ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

11. november 2008

Kohtuasi T‑390/07 P

Michael Alexander Speiser

versus

Euroopa Parlament

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Vastuvõetavus – Kodumaalt lahkumise toetus – Üksnes kinnitav otsus – Hilinenult esitatud kaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 10. septembri 2007. aasta määruse peale kohtuasjas F‑146/06: Speiser vs. parlament (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) nimetatud kohtumääruse tühistamiseks.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud käesolevas menetluses.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Väide, et teises kohtuotsuses esitatud lahendus ei ole edasikaevatud kohtuotsuses kohaldatav

(EÜ artikkel 225 A; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

2.      Institutsioonide aktid – Üldine kohustus teavitada õigusakti adressaati võimalikest õiguskaitsevahenditest ja tähtaegadest – Puudumine

3.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Aegumine – Vabandatav eksimus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Aegumine – Menetluse taasavamine – Tingimus – Uus asjaolu

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

5.      Menetlus – Kohtukulud – Taotlus teha otsus kehtiva õiguse kohaselt

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 87 lõike 2 esimene lõik)

1.      Kuigi asjaolu, et teises kohtuotsuses ühenduste kohtu esitatud lahendus ei ole edasikaevatud kohtuotsuses kohaldatav, ei tähenda iseenesest ühenduse õiguse rikkumist, mida võib apellatsioonkaebuses vaidlustada, on see väide siiski vastuvõetav osas, milles see põhineb kõnealuses kohtuotsuses tunnustatud põhimõtte rikkumisel.

(vt punkt 19)

Viited: Avaliku Teenistuse Kohus, 28. juuni 2006, kohtuasi F‑101/05: Grünheid vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑55 ja II‑A‑1‑199)

2.      Ühenduse institutsioonidel ei ole üldist kohustust teavitada õigusakti adressaati võimalikest õiguskaitsevahenditest ega kohustust näidata ära nende kasutamisele kohaldatavad tähtajad.

(vt punkt 32)

Viited: Euroopa Kohus, 27. november 2007, kohtuasi C‑163/07 P: Diy‑Mar Insaat Sanayi ve Ticaret ja Akar vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑10125, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika)

3.      Hagi esitamise tähtaegade osas tuleb vabandatava eksimuse mõistet tõlgendada kitsendavalt ja see võib esineda üksnes sellistel erakorralistel asjaoludel, mil asjaomased institutsioonid on toiminud viisil, mis iseenesest või olulisel määral eksitab heauskset õigussubjekti, kes tõendab, et on üles näidanud tavapäraselt informeeritud isikule kohast hoolsust. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui administratsiooni kirjas küll märgitakse, et huvitatud isikul on võimalus kaebus esitada, kuid ei ole täpsustatud, millise akti kohta see käib.

(vt punktid 33 ja 34)

Viited: Esimese Astme Kohus, 27. september 2007, liidetud kohtuasjad T‑8/95 ja T‑9/95: Pelle ja Konrad vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2007, lk I‑4117, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika)

4.      Otsus, millega administratsioon soostub huvitatud isiku taotlusel muutma tema päritolukohta, määrates selleks mõne muu linna, mis ei ole tema töölevõtmiskohaks, ei mõjuta kuidagi seda, kas tal on õigus kodumaalt lahkumise toetusele või mitte, ja seega ei saa sellest hakata kulgema uus kaebuse esitamise tähtaeg varasema otsuse suhtes, millega talle kõnesoleva toetuse maksmisest keelduti. Ametniku päritolukoha kindlaksmääramine ja kodumaalt lahkumise toetuse andmine teenivad erinevaid vajadusi ja huve. Kui kodumaalt lahkumise toetuse andmise eelduseks on viiteperioodil alalise elukoha või põhitöökoha puudumine teenistuskohariigi territooriumil Euroopas, siis personalieeskirjade VII lisa artikli 7 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud päritolukoht on tehniline mõiste, mida kasutatakse ametniku teatud rahaliste hüvitiste kindlaksmääramiseks, nii et ametniku päritolukohana ei ole käsitatav see koht, kus ta enne töölevõtmist alaliselt elas ja töötas.

(vt punktid 37–42)

Viited: Euroopa Kohus, 2. mai 1985, kohtuasi 144/84: De Angelis vs. komisjon (EKL 1985, lk 1301, punkt 13); Esimese Astme Kohus, 28. september 1993, kohtuasi T‑90/92: Magdalena Fernández vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑971, punktid 26 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika)

5.      Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui hagiavalduses toodud nõuete kohaselt palutakse otsustada kohtukulude jaotamine vastavalt kehtivale õigusele, ei saa seda pidada taotluseks mõista kohtukulud välja poolelt, kes on kohtuvaidluse kaotanud.

(vt punkt 48)

Viited: Euroopa Kohus, 9. juuni 1992, liidetud kohtuasjad C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 38)