Kohtuasi T‑167/21
European Gaming and Betting Association
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2023. aasta otsus
Riigiabi – Riiklik meede, millega pikendatakse Madalmaade antud hasartmängude korraldamise tegevuslubasid – Otsus, milles tuvastatakse riigiabi puudumine – Ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine – Tõsised raskused – Huvitatud poolte menetlusõigused
Liikmesriikide antav abi – Kontrollimine komisjoni poolt – Esialgse uurimise etapp ja võistlev etapp – Komisjoni kohustus algatada tõsiste raskuste esinemisel võistlev menetlus – Asjaolud, mis võimaldavad tõendada selliste raskuste olemasolu – Komisjoni ebapiisav või puudulik uurimine
(ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3; nõukogu määrus 2015/1589, artikkel 4)
(vt punktid 29–39 ja 44–51)
Kokkuvõte
Hasartmänge käsitlevad Madalmaade õigusnormid põhinevad ainuõiguslike lubade või tegevuslubade süsteemil, mille kohaselt on hasartmängude korraldamine või reklaamimine keelatud, välja arvatud juhul, kui selleks on väljastatud haldusluba.
Madalmaade hasartmänguamet uuendas Madalmaade julgeoleku- ja justiitsasjade riigisekretäri vastu võetud üldise poliitilise eeskirja alusel kuus tegevusluba, mille kehtivusaeg muu hulgas loterii spordikihlvedude ja hobuste võiduajamiste kihlvedude jaoks lõppes (edaspidi koos „vaidlustatud meede“).
Leides, et see üldine poliitiline eeskiri ja kuue ainuõigusliku tegevusloa uuendamine kujutasid endast riigiabi varasemate loaomanike kasuks, esitas internetis hasartmänge ja kihlvedusid pakkuvaid Euroopa ettevõtjaid koondav ühendus European Gaming and Betting Association (edaspidi „hageja“) Euroopa Komisjonile kaebuse.
Komisjon jättis selle kaebuse rahuldamata ilma ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata.(1)
Oma otsuses leidis komisjon, et kuna puudus tegevuslubade omanikele antud eelis, ei kujutanud vaidlustatud meede riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon rõhutas selle kohta, et Madalmaade õigusnormid kohustasid tegevuslubade omanikke kandma hasartmängudest saadud tulu, millest on maha arvatud kulutused ja mõistlikud kulud, üle tegevuslubades täpsustatud üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele.
Üldkohus, kellele hageja esitas tühistamishagi, tühistas komisjoni otsuse põhjusel, et viimane ei olnud analüüsinud, kas vaidlustatud meede andis kaudse eelise organisatsioonidele, kellele tegevuslubade omanikud pidid üle kandma osa oma tulust, ning välistas seda tehes, et see küsimus võiks meetme riigiabiks kvalifitseerimisel tekitada tõsiseid raskusi, mida üksnes ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus oleks võimaldanud välja selgitada. Selles kontekstis täpsustas Üldkohus kontrolli ulatust, mille komisjon peab tegema, kui ta peab kontrollima, kas konkreetne meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
Üldkohtu hinnang
Hageja tugines oma hagi põhjendamiseks eelkõige oma menetluslike õiguste rikkumisele, kuna komisjon keeldus algatamast ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust, kuigi esialgne uurimine ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses ei võimaldanud kõrvaldada kõiki kahtlusi abi olemasolu kohta. Selles osas väitis hageja sisuliselt, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses ekslikult, et ei olnud mingit kahtlust, kas vaidlustatud meede andis loaomanikele eelise.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt oleneb määruse 2015/1589(2) artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus sellest, kas esialgse uurimismenetluse ajal sellise teabe ja asjaolude hindamine, mis olid või võisid olla komisjoni käsutuses, oleks pidanud objektiivselt tekitama kahtlusi abimeetme kokkusobivuses siseturuga, arvestades et kui need kahtlused on olemas, tuleb algatada ametlik uurimismenetlus.
Selles kontekstis väidab hageja muu hulgas, et komisjoni käsutuses oli teavet ja tõendeid, mis võimaldasid kahtlustada kaudse eelise olemasolu organisatsioonide kasuks, kellele loaomanikud pidid kandma osa hasartmängutegevusest saadud tulust üle. Jättes selle asjaolu analüüsimata, ei suutnud komisjon aga kõrvaldada kõiki kahtlusi riigiabi olemasolu kohta.
Sellega seoses tuvastas Üldkohus, et hasartmänge käsitlevatest Madalmaade õigusnormidest, mida komisjon peab hindama, nähtub selgelt, et tegevuslubade omanikud peavad kandma osa oma tulust üle tegevuslubades nimetatud üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele.
Üldkohus rõhutas lisaks, et komisjon rajas loaomanike eelise puudumise analüüsi just neil lasuvale kohustusele kanda osa oma tulust üle üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele.
Seega oli komisjonil vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal teavet, mis oleks pidanud viima selleni, et tal tekib küsimus, ega hasartmänge käsitlevad Madalmaade õigusnormid ei olnud kujundatud nii, et kõnealuste lubade omanike tegevusest saadud tulu kantakse peamiselt üle nende lubades nimetatud üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele, mis võis kujutada kaudset eelist ja seega riigiabi viimastele.
Muu hulgas on komisjoni teatise riigiabi mõiste kohta(3) punktis 115 täpsustatud, et kaudse eelise võib anda riigi vahendeid vahetult saavatest ettevõtjatest erinevatele ettevõtjatele. Lisaks on teatise punktis 116 ette nähtud, et mõiste „kaudne eelis“ hõlmab olukorda, kus meede on kujundatud nii, et teisesed mõjud suunatakse tuvastatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate gruppidele.
Seega oleks komisjon pidanud esitama küsimuse, ega vaidlustatud meede ei anna üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele kaudset eelist ega kujuta seega riigiabi viimastele.
Kuna komisjon ei uurinud esialgse uurimise staadiumis seda küsimust nõuetekohaselt vaatamata sellele, et loaomanike tegevusest saadud tulust osa ülekandmine tegevuslubades nimetatud üldistes huvides tegutsevatele organisatsioonidele oli üks vaidlusaluste õigusnormide põhitunnustest, järeldas Üldkohus, et vaidlustatud otsuses selle küsimuse analüüsimata jätmine ei võimalda välistada selle tunnusega seoses tõsiste raskuste olemasolu.
Järelikult nõustus Üldkohus hageja menetluslike õiguste rikkumise etteheitega, kuna komisjon ei hinnanud, ega kõnealused tegevusload ei andnud kaudset eelist organisatsioonidele, kellele nimetatud tegevuslubade omanikud pidid kandma osa hasartmängutegevusest saadud tulust üle.