Kohtuasi T‑539/13 RENV
Inclusion Alliance for Europe GEIE
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda) 20. aprilli 2021. aasta määrus
Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Projektid MARE, Senior ja ECRN – Komisjoni otsus alusetult makstud summad tagasi nõuda – Hageja, kes ei reageeri enam Üldkohtu pöördumistele – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
1. Tühistamishagi – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013) – Projektid MARE, Senior ja ECRN – Komisjoni otsus alusetult makstud summad tagasi nõuda – Üldkohtusse tagasisaatmine – Hageja tegevusetus – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
(ELTL artikkel 263; Üldkohtu kodukord, artikli 131 lõige 2)
(vt punktid 13–28)
2. Kahju hüvitamise hagi – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (2007–2013) – Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013) – Projektid MARE, Senior ja ECRN – Komisjoni otsus alusetult makstud summad tagasi nõuda – Üldkohtusse tagasisaatmine – Hageja tegevusetus – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
(ELTL artikkel 268; Üldkohtu kodukord, artikli 131 lõige 2)
(vt punktid 13–28)
Kokkuvõte
Hageja Inclusion Alliance for Europe GEIE on Rumeenias asuv äriühing, kes tegutseb tervishoiu ja sotsiaalse lõimimise sektoris. Euroopa Komisjon sõlmis aastatel 2007 ja 2008 kahe teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi alusel hagejaga kolm toetuslepingut(1).
Pärast mitut auditit, millest ilmnes, et kõnealuste projektide finantsjuhtimisel ei olnud täidetud lepingutes ja vastavate raamprogrammide üldtingimustes ette nähtud tingimusi, võttis komisjon 17. juulil 2013 vastu otsuse, et nõuda hagejalt tagasi osa kõnealuste lepingute alusel saadud rahalisest toetusest koos nendelt summadelt arvutatud intressiga (edaspidi „vaidlustatud otsus“)(2).
Hageja esitas Üldkohtule hagi, milles muu hulgas palus vaidlustatud otsus tühistada(3) ning mõista komisjonilt välja hüvitis hagejale selle otsuse kohaldamise tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest(4). Kui Üldkohus tema hagi määrusega rahuldamata jättis (edaspidi „esialgne kohtumäärus“)(5), esitas hageja selle määruse peale Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus esialgse kohtumääruse täitmise ja vaidlustatud otsuse kohaldamise peatada.
Euroopa Kohus jättis ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata(6) ja seejärel tühistas apellatsioonkaebust lahendades esialgse kohtumääruse põhjusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi raames peab liidu kohus hindama vaidlustatud akti õiguspärasust üksnes liidu õiguse seisukohast ning et asjaomase lepingu tingimuste täitmata jätmisele või selle lepingu suhtes kohaldatava õiguse rikkumisele saab tugineda üksnes ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi raames (edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“)(7).
Kuna menetlusstaadium ei võimaldanud asja suhtes kohtuotsust teha, suunas Euroopa Kohus asja tagasi Üldkohtusse. Apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus toimetati pooltele kätte;(8) hageja puhul oli kättetoimetamine adresseeritud tema seaduslikule esindajale. Seejärel kutsus Üldkohus korduvalt pooli, sealhulgas hageja seaduslikku esindajat ja advokaati, üles esitama oma kirjalikud seisukohad järelduste kohta, mida apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest vaidluse lahendamiseks teha tuleb. Tõdedes, et hageja ei reageeri enam tema pöördumistele, palus Üldkohus pooltel esitada oma märkused võimaluse kohta, et kohus omal algatusel tuvastab põhistatud määrusega, et asjas puudub vajadus otsus teha(9). Vastamiseks oli antud tähtaeg, mis lõppes 8. jaanuaril 2021. Hagejale saadetud kiri oli adresseeritud tema seaduslikule esindajale ja tema advokaadile, kellest kumbki sellele ei reageerinud.
Pärast määratud tähtaja möödumist sai Üldkohus kirja advokaadilt, kes väitis, et esindab hagejat, ja palus luba esitada tema nimel märkused tähtaja jooksul, mida pidi veel täpsustatama, selgitades, et hageja ei olnud Üldkohtu viimaseid teateid „kommunikatsiooniprobleemide“ ja „pandeemia tagajärgede“ tõttu kätte saanud.
Kohtumääruses tuvastas Üldkohus, et vajadus tema menetluses olevas asjas otsus teha on ära langenud.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus tuletas selles kontekstis meelde, et kui hageja ei reageeri enam tema pöördumistele, võib ta pärast poolte ärakuulamist omal algatusel tuvastada põhistatud määrusega, et puudub vajadus asjas otsus teha.
Üldkohtu sõnul ei väära seda järeldust hageja uue advokaadi kiri, mis saadeti Üldkohtule kümme päeva pärast seda, kui oli möödunud tähtaeg, mille Üldkohus andis pooltele märkuste esitamiseks võimaluse kohta, et kohus tuvastab omal algatusel, et puudub vajadus asjas otsus teha. See advokaat piirdus oma kirjas nimelt „kommunikatsiooniprobleemide“ ja „pandeemia tagajärgede“ üldise mainimisega, nimetamata ühtegi täpset ja konkreetset põhjust, mis võimaldaks järeldada, et need asjaolud takistasid mis tahes vastuse andmist Üldkohtu pöördumistele alates apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest.
Arvestades hageja tegevusetust ja seda, et ta ei esitanud konkreetseid selgitusi, mis tema tegevusetust õigustaks, ega tõendeid, mis kinnitaks selle tegevusetuse põhjusi, tuvastas Üldkohus, et vajadus asjas otsus teha on ära langenud.