ÜLDKOHTU MÄÄRUS (neljas koda)
13. november 2012(*)
Tühistamishagi – Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumendiga tutvumise vaikimisi keelamine – Hagi esitamise tähtaeg – Hilinemine – Ilmselge vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑278/11,
ClientEarth, asukoht London (Ühendkuningriik),
Friends of the Earth Europe, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
Stichting FERN, asukoht Leiden (Madalmaad),
Stichting Corporate Europe Observatory, asukoht Amsterdam,
esindaja: advokaat P. Kirch,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann ja C. ten Dam,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni poolt 22. aprillil 2011 väidetavalt vaikimisi tehtud otsus, millega ta keeldus teatud dokumentidega tutvumise võimaldamisest, mis puudutavad selliseid vabatahtlikke sertifitseerimiskavasid, mille puhul taotletakse komisjonilt tunnustamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16) artikli 18 alusel,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja) ja M. van der Woude,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 8 kohaselt, mis käsitleb kordustaotluste lahendamist:
„1. Kordustaotlus lahendatakse viivitamata. 15 tööpäeva jooksul alates sellise taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused. Osalise või täieliku keeldumise korral teavitab institutsioon taotlejat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, nimelt võimalusest algatada kohtumenetlus institutsiooni vastu ja/või esitada kaebus ombudsmanile kooskõlas [vastavalt ELTL] artiklitega [263] ja [228].
2. Erandjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib lõikes 1 sätestatud tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejale teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus.
3. Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, loetakse see eitavaks vastuseks ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile [EL toimimise lepingu] vastavate sätete alusel.”
Vaidluse taust
2 Hagejad ClientEarth, Friends of the Earth Europe, Stichting FERN ja Stichting Corporate Europe Observatory on vabaühendused, kes tegutsevad eelkõige keskkonnakaitse valdkonnas.
3 Hagejad palusid 22. oktoobril 2010 elektronposti teel Euroopa Komisjonile saadetud kirjas võimalust tutvuda määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 alusel mitme dokumendiga, mis on seotud vabatahtlike sertifitseerimiskavadega, mille puhul taotletakse komisjonilt tunnustamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16) artikli 18 alusel (edaspidi „esialgne taotlus”).
4 Komisjon teavitas 12. novembri 2010. aasta elektronkirjaga hagejaid esiteks sellest, et esialgne taotlus registreeriti 22. oktoobril 2010, ning teiseks, et nimetatud taotlusele vastamise tähtaega pikendati 15 tööpäeva võrra.
5 Komisjon vastas esialgsele taotlusele 7. detsembril 2010 elektronposti teel saadetud kirjaga, avalikustades üksnes ühe dokumendi ning keeldudes tutvumise võimaldamisest teiste esialgses taotluses osutatud dokumentidega.
6 Hagejad saatsid elektronposti teel 15. detsembri 2010. aasta kirjaga komisjoni peasekretariaadile määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse (edaspidi „kordustaotlus”).
7 Komisjon teavitas hagejaid 12. jaanuaril 2011 elektronposti teel saadetud kirjas esiteks kordustaotluse registreerimisest 15. detsembril 2010 ning teiseks vastamiseks ettenähtud tähtaja pikendamisest määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 2 sätete alusel 15 tööpäeva võrra, st 4. veebruarini 2011. Komisjon põhjendas nimetatud pikendamist dokumentide, millega tutvumise võimaldamist taotleti, suure arvuga, nendes sisalduvate andmete tehnilise laadiga ning vajadusega konsulteerida uuesti kolmandate isikutega.
8 Komisjon teavitas 3. veebruaril 2011 elektronposti teel saadetud kirjas hagejaid, et tal ei ole võimalik 4. veebruarini 2011 pikendatud tähtajaks lõplikku vastust anda seetõttu, et taotletud dokumentide suhtes läbiviidud nõutav analüüs ja konsultatsioonid asjaomaste talitustega võtsid rohkem aega kui tavaliselt. Ta lisas, et ta kavatseb vastata võimalikult lühikese aja jooksul.
9 Komisjoni peasekretariaadile 23. veebruaril 2011 saadetud elektronkirjas väljendasid hagejad muret seoses sellega, et komisjon ei ole kordustaotlusele vastanud, ning palusid teavitada neid täpsest vastuse tähtpäevast.
10 Komisjon teatas 28. veebruaril 2011 elektronposti teel saadetud kirjas hagejatele, et kordustaotlust menetletakse ning ta teeb kõik endast oleneva, et hagejad saaksid nimetatud taotlusele vastuse enne 2011. aasta märtsikuu lõppu.
11 Hagejad juhtisid 7. aprillil 2011 elektronposti teel saadetud kirjas komisjoni tähelepanu sellele, et viimane ei ole ikka veel neile kordustaotluse osas lõplikku vastust saatnud, ning palusid komisjonil saata neile taotletud dokumendid 10 tööpäeva jooksul alates 7. aprillist 2011, lisades, et juhul kui nad ei saa nimetatud vastust enne 22. aprilli 2011, esitavad nad Üldkohtule nimetatud taotluse suhtes vaikimisi tehtud keelduva otsuse peale hagi.
12 Komisjon teavitas 14. aprillil 2011 elektronposti teel saadetud kirjas hagejaid, et kuna kõnealuses asjas on toimunud uued arengud ning kuna tema talitused on „lihavõttepühade tõttu 21.–25. aprillil 2011” suletud, siis ei ole võimalik tal kordustaotluse osas lõplikku vastust enne 22. aprilli 2011 anda, kuid hagejad võivad loota, et nad saavad vastuse veidi pärast seda kuupäeva.
13 Hagejad osutasid 18. aprillil 2011 elektronposti teel komisjonile saadetud kirjas, et viide lihavõttepühade puhul antavatele puhkepäevadele ei ole asjakohane, kuna kordustaotlus saadeti ja registreeriti 15. detsembril 2010 ning nimetatud taotluse esitamisest on möödunud 83 tööpäeva, mis on 68 tööpäeva enam kui kordustaotluse menetlemiseks ettenähtud maksimaalne tähtaeg ning 53 tööpäeva enam kui määruse nr 1049/2001 sätete alusel on seda tähtaega üldse õiguspäraselt võimalik pikendada.
14 Komisjon võttis 19. septembri 2011. aasta otsusega vastuseks 15. detsembri 2010. aasta kordustaotlusele vastu sõnaselge otsuse ühe osa kohta taotletud dokumentidest (edaspidi „esimene sõnaselge otsus”).
Menetlus
15 Üldkohtu kantseleisse 25. mail 2011 saabunud hagiavaldusega esitasid hagejad käesoleva hagi nende kordustaotluse suhtes väidetavalt 22. aprillil 2011 vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse peale (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
16 2. aprillil 2012 teavitati pooli Üldkohtu otsusest alustada suulist menetlust ja määrata kohtuistung 5. juunile 2012.
17 Komisjon teavitas 17. aprilli 2012. aasta kirjaga Üldkohut, et 3. veebruaril 2012 saadetud tähitud kirjaga, mille hagejad said kätte 8. veebruaril 2012, võttis ta taotletud dokumentide suhtes, mida esimene sõnaselge otsus ei käsitlenud, vastu teise sõnaselge otsuse (edaspidi „teine sõnaselge otsus”). Nimetatud kirja kohaselt leiab komisjon, et hagejate põhjendatud huvi on kadunud nii, et käesolevas asjas ei ole vaja enam otsust teha, ning lisaks tugineb ta vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi ilmselgele vastuvõetamatusele. Nimelt esitati see hagiavaldus tema väitel pärast tühistamishagi esitamise tähtaja möödumist. Vaidlustatud otsus kui vaikimisi tehtud otsus tehti tema väitel määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 3 viidatud ettenähtud tähtaja möödumisel, st 4. veebruaril 2011.
18 Üldkohtu taotlusel esitasid hagejad 4. mai 2012. aasta kirjaga oma märkused komisjoni taotluse kohta tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine.
19 Üldkohtu taotlusel esitasid hagejad 29. juuni 2012. aasta kirjaga oma märkused hagi vastuvõetamatuse kohta, millele komisjon oma 17. aprilli 2012. aasta kirjas täiendavalt tugines ning mille kohaselt esitati nimetatud hagiavaldus hilinenult.
Poolte nõuded
20 Hagejad palusid Üldkohtul esialgu:
– tuvastada, et komisjon rikkus määruse nr 1049/2001 artiklit 4 ja täpsemalt selle lõikeid 2, 3 ja 6 ning sama määruse artikli 8 lõikeid 1 ja 2;
– tuvastada, et komisjon rikkus 25. juunil 1998 sõlmitud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT L 124, lk 1, edaspidi „Århusi konventsioon”), artikli 4 lõikeid 1–4;
– tuvastada, et komisjon rikkus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) artikli 6 lõiget 1;
– tühistada vaikimisi tehtud otsus taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta;
– anda Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 4 alusel korraldus, kohustades komisjoni võimaldada konkreetse tähtaja jooksul tutvuda kõigi taotletud dokumentidega, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on kohaldatav määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud absoluutne erand;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas menetlusse astujate kulud.
21 Komisjon palus Üldkohtul esialgu:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata osas, mis puudutab 19. septembri 2011. aasta otsuse alusel avalikustatud 63 dokumenti;
– mõista kohtukulud välja vastavalt kehtivale õigusele.
22 Komisjon palus 17. aprilli 2012. aasta kirjas Üldkohtul:
– jätta hagi eseme puudumise tõttu rahuldamata;
– teise võimalusena jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.
23 Hagejad palusid 4. mai 2012. aasta kirjas Üldkohtul:
– tuvastada, et arvestades komisjoni hilinemisega menetlust puudutavat – rikkudes sellega ilmselgelt dokumentidega tutvumist ja läbipaistvust käsitlevaid liidu eeskirju – ei ole hagejatel enam tegelikku huvi kohtuotsuse saamise suhtes ning käesoleval juhul ei ole enam vajadust otsuse tegemiseks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 87.
Õiguslik käsitlus
24 Üldkohtu kodukorra artikkel 111 näeb ette, et kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, võib Üldkohus ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega. Lisaks võib Üldkohus nimetatud kodukorra artikli 113 alusel igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist otsustada, et esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid. Käesolevas asjas on Üldkohus seisukohal, et kirjalikus ja suulises menetluses poolte esitatud dokumendid ja selgitused on asja piisavalt selgitanud, mistõttu puudub vajadus menetlust jätkata.
25 Komisjon väidab 17. aprilli 2012. aasta kirjas, mis on lisatud kohtuasja toimikusse kui taotlus tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, et kuna hagejad ei esitanud pärast teist sõnaselget otsust, millest neid teavitati 8. veebruaril 2012, selle otsuse peale ettenähtud tähtaja jooksul tühistamishagi ega ajakohastanud nimetatud otsusega seoses oma hagiavaldust, siis kaotasid nad põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks, nii et Üldkohus peaks tuvastama, et käesolevas asjas puudub vajadus otsuse tegemiseks.
26 Teiseks, kuigi komisjon ei esitanud Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 tähenduses eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväidet, tugineb ta teise võimalusena hagi ilmselgele vastuvõetamatusele, põhjendusel et hagejad esitasid hagi pärast vaidlustatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Sellega seoses väidab komisjon, et nimetatud tähtaeg möödus 14. aprillil 2011.
27 Hagejad väidavad oma märkustes komisjoni taotluse kohta tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine – nagu need on sõnastatud hagejate 4. mai 2012. aasta kirjas –, et hagi on esitatud komisjoni vaikimisi tehtud otsuse peale, mis tulenevalt komisjoniga ajavahemikus 14.–18. aprill 2011 peetud kirjavahetusest tehti nende arvates 22. aprillil 2011. Teiseks vaidlevad nad vastu sellele, et neid 8. veebruaril 2012 teisest sõnaselgest otsusest teavitati. Nimelt olevat teatise adressaat olnud ainult üks hagejatest. Kolmandaks möönavad nad sisuliselt, et neil ei ole enam huvi tutvuda dokumentidega, millega tutvumise võimaldamist nad taotlesid ja millega tutvumise võimaldamisest komisjon teises sõnaselges otsuses keeldus. Neljandaks väidavad hagejad, et komisjon väidab ekslikult, et teise sõnaselge otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg oli möödunud. Igal juhul olevat neil pärast selle viimase otsuse tegemist õigus käesolevas asjas esitatud hagiavalduse nõudeid ja õiguslikke väiteid muuta. Siiski kinnitavad hagejad, et neil ei ole enam tegelikku huvi kohtuotsuse saamise suhtes ning seega ei ole enam vajadust käesolevas asjas otsuse tegemiseks.
28 Vastuses Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele, mis seondus hagi esitamise tähtajast kinnipidamisega käesolevas kohtuasjas, väidavad hagejad sisuliselt, et ajavahemikul 3. veebruarist kuni 18. aprillini 2011 komisjoniga peetud kirjavahetusest ning eriti kohustustest, mis komisjon selle kirjavahetuse raames sõnaselge otsuse võimalikult kiire vastuvõtmisega seoses võttis ja mida ta uuendas, nähtub, et hagejad võisid õiguspäraselt eeldada, et vaikimisi tehtud otsust ei võetud vastu ettenähtud tähtaja möödumisel 4. veebruaril 2011, vaid hilisemal kuupäeval, milleks nende arvates oli 22. aprill 2011.
Üldkohtu hinnang
29 Olles pooled ära kuulanud ja sõltumata sellest, et komisjon esitas 17. aprilli 2012. aasta kirjas formaalselt taotluse tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, otsustab Üldkohus omal algatusel analüüsida käesoleva hagi vastuvõetavust lähtuvalt tähtajast, mis hagejatel oli selle esitamiseks.
30 Esiteks meenutab Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hagi esitamise tähtajast kinnipidamine avaliku huvi küsimus, kuna see on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks ning Euroopa Liidu Kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud (Euroopa Kohtu 23. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑246/96: Coen, EKL 1997, lk I‑403, punkt 21, ja Üldkohtu 4. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑503/07: Kulykovska-Pawlowski jt vs. parlament ja nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 6).
31 Samuti väljakujunenud kohtupraktika järgi ei saa kohus ega pooled hagi esitamise tähtaega muuta (Üldkohtu 15. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑514/93: Cobrecaf jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑621, punkt 40; Üldkohtu 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑119/95: Hauer vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II‑2713, punkt 22, ja Üldkohtu 25. juuni 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑287/02: AIT vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2179, punkt 20).
32 Teiseks meenutab Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelduvad nii Euroopa Kohus kui ka Üldkohus põhimõtteliselt tunnustamast – vastasel korral seaksid nad kahtluse alla EL toimimise lepinguga kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi –, et institutsiooni pelga vaikimise võiks võrdsustada vaikimisi tehtud otsusega, kui just sõnaselged sätted ei määra kindlaks tähtaega, mille möödumisel selline otsus loetakse võetuks institutsiooni poolt, kellel on palutud seisukoht võtta, ja selle otsuse sisu (Euroopa Kohtu 9. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑123/03 P: komisjon vs. Greencore, EKL 2004, lk I‑11647, punkt 45; Üldkohtu 13. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑189/95, T‑39/96 ja T‑123/96: SGA vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3587, punkt 27, ja Üldkohtu 9. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑437/05: Brink’s Security Luxembourg vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3233, punkt 55).
33 Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul kordustaotlusele määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei vasta, loetakse see aga vastavalt sama määruse artikli 8 lõikele 3 eitavaks vastuseks ning see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus EL toimimise lepingu sätete alusel.
34 Käesoleval juhul on pooled pealegi üksmeelel selles osas, et vaidlustatud akt on vaikimisi tehtud keelduv otsus määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 tähenduses. Selles osas märgib Üldkohus, et nagu see nähtub kohtutoimiku dokumentidest, ei olnud komisjon tühistamishagi esitamise kuupäevaks, st 25. maiks 2011, hagejate 15. detsembri 2010. aasta kordustaotlusele tõepoolest vastanud ning hagejad otsustasid määruse nr 1049/2001 eespool viidatud artikli sätete alusel vaidlustada vaikimise kui komisjoni eitava vastuse õiguspärasuse, esitades oma hagiavalduse.
35 Kolmandaks olgu meenutatud, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagid esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sai sellest teada.
36 Eespool viidatud aluslepingu sätetega arvestades tuleb esiteks teha kindlaks kuupäev, millal vaidlustatud otsus juriidiliselt tehti, ning teiseks arvutada välja hagi esitamise tähtaeg, mis oli hagejatel nimetatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks.
37 Mis puudutab kuupäeva kindlaksmääramist, millal vaidlustatud otsus juriidiliselt tehti, siis tuleb märkida, et – nagu see nähtub määruse nr 1049/2001 põhjenduse 13 sõnastusest – tagamaks avalikkuse õiguse tutvuda selle määruse kohaldamisalasse kuuluvate dokumentidega täies ulatuses järgimist ja seega selle õiguse tõhusust, on seadusandja täiendanud kaheetapilise haldusmenetluse rakendamist, mis on vastavalt sätestatud nimetatud määruse artiklites 7 ja 8, eelkõige võimalusega algatada kohtumenetlus. Seda täpsemalt vaikimisi tehtud keelduvate otsuste puhul nimetatud määruse artikli 8 lõike 3 tähenduses.
38 Tuleb lisada, et määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 3 esinev viide ettenähtud tähtaja mõistele kindla tähtaja ettenägemise asemel on selgitatav sellega, et nimetatud määruse artikli 8 lõigete 1 ja 2 alusel võib kordustaotluse menetlemise kestus varieeruda minimaalselt 15 tööpäevast kuni maksimaalselt 30 tööpäevani alates taotluse registreerimisest. Järelikult tuleb ettenähtud tähtaeg määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 tähenduses arvutada igal konkreetsel juhul asjaomasele institutsioonile esitatud kordustaotluste menetlemise käigust vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigete 1 ja 2 sätetele.
39 Käesoleval juhul märgib Üldkohus esiteks, et pooled on üksmeelel selles osas, et tähtaeg, mille jooksul komisjon pidi 15. detsembril 2010. aastal komisjoni talituste poolt registreeritud kordustaotlusele vastama pärast seda, kui ta oli tähtaega määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 2 alusel pikendanud 15 tööpäeva võrra, möödus 4. veebruaril 2011. Arvestades nõukogu 3. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 51), sätetega, 2010. aasta puhkepäevadega (ELT 2008, C 166, lk 18) ja Euroopa ühenduste institutsioonide puhkepäevadega 2011. aastal (ELT 2009, C 230, lk 10), tuleb nentida, et kordustaotlusele vastamise tähtaja sellisel arvutamisel ei ole tehtud vigu. Seega möödus käesoleval juhul ettenähtud tähtaeg määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 tähenduses 4. veebruaril 2011.
40 Kõigist eelnevatest punktides 35–39 esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud otsus kujutab endast vaikimisi tehtud keelduvat otsust, mis tehti 4. veebruaril 2011.
41 Mis puudutab selle tähtaja arvutamist, mille jooksul oli hagejatel õigus vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi esitada, siis hakkas ELTL artiklis 263 sätestatud hagi esitamise tähtaeg vastavalt kodukorra artikli 101 lõikele 1 kulgema 5. veebruaril 2011 ja möödus vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 2 14. aprillil 2011, st enam kui üks kuu enne hagi esitamist 25. mail 2011.
42 Hagejate argumendid seda järeldust ei muuda.
43 Kõigepealt tuleb nimelt märkida, et komisjon osutas küll 3. veebruari 2011. aasta kirjas sõnaselgelt, et ta kavatseb kordustaotluse kohta lõpliku vastuse saata nii kiiresti kui võimalik, misjärel ta osutas 28. veebruari 2011. aasta kirjas, et ta teeb kõik endast oleneva, et see vastus saadaks enne 2011. aasta märtsikuu lõppu ning lõpuks osutas ta 14. aprilli 2011. aasta kirjas, et ta loodab sellise vastuse saata veidi pärast 22. aprilli 2011. Arvestades komisjoni kirjalikult võetud sõnaselgete kohustustega väljendas viimane hagejatele oma tahet anda kordustaotluse suhtes lõplik vastus lühikese aja jooksul 2011. aasta esimeses poolaastas.
44 Järgmiseks märgib Üldkohus, et hagejad andsid komisjonile sõnaselgelt oma 7. aprilli 2011. aasta kirjas teada, et kui enne 22. aprilli 2012 nende kordustaotluse suhtes lõplikku vastust ei anta, esitavad nad tühistamishagi vaikimisi tehtud otsuse suhtes, mis nende arvates tehakse nimetatud kuupäeval.
45 Üldkohus leiab siiski, et kumbki neist eespool punktides 43–44 nimetatud asjaoludest ei saanud tuua kaasa seda – nagu hagejad tol ajal näisid leidvat ning nagu nad seda nii taotluse kohta tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine esitatud märkustes kui ka oma 29. juuni 2012. aasta kirjas väitsid –, et vaikimisi tehtud otsuse vastuvõtmise kuupäev lükkus 22. aprillile 2011.
46 Nagu Üldkohus eespool punktis 31 meenutas, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et pooled ega kohus ei saa hagi esitamise tähtaega muuta. Kuivõrd hagejad olid seisukohal – nagu see nähtub 4. mai ja 29. juuni 2012. aasta kirjadest, arvestades kirjavahetust komisjoniga –, et vaikimisi tehtud keelduv otsus määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 tähenduses tehti 22. aprillil 2011, siis soovisid hagejad ilmselgelt muuta tühistamishagi esitamise tähtaega, lükates edasi nimetatud otsuse tegemise kuupäeva ning seeläbi ka kuupäeva, millest alates neile asjaomase hagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg kulgema hakkas, ja kuupäeva, mil see tähtaeg möödus.
47 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kuna hagiavaldus on esitatud hilinenult, siis tuleb hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta täies ulatuses läbi vaatamata.
Kohtukulud
48 Kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse, kui tegemist on eriliste põhjustega..
49 Sellega seoses leiab Üldkohus, et komisjoni 3. veebruari, 28. veebruari ja 14. aprilli 2011. aasta kirjades võetud arvukad sõnaselged kohustused, mida Üldkohus on eespool punktis 43 kirjeldanud, võisid tekitada hagejates õiguspärase ootuse 15. detsembri 2010. aasta kordustaotluse suhtes lõpliku vastuse peatse andmise suhtes. Seetõttu – nagu nähtub hagejate märkustest, mis nad esitasid taotluse kohta tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine –, võisid hagejad leida, küll ekslikult, kuid – kuna komisjoni võetud kohustused olid äärmiselt sõnaselged – samas täiesti mõistetavalt, et nimetatud taotluse menetlemine jätkus ning et ettenähtud tähtaja möödumise hetk oli edasi lükatud.
50 Lisaks tuleb nentida, et vastupidi komisjoni 3. veebruari, 28. veebruari ja 14. aprilli 2011. aasta kirjades sõnaselgelt võetud kohustustele anda kordustaotluse suhtes lõplik vastus lühikese aja jooksul, anti nimetatud vastus alles 3. veebruaril 2012, st üks päev enne aasta möödumist ettenähtud tähtaja möödumisest määruse nr 1049/2011 artikli 8 tähenduses. Seega ületas komisjon ilmselgelt ja oluliselt nimetatud tähtaega.
51 Tulenevalt nimetatud erakordsetest asjaoludest kordustaotluse menetlemisel komisjoni poolt, on õiglane mõista viimaselt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud, välja 3/4 hagejate kohtukuludest. Hagejad kannavad 1/4 oma kohtukuludest ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
määrab:
1. Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista 3/4 ClientEarth’i, Friends of the Earth Europe’i, Stichting FERN‑i ja Corporate Europe Observatory, kes kannavad 1/4 oma kohtukuludest ise, kohtukuludest välja Euroopa Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
13. novembril 2012 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |