –  Personalieeskirjad

27      Personalieeskirjade artikli 53 kohaselt läheb ametnik, kelle suhtes tuleb töövõimetuskomitee arvates kohaldada artikli 78 sätteid, pensionile automaatselt selle kuu viimasel päeval, mil ametisse nimetav asutus või ametiisik tunnistab, et töötaja on püsivalt võimetu oma kohuseid täitma.

28      Personalieeskirjade artikli 59 lõige 4 sätestab, et ametisse nimetav asutus või ametiisik võib töövõimetuskomiteele suunata iga sellise ametniku asja, kes on kolme aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud.

29      Personalieeskirjade artikli 78 esimene lõik näeb ette:

„Ametnikul on […] õigus invaliidsustoetusele püsiva täieliku [töövõimetuse] korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi”.

30      Personalieeskirjade artikli 78 kolmanda lõigu kohaselt võrdub invaliidsustoetus 70%-ga ametniku viimasest põhipalgast.

31      Personalieeskirjade artikli 78 neljas lõik täpsustab, et invaliidsustoetusest tehakse pensioniskeemi sissemakseid, mis arvutatakse kõnealuse toetuse põhjal.

32      Personalieeskirjade artikli 78 viies lõik sätestab, et kui töövõimetus on tekkinud kutsehaiguse tõttu, tehakse sissemakseid pensioniskeemi, millele invaliidsustoetus allub, täies mahus institutsiooni eelarvest.

33      Personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui artikli 1 lõike 1 sätetest ei tulene teisiti, on alla 65-aastasel ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on pensioniõiguste omandamise ajal tunnistanud püsivalt ja täielikult töövõimetuks ja kes seetõttu ei saa täita oma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal ning kes peab seetõttu lõpetama teenistuse ühendustes, õigus sellise töövõimetuse püsimise ajal saada personalieeskirjade artiklis 78 sätestatud invaliidsustoetust”.

B –  Personalieeskirjad kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis

34      Personalieeskirjade artikkel 53 kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis on sama mis personalieeskirjade artikkel 53.

35      Personalieeskirjade artikli 78 esimene lõik kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis sätestab:

„Ametnikul on […] õigus invaliidsuspensionile püsiva täieliku töövõimetuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma karjäärivahemiku ametikohale vastavaid kohustusi”.

36      Personalieeskirjade artikli 78 teine lõik kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis näeb ette, et kui töövõimetus on tekkinud kutsehaiguse tõttu, võrdub invaliidsuspension 70%-ga ametniku põhipalgast.

37      Personalieeskirjade artikli 78 kolmas lõik kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis täpsustab, et kui töövõimetus on tekkinud mingil muul kui nimetatud artikli teises lõigus loetletud põhjusel, võrdub ametniku invaliidsuspension vanaduspensioniga, mida ametnikul oleks olnud õigus saada 65‑aastasena, kui ta oleks selle eani teenistuses olnud.

VI –  Sätted, mis käsitlevad isikutoimikut

38      Personalieeskirjade artikli 26 kohaselt:

„Ametniku isikutoimik sisaldab järgmist:

a)      kõiki dokumente ametniku haldusliku seisundi kohta ja kõiki aruandeid tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta;

b)      kõiki ametniku märkusi nende dokumentide kohta.

Dokumendid registreeritakse, nummerdatakse ja kantakse toimikusse järjekorras; punktis a osutatud dokumente tohib institutsioon ametniku vastu kasutada või tsiteerida juhul, kui ta on nendest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud.

Ametnik tõendab iga talle edastatud dokumendi kättesaamist oma allkirjaga, või siis edastatakse dokument tähtkirja teel viimasel aadressil, mille ametnik on teatanud.

[...]

Iga ametniku kohta on üksnes üks isikutoimik.

Ametnikul on ka pärast teenistusest lahkumist õigus tutvuda kõikide oma toimikus olevate dokumentidega ja teha neist koopiaid.

Isikutoimik on konfidentsiaalne ning sellega võib tutvuda üksnes asutuse ruumides või turvalisel elektroonilisel andmekandjal. Sellegipoolest saadetakse see Euroopa [Liidu] Kohtule, kui seal on algatatud ametnikuga seotud [hagi]”.

39      Personalieeskirjade artikkel 26a on sõnastatud järgmiselt:

„Ametnikel on õigus tutvuda oma tervise[kontrolli] kaartidega institutsioonide poolt kehtestatud korras”.

VII –  Sätted, mis käsitlevad dokumentidele juurdepääsu

40      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõige 2 sätestab:

„Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

–        […]

–        kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve”.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

41      Hageja on endine palgaastme AD 15 ametnik. Komisjoni teenistusse asus ta 1979. aastal ning oli selles institutsioonis mitmel ametikohal.

42      Alates 21. detsembrist 1995 kuni juulini 1997 oli hageja komisjoni liikme Édith Cressoni kabineti ülem, asudes sellele ametikohale pärast François Lamoureux’d.

43      Kuna käesoleva vaidluse aluseks on teatud asjaolud, mis leidsid É. Cressoni kabinetis sel ajavahemikul aset, siis on vaja neid lühidalt meelde tuletada.

I –  „Cressoni juhtumi” kontekst

44      É. Cresson oli komisjoni liige 24. jaanuarist 1995 – 8. septembrini 1999. Komisjoni president oli siis Jacques Santer. É. Cressoni portfelli kuulusid järgmised valdkonnad: teadus, uurimis- ja arendustegevus, inimressursid, haridus-, koolitus ja noorsoopoliitika ning Teadusuuringute Ühiskeskus.

45      Kui É. Cresson tööle asus, oli tema kabinet juba komplekteeritud. Ta väljendas siiski soovi kasutada ühe oma lähedase tuttava René Berthelot’ teenuseid „isikliku nõunikuna”. R. Berthelot’d ei saanud tema vanuse tõttu – asjaolude asetleidmise ajal oli ta 66‑aastane – tööle võtta kui ajutist töötajat selleks, et ta saaks töötada komisjoni liikme kabinetis. Kabineti juhataja F. Lamoureux teatas É. Cressonile muu hulgas, et arvestades R. Berthelot’ vanust, ei pea ta võimalikuks asjaomase isiku töölevõtmist komisjoni poolt. É. Cresson soovis siiski kasutada R. Berthelot’ teenuseid isikliku nõunikuna ning pöördus haldustalituse poole, et see uuriks, millistel tingimustel oleks asjaomase isiku töölevõtmine võimalik. R. Berthelot võeti lõpuks külalisteadlasena teadusuuringute peadirektoraadi juurde tööle alates 1. septembrist 1995 esialgu kuueks kuuks. Seejärel seda ajavahemikku pikendati kuni 1997. aasta veebruarikuu lõpuni. Alates 1996. aasta aprillikuust vähendati kattumise välistamise normi kohaldades R. Berthelot’ poolt külalisteadlasena saadavat igakuist toetust, et võtta arvesse tema poolt Prantsusmaal saadavat pensionisummat. Mõni aeg pärast selle vähendamise kohaldamist koostati É. Cressoni kabinetis R. Berthelot’ nimel ajavahemikku 23. maist – 21. juunini 1996 puudutavad 13 lähetuskorraldust, millega viimane omandas ligikaudu 6900 euro suuruse summa. Alates 1. septembrist 1996 liigitati R. Berthelot külalisteadlaste II grupist ümber I gruppi. Tema igakuine töötasu, mis oli siis umbes 4500 eurot, tõusis ligikaudu 1000 euro võrra. Tema lepingu lõppemisel teadusuuringute peadirektoraadiga ehk 1. märtsil 1997 pakuti R. Berthelot’le üheks aastaks Teadusuuringute Ühiskeskuses teist külalisteadlase lepingut kuni 1998. aasta veebruarikuu lõpuni.

46      Pärast seda, kui Euroopa Parlamendi liikmed väitsid, et É. Cresson on süüdi soosivas käitumises, võttes tööle ja soosides oma kahte tuttavat, viisid eri asutused läbi mitu juurdlust.

47      Euroopa Parlamendi ja komisjoni juurde loodi 27. jaanuaril 1999 sõltumatute ekspertide komisjon, mille ülesanne oli koostada esimene aruanne määramaks kindlaks, millises ulatuses on komisjon täies koosseisus või üks – kui mitte mitu – komisjoni liiget eraldiseisvalt vastutavad parlamendi arutelude käigus mainitud hiljutiste pettuse juhtumite, väärhalduse või onupojapoliitika eest. 15. märtsil 1999 esitatud aruandes leidis sõltumatute ekspertide komisjon R. Berthelot’d puudutavas osas, et tegemist oli kindla soosiva käitumise juhtumiga.

48      Komisjon astus täiskoosseisus tagasi 16. märtsil 1999, jätkates oma tegevust kuni sama aasta 8. septembrini.

49      OLAF alustas 20. juulil 1999 juurdlust R. Berthelot’ teenistustingimuste kohta külalisteadlasena komisjonis. OLAF lõpetas oma aruande 23. novembril 1999. Selles aruandes jõuti järeldusele, et „kuna aruanded ja lähetusskorraldused, mis on R. Berthelot’ allakirjaga koostatud või esitatud, võivad osutuda võltsituks ja tegemist võib olla võltsitud dokumentide kasutamisega, siis tuleb nimetatud aruanne edastada pädevatele õigusasutustele vastavalt määruse nr 1073/99 artiklile 10”.

50      OLAF‑i aruanne edastati personali ja halduse peadirektoraadi peadirektorile võimalike distsiplinaarmenetluste algatamiseks, ning ka Brüsseli (Belgia) prokuratuuri prokurörile (procureur du Roi du parquet de Bruxelles). See aruanne viis komisjoni ametnike ja töötajate vastu mitme distsiplinaarmenetluse ning R. Berthelot’le alusetult makstud summade tagasinõudmise menetluse algatamiseni. Selles etapis hageja suhtes distsiplinaarmenetlust ei algatatud.

51      Personali ja halduse peadirektoraat ning seejärel IDOC – pärast selle loomist komisjoni 19. veebruari 2002. aasta otsusega K(2002) 540 – alustasid kahte täiendavat juurdlust R. Berthelot’ osas, millest üks puudutas teadusuuringute peadirektoraadi rolli ja teine Teadusuuringute Ühiskeskuse seotust. IDOC esitas 22. veebruaril 2002 haldusjuurdluse täiendava aruande, mis käsitles R. Berthelot’ töötamise aega nii külalisteadlasena teadusuuringute peadirektoraadis kui ka Teadusuuringute Ühiskeskuses. IDOC‑i aruandes jõuti järeldusele, et „Adriane lõngaks, mis nõutud täiendavate juurdluste käigus kogutud asjaolude ja avalduste kohaselt näi[s] olevat R. Berthelot’ komisjonis töötamise aluseks, [oli] kõigi eelduste kohaselt vajadus asjaomast isikut tasustada otsese abi eest, mida É. Cresson soovis temalt isikliku nõunikuna saada”.

52      21. jaanuaril 2003 otsustas komisjon täiskoosseisus võimaliku EÜ artikli 213 lõikel 2 ning EA artikli 126 lõikel 2 põhineva menetluse algatamise raames saata É. Cressonile teatise temale esitatud etteheidete kohta.

53      Tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohtu) eeluurimiskohtunik V. esitas 18. märtsil 2003 É. Cressonile, R. Berthelot’le ning kaheksale komisjoni ametnikule ja töötajale, sh hagejale, süüdistuse võltsimises, võltsitud dokumentide kasutamises, kelmuses või huvide konfliktis. Komisjon oli 11. septembril 2003 Belgia kriminaalkohtus tsiviilhagejaks.

54      Võttes prokuröri süüdistuskõne teadmiseks ning viidates prokuröri 3. veebruari 2004. aasta süüdistuskokkuvõtte põhjendustele, otsustas chambre du conseil du tribunal de première instance de Bruxelles (Brüsseli esimese astme kohtu nõukoda) 30. juuni 2004. aasta määrusega asja kriminaalkohtule mitte edasi saata. Kohtumääruses asuti iseäranis seisukohale, et eeluurimistoimik võimaldas kahtlemata kinnitada vastutust võltsitud dokumentide olemasolu ning kelmuse osas, kuid ükski tõend ei võimalda ühtegi eeluurimise all olevatest süüdistatavatest eraldi välja tuua.

55      Komisjon esitas 7. oktoobril 2004 hagiavalduse, milles palutakse Euroopa Kohtul tuvastada É. Cressoni poolne soosiv käitumine või vähemalt raske hooletus, mis kujutab endast EÜ artiklist 213 ja EA artiklist 126 tulenevate kohustuste rikkumist, ning tulenevalt sellest jätta É. Cresson osaliselt või täielikult ilma õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi.

56      Euroopa Kohus tõdes 11. juuli 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑432/04: komisjon vs. Cresson (EKL 2006, lk I‑6387, edaspidi „kohtuotsus komisjon vs. Cresson”), et É. Cresson rikkus R. Berthelot’ töölevõtmisel ning R. Berthelot’ teenistustingimuste osas komisjoni liikme ametist tulenevaid kohustusi. Seoses komisjoni poolt esitatud nõudega jätta É. Cresson ilma õigusest saada pensioni, leidis Euroopa Kohus, et É. Cressoni kohustuste rikkumise tuvastamine on iseenesest sobiv karistus ning seega tuleb asjaomasele isikule jätta karistus määramata.

II –  Hagejat puudutavad asjaolud

57      Hageja oli É. Cressoni kabineti ülem alates 21. detsembrist 1995 kuni 1997. aasta juulini. Detsembris 1996 nimetati ta teadusuuringute peadirektoraadis vanemnõuniku ametikohale, kuhu ta kandideeris. Tegelikult soovis ta É. Cressoni kabinetist lahkuda nende omavaheliste pingete tõttu alates maist 1996. Ta lahkus kabinetist tegelikult siiski alles juulis 1997, kuna É. Cresson rahuldas tema lahkumispalve alles siis seetõttu, et enne puudus valitud kandidaat tema asendamiseks.

58      Hageja kuulati OLAF‑i juurdluse käigus mitteametlikult ära 15. septembril 1999. Teda teavitati 17. novembril 1999 tema kohta algatatud juurdlusest. Ametlikult kuulati ta ära 19. novembril 1999. OLAF‑i 23. novembri 1999. aasta aruanne mainis hageja kohta, et võttes arvesse ametnike osaliselt kattuvaid avaldusi, on tõenäoline, et hageja kabinetis toimus koosolek, mille käigus arutati võimalust liigitada R. Berthelot ümber külalisteadlaste I gruppi (OLAF‑i aruande punkt 4.2.2). OLAF‑i aruande järgselt hageja suhtes distsiplinaarmenetlust ei algatatud.

59      Belgia prantsuskeelne raadio ja televisioon (radio télévision belge francophone, RTBF) näitas 27. detsembril 2000 suure vaadatavusega saadet „Au nom de la loi” („Seaduse nimel”), mille üks teema käsitles „Cressoni juhtumit”. Ühes saatelõigus mainiti hageja nime ning saates oli kaader dokumendist, mida esitleti kui OLAF‑i poolt hageja ärakuulamise protokolli.

60      Personali ja halduse peadirektoraat teavitas 7. veebruari 2001. aasta teatega hagejat komisjoni otsusest tema immuniteet tühistada pärast seda, kui tribunal de première instance de Bruxelles’i (Brüsseli esimese astme kohtu) eeluurimiskohtunik V oli sellekohase nõude institutsiooni presidendile esitanud.

61      IDOC‑i 22. veebruari 2002. aasta aruanne täpsustas hageja kohta, et juurdluse asjaolude analüüs annab mõista, et koosolek, mille käigus arutati võimalust liigitada R. Berthelot ümber külalisteadlaste I gruppi, leidis hageja kabinetis aset ajavahemikus 21.–29. novembrini 1996 (IDOC‑i aruande punkt 4.4).

62      Hagejale esitati 18. märtsil 2003 (vt eespool punkt 53) süüdistus täideviijana või kaastäideviijana esiteks dokumentide võltsimises, eelkõige seetõttu, et ta koostas või lasi koostada 13 lähetuskorraldust ning lähetuskulude aruannet, millele ta oli kandnud või lasknud kanda andmeid, mis ei vastanud tegelikkusele, ning teiseks kelmuses, mis on seotud eespool viidatud süüdistuses mainitud lähetuskulude hüvitamisega. Hageja sai eeluurimiskohtuniku kirja tema süüdistuse kohta kätte 7. aprillil 2003.

63      Pärast seda süüdistust tekkis hagejal depressioon, mille tõttu oli talle vaja mitu korda anda töövabastus.

64      Hageja saatis 25. juulil 2003 komisjonile „õnnetusjuhtumi/kutsehaiguse teate”. See teade, millele oli lisatud hageja arsti aruanne, ei sisaldanud otsest psühholoogilise ahistamise süüdistust institutsiooni vastu.

65      Komisjon kinnitas 31. juulil 2003 hageja 25. juuli 2003. aasta teate kättesaamist ning teavitas teda sellest, et viiakse läbi uurimine tema haiguse olemuse ning päritolu kohta.

66      Septembris 2003 ehk nädal pärast seda, kui hageja oli haiguspuhkuse järgselt asunud oma töökohustusi täitma, „külmutati” personali ja halduse peadirektoraadi nõudel teadusprogramm, mille eest hageja vastutas. See juhtum tõi kaasa hageja uue töövabastuse, mis pikenes kuni 2004. aasta jaanuari alguseni.

67      Teadusuuringute peadirektoraat teatas 16. jaanuaril 2004 hagejale suuliselt, et ametisse nimetav ametiisik kavatseb ta teenistuse huvides personalieeskirjade artikli 50 alusel teenistusest vabastada. Seda informatsiooni kinnitas 20. jaanuaril 2004 hagejale komisjoni teadusuuringute eest vastutava liikme kabineti ülem, kuid seda vabastamist ei toimunud. Pärast seda teadet langes hageja uuesti depressiooni, mille tulemusel anti talle töövabastus alates 22. jaanuarist 2004 kuni 2004. aasta lõpuni.

68      Komisjoni personali- ja haldusküsimuste ning seega uurimiste ja distsiplinaarasjade eest vastutav liige N. Kinnock algatas ametisse nimetava ametiisikuna 16. jaanuari 2004. aasta otsusega hageja suhtes distsiplinaarmenetluse ning peatas selle sama menetluse personalieeskirjade artikli 88 viienda lõigu kuni 30. aprillini 2004 kohaldatavas redaktsioonis alusel senikaua, kui Belgia kriminaalkohus on teinud lõpliku otsuse. Selles otsuses märgiti, et peale süüdistuse heideti hagejale esiteks ette seda, et tal oli É. Cressoni kabineti ülemana aktiivne roll selles, et R. Berthelot liigitati nõuetevastaselt ümber külalisteadlaste I gruppi teadusuuringute peadirektoraadis ning teiseks selles, et R. Berthelot võeti samuti nõuetevastaselt tööle külalisteadlasena Teadusuuringute Ühiskeskusesse.

69      Prokuröri 3. veebruari 2004. aasta süüdistuskokkuvõte (vt eespool punkt 54) sisaldas võltsimise süüdistuses hagejat puudutavas osas järgmist:

„[K]uigi [hageja] oli [É. ] Cressoni kabineti ülem, ei viita üksi avaldus sõnaselgelt või kaudselt talle; üksi tõend nagu memo või allkiri ei võimalda tuvastada tema osalemist; ta esitab ise tõendeid selle kohta, et lähetuskorraldused olid võltsitud, ning märgib, et teine süüdistatu (Berthelot) tuli teisipäeval Brüsselisse koos É. Cressoniga viimase autos, et sõita neljapäeval Châtellerault’sse (Prantsusmaa), samas kui need kuupäevad vastavad täpselt vastupidises suunas toimuvate lähetuste kuupäevadele [...]”.

70      Prokuröri süüdistuskokkuvõttes jõuti järeldusele, et hageja vastu ei ole mingeid tõendeid võltsimise ja kelmuse süüdistuses.

71      Komisjoni Brüsseli meditsiinitalituse juhataja teavitas 25. mail 2004 hagejat sellest, et võttes arvesse haiguse tõttu puudutud päevade arvu, kavatseb ta ametisse nimetavalt ametiisikult paluda töövõimetuse tuvastamise menetluse algatamist tema suhtes, ning küsis, kas tal on selle kohta vastuväiteid.

72      Hageja vastas 23. juuni 2004. aasta kirjas, et ta ei ole sellise menetluse algatamise vastu tingimusel, et see põhineb ainult personalieeskirjade artikli 78 viiendal lõigul, mis käsitleb nimelt juhtu, kui töövõimetus on tekkinud kutsehaiguse tõttu.

73      Brüsseli meditsiinitalituse juhataja vastas 29. juunil 2004 hagejale, et ta võttis hageja 23. juuni 2004. aasta kirja teatavaks. Ta märkis samuti, et hageja tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et ei ole võimalik eeldada, millised on töövõimetuskomitee järeldused ja seda eriti tööst tingitud töövõimetust puudutavas osas, vaid et töövõimetuskomitee peab seda teemat alles arutama.

74      Pärast seda, kui Belgia kriminaalkohus otsustas 30. juunil 2004 hageja ja teiste süüdistatute kasuks, et puudub vajadus otsuse tegemiseks (vt eespool punkt 54), saatis komisjon 13. juulil 2004 kirja, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„Nagu te teate, peatati teie distsiplinaarmenetlus seni, kuni É. Cressoni asjas on [komisjon täies koosseisus] otsuse teinud.

[…]

Niipea kui [Belgia kriminaalkohtu määrust] ei saa enam edasi kaevata ning niipea kui õigustalitus on seda otsust analüüsinud, edastatakse kõik É. Cressoni puudutavad küsimused otsuse tegemiseks [komisjonile täiskoosseisus]. Kohe pärast seda vaadatakse teised toimikud, sh teie oma, uuesti läbi vastavalt tehtud otsusele ning esitatakse uuesti ametisse nimetavale ametiisikule.”

75      Ametisse nimetava ametiisiku 20. juuli 2004. aasta otsusega, mis jõustus kohe, viidi hageja üle teadusuuringute peadirektoraadi peadirektori juures vastloodud ametikohale majandusküsimuste vanemnõunikuna (edaspidi „üleviimise otsus”). Selle otsuse esimeses lõigus viidatakse kõrgemate ametnike liikuvuse poliitika elluviimisele ning teenistuse huvidele.

76      Hageja saatis 14. oktoobril 2004 ametisse nimetavale ametiisikule kaebuse üleviimise otsuse vaidlustamiseks. Ametisse nimetav ametiisik jättis selle kaebuse rahuldamata 15. märtsi 2005. aasta otsusega. Hageja viimati nimetatud otsuse peale hagi ei esitanud.

77      Hageja esitas 22. oktoobril 2004 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel nõude tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamiseks. Oma nõude põhjenduseks tõi ta eelkõige Belgia kriminaalkohtu otsuse, et puudub vajadus otsuse tegemiseks.

78      Hageja esitas 25. oktoobril 2004 komisjonile uue „tööõnnetuse ja/või kutsehaiguse teate”, milles ta väitis, tema depressioon tulenes komisjoni poolt tema suhtes võetud meetmetest, mis annavad tunnistust tahtest teda kahjustada ning teda psühholoogiliselt ahistada.

79      Töövõimetuskomitee esitas oma järeldused 29. oktoobril 2004. Nendes märgiti, et hageja on püsivalt täielikult töövõimetu, mis tähendab, et ta oli võimetu täitma oma ametikohuseid oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal. Nendes järeldustes täpsustati samuti, et töövõimetuskomitee ei võtnud vastu otsust töövõimetuse võimaliku seotuse kohta hageja kutsetegevusega „kuni sellega tegelevate asutuste asjakohaste andmete kättesaadavaks muutumiseni”.

80      Ametisse nimetava ametiisiku 8. novembri 2004. aasta otsusega, mis jõustus 30. novembril 2004, saadeti hageja personalieeskirjade artikli 53 alusel pensionile ning talle määrati invaliidsustoetus vastavalt personalieeskirjade artikli 78 kolmandale lõigule.

81      Komisjon kinnitas hageja 25. oktoobri 2004. aasta kirja kättesaamist 25. novembril 2004, ning ta märkis, et personalieeskirjade artikli 73 alusel 2003. aasta juulis algatatud menetlus on lõpetamisel. Komisjon teavitas hagejat samuti sellest, et kuna ta väitis, et teda on psühholoogiliselt ahistatud, siis tuleb nõue, et tema haigus tunnistataks kutsehaiguseks, edastada IDOC‑ile, kellel on ainukesena pädevus koos OLAF‑iga viia läbi haldusjuurdlusi.

82      Hageja saatis 24. detsembril 2004 komisjonile kirja nõudega vaadata uuesti läbi komisjoni otsus, et juurdluse viib läbi IDOC. Oma nõude põhjenduseks toob ta esiteks välja asjaolu, et selline juurdlus ainult pikendaks veelgi enam menetlust, mis kestab juba peaaegu kaks aastat ning teiseks selle, et nimetatud amet ei ole erapooletu. Selles kirjas palub hageja samuti komisjonil täpsustada esiteks seda, kas sellise otsuse peale saaks esitada kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses ning teiseks, kas komisjon on täielikult välistanud võimaluse, et temaga juhtus tööõnnetus.

83      Komisjon vastas 4. veebruaril 2005 hagejale, et hagi ei saa esitada otsuse peale edastada hageja toimik IDOC‑ile ning kriitikaga selle ameti erapoolikuse kohta ei saa nõustuda. Komisjon märkis samuti, et ta ei ole õnnetusjuhtumist teatanud, sest 25. juuli 2003. aasta teates viitas ta sõnaselgelt endiste kindlustuseeskirjade artiklile 17 (kutsehaigusest teatamise kohta), mitte nimetatud eeskirjade artiklile 16 (õnnetusjuhtumist teatamise kohta).

84      Ametisse nimetava ametiisiku 28. veebruari 2005. aasta otsusega jäeti hageja 22. oktoobri 2004. aasta nõue tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta rahuldamata. Seda otsust põhjendati sellega, et distsiplinaarmenetlus ja kriminaalmenetlus olid teineteisest eraldiseisvad ning seega asjaolu, et Belgia kriminaalmenetluses jõuti otsusele, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, ei tähenda seda, et distsiplinaarmenetlus tuleb lõpetada. Ta märkis muu hulgas, et hagejat puudutav distsiplinaarmenetlus peab jääma peatatuks, kuna see oli seotud Euroopa Kohtusse 7. oktoobril 2004 É. Cressoni vastu esitatud hagiga. Hagejat puudutava distsiplinaarmenetluse peatatuks jätmist põhjendati järgmiselt:

„[I]gasugune sisuline otsus teie asjas, olgu tegemist siis juhtumi võimaliku lõpetamise või võimaliku menetlemisega, ei ole Euroopa Kohtus É. Cressoni osas toimuva menetluse suhtes neutraalne ning seda saaks seega pidada ebakohase mõjutamise katseks.

Kuigi on arvestatud asjaoluga, et [É. Cressoni suhtes Euroopa Kohtus pooleliolev menetlus] ei ole kriminaalmenetluses, tuleb siiski kohaldada kohtupraktikat, mis käsitleb distsiplinaarmenetluse peatamist kriminaalmenetluse algatamise korral, personalieeskirjade IX lisa artikkel 25 ([...] personalieeskirjade artikli 88 [viies lõik] [kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis]). [Esimese astme kohus] on sellega seoses tõdenud, et nimetatud artikli eesmärk on „mitte nõrgendada asjaomase ametniku olukorda kriminaalmenetlustes, mis algatati tema suhtes, võrreldes olukorraga, milles ta oleks võinud olla, kui haldusvõim ei oleks sellist otsust teinud […]” (19. [märtsi] 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑74/96: Tzoanos vs. komisjon, EKL AT 1998, lk [I‑A‑129 ja ]II‑343 […]).”

85      Hageja esitas 24. märtsi 2005. aasta kirjaga kolmandat korda „õnnetusjuhtumi/kutsehaiguse teate”.

86      Komisjon teavitas 12. mai 2005. aasta kirjaga hagejat sellest, et tema uus teade, mis sisuliselt jäi samaks, lisatakse lihtsalt tema toimikusse. Selle kirjaga anti muu hulgas hagejale teada, et IDOC edastas 16. märtsil 2005 individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) kindlustuste ja kutsehaiguse osakonnale oma „panuse”, mis võimaldas lõpetada endiste kindlustuseeskirjade artikli 17 alusel algatatud uurimismenetluse (edaspidi „IDOC‑i panus”).

87      Hageja taotles 19. mai 2005. aasta kirjaga, et talle see panus edastataks.

88      Hageja esitas 20. mail 2005 kaebuse otsuse peale, millega pärast tema nõude esitamist keelduti distsiplinaarmenetluse lõpetamisest.

89      PMO kindlustuste ja kutsehaiguse osakonna juhataja keeldus 9. juuni 2005. aasta kirjaga edastamast hagejale koopiat sellest panusest, mida IDOC tegi endiste kindlustuseeskirjade artikli 17 alusel algatatud uurimisse. Keeldumist „kuni hilisema otsuse tegemiseni” õigustatakse kahe põhjusega. Esiteks on nimetatud panus ettevalmistav akt, mille institutsiooni nimetatud arst peab saama esitada ilma, et ta peaks kartma, et selle avaldamine otsustab ette ära selles aruandes tehtud järeldused, mille ta peab koostama. Teiseks kohaldatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandit, mis võimaldab institutsioonidel keelduda dokumentidele juurdepääsu lubamisest, kui selle avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki.

90      Hageja esitas 29. juuni 2005. aasta kirjaga ametisse nimetavale ametiisikule 4. juuli 2005. aasta kuupäevaga nõude hüvitada kahju, mis talle tekitati erinevate vigadega, mille tegemist ta komisjonile ette heidab.

91      Tema 20. mai 2005. aasta kaebus jäeti ametisse nimetava ametiisiku 26. septembri 2005. aasta otsusega rahuldamata.

92      Ametisse nimetav ametiisik jättis 10. novembri 2005. aasta otsusega 29. juuni 2005. aasta nõude rahuldamata. 23. jaanuaril 2006 esitas hageja 19. jaanuari 2006. aasta kuupäevaga kaebuse viimati nimetatud otsuse peale. See kaebus jäeti vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 teisele lõigule.

93      Pärast seda, kui tehti 26. septembri 2005. aasta otsus, millega jäeti hageja 20. mai 2005. aasta kaebus rahuldamata (vt eespool punktid 88 ja 91), esitas hageja 16. detsembril 2005 hagi, mis registreeriti numbri all F‑124/05.

94      Kohtuotsus komisjon vs. Cresson kuulutati välja 11. juulil 2006.

95      Pärast seda, kui hageja 19. jaanuari 2006. aasta kaebus jäeti vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata (vt eespool punkt 92), esitas hageja 10. augustil 2006 hagi, mis registreeriti numbri F‑96/06 all.

96      Komisjoni asepresident S. Kallas teavitas 16. oktoobril 2006 hagejat sellest, et pärast kohtuotsuse komisjon vs. Cresson tähelepanelikku uurimist otsustas ta teda puudutava distsiplinaarmenetluse lõpetada.

97      Komisjon teavitas 16. märtsil 2007 hagejat otsuse projektist, millega keeldutakse hageja haigust kutsehaiguseks tunnistamast nende järelduste põhjal, mille tegi institutsiooni määratud arst.

98      Hageja taotles 3. mail 2007 kindlustuseeskirjade artiklis 22 ette nähtud arstliku komisjoni moodustamist.

99      Arstlik komisjon esitas aruande 5. detsembril 2007 ning selles tunnistas ta ühehäälselt hageja haiguse kutsehaiguseks. Arstliku komisjoni aruande järeldused olid sõnastatud järgmiselt:

„1.      Pärast oma kutsetegevuse raames [7. aprillil] 2003 tekkinud psühholoogilist šokki oli [hageja] ajutiselt täielikult töövõimetu alates 10. aprillist 2003 kuni vähemalt 31. augustini 2003.

2.      Seejärel püüdis [hageja] tööle lühiajaliselt naasta, kuid edutult, millest tuleneb uuesti ajutine täielik töövõimetus, mis on ilmselgelt seotud esialgse patoloogilise arenguga.

3.      Käesoleva meditsiinilise ekspertiisi lõpetamisel oli [hageja] ikka ajutiselt täielikult töövõimetu ning tema olukord ei olnud stabiliseerunud.

4.      [Hageja] peab uuesti läbi vaatama ligikaudu kaheaastase tähtaja jooksul seda taotlenud poole nõudel.

[...]”.

100    Arstliku komisjoni aruande „arutelu” osas oli märgitud järgmist:

„Neil asjaoludel leiab [a]rstlik [k]omisjon ühehäälselt, et [hageja] psühholoogiline seisund on ikka ebastabiilne ning käesoleval hetkel ei ole tema seisund seega kontrollitav.

Võttes neid erinevaid aspekte arvesse, leiab [a]rstlik [k]omisjon ühehäälselt, et [hageja] tunnistamine töövõimetuks rohkem kui 66% ulatuses alates [18. märtsist] 2003 on õigustatud.”

101    PMO õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguskindlustuse osakonna juhataja saatis 28. märtsil 2008 hagejale kirja, milles ta märkis, et arvestades arstliku komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruannet, saab ta tunnistada asjaomase isiku põetud haiguse kutsehaiguseks. Sellele kirjale oli lisatud arstliku komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruanne.

102    Hageja saatis 8. aprillil 2008 PMO õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguskindlustuse osakonna juhatajale kirja, milles ta nõudis viivitamata personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti b alusel otsuse tegemist.

103    PMO õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguskindlustuse osakonna juhataja vastas 28. aprillil 2008 hagejale, et osas, milles arstliku komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruandes märgiti, et hageja seisund ei ole veel „kontrollitav” ning et ta tuleb uuesti läbi vaadata ligikaudu kaheaastase tähtaja jooksul, on võimatu selles etapis personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti b kohaldades otsust teha.

104    Töövõimetuskomitee tuli uuesti kokku 9. juunil 2008 ning – arvestades arstliku komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruannet – jõudis järeldusele, et hageja töövõimetus tekkis kutsehaiguse tõttu.

105    Ametisse nimetava ametiisiku 16. juuni 2008. aasta otsusega, millega tunnistati kehtetuks ja asendati 8. novembri 2004. aasta otsus, ning võttes arvesse töövõimetuskomitee 9. juuni 2008. aasta järeldusi, määrati hagejale invaliidsustoetus vastavalt personalieeskirjade artikli 78 viiendale lõigule alates asjaomase isiku invaliidsuspensionile saatmisest, st 30. novembrist 2004.

106    Hageja esitas Avaliku Teenistuse Kohtusse 18. veebruaril 2009 kolmanda hagi, mis registreeriti numbri all F‑12/09: A vs. komisjon ning milles ta taotleb eelkõige esiteks komisjoni 28. aprilli 2008. aasta otsuse tühistamist, millega keelduti personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti b alusel otsuse tegemisest ning teiseks kahju hüvitamist, mis talle tekitati kõikide vigadega, mis komisjon tegi haiguse kutsehaiguseks tunnistamise menetluse läbiviimisel.

 Menetlus

I –  Kohtuasjas F‑124/05 enne liitmist kohtuasjaga F‑96/06

107    Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 12. aprillil 2006 saabunud eraldi dokumendiga esitas komisjon hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida kohaldatakse nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 4 kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtu suhtes mutatis mutandis kuni viimase oma kodukorra jõustumiseni, artikli 114 lõikele 1.

108    Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 12. mail 2006 faksi teel saabunud dokumendiga (originaal saabus 18. mail 2006) esitas hageja vastuvõetamatuse vastuväite kohta märkused.

109    Avaliku Teenistuse Kohus liitis 29. juuni 2006. aasta kohtumäärusega vastuvõetamatuse vastuväite põhikohtuasjaga vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 4 esimesele lõigule.

110    Hagejat puudutava distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse järgselt esitas komisjon Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 18. oktoobril 2006 faksi teel saabunud eraldi dokumendiga (originaal saabus 19. oktoobril 2006) taotluse otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel.

111    Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 2. novembril 2006 faksi teel saabunud dokumendiga (originaal saabus 6. novembril 2006) esitas hageja märkused otsuse tegemise vajaduse äralangemise taotluse kohta.

112    Avaliku Teenistuse Kohus liitis 22. novembri 2006. aasta määrusega otsuse tegemise vajaduse äralangemise taotluse põhikohtuasjaga vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 4 esimesele lõigule.

113    Komisjon esitas kostja vastuse 8. jaanuaril 2007 faksi teel (originaal saabus 11. jaanuaril 2007).

114    Avaliku Teenistuse Kohus peatas 27. märtsi 2007. aasta määrusega poolte ühisel taotlusel menetluse senikaua, kui hageja poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus on lõppenud või hiljemalt kuni 30. juunini 2007 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 77 punkti c alusel. Samal alusel peatati poolte ühisel taotlusel 24. juuli 2007. aasta ja 26. oktoobri 2007. aasta määrustega menetlus uuesti senikaua, kui hageja poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus on lõppenud või hiljemalt vastavalt kuni 31. oktoobrini 2007 ja 1. märtsini 2008.

115    Menetlust korraldavate meetmete raames kutsus Avaliku Teenistuse Kohus pooli üles vastama kirjalikele küsimustele ja esitama teatud dokumente. See nõue täideti ettenähtud tähtajaks.

116    Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 9. juulil 2008 suunata asja täiskogule.

II –  Kohtuasjas F‑96/06 enne liitmist kohtuasjaga F‑124/05

117    Komisjoni kostja vastus saabus 20. novembril 2006 faksi teel (originaal saabus 22. novembril 2006).

118    Avaliku Teenistuse Kohus peatas 27. märtsi 2007. aasta määrusega poolte ühisel taotlusel menetluse senikaua, kui hageja poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus on lõppenud või hiljemalt kuni 30. juunini 2007 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 77 punkti c alusel. Samal alusel peatati poolte ühisel taotlusel 24. juuli 2007. aasta ja 26. oktoobri 2007. aasta määrustega menetlus uuesti senikaua, kui hageja poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus on lõppenud või hiljemalt vastavalt kuni 31. oktoobrini 2007 ja 1. märtsini 2008.

119    Menetlust korraldavate meetmete raames kutsus Avaliku Teenistuse Kohus pooli üles vastama kirjalikele küsimustele ja esitama teatud dokumente. Pooled täitsid kohtu nõude ettenähtud tähtajaks.

120    Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 9. juulil 2008 suunata asja täiskogule.

III –  Liidetud kohtuasjades F‑124/05 ja F‑96/06

121    Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 22. jaanuari 2009. aasta määrusega liideti kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06 suulise menetluse ja lõpliku kohtulahendi huvides vastavalt kodukorra artiklile 46.

122    Menetlust korraldavate meetmete raames kutsus Avaliku Teenistuse Kohus pooli üles vastama kirjalikele küsimustele ja esitama teatud dokumente. See nõue täideti ettenähtud tähtajaks.

 Poolte nõuded

I –  Kohtuasjas F‑124/05

123    Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsus;

–        tühistada komisjoni 26. septembri 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 20. mai 2005. aasta kaebus;

–        kinnitada, et hageja 22. oktoobri 2004. aasta nõue on vastuvõetav ja põhjendatud;

–        tunnistada komisjon vastutavaks vigade eest, mis ta tegi, kui ta võttis vastu distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsuse ning 26. septembri 2005. aasta otsuse;

–        mõista komisjonilt tema ja tema perekonna kasuks välja 3 163 602 euro suurune summa;

–        määrata, et 3. mai 1994. aasta Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 17 lõike 4 alusel jäetakse hageja nimi käesoleva kohtuasjaga seotud kõikidest avaldatavatest dokumentidest välja;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

124    Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tõdeda, et puudub vajadus otsuse tegemiseks;

–        teise võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena tunnistada hagi põhjendamatuks;

–        määrata kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale õigusele; teise võimalusena otsustada kohtukulude kandmine otsusega, mis tehakse hagi suhtes, mis on registreeritud numbri all F‑96/06.

II –  Kohtuasjas F‑96/06

125    Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada komisjon tehtud vigade eest vastutavaks;

–        mõista komisjonilt tema ja tema perekonna kasuks välja 3 163 602 euro suurune summa;

–        määrata, et 3. mai 1994. aasta Esimese Astme Kohtu kohtusekretäri ametijuhendi artikli 17 lõike 4 alusel jäetakse hageja nimi käesoleva kohtuasjaga seotud kõikidest avaldatavatest dokumentidest välja;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

126    Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi osaliselt vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja vastavalt kehtivale õigusele.

 Õiguslik käsitlus

I –  Hagi F‑124/05

127    Kõigepealt peab analüüsima komisjoni esitatud taotlust otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta.

A –  Poolte argumendid

128    Komisjon tugineb oma taotluses otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta kahele argumendile. Esiteks kadus hagejal huvi taotleda distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsuse tühistamist, kuna ametisse nimetav ametiisik tegi 16. oktoobril 2006 otsuse, millega pärast kohtuotsust komisjon vs. Cresson nimetatud menetlus lõpetati. Teiseks on hagis F‑124/05 esitatud kahju hüvitamise nõuded sisuliselt samad, mis on esitatud hagis F‑96/06.

129    Hageja täpsustab, et ta ei vaidlusta seda, et distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsuse tühistamise nõudel puudub ese. Seevastu ta leiab, et tema kahju hüvitamise nõue on igati asjakohane. Ta märgib, et kuna hagi F‑124/05 esitati hagist F‑96/06 hiljem, peab Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt tegema otsuse esimese hagi kohta ning seejärel arvestama oma otsusega teise hagi puhul.

B –  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

130    Hageja 22. oktoobri 2004. aasta nõude ese on teda puudutava distsiplinaarmenetluse lõpetamine. Ametisse nimetava ametiisiku 16. oktoobri 2006. aasta otsusega see menetlus lõpetati. Viimati nimetatud otsusega saavutas hageja soovitud tulemuse.

131    Pealegi tunnistab hageja ise, et tühistamisnõuetel puudub ese pärast seda, kui komisjon tegi tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuse. Seda tunnistust võib mõista kui nimetatud nõuetest loobumist.

132    Eeltoodust tuleneb, et puudub vajadus tühistamisnõuete üle otsuse tegemiseks.

133    Seevastu kahju hüvitamise nõuete ese on säilinud.

134    Esiteks tuleb kõigepealt tõdeda, et numbri F‑96/06 all registreeritud hagi kaheksas väide viitab numbri F‑124/05 all registreeritud hagis esitatud kõikidele väidetele ning teiseks, numbri F‑96/06 all registreeritud hagi nõuded on numbri F‑124/05 all registreeritud hagis esitatud kahju hüvitamise nõuetega samad.

135    Seejärel tuleb meenutada, et kui hagil on varem esitatud teise hagiga võrreldes samad pooled, sama ese ja see sisaldab samu väiteid, tuleb see vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 17. mai 1973. aasta otsus liidetud kohtuasjades 58/72 ja 75/72: Perinciolo vs. nõukogu, EKL 1973, lk 511, punktid 3–5; 19. septembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon, EKL 1985, lk 2831, punkt 9, ja 22. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 358/85 ja 51/86: Prantsusmaa vs. parlament, EKL 1988, lk 4821, punkt 12; Avaliku Teenistuse Kohtu 19. septembri 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑22/06: Vienne jt vs. parlament, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑101 ja II‑A‑1‑377, punkt 12) jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

136    Hoolimata siiski asjaolust, et hagi F‑124/05 registreeriti hagist F‑96/06 varem, ning võttes arvesse kohtuasjade F‑124/05 ja F‑96/06 liitmist suulise menetluse ja lõpliku kohtulahendi huvides, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et korrakohase õigusemõistmise huvides on kohasem analüüsida hageja esitatud kahju hüvitamise nõudeid mitte numbri all F‑124/05 registreeritud hagi raames, vaid numbri all F‑96/06 registreeritud hagi raames.

137    Seetõttu tuleb komisjoni poolt esitatud taotlus otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta täielikult rahuldada.

II –  Hagi F‑96/06

A –  Vastuvõetavus

1.     Poolte argumendid

138    Kohtuistungil väitis komisjon, et kahju hüvitamise hagi on enneaegne ning seega vastuvõetamatu hageja alustatud menetluse tõttu, mille eesmärk on tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamine. Komisjon tugineb Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsusele kohtuasjas T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punktid 94 ja 95), milles asuti seisukohale, et ametniku selline nõue, millega taotletakse kutsehaigusest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamist, on enneaegne, kuna selles etapis, milles hagi esitati, ei olnud võimalik hinnata, milline oleks personalieeskirjade kohane sobival viisil hüvitamine, mida asjaomane isik võiks nõuda. Komisjon rõhutab käesolevas asjas, et arstliku komisjoni aruanne näitas, et hageja töövõimetuse määra ei ole võimalik kindlaks teha, kui tema tervislik seisund ei ole stabiliseerunud ning et hageja juhtum tuleb uuesti läbi vaadata ligikaudu kahe aasta pärast. Komisjoni arvates ei ole enne selle uuesti läbivaatamiste tulemuste teadasaamist võimalik kindel olla, millise summa võiks hageja saada personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 alusel. See teave on Avaliku Teenistuse Kohtule siiski hädavajalik selleks, et teha kindlaks, kas hüvitis, mille hageja selle sätte alusel sai, on kahju hüvitamiseks piisav.

139    Hageja väidab vastu, et selleks, et ametisse nimetav ametiisik saaks teha oma otsuse personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 alusel, ei ole vaja, et arstlik komisjon teeks kindlaks töövõimetuse määra. Uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõige 2 sätestab, et kui kindlustatud isikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv töövõimetus, on füüsiline või psüühiline puue 100% ja talle makstakse personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summa. Töövõimetuskomitee tõdes 29. oktoobril 2004, et hageja on muutunud püsivalt täielikult töövõimetuks.

140    Lisaks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus asus 10. detsembri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑57/99: Nardone vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑83 ja II‑A‑2‑505) seisukohale, et süstemaatiliselt ei kohaldata eespool viidatud kohtuotsusega Latino vs. komisjon kehtestatud reeglit, mille kohaselt ametialase eksimuse eest võimalik kahjuhüvitis on ainult täiendus personalieeskirjade korrale ning see saadakse ainult siis, kui personalieeskirjade alusel saadud summad tunnistatakse ebapiisavaks. Ta leiab, et tema asjas peaks kohaldama eespool viidatud kohtuotsuses Nardone vs. komisjon kehtestatud reeglit, kuna personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse õigustamatu pikendamine säilitab ebakindla olukorra, milles ta on olnud aastaid ning takistab tema tervisliku seisundi stabiliseerumist. Komisjon keeldub siiski kahju hüvitamast seni, kuni tema tervislik seisund ei ole stabiliseerunud. Hageja leiab, et komisjon sulges ta nii „nõiaringi”, „allakäigutreppi”, millele võib ainult Avaliku Teenistuse Kohus lõpu teha, kohustades institutsiooni kohe kahju hüvitama.

141    Komisjon vastab sellele argumendile, et käesolevas asjas ei esine eespool viidatud kohtuotsuse Nardone vs. komisjon tegemiseni viinud erandlikke asjaolusid.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

142    Sissejuhatuseks märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et komisjon ei ole kohtuasjas F‑96/06 esitatud kostja vastuses toonud välja, et hagi on enneaegsuse tõttu vastuvõetamatu, vaid esitas selle argumendi esimest korda kostja vastuses kohtuasjas F‑124/05, täpsustades, et see argument kehtib samuti hagi F‑96/06 kohta, seejärel 25. veebruari 2008. aasta kirjas, mille ta esitas Avaliku Teenistuse Kohtu poolt kahe kohtuaja suhtes otsustatud menetlust korraldava meetme vastuseks, ning lõpuks kahe kohtuasja ühisel kohtuistungil.

143    Siiski ei takista asjaolu, et komisjon ei ole seda vastuvõetamatuse väidet esitanud kohtuasjas F‑96/06 esitatud kostja vastuses, Avaliku Teenistuse Kohtul seda analüüsimast, arvestades seda, et personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagide vastuvõetavuse tingimused on avaliku huvist tulenevad (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑90/07 P ja T‑99/07 P: Belgia ja komisjon vs. Genette, EKL 2008, lk II‑3859, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi käesolevas asjas on oluline võtta arvesse kahe kohtuasja liitmist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. märtsi 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 26/79 ja 86/79: Forges de Thy-Marcinelle ja Monceau vs. komisjon, EKL 1980, lk 1083, punkt 4) ning asjaolu, et pooled said seda küsimust võistlevas menetluses arutada kahe kohtuasja ühisel kohtuistungil.

144    Käesolevas asjas ei ole hageja poolt välja toodud kogu kahju seotud tema tervise kahjustamisega ning seda ei saa seega a priori lugeda selliseks, mida saab tervikuna hüvitada tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise menetluses. Teatud hageja poolt tõstatatud väited puudutavad olukordi, mis võivad tekitada ametnikule mittevaralise kahju isegi siis, kui ta ei ole kutsehaigestunud.

145    Eriti võisid mitmed hageja poolt välja toodud kaitseõiguste rikkumised tekitada talle mittevaralist kahju, mis on eraldiseisev tervise kahjustamisest, ning mida ei saa seega hüvitada personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud summaga.

146    Hageja nõuab samuti just mittevaralise kahju hüvitamist, mis talle tekitati tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ülemäära pika kestuse tõttu.

147    Sellega seoses tuleb tõdeda, et distsiplinaarmenetlus paneb ametniku ebakindlasse olukorda tema kutsealase tuleviku osas, tekitades talle tingimata teatud stressi ja muret. Kui see ebakindlus kestab ülemäära pikka aega, muutub stress ja mure intensiivsemaks, kui on põhjendatud. Nii peab distsiplinaarmenetluse ülemäära pikka kestust lugema selliseks, mis tekitab eelduse, et asjaomasele isikule on tekitatud mittevaralist kahju.

148    Kui isik on ülemäära pikalt kestvas väga ebakindlas olukorras, on selge, et isikud reageerivad erinevalt näiteks vastavalt sellele, kui psühholoogiliselt nõrgad nad on. Distsiplinaarmenetluse ebamõistliku kestuse tagajärjed võivad seisneda psüühilistes kannatustes või eriti rasketel juhtudel selles, et tekib psüühiline haigus või eelnevalt olemasolev psüühiline haigus süveneb.

149    Mis puudutab eriti just mittevaralist kahju, mis võib olla tekitatud ülemäära pika distsiplinaarmenetlusega, peab esiteks eristama mittevaralist kahju, mis on tekitatud ametnikule või töötajatele sõltumata võimalikust haigusest ning teiseks kahju, mis on tekitatud võimaliku psüühilise haiguse – või sellise haiguse süvenemise tõttu – mis tekkis nimetatud menetluse ülemäärase pikkuse tõttu (vt analoogia alusel Avaliku Teenistuse Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑23/05: Giraudy vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑121 ja II‑A‑1‑657, punktid 197–202).

150    Seega kahju hüvitamise nõue esimest tüüpi kahju hüvitamiseks on vastuvõetav hoolimata sellest, millises seisus on ametniku poolt muu hulgas personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus.

151    Seevastu kohtupraktika kohaselt on hageja kahju hüvitamise nõue sellise varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis talle tekitati kutsehaigusega, üldreeglina vastuvõetav alles siis, kui on lõpetatud personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus.

152    Sellega seoses peab meenutama, et personalieeskirjade artikli 73 rakendamiseks kehtestatud kord näeb seega tööõnnetuse või kutsehaiguse korral ette kindlasummalise hüvitise, ilma et asjaomasel isikul oleks tarvis üldse tõendada, et institutsioon tegi mingi vea. Lisaks nähtub kohtupraktikast, et täiendavat hüvitist on ametnikul õigus taotleda ainult siis, kui ilmneb, et personalieeskirjadega kehtestatud kord ei võimalda kantud kahju sobival viisil hüvitada (Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon, EKL 1986, lk 2801, punkt 13; 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 71, ja eespool viidatud kohtuotsus Latino vs. komisjon, punkt 94).

153    Seetõttu hagiavaldust, millega ametnik taotleb sellise kahju hüvitamist, mida ta väidab olevat tekkinud kutsehaiguse tõttu, ja mis on esitatud enne personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse lõppemist, loetakse enneaegseks, kui hagi esitamise etapis ei ole veel võimalik hinnata seda, kas personalieeskirjade järgne hüvitis, millele ametnikul oleks õigus, on asjakohane (eespool viidatud kohtuotsus Latino vs. komisjon, punktid 94 ja 95).

154    Hiljutises kohtuotsuses leidis Esimese Astme Kohus, et sellest, et arstlik menetlus ei ole lõppenud, ei saa süstemaatiliselt tuletada sellise nõude enneaegsust, millega taotletakse väidetavalt institutsiooni poolt toime pandud ametialasest eksimusest tuleneva kahju hüvitamist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punkt 56). Selles kohtuotsuses täpsustatakse, et kuigi harilikult saab ametnik kiiremini ja väiksemate kuludega tõendada, et tal on õigus kindlasummalisele hüvitisele personalieeskirjade artikli 73 alusel, kui seda, et on täidetud vajalikud tingimused ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks, ei ole see alati nii (eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punkt 56). Esimese Astme Kohus seab eespool viidatud kohtuotsuses Latino vs. komisjon üldkohaldatavate õigusnormide alusel esitatud kahju hüvitamise nõude vastuvõetavuse eelduseks, et personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud kahju hüvitamise vahendid oleks ammendatud, kuna ta arvestab menetlusökonoomia põhimõtet, mis nõuab igas konkreetses asjas erinevate tegurite tasakaalustamist (eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punkt 56).

155    Sellega seoses võib täpsustada, et mis puudutab sellise kahju kindlakstegemist ja hindamist, mis tuleneb kutsehaigusest, siis personalieeskirjade artikli 73 rakendamiseks ette nähtud menetlust tuleb pidada erinormiks võrreldes lepinguvälise õiguse üldnormidega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon, punktid 193–196).

156    Enamikul juhtudel on teenistustingimuste ning väidetava kahju vahelise seose ning selle kahju hindamise jaoks vaja meditsiinilist ekspertiisi, nii et Euroopa kohtu poolt põhjusliku seose ning nimetatud kahju kindlakstegemine enne personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse lõppemist ei oleks mõttekas ja oleks isegi võimatu.

157    Nii on see käesolevas asjas ning eespool viidatud kohtuotsuses Nardone vs. komisjon leitud lahendust ei kohaldata.

158    Selle lahenduse tingis menetlusökonoomia „[seda] kohtuasja iseloomustavatel erandlikel asjaoludel” (eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punkt 57). Selles kohtuasjas ei olnud vaja meditsiinilist ekspertiisi selleks, et hinnata A. Nardone’ile tekitatud mittevaralist kahju, mis tulenes tolmuses ja mittesanitaarses keskkonnas töötamisest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punktid 98–123).

159    Seevastu käesolevas asjas on meditsiiniline ekspertiis vaja teha selleks, et teha kindlaks sellise füüsilise ja psüühilise kahju ulatus, mis võib tuleneda hageja töötingimustest.

160    Lisaks näib, et hageja poolt personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus varsti lõpetatakse, nagu märkis komisjon kohtuistungil. Arstliku komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruanne märgib, et hageja peab uuesti läbi vaatama ligikaudu kaheaastase tähtaja jooksul seda taotlenud poole nõudel.

161    Pealegi tuleb meenutada, et kindlustuseeskirjade artikli 19 lõike 3 teine lõik näeb ette, et kui pärast ravi lõppemist ei ole võimalik invaliidsuse astet veel lõplikult määrata, peab arstliku komisjoni aruandes täpsustama tähtaja kindlustatud isiku juhtumi ülevaatamiseks. Seda sätet tuleb tingimata kitsendavalt tõlgendada. Kui arstlikul komisjonil oleks võimalik mitmel korral edasi lükata kuupäeva, mil kindlustatud isiku juhtum üle vaadatakse, siis teatud kindlustatud isikud ei saaks kunagi oma eluajal personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud summat. Pealegi eiraks selle sätte lai tõlgendamine stabiliseerumise mõistet, nagu see on määratletud kindlustuseeskirjade artikli 19 lõikes 3 ja mille kohaselt õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjed loetakse stabiliseerunuks, kui need püsivad muutumatuna või vähenevad üksnes väga aeglaselt või väga piiratult. Stabiliseerumise mõiste ei välista patsiendi seisundi igasugust muutumist, vaid eeldab stabiliseerumist või väga aeglast muutmist.

162    Eeltoodust tuleneb, et käesolevas asjas nõuab menetlusökonoomia põhimõte personalieeskirja artikli 73 rakendamiseks ette nähtud erimenetluse lõppemist.

163    Seega ilma, et oleks vaja võtta seisukoht hageja kriitika kohta, mis puudutab personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse käiku, sh kriitikat uute kindlustuseeskirjade artikli 11 lõike 2 kohaldamata jätmise kohta, mis on toodud välja käesoleva kohtuotsuse punktis 139, tuleb hageja nõuet osas, milles see puudutab sellise kahju hüvitamist, mis on tema põetud kutsehaiguse tagajärg, lugeda enneaegseks ja seetõttu tuleb see vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata. Seevastu tuleb tunnistada vastuvõetavaks hageja kahju hüvitamise nõue osas, milles see puudutab mittevaralist kahju, mis on eraldiseisev tema põetud haigusest.

B –  Sisulised küsimused

164    Hageja väidab, et komisjon tegi palju vigu, mis annavad tunnistust tema psühholoogilisest ahistamisest. Need erinevad vead on põhjustanud tema põetud depressiooni tekkimise ja üksteisele järgnevad uuesti depressiooni langemised, mis on tema töövõimetuse aluseks. Seetõttu tekkis tal ametniku töötasu ja invaliidsustoetuse vahe tõttu varaline kahju ning ka eriti suur mittevaraline kahju.

165    Sissejuhatuseks tuleb tõdeda, et oma hagiavalduses nõuab hageja eksperdi nimetamist, kelle ülesanne oleks olnud temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju suuruse hindamine. Kohtuistungil hageja seda nõuet enam ei maininud ning esitas tema kahju ajakohastatud hinnangu, märkides kahju summaks 3 163 602 eurot. Seda tuleb analüüsida kui hageja loobumist nõuetest eksperdi nimetamise kohta.

166    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ühenduse vastutus, et ametniku esitatud kahju hüvitamise nõude raames esineksid koos teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja väidetava kahju vahel (Euroopa Kohtu 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot, EKL 2008, lk I‑833, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika; Esimese Astme Kohtu 6. mai 2009. aasta otsus T‑12/08 P: M vs. EMEA, EKL 2009, lk I‑B‑1‑31 ja II‑B‑1‑159, punkt 98).

167    Kõigepealt tuleb uurida, kas komisjon tegi vea, mis tooks kaasa tema vastutuse.

1.     Komisjonile etteheidetud vead

168    Hageja esitab oma kahju hüvitamise hagi põhjendamiseks kaheksa väidet. Ta toob sisuliselt välja järgmist:

–        tema väidetavalt põhjendamatu süüdistamine „Berthelot’ juhtumis” (esimene väide);

–        haldusjuurdluste puhul mitmel juhul tegevusetus ning kaitseõiguste rikkumine (teine väide);

–        OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumine (kolmas väide);

–        tema kohtuliku puutumatuse tühistamine (neljas väide);

–        tema suhtes võetud üleviimise otsuse õigusvastasus (viies väide);

–        tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise menetluses esinevad erinevad õigusvastasused (kuues väide);

–        töövõimetuskomitee 29. oktoobril 2004 antud arvamuse õigusvastasus (seitsmes väide);

–        tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja jätkamise õigusvastasus (kaheksas väide).

a)     Esimene väide, et teda on väidetavalt õigustamatult süüdistatud „Berthelot’ juhtumis”

 Poolte argumendid

169    Esimese väitega heidab hageja ette, et teda on väidetavalt täiesti õigustamatult süüdistatud „Berthelot’ juhtumis”. Pidades teda igasuguste tõendite puudumisel peamiseks kihutajaks „Berthelot’ juhtumis”, „esitades nii raskeid süüdistusi ilma igasuguste tõenditeta tema vastu, varjates Belgia kohtuorganite eest olulisi järeldusi, mis [ta oli teinud], jäädes nende järelduste juurde nii kaua, püüdmata nende kontrollimiseks juurdlust teostada ning isegi algatades tema suhtes distsiplinaarmenetluse”, rikkus komisjon oma hoolitsemis- ja abistamiskohustust, rikkus hea halduse põhimõtet, rikkus asjaomase isiku õiguspärast ootust ja määruse nr 1073/1999 põhjendust 10, mis sätestab õiguse sellele, et OLAF‑i juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele.

170    Ametisse nimetav ametiisik leidis oma 10. novembri 2005. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata hageja nõue, et esimeses väites esitatud argumendid puudutavad distsiplinaarmenetluse sisulisi küsimusi.

171    Vastuseks sellele argumendile täpsustas hageja oma hagiavalduses, et käesolev väide läheb kaugemale kui hagi kaheksas väide, mis käsitleb distsiplinaarmenetluse nõuetevastasust.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

172    Kuna käesolevas väites esitatud argumendid on otseselt seotud kaheksanda väitega, millega hageja kritiseerib tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsust, analüüsitakse neid argumente kaheksanda väite raames.

173    Osas, milles käesolevast väites võib aru saada nii, et sellega heidetakse ette asjaolu, et OLAF‑i ja IDOC‑i juurdlused puudutasid hagejat, tuleb täpsustada, et institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus haldusjuurdluste algatamise ja läbiviimise suhtes, tingimusel et esineb mõistlik kahtlus distsiplinaarrikkumise toimepanemise kohta.

174    Käesolevas asjas oli hageja komisjoni liikme É. Cressoni kabineti ülem ajal, mil leidis aset R. Berthelot’ õigusvastane ümberliigitamine palgaastmestiku osas ning samuti õigusvastane töölevõtmine Teadusuuringute Ühiskeskusesse. Lisaks viitasid teatud ametnike ja töötajate tunnistused hagejale. Eriti Teadusuuringute Ühiskeskuse assistent T väitis, et ta saatis hagejale viimase sõnaselgel nõudel memo selle kohta, kas R. Berthelot ümberliigitamine on teostatav ja kas teda on võimalik tööle võtta Teadusuuringute Ühiskeskusesse külalisteadlasena.

175    Seega oli õiguspärane, et OLAF ja IDOC uurisid oma juurdluste käigus, kas hageja kui kabineti ülem mängis tuvastatud normide rikkumises rolli ning kui see oli nii, siis milline tema roll oli.

176    Võttes arvesse, et „Berthelot’” juhtumi puhul esinevad üksikasjad, mis võivad tekitada mõistliku kahtluse hageja suhtes, siis tuleb väide asjaomase isiku suhtes juurdluste algatamise ja läbiviimise osas jätta rahuldamata.

b)     Teine väide, et haldusjuurdluste puhul on esinenud tegevusetust ning rikuti kaitseõigusi

 Poolte argumendid

177    Teine väide on jaotatud kahte ossa. Väite esimeses osas toob hageja välja erinevad tegevusetuse juhud ning kaitseõiguste rikkumised, mis esinesid haldusjuurdluste läbiviimisel. Väite teises osas kritiseerib ta haldusjuurdlusi läbiviinud asutuste erapooletuse puudumist.

178    Väite esimeses osas esitab hageja järgmised argumendid.

179    Esiteks hageja „võeti luubi alla”, samas kui teisi R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamises ning tema Teadusuuringute Ühiskeskusesse töölevõtmises osalenud isikuid ei süüdistatud.

180    Teiseks ei tekitanud hageja poolt teatud tõendite pakkumine juurdluste läbiviimiste eest vastutavates asutustes vähimatki huvi. Esiteks ei võtnud OLAF vastu kalendermärkmikku, mida hageja tahtis talle anda. Teiseks ei püüdnud komisjon, OLAF ja IDOC kontrollida teadusuuringute peadirektoraadi personali ja halduse direktoraadi direktori L‑i vastust küsimusele, miks Brüsselis Breydeli hoonesse kolme ametniku sisenemist koosolekuks, mis väidetavalt toimus novembris 1996, ei registreeritud sellekohases registris. Kolmandaks ei küsitlenud juurdluse teostajad kunagi M‑i, kes oli vaidlusaluste asjaolude asetleidmise ajal kabinetiülema sekretariaadi juht. Neljandaks ei võetud arvesse erinevate tunnistuste vastukäivust ning varieerumist.

181    Kolmandaks rikuti hageja kaitseõigusi loaga, mis anti RTBF‑i ajakirjanike meeskonnale OLAF‑i ruumidesse tulemiseks ja hagejat süüdistavate konfidentsiaalsete dokumentide filmimiseks, et näidata neid 27. detsembril 2000 suure vaadatavusega saates „Au nom de la loi”.

182    Neljandaks ei lisatud hageja märkusi sisaldavat 18. märtsi 2002. aasta memo haldusjuurdluse 22. veebruari 2002. aasta täiendavale aruandele.

183    Väite teises osas toob hageja eriti välja juurdluse läbiviimise eest vastutava D suhtumise, kes esiteks jättis 27. märtsi 2001. aasta memosse lisamata asjaomase isiku ärakuulamise protokolli ning teiseks esitas É. Cressonile 23. novembril 2001 saadetud kirjas hagejale süükspandavaid asjaolusid nii, nagu need oleksid tuvastatud, ning kolmandaks jättis hageja 18. märtsi 2002. aasta memo lisamata haldusjuurdluse 22. veebruari 2002. aasta täiendavale aruandele.

184    Komisjon meenutab esiteks, et ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa tõlgendada nii, et personalieeskirjade nõuete rikkumise eest karistatud ametnikul on õigus tema vastu võetud meetmest pääsemiseks tugineda asjaolule, et neid nõudeid rikkunud teist ametnikku ei ole karistatud. See põhimõte kehtib seda enam käesolevas asjas, kuna hagejat ei ole karistatud.

185    Teiseks vaidlustab komisjon hageja kinnituse, et hageja esitatud faktilisi asjaolusid ei ole arvesse võetud. Juurdlusaruanded on sõnastatud oletuslikult, mitte kinnitavalt ning nendes on mainitud lahknevused erinevate ametnike avaldustes.

186    Komisjon väidab kolmandaks, et hageja 18. märtsi 2002. aasta memo kordab peamiselt hageja 12. septembri 2001. aasta avalduses, mis on lisatud IDOC‑i juurdlusaruandele, sisalduvaid kinnitusi. Seega aruande projekti, mis hagejale kommenteerimiseks esitati, ei oleks vastavalt sellele memole tulnud muuta, kuna selles sisalduvaid asjaolusid oli juba nimetatud aruande koostamisel arvestatud.

187    Väite teises osas vastab komisjon, et É. Cressonile 23. novembril 2001 saadetud kirjas D mitte ei nõustunud tunnistusega, vaid jutustas selle ümber. Selles memos ei ole seega erapooletust rikutud. Mis puudutab hageja 18. märtsi 2002. aasta memo, siis hageja viitab oma argumentidele, mis ta esitas väite esimese osa raames.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

188    Esiteks, mis puudutab argumenti, et ei süüdistatud teisi isikuid, kes R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamisega ning tema Teadusuuringute Ühiskeskusesse töölevõtmisega olid seotud, siis tuleb meenutada, et institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus haldusjuurdluste algatamise ja läbiviimise suhtes, tingimusel et esineb mõistlik kahtlus distsiplinaarrikkumise toimepanemise kohta (vt eespool punkt 173).

189    Võttes esiteks arvesse seda ulatuslikku kaalutlusõigust ning teiseks selliste üksikasjade olemasolu, mis võivad tekitada mõistliku kahtluse hageja suhtes (vt eespool punkt 176), ei võimalda hageja argument, et teatud ametnike suhtes ei algatatud haldusjuurdlust, tuvastada tegevusetust või kaitseõiguste rikkumist, mis on välja toodud väite esimeses osas.

190    Mis puudutab teiseks hageja argumente, et tema poolt tehtud pakkumised teatud tõendite esitamiseks jäeti juurdlusi läbiviivate ametivõimude poolt arvestamata, siis asjaomane isik ei ole tõendanud, et need ametivõimud jätsid need toimikusse lisamata ning tema esitatud tõendid analüüsimata.

191    Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti, et 18. märtsi 2002. aasta memot ei lisatud IDOC‑i haldusjuurdluse täiendavale aruandele, siis peab märkima, et see memo ei sisaldanud ühtegi uut asjaolu võrreldes nimetatud aruandele lisatud asjaomase isiku tunnistusega. Lisaks ei tähenda ametniku õigus esitada oma seisukoht teda puudutavate faktiliste asjaolude kohta seda, et juurdluse läbiviijatel on kohustus muuta aruande järeldusi vastavalt ärakuulatud ametniku nõuetele.

192    Lõpuks ja neljandaks tuleb tagasi lükata hageja väited, et juurdlust läbiviivad ametivõimud ei olnud erapooletud. Esiteks ei anna asjaolu, et oma 27. märtsi 2001. aasta memole ei lisanud juurdluse eest vastutav D hageja ärakuulamise protokolli, tunnistust erapoolikusest, kuna nimetatud protokoll oli lisatud IDOC‑i lõpparuandele. Teiseks, nagu väidab õigesti komisjon, on vale väita, et oma 23. novembri 2001. aasta kirjas, mis oli adresseeritud É. Cressonile, esitas D hagejale süükspandavaid tõendeid tuvastatuna, sest tegelikult piirdus D selles kirjas komisjoni endiselt liikmelt selgituste küsimisega seoses eelkõige Teadusuuringute Ühiskeskuse assistendi T tunnistusega. Kolmandaks on argumendi osas, mille kohaselt 18. märtsi 2002. aasta memo ei lisatud IDOC‑i haldusjuurdluse täiendavale aruandele, eespool täpsustatud, et ametniku õigus esitada oma seisukoht teda puudutavate faktiliste asjaolude kohta ei tähenda juurdluse läbiviijate kohustust muuta aruande järeldusi vastavalt ärakuulatud ametniku nõuetele.

193    Argumenti, mis käsitleb komisjoni poolt RTBF‑i ajakirjanike meeskonnale väidetavalt antud luba filmida hagejat puudutavat konfidentsiaalset dokumenti, analüüsitakse kolmanda väite raames, mis puudutab OLAFI‑i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumist ning milles on esitatud samad faktilised asjaolud.

194    Seega, välja arvatud osas, mis puudutab viimast argumenti, mille kohta Avaliku Teenistuse Kohus annab oma hinnangu kolmanda väite analüüsimise raames, on hageja väited tema kaitseõiguste rikkumise kohta põhjendamatud.

c)     Kolmas väide, et on rikutud OLAF‑i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtet

 Poolte argumendid

195    Kolmas väide puudutab OLAF‑i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumist. Hageja väidab, et OLAF ja/või komisjon andsid 2000. aasta jooksul RTBF‑ile loa tulla OLAF‑i ruumidesse, tutvuda seal teda puudutavate rangelt konfidentsiaalsete dokumentidega ning neist teatud dokumente filmida. OLAF‑i poolt tema ärakuulamise salastatud protokolli näidati 27. detsembril 2000 suure vaadatavusega televisioonisaates „Au nom de la loi”, süüdistades teda nii avalikult.

196    Lisaks rikkus komisjon oma abistamiskohustust hageja suhtes, kuna ta ei näidanud üles mingit initsiatiivi selle dokumendi levitamise eest vastutavate isikute tuvastamiseks ning hageja väärikuse taastamiseks.

197    Komisjon vaidlustab selle väite vastuvõetavuse põhjendusel, et see esitati hageja poolt tema üleviimise otsuse peale esitatud 14. oktoobri 2004. aasta kaebuses. Komisjon väidab, et ametisse nimetav ametiisik jättis selle kaebuse rahuldamata 15. märtsi 2005. aasta otsusega, mille peale hageja ei esitanud hagi personalieeskirjade artiklis 91 sätestatud tähtaja jooksul.

198    Teise võimalusena leiab komisjon, et see väide on põhjendamatu ning ta eitab, et ta andis RTBF‑ile loa tutvuda hagejat puudutavate dokumentidega.

199    Komisjon täpsustab esiteks, et OLAF annab avalikkuse teavitamise üldise huvi eesmärgil ning tema enda teavitamisstrateegia raames audiovisuaalse meedia kasutusse üldkaadrid tema ruumidest fotopangana ning lubab nimetatud meedial tema ruumides üldplaane filmida, ilma et meedial oleks juurdepääs tundlikele dokumentidele ja ruumidele.

200    Teiseks väidab komisjon, et OLAF‑i poolt hageja ärakuulamise protokoll edastati Belgia kohtuorganitele ning et osas, milles selle adressaadi puhul oli tegemist komisjonivälise ametivõimuga, ei ole võimalik järeldada, et komisjon andis RTBF‑i ajakirjanikele juurdepääsu nendele dokumentidele.

201    Nii vaidlustab komisjon igasuguse seose OLAF‑i ruumide üldkaadrite ning vaidluse all olevate konfidentsiaalsete dokumentide filmimise vahel. Tal on kahju, et leke toimus, kuid ta vaidlustab selle, et ta on selle eest vastutav ning ta rõhutab, et tõendamiskoormis lasub hagejal.

202    Mis puudutab väidetavat abistamiskohustuse rikkumist, siis ta väidab, et hageja ei esitanud talle personalieeskirjade artikli 24 kohast taotlust.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–       Väite vastuvõetavus

203    On tõsi, et konfidentsiaalsete dokumentide levitamine 27. detsembri 2000. aasta telesaates toodi välja hageja 14. oktoobri 2004. aasta kaebuses, mille ametisse nimetav ametiisik jättis rahuldamata ning mille peale hageja ei esitanud personalieeskirjade artikli 91 alusel hagi. Selles kaebuses on hageja ühes lauses toonud välja väidetavalt konfidentsiaalsete dokumentide levitamise saates „Au nom de la loi”, et tuua näiteid „mitme teda ahistava meetme kohta” seoses Cressoni juhtumiga ning mille pelgalt üheks aspektiks on teda puudutav üleviimise meede.

204    Siiski oli selle kaebuse ese nõue tunnistada üleviimise otsus kehtetuks. Selle kaebuse ese ei ole nõue hüvitada hagejale väidetavalt komisjoni vigadega tekitatud kahju.

205    Ametnikul on siiski õigus esitada sama väide, sama argument või sama faktiline asjaolu põhjendamaks mitmeid kaebusi, mille ese on õiguslikult erinev (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑253/06 P: Chassagne vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑B‑1‑43 ja II‑B‑1‑295, punkt 149).

206    Seega komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata.

–       Väite põhjendatus

207    Nimetatud väite põhjendatuse analüüsimiseks on vaja eelnevalt lühidalt võtta kokku saate „Au nom de la loi” vaidlusalune lõik.

208    Saate lühikeses lõigus mainiti hageja nime ning näidati kaadrit, mida saatelõiguga kaasnenud kommentaarides esitati kui OLAF‑i poolt hageja ärakuulamise protokolli.

209    Hageja nimele viidati äriühingu H juhataja H intervjuu kontekstis. Viimane väitis, et ta tuli É. Cressoni kabinetti ilma kohtumist kokku leppimata selleks, et nõuda kabinetilt R. Berthelot’ korteri üüri maksmist, mida senimaani maksis äriühing H. Seejärel ta selgitab, et ta avastas üllatusega, et kabineti ülem oli vahepeal muutunud ning et uus kabineti ülem, st hageja näitas talle ust, küsides, kas ta teeb nalja. Seejärel näidatakse paari kaadrit OLAF‑i ruumidest, seejärel on lühike kaader ekraanil loetamatust dokumendist, mida ajakirjanik esitleb kui OLAF‑i poolt hageja ärakuulamise protokolli ning mida ajakirjanik kommenteerib järgmisel viisil:

„OLAF‑i juurdluse aruanne sisaldab [hageja] ärakuulamist. See kinnitab, et R. Berthelot tuli üks või kaks korda koos H‑ga É. Cressoni sekretariaati”.

210    Seejärel käsitletakse saates juhtumi ühte teist aspekti.

211    Vaidlusaluse saate ajal öeldi korraks hageja nimi ning lühidalt tsiteeriti OLAF‑i poolt tema ärakuulamise protokolli lõiku, mis toimus möödaminnes ning asjaomast isikut isiklikult ei süüdistatud.

212    Isegi kui hagejat isiklikult ei süüdistatud, on siiski kahetsusväärne, et asjaomase saate ajal levitati dokumenti, mida saatelõigu kommentaaris esitati kui OLAF-i poolt hageja ärakuulamise protokolli.

213    Kohtupraktika kohaselt peab hageja kahju hüvitamise hagi raames tõendama Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimuste esinemist. See reegel on siiski nüansseeritud siis, kui kahjustav sündmus võis olla tingitud mitmest erinevast põhjusest ning institutsioon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks välja selgitada, millisest neist põhjustest oli tingitud kahjustav sündmus, samas kui ta oli kõige paremal positsioonil sellekohaste tõendite esitamiseks, mistõttu püsiv ebakindlus tuleb jätta tema kanda (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1585, punktid 182 ja 183).

214    Siiski ei saa asuda käesolevas asjas seisukohale, et komisjon oli kõige paremal positsioonil tõendite esitamiseks selleks, et teha kindlaks tekkinud lekke põhjus. Seetõttu ei jää ebakindlus selle lekke põhjuste osas tema kanda.

215    Komisjon väidab õigesti, et tema ise ja OLAF ei olnud ainukesed asutused, kelle kasutuses OLAF‑i poolt hageja ülekuulamise protokoll oli, kuna see saadeti Belgia siseriiklikele ametivõimudele võimaliku kohtumenetluse algatamiseks.

216    Lisaks täpsustab komisjon, et OLAF annab avalikkuse teavitamise üldise huvi eesmärgil ning tema enda teavitamisstrateegia raames audiovisuaalse meedia kasutusse üldkaadrid tema ruumidest fotopangana ning lubab nimetatud meedial tema ruumides üldplaane filmida, ilma et meedial oleks juurdepääs tundlikele dokumentidele ja ruumidele. Nii ei saa kuidagi seostada kaadreid OLAF‑i ruumidest ning kaadrit dokumendist, mida saates esitati kui hageja ärakuulamise protokolli.

217    Pealegi, mis puudutab väidet, et komisjon rikkus abistamiskohustust, siis tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud personalieeskirjade artikli 24 kohast abitaotlust. Lisaks siis, kui puuduvad erandlikud asjaolud, ei ole komisjon kohustatud spontaanselt hagejale abi osutama. Ainult erandlike asjaolude esinemine võib kohustada institutsiooni ilma isiku eelneva nõudeta oma initsiatiivil abi osutama (Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 229/84: Sommerlatte vs. komisjon, EKL 1986, lk 1805, punkt 20; Avaliku Teenistuse Kohtu 31. mai 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑91/05: Frankin jt vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑25 ja II‑A‑1‑83, punktid 23 ja 24).

218    Seega tuleb tagasi lükata väide, et institutsioon on rikkunud abistamiskohustust.

219    Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)     Neljas väide, et hageja kohtuliku puutumatuse tühistamine on õigusvastane

 Poolte argumendid

220    Käesolevas väites väidab hageja, et tema kohtuliku puutumatuse tühistamise otsuse puhul, millest teda teavitati 7. veebruaril 2001, eirati eeskirju.

221    Hageja väidab, et otsus tühistada ametniku puutumatus on tõsine meede ning seega oleks ta enne selle vastuvõtmist tulnud ära kuulata sarnaselt tööstuse peadirektoraadi peadirektori W juhuga.

222    Lisaks väidab hageja, et talle ei edastatud tema kohtuliku puutumatuse tühistamise otsust, mis saadeti Belgia eeluurimiskohtunikule, ning nii ei olnud tal võimalik kindlaks teha, kas see oli piisavalt põhjendatud.

223    Lõpuks leiab hageja, et tema kohtuliku puutumatuse tühistamise otsus on teda diskrimineeriv ning tegemist on võimu kuritarvitamisega osas, milles teatud isikute puutumatus säilis hoolimata sellest, et nad olid „Berthelot’ juhtumisse” segatud.

224    Komisjon väidab vastu, et institutsioonidel on kohustus teha kriminaalkohtuga koostööd ning käesoleval juhul ei oleks ühenduste ükski huvi põhjendanud hageja kohtuliku puutumatuse tühistamisest keeldumist.

225    Komisjon leiab, et ametnikku ei pea enne tema kohta kohtuliku puutumatuse tühistamise otsuse tegemist ära kuulama, kuna hagejal on pärast seda meedet tema vastu algatatud kriminaalmenetluses kaitseõigused. Ta väidab, et kui eeldada, et hageja kinnitus tööstuse peadirektoraadi peadirektori eelneva ärakuulamise kohta on õige, siis see juhtum ei loonud pretsedenti, mis kohustaks institutsiooni kuulama süstemaatiliselt ära ametnikke enne otsuse tegemist kriminaalõigusasutuse esitatud puutumatuse tühistamise taotluse kohta. Institutsioonil on selles osas kaalutlusõigus.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

226    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ametnik, kes ei ole esitanud hagi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kahjustava otsuse peale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegade jooksul, tugineda selle otsuse väidetavale õigusvastasusele kahju hüvitamise nõude raames (Euroopa Kohtu 7. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 401/85: Schina vs. komisjon, EKL 1987, lk 3911, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑156/89: Valverde Mordt vs. Euroopa Kohus, EKL 1991, lk II‑407, punkt 144).

227    Kuna hageja ei esitanud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegade jooksul hagi akti peale, millega tühistati tema kohtulik puutumatus ning millest teda teavitati personali ja halduse peadirektoraadi 7. veebruari 2001. aasta kirjaga, siis tuleb analüüsida nimetatud akti olemust, et teha kindlaks, kas tegemist on isikut kahjustava meetmega või puudub sellel seos otsuse tegemisega.

228    Seda küsimust peab omal algatusel analüüsima Avaliku Teenistuse Kohus osas, milles see on seotud kohtueelse menetluse järgimise ja hagi esitamise tähtaegadest kinnipidamisega.

229    Ametniku huve kahjustavad meetmed on meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi asjaomase isiku huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku seisundit (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 346/87: Bossi vs. komisjon, EKL 1989, lk 303, punkt 23).

230    On jõutud järeldusele, et kuigi protokolliga Euroopa ühendustele antud privileegidel ja immuniteetidel on vaid funktsionaalne tähendus ning nende eesmärk on tagada ühenduste tõrgeteta toimimine ja sõltumatus, on tõsi ka see, et need on sõnaselgelt antud ühenduste institutsioonide ametnikele ja muudele teenistujatele. See, et privileegid ja immuniteedid on ette nähtud ühenduse avalikes huvides, õigustab institutsioonidele antud võimalust vajaduse korral immuniteet ära võtta, kuid ei tähenda, et need privileegid ja immuniteedid on antud ühendusele ja mitte otseselt ametnikele ja muudele teenistujatele. Protokolliga antakse asjassepuutuvatele isikutele seega subjektiivne õigus (Esimese Astme Kohtu 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, EKL 2008, lk II‑2849, punktid 27 ja 28).

231    Privileegide ja immuniteetide protokolli artiklis 12 ette nähtud kohtulik puutumatus kaitseb ametnikke ja teenistujaid liikmesriikide asutuste menetluse algatamise eest nende ametikohustuste täitmisel tehtud tegude suhtes. Otsus ametniku immuniteedi tühistamise kohta muudab ametniku või teenistuja õiguslikku olukorda ainuüksi selle kaitse tühistamise tagajärjel, kuna taastatakse tema staatus isikuna, kelle suhtes kehtivad liikmesriikide üldkohaldatavad normid ning seega saab tema suhtes kohaldada meetmeid, eelkõige teda kinni pidada ja tema suhtes kohtumenetlust algatada, mis on nende üldkohaldatavate normidega ette nähtud, ilma et seejuures ükski vahenorm oleks vajalik (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Mote vs. parlament, punkt 34).

232    Liikmesriigi asutustele jäetud kaalutlusõigus – pärast immuniteedi võtmist jätkata ametniku või teenistuja suhtes algatatud menetlust või sellest loobuda – ei mängi mingit rolli viimati nimetatu õigusliku olukorra otsese puutumuse küsimuses, kuna immuniteedi äravõtmise otsusega seonduvad tagajärjed piirduvad niisuguse kaitse kõrvaldamisega, mis tal oli tänu ametniku või teenistuja staatusele, ja selleks ei ole vaja ühtegi täiendavat rakendusmeedet (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Mote vs. parlament, punkt 35).

233    Eeltoodust tuleneb, et otsus, millega komisjon tühistas hageja kohtuliku puutumatuse, on teda kahjustav meede.

234    Kuna hageja ei ole siiski esitanud hagi tema kohtulikku puutumatust tühistava otsuse peale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegade jooksul, siis ei ole lubatud tugineda selle otsuse õigusvastasusele kahju hüvitamise nõude raames.

235    Seega tuleb neljas väide vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

e)     Viies väide, et hageja üleviimise otsus on õigusvastane

 Poolte argumendid

236    Hageja arvates ei ole üleviimise otsus piisavalt põhjendatud, see tehti teenistuse huve rikkudes ning tegemist on varjatud distsiplinaarkaristusega.

237    Komisjon vaidlustab selle väite vastuvõetavuse. Üleviimise otsuse peale esitati 14. oktoobri 2004. aasta kaebus, mille ametisse nimetav ametiisik jättis rahuldamata 15. märtsil 2005. Hageja ei esitanud nimetatud otsuse peale hagi personalieeskirjade artiklis 91 kehtestatud tähtaja jooksul.

238    Komisjon väidab teise võimalusena, et üleviimise otsus põhineb teenistuse huvidel ning ta tuletab meelde ulatuslikku kaalutlusõigust, mis institutsioonidel on oma teenistuste korraldamisel.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

239    Nagu neljanda väite raames meenutati, ei saa ametnik, kes ei ole esitanud hagi ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kahjustava otsuse peale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegade jooksul, tugineda selle otsuse väidetavale õigusvastasusele kahju hüvitamise nõude raames.

240    Hageja esitas 19. oktoobril 2004 käesolevas asjas 14. oktoobri 2004. aasta kuupäevaga kaebuse personalieeskirjade artikli 90 alusel tema suhtes tehtud üleviimise otsuse peale, kuid ei esitanud nimetatud personalieeskirjade artikli 91 alusel hagi pärast seda, kui tema kaebus jäeti ametisse nimetava ametiisiku 15. märtsi 2005. aasta otsusega rahuldamata.

241    Sellest tuleneb, et hageja ei saa tugineda üleviimise otsuse väidetavale õigusvastasusele käesoleva kahju hüvitamise nõude raames.

242    Seetõttu tuleb viies väide vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

f)     Kuues väide, et personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus ei olnud nõuetekohane

243    See väide on jagatud kahte ossa. Väite esimene osa puudutab otsust välistada oletus, et hagejal oli tööõnnetus ning teine käsitleb otsust saata asi täiendavaks juurdluseks IDOC‑ile.

244    Lisaks toob hageja välja kirjades, mis ta saatis Avaliku Teenistuse Kohtule, ja seejärel kohtuistungil, et personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud menetluste puhul on mitut eeskirja eiratud. Ta viitas seal eriti „nõiaringile” ja „allakäigutrepile”, kuhu komisjon oli ta sulgenud: personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse õigustamatu pikendamine säilitas ebakindla olukorra, milles ta on olnud aastaid ning takistas tema tervisliku seisundi stabiliseerumist ning teiseks keeldus komisjon kahju hüvitamast seni, kuni tema tervislik seisund ei olnud stabiliseerunud.

245    Peab meenutama, et kuigi mutatis mutandis kohaldamisele kuuluv Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimene lõik keelab menetluse käigus uusi väiteid esitada, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, tuleb väide, mis on varem esitatud väite laiendus, lugeda vastuvõetavaks (Euroopa Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑412/05 P: Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑3569, punkt 38).

246    Käesolevas asjas ei tugine hageja esitatud täiendav kriitika faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus ning osas, milles need esitati vastuvõetamatuse küsimuse raames, mis puudutab kutsehaigusega seotud kahju hüvitamise nõude enneaegsust, ning seetõttu ei saa seda pidada kuuenda väite kahe osa või eespool esitatud teiste väidete laienduseks.

247    Lisaks esitas hageja 18. veebruaril 2009 Avaliku Teenistuse Kohtusse kolmanda hagi, mis registreeriti numbri alla F‑12/09 ning milles ta palub tühistada eelkõige komisjoni 28. aprilli 2008. aasta otsus, millega keelduti otsuse tegemisest personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti b kohta ning sellise kahju hüvitamist, mis talle tekitati vigadega, mida ta heidab komisjonile ette tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise menetluse läbiviimisel, mille hulka kuulub ka nimetatud menetluse õigustamatu pikendamine.

248    Seetõttu tuleb see kriitika jätta käesoleva hagi raames vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, mille tagajärg on see, et Avaliku Teenistuse Kohus peab ainult analüüsima hagiavalduses esitatud väite kahte osa.

 Väite esimene osa, et väidetavalt välistati põhjendamatult tööõnnetuse võimalus

–       Poolte argumendid

249    Hageja väidab, et alates oma esimesest 25. juuli 2003 kuupäevaga avaldusest ning seejärel süstemaatiliselt kogu menetluse jooksul ta kinnitas, et ta kutsehaigestus või temaga juhtus tööõnnetus. Komisjon ei ole analüüsinud, kas temaga juhtus tööõnnetus.

250    Komisjon väidab vastu, et käesoleva juhu asjaolusid ning isegi hageja avaldusi arvestades on õige, et komisjon algatas kutsehaiguseks ja mitte õnnetusjuhtumiks tunnistamise menetluse.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

251    Endiste kindlustuseeskirjade artikkel 2, mida kohaldati siis, kui hageja esitas oma teated, määratles õnnetusjuhtumina iga ootamatu või vägivaldse või ebanormaalse juhtumi või välise teguri, mis mõjutab ametniku füüsilist või psüühilist tervist.

252    Endiste kindlustuseeskirjade artikli 16 kohaselt peab õnnetusjuhtumisse sattunud kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik õnnetusjuhtumist teatama selle institutsiooni administratsioonile, mille juurde kindlustatud isik kuulub. Õnnetusjuhtumi teates tuleb märkida üksikasjalikult õnnetusjuhtumi koht ja aeg, põhjused ning asjaolud, samuti tunnistajate nimed ning mis tahes kolmanda isiku nimi, kes võib olla vastutav. Sellele tuleb lisada arstitõend, mis täpsustab vigastuste iseloomu ja õnnetusjuhtumi tõenäolisi tagajärgi. Teatis tuleb esitada hiljemalt kümne tööpäeva jooksul õnnetusjuhtumi toimumise päevast.

253    Endiste kindlustuseeskirjade artikli 17 lõike 1 esimese lõigu esimese lause kohaselt peab kindlustatud isik, kes taotleb kutsehaiguse alusel nimetatud eeskirjade kohaldamist, mõistliku aja jooksul pärast haiguse algust või pärast haiguse esmakordse diagnoosimise kuupäeva esitama teate selle institutsiooni administratsioonile.

254    Hageja saatis 25. juulil 2003 komisjonile kirja, milles ta teatas, et ta on langenud sügavasse depressiooni, ja mille teema oli „õnnetusjuhtumi/kutsehaiguse teade ([endiste kindlustuseeskirjade] artikkel 17)”.

255    Hageja saatis 25. oktoobril 2004 komisjonile uue teate, mille kohaselt tal oli sügav depressioon selle tõttu, et teda psühholoogiliselt ahistati. Selle kirja teema oli sõnastatud järgmiselt: „[…] Minu seisundi tunnustamine kutsehaiguseks ja/või tööõnnetuseks – mõju [p]ersonalieeskirjade artiklites 73 ja 78 kehtestatud menetluste kohaldamisele […]”.

256    Tuleb tõdeda, et kuigi samal ajal mainitakse nii õnnetusjuhtumi kui ka kutsehaiguse mõistet, viitab hageja 25. juuli 2003. aasta avaldus sõnaselgelt endiste kindlustuseeskirjade artiklile 17, mis käsitleb haiguse kutsehaiguseks tunnistamisele kohaldatavat menetlust ning mitte nimetatud eeskirjade artiklile 16, mis käsitleb sündmuse tunnistamist õnnetusjuhtumiks. Selle teate sisu viitab depressioonile, mille all ta kannatab, st haigusele.

257    Samamoodi viitab hageja 25. oktoobri 2004. aasta teade isegi siis, kui ta mainib teema real samal ajal õnnetusjuhtumi ja kutsehaiguse mõistet, uuesti depressioonile, mille all ta kannatab.

258    Seega hageja enda teateid arvestades on komisjon õigesti leidnud, et nende eesmärk ei ole sündmuse õnnetusjuhtumiks tunnistamine, vaid tema poolt põetava haiguse kutsehaiguseks tunnistamine ning seetõttu asjaomase kaebuse kutsehaiguseks tunnistamise menetluse algatamine.

259    Seetõttu tuleb väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite teine osa, et IDOC‑i menetlus oli nõuetevastane

–       IDOC‑i kaasamise väidetav õigusvastasus

260    Hageja väidab, et otsus kaasata IDOC on õigusvastane, hoolimata sellest, kas see võeti vastu haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldiste rakendussätete artikli 2 lõike 1 või nimetatud artikli lõike 2 alusel. Esimesel juhul leiab hageja, et juurdlus, mille eesmärk on kindlaks teha, kas komisjoni ametnikule pandud kohustusi on rikutud, ei ole kuidagi vajalik selleks, et teha meditsiiniliselt kindlaks, kas tema põetud haigus on kutsehaigus. Teisel juhul ta väidab, et asjaolud, mida ta esitab, et tõendada enda psühholoogilist ahistamist, on vaidlustamatud ning selleks ei olnud vaja täiendavat juurdlust.

261    Komisjon meenutab, et otsus kaasata IDOC võeti vastu haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldiste rakendussätete artikli 2 lõike 2 alusel pärast seda, kui hageja esitas oma 25. oktoobri 2004. aasta kirjas väited psühholoogilise ahistamise kohta. Personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse raames, mis käsitleb hageja haiguse kutsehaiguseks tunnistamist, on vaja tegelikult kontrollida, kas institutsioon oli teinud vea.

262    Peab meenutama, et haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldiste rakendussätete artikli 2 lõike 2 kohaselt võib IDOC teostada juurdlusi just nimelt personalieeskirjade artikli 73 raames.

263    Kohtupraktikas on täpsustatud, et personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud haldusjuurdluse eesmärk on objektiivselt koguda tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, kas haigus on kutsehaigus ning samuti haiguse tekkimise asjaolusid. Juhul, kui asjaomase ametniku töötingimused on tema põetud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise küsimuses kesksed, peab juurdlus sisaldama nii asjaomase isiku töötingimuste kui ka tema haiguse kui sellise objektiivset üksikasjalikku analüüsi (vt Esimese Astme Kohtu 3. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑48/01: Vainker vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punkt 129).

264    Käesoleval juhul alustati esiteks menetlust hageja põetud depressiooni kutsehaiguseks tunnistamise kohta 31. juulil 2003 personalieeskirjade artikli 73 alusel pärast asjaomase isiku poolt 25. juulil 2003 esitatud teadet, ning teiseks saatis hageja 25. oktoobril 2004 komisjonile uue teate, milles ta kinnitas, et tema põetud depressiooni põhjus on tema psühholoogiline ahistamine.

265    Nii oli institutsioonil põhjust alustada ulatuslikku juurdlust, mis käsitles nii hageja põetud haigust kui ka tema töötingimusi.

266    Seega on õige, et pärast hageja 25. oktoobri 2004. aasta kirja tegi komisjon IDOC‑ile ülesandeks teostada haldusjuurdlus nende tingimuste kohta, milles hageja oma tööülesandeid täitis ning mille eesmärk oli kindlaks teha, kas teda tõesti psühholoogiliselt ahistati.

267    Seetõttu tuleb hageja argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       IDOC‑i väidetav erapoolikus

268    Hageja väidab, et IDOC on erapoolik ning tal puudub sõltumatus haldusjuurdluse läbiviimiseks, kuna selles asutuses töötavad teatud isikud teevad neid toiminguid, mida ta pidas psühholoogiliseks ahistamiseks.

269    Komisjon väidab vastu, et hageja väited ei võimalda selgelt kindlaks teha sündmusi ning vastutavaid isikuid.

270    Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et IDOC‑i erapoolikust käsitlev väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna puuduvad hageja poolt esitatud piisavalt täpsed viited isikutele, kes selle asutuse erapooletust kahjustavad. Sellega seoses tuleb tõdeda, et asjaolu, et IDOC koostas aruande, milles jõuti järeldustele, millega hageja nõus ei olnud, ei ole iseenesest piisav, et tuvastada selle ameti erapoolikust.

–       Hagejale IDOC‑i panuse edastamisest keeldumine

271    Hageja kritiseerib asjaolu, et ametisse nimetav ametiisik tugines IDOC‑i 16. märtsi 2005. aasta panusele, samas kui 9. juuli 2005. aasta kirjaga keelduti selle edastamisest hagejale.

272    Komisjon väidab vastu, et IDOC‑i panuse hagejale edastamisest keeldumine on õigustatud kahel põhjusel. Esiteks on nimetatud panus kindlustuseeskirjade kehtestatud menetluse raames ettevalmistav akt, mille institutsiooni nimetatud arst peab saama esitada ilma, et ta peaks kartma, et selle avaldamine otsustab ette ära selles aruandes tehtud järeldused, mille ta peab koostama. Teiseks võimaldab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand institutsioonidel keelduda dokumentidele juurdepääsu lubamisest, kui selle avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki.

273    Sissejuhatuseks märgib Avaliku Teenistuse Kohus igaks juhuks, et vastuvõetamatuse tõttu tuleb läbi vaatamata jätta IDOC‑i 16. märtsi 2005. aasta panuse edastamisest keeldumise otsust puudutav argument, kui seda pidada PMO kindlustuste ja kutsehaiguse osakonna juhataja 9. juuni 2005. aasta sellise otsuse kahtluse alla seadmiseks, millega keelduti hagejale nimetatud panust edastamast, mis on hagejat kahjustav meede. Nagu meenutati neljanda väite raames, ei saa hageja, kes ei ole teda kahjustavat meedet personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegade jooksul vaidlustanud, väita, et see otsus on väidetavalt õigusvastane kahju hüvitamise nõude raames.

274    Siiski kritiseerib hageja käesolevas asjas asjaolu, et komisjon leidis järjepidevalt, et ta võib keelduda dokumendiga tutvumise võimaldamisest, samas kui ta ise tugines sellele hageja suhtes. Seega tuleb seda argumenti analüüsida nii, et sellega vaidlustatakse administratsiooni tegevuse õiguspärasus. Seetõttu on see argument hüvitamisnõuete põhjenduseks vastuvõetav.

275    Personalieeskirjade artikkel 26 näeb ette iga ametniku kohta isikutoimiku koostamist, mis sisaldab kõiki dokumente ametniku haldusliku seisundi kohta ja kõiki aruandeid tema pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise kohta ning samuti kõiki ametniku märkusi nende dokumentide kohta. Institutsioon tohib ametniku vastu kasutada või tsiteerida üksnes dokumente juhul, kui ta on nendest dokumentidest enne nende toimikusse kandmist ametnikule teatanud. Kohtupraktika kohaselt on nende sätete eesmärk tagada ametniku kaitseõigused (vt Euroopa Kohtu 28. juuni 1972. aasta otsus kohtuasjas 88/71: Brasseur vs. parlament, EKL 1972, lk 499, punkt 11; 7. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 140/86: Strack vs. komisjon, EKL 1987, lk 3939, punkt 7, ning 1. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑283/90 P: Vidrányi vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑4339, punktid 20 ja 21).

276    Mis puudutab meditsiiniliste dokumentidega tutvumist kutsehaiguseks tunnistamise menetluse raames, siis kindlustuseeskirjad näevad ette erimenetluse, mis näeb ette täieliku meditsiinilise aruande – millele tugineb otsus, mida ametisse nimetav ametiisik või asutus kavatseb võtta – edastamise ametniku poolt valitud arstile, kui ta on sellekohase taotluse esitanud, pärast seda kui kindlustuseeskirjade artiklis 21 ette nähtud otsuse projektist on teda teavitatud, ning arstliku komisjoni kaasamise, mille üks liige on ametniku määratud arst (vt eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 9, ja eespool viidatud kohtuotsus Vidrányi vs. komisjon, punkt 22).

277    Ametniku õigustega arvestamine nõuab, et tal oleks võimalus tutvuda meditsiiniliste dokumentidega (eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 10). Seda ametnikule antud õigust tuleb ühitada arstisaladuse hoidmise kohustusega, mis jätab igale arstile võimaluse tema poolt ravitavat või läbivaadatavat patsienti teavitada haigusseisundist, mille all viimane kannatab (eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Nähes ette meditsiiniliste dokumentidele kaudse juurdepääsu ametniku määratud arsti sekkumise kaudu, ühitavad kindlustuseeskirjad ametniku õigused arstisaladuse hoidmise kohustusega (eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 12; eespool viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament, punkt 137).

278    Kohtupraktikas on täpsustatud, et ametniku õigustega arvestamine nõuab, et talle ei antaks juurdepääsu mitte ainult meditsiinilistele dokumentidele, vaid ka tuvastatud faktidele, mille alusel personalieeskirjade artikli 73 kohane otsus vastu võetakse (eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 10). Nii peab dokumente, mis on seotud töötamise ajal asetleidnud juhtumi faktide tuvastamisega ja mis võivad olla kindlustuseeskirjade tähenduses õnnetusjuhtumi või kutsehaiguseks tunnistamise menetluse aluseks, samuti pidama meditsiinilisteks dokumentideks (eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 13; Esimese Astme Kohtu 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑154/89: Vidrányi vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑445, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus Vainker vs. parlament, punkt 136).

279    Selles kontekstis rõhutab Esimese Astme Kohus, et on hädavajalik, et täielik meditsiiniline aruanne, mille edastamist tema poolt valitud arstile võib ta taotleda ning mille peab edastama kindlustuseeskirjades ettenähtud arstliku komisjoni liikmetele, sisaldab haldusjuurdluse võimalikku aruannet. Nii võib ametnik, kui ta esitab sellekohase taotluse, võtta oma seisukoha juurdlusaruandes sisalduvate järelduste kohta tema poolt valitud arsti kaudu ning hinnata võimalust küsida arstliku komisjoni arvamust (eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Vidrányi vs. komisjon, punktid 34 ja 35).

280    Lisaks ei välista teatud dokumentide meditsiiniline sisu seda, et need võivad vajadusel puudutada ka ametniku halduslikku seisundit. Sellisel juhul peavad need dokumendid sisalduma asjaomase isiku isikutoimikus (vt eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 13; eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Vidrányi vs. komisjon, punkt 36).

281    Esiteks on toimik, mille alusel institutsiooni määratud või arstlikusse komisjoni määratud arst hindab haiguse kutsehaiguseks olemist, meditsiinilise sisuga ning sellega saab seega ainult kaudselt tutvuda ametniku määratud arsti kaudu ning teiseks peavad haldusliku sisuga asjaolud, mis võivad selles toimikus esineda ning mis võivad ametniku halduslikku seisundit mõjutada, sisalduma ka isikutoimikus, millega vastavalt personalieeskirjade artiklile 26 võib ametnik otse tutvuda (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Vidrányi vs. komisjon, punkt 24).

282    Institutsiooni määratud arstile või arstlikule komisjonile saadetud dokumendid on hõlmatud kindlustuseeskirjadega kehtestatud korraga. Nende dokumentide hulgast teatud dokumentide lisamine ametniku isikutoimikusse ning ametniku võimalus nende dokumentidega tutvuda kuulub kohaldamisele seega ainult siis, kui neid dokumente kasutatakse ametniku haldusliku seisundi hindamiseks või muutmiseks administratsiooni poolt, kuhu ametnik kuulub (vt eespool viidatud Euroopa Kohtu otsus Vidrányi vs. komisjon, punkt 25).

283    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kui hageja esitas 19. mai 2005. aasta kirjaga taotluse, et talle edastataks IDOC‑i panus, ei olnud komisjon talle veel edastanud otsuse projekti haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse kohta. Hagejat teavitati sellest alles 16. märtsil 2007. Enne seda kuupäeva võib IDOC‑i panust seega kindlustuseeskirjadega seoses pidada ettevalmistavaks aktiks.

284    Siiski tugines ametisse nimetav ametiisik oma 10. novembri 2005. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõue, IDOC‑i panusele nimetatud taotluse rahuldamata jätmise argumentide põhjenduseks.

285    Ametisse nimetav ametiisik märkis oma 10. novembri 2005. aasta otsuses, et „16. märtsil 2005 jõudis IDOC pealegi järeldusele, et ükski [hageja] väide, mida ta esitas oma väidete põhjendamiseks, ei oma objektiivselt tema poolt väidetud ahistamise tunnuseid, mis on üks personalieeskirjade artiklis 12a määratletud psühholoogilise ahistamise põhitunnustest” ning et „tema suhtes võetud otsused olid institutsioonide huvides ning vastasid rangelt õigusnormidele”.

286    Osas, milles ametisse nimetav isik tugines IDOC‑i panusele hagejat kahjustava meetme võtmisel, tuleb asuda seisukohale, et tegemist on dokumendiga, mis puudutab asjaomase isiku halduslikku seisundit personalieeskirjade artikli 26 tähenduses.

287    Seega peab hagejal olema juurdepääs IDOC‑i panusele personalieeskirjade artikli 26 alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuotsus Vidrányi vs. komisjon, punktid 24 ja 25; eespool viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Vidrányi vs. komisjon, punkt 36).

288    Seetõttu rikkus komisjon personalieeskirjade artiklit 26, kui ta keeldus hagejale edastamast IDOC‑i panust, samas kui see puudutas asjaomase isiku halduslikku seisundit, nagu sellest annab tunnistust komisjoni 10. novembri 2005. aasta otsus.

289    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni esitatud argumendid, mille kohaselt esiteks on IDOC‑i panus ettevalmistav akt arstliku menetluse käigus ning teiseks tuleb kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandit võimaldada institutsioonidel keelduda dokumentidele juurdepääsu lubamisest, kui nende avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki.

290    Mis puudutab komisjoni toodud esimest argumenti, siis osas, milles komisjon otsustas kasutada IDOC‑i panust väljaspool arstlikku menetlust, et võtta vastu hageja halduslikku seisundit puudutav otsus, ei saa ta väita, et sellel panusel oli arstliku menetluse raames ettevalmistav olemus.

291    Mis puudutab kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kahjustamise eesmärki puudutavat argumenti, siis tuleneb määruse nr 1049/2001 enda pealkirjast, et selle kohaldamisala puudutab üldsuse juurdepääsu parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.

292    Sellise ametniku õigused, kes taotleb tema halduslikku seisundit puudutava dokumendi edastamist, ei ole samad, mis üldsusel, kes taotleb institutsiooni dokumentidele juurdepääsu.

293    Ametnike ja teenistujate sellekohased õigused tulenevad personalieeskirjade artikli 26 erisätetest, mis panevad institutsioonile erikohustused eesmärgiga tagada asjaomase isiku kaitseõigused, nagu seda on rõhutatud kohtupraktikas. Ametnikel on seega omaenda õigus, mille aluseks on personalieeskirjade artikkel 26.

294    Lisaks võib hageja taotlus kuuluda vajadusel sellise avaliku teenistuse valdkonna erisätete kohaldamisalasse, mis on seotud eritüüpi dokumentidele nagu meditsiinilised dokumendid juurdepääsuga.

295    Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ei ole takistuseks sellele, et kohaldatakse personalieeskirjade artiklis 26 kehtestatud sätteid. See erand ei anna komisjonile õigust keelduda hagejale IDOC‑i panuse edastamisest.

296    Seega on komisjon toime pannud ametialase eksimuse, kui ta ei andnud hagejale juurdepääsu IDOC‑i panusele, samas kui see puudutas hageja halduslikku seisundit.

g)     Seitsmes väide, et töövõimetuskomitee 29. oktoobri 2004. aasta arvamus on õigusvastane

 Poolte argumendid

297    Selle väitega vaidlustab hageja töövõimetuskomitee 29. oktoobri 2004. aasta arvamuse õiguspärasuse. Ta leiab, et töövõimetuskomitee oleks pidanud tegema otsuse võimaliku seose kohta, mis on selle komitee tuvastatud hageja töövõimetuse ning tema töötingimuste vahel.

298    Hageja arvates rikkus komisjon personalieeskirjade artiklit 78, kui ta pidas selles sättes sätestatud menetluse teostamist sõltuvaks personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud menetluse eelnevalt lõpetamisest. Hageja rõhutab, et oma 23. juuni 2004. aasta kirjas ta palus, et personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu kohaselt tunnistataks, et tema töövõimetus on tekkinud kohustuste täitmisel. Hageja toob oma argumentide põhjenduseks Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsuse kohtuasjas T‑165/89: Plug vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑367).

299    Komisjon väidab, et kui töövõimetuskomitee teeb otsuse ametniku töövõimetuse ning tema kutsealase tegevuse vahelise seose kohta, siis ta teostab oma sellist pädevust ainult siis, kui tal on personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud menetluse tulemused. Seega on töövõimetuskomitee töö jagatud kahte etappi. Esimeses etapis piirdub töövõimetuskomitee asjaomase isiku töövõimetuse kohta otsuse tegemisega. Seejärel peatab ta oma töö senikaua, kui personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud juurdluse asjaolud talle edastatakse. Teises etapis tuleb komitee uuesti kokku ning teeb otsuse selle kohta, milline on seos ametniku töötingimuste ning tema töövõimetuse vahel. Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus kinnitas sellist menetluse käiku eespool viidatud kohtuotsuses Lucaccioni vs. komisjon.

300    Komisjon rõhutab, et kui oodata personalieeskirjade artikli 73 alusel läbiviidud menetluse tulemust, siis selline menetluse korraldus ei jäta hagejat ilma personalieeskirjade artikli 78 kolmandas lõigus ette nähtud invaliidsustoetusest. Ainuke küsimus, mis jäeti lahendamata, puudutas personalieeskirjade artikli 78 viiendas lõigus ette nähtud hüvitisi ja eelkõige institutsiooni poolt pensioniskeemi sissemaksete tegemist. Oma menetlusdokumentides rõhutas komisjon, et juhul kui hageja töövõimetus tuleneb tööst, siis kohaldatakse hagejale personalieeskirjade artikli 78 viiendat lõiku tagasiulatuvalt kuupäevast, mil ta muutus töövõimetuks. Pärast seda, kui 28. märtsi 2008. aasta otsusega tunnistati hageja haigus kutsehaiguseks, esitas komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule menetlust korraldavate meetmete raames ametisse nimetava asutuse 16. juuni 2008. aasta otsuse, millega tunnistati kehtetuks ja asendati 8. novembri 2004. aasta otsus, ning võttes arvesse töövõimetuskomitee 9. juuni 2008. aasta järeldusi, määrati hagejale invaliidsustoetus vastavalt personalieeskirjade artikli 78 viiendale lõigule alates asjaomase isiku invaliidsuspensionile saatmisest, st 30. novembrist 2004.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

301    Nagu neljanda väite raames meenutati, ei saa ametnik, kes ei ole esitanud hagi ametisse nimetava ametiisiku või asutuse kahjustava otsuse peale personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud tähtaegade jooksul, tugineda selle otsuse väidetavale õigusvastasusele kahju hüvitamise nõude raames.

302    Osas, milles hageja ei ole esitanud kaebust ametisse nimetava asutuse 8. novembri 2004. aasta otsuse peale, millega ta saadeti pensionile ning talle määrati invaliidsustoetus vastavalt personalieeskirjade artikli 78 kolmandale lõigule ja mitte nimetatud sätte viiendale lõigule, ei saa hageja tugineda selle otsuse õigusvastasusele käesoleva kahju hüvitamise nõude raames.

303    Käesoleva väitega ei vaidlusta hageja mitte ametisse nimetava ametiisiku 8. novembri 2004. aasta otsuse õiguspärasust, vaid piirdub töövõimetuskomitee 29. oktoobri 2004. aasta arvamuse kritiseerimisega osas, milles see komitee ei teinud otsust teda puudutava töövõimetuse ning tema kutsealase tegevuse vahelise võimaliku seose kohta, arvestades juba personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud juurdlust.

304    Seega peab analüüsima, kas käesoleva väitega, mis puudutab töövõimetuskomitee arvamuse õigusvastasust, ei püüa hageja mitte mööda minna väite vastuvõetamatusest, mis puudutab ametisse nimetava ametiisiku 8. novembri 2004. aasta otsuse õigusvastasust, kuna selle viimati nimetatud otsuse peale ei ole esitatud kaebust ja hagi.

305    Sellise küsimuse, mis käsitleb kohtueelse menetluse ning hagi esitamise tähtaegadest kinnipidamist, peab kohus tõstatama omal algatusel.

306    Kohtupraktika kohaselt tuleb töövõimetuskomitee arvamust pidada pensionile saatmise menetluse osaks olevaks ettevalmistavaks aktiks (Esimese Astme Kohtu 3. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑196/95: H vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑133 ja II‑403, punkt 48; Esimese Astme Kohtu 15. novembri 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑115/05: Jiménez Martínez vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑269 ja II‑A‑2‑1409, punktid 29 ja 30).

307    Kuigi ei saa välistada, et ettevalmistav akt tekitab ametnikule kahju sõltumata lõplikust otsusest, mida see akt ette valmistas, tuleb käesolevas asjas tõdeda, et hageja ei väida, et töövõimetuskomitee arvamus tekitas talle eraldiseisvat kahju sellest, mida oleks võinud talle tekitada otsusega, mis selle ettevalmistava akti alusel vastu võeti, st ametisse nimetava ametiisiku 8. novembri 2004. aasta otsusega.

308    Tegelikult väidab hageja, et töövõimetuskomitee otsus on õigusvastane osas, milles selles ei tehta otsust tema töövõimetuse põhjuse kohta, oodates personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud juurdluse tulemusi.

309    Ametisse nimetava ametiisiku 8. novembri 2004. aasta otsus, millega ta saadeti pensionile ja ning millega talle määrati invaliidsustoetus vastavalt personalieeskirjade artikli 78 kolmandale lõigule ja mitte nimetatud sätte viiendale lõigule, võib hagejale kahju tekitada.

310    Kuna väide töövõimetuskomitee arvamuse õigusvastasuse kohta puudutab ettevalmistavat akti ning kuna hageja ei ole selgitanud, kuidas see akt tekitas talle kahju, mis oli eraldiseisev lõpliku otsusega tekitatud kahjust, samas kui ta igal juhul ei ole nõudnud 8. novembri 2004. aasta otsuse tühistamist või esitanud kahju hüvitamise hagi selle otsuse tagajärgede vaidlustamiseks ettenähtud tähtaegade jooksul, siis tuleb käesolev väide vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

h)     Kaheksas väide, et distsiplinaarmenetluse algatamine ja jätkamine hageja suhtes on õigusvastane

 Sissejuhatavad märkused

311    Selle väitega kritiseerib hageja asjaolu, et tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus ja seda jätkati, kuigi tema arvates ei olnud selle aluseks olevaid asjaolusid kunagi tuvastatud. See väide viitab hagi F‑124/05 raames esitatud väidetele.

312    Kohtupraktika kohaselt ei too viide hagiavaldusele, mille hageja on esitanud muus menetluses olevas kohtuasjas, kaasa teises kohtuasjas esitatud väidete liitmist kõnealuses asjas esitatud hagiavaldusele (vt Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑424/04: Angelidis vs. parlament, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑323 ja II‑A‑2‑1649, punkt 42).

313    Sissejuhatavalt tuleb seega analüüsida, kas väide on vastuvõetav osas, milles see sisaldab viidet kohtuasjas F‑124/05 esitatud kõikidele väidetele, võttes arvesse Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 1, mida kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule hagiavalduse esitamise hetkel, kehtestatud nõudeid.

314    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 eesmärk on võimaldada kohtul teha otsus väidete kohta, mis on piisavalt täpselt esitatud.

315    Seda sätet ei saa siiski tõlgendada nii, et selle tagajärg oleks pooltele liigsete formaalsuste ettekirjutamine, mis ainult raskendaksid kohtumenetlust (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑318/01: Othman vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2009, lk II‑1627, punkt 57).

316    Käesoleva juhu konkreetsetel asjaoludel oli hageja viite eesmärk see, et ta saaks vältida kohtuasjade F‑124/05 et F‑96/06 seotust arvestades seda, et ta peaks numbri F‑96/06 all registreeritud hagiavalduses kordama 30 lehekülge argumente, mis juba sisalduvad numbri all F‑124/05 registreeritud hagiavalduses, ning samuti seda, et ta peaks uuesti esitama mitmesaja lehekülje kaupa lisasid, mis kuuluvad viimati nimetatud hagiavalduse juurde.

317    Lisaks liideti kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06 Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 22. jaanuari 2009. aasta määrusega.

318    Neil tingimustel ei too nimetatud väite vastuvõetamatust kaasa asjaolu, et kaheksas väide viitab kõigile hagis F‑124/05 esitatud väidetetele.

319    Käesolevas kohtuotsuses analüüsitakse järgnevalt järgemööda kuute hagi F‑124/05 väidet ning nendest igaüht loetakse käesoleva hagi kaheksanda väite osadeks. Hagi F‑124/05 väidete osasid käsitletakse käesoleva hagi kaheksanda väite osade allosadena.

320    Muu hulgas tuleb hagi F‑124/05 esimest väidet, mis käsitleb ametisse nimetava ametiisiku keeldumist teha järeldusi Belgia kohtu otsusest otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta, vaatamata sellele, et on tuvastatud, et ametisse nimetav ametiisik ise seostas kriminaal- ja distsiplinaarmenetlust, ning selle hagi teist väidet, mis käsitleb otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta jõustunud kohtuotsuse eiramist, analüüsida koos, kuna need mõlemad on seotud Belgia kriminaalkohtu otsuste tagajärgedega distsiplinaarmenetlusele.

 Väite esimene ja teine osa, mis käsitlevad Belgia kohtu otsuse, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, tagajärgede eiramist

–       Poolte argumendid

321    Hageja väidab, et teda puudutav distsiplinaarmenetlus algatati ainult seetõttu, et Belgia ametivõimud alustasid kriminaalmenetlust. See nähtub ametisse nimetava ametiisiku 16. jaanuaril 2004 tehtud otsusest algatada hageja suhtes distsiplinaarmenetlus, mis seostab ühemõtteliselt distsiplinaarmenetluse kriminaalmenetlusega. Kriminaalsüüdistuse ning distsiplinaarmenetluse aluseks olevad faktilised asjaolud on samad ning erineb ainult see, kas need kvalifitseeritakse kriminaal- või distsiplinaarmenetlusega seotuks. Lisaks ei jäta nende kahe menetluse üheaegsus mingit kahtlust nendevahelise seose kohta. Seega oleks distsiplinaarmenetluse pidanud lõpetama, et teha omad järeldused Belgia kriminaalkohtu 30. juuni 2004. aasta lõplikust otsusest, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, ning millega tunnistati, et süüdistuse aluseks olnud faktilised asjaolud ei ole tuvastatud. Teistsuguse järelduse tegemine toob kaasa jõustunud kohtuotsuse ning liikmesriikide suveräänsuse eiramise.

322    Komisjon väidab vastu, et hageja argumendid ei ole faktiliselt õiged, kuna distsiplinaarmenetluse algatamise otsuses on sõnaselgelt täpsustatud, et lisaks süüdistusele tuginevad hagejale tehtud etteheited IDOC‑i täiendavat haldusjuurdlust puudutavale 22. veebruari 2002. aasta aruandele. Komisjon väidab, et Belgia kohus on pädev tegema otsust nende süüdistuspunktide kohta, mis puudutavad Belgia kriminaalkoodeksit ning et distsiplinaarmenetluse seisukohast asjaolude kvalifitseerimisel ei ole ametisse nimetav ametiisik seotud kriminaalkohtu kvalifikatsiooniga, mis viimane on andnud teiste sätete alusel. Igal juhul on käesolevas asjas tulemusetud väited, et on rikutud põhimõtet, et kriminaalmenetlus hoiab kinni distsiplinaarmenetlust, ning jõustunud kohtuotsust, kui puudub lõplik distsiplinaarotsus.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

323    Nagu on täpsustatud Esimese Astme Kohtu praktikas, on personalieeskirjade artikli 88 viiendal lõigul kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis (nüüd personalieeskirjade IX lisa artikkel 25) kaks eesmärki. Ühelt poolt on selle artikli eesmärk mitte nõrgendada asjaomase ametniku olukorda kriminaalmenetlustes, mis algatati tema suhtes selliste asjaolude alusel, mis on ühtlasi distsiplinaarmenetluse esemeks tema institutsioonis. Teiselt poolt võimaldab distsiplinaarmenetluse peatamine kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni arvestada pärast kohtuotsuse jõustumist nimetatud distsiplinaarmenetluses kriminaalkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tegelikult kehtestab personalieeskirjade IX lisa artikkel 25 põhimõtte, et „kriminaalmenetlus hoiab kinni distsiplinaarmenetlust”, mida õigustab eriti asjaolu, et siseriiklikel kriminaalkohtutel on suurem uurimispädevus kui ametisse nimetaval asutusel. Seetõttu juhul, kui samad teod võivad osutuda süüteoks ja personalieeskirjades ette nähtud ametniku kohustuste rikkumiseks, on administratsioon seotud kriminaalmenetluses kriminaalkohtu poolt tehtud faktiliste järeldustega. Juhul kui viimane on tuvastanud faktid konkreetses asjas, võib asutus need seejärel õiguslikult kvalifitseerida distsiplinaarsüüteo raames ja teha eeskätt kindlaks, kas tegemist on personalieeskirjades ette nähtud kohustuste rikkumisega (Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑307/01: François vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1669, punkt 75).

324    Käesoleval juhul tuleneb distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsuse põhjendustest, et hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus ei põhine üksnes Belgias alustatud kriminaalmenetlusel dokumentide võltsimise ja kelmuse kohta, mis on seotud R. Berthelot’ lähetuskorralduste ning lähetuskulude aruannetega, vaid tugineb ka aktiivsele rollile, mis tal oli R. Berthelot’ nõuetevastasel ümberliigitamisel ning samuti tema nõuetevastasele töölevõtmisele Teadusuuringute Ühiskeskusesse.

325    Prokuröri süüdistuskokkuvõte näitab, et üksi avaldus ei viita sõnaselgelt või kaudselt hagejale, üksi tõend ei võimalda tuvastada hageja osalemist ning et ta ise esitas tõendeid selle kohta, et lähetuskorraldused olid võltsitud. Prokuröri süüdistuskokkuvõttele viitavas otsuses, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, jõuti järeldusele, et eeluurimistoimik võimaldas kahtlemata kinnitada vastutust võltsitud dokumentide olemasolu ning kelmuse osas, kuid ükski tõend ei võimalda ühtegi eeluurimise all olevatest süüdistatavatest eraldi välja tuua.

326    Otsus, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, takistab seega distsiplinaarmenetlust läbiviivaid asutusi jätta seoses R. Berthelot’ lähetuskorralduste ning lähetuskuludega jõusse hageja süüdistused võltsimises ja kelmuses, nagu need on Belgia kriminaalõiguses karistatavad. See ei takista distsiplinaarmenetlust läbiviivaid asutusi jätmast asjaomase isiku suhtes jõusse võimalikud distsiplinaaralased etteheited, mis on seotud R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamisega ning tema Teadusuuringute Ühiskeskusesse töölevõtmisega.

327    Seega tuleb kaheksanda väite kaks esimest osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite kolmas osa, mis käsitleb hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ning komisjoni endise liikme suhtes algatatud menetluse väidetavalt põhjendamatut seost

–       Poolte argumendid

328    Teise võimalusena väidab hageja, et distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsus on õigusvastane, kuna see jättis peatatuks nimetatud menetluse, sidudes selle peatamise ebaõigesti Euroopa Kohtus siis É. Cressoni suhtes poolelioleva menetlusega.

329    Hageja kritiseerib eriti analoogia kasutamist personalieeskirjade IX lisa artikliga 25, mida ametisse nimetav ametiisik tegi, et põhjendada vaidlustatud otsust ning märgib, et eespool viidatud kohtuotsus Tzoanos vs. komisjon ei ole käesolevas asjas kuidagi asjakohane, kuna see puudutab juhtu, kui ametnik osaleb kahes menetluses, millest üks on kriminaal- ja teine distsiplinaarmenetlus, samas kui käesolevas asjas on olemas kaks menetlust, mis puudutavad kahte erinevat inimest. Ta viitab ametisse nimetava ametiisiku põhjenduskäigu vastuolulisusele, kuna viimane meenutab, et personalieeskirjade IX lisa artikli 25 eesmärk on mitte halvendada ametniku olukorda, võttes distsiplinaarotsuse enne kriminaalmenetluse lõppemist, samas kui käesolevas asjas vaidlustatud otsus karistab, mitte ei kaitse tema huve.

330    Hageja kritiseerib lõpuks seda, et vaidlustatud otsuse põhjendus on mõistetamatu, kuna selles märgitakse, et „igasugune sisuline otsus teie asjas, olgu tegemist siis juhtumi võimaliku lõpetamise või võimaliku menetlemisega, ei ole Euroopa Kohtus É. Cressoni osas toimuva menetluse suhtes neutraalne ning seda saaks seega pidada ebakohase mõjutamise katseks”. Hageja märgib, et ta ei mõista, keda saaks mõjutada, kas ametisse nimetavat isikut, Euroopa Kohut või Avaliku Teenistuse Kohut? Nii argumenteerides rikkus ametisse nimetav ametiisik personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustust, mis muudab vaidlustatud otsuse õigusvastaseks.

331    Komisjon vastab hageja argumentidele põhiliselt väites, et ükski säte ei kohusta ametisse nimetavat ametiisikut menetlust peatama, kuid mõistlikult ei saa ametnikku kohtusse kaevata enne, kui on lahendatud isiku asi, kelle huvides hageja enne tegutses. Komisjon lisab, et peatamise otsus ei rikkunud hageja huve, mida nimetatud otsusega vastupidi just kaitsti. Selle tõenduseks on see, et arvestades komisjoni endise liikme suhtes Euroopa Kohtu poolt karistuse määramata jätmist, otsustas kostjaks olev institutsioon lõpetada hageja suhtes distsiplinaarmenetluse.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

332    Hageja arvates on esiteks rikutud personalieeskirjade artiklis 25 sätestatud põhjendamiskohustust, kui distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsust on seosetult põhjendatud, ning teiseks on selle otsuse puhul rikutud õigusnormi.

333    Esiteks tuleb meenutada, et põhjenduskäik peab võimaldama kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja andma huvitatud isikule piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas see otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada (Esimese Astme Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑372/00: Campolargo vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 49, ja 17. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑213 ja II‑A‑2‑1097, punkt 67).

334    Põhiline argument, mille hageja esitab, et põhjendada oma nõuet lõpetada tema suhtes distsiplinaarmenetlus, on Belgia kriminaalkohtu poolt otsuse tegemine, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

335    Distsiplinaarmenetluse lõpetamisest keeldumise otsus täpsustab, et distsiplinaarmenetlus ja kriminaalmenetlus on eraldiseisvad ja üksteisest sõltumatud. Tribunal de première instance de Bruxelles kvalifitseeris faktilised asjaolud ainult seoses Belgia kriminaalõigusega, mitte etteheidetega, mille komisjon esitas ühenduste kohustuste alusel. Seetõttu ei mõjuta Belgia kriminaalasja lõpetamine distsiplinaarmenetlust ning asjaolu, et Belgia kriminaalmenetlus lõppes otsuse tegemise vajaduse äralangemisega ei tähenda, et distsiplinaarmenetlus tuleb lõpetada.

336    Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus annab hagejale piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas on põhjendatud otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus distsiplinaarmenetluse lõpetamiseks, ning võimaldab Avaliku Teenistuse Kohtul oma kontrolli teostada.

337    Pealegi täpsustab vaidlustatud otsus hageja poolt esitatud lõpetamise taotlusele antavast vastusest sõltumatult, et asjaomast isikut puudutav distsiplinaarmenetlus peab jääma peatatuks.

338    Ametisse nimetav ametiisik põhjendab seda peatatuks jätmist seosega, mis on hageja distsiplinaarmenetluse ning Euroopa Kohtus É. Cressoni vastu algatatud menetluse vahel.

339    Selline põhjendus annab hoolimata sellest, et tõesti on ebatäpselt viidatud „ebakohase mõjutamise katsele”, hagejale piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas distsiplinaarmenetluse peatamise alused on põhjendatud, ning Avaliku Teenistuse Kohtule, et teostada oma kontrolli.

340    Vaidlustatud otsuse ebapiisava põhjendamisega seotud väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

341    Mis puudutab väidet õigusnormi rikkumise kohta, siis kuigi ükski säte ei kohusta ametisse nimetavat ametiisikut peatama menetlust kuni kohtuotsuse komisjon vs. Cresson väljakuulutamiseni, on hageja juhtum seotud É. Cressoni asjaga osas, milles hageja oli tema kabinetiülem ajal, mil asjaomasele isikule etteheidetud võltsimised aset leidsid ning selle seose puhul on tegemist asjaoluga, mida komisjon võib õiguspäraselt arvesse võtta.

342    Peale selle asjaolu, et niisuguse peatamise tõttu pikeneb distsiplinaarmenetluse kestus, näib otsus jätta hageja suhtes menetlus algatamata enne, kui on otsus tehtud komisjoni endise liikme kohta, õiguspärane ja mõistlik.

343    Eeltoodust tuleneb, et kaheksanda väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite neljas osa, mis käsitleb distsiplinaarmenetluse algatamist põhjendavate tõendite ebapiisavust

–       Poolte argumendid

344    Hageja väidab, et tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, samas kui seda õigustavad tõendeid „ei olnud kunagi tuvastatud ning neid peeti [tribunal de première instance de Bruxelles’i tehtud kohtumääruses] põhjendamatuks”.

345    Komisjon leiab, et distsiplinaarmenetlus algatamise otsuse puhul on ametialase eksimusega tegemist ainult tahtliku kahjustamise erandjuhul, st siis, kui otsuse tegemise ajal ei ole asjaomase isiku vastu ühtegi tõendit. Nii aga see käesolevas asjas ei olnud, kuna hageja vastu esitati rasketes rikkumistes osalemise tõsised süüdistused.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

346    Käesoleva väite osa käsitleb distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse õigusvastasust.

347    Poolte argumentidest tuleneb, et nad on eriarvamusel küsimuses, milline on institutsiooni kaalutlusõigus distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse osas ning seetõttu kontrolli ulatuse üle, mida Euroopa kohus peab sellise otsuse õiguspärasuse üle teostama.

348    Hageja arvates on distsiplinaarmenetluse algatamise otsus õigusvastane, kui ei ole tõendatud väited, mille alusel nimetatud menetlus on algatatud, ning mille tõttu tuleb asuda seisukohale, et kohus peab selle otsuse üle teostama tavapärast kontrolli. Seevastu komisjoni arvates saab sellise otsuse puhul olla ametialase eksimusega tegemist ainult kahjustamise kavatsuse erandjuhul, mille tõttu tuleb leida, et kohtu kontroll peab piirduma võimu kuritarvitamisega.

349    Esiteks tuleb täpsustada, milline on ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kaalutlusõigus, kui ta teeb distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse, ning milline on sellest tulenev kohtuliku kontrolli ulatus, ning teiseks tuleb analüüsida, kas käesolevas asjas komisjoni otsus hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise kohta on õigusvastane.

350    Enne nende küsimuste juurde asumist tuleb sissejuhatuseks teha kaks märkust.

351    Esiteks tuleb vaidlustatud akti õiguspärasust hinnata lähtuvalt otsuse vastuvõtmise ajal olemas olnud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7). Kõnesoleva otsuse õiguspärasust ei mõjutanud pärast selle otsuse vastuvõtmist distsiplinaarmenetluse käigus selgunud üksikasjad, kuna uurimise ese oli teha kindlaks, kas algsed kahtlused olid põhjendatud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Giraudy vs. komisjon, punkt 145).

352    Teiseks asjaolu, et distsiplinaarmenetlus lõpetati asjaomasele ametnikule ilma distsiplinaarkaristust määramata, ei takista kohtul kontrollida asjaomase isiku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse õiguspärasust.

353    On omavoli oht, kui tunnistada, et ametisse nimetaval asutusel on absoluutne ja piiramatu pädevus algatada distsiplinaarmenetlus ametniku suhtes, seejärel see karistust kohaldamata lõpetada ning ilma et nimetatud ametnikul oleks võimalik sobival ajal vaidlustada sellise otsuse tegemine, millega nimetatud menetlus algatati, kuna ei ole olemas karistust, mille suhtes ta võiks võimaliku hagi esitada.

354    Seega peab distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tegemise korral olema ametisse nimetava asutuse või ametiisiku kaalutlusõigus õiguslikult piiratud. Selline piirang peab olema allutatud kohtulikule kontrollile.

355    Pealegi ei ole komisjoni argumendid sellise järeldusega vastuolus. Institutsiooni seisukoht ei seisne mitte selle väitmises, et välistatud peab olema distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse igasugune kohtulik kontroll, vaid et selline kontroll peab piirduma võimu kuritarvitamise juhtudega.

356    Tuleb meenutada, et vastavalt kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis personalieeskirjade artikli 86 lõikele 1, mille alusel hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsus tehti, võib distsiplinaarvastutust kanda ametnik, kes kas tahtlikult või süülise hooletuse tõttu ei täida oma käesolevatest personalieeskirjadest tulenevaid kohustusi.

357    Selle sätte sõnastuses väljendi „[võib] kanda” kasutamise tagajärg on see, et asjaomast isikut ei karistata süstemaatiliselt ja tingimata ühe oma kohustuse täitmata jätmise pärast, vaid et karistust lihtsalt võib kohaldada.

358    Nii eeldavad kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis personalieeskirjade artikli 86 lõikes 1 ette nähtud sätted tingimata ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ulatuslikku kaalutlusõigust nii distsiplinaarmenetluse algatamise otstarbekuse kui ka selle menetluse lõpus võimaliku karistuse valikul.

359    Esimese Astme Kohtu praktikas on täpsustatud, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsus võimaldab ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul kontrollida asjaomase ametniku vastu esitatud faktide tõepärasust ja tähtsust ning kuulata ära tema seletus, eesmärgiga kujundada arvamus esiteks selle kohta, kas lõpetada distsiplinaarmenetlus karistust kohaldamata või kohaldada ametniku suhtes distsiplinaarkaristus, ja teiseks vajadusel, kas on vaja suunata asi enne selle karistuse kohaldamist distsiplinaarnõukogusse vastavalt personalieeskirjade IX lisas sätestatud korrale või mitte (Esimese Astme Kohtu 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑166/02: Pessoa e Costa vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑89 ja II‑471, punkt 36, ja 5. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑203/03: Rasmussen vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑279 ja II‑1287, punkt 41).

360    Arvestades distsiplinaarmenetluse eset ja eesmärki, nagu seda on täpsustatud Esimese Astme Kohtu praktikas, ei ole distsiplinaarmenetluse õiguspäraseks algatamiseks vastupidi hageja seisukohale vaja, et hagejale etteheidetud asjaolud oleksid „tuvastatud”. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on just nimelt selgitada asjaomasele isikule etteheidetud faktilisi asjaolusid.

361    Seega ei ole tulemuslik hageja argument, et tema vastu algatati ja tema suhtes jätkus distsiplinaarmenetlus, samas kui seda põhjendavad asjaolud ei olnud „tuvastatud”.

362    Teise äärmusesse laskudes tuleb analüüsida komisjoni argumente, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsus on õigusvastane ainult võimu kuritarvitamise erandjuhul.

363    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võimu kuritarvitamise mõistel väga täpne ulatus, mis viitab haldusorgani poolt võimu kasutamisele muul eesmärgil kui sellel, milleks see talle anti. Otsus võib olla tehtud võimu kuritarvitades üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja üheselt mõistetavate asjaolude alusel ilmneb, et otsusega püüti saavutada väidetust erinevaid eesmärke (Esimese Astme Kohtu 11. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑118/95: Anacoreta Correia vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I‑A‑283 ja II‑835, punkt 25, ja 6. juuli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punkt 139).

364    Võimu kuritarvitamise puhul on seega tegemist õigusvastasuse eriti raske juhuga.

365    On omavoli oht, kui tunnistada, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse õigusvastasuse juhud piirduvad võimu kuritarvitamise juhtudega. Nii ei karistataks ametisse nimetava asutuse või ametiisiku sellekohast rasket hooletust.

366    Võttes eeltoodut arvesse, ning selleks et kaitsta asjaomase ametniku õigusi, tuleb ametisse nimetavat asutust või ametiisikut pidada oma pädevust õigusvastaselt kasutanuks mitte ainult siis, kui võimu kuritarvitamine on tõendatud, vaid ka siis, kui puuduvad piisavalt täpsed ja asjakohased tõendid, et asjaomane isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 352).

367    Võttes arvesse ametisse nimetaval asutusel või ametiisikul olevat ulatuslikku kaalutlusõigust ning sellele seatud piiranguid, peab kohtulik kontroll piirduma administratsiooni poolt distsiplinaarmenetluse algatamiseks arvesse võetud asjaolude sisulise õigsuse, ilmse hindamisvea puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt analoogia alusel distsiplinaarkaristuste valdkonnas Esimese Astme Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑273/94: N vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑97 ja II‑289, punkt 125, ning 17. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑203/98: Tzikis vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑91 ja II‑393, punkt 50).

368    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et OLAF‑i ja IDOC‑i aruanded ei välistanud võimalust, et hagejal oli tegemist R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamisega.

369    OLAF‑i 23. novembri 1999. aasta aruanne mainib, et võttes arvesse ametnike osaliselt kattuvaid avaldusi, on tõenäoline, et hageja kabinetis toimus koosolek, mille käigus arutati võimalust liigitada R. Berthelot ümber külalisteadlaste I gruppi. IDOC‑i 22. veebruari 2002. aasta aruanne täpsustas, et juurdluse asjaolude analüüs annab mõista, et selline koosolek leidis hageja kabinetis aset ajavahemikus 21.–29. novembrini 1996.

370    Seega on olemas piisavalt tõsiseid tõendeid, mis viitavad sellele, et hagejal oli aktiivne roll vähemalt R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamises, mida peetakse hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse otsuse tegemise hetkel õigusvastaseks, ning seda isegi siis, kui ei ole olemas kirjalikku tõendit erinevate ametnike avalduste toetuseks ning isegi siis, kui hageja vaidlustab teatud arvu tunnistuste tõepärasuse. Hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsus on seega põhjendatud piisavalt täpsete ja asjakohaste faktidega.

371    Neil asjaoludel ei ole ametisse nimetav ametiisik hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisel eiranud tema kaalutlusõigusele seatud piire.

372    Eeltoodust tuleneb, et kaheksanda väite neljas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite viies osa, mis käsitleb hoolitsemiskohustuse, abistamiskohustuse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist

–       Poolte argumendid

373    Hageja heidab komisjonile ette, et ta algatas ning jätkas distsiplinaarmenetlust, mida „viidi läbi erapoolikult ning mille jooksul ametisse nimetav ametiisik ei teinud kõike, mis oli tema võimuses, et teha kindlaks asjaolude tegelik käik”. Seda tehes rikkus komisjon hoolitsemiskohustust, abistamiskohustust ning ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Oma selle väite põhjenduseks meenutab hageja tegevusetust ning kaitseõiguste rikkumist, mis leidis aset erinevate haldusjuurdluste ajal ning mis võtab sellistel alustel algatatud distsiplinaarmenetluselt igasuguse usaldusväärsuse.

374    Komisjon vaidlustab selle, et ta rikkus hoolitsemis- ja abistamiskohustust. Ta rõhutab esiteks, et kui on olemas tõsised tõendid, mis viitavad personalieeskirjade järgsete ametniku kohustuste rikkumisele, siis hoolitsemiskohustus ei takista mingil juhul ametisse nimetaval ametiisikul asjaomase isiku suhtes distsiplinaarmenetlust algatamast ning teiseks ei saa institutsioonile ette heita, et ta ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et kontrollida, kas hageja vastu esitatud süüdistused olid põhjendatud või mitte.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

375    Peab analüüsima, kas hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja jätkamisega rikkus komisjon hoolitsemiskohustust, abistamiskohustust ning õiguspärase ootuse põhimõtet.

376    Esiteks kajastab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hoolitsemiskohustus tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes personalieeskirjadega ettenähtud vastastikustes õigustes ja kohustustes. See kohustus tähendab peamiselt seda, et kui ametisse nimetav asutus võtab vastu ametniku seisundit puudutava otsuse, peab ta arvestama kõikide asjaoludega, mis võivad mõjutada seda otsust, ja et seda tehes ei arvestaks ta mitte üksnes teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega (Esimese Astme Kohtu 20. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑133/89: Burban vs. parlament, EKL 1990, lk II‑245, punkt 27, ning eespool viidatud kohtuotsus Séché vs. komisjon, punkt 147).

377    Hoolitsemiskohustuse nõuded ei takista iseenesest ametisse nimetavat ametiisikut ametniku suhtes algatama ning läbi viima distsiplinaarmenetlust. Selline otsus võetakse ennekõike institutsiooni huvides selleks, et ametniku personalieeskirjadest tulenevate kohustuste võimalikud rikkumised tuvastatakse ning vajadusel kohaldatakse nende eest karistust.

378    Seega ei saa komisjonile ette heita hoolitsemiskohustuse rikkumist ainult selle tõttu, et ta algatas hageja suhtes distsiplinaarmenetluse.

379    Mis puudutab hageja muud kriitikat teda puudutava distsiplinaarmenetluse algatamise ja jätkamise suhtes, siis esiteks lükati need tagasi kaheksanda väite teiste osade raames ning teiseks eraldi väidet nimetatud menetluse ebamõistliku kestuse kohta analüüsitakse allpool.

380    Teiseks kohustab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale personalieeskirjade artiklis 24 ette nähtud abistamiskohustus institutsiooni kaitsma ametnikku kolmandate isikute – nii kolleegide kui ülemuste – tegevuse suhtes isikuliselt, mitte institutsiooni enda aktide vastu, mille kontroll on hõlmatud teiste personalieeskirjade sätetega (Esimese Astme Kohtu 18. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑45/91: Mc Avoy vs. parlament, EKL 1993, lk II‑83, punkt 60, ning 13. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑44/93: Saby vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑175 ja II‑541, punkt 54).

381    Tuleb tõdeda, et OLAF, personali ja halduse peadirektoraat ning IDOC, kelle juurdlustele hageja viitab, ei ole institutsiooni suhtes kolmandad isikud. Pealegi ei esita hageja mingeid tõendeid kolleegide või ülemuste tegevuse kohta, mis oleks põhjendanud institutsiooni abi.

382    Seetõttu ei ole hageja poolt välja toodud abistamiskohustuse rikkumine põhjendatud.

383    Kolmandaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi õiguspärase ootuse kaitset saab nõuda iga isik, kes on olukorras, millest tuleneb, et administratsioon tekitas temas põhjendatud lootusi, ei saa üksi ametnik toetuda õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, kui puuduvad administratsiooni antud täpsed kinnitused (Esimese Astme Kohtu 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑123/89: Chomel vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑131, punkt 26, ning eespool viidatud kohtuotsus Séché vs. komisjon, punkt 160).

384    Käesoleval juhul ei andnud administratsioon hagejale mingit täpset kinnitust, millele ta võiks tugineda. Seega ei saa komisjonile ette heita õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

385    Eeltoodust tuleneb, et kaheksanda väite viies osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite kuues osa, mis käsitleb distsiplinaarmenetlust läbiviiva asutuse poolt mõistliku tähtaja jooksul tegutsemise kohustuse rikkumist

–       Poolte argumendid

386    Hageja väidab, et mõistlik tähtaeg, mille jooksul ametisse nimetav ametiisik oleks pidanud otsuse tegema, on möödunud. Ta viitab eespool viidatud kohtuotsusele François vs. komisjon, milles leiti, et kuigi aegumistähtaeg puudub, on distsiplinaarmenetlust läbiviivatel asutustel kohustus tegutseda selliselt, et karistuse määramisega lõppev menetlus algatataks mõistliku tähtaja jooksul. Käesolevas asjas on tõsi, et vaidlusalused asjaolud leidsid aset juba aastatel 1995–1997, ning et administratsioon sai teada personalieeskirjade järgsete kohustuste rikkumise võimalikest asjaoludest ja sellekohasest tegevusest alates OLAF‑i aruande esitamisest novembris 1999 või vähemalt alates aastast 2002. Ametisse nimetav ametiisik alustas hageja suhtes distsiplinaarmenetlust alles 16. jaanuaril 2004. Alates sellest hetkest, kui Belgia kohus tegi 30. juunil 2004 otsuse, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, ei ole enam asjakohane põhimõte, et kriminaalmenetlus hoiab kinni distsiplinaarmenetlust, ning distsiplinaarmenetluse raames ei viidud läbi ühtegi uurimistoimingut. Seega rikuti ametisse nimetavale isikule kohustuslikku põhimõtet, et otsus tuleb teha mõistliku tähtaja jooksul.

387    Komisjoni arvates olid käesoleva juhu asjaolud väga erilised. „Berthelot’ juhtum” on osa laiemast selliste juurdluste kontekstist, mis viidi läbi, et teha kindlaks, millises osas oli komisjon täies koosseisus või teatud komisjoni liikmed eraldi vastutavad pettuse, väärhalduse ning onupojapoliitika eest. Sellise ulatusega juurdlusi ei saanud läbi viia distsiplinaarmenetlusele tavapäraselt kohaldatavate tähtaegade jooksul. Kokkuvõttes viidi läbi kolm haldusjuurdlust ning alustati ühte kriminaalmenetlust, mis näitab käesoleva asja asjaolude keerukust.

388    Lisaks leiab komisjon, et distsiplinaarmenetluse nõuetekohase peatamise ajavahemikke ei pea arvesse võtma, et analüüsida distsiplinaarmenetluse kestust, kuna institutsioon ei saa kontrollida kohtumenetluse kestust.

389    Lõpuks rõhutab komisjon, et argument menetluse ülemäära pika kestuse kohta, mille É. Cresson esitas kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus komisjon vs. Cresson, lükati Euroopa Kohtu poolt nimetatud kohtuotsuse punktides 90–92 tagasi.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

390    Hea halduse põhimõttest tuleneb, et distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused on kohustatud juhtima distsiplinaarmenetlust hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga menetlustoiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut (eespool viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 47; Avaliku Teenistuse Kohtu 8. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑40/05: Andreasen vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑337 ja II‑A‑1‑1859, punkt 194 ja seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑17/08 P).

391    See hoolsuse nõue ja mõistliku tähtaja järgmise nõue kehtib ka distsiplinaarmenetluse algatamise suhtes, eriti juhul ja sellest hetkest alates, kui administratsioon on saanud teada asjaoludest ja käitumisest, mis võivad osutuda ametniku poolt personalieeskirjade järgsete kohustuste rikkumiseks. Kuigi aegumistähtaeg puudub, on distsiplinaarmenetlust läbiviivatel asutustel kohustus tegutseda selliselt, et karistuse määramisega lõppev menetlus algatataks mõistliku tähtaja jooksul (eespool viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

392    Distsiplinaarmenetluse ebamõistlik kestus võib tuleneda nii eelnevate haldusjuurdluste läbiviimisest kui ka distsiplinaarmenetlusest endast. Distsiplinaarmenetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel arvessevõetav ajavahemik ei ole ainult see, mis algab nimetatud menetluse algatamise otsuse tegemisest. Küsimust, kas algatatud distsiplinaarmenetlust viidi läbi nõutud hoolsusega, mõjutab asjaolu, et väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ning distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse vahele jääb pikem või lühem ajavahemik.

393    Tähtaja mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning hageja ja pädevate asutuste käitumisest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

394    Üksi eritegur ei ole määrav. Iga tegurit tuleb hinnata eraldi ning seejärel hinnata nende mõju koos. Ametisse nimetavale ametiisikule omistatavad teatavad hilinemised ei näi olevat eraldivõetuna ebamõistlikud, kuid need võivad koosvõetuna seda olla. Hoolsuse nõue menetluses ei lähe aga kaugemale sellest, mis on kooskõlas hea halduse põhimõttega.

395    Kui ametisse nimetava ametiisiku otsuste tõttu ületab menetlus selle, mida tavapäraselt peetakse mõistlikuks kestuseks, peab see isik tõendama, et on olemas erandlikud asjaolud, mis põhjendavad mõistliku kestuse ületamist (vt analoogia alusel hindamisaruannete koostamise osas Euroopa Kohtu 5. mai 1983. aasta otsus kohtuasjas 207/81: Ditterich vs. komisjon, EKL 1983, lk 1359, punkt 26).

396    Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas distsiplinaarmenetlus viidi läbi mõistliku tähtaja jooksul. See tähendab esiteks nende peamiste sündmuste meenutamist, mis viisid menetluse algatamiseni, ning selle menetluse peamiste etappide meeldetuletamist, enne kui teiseks analüüsida, kas objektiivselt kindlaks tehtud kestust võib pidada mõistlikuks.

397    Hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise 16. jaanuari 2004. aasta otsuses heidetakse talle ette, et ta mängis aktiivset rolli R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamises ning tema Teadusuuringute Ühiskeskusesse töölevõtmises.

398    R. Berthelot liigitati alates 1. septembrist 1996 ümber ning talle pakuti Teadusuuringute Ühiskeskuse külalisteadlase lepingut alates 1. märtsist 1997. Otsus algatada distsiplinaarmenetlus võeti seega vastu rohkem kui seitse aastat pärast hagejale etteheidetud faktiliste asjaolude asetleidmist. See tähtaeg on iseenesest vaieldamatult ebanormaalselt pikk ametniku distsiplinaarvastutusele võtmiseks.

399    OLAF lõpetas 23. novembril 1999 oma aruande R. Berthelot’ teenistustingimuste kohta külalisteadlasena komisjonis ning IDOC lõpetas 22. veebruaril 2002 haldusjuurdluse täiendava aruande seoses R. Berthelot’ töötamise ajaga nii külalisteadlasena teadusuuringute peadirektoraadis kui ka teadusuuringute peadirektoraadis. Viimati nimetatud aruande ning distsiplinaarmenetluse algatamise vahele jääval ajavahemikul täiendavat juurdlust ei teostatud. Hageja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsus võeti seega vastu kaks aastat pärast haldusjuurdluse viimast aruannet. See tähtaeg on ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise kontekstis samuti ebanormaalselt pikk.

400    Pärast viimase juurdlusaruande edastamist on ainukeseks sündmuseks, mida võib distsiplinaarmenetluse suhtes asjakohaseks pidada, Belgia kriminaalõiguseasutuste poolt 18. märtsil 2003 hagejale süüdistuse esitamine. Selle sündmuse ning distsiplinaarmenetluse algatamise vahel oli siiski kümne kuu pikkune ajavahemik, mis on siinkohal veel kord ebanormaalselt pikk.

401    Ametisse nimetava ametiisiku 16. jaanuari 2004. aasta otsusega algatati distsiplinaarmenetlus ning see peatati kohe kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis personalieeskirjade artikli 88 viienda lõigu alusel, mis näeb ette, et kui ametnikule on juba esitatud samade tegude eest kriminaalsüüdistus, tehakse lõplik otsus pärast seda, kui asja arutav kohus on teinud oma lõpliku otsuse. Pärast seda, kui Belgia kriminaalkohus oli 30. juunil 2004 teinud otsuse, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, teatas komisjon hagejale 13. juuli 2004. aasta kirjaga, et tema distsiplinaarmenetlus peatati seni, kuni É. Cressoni asjas on komisjon täies koosseisus otsuse teinud.

402    Distsiplinaarmenetlus lõpetati lõpuks 16. oktoobri 2006. aasta otsusega ehk ligikaudu kümme aastat pärast etteheidetud asjaolude asetleidmist.

403    Seega peab teiseks analüüsima, kas komisjon on esitanud tõendeid, mis võimaldavad näidata, et käesoleva asja erandlikel asjaoludel võib siiski mõistlikuks lugeda kestust, mis on juba objektiivselt pikk ning esmapilgul ülemäära pikk.

404    Kõigepealt peab märkima, et kohtuasjas, milles tehti otsus komisjon vs. Cresson, esitas É. Cresson käesolevas kohtuasjas hageja poolt esitatud väitega sarnase argumendi. Ta väitis, et distsiplinaarmenetluse algatamine 21. jaanuaril 2003 teatega etteheidete kohta ehk enam kui seitse aastat pärast komisjoni poolt uuritud asjaolusid, on vastuvõetamatu, eelkõige arvestades etteheidetavate asjaolude kohta juba ammu kättesaadavate erinevate aruannete olemasolu ning seda, et asi ei ole keerukas (vt kohtuotsus komisjon vs. Cresson, punkt 78).

405    Euroopa Kohus lükkas selle argumendi tagasi ning märkis, et kuna EÜ artikli 213 lõiget 2 ei olnud kunagi varem kasutatud komisjoni liikme vastu menetluse algatamiseks tema käitumise tõttu ametiaja jooksul, võis institutsioon pidada vajalikuks näidata üles erilist valvsust.

406    Kuigi nagu Euroopa Kohus tõdes, võis komisjon pidada vajalikuks üles näidata erilist valvsust É. Cressoni suhtes menetluse algatamise osas, ei saa selle asjaolu tagajärg tingimata olla institutsiooni vabastamine kohustusest viia võimalik hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus läbi mõistliku aja jooksul.

407    Selge on see, et hageja juhtum oli seotud É. Cressoni juhtumiga osas, milles asjaomane isik oli tema kabinetiülem sel ajavahemikul, mil osa hagejale etteheidetud võltsimisi aset leidis. Nagu Avaliku Teenistuse Kohus on juba käesoleva väite kolmanda osa raames tõdenud (vt punktid 341 ja 342), on see seos asjaolu, mida komisjon võib õiguspäraselt arvesse võtta.

408    Samas on nende kahe kohtuasja vahel otsustavaid erinevusi, mis takistavad kostjaks oleval institutsioonil automaatselt ja ilma eristamata kohaldada hageja suhtes otsuseid, mis on tehtud komisjoni endise liikme suhtes.

409    Esiteks on hageja ametnikuna personalieeskirjade kohaselt erinevas olukorras kui É. Cresson. Viimati nimetatul kui komisjoni liikmel, kellele oli poliitilise ametisse nimetamisega antud piiratud kestusega volitus, oli esiteks poliitiline vastutus oma tegude ning tema nimel ning vastavalt tema juhistele tegutsenud isikute tegude eest ning teiseks kohaldatakse talle EÜ artiklis 213 ja EA artiklis 126 ette nähtud erimenetlust. Kui tema suhtes algatati nende sätete alusel menetlus, oli ta juba kolm aastat oma ametist lahkunud olnud. Seevastu hagejale kui ametnikule oli personalieeskirjadega pandud lojaalsuskohustus Euroopa ühenduste suhtes ning ta pidi jätkama oma karjääri komisjonis. Raske oleks oodata ametnikult, et ta jätkaks tavapäraselt tööd ning oleks ühendustele lojaalne, mida personalieeskirjad temalt nõuavad, kui aastate vältel on tema käitumine teenistuses üksteisele järgnevate juurdluste esemeks ning on oht, et tema suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus.

410    Teiseks, kuigi hageja oli teatud ajavahemikul É. Cressoni kabineti ülem, asub hageja kronoloogiliselt väljaspool neid sündmusi, mis olid tema vastu esitatud süüdistuse aluseks. Kui hageja nimetati É. Cressoni kabineti ülemaks 21. detsembril 1995, oli R. Berthelot’ nõuetevastane töölevõtmine juba toimunud, kuna tal oli teadusuuringute peadirektoraadis külalisteadlase staatus alates 1. septembrist 1995.

411    On tõsi, et talle heideti ette tema osalemist R. Berthelot’ palgaastmestiku osas ümberliigitamises ning tema nõuetevastases töölevõtmises Teadusuuringute Ühiskeskusesse, kuid asjaolu, et R. Berthelot oli É. Cressoni juurde juba tööle võetud siis, kui hageja tuli kabineti ülemaks, näitab, et hageja võimalik roll tuvastatud eeskirjade eiramises ei saanud olla katalüsaatori oma ning oli kõige rohkem kaasosalise oma. Komisjon märkis ise kohtuistungil, et „vale on öelda, et [hageja] on kogu asja eestvedaja”.

412    Need olulised erinevused, mis on komisjoni endise liikme ja hageja vahel, on määravad, kui tegemist on selle hindamisega, kas ebanormaalselt pikka ning esmapilgul ülemäära pikka menetluse kestust (vt eespool punktid 398–402) võib siiski pidada mõistlikuks.

413    On selge, et hageja vastu esitatud konkreetsete süüdistuste taustaks on sama oluline üldine huvi, st avalikkuse usaldus Euroopa institutsioonide nõuetekohasesse toimimisesse kõige kõrgemal tasemel ning usaldus selle suhtes, et tegemist ei ole mõjuvõimuga kauplemisega või sellise kauplemise varjamisega. Sellega seoses ei tulene hageja olukord distsiplinaarmenetluses mitte isoleeritud juhtumist, vaid see on asetatud üldisesse konteksti, millel oli sellega seotud probleemide tõttu asjaomase isiku olukorrast kindlasti kaugemale ulatuvam mõju.

414    Siiski tuleb käesoleva asja erandlikel asjaoludel ning kaaludes kõiki eespool toodud tegureid ning eelkõige määravaid erinevusi hageja ning komisjoni endise liikme olukorra vahel, ning võttes arvesse laiemat avalikkuse huvi, asuda seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnenud ajavahemikku ning ka distsiplinaarmenetluse ebanormaalselt pikka kestust saaks siiski pidada mõistlikuks.

415    Eeltoodust tuleneb, et tegemist on komisjoni ametialase eksimusega esiteks siis, kui ta ei edastanud hagejale IDOC‑i panust, ning teiseks siis, kui ta hoolitsemiskohustust rikkudes algatas ja jätkas distsiplinaarmenetlust.

2.     Kahju ning põhjuslik seoses

416    Esiteks võib komisjoni poolt hagejale IDOC‑i panuse edastamata jätmist pidada selliseks, mis tekitas hagejale mittevaralist kahju, mille tekitas tunne, et ta on pidanud oma kaitseõiguste teostamiseks olulise dokumendi osas taluma läbipaistmatut hoiakut (vt mittevaralise kahju osas, mis on tekitatud kaitseõiguste rikkumisega Avaliku Teenistuse Kohtu 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑51/07: Bui Van vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑289 ja II‑A‑1‑1533, punktid 93 ja 94, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑491/08 P).

417    Võttes arvesse käesoleva juhtumi asjaolusid, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, hinnates tekitatud kahju ex aequo et bono, et hageja kahju hüvitab sobivalt 5000 euro suurune summa.

418    Teiseks asetas institutsiooni poolt distsiplinaarmenetluse algatamise ja läbiviimise suhtes mõistliku tähtaja jooksul tegutsemise kohustuse rikkumine hageja jätkuvasse ebakindlasse olukorda, mis kujutab endast hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Võttes arvesse seda, et esiteks võeti distsiplinaarmenetluse algatamise otsus enam kui seitse aastat pärast hagejale etteheidetud asjaolude asetleidmist ning teiseks seda, et siis, kui menetlus oli algatatud, kestis see ligikaudu kolm aastat, mis kokkuvõttes tähendab, et etteheidetud asjaolude ning distsiplinaarmenetluse lõpetamise vahele jäi ligikaudu kümne aasta pikkune ajavahemik, tuleb hagejale kahju ex aequo et bono hüvitada 25 000 euro suuruses summas.

419    Eeltoodust tuleneb, et komisjonilt peab hageja kasuks välja mõistma 30 000 euro suuruse summa mittevaralise kahju eest, mida talle tekitasid komisjoni tehtud vead.

 Kohtukulud

420    Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest, mis toimus 1. novembril 2007. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne seda kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.

421    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 88 alusel kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud.

422    Lisaks võib Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

423    Kodukorra artikli 87 lõike 6 kohaselt jaotab Esimese Astme Kohus omal äranägemisel kohtukulud, kui asjas kohtuotsust ei tehta.

424    Mis puudutab tühistamisnõudeid numbri all F‑124/05 registreeritud hagis, siis märgib Avaliku Teenistuse Kohus, et neil puudub ese pärast 16. oktoobri 2006. aasta otsuse tegemist hageja suhtes distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta, sest tegemist on otsusega, millega kostjaks olev institutsioon tagas asjaomasele isikule tulemuse, mida viimane soovis hagi nende nõuetega saavutada.

425    Seevastu osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõudeid, mis esitati numbrite F‑124/05 ja F‑96/06 all registreeritud hagides, siis tuleb tõdeda, et hageja esitatud mitmest veast loeti tuvastatuks ainult kaks ning talle hüvitati kahju selgelt väiksemas ulatuses, kui ta taotles.

426    Eeltoodust tulenevalt leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et ta on andnud vaatluse all olevatele asjaoludele õiglase hinnangu, kui ta peale selle, et ta jätab komisjoni kohtukulud tema enda kanda, mõistab komisjonilt välja pool hageja kohtukuludest. Pool hageja kohtukuludest tuleb jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (täiskogu)

otsustab:

1.      Puudub vajadus otsuse tegemiseks numbri F‑124/05 all: A vs. komisjon registreeritud hagis hageja esitatud nõuete üle.

2.      Mõista Euroopa Komisjonilt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest hagejale välja 30 000 euro suurune summa.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista Euroopa Komisjonilt välja pool hageja kohtukuludest, mis on seotud numbri F‑124/05 all: A vs. komisjon ning numbri F‑96/06 all: G vs. komisjon registreeritud hagiga.

4.      Jätta hageja enda kanda pool tema kohtukuludest, mis on seotud numbri all F‑124/05: A vs. komisjon ning numbri F‑96/06 all: G vs. komisjon registreeritud hagiga.

Mahoney       Gervasoni

Kreppel Tagaras Van Raepenbusch

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. jaanuaril 2010 Luxembourgis.

kohtusekretär        president

Sisukord

Õiguslik raamistik

I –  Sätted, mis käsitlevad privileege ja immuniteete

II –  Sätted, mis käsitlevad juurdlusi pettustevastase võitluse valdkonnas

III –  Sätted, mis käsitlevad distsiplinaarmenetlusi

IV –  Sätted, mis käsitlevad kutsehaigus- ja õnnetusjuhtumikindlustust

V –  Sätted, mis käsitlevad töövõimetushüvitisi

A –  Personalieeskirjad

B –  Personalieeskirjad kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis

VI –  Sätted, mis käsitlevad isikutoimikut

VII –  Sätted, mis käsitlevad dokumentidele juurdepääsu

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

I –  „Cressoni juhtumi” kontekst

II –  Hagejat puudutavad asjaolud

Menetlus

I –  Kohtuasjas F‑124/05 enne liitmist kohtuasjaga F‑96/06

II –  Kohtuasjas F‑96/06 enne liitmist kohtuasjaga F‑124/05

III –  Liidetud kohtuasjades F‑124/05 ja F‑96/06

Poolte nõuded

I –  Kohtuasjas F‑124/05

II –  Kohtuasjas F‑96/06

Õiguslik käsitlus

I –  Hagi F‑124/05

A –  Poolte argumendid

B –  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

II –  Hagi F‑96/06

A –  Vastuvõetavus

1.  Poolte argumendid

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

B –  Sisulised küsimused

1.  Komisjonile etteheidetud vead

a)  Esimene väide, et teda on väidetavalt õigustamatult süüdistatud „Berthelot’ juhtumis”

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

b)  Teine väide, et haldusjuurdluste puhul on esinenud tegevusetust ning rikuti kaitseõigusi

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

c)  Kolmas väide, et on rikutud OLAF‑i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtet

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–  Väite vastuvõetavus

–  Väite põhjendatus

d)  Neljas väide, et hageja kohtuliku puutumatuse tühistamine on õigusvastane

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

e)  Viies väide, et hageja üleviimise otsus on õigusvastane

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

f)  Kuues väide, et personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus ei olnud nõuetekohane

Väite esimene osa, et väidetavalt välistati põhjendamatult tööõnnetuse võimalus

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Väite teine osa, et IDOC‑i menetlus oli nõuetevastane

–  IDOC‑i kaasamise väidetav õigusvastasus

–  IDOC‑i väidetav erapoolikus

–  Hagejale IDOC‑i panuse edastamisest keeldumine

g)  Seitsmes väide, et töövõimetuskomitee 29. oktoobri 2004. aasta arvamus on õigusvastane

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

h)  Kaheksas väide, et distsiplinaarmenetluse algatamine ja jätkamine hageja suhtes on õigusvastane

Sissejuhatavad märkused

Väite esimene ja teine osa, mis käsitlevad Belgia kohtu otsuse, et puudub vajadus otsuse tegemiseks, tagajärgede eiramist

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Väite kolmas osa, mis käsitleb hageja suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse ning komisjoni endise liikme suhtes algatatud menetluse väidetavalt põhjendamatut seost

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Väite neljas osa, mis käsitleb distsiplinaarmenetluse algatamist põhjendavate tõendite ebapiisavust

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Väite viies osa, mis käsitleb hoolitsemiskohustuse, abistamiskohustuse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Väite kuues osa, mis käsitleb distsiplinaarmenetlust läbiviiva asutuse poolt mõistliku tähtaja jooksul tegutsemise kohustuse rikkumist

–  Poolte argumendid

–  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

2.  Kahju ning põhjuslik seoses

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.