Kohtuasi T-397/02

Arla Foods AMBA jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Määrus (EÜ) nr 1829/2002 – Päritolunimetuse registreerimine – „feta” – Tühistamishagi – Õigus olla kohtumenetluses pool – Vastuvõetamatus

Määruse kokkuvõte

Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad õigusaktid – Määrus geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta – Teises liikmesriigis kui „feta” juustu päritoluriigis asuvate seda juustu tootvate ettevõtjate hagid – Esmalt nimetatud liikmesriigi õigusakt nimetuse kasutamise kohta – Ettevõtjad, kes Euroopa Liidus toodavad olulise osa „feta” juustust – Mõju puudumine – Hagi vastuvõetamatus

(EÜ artikli 230 neljas lõige; nõukogu määrus nr 2081/1992; komisjoni määrus nr 1829/2002)

Taani feta juustu tootjate esitatud tühistamishagi määruse nr 1829/2002 peale, millega muudetakse määruse nr 1107/96 lisa seoses määruse nr 2081/92 artikli 17 alusel kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registreerimisega on vastuvõetamatu osas, mis puudutab nimetuse „feta” kaitstud päritolunimetusena registreerimist rubriikide „juustud” ja „Kreeka” all.

Vaidlustatud määrus kujutab endast nimelt üldiselt kohaldatavat meedet EÜ artikli 249 teise lõigu tähenduses. See kuulub kohaldamisele objektiivselt määratletavates olukordades ning sellest tulenevad õiguslikud tagajärjed abstraktselt määratletud isikute ringile.

1.      Lisaks sellele puudutab asjaomane määrus hagejateks olevaid ettevõtjaid vaid seetõttu, et nad on juustu tootvad või turustavad ettevõtjad ja eelkõige kuna nad turustavad oma toodangut nimetuste „feta” või „dansk Feta” all ning nad ei vasta kaitstud päritolunimetuse „feta” kasutamise tingimustele ja seega puudutab määrus hagejaid samamoodi nagu kõiki teisi ettevõtjaid, kelle tooted ei vasta samuti kõnealustes ühenduse sätetes ette nähtud nõuetele.

Seetõttu ei saa hagejad, tuginedes Taani õigusnormile, mis näeb ette, et selles liikmesriigis toodetud feta tähistatakse siltidega, millel on selgelt märgitud „Taani feta”, väita, et nad on erilises olukorras, mille tõttu neil on õigus vaidlustatud määruse vastu hagi esitada, erinevalt kõikidest teistest ühenduse feta juustu tootjatest. Ühelt poolt ei anna nimetatud õigusnorm tegelikult hagejatele mingeid erilisi õigusi. Teiselt poolt, eeldades, et hagejatel on siseriiklikust õigusest tulenevalt erilised õigused, ei puuduta samas määrus neid isiklikult, kuna nimetus „dansk Feta” ei ole määruse nr 2081/92 alusel kaitstud päritolunimetus ega geograafiline tähis. Erinevalt kaubamärkide valdkonnas valitsevast olukorrast, kus on samal ajal olemas nii riiklikul kui ka ühendusel tasandil korraldatud kaitsesüsteem, saab kõnesolevaid päritolunimetusi või geograafilisi tähiseid kaitsta kõikides liikmesriikides vaid siis, kui need on registreeritud vastavalt alusmäärusele ühenduse tasandil.

Lisaks eeldades, et asjaomast siseriiklikku õigusakti saab vaadelda kvaliteedimärki kehtestavana, ei piisa sellest üksi siiski hagejate eristamiseks kõikidest teistest fetatootjatest, kes täidavad asjaomase õigusaktiga kehtestatud kohustusi.

Lõpuks ei erista hagejate olukorda ka mitte asjaolu, et nende toodang moodustab olulise osa fetajuustutoodangust Euroopa Liidus, kuna asjaolu, et ettevõtjal on suur turuosa, ei ole iseenesest piisav eristamaks teda kõigist teistest ettevõtjatest, keda vaidlustatud määrus puudutab. Samuti ei piisa asjaolust, et üks hageja satub päritolunimetuse registreerimise määruse vastuvõtmise tõttu olukorda, kus ta peab määruse tingimustele vastamiseks oma tootmisstruktuuri vastavalt kohandama selleks, et ta oleks isiklikult puudutatud üksikakti adressaadiga sarnasel viisil.

(vt punktid 53, 55, 56, 61, 63, 67, 69, 71, 76)