Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 11. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑20/23
SF
versus
MV,
Instituto da Segurança Social IP,
Autoridade Tributária e Aduaneira,
Cofidis SA – Sucursal em Portugal,
menetluses osales
pankrotihaldur José da Costa Araújo
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Direktiiv (EL) 2019/1023 – Maksejõuetusmenetlused – Võlgadest vabastamise taotlus – Maksuhalduri ja sotsiaalkindlustusasutuse ees tekkinud võlgade väljaarvamine – Põhjenduse vajalikkus
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv)(2) artikli 23 lõike 4 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta(3) artikli 16 tõlgendamist.
2. Taotlus on esitatud ühe maksejõuetuks muutunud füüsilise isiku SFi (edaspidi „võlgnik“) ning eelkõige Instituto da Segurança Social IP (Portugali sotsiaalkindlustusamet) ja Autoridade Tributária e Aduaneira (Portugali maksu- ja tolliamet) vahelises vaidluses, mis puudutab võlgadest vabastamise taotlust, mille SF end puudutavas maksejõuetusmenetluses esitas.
3. Euroopa Kohtu taotlusel keskendun oma analüüsis küsimusele, mis puudutab liikmesriikide võimalust arvata võlgade täielikust vabastamisest välja maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad ehk teisele eelotsusetaotluse küsimusele.
4. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et liikmesriigid võivad direktiivi 2019/1023 artiklis 20 sätestatud täielikust võlgadest vabastamisest sama direktiivi artikli 23 lõikele 4 tuginedes välja arvata maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad, tingimusel, et see on nõuetekohaselt põhjendatud ning et see põhjendus võib liikmesriigi õiguses sisalduda ka mujal kui neis õigusnormides, millega kõnealune direktiiv üle võeti.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Direktiivi 2019/1023 artikli 23 „Erandid“ lõikes 4 on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:
a) tagatud võlad;
b) võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud;
c) võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest;
d) võlad, mis tulenevad perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetega seotud ülalpidamiskohustustest;
e) võlad, mis on tekkinud pärast võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse avalduse esitamist või pärast menetluse alustamist, ning
f) võlad, mis tulenevad kohustusest tasuda võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud.“
B. Portugali õigus
1. CIRE
6. Võlgadest vabastamise võimalus nähti osana füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlusest Portugali õigussüsteemis ette 2004. aastal 18. märtsi 2004. aasta dekreetseadusega nr 53/2004 (Decreto-Lei n.o 53/2004)(4), millega kehtestati ettevõtete maksejõuetuse ja saneerimise seadustik (Código da Insolvência e da Recuperação de Empresas) (edaspidi „CIRE“).
7. CIRE artikkel 235, kus on sätestatud võlgadest vabastamise üldpõhimõte, on sõnastatud järgmiselt:
„Kui võlgnik on füüsiline isik, võidakse käesolevas peatükis sätestatud tingimustel kustutada tema võlad, mis tulenevad enne maksejõuetuse väljakuulutamist tekkinud nõuetest ja mida ei ole maksejõuetusmenetluse ajal või selle lõpetamisele järgneva kolme aasta jooksul tasutud.“
8. Konkreetselt võlgadest vabastamisega seoses on CIRE artikli 245 lõike 2 punktis d – redaktsioonis, mis kehtestati 28. juuni 2019. aasta dekreetseadusega nr 84/2019 (Decreto-Lei n.o 84/2019)(5), millega kehtestati 2019. aasta riigieelarve rakenduseeskirjad – sätestatud, et võlgadest vabastamine ei hõlma „maksuvõlgasid ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgasid“.
9. 11. jaanuari 2022. aasta seadusega nr 9/2022 (Lei n.o 9/2022)(6), millega võeti üle direktiiv 2019/1023, ei muudetud võlgadest vabastamisest välja arvatud võlakategooriate loetelu eelkõige osas, mis puudutas maksuhalduri ja sotsiaalkindlustuse ees tekkinud võlgu. Selles seaduses mingisugust nende võlgade välja arvamist puudutavat põhjendust ei esitatud.
2. LGT
10. Maksude kogumist käsitleva Portugali õigusliku raamistiku aluseks on 17. detsembri 1998. aasta dekreetseadus nr 398/98 (Decreto-Lei n.o 398/98)(7), millega kiideti heaks üldine maksuseadus (Lei Geral Tributária) (edaspidi „LGT“), kus on sõnastatud ja määratletud Portugali maksuõiguse üldpõhimõtted ning maksuhalduri volitused ja maksukohustuslaste tagatised.
11. LGT artikli 5 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Maksustamise eesmärk on katta riigi teiste avalik-õiguslike üksuste finantsvajadused ning edendada sotsiaalset õiglust, võrdseid võimalusi ning rikkuse ja tulu ebavõrdse jaotumise vajalikul määral korrigeerimist.
2. Maksustamisel lähtutakse üldkohaldatavuse, võrdsuse, seaduslikkuse ja sisulise õigluse põhimõtetest.“
12. LGT artikli 30 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Maksuvõla tasumise kohustus on imperatiivne ning maksuvõla vähendamise või kustutamise tingimusi saab kehtestada vaid kooskõlas võrdsuse ja maksustamise seaduslikkuse põhimõtetega.
3. Eelmise lõike sätted on ülimuslikud kõigi erinormide ees.“
III. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
13. Võlgnik tunnistati maksejõuetuks 18. juuni 2018. aasta kohtuotsusega, mis on jõustunud.
14. Esimese astme kohus tunnistas võlgniku võlgadest vabastamise taotluse 23. jaanuaril 2019 esialgu vastuvõetavaks.
15. Pankrotihaldur esitas 29. juulil 2022 lõpliku arvamuse, milles leidis, et võlgnik peab saama võlgadest vabastamise võimaluse.
16. Võlgniku võlgade jääk, välja arvatud maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad, kustutati 3. oktoobril 2022 vastavalt CIRE artikli 245 lõikele 2.
17. Võlgnik esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal da Relação do Portole (Porto apellatsioonikohus, Portugal). Apellatsioonkaebust põhjendab ta väitega, et CIRE artikli 245 lõige 2 ei ole kooskõlas direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikega 4, kuna maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade võlgadest vabastamisest välja arvamist ei ole vastupidi viimati nimetatud sättes ette nähtule „nõuetekohaselt põhjendatud“.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et seaduses nr 9/2022, millega direktiiv 2019/1023 liikmesriigi õigusesse üle võeti, ei sisaldu ühtki maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade välja arvamist puudutavat põhjendust ning et sellist põhjendust ei esitatud ka selle seaduse eelnõus. See kohus märgib, et lisaks kahtlustele, mis puudutavad CIRE artikli 245 lõike 2 kooskõla nimetatud direktiiviga, on tal kahtlusi küsimuses, kas selles sättes ette nähtud väljaarvamine takistab kõnealuse direktiivi, ELT lepingu ja liidu õiguse tõhususe põhimõttega taotletavate eesmärkide saavutamist.
19. Neil asjaoludel otsustas Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2019/1023] artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et muud võlad (muud kui artikli punktides loetletud võlad) on lubatud arvata välja ainult juhul, kui see on „nõuetekohaselt põhjendatud“?
2. Kas liikmesriikide võimalust arvata võlgadest vabastamisest välja teatud võlakategooriad (kui väljaarvamine on vastavalt direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 sätestatule nõuetekohaselt põhjendatud) tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad arvata välja maksuvõlad (mida nimetatud artiklis loetletud ei ole), seades ennast eelisseisundisse?
3. Kui vastus nendele eelotsuse küsimustele on jaatav, siis millistele kriteeriumidele vastavuse korral on see põhjendamise nõue [liidu] õiguse mõttes täidetud, võttes arvesse, et põhjendused peavad olema kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtete ja põhiõigustega, mida [liidu seadusandjal] ja liikmesriikide seadusandjal tuleb lisaks siseturu peamistele majandusvabadustele järgida („kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keeld“ (ELTL artikkel 18) ja „ettevõtlusvabadus“ ([harta] artikkel 16))?
4. Kui vastus nimetatud eelotsuse küsimustele on eitav, siis kas mõistete „võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud“ ja „võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest“ määratlused ([liidu] õiguse tähenduses ja kõnealuse direktiivi tõlgendamisel) hõlmavad ka maksuvõlgasid, nagu on nähtud ette liikmesriigi õigusaktis, millega võetakse üle [see direktiiv] […] (seadus [nr 9/2022])?“
20. Kirjalikud seisukohad esitasid võlgnik, sotsiaalkindlustusamet, Portugali ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon.
IV. Analüüs
21. Teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millised võimalused on liikmesriikidel arvata võlgadest vabastamisest välja teatavaid võlakategooriaid ning eelkõige maksuvõlgu ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgu, seades ennast eelisseisundisse.
22. Nii komisjon kui Portugali ja Hispaania valitsus leiavad oma kirjalikes seisukohtades, et direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 sisalduv loetelu ei ole ammendav, kuna seal on sätestatud, et võlgadest vabastamisest võib välja arvata konkreetsed võlakategooriad, milleks on eelkõige selles lõikes edaspidi loetletud kuus võlakategooriat.
23. Kahtlus võis tekkida selle artikli algse hispaaniakeelse sõnastuse pinnalt, kuna seal oli märgitud, et liikmesriigid võivad „võlgadest vabastamisest välja arvata võlakategooriaid […] järgmistel juhtudel(8)“. See sõnastus aga asendati sõnastusega „näiteks järgmistel juhtudel(9)“, kui direktiivis tehti parandus(10), millega viidi hispaaniakeelne versioon kooskõlla teiste keeleversioonidega.
24. Sestpeale ei saa enam olla kahtlust: sõnastuse „[l]iikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata“ ja sõna „näiteks“ kasutamine tähendab seda, et direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 sisalduv loetelu on siiski mitteammendav loetelu võlakategooriatest, mis on võimalik võlgadest vabastamisest välja arvata, ning liikmesriigid võivad seda loetelu täiendada. Seda analüüsi toetab ka direktiivi põhjendus 81 koosmõjus Euroopa Liidu Nõukogus toimunud aruteludega(11), millest ilmneb, et liikmesriigid peaksid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel saama välja arvata ka muid võlakategooriaid.
25. Üldisemalt tuleb küsimuses, milline kaalutlusõigus on liikmesriikidel võlgadest vabastamise võimalusest teatavate võlakategooriate välja arvamisel, eristada teatava võlakategooria põhimõttelist välja arvamist ja sellise väljaarvamise tingimusi.
26. Mis puudutab maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade väljaarvamist põhimõtteliselt, siis tuleb märkida, et direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 on loetletud kuus võlakategooriat, mille liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata või mille osas võlgadest vabastamise võimalust piirata või mille puhul ette näha pikema võlgadest vabastamise perioodi. Need kategooriad on järgmised: tagatud võlad; võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud; võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest; elatisvõlad; võlad, mis on tekkinud pärast võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse avalduse esitamist või pärast menetluse alustamist, ja võlad, mis tulenevad kohustusest tasuda selle menetlusega seotud kulud.
27. Komisjon esitab oma seisukohtades argumendi, et nende erinevate võlakategooriate vahel on teatav seos, millega on põhjendatav see, et võla laadist tingituna võlgadest täieliku vabastamise põhimõttest erandeid teha soovivatele liikmesriikidele ei ole jäetud piiramatut kaalutlusõigust.
28. See seos puudutab sisulise õigluse tagamise vajadust: esimesena ei peaks võlgnikul olema võimalust pääseda sellistest rahalistest kohustustest, mis ei ole seotud tavapärase majandustegevusega (perekondlikest kohustustest tulenevad võlad, tsiviil- või karistusõiguslikust vastutusest tulenevad võlad). Teisena võlad, mis on tekkinud maksekohustustest vabastamise menetluse käigus või pärast seda, võib võlgadest vabastamisest välja jätta selle menetluse tõhususe tagamise eesmärgil. Kolmandana võib välja arvata tagatud võlad, kuna need ongi tagatud konkreetselt maksejõuetuse tagajärgede vältimiseks.
29. Sellele argumentatsioonile räägivad siiski vastu mitu asjaolu.
30. Kõigepealt on direktiivi 2019/1023 artiklis 23 võlgadest täieliku vabastamise põhimõttest tehtavate võimalike eranditega seoses ette nähtud erinevat liiki valikuvariante. Lõikes 1 on sätestatud, et kõik liikmesriigid peavad ette nägema, et seda põhimõtet ei kohaldata ebaausa või pahauskse võlgniku suhtes. Lõigetes 3 ja 5 on seevastu sätestatud, et liikmesriigid võivad teatavatel rangelt loetletud juhtudel näha ette vastavalt kas pikemaid võlgadest vabastamise perioode või äritegevuse keelu pikemaks ajaks. Lõikes 4, mille tõlgendamist taotletakse – nagu ka lõikes 2 –, on sätestatud, et liikmesriigid võivad omal valikul teha võlgadest täieliku vabastamise põhimõttest erandeid, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud ning seda võimalust näitlikustatakse mitteammendava näidete loeteluga. Seega võib võlgadest täieliku vabastamise menetluse toimimine ja kohaldamisala olla väga erinev sõltuvalt iga liikmesriigi tehtud valikutest. Seetõttu näib olevat raske väita, et võlgadest vabastamise menetluse ühtlustamise eesmärgiga on põhjendatav see, et võlgadest vabastamisest teatavate konkreetsete võlakategooriate välja arvamine ei ole põhimõtteliselt lubatav.
31. Peale selle ei võimalda direktiivi 2019/1023 vastuvõtmisele eelnenud aruteludest nähtuv kuidagi väita, et maksuvõlgu ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgu ei võiks võlgadest vabastamisest välja arvata. Direktiivi ettepanekus on seoses artikliga 22 (millest sai vastuvõetud direktiivis artikkel 23) selgelt märgitud, et see annab „liikmesriigile suure kaalutlusruumi maksekohustusest vabastamisele ja maksekohustusest vabastamise perioodidele piirangute seadmisel, eeldusel et need piirangud on täpselt kindlaks määratud ning vajalikud üldiste huvide kaitseks“(12).
32. Tahet jätta liikmesriikidele piisav otsustusruum kinnitavad ka nõukogus toimunud arutelud(13). Nimelt lisati nõukogus peetud läbirääkimiste käigus võlgadest vabastamisest välja arvamist puudutavad sätted ilma eriliste kommentaarideta(14) ning täpsustati, et liikmesriigid võivad teatavad võlakategooriad välistada ka oma riigisisese õiguse alusel, ent ei täpsustatud viimaste laadi(15). Nõukogus toimunud läbirääkimiste päris lõpus tegi Portugal avalduse, milles ta märkis sisuliselt esiteks, et tekst on piisavalt paindlik, et liikmesriigid saaksid säilitada või kehtestada sätted, mis välistavad maksuvõlgadest vabastamise võimaluse või piiravad seda, kuna maksuvõlgade erilist laadi arvesse võttes tuleb selliseid meetmeid pidada nõuetekohaselt põhjendatuteks, ning teiseks soovis ta direktiivi ülevõtmisel jääda maksuvõlgadest vabastamise reguleerimise osas oma seisukohale(16).
33. Euroopa Parlamendi majanduskomisjon, kellelt arvamust küsiti, tegi eelnõu sisuliselt menetlenud õiguskomisjonile ettepaneku muuta ühte põhjendust ja ühte lõiget selliselt, et oleks sõnaselgelt ette nähtud võimalus välistada avalik-õiguslikud nõuded, mille osas peaksid liikmesriigid arvesse võtma vajadust saavutada tasakaal avalike huvide ja ettevõtluse edendamise vahel(17).
34. Viimaks on ilmne, et direktiiv 2019/1023 on võlgadest täielikku vabastamist käsitlev minimaalse ühtlustamise direktiiv, mille eesmärk on luua sellist liiki menetlus igas liikmesriigis, mitte aga luua ühtlustatud võlgadest vabastamise menetlust. Läbirääkimistel oli liikmesriikidel nimelt võimalus juhtida tähelepanu sellele, et seda menetlust – mis on mõne liikmesriigi jaoks uus, mõne jaoks mitte – peab olema võimalik kohandada piisavalt selleks, et see ei läheks vastuollu tõhusalt toimuvate riigisiseste süsteemidega, kuna selline menetlus on seotud teiste liikmesriigi õigusevaldkondadega ning majanduslik olukord ja õiguslikud struktuurid on liikmesriigiti erinevad(18).
35. Seevastu teatava võlakategooria väljaarvamise tingimuste osas on direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 sätestatud, et „sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud“. Seega kuigi liikmesriikide kaalutlusõigus ei ole piiratud selles osas, millist laadi konkreetseid võlakategooriaid välja arvata võib, on see siiski piiratud sellega, et nad peavad sellist väljaarvamist põhjendama.
36. Pealegi on liikmesriigid seda kaalutlusõigust kasutades arvanud välja ka teatavaid muid võlakategooriad peale direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõikes 4 nimetatute. Prantsusmaal on võlgadest vabastamisest välja arvatud eelkõige töötasuvõlad ja võlad, mis tulenevad menetluse kestel toimunud pärandi avanemise tõttu omandatud varaga seotud nõuetest(19). Madalmaades on välja arvatud eelkõige õppelaenuvõlad(20). Hispaanias on välja arvatud eelkõige töötasuvõlad ja avalik-õiguslikud võlad(21).
37. Sõnastusega „seades ennast eelisseisundisse“ näib eelotsusetaotluse esitanud kohus leidvat, et Portugali Vabariik rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta on võlgadest vabastamisest välja arvanud maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad ega kohtle seeläbi iseennast võlgadest täieliku vabastamise küsimuses samamoodi kui teisi võlausaldajaid. Pankrotimenetluses aga, millega võlgadest vabastamise menetlust võlausaldajatele kaasnevate tagajärgede seisukohast samastada saab, ei ole eesmärk kõigi võlausaldajate võrdsus, vaid samasuguses olukorras olevate võlausaldajate võrdsus. Nii on saneerimisega seoses direktiivi 2019/1023 artikli 10 lõike 2 punktis b sätestatud, et piisavalt ühetaoliste huvidega samas rühmas olevaid võlausaldajaid koheldakse võrdselt ja proportsionaalselt nende nõuetega. Samamoodi on selle direktiivi põhjenduses 52 märgitud, et võlausaldajate parimate huvide testist tuleneb, et kui riigiasutustest võlausaldajatel on liikmesriigi õiguse kohaselt eelisõigus, võivad liikmesriigid ette näha, et kavaga ei saa kehtestada nende võlausaldajate nõuete täielikku või osalist tühistamist. Mis puudutab kõnealuse direktiivi põhjendust 44, siis seal on esiteks osutatud sellele, et tagamaks sisult samalaadsete õiguste võrdne kohtlemine ja saneerimiskavade vastuvõtmine ilma puudutatud isikute õigusi ebaõiglaselt kahjustamata, tuleks puudutatud isikute kohtlemisel lähtuda eraldi rühmadest, mis vastavad liikmesriigi õiguse kohastele rühmade moodustamise kriteeriumidele, ning teiseks anda liikmesriikidele võimalus käsitada eraldi rühmadena võlausaldajaid, kellel ei ole piisavat huvide ühisosa, näiteks maksu- ja sotsiaalkindlustusameteid.
38. Need eeskirjad on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis puudutab harta artikliga 16 kaitstavat ettevõtlusvabadust. Nimelt on viimane leidnud, et kuigi omandiõiguse kaitse on kõigi liikmesriikide põhiseaduslikes kordades tagatud ning kuigi samasugused tagatised on antud ka ettevõtluse, töö ja muu kutsetegevusega tegelemise vabadusele, tuleb selliselt tagatud õigusi, mis ei ole kaugeltki absoluutsed õigused, vaadelda nendega kaitstud vara ja tegevuste ühiskondlikku funktsiooni silmas pidades. Ta lisas, et seetõttu on seda liiki õigused õigusnormidega tagatud üksnes niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu avalikes huvides ette nähtud piirangutega(22).
39. Nähes ette, et maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad arvatakse võlgadest täieliku vabastamise menetlusest välja, ei ole Portugali Vabariik iseenesest rikkunud selles valdkonnas rakendamisele kuuluvat võlausaldajate võrdse kohtlemise nõuet ega ka ettevõtlusvabadust.
40. Mis puudutab seda, kuidas see põhjendus täpselt esitada tuleb, siis leiab komisjon, et selleks põhjenduseks ei saa olla lihtsalt pro forma avaldus ning Portugali seadusandja ei ole maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade välja arvamise kohta esitanud ühtki, isegi mitte puhtalt formaalset põhjendust.
41. Nagu ma aga eespool märkisin, tegi Portugal direktiivi 2019/1023 läbirääkimistel konkreetse avalduse, mis puudutas maksuvõlgade välja arvamist(23). Lisaks sellele on Portugali valitsus oma seisukohtades märkinud, et esiteks on Portugali Vabariigi põhiseaduse (Constituição da República Portuguesa) artikli 103 lõikes 1 sätestatud, et maksusüsteemi eesmärk on riigi ja teiste avalik-õiguslike üksuste finantsvajaduste katmine ning tulu ja rikkuse õiglane jaotamine ning et teiseks on selline väljaarvamine põhjendatav LGT artiklites 5 ja 30 sätestatud õigusnormide ja põhimõtetega nagu riigi finantsvajaduste katmine, sotsiaalse õigluse ja võrdsete võimaluste ning rikkuse ja tulu ebavõrdse jaotumise vajalikul määral korrigeerimise edendamine lähtudes üldkohaldatavuse, võrdsuse, seaduslikkuse, sisulise õigluse ja maksukohustuste imperatiivsuse põhimõtetest.
42. Direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõige 4 ei ütle midagi nõutava põhjenduse vormi kohta, ent direktiivi põhjenduses 81 on täpsustatud, et võlgadest vabastamine vaid teatavate võlakategooriate puhul peab olema liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud. Minu meelest ei ole nõutav, et põhjendus oleks esitatud õigusaktis, millega direktiiv ise üle võeti, kui see on liikmesriigi õigusnormides (põhiseaduses, seaduses, määruses) juba olemas või kui see on ilmnenud kõnealuse direktiivi läbirääkimiste käigus, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse kohaldatavaid õigusakte kogumis ja vastastikuses seoses.
43. Kokkuvõttes näib mulle, et direktiiv 2019/1023 on minimaalse ühtlustamise direktiiv, mille eesmärk on näha igas liikmesriigis ette võlgadest vabastamise menetlus, mille piirjoonte kindlaks määramine selles osas, millist laadi võlad sellest vabastamisest välja arvata võib, on suuresti jäetud liikmesriikide otsustada, ent sellised väljaarvamised peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud, sealhulgas mujal kui aktis, millega direktiiv üle võeti.
44. Kõike eelnevat arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata järgmiselt: direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et seal sisalduv loetelu ei ole ammendav ning ka muude kui seal nimetatud konkreetsete võlakategooriate osas on võimalik võlgadest vabastamine või võlgadest vabastamise õiguse piiramine või pikema võlgadest vabastamise perioodi ette nägemine, tingimusel, et see on nõuetekohaselt põhjendatud, sealhulgas mujal kui selle direktiivi ülevõtmist käsitlevas sättes.
V. Ettepanek
45. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus, Portugal) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv), artikli 23 lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
seal sisalduv loetelu ei ole ammendav ning ka muude kui seal nimetatud konkreetsete võlakategooriate osas on võimalik võlgadest vabastamine või võlgadest vabastamise õiguse piiramine või pikema võlgadest vabastamise perioodi ette nägemine, tingimusel, et see on nõuetekohaselt põhjendatud, sealhulgas mujal kui selle direktiivi ülevõtmist käsitlevas sättes.