Kohtuasi T‑141/08

E.ON Energie AG

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Haldusmenetlus – Pitseri rikkumist tuvastav otsus – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkt e – Tõendamiskoormis – Süütuse presumptsioon – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendid, mida tuleb koguda – Tõendusjõu vajalik aste

(EÜ artikli 81 lõige 1)

2.      Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon – Konkurentsiõigust puudutav menetlus – Kohaldatavus

(EL artikli 6 lõige 2; Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus konkurentsivastase lepingu sõlmimises seisnenud rikkumise tuvastamise kohta – Otsus, mis põhineb otsestel tõenditel – Rikkumise olemasolu vaidlustavate ettevõtjate tõendamiskohustused

(EÜ artiklid 81 ja 82)

4.      Konkurents – Trahvid – Komisjoni poolt trahvide määramise tingimused – Rikkumine, mis on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest – Pitseri rikkumist tuvastav otsus – Komisjoni tõendamiskoormis – Piirid

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõike 1 punkt e)

1.      Konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus käib rikkumise toimepanemise asetleidmise üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama just neid tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist. Ta peab esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud.

(vt punkt 48)

2.      Süütuse presumptsiooni põhimõte, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, on üks neist põhiõigustest, mida Euroopa Kohtu praktika kohaselt – ja mida kinnitab ka ühtse Euroopa akti preambul, Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – ühenduse õiguskorras kaitstakse. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse.

Kohtu kahtluse korral tuleb otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist.

(vt punktid 51 ja 52, 238)

3.      Kui komisjon tuvastab konkurentsieeskirjade rikkumise, tuginedes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele, tuleb liidu kohtul komisjoni otsus tühistada, kui need ettevõtjad esitavad argumentatsiooni, mis valgustab komisjoni poolt kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevalt ja mis võimaldab viimase poolt rikkumise tuvastamisel faktidele antud selgituse asendada teise, usutavama selgitusega.

Kui aga komisjon tugineb otsestele tõenditele, mis on üldjuhul rikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavad, ei saa ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et esineda võis asjaolu, mis võib mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu, selleks et komisjonil tekiks kohustus tõendada, et see asjaolu ei saanud tõendite tõenduslikku jõudu mõjutada. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa seda tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama, esiteks, et tema viidatud asjaolu esines, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele tugineb komisjon.

(vt punktid 54, 56, 199)

4.      Vastavalt määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõike 1 punktile e võib komisjon määrata trahve, kui tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu on rikutud komisjoni volitatud ametnike või teiste kaasasolevate isikute poolt kinnitatud pitsereid. Selle sätte kohaselt on seega komisjon kohustatud tõendama pitseri rikkumist. Kuid ta ei ole kohustatud tõendama, et pitseeritud ruumi reaalselt siseneti või et käsitleti selles hoiustatud dokumente.

(vt punktid 85, 256)