24. novembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 14. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F-12/09: A versus komisjon

(kohtuasi T-595/11 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: A (Port-Vendres, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid B. Cambier, A. Paternostre ja L. Levi)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 14. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F-12/09;

seetõttu rahuldada apellandi poolt esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ning niisiis

tühistada otsused, millega Euroopa Komisjon keeldus apellandile maksmast personalieeskirjade artiklis 73 ettenähtud hüvitisi ning kohustada komisjoni need hüvitised viivitamatult apellandile välja maksma koos üldisest õigusest tuleneva täiendava hüvitisega vahe eest, mis on tegelikult kantud kahju summa ja personalieeskirjade artikli 73 alusel selle kahju eest makstud hüvitise vahel,

mõista komisjonilt apellandi kasuks välja viivitusintress alates 2004. aasta detsembrist - kuupäevast, mil oleks tulnud tuvastada hageja kutsehaigestumine, tekitatud kahju suurus ja see, millises seisundis oli tema tervis stabiliseerunud,

mõista komisjonilt apellandi kasuks välja summa, mida Üldkohus peab sobivaks, et hüvitada mittevaraline kahju, mis tekkis apellandile komisjoni talituste sooritatud mitmete eksimuste ja eeskirjade eiramiste tõttu apellandi ravi puudutavate menetluste läbiviimisel,

mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kolm väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud õigust mõistlike tähtaegade järgmisele, hoolitsemiskohustuse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet ning moonutatud toimikudokumente.

Teise väite kohaselt on rikutud õigust tekitatud kahju täielikule hüvitamisele.

Kolmas väide tuleneb esiteks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklite 73 ja 90 rikkumisest ning hea halduse, menetlusökonoomia, tagasiulatuva jõu puudumise ja õigusnormide hierarhia põhimõtete ning konsolideerimise mõiste rikkumisest, ja teiseks faktiliste asjaolude ja apellandi argumentatsiooni moonutamisest.

____________