ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
16. juuni 2011(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑197/06,
FMC Corp., asukoht Philadelphia, Pennsylvania (Ameerika Ühendriigid), esindajad: C. Stanbrook, QC, ja advokaat Y. Virvilis,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault ning hiljem V. Di Bucci, V. Bottka ja X. Lewis, keda abistas barrister M. Gray,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada osaliselt komisjoni 3. mai 2006. aasta otsus K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) hagejat puudutavas osas ning teise võimalusena nõue vähendada trahvi suurust,
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: kohtunik V. Vadapalas (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, kohtunikud A. Dittrich ja L. Truchot,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. mai 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja FMC Corp. on Ameerika Ühendriikides asuv ettevõtja, kes kontrollib FMC Chemicals Netherlands BV, varem FMC Chemical Holding BV kaudu 100% Hispaania õiguse alusel asutatud äriühingut FMC Foret SA. Viimane turustas asjaolude asetleidmise ajal vesinikperoksiidi (edaspidi „VP”) ja naatriumperboraati (edaspidi „NPB”).
2 Degussa AG teavitas novembris 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni kartelli olemasolust VP ja NPB turgudel ning palus kohaldada komisjoni teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3).
3 Degussa esitas komisjonile sisulisi tõendeid, mis võimaldasid viimasel viia 25. ja 26. märtsil 2003 läbi kontrollid teatud ettevõtjate ruumides.
4 Komisjon saatis 26. jaanuaril 2005 hagejale ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise.
5 Pärast asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist võttis komisjon vastu 3. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 1766 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicals AB, Degussa, Edison SpA, hageja, FMC Foret, Kemira Oyj, L’Air liquide SA, Chemoxal SA, SNIA SpA, Caffaro Srl, Solvay SA, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. detsembril 2006 Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 353, lk 54). Otsus tehti hagejale teatavaks 8. mai 2006. aasta kirjaga.
Vaidlustatud otsus
6 Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et selle adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis puudutas VP‑d ja tootmisahelas järgnevat toodet NPB‑d (vaidlustatud otsuse põhjendus 2).
7 Tuvastatud rikkumine seisnes peamiselt konkurentide vahel kaubanduslikult tähtsa ja konfidentsiaalse teabe vahetamises turu ja ettevõtjate kohta, tootmise ning potentsiaalsete ja tegelike tootmismahtude piiramises ning kontrollimises, turuosade ja klientide jagamises ning sihthindade kindlaksmääramises ja jälgimises.
8 Hagejat peeti rikkumise eest vastutavaks „solidaarselt” FMC Foretiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 389–395).
9 Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).
10 Komisjon määras rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvide põhisummad (vaidlustatud otsuse põhjendus 452), kusjuures rikkumine kvalifitseeriti väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 457).
11 Erineva kohtlemise tulemusel liigitati hageja ja FMC Foret kolmandasse ehk eelviimasesse kategooriasse, millele vastas lähtesumma 20 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 460–462).
12 Kuna hageja ja FMC Foret osalesid rikkumises komisjoni sõnul 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999, see tähendab kahe aasta ja seitsme kuu pikkuse ajavahemiku vältel, suurendati nende trahvi lähtesummat 25% (vaidlustatud otsuse põhjendus 467).
13 Hageja suhtes ei võetud arvesse ühtegi raskendavat ega kergendavat asjaolu.
14 Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktis f on leitud, et hageja rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna ta osales asjaomases rikkumises 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999.
15 Komisjon määras hagejale vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis d solidaarselt FMC Foretiga trahvi summas 25 miljonit eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. juulil 2006.
17 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi pärast poolte ärakuulamist lahendamiseks kuuendale kojale laiendatud koosseisus.
18 Kuna koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta uue kohtuniku.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 19. mai 2010. aasta kohtuistungil.
20 Kuna koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, loobus kodukorra artikli 6 tähenduses noorim kohtunik kodukorra artikli 32 kohaselt asja läbivaatamisel osalemisest ning Üldkohus jätkas asja arutamist kolmeliikmelisena, see tähendab jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud.
21 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;
– teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi suurust;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
23 Tühistamisnõuete põhjendamiseks esitab hageja kaks väidet, mis puudutavad esiteks põhjendamiskohustuse rikkumist ning teiseks õigusnormide rikkumist ja hindamisvigu asjaomase rikkumise eest hageja vastutuse tuvastamisel.
Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
– Poolte argumendid
24 Hageja väidab, et otsuses, milles on tuvastatud ühe äriühingu vastutus teise äriühingu tegude eest, eriti kui selleks on kohaldatud eeldust, mille kohaselt emaettevõtja kontrollib tütarettevõtja osa- või aktsiakapitali, peavad põhjendused olema eriti täielikud.
25 Komisjon ei võinud seega piirduda eelduse mainimisega, vaid oleks pidanud esitama sobivad põhjendused, et selgitada, miks hageja esitatud vastupidised argumendid ja tõendid seda eeldust ümber ei lükanud.
26 Põhjendused, mis komisjon vaidlustatud otsuses selle kohta esitas, olid „formaalselt ebasobivad” ega vastanud EÜ artikli 253 nõuetele.
27 Viidates asjaomaste äriühingute vahelistele sidemetele, mis puudutavad kolme isiku ülesandeid hageja, FMC Foreti ja FMC Chemical Holdingu juures (vaidlustatud otsuse põhjendused 391 ja 394), ei selgitanud komisjon, miks need asjaolud lükkasid ümber hageja esitatud vastupidised argumendid.
28 Lisaks esitas hageja argumendid, mille eesmärk oli lükata ümber vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 toodud asjaolud. Komisjon piirdus vaidlustatud otsuse põhjenduses 394 nende argumentide tagasilükkamisega, esitamata nende tagasilükkamise põhjuseid.
29 Tuues lihtsalt ära mõlema poole tõendid, ei esitanud komisjon kaalutlusi, mille põhjal ta järeldas, et hageja ei lükanud kõnealust eeldust ümber.
30 Lisaks ei piisa hageja solidaarvastutuse tuvastamiseks põhjendustest, mis komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 394.
31 Esiteks viitas hageja eraldi organisatsiooniliste struktuuride olemasolule, püüdes tõendada, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja tegutsesid rikkumisega seotud tegevusvaldkondades sõltumatult. Komisjon jättis aga selgitamata, miks käesoleval juhul ei piisa sellest kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks.
32 Teiseks esitas hageja oma töötajate avaldused, mille kohaselt FMC Foret tegutses iseseisvalt. Komisjon ise möönis vaidlustatud otsuse põhjenduses 394, et need avaldused on tõend FMC Foreti iseseisvuse kohta. Sellegipoolest ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi põhjendust nende tagasilükkamise kohta.
33 Kolmandaks on komisjoni seisukoht, et hageja oli seotud ka VP ja NPB tootmisega (vaidlustatud otsuse põhjendus 394), esiteks ebaõige ja teiseks ebapiisav selleks, et järeldada, et hageja avaldas FMC Foretile otsustavat mõju. Pelk asjaolu, et äriühingud toodavad samu tooteid, ei tähenda ühise kaubanduspoliitika kehtestamist. Hageja esitas pealegi vastupidised tõendid, mida komisjon kahtluse alla ei seadnud, turgude geograafilise eraldatuse, tootmisüksuste erineva asukoha, juhtumite ajaloolise kujunemise ning tarbijate profiili kohta.
34 Neljandaks ei lisa komisjoni järeldus, et FMC Foret on hageja Euroopa tütarettevõtja (vaidlustatud otsuse põhjendus 394), midagi asjaolule, et tegemist on 100% kontrolli all oleva tütarettevõtjaga. Hageja esitatud tõendid näitavad, et need kaks äriühingut ei konsulteerinud omavahel ega teinud koostööd seoses VP‑d puudutava tegevusega.
35 Vaidlustatud otsuse põhjendused on mitte ainult „ebasobivad”, vaid need ei sisalda lisaks ka mingeid selgitusi hageja esitatud tõendite tagasilükkamise kohta. Kuigi komisjon väidab nüüd oma kaitse raames, et need tõendid ei olnud kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks piisavad, ei sisaldu seda väidet vaidlustatud otsuses.
36 Asjaolude kohta, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 tugines, märkis hageja sõnaselgelt, et kuigi üks FMC Foreti töötajatest A. B. nimetati äriühingu asedirektoriks, ei ole siiski tegemist kohaga juhtkonnas, kuna tema ülesanded hageja ja FMC Foreti juures on oma olemuselt puhtadministratiivsed. A. B. ülesanne oli lihtsalt teostada järelevalvet ettevõtja kaubandus- ja üldstrateegia üle ning ta ei olnud igapäevase juhtimisega seotud. Samuti asjaolu, et veel kaks isikut olid piiratud ajavahemike vältel nii FMC Foreti kui ka FMC Chemical Holdingu direktorid, ei ole märkimisväärne, kuna viimase äriühingu ainus eesmärk on omada osalusi, mitte tegeleda kaubandustegevusega.
37 Sellise vastupidise tõendi esitamisega kandis hageja tõendamiskohustuse üle komisjonile. Vaidlustatud otsus ei sisalda aga mingeid põhjendusi nende argumentide tagasilükkamise kohta.
38 Hageja hinnangul tuleb tagasi lükata põhjendused, mis komisjon esitas esimest korda Üldkohtus ja mille kohaselt A. B‑le antud ülesanne teostada järelevalvet tütarettevõtja kaubandus- ja üldstrateegia üle, annab tunnistust otsustava mõju tegelikust avaldamisest. Igal juhul puudutavad need uued põhjendused ainult hageja teoreetilist võimalust teostada FMC Foreti üle otsustavat kontrolli, samas kui hageja argument oli see, et asjaomane isik A. B. ei teostanud tegelikult otsustavat kontrolli igapäevaste tehingute ega väidetava rikkumisega seotud valdkondade üle.
39 Otsustava mõju küsimust tuleb analüüsida rikkumisega seotud tegevuse osas. Asjaolu, et igapäevase juhtimise toimingutesse ei sekkutud, tähendab, et seoses selle tegevusega ei avaldatud otsustavat mõju. Töötaja pelgast ülesandest teostada järelevalvet ettevõtja kaubandus- ja üldstrateegia üle ei piisa järeldamiseks, et tegelikult avaldati otsustavat mõju.
40 A. B. kui tütarettevõtja peadirektor ei ole tingimata kaasatud igapäevase juhtimise toimingutesse. Käesolevas asjas on hageja esitatud tõendite põhjal selge, et tema ülesanne oli üksnes teostada järelevalvet ettevõtja kaubandus- ja üldstrateegia üle. FMC Chemical Holdingu nõukogu liikme W. B. ametikoht ei ole samuti asjakohane, kuna selle äriühingu ainus eesmärk on omada osalust FMC Foretis. G. W., kes oli üks FMC Chemical Holdingu direktoritest, ei olnud hageja töötaja.
41 Hageja on seisukohal, et kui rikkumise tuvastamise otsus põhineb ühe ettevõtja poolt teise suhtes teostatava kontrolli esinemisel, on komisjon kohustatud esitama kaalutlused, mis võimaldavad järeldada, et niisugust kontrolli teostatakse. Käesolevas asjas ei ole komisjon seda nõuet täitnud, kuna ta üksnes kordas vastuväiteteatises esitatud seisukohta, selgitamata, miks ta lükkas tagasi hageja esitatud vastupidised argumendid ja tõendid.
42 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
43 Esimeses väites märgib hageja, et komisjon ei esitanud vaidlustatud otsuses piisavaid põhjendusi tema vastutuse kohta asjaomase rikkumise eest ning täpsemalt ei selgitanud põhjuseid, miks ta jättis arvesse võtmata tõendid, mis olid esitatud selleks, et lükata ümber eeldus, mis tuleneb hageja 100‑protsendilisest osalusest rikkumises osalenud tütarettevõtja aktsiakapitalis.
44 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Juhul kui – nagu käesolevas asjas – EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süükspanemise seisukohast, peab see sisaldama piisavaid põhjendusi iga adressaadi suhtes, eriti nende suhtes, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama. Nii peab otsus rikkumise eest solidaarselt vastutavaks peetava emaettevõtja suhtes sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süükspanemist (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punktid 78–80).
46 Käesoleval juhul tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 370–379 liidu kohtupraktikale viidates kokkuvõtte põhimõtetest, mida ta kavatses vaidlustatud otsuse adressaatide kindlakstegemisel kohaldada.
47 Eelkõige meenutas ta, et emaettevõtjat võib pidada tütarettevõtja õigusvastase tegevuse eest vastutavaks, kui tütarettevõtja ei määranud oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendas enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid. Komisjon täpsustas, et ta võib sisuliselt eeldada, et emaettevõtja 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, ning et emaettevõtja võib selle eelduse ümber lükata vastupidiste tõendite esitamise teel (vaidlustatud otsuse põhjendus 374).
48 Mis puudutab kõnealuse rikkumise eest hageja vastutuse tuvastamist, siis märkis komisjon vastuväiteteatises, et ta tegi selle järelduse asjaolust, et FMC Foret oli tütarettevõtja, keda hageja kontrollis 100%, kuigi ta tegi seda kaudselt (vaidlustatud otsuse põhjendus 390).
49 Komisjon täpsustas, et vastuväiteteatises tugines ta ka asjaomaste äriühingute teatud juhtide identsusele, mis ilmnes A. B., W. B. ja G. W. ametikohtadest. Lisaks märkis komisjon ära A. B. rolli, kes oli ühtaegu FMC Foreti peadirektor ja hageja asedirektor ning kes osales kartelli teatud koosolekutel (vaidlustatud otsuse põhjendus 391).
50 Seejärel tõi komisjon välja hageja esitatud andmed, mille eesmärk oli tõendada tema tütarettevõtja iseseisvust (vaidlustatud otsuse põhjendustes 392 ja 393). Komisjon märkis, et ta ei saa hageja argumentidega nõustuda, kuna otsustava mõju avaldamine tulenes mitte üksnes tütarettevõtja aktsiakapitalis 100‑protsendilise osaluse omamisest, vaid ka asjaomaste äriühingute vahelistest sidemetest, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 391, kuna hageja argumentidest ei piisanud tütarettevõtja iseseisvuse tõendamiseks ning kuna igal juhul kinnitas kogu komisjoni valduses olev teave järeldust, et hageja avaldas oma tütarettevõtjale otsustavat mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 394).
51 Lõpuks märkis komisjon, et neid kaalutlusi arvesse võttes jääb ta järelduse juurde, et hageja on kõnealuse rikkumise eest solidaarselt vastutav (vaidlustatud otsuse põhjendus 395).
52 Tuleb tõdeda, et eespool nimetatud põhjendustest ilmneb selgelt ja üheselt arutluskäik, mille tulemusel peeti hagejat rikkumise eest vastutavaks.
53 Mis puudutab esiteks hageja etteheidet selle arutluskäigu mitmeti mõistetavuse kohta, mille tulemusel tuvastati tema vastutus, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 390–395 nähtub selgelt, et komisjon jäi vastuväiteteatises esitatud järelduse juurde, mille kohaselt otsustav mõju, mida hageja avaldas oma tütarettevõtjale, tulenes viimase üle teostatava 100‑protsendilise kontrolli eeldusest, kuna hageja poolt haldusmenetluses esitatud tõenditest ei piisanud tema ettevõtja iseseisvuse tõendamiseks ja seega kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks.
54 Lisaks meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 391 ja 394, et esinevad teatavad täiendavad andmed, mis tulenevad asjaomaste äriühingute personalialastest sidemetest ning eelkõige õigusvastastes kontaktides osalenud A. B. ametikohast.
55 Tuleb tõdeda, et nendes põhjendustes on piisavalt selgitatud tingimusi, mille alusel peeti hagejat rikkumise eest vastutavaks.
56 Mis puudutab teiseks etteheidet, et kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks hageja poolt esitatud tõendite tagasilükkamise põhjendused olid ebapiisavad, siis tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 392–394 nähtub selgelt, et komisjon võttis kõnealuseid tõendeid arvesse.
57 Olles nimelt vaidlustatud otsuse põhjendustes 392 ja 393 kirjeldanud argumente, mis hageja esitas oma vastuses vastuväiteteatisele, tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 394, et nendest argumentidest ilmnevad asjaolud ei tõenda piisavalt tütarettevõtja iseseisvust ning et lisaks kinnitas kogu teave kõnealusel eeldusel põhinevat järeldust, mistõttu tuleb jääda selle järelduse juurde.
58 Tuleb asuda seisukohale, et nende põhjendustega vastas komisjon hageja argumentide põhipunktidele, võttes arvesse hageja esitatud tõendeid.
59 Talle ei saa ette heita, et ta ei andnud hageja igale üksikule argumendile täpset vastust. Komisjon ei ole nimelt kohustatud seisukohta võtma huvitatud isikute esitatud kõigi argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 64; vt selle kohta ka eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64).
60 Lisaks tuleb märkida, et hageja etteheide kõnealuste põhjenduste „sobimatuse” kohta põhineb osaliselt tema argumendil, mille kohaselt tal õnnestus eeldus ümber lükata.
61 See argument kuulub aga vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse küsimuse juurde ning seda ei saa põhjenduste kontrollimisel arvesse võtta.
62 Seega ulatuses, milles hageja kritiseerib sisuliselt kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks esitatud argumentide ja tõendite tagasilükkamist, tuleb tema argumente analüüsida õigusnormi rikkumist ja hindamisviga puudutava teise väite läbivaatamisel.
63 Kõike eespool esitatut arvestades tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud õigusnormi ja tehtud hindamisviga
– Poolte argumendid
64 Hageja väidab, et osas, milles komisjon tuvastas hageja vastutuse, on vaidlustatud otsuses toime pandud õigusnormi rikkumine ja tehtud hindamisviga.
65 Esiteks hindas komisjon tõendeid vääralt, omistades hageja tehtud avaldustele teistsuguse kaalu kui koostöötaotluse esitanud ettevõtjate avaldustele. Teiseks tugines komisjon ebaõigele kriteeriumile, kui ta hindas kontrolli, mida hageja oma tütarettevõtja üle teostas. Kolmandaks lähtus komisjon tõenditest, mis ei olnud asjakohase ajavahemikuga seotud. Neljandaks kasutas komisjon tõendeid, mida ei olnud hagejale avaldatud, rikkudes nii hageja kaitseõigusi.
66 Komisjon hindas ekslikult iga tõendit eraldi, selle asemel et hinnata neid kogumis.
67 Komisjon jättis arvesse võtmata asjaolu, et otsustava mõju avaldamist tuleb hinnata rikkumisega seotud tegevuse seisukohast. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et FMC Foret ise oli vastutav oma VP ja NPB turustamise eest, kusjuures viimati nimetatud toodet hageja üldse ei tootnudki.
68 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 394 nähtub, et komisjon möönis oma kohustust tõendada enamat kui pelk tütarettevõtja aktsiakapitali üle teostatav 100‑protsendiline kontroll. Põhiküsimus on seega, kas muud tõendid õigustasid järeldust, mille kohaselt hageja avaldas FMC Foretile otsustavat mõju.
69 Selles suhtes märkis komisjon esiteks ekslikult, et asjaolust, et hagejal „on eraldi osakond Ameerika turule tarnitava [VP] tootmiseks, ei piisa tõendamiseks, et [ta] ei teostanud oma Euroopa tütarettevõtja üle mingit kontrolli” (vaidlustatud otsuse põhjendus 394). Hageja ei väitnud, et tal on eraldi „osakond”, vaid et tal on „VP tootmiseks ja müümiseks kaks täiesti eraldi struktuuriüksust”.
70 Komisjon moonutas seega hageja argumenti ning tugines väärale järeldusele, mida tõendis ei kinnitanud.
71 Hageja sõnul oli tema tegevus jagatud harudeks ja nende harude teenindatavad turud sõltusid toote asukohast ja laadist. VP osas müüakse tema toodangut kohalikul tasandil, kuna logistika ei võimalda selle vedamist Ameerika Ühendriikidest Euroopasse või vastupidi. FMC Foret ei olnud hageja „osakond” ja tal ei ole isegi struktuuriüksust hagejale oma tegevusest aruandmiseks. Ükski tõend toimikus ei anna tunnistust hageja VP‑d puudutava tegevuse ja FMC Foreti tegevuse „osakondadesse eraldamisest”.
72 Töötajate ütlustest, mis hageja esitas, nähtub, et FMC Foret arendas oma tegevust ja tootevalikut hagejast täiesti eraldi. Enamikus valdkondades nende kahe äriühingu tooted ei kattunud. VP osas olid toote eriliste omaduste ja tootmise toimumise kohtade tõttu turud ja tarbijad täiesti erinevad. Hageja esitas äriühingu telefonikataloogid, millest nähtus, et hageja ja FMC Foreti töötajad ei kattunud üheski valdkonnas ega asjaomasel perioodil ühelgi hetkel. Need ütlused tõendavad, et FMC Foreti tegevus oli iseseisev ja sõltumatu.
73 Pidades silmas, et VP turustamiseks oli kaks täiesti eraldi struktuuriüksust, ei ole mingit põhjust oletada, et ühe struktuuriüksuse juhid avaldasid otsustavat mõju teise üksuse juhtimisele. Komisjon ei tõendanud, et vaatamata kahe eraldi struktuuriüksuse olemasolule avaldas hageja tõeliselt FMC Foretile otsustavat mõju seoses VP turustamisega.
74 Teiseks tegi komisjon ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et FMC Foreti kaubandustegevus on hageja tegevuse „lahutamatu osa”, kuna hageja „tegeleb samuti [VP] ja NPB tootmisega” ning FMC Foret „tegutseb selles suhtes tema Euroopa tütarettevõtjana” (vaidlustatud otsuse põhjendus 394).
75 Tootmise kattumine ei võimalda järeldada, et avaldatakse otsustavat mõju. Ei saa eeldada, et kaks erinevates riikides asuvat iseseisvat tootjat kontrollivad teineteist või avaldavad teineteisele otsustavat mõju pelgalt seetõttu, et üks valmistatavatest toodetest on sama.
76 Igal juhul esineb tootmise kattumine ainult VP osas, kuid mitte NPB osas. Seda kinnitavad hageja esitatud ütlused.
77 Tuvastades, et hageja tootis nii VP‑d kui ka NPB‑d, tugines komisjon tõenäoliselt hageja töötaja T. B. avaldusele, mis on sõnastatud järgmiselt:
„[FMC] Foret müüb lisaks teistsugust tootevalikut kui [hageja]. [Hageja] näiteks toodab tegelikult [NPB‑d] Ameerika Ühendriikides, samas kui [FMC Foret] müüb ja toodab [NPB‑d] juba palju aastaid Euroopas.”
78 Hageja sõnul on selles avalduses tehtud ilmne „trükiviga” ning seda avaldust tuleb mõista järgmiselt: „[Hageja] näiteks [ei] tooda[…] tegelikult [NPB‑d]”. Komisjon tugines ekslikult sellele avaldusele, mis sisaldas ilmset „trükiviga”, ning jättis muud vastupidist kinnitavad ütlused tähelepanuta.
79 Hageja hinnangul võimaldas asjaolu, et ainus toode, mida mõlemad äriühingud tootsid, oli VP ja et nad ei tegutsenud samadel geograafilistel turgudel, järeldada, et nad ei kooskõlastanud oma tegevust.
80 Komisjoni järeldus, et FMC Foret tegutses hageja tütarettevõtjana, ei ole samuti asjakohane, kuna teatud tütarettevõtjaid nagu FMC Foretit käsitatakse „investeeringuna”, mis ei kuulu emaettevõtja tegevuse hulka.
81 Asjaolu, et suur äriühing nagu hageja omandab teise äriühingu üksnes investeerimise eesmärgil, tähendab, et tal ei ole kavatsust igapäevasesse juhtimisse sekkuda. Hageja ja FMC Foreti vaheline suhe on tüüpiline näide juhtumist – nagu omandamine investeerimisfondide poolt –, kus äriühing omandab 100‑protsendilise osaluse teise äriühingu osa- või aktsiakapitalis, avaldamata tema juhtimisele otsustavat mõju.
82 Kolmandaks, kuna komisjon tuvastas, et hageja ise käsitas FMC Foret tegevust hageja „tegevuse [lahutamatu osana]”, tugines komisjon ekslikult uutele süüstavatele tõenditele, milleks olid hageja veebilehelt saadud andmed (vaidlustatud otsuse põhjendus 394 ja 379. joonealune märkus).
83 Esiteks ei saa 2005. ja 2006. aastat puudutavad andmed tõendada, et hageja avaldas FMC Foretile otsustavat mõju aastatel 1997–1999. Teiseks ei olnud hagejal võimalust avaldada nende tõendite kohta oma seisukohta haldusmenetluses. Kõnealuseid andmeid kasutades esitas komisjon seega uusi süüstavaid tõendeid, mis pealegi olid seotud rikkumisperioodist hilisema ajaga.
84 Neljandaks, kui komisjon märkis, et hageja töötajate avaldustest ei piisa tõendamiseks, et FMC Foret toimis iseseisvalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 394), lükkas komisjon need tõendid tagasi ainuüksi põhjusel, et need tulenesid hageja töötajate avaldustest. Niisugune tagasilükkamine on arusaamatu, kuna FMC Foreti iseseisvusega seotud tõendid peavad vältimatult pärinema isikutelt, kes olid tema juhtimisse kaasatud.
85 Lisaks, tuvastades, et FMC Foreti iseseisvus oli tõendatud „ainult [kõnealuste] avaldustega”, möönis komisjon, et need avaldused tõendasid tegelikult FMC Foreti iseseisvust ja olid seega eelduse ümberlükkamiseks piisavad.
86 Peale selle ei ole kõnealuste tõendite tagasilükkamine ainuüksi põhjusel, et need pärinevad töötajate avaldustest, kooskõlas asjaoluga, et komisjon kasutas koostöötaotluse esitanud ettevõtjate töötajate avaldusi.
87 Seega „diskrimineeris” komisjon hageja esitatud tõendeid, jättes kohaldamata samad normid kui need, mida ta kohaldas koostöötaotluse esitanud ettevõtjate töötajate avalduste suhtes. Komisjon oleks pidanud hageja töötajate avaldusi käsitama eriti usaldusväärsena, kuna need avaldused tulenesid otsestelt tunnistajatelt, kes olid asjaomase ettevõtja kõrgetasemelised juhid, kuna teave edastati „pärast põhjalikku kaalumist” ning kuna tõendid olid üksteist toetavad.
88 Komisjon jättis objektiivselt hindamata kõnealuste ütluste kvalitatiivse väärtuse ja eelkõige arvesse võtmata asjaolu, et tegemist oli otseste tõenditega ning et tunnistajad võtsid oma ütluste eest isikliku vastutuse ja olid kättesaadavad ärakuulamisel küsimustele vastamiseks.
89 Pealegi ei pärine tõendid FMC Foreti iseseisvuse kohta ainult hageja töötajate avaldustest, vaid tulenevad ka muudest toetavatest asjaoludest, eelkõige:
– asjaolust, et kõik FMC Foreti nõukogu protokollid olid koostatud hispaania keeles, mis oli hageja puhul ainukordne, ning et nende protokollide sisust ilmnes ka, et ettevõtja tegutsemist puudutavaid küsimusi ei arutatud kunagi, kuna praktikas teostasid FMC Foreti üle tegelikku kontrolli tema juhatajad;
– asjaolust, et kummagi äriühingu telefoniraamatud, mis hageja esitas iga asjaomase aasta kohta, tõendavad, et ei olnud töötajaid, kes oleksid töötanud samal ajal mõlema äriühingu heaks, ning seega ei olnud valdkondi, milles kõnealused äriühingud oleksid struktuuripõhiselt koostööd teinud;
– asjaolust, et FMC Foreti tegevust ja tootevalikut arendati hagejast täiesti sõltumatult ning et need vastasid FMC Foreti konkreetsetele võimalustele ja tema klientide nõudmisele: FMC Foret hakkas NPB‑d tootma oluliselt varem kui hageja sai tema aktsionäriks, ning sellest tulenevalt oli tal ainulaadne tootevalik, mis kattus hageja omaga ainult vähesel määral, nende toodete arendus ei olnud kahe äriühingu vahelise koostöö vili ning FMC Foreti sisedokumendid (corporate brochure) kinnitavad, et tema tehingud olid sõltumatud;
– asjaolust, et kummalgi äriühingul on geograafiliselt erinev klientuur.
90 Komisjon jättis vaidlustatud otsuses hageja teatud argumendid analüüsimata. Ta nimelt isegi ei maininud, et FMC Foreti nõukogu protokollid olid koostatud hispaania keeles, et ükski töötaja ei töötanud samal ajal mõlema äriühingu heaks, et FMC Foret arendas oma tegevust hageja omast sõltumatult, et hageja arendas oma tootevalikut sõltumatult ning et kumbki äriühing tegutses geograafiliselt eraldiseisvatel turgudel. Ta analüüsis neid küsimusi esimest korda kostja vastuses.
91 Lõpuks väidab hageja tõendamiskohustuse kohta, et eelduse ümberlükkamiseks ei olnud ta kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et ta ei avaldanud oma tütarettevõtjale otsustavat mõju. Piisab sellest, kui ta tõendab, et eeldusele tuginemine ei ole õiguskindlusele vastav, esitades tõendid, millest „võib ilmneda, et täiesti mõistlik järeldus on see”, et ta ei avaldanud otsustavat mõju.
92 Lisaks ei saa komisjon vastupidist tõendit tagasi lükata põhjusel, et sellest ei piisa tõendamiseks, et hageja ei teostanud oma Euroopa tütarettevõtja üle „mitte mingit” kontrolli. Teatud kontrolliliigid ei ole seotud hageja tegevuse juhtimisega, näiteks kohustus esitada raamatupidamisaruanne või järgida teatud juhtimiseeskirju.
93 Selle kohta väidab hageja esiteks, et ta esitas kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks piisavad tõendid, ning leiab teiseks, et komisjon ei kasutanud otsustava mõju avaldamise kindlakstegemisel sobivat õiguslikku kriteeriumi.
94 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
– Üldkohtu hinnang
95 Kõigepealt tuleb meenutada tingimusi, mis liidu kohtupraktikas on seatud emaettevõtja vastutusele tütarettevõtja rikkumise eest.
96 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi, et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
97 Niisuguses olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja nimelt samasse majandusüksusesse ning moodustavad seega üheainsa ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59).
98 Juhul kui emaettevõtja osalus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis on 100%, võib see emaettevõtja esiteks avaldada oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju ning teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et kõnealune emaettevõtja avaldab tegelikult oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju (vt eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Neil asjaoludel piisab sellest, kui komisjon tõendab, et tütarettevõtja 100‑protsendiline osalus kuulub emaettevõtjale, selleks et eeldada, et viimane avaldab tütarettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju. Komisjonil on seejärel võimalik pidada emaettevõtjat asjaomase rikkumise eest vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kelle kohustus on see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
100 Selleks et hinnata, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat emaettevõtjaga seovad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast erineda ning mida seega ei saa ammendavalt loetleda (eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 74; vt selle kohta ka Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 65).
101 Tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta komisjoni õigust lähtuda käesolevas asjas eeldusest, mis tuleneb hageja 100‑protsendilisest osalusest kõnealuses rikkumises osalenud tütarettevõtja aktsiakapitalis.
102 Ta esitab selle eelduse kohaldamise kohta siiski teatud argumendid, mida tuleb esmalt analüüsida.
103 Esiteks väidab hageja, et mõju, mida emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele, tuleb analüüsida rikkumisega seotud ettevõtja kaubandustegevuse juhtimise seisukohast.
104 Tuleb meenutada, et eespool punktis 100 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et selleks et hinnata, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet asjaomaste äriühingute vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mille olulisus sõltuvalt olukorrast erineb.
105 Seda hinnangut ei tohi piirata ainult aspektidega, mis puudutavad tütarettevõtja kaubanduspoliitikat selle kitsas tähenduses, näiteks turustusstrateegia või hinnapoliitikaga. Kõnealust eeldust ei saa ümber lükata pelgalt tõendamisega, et tütarettevõtja juhib ise neid kaubanduspoliitika konkreetseid aspekte, selleks juhiseid saamata (vt selle kohta eespool punktis 100 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 63 ja 64, mis jäeti muutmata eespool punktis 96 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsusega Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 65 ja 75).
106 Sellest järeldub, et tütarettevõtja iseseisvust eespool viidatud kohtupraktika tähenduses ei saa tõendada pelgalt sellega, et ta juhib rikkumisega seotud toodete turustamise poliitika konkreetseid aspekte iseseisvalt.
107 Teiseks väidab hageja, et kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks piisab, kui ta esitab tõendid, mis „tekitavad kahtluse” sellest eeldusest tuleneva järelduse suhtes, kuna nendest ilmneb, et „täiesti mõistlik järeldus” on see, et ta ei avaldanud oma tütarettevõtjale otsustavat mõju.
108 Eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et kõnealuse eelduse saab ümber lükata üksnes piisavate tõenditega tütarettevõtja iseseisvuse kohta. Seega, vastupidi hageja argumendist nähtuvale ei piisa pelgast esmapilgul usutavast tõendist selle eelduse ümberlükkamiseks.
109 Niisiis, kui emaettevõtja esitab tõendite kogumi, mis võib tõendada tema tütarettevõtja iseseisvust (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 136, ning 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 56), näidates, et viimane ei rakenda enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ning tegutseb järelikult turul iseseisvalt (eespool punktis 100 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62), ei saa komisjon talle tütarettevõtja tegevust süüks panna, välja arvatud juhul, kui ta lükkab selle vastupidise tõendi ümber.
110 Argumente, mis hageja on käesoleva väite raames esitanud, tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.
111 Esiteks vaidlustab hageja nende asjaolude asjakohasuse, millest on lähtutud vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 ja mis puudutavad asjaomaste äriühingute vahelisi personalialaseid sidemeid.
112 Selles suhtes tuleb meenutada, et hageja vastutuse tuvastamisel ei piirdunud komisjon viitega eeldusele, mis puudutab hageja poolt FMC Chemical Holdingu kaudu FMC Foreti üle teostatavat täielikku kontrolli, vaid tõi esile ka muud asjaolud.
113 Komisjon märkis nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 391, et asjaolude asetleidmise ajal täitsid kolm isikut oma tööülesandeid mitmes asjaomases äriühingus. A. B., kes osales otseselt teatud õigusvastastes kontaktides, oli asjaolude asetleidmise ajal korraga nii hageja asedirektor kui ka FMC Foreti peadirektor. W. B. oli osa rikkumisperioodi vältel FMC Foreti ja FMC Chemical Holdingu nõukogu liige ning hageja asetegevdirektor. G. W. oli osa rikkumisperioodi vältel FMC Foreti ja FMC Chemical Holdingu nõukogu liige.
114 Kõigepealt tuleb märkida, et hagejal ei ole alust väita, et neid täiendavaid asjaolusid esile tuues möönis komisjon, et kõnealune eeldus on ümber lükatud.
115 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 391, 394 ja 395 nähtub nimelt, et komisjon jäi vastuväiteteatises esitatud järelduse juurde, mille kohaselt tuvastati hageja vastutus eelduse põhjal, mis tulenes FMC Foreti täielikust, kuigi kaudsest kontrollimisest.
116 Sellele järeldusele ei räägi vastu see, et komisjon tõi esile muid asjaolusid hageja poolt oma tütarettevõtjale avaldatava mõju kohta, see tähendab käesolevas asjas asjaomaste äriühingute vahelised personalialased sidemed ning A. B. roll salajastes kontaktides (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62).
117 Seejärel tuleb vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 kirjeldatud asjaolude asjakohasuse kohta märkida, et asjaomaste äriühingute nõukogudesse kuuluvate isikute samasus on asjakohane teave tütarettevõtja iseseisvuse puudumise kohta (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 550–558).
118 Sama kehtib ühe asjaomase isiku otsese osalemise kohta õigusvastastes kontaktides. Emaettevõtja töötaja osalemine salajastel koosolekutel võib nimelt olla asjaolu, mis tõendab, et ta oli teadlik tütarettevõtja osalemisest rikkumises ja oli seega konkurentsivastasesse tegevusse aktiivselt kaasatud (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑309/94: KNP BT vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1007, punktid 47 ja 48), ning seega võib kõnealust asjaolu seda enam käsitada tõendina tütarettevõtjale avaldatava otsustava mõju kohta (vt selle kohta eespool punktis 117 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 546).
119 Selles suhtes ei eita hageja vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 esitatud asjaolude õigsust, vaid väidab esiteks, et asjaomased isikud, eelkõige A. B., täitsid puhtadministratiivseid ülesandeid ega olnud seotud ettevõtte igapäevase juhtimisega, ning teiseks, et W. B. ja G. W. ametikohad valdusühingus, mille kaudu hageja kontrollis FMC Foretit, ei olnud asjakohased, kuna valdusühingu ainus eesmärk on omada osalusi.
120 Need argumendid ei saa aga nõrgestada kõnealuste asjaolude asjakohasust tütarettevõtja iseseisvuse hindamise seisukohast.
121 Esiteks põhineb hageja argument asjaomaste isikute puhtadministratiivsete ülesannete kohta vääral eeldusel, mille kohaselt emaettevõtja mõju tuleb analüüsida äriühingu „igapäevase juhtimise” seisukohast ja pelk viimase „kaubanduspoliitika üle järelevalve teostamine” ei ole selles suhtes asjakohane.
122 Arvestades, et kõnealust mõju hinnatakse ettevõtja kaubanduspoliitika seisukohast laias tähenduses, mitte ainult lähtuvalt „igapäevase” juhtimise spetsiifilistest aspektidest (vt eespool punktid 104 ja 105), kujutab asjaomaste töötajate samasus endast asjakohast fakti, isegi kui oletada, et nende roll on piiratud ettevõtja kaubandusstrateegia koordineerimise ja kontrolliga.
123 Teiseks tuleb asjaolu kohta, et W. B‑l ja G. W‑l olid ametikohad ka FMC Chemical Holdingus, märkida, et kuigi seda ei saa pidada tugevaks tõendiks mõju avaldamise kohta, ei ole see valdusühingu osas, mille kaudu hageja kontrollis FMC Foretit, ometi ka päris asjakohatu. Lisaks puudub vaidlus selle üle, et W. B. täitis ülesandeid kõigis kolmes asjaomases äriühingus.
124 Seetõttu ei ole hagejal alust väita, et komisjon ei oleks tohtinud kõnealuse eelduse kinnitamiseks lähtuda vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 esitatud täiendavatest andmetest. Järelikult lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 392–394 õigustatult tagasi sarnased argumendid, mis hageja esitas haldusmenetluses ja mis puudutasid kõnealuste andmete asjakohatust.
125 Teiseks märgib hageja, et ta esitas oma vastuses vastuväiteteatisele piisavad tõendid oma tütarettevõtja iseseisvuse kohta, ning väidab, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi hindamisvea, kui ta järeldas vastupidist.
126 Toimikust nähtub, et hageja väitis oma vastuses vastuväiteteatisele sisuliselt, et tema osalus tütarettevõtja aktsiakapitalis, mille ta omandas järk-järgult aastatel 1966–1992, oli pelk finantsinvesteering, millel puudus mõju tütarettevõtja iseseisvusele. Hageja väitis eelkõige, et ta ei avaldanud FMC Foretile mingit mõju, kuivõrd viimase asju ajasid tema enda juhid iseseisvalt.
127 Seda seisukohta tõendasid hageja sõnul järgmised tõendid, mis olid lisatud tema poolt vastuväiteteatisele esitatud vastusele: esiteks asjaomaste äriühingute sisesed telefoniraamatud, mis pärinevad rikkumisperioodist ja mis hageja hinnangul annavad tunnistust asjaolust, et nende töötajad ei kattunud, teiseks asjaomaste äriühingute nelja töötaja, see tähendab T. B., A. B., G. W. ja S. S‑i avaldused, mis hageja sõnul annavad tunnistust igasuguse kooskõlastamise puudumisest kahe äriühingu vahel eriti kõnealuste toodete turustamise osas, kolmandaks FMC Foreti sisedokumendid (corporate brochure), millest nähtub, et viimane arendas oma tooteid enne tema hageja poolt ülevõtmist ja seejärel tegi tehinguid iseseisvalt, ning neljandaks tütarettevõtja nõukogu protokollide väljavõtted, mis hageja sõnul tõendavad, et nõukogu koosolekud toimusid hispaania keeles ja nendel koosolekutel juhtimistoiminguid ei arutatud. Lisaks ilmneb toimikust, et hageja esitas komisjonile ka oma 1995. aasta majandusaasta aruande, millele ta Üldkohtus tõendina ei tugine.
128 Seega tuleb hageja argumente, mis tuginevad kõnealustele tõenditele, analüüsida eespool punktides 96–109 esitatud kriteeriume silmas pidades.
129 Esiteks on põhjust märkida, et hageja seisukoht, et tema tütarettevõtjat, keda ta kontrollis vahendava valdusühingu kaudu, käsitati pelga investeeringuna, kujutab endast lihtsalt väidet ega ole seega iseenesest piisav tõend iseseisvuse kohta.
130 Asjaolu, et emaettevõtja tegevusala võimaldab järeldada, et tema näol oli tegemist valdusühinguga, mille põhikirjajärgne roll oli hallata oma osalusi teiste äriühingute osa- või aktsiakapitalis, ei ole nimelt üksi piisav kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks (vt selle kohta eespool punktis 109 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff‑Technik vs. komisjon, punkt 70). See asjaolu on käesolevas asjas seda enam ebapiisav, et hageja ei väida, et tema äriühing oli valdusühing, vaid et tema tütarettevõtjat kontrolliti valdusühingu kaudu, ega esita pealegi ühtegi tõendit viimati nimetatu rolli kohta.
131 Mis puudutab teiseks hageja seisukohta, mida toetavad T. B., A. B., G. W. ja S. S‑i avaldused ja mis käsitleb kontserni sees „VP tootmiseks ja müümiseks kahe täiesti eraldi struktuuriüksuse” olemasolu, siis tuleb märkida, et asjaolu, et emaettevõtja ei tegutse samal turul kui tütarettevõtja, ei anna tunnistust viimase iseseisvusest.
132 Kõnealust otsustavat mõju hinnatakse nimelt kõikide majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete alusel, mis seovad emaettevõtjat tütarettevõtjaga, ning rikkumisega seotud tegevusvaldkonnas viimase poolt igapäevase juhtimise korraldamine, isegi kui oletada, et see on tõendatud, ei ole piisav tütarettevõtja iseseisvuse tõendamiseks (vt eespool punkt 105). Kuna ülesannete jaotamine on tavapärane niisuguse kontserni sees, nagu on kõne all käesolevas asjas, ei saa teha mingit järeldust sellest, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja tegutsevad eraldi turgudel ja neil ei ole sidemeid tarnijate ja klientide vaheliste suhete osas.
133 Need kaalutlused kehtivad seda enam käesolevas asjas, arvestades, et hageja turustas ühte asjaomastest toodetest VP‑d eraldiseisval geograafilisel turul, kuna see asjaolu näitab vähemalt, et ta oli võimeline mõjutama oma tütarettevõtja kaubanduspoliitikat samas valdkonnas.
134 Seega tuleb tagasi lükata argumendid, millega hageja soovib tõendada, et FMC Foret korraldas VP tootmis- ja müügitegevust Euroopas iseseisvalt hageja sarnasest tegevusest Ameerika Ühendriikides, mis on transpordipiiranguid silmas pidades eraldiseisev turg, et kõnealustel äriühingutel oli eraldi tootevalik ning et nende kliendid ei kattunud.
135 Kuna isegi kui oletada, et need asjaolud on tõendatud, ei anna need tunnistust asjaomase tütarettevõtja iseseisvusest, lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 394 kõnealustele tõenditele tuginevad argumendid samuti õigustatult tagasi kui argumendid, mis ei tõenda piisavalt FMC Foreti iseseisvust.
136 Lisaks väidab hageja ekslikult, et komisjon moonutas tema argumenti, kirjeldades seda esiteks kui argumenti selle kohta, et hagejal on „eraldi osakond Ameerika turule tarnitava [VP] tootmiseks”, ning märkides teiseks, et hageja „oli seotud ka […] [NPB] tootmisega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 394).
137 Esiteks, kuigi komisjon ei esitanud hageja argumenti kahe eraldi struktuuriüksuse kohta täpselt samas sõnastuses, nagu hageja oli selle esitanud, ei saanud see mõjutada tema hinnangut, kuna igal juhul on tegemist asjaoluga, mis ei saa tõendada FMC Foreti iseseisvust.
138 Mis puudutab teiseks selle asjaolu esiletoomist, et hageja turustas NPB‑d, siis tuleb märkida, et komisjon möönab, et tegemist on veaga, täpsustades samas, et see viga tuleneb T. B. avaldusest, mille hageja edastas, ning hageja ei vaidle sellele vastu.
139 On põhjust märkida, et eespool punktis 77 ära toodud avalduse sõnastust arvestades ei saa hageja väita, et tegemist on ilmse „trükiveaga”.
140 Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta viitas asjaolule, mis oli küll vale, kuid mis tulenes teabest, mille hageja ise esitas vastupidiste tõendite hulgas, mida ta oli kohustatud esitama. Kuna igal juhul ei saa teha mingit järeldust asjaolust, et kõnealused kaks äriühingut tegutsesid erinevatel turgudel, ei saa see mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
141 Kolmandaks ei ole märkimisväärne tõend tütarettevõtja iseseisvuse kohta hageja argument, mis puudutab kõnealuste äriühingute töötajate kattumise väidetavat puudumist ja mis tugineb esiteks nende telefoniraamatutes sisalduvatele nimedele ja teiseks T. B. avaldusele, mille kohaselt säilisid nendel äriühingutel „omaenda kaubandusdirektorid, sisekontroll, personalijuhid, äri- ja turustusjuhid, tootmisjuhid, tehnoloogiajuhid ning tegevtöötajad”.
142 Esiteks nõrgestavad kõnealust argumenti asjaomaste äriühingute vahelised sidemed, mis tulenevad nende nõukogude teatud liikmete samasusest, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 391.
143 Teiseks ei anna ettevõtja igapäevase juhtimisega seotud töötajate kattumise puudumine, millele hageja viitab, tunnistust tema tütarettevõtja iseseisvusest, kuna kõnealuses hinnangus ei ole silmas peetud ainuüksi ettevõtja kaubanduspoliitikat selle kitsas tähenduses (vt eespool punkt 105).
144 Neljandaks väidab hageja, et tema ja FMC Foreti vahel puudusid teavitamissüsteem ja suhted, välja arvatud rahalised suhted ja muu tavalisele investorile edastava teabe sarnase teabe esitamise suhe, ning viitab esiteks A. B. ja G. W. vastavatele avaldustele ja teiseks asjaolule, et erinevalt hageja teistest tütarettevõtjatest olid FMC Foreti nõukogu protokollid koostatud ainult hispaania keeles ning nende sisu kinnitab pealegi, et ettevõtja „operatiivseid” küsimusi ei arutatud.
145 Selle kohta tuleb märkida, et arvestades, et tütarettevõtja iseseisvust ei hinnata üksnes ettevõtja igapäevase juhtimise aspektist, ei piisa tütarettevõtja iseseisvuse tõendamiseks asjaolust, et tütarettevõtja ei rakendanud emaettevõtja kasuks asjaomasel turul spetsiifilist teavitamispoliitikat.
146 Lisaks ei ole hageja argument, millega ta soovib tõendada spetsiifilise teavitussüsteemi puudumist, asjakohane vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 viidatud fakti suhtes, et FMC Foreti peadirektor A. B. oli samuti hageja asedirektor ning tal oli seega võimalik viimast tütarettevõtja kaubanduspoliitikast teavitada.
147 Kõigist esitatud kaalutlustest ilmneb, et komisjon tuvastas õigesti, et hageja esitatud asjaolud nende kogumis ei kujuta endast piisavaid tõendeid FMC Foreti iseseisvuse kohta ning et komisjoni valduses olevate tõendite kogum, eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 nimetatud tõendid annavad tunnistust vastupidisest (vaidlustatud otsuse põhjendus 394).
148 Seda järeldust ei lükka ümber ka hageja argumendid, mis on üldisemalt suunatud kaalutluste vastu, millest komisjon kõnealuste argumentide ja tõendite osas lähtus.
149 Võttes esiteks arvesse, et tütarettevõtja iseseisvust hinnatakse kogu asjakohast teavet asjaomaste äriühingute vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta silmas pidades, võis komisjon selle hinnangu andmisel õigustatult viidata täiendavatele andmetele, mis on ära toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 391.
150 Vastupidi hageja väidetele ei olnud komisjon kohustatud üksikasjalikult ümber lükkama hageja argumente töötajate kattumise ning teavitamissüsteemi ja suhete puudumise kohta, kuna komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 394 õigesti, et neid argumente nõrgestavad otsuse põhjenduses 391 esitatud andmed asjaomaste äriühingute vaheliste personalialaste sidemete ja A. B. rolli kohta salajastes kontaktides.
151 Teiseks ei ole hagejal alust väita, et komisjon tegi vigu hageja poolt haldusmenetluses esitatud töötajate avalduste hindamisel.
152 Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 394 mööndud, et kõnealused avaldused on piisav tõend FMC Foreti iseseisvuse kohta. Selles põhjenduses märkis komisjon nimelt, et „FMC Foreti „iseseisvust” tõendatakse ainult töötajate avaldustega”. Nii selle lause kontekstist – kuivõrd see kuulub hageja argumentidele antud hinnangu hulka – kui ka jutumärkide kasutamisest nähtub, et komisjon üksnes tõi argumendi esile nii, nagu hageja oli selle esitanud, tegemata siiski järeldust, et hageja oli FMC Foreti „iseseisvust” tegelikult tõendanud.
153 Edasi heidab hageja samuti ekslikult komisjonile ette, et viimane lükkas kõnealused avaldused tagasi ainuüksi põhjusel, et need pärinesid asjaomaste äriühingute töötajatelt, ning ei omistanud nendele tõenditele sarnast tõenduslikku väärtust kui koostööd taotlenud ettevõtjate töötajate avaldustele.
154 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 394 tervikuna ilmneb nimelt, et komisjon hindas kõnealuseid avaldusi õigesti kui tõendeid sisaldavaid avaldusi, kuid järeldas kogu asjakohase teabe hindamise tulemusel, et nendest asjaoludest ei piisa FMC Foreti iseseisvuse tõendamiseks.
155 Seetõttu ei saa hageja tulemuslikult väita, et komisjon jättis kõnealustele avaldustele tõendusliku väärtuse omistamata.
156 Pealegi väidab hageja sama argumendiga ekslikult, et kõnealuste avalduste tõenduslik väärtus on eriti suur ning võrreldav koostöötaotluse esitanud ettevõtjate teatud avalduste tõendusliku väärtusega.
157 See, et juhtumipõhiselt omistatakse koostöötaotluse raames tehtud avaldustele oluline tõenduslik väärtus, tuleneb kaalutlusest, mille kohaselt on tegemist rikkumise ülestunnistamisega ja seega üldjuhul avaldustega, mis lähevad avaldaja huvidega vastuollu (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 211). Töötajate avaldused, mis hageja käesolevas asjas esitas, tehti aga ainult hageja huvides ning need ei kuulu seega samasse konteksti kui koostöötaotlus.
158 Kolmandaks väidab hageja, et komisjon jättis arvesse võtmata teatud tõendid, see tähendab äriühingute telefoniraamatud, FMC Foreti sisedokumendid (corporate brochure) ja tema nõukogu protokollid.
159 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 392–394 nähtub, et komisjon hindas hageja argumente tema tütarettevõtja iseseisvuse kohta kõiki talle esitatud tõendeid silmas pidades.
160 Arvestades, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 392–394 ilmnev hinnang vastab õiguslikult piisavalt hageja argumentidele tervikuna, ei saa pelk asjaolu, et komisjon ei maininud hageja esitatud teatud andmeid, seda hinnangut nõrgestada.
161 Neljandaks kritiseerib hageja seda, et komisjon kasutas vaidlustatud otsuse põhjenduses 394 kirjeldatud tõendit sõnastuses, mis eelnes 379. joonealusele märkusele ja mille kohaselt oma 2004. aasta majandusaasta aruandes ja 6. veebruari 2006. aasta pressiteates „esitles [hageja ise] FMC Foretit oma tegevuse [lahutamatu osana]” ning millest komisjoni hinnangul järeldub, et „FMC tegutse[s] tema Euroopa tütarettevõtjana”.
162 Tuleb märkida, et kui komisjonile esitati kohtuistungil vastav küsimus, möönis ta, et hagejal ei olnud haldusmenetluses võimalust esitada märkusi vaidlustatud otsuse 379. joonealuses märkuses sisalduvate andmete kohta.
163 Kõnealused andmed tuleb seega tõendite hulgast välja arvata.
164 Siiski on kaitseõiguste rikkumise osas hageja veel kohustatud tõendama, et tulemus, milleni komisjon oma otsuses jõudis, oleks olnud teistsugune, kui avaldamata jäetud andmed oleks tulnud arvestamata jätta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 73).
165 Selle kohta väidab hageja, et asjaomaste kaalutlustega kaasnevatel vigadel olid tingimata tagajärjed vaidlustatud otsuse sisule, arvestades, kui nõrgad olid muud tõendid, millele komisjon tugines solidaarvastutuse tuvastamisel.
166 Tuleb aga märkida, et mis puudutab tõendeid, millele komisjon tugines üksnes muude tõendite kinnitamiseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 394 viimasest lausest, siis see, et need tuleb tõendite hulgast välja arvata, ei mõjuta hageja vastutuse tuvastamise õiguspärasust, mis tuleneb õiguslikult piisavalt muudest vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlustest.
167 Komisjoni esitatud kaalutlus ehk eeldus, mille kohaselt hageja avaldas oma 100% kontrollitavale tütarettevõtjale otsustavat mõju ning mida hageja ümber ei lükanud ja mida pealegi kinnitasid vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 kirjeldatud faktilised asjaolud, oli vastutuse tuvastamiseks piisav.
168 Lõpuks tuleb märkida, et kuna vaidlustatud otsuse põhjendustest 391–394 nähtub, et komisjon lähtus õigesti hageja poolt oma tütarettevõtjale otsustava mõju avaldamisest, ei saa hageja tulemuslikult väita, et komisjon kasutas ebaõiget kriteeriumi ainuüksi seetõttu, et otsuse põhjenduse 394 neljandas lauses on viidatud asjaolule, et hageja konkreetsest argumendist ei piisa tõendamiseks, et ta ei teostanud oma tütarettevõtja üle „mingit kontrolli”.
169 Kõiki neid kaalutlusi silmas pidades tuleb järeldada, et komisjon leidis õigesti, et hageja esitatud tõendid kogumis ei tõendanud FMC Foreti iseseisvust ega lükanud seega ümber eeldusest tulenevat seisukohta, et hageja avaldas otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele.
170 Lisaks kinnitavad seda seisukohta täiendavad andmed, mis puudutavad asjaomaste äriühingute vahelisi personalialaseid sidemeid ning A. B. rolli rikkumises (vaidlustatud otsuse põhjendus 391), mida hageja ei ole samuti kahtluse alla seadnud.
171 Peale selle ei ole hageja tõendanud, et komisjon tegi vea tõendusliku väärtuse hindamisel või eelduse ümberlükkamiseks esitatud tõendite sisu hindamisel, ega et ta jättis need tõendid kogumis hindamata (vt eespool punktid 153–155 ja 158–160).
172 Samuti ei tõendanud hageja, et kaitseõiguste väidetaval rikkumisel, mis tulenes avaldamata andmete kasutamisest, võis olla mingi mõju vaidlustatud otsuses tehtud järeldustele (vt eespool punktid 166 ja 167).
173 Eespool esitatut silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et käesolev väide ei ole põhjendatud, ning jätta seetõttu tühistamisnõuded rahuldamata.
Trahvisumma vähendamise nõuded
Poolte argumendid
174 Hageja vaidlustab oma trahvi suuruse kindlaksmääramise. Ta väidab, et rikkumise laadi ning seega selle raskuse hindamisel liigitas komisjon vaidlustatud otsuse adressaadid ühte ja samasse kategooriasse, märkides, et salajase ja institutsionaliseeritud kava elluviimiseks tegutsesid nad kooskõlastatult, olles täiesti teadlikud oma tegude õigusvastasusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 454).
175 Ükski tõend ei kinnita järeldust, et FMC Foret kooskõlastas teistega institutsionaliseeritud salajase koostöö elluviimise. Vaidlustatud otsuses toodud andmed ei võimalda tõendada, et FMC Foret oli seotud salajase kava elluviimisega, vaid parimal juhul, et kõige suuremad ettevõtjad olid kaasanud ta institutsionaliseeritud salajasse koostöösse suures osas tema enda huvide vastaselt. Tema roll oli peamiselt passiivne ning tema osalemine kohtumistes oli juhuslikku laadi.
176 Hageja väidab, et komisjoni enda sõnul kaasati FMC Foret lihtsalt kartelli ligikaudu kolm aastat pärast selle algust. Teised kartelliosalised olid juba eelnevalt seotud identse kartelliga samal turul.
177 Uue turule tulijana ei olnud FMC Foretil midagi kartellist võita, küll aga võita kõik konkurentsis osalemisel. Komisjon möönis ise, et teiste kartelliosaliste ja FMC Foreti vahel oli erinevus, märkides, et viimase osalemine „toimus sageli muul kujul kui teiste ettevõtjate puhul” (vaidlustatud otsuse põhjendus 323).
178 FMC Foreti passiivne roll ilmnes samuti sellest, et ta osales salajastel koosolekutel palju juhuslikumalt, kuivõrd tema esindajad osalesid ajavahemikus maist 1997 kuni detsembrini 1999 toimunud 30 koosolekust füüsiliselt 14 koosolekul, kusjuures kogu kartelli kestuse jooksul toimus 73 koosolekut. Teatavate muude koosolekutega seoses oli FMC Foretiga väidetavalt ühendust võetud või teda telefoni teel teavitatud ning ta ei saanud seega arutelu mõjutada.
179 Hageja vaidleb vastu komisjoni väitele, et kuna FMC Foreti rikkumises osalemise kestust oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 467 arvesse võetud, ei olnud seda uuesti vaja arvesse võtta rikkumise raskuse hindamisel. Asjaolu, et ettevõtja tuleb turule hilinenult, võib kinnitada tema vähem aktiivset rolli rikkumises ning sama põhimõte peaks kehtima olukordades, kus ettevõtja liitub kartelliga tükk aega pärast selle loomist. Ettevõtja rikkumises osalemise kestus on eraldiseisev küsimus ettevõtja aktiivset või passiivset rolli puudutavast küsimusest (Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2473, punktid 171–174).
180 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
181 Trahvisumma vähendamise nõude toetuseks viitab hageja asjaoludele, mis on seotud tema tütarettevõtja osalemisega rikkumises, väites esiteks, et tema tütarettevõtja rikkumises osalemise raskus on väiksem kui teistel ettevõtjatel, ning teiseks, et komisjon oleks tema puhul pidanud kergendava asjaoluna arvesse võtma tema passiivset rolli rikkumises.
182 Mis puudutab kõigepealt rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel kõnealuste asjaolude väidetavat arvesse võtmata jätmist, siis tuleb meenutada, et see hinnang antakse kogu rikkumise suhtes, milles kõik ettevõtjad osalesid.
183 Seega saab hageja argumente, mis puudutavad kõnealuses rikkumises FMC Foreti osalemise asjaolusid, analüüsida üksnes kergendavate asjaolude hindamist puudutavate etteheidete kontrollimisel (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punktid 102 ja 104).
184 Edasi, mis puudutab etteheidet, et FMC Foreti puhul keelduti arvesse võtmast kergendavat asjaolu, mis on seotud tema väidetava passiivse rolliga rikkumises, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes oma tänases otsuses kohtuasjas T‑191/06: FMC Foret vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 334–341), et kõik asjaolud, mis on sarnased käesolevas asjas hageja esiletoodutega, ei anna tunnistust FMC Foreti puhtalt passiivsest või käsutäitja rollist kartellis, eeskätt seoses salajastel koosolekutel osalemise väidetava juhuslikkusega, selle osalemise spetsiifilise viisiga ning tema väidetavat turul rakendatavat konkurentsistrateegiat puudutavate asjaoludega.
185 Iseäranis tuleb meenutada, et FMC Foret osales enamikul vaidlustatud otsuses toodud salajastest koosolekutest ajavahemikus 29. maist 1997 kuni 13. detsembrini 1999 või teda teavitati neist koosolekutest. Nii ei saa hageja selles osas tulemuslikult väita, et FMC Foreti osalemine oli tunduvalt juhuslikum kui teistel kartelliosalistel. Kuna hageja viitab teatavates salajastes koosolekutes FMC Foreti osalemise spetsiifilisele viisile, nimelt asjaolule, et ta ei osalenud seal füüsiliselt, vaid teda teavitati sellest telefoni teel, siis tuleb märkida, et need viisid vastavad kartelli salajasele laadile ning ei tõenda puhtalt passiivset või käsutäitja rolli.
186 Peale selle tuleb märkida seoses hageja argumendiga, mis puudutab FMC Foreti kartellis osalemise kestust, et seda asjaolu võeti arvesse trahvisumma kindlaksmääramisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 467).
187 Lisaks ei saa hageja tulemuslikult tugineda lahendusele, milleni jõuti eespool punktis 179 viidatud kohtuotsuses Cheil Jedang vs. komisjon (punkt 171), kus Üldkohus võttis passiivse rolli hindamisel arvesse asjaomase ettevõtja hilinenult turule tulekut. Nimelt erinevalt selle kohtuasja asjaoludest, milles tehti nimetatud kohtuotsus, tegutses FMC Foret käesoleval juhul asjaomastel turgudel alates kartelli algusest ning asjaolu, et tema osalemine kartellis on kinnitust leidnud alles alates 29. maist 1997, ei anna käesolevas asjas muid asjaolusid silmas pidades tunnistust tema passiivsest rollist.
188 Eespool esitatut silmas pidades ei saa nõustuda etteheitega väidetava kergendava asjaolu kohta, mis on seotud FMC Foreti puhtalt passiivse või käsutäitja rolliga kartellis.
189 Järelikult tuleb trahvisumma vähendamise nõuded ja seega käesolev hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
190 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja FMC Corp‑ilt.
Vadapalas | Dittrich | Truchot |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad