EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
24. juuni 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Looduslik mineraalvesi – Direktiiv 2009/54/EÜ – Artikli 8 lõige 2 – I lisa – Keeld turustada „ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett” rohkem kui ühe müüginimetuse all – Mõiste
Kohtuasjas C‑207/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Vrhovno sodišče (Sloveenia) 16. aprilli 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. aprillil 2014, menetluses
Hotel Sava Rogaška, gostinstvo, turizem in storitve, d.o.o.
versus
Sloveenia Vabariik,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, Euroopa Kohtu asepresident K. Lenaerts kolmanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud A. Ó Caoimh, E. Jarašiūnas (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:
– Hotel Sava Rogaška, gostinstvo, turizem in storitve, d.o.o., esindajad: odvetnik I. Dobravc Tatalovič ja odvetnik M. Kač,
– Sloveenia valitsus, esindajad: A. Vran ja N. Pintar Gosenca,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja S. Šindelková,
– Kreeka valitsus, esindajad: I. Chalkias, E. Leftheriotou ja A.‑E. Vasilopoulou,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid, E. Manhaeve ja M. Žebre,
olles 14. aprilli 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/54/EÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamise kohta (EÜT L 164, lk 45) artikli 8 lõiget 2.
2 See taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Hotel Sava Rogaška, gostinstvo, turizem in storitve, d.o.o. (edaspidi „HSR”) ja teine pool Sloveenia Vabariik, keda esindab põllumajandus- ja keskkonnaministeerium (edaspidi „ministeerium”) ning mille ese on nimetatud ministeeriumi keeldumine tunnustada müüginimetust, mida HSR soovib kasutada ühe loodusliku mineraalvee jaoks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2009/54
3 Direktiivi 2009/54 põhjendused 5, 7 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:
„(5) Igasuguste looduslikku mineraalvett käsitlevate eeskirjade esmane eesmärk peaks olema kaitsta tarbijate tervist, takistada tarbijate eksitamist ja tagada aus kaubavahetus.
[…]
(7) Tuleks hoolitseda selle eest, et looduslik mineraalvesi säilitaks turustamisel need omadused, mille alusel seda võib loodusliku mineraalveena tunnustada. […]
[…]
(9) Loodusliku mineraalvee analüütilist koostist käsitleva märkuse lisamine märgistusse peaks tarbijate teavitamise tagamiseks olema kohustuslik.”
4 Nimetatud direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv käsitleb liikmesriigi maapõuest ammutatud ja selle liikmesriigi vastutava asutuse poolt I lisa I jao sätetele vastava loodusliku mineraalveena tunnustatud vett.”
5 Nimetatud direktiivi artiklis 4 on loetletud millisel moel tohib või ei tohi töödelda looduslikku mineraalvett, nagu seda veevõtukohast ammutatakse. Niisiis on selle artikli lõike 1 punktides a–c sätestatud, et töötlemine on lubatud üksnes „niivõrd kui selline töötlemine ei muuda vee koostist oluliste komponentide osas, mis annavad veele selle iseloomulikud omadused”.
6 Direktiivi 2009/54 artiklis 6 on kehtestatud, et kõigil loodusliku mineraalvee pakendamiseks kasutatavatel mahutitel peavad olema sulgurid, mis välistavad igasuguse võltsimise või saastamise võimaluse.
7 Nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 2 on sätestatud:
„Loodusliku mineraalvee märgistusel peab [...] olema järgmine kohustuslik teave:
a) teave analüütilise koostise kohta, milles esitatakse vee iseloomulikud komponendid;
b) kasutatava allika asukoht ja nimi;
[…]”.
8 Direktiivi artiklis 8 on täpsustatud:
„1. Paikkonna, küla või koha nimi võib esineda müüginimetuses, tingimusel et see viitab looduslikule mineraalveele, mille allikat kasutatakse selles nimetuses näidatud kohas, ja et see nimi ei ole eksitav allika kasutuskoha suhtes.
2. Ühest ja samast allikast pärit loodusliku mineraalvee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all on keelatud.
3. Kui müügiks pakutava loodusliku mineraalvee mahutite märgistusel või pealdisel on allika või selle kasutuskoha nimest erinev müüginimetus, näidatakse kõnealune kasutuskoha või allika nimi müüginimetusel kasutatavatest suurimatest tähtedest vähemalt poolteist korda kõrgemate ja laiemate tähtedega.
Esimest lõiku kohaldatakse mutatis mutandis ja samal eesmärgil nagu allika või selle kasutuskoha nimele omistatava tähtsuse osas loodusliku mineraalvee reklaamis kasutatud mis tahes vormis müüginimetuse puhul.”
9 Direktiivi 2009/54 artikli 12 punktides a ja b on täpsustatud, et Euroopa Komisjon kehtestab loodusliku mineraalvee komponentide kontsentratsiooni piirmäärad ja vastavalt mis tahes vajalikud sätted teatavate komponentide kõrgele kontsentratsioonile osutamiseks märgistusel.
10 Nimetatud direktiivi I lisa I jagu „Määratlus” sisaldab järgmisi punkte:
„1. „Looduslik mineraalvesi” on artikli 5 tähenduses mikrobioloogiliselt tervislik vesi, mis on pärit põhjaveekihist ja mis väljub allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või puurkaevu kaudu..
Looduslik mineraalvesi on tavalisest joogiveest selgelt eristatav:
a) koostise järgi, millele on iseloomulik mineraalainete, mikroelementide või muude komponentide teatav sisaldus, ja mõnel juhul teatava toime järgi;
b) loodusliku puhtuse järgi,
kusjuures mõlemad omadused on sellise vee maa-aluse päritolu […] tõttu püsivad.
2. Punktis 1 nimetatud omadusi, mis võivad looduslikule mineraalveele anda tervisele kasulikke omadusi, on hinnatud:
a) lähtudes järgmistest seisukohtadest:
i) geoloogilised ja hüdroloogilised;
ii) füüsikalised, keemilised ning füüsikalis-keemilised;
iii) mikrobioloogilised;
iv) kui vajalik, farmakoloogilised, füsioloogilised ja kliinilised;
b) vastavalt II jaos loetletud kriteeriumidele;
[…]
3. Loodusliku mineraalvee koostis, temperatuur ja muud olulised omadused peavad jääma stabiilseks loomuliku kõikumise piires; eelkõige ei tohi neid mõjutada võimalik voolukiiruse vaheldumine.
[…]”.
11 Nimetatud lisa II jaos „Määratluse kohaldamise nõuded ja kriteeriumid” on loetletud nõuded ja kriteeriumid geoloogilistele, hüdroloogilistele, füüsikalistele, keemilistele, füüsikalis-keemilistele, mikrobioloogilistele ning kliinilistele ja farmakoloogilistele uuringutele, mis tuleb nimetatud lisa I jao punkti 2 alapunkti b kohaselt läbi viia loodusliku mineraalvee nende omaduste hindamiseks, mis on nimetatud I jao punktis 1.
12 Direktiivi 2009/54 II lisa „Loodusliku mineraalvee allika kasutamise ja loodusliku mineraalvee turustamise tingimused” punktis 2 on täpsustatud, et „[v]eevõtuseadmed peavad olema paigaldatud nii, et [...] säilitada [loodusliku mineraalvee] nõuetele vastavad omadused, mis veel on veevõtukohas”.
Direktiiv 2000/60/EÜ
13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275) artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis:
a) hoiab ära veeökosüsteemide [...] [,] maismaaökosüsteemide ja märgalade seisundi halvenemist ning kaitseb ja parandab nende seisundit;
b) edendab säästvat veekasutust, mis põhineb kättesaadavate veeressursside pikaajalisel kaitsel;
c) seab eesmärgiks vesikeskkonna tugevdatud kaitse ja parandamise […];
d) tagab põhjavee reostuse järkjärgulise vähendamise ja hoiab ära selle edasise reostuse ning
e) aitab kaasa üleujutuste ja põudade mõju leevendamisele
ning seeläbi aitab:
– tagada piisavad kvaliteetse pinna- ja põhjavee varud, mida on vaja püsivaks, tasakaalustatud ja õiglaseks veekasutuseks,
– oluliselt vähendada põhjavee reostust,
– kaitsta territoriaalvesi ja mereakvatooriumi ning
– saavutada vastavate rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas merekeskkonna reostuse ärahoidmiseks ja likvideerimiseks sõlmitud lepingute eesmärke […]”.
14 Selle direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
11) põhjaveekiht – üks või mitu maa-alust kivimikihti või muud geoloogilist kihti, mis on piisavalt poorsed ja läbilaskvad, et põhjavesi saaks seal märkimisväärses ulatuses voolata või sealt saaks olulises koguses põhjavett võtta;
12) põhjaveekogum – piiritletav põhjaveekogum põhjaveekihis või -kihtides;
[…]”.
Sloveenia õigus
15 Nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiiv 80/777/EMÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamisega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 229, lk 1; ELT eriväljaanne 13/06, lk 50) (muudetud ja käesolevaks ajaks asendatud direktiiviga 2009/54) võeti Sloveenia õigusesse üle määrusega loodusliku mineraalvee, allikavee ja lauavee kohta (Pravilnik o naravni mineralni vodi, izvirski vodi in namizni vodi, Uradni list RS, nr 50/04, 75/05, 45/08; edaspidi „määrus”).
16 Nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt on looduslik mineraalvesi selline vesi, mis lisaks kindlaks määratud mikrobioloogilistele nõuetele vastab muu hulgas ka tingimusele, et see on pärit põhjaveekihist, mis on kaitstud igasuguse saastumise eest ning millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud puurkaevu kaudu. Vastavalt nimetatud määruse artikli 12 lõikele 4 võib ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett turustada ainult ühe müüginimetuse all.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et HSR esitas 18. juulil 2011 ministeeriumile taotluse puurkaevust RgS‑2/88 ammutatud loodusliku mineraalvee tunnustamiseks Sloveenias müüginimetuse ROI Roitschocrene all.
18 Ministeerium jättis 26. veebruari 2012. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett võib määruse artikli 12 lõike 4 ja direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 kohaselt turustada ainult ühe müüginimetuse all ning looduslik mineraalvesi, mida ammutatakse vaidlusaluse veega samast põhjaveekihist, kuid teisest puurkaevust V‑3/66‑70, on juba 3. juuli 2001. aasta otsusega loodusliku mineraalveena müüginimetuse Donat Mg all tunnustatud ja sellise nimetuse alla seda ka turustatakse.
19 HSR esitas 26. veebruari 2012. aasta otsuse tühistamiseks Upravno sodišče Republike Slovenijeʼle (Sloveenia Vabariigi halduskohus) kaebuse, väites esiteks, et puurkaevust RgS‑2/88 ammutatud vesi ei ole see sama vesi, mida ammutatakse puurkaevust V‑3/66‑70, ning teiseks, et tuleb teha vahet mõistetel „allikas” ja „põhjaveekiht”. Kuna kaebust ei rahuldatud, esitas HSR eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, tuginedes muu hulgas väitele, et Upravno sodišče Republike Slovenije tõlgendas vääralt direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 esitatud mõistet „allikas”.
20 Pärast seda, kui Vrhovno sodišče (ülemkohus) oli meelde tuletanud, et talle on siduvad esimeses kohtuastmes tuvastatud asjaolud, märkis ta, et neist ilmneb kõigepealt, et puurkaevud RgS‑2/88 ja V‑3/66‑70 saavad vee samast põhjaveekihist ja täpsustas selles osas, et mõiste „ühine põhjaveekiht” tähendab „samast põhjaveekihist pärit põhjaveekogumit”. Seejärel tõi ta esile, et ministeerium on 3. juuli 2001. aasta otsusega tunnustanud puurkaevudest V‑3/66‑70 ja RgS‑2/88 ammutatud vett müüginimetusega Donat Mg loodusliku mineraalveena, kuigi selle otsuse adressaadiks olnud äriühing Droga Kolinska d.d. ei oma luba kasutada puurkaevust RgS‑2/88 võetud vett – kuna see luba kuulub 14. veebruari 2008. aasta otsuse alusel HSR‑ile – ja seega ei või Droga Kolinska d.d. seda vett müüginimetuse Donat Mg all turustada. Lõpuks märgib ta, et looduslik mineraalvesi Donat Mg on kantud Sloveenias tunnustatud looduslike mineraalvete registrisse ja liikmesriikide tunnustatud looduslike mineraalvete loetellu (ELT 2013, C 95, lk 38), kus allikana on märgitud allikas Donat.
21 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et asjakohane Euroopa Kohtu praktika puudub, siis soovib ta teada, kuidas tõlgendada direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 esitatud mõistet „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi”. Ta märgib, et mõiste „allikas”, mida direktiivis mitu korda kasutatakse, ei ole direktiivis määratletud. Võttes arvesse direktiivi I lisa I jao punktis 1 esitatud mõiste „looduslik mineraalvesi” keeleversioonide vahelisi erinevusi, võib seda mõistet mitmel moel tõlgendada. Kui esmatähtis on tarbija eksitamise vältimise eesmärk, tuleb väljendit „samast allikast” mõista kui „samast puurkaevust”, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et üksnes samast puurkaevust ammutatud veel saab olla sama keemiline ja mikrobioloogiline koostis. Samas on tema arvates võimalik ka laiem tõlgendus, mille kohaselt on tegemist veega, mis on võetud mitmest veevõtukohast, mille vesi tuleb kõik samast põhjaveekihist direktiivi 2000/60 artikli 2 punkti 11 tähenduses või sama põhjaveekogumi põhjaveekihist sama sätte punkti 12 tähenduses.
22 Neil asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2009/54] artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” on:
a) ühest ja samast puurkaevust pärit vesi, mitte aga erinevatest puurkaevudest ammutatud vesi, isegi kui tegemist on sama põhjaveekogumi põhjaveekihist pärit veega vastavalt direktiivis [2000/60] sätestatud mõistetele „põhjaveekiht” ja „põhjaveekogum”;
b) ühest ja samast puurkaevust pärit vesi, mitte aga erinevatest puurkaevudest ammutatud vesi, isegi kui tegemist on sama põhjaveekogumi põhjaveekihist pärit veega vastavalt direktiivis [2000/60] sätestatud mõistetele „põhjaveekiht” ja „põhjaveekogum”, mille puhul tuleb määratlemisel arvesse võtta ka selliseid asjaolusid nagu puurkaevudevaheline kaugus, puurkaevude sügavus, ühest puurkaevust ammutatud vee spetsiifiline kvaliteet (näiteks selle keemiline ja mikrobioloogiline koostis), puurkaevudevaheline hüdrauliline ühendus, põhjaveekihi avatus või suletus;
c) sama põhjaveekogumi põhjaveekihist pärit vesi vastavalt [direktiivis [2000/60] sätestatud mõistetele „põhjaveekiht” ja „põhjaveekogum”, olenemata asjaolust, et vesi jõuab maapinnale mitme puurkaevu kaudu;
d) sama põhjaveekogumi põhjaveekihist pärit vesi vastavalt direktiivis [2000/60] sätestatud mõistetele „põhjaveekiht” ja „põhjaveekogum”, olenemata asjaolust, et vesi jõuab maapinnale mitme puurkaevu kaudu, mille puhul tuleb määratlemisel arvesse võtta ka selliseid asjaolusid nagu puurkaevudevaheline kaugus, puurkaevude sügavus, ühest puurkaevust ammutatud vee spetsiifiline kvaliteet (näiteks selle keemiline ja mikrobioloogiline koostis), puurkaevudevaheline hüdrauliline ühendus, põhjaveekihi avatus või suletus?
2. Kas juhul, kui ühelegi esimeses küsimuses välja pakutud vastusele ei ole võimalik jaatavalt vastata, tuleb mõiste „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” tõlgendamisel võtta arvesse selliseid asjaolusid nagu puurkaevudevaheline kaugus, puurkaevude sügavus, ühest puurkaevust ammutatud vee spetsiifiline kvaliteet (näiteks selle keemiline ja mikrobioloogiline koostis), puurkaevudevaheline hüdrauliline ühendus, põhjaveekihi avatus või suletus?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
23 Mõlema esitatud küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kuidas tõlgendada direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 esitatud mõistet „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi”.
24 Nimetatud säte osundab, et „[ü]hest ja samast allikast pärit loodusliku mineraalvee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all on keelatud.” Kuigi nimetatud direktiivi I lisa I jao punkti 1 esimeses lõigus on „looduslik mineraalvesi” määratletud kui „mikrobioloogiliselt tervislik vesi, mis on pärit põhjaveekihist ja mis väljub allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või puurkaevu kaudu”, ei ole üheski selle direktiivi sättes otsesõnu täpsustatud, mida tähendab mõiste „allikas” või väljend „ühest ja samast allikast”.
25 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguses määratlemata mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda selle mõiste tavakeele tähendusest, võttes seejuures arvesse mõiste kasutamise konteksti ja nende õigusaktide eesmärke, milles seda mõistet on kasutatud (kohtuotsused EasyCar, C‑336/03, EU:C:2005:150, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Partena, C‑137/11, EU:C:2012:593, punkt 56).
26 Liidu õiguse sätte tõlgendamisel tuleb ka võrrelda selle sätte erinevaid keeleversioone (kohtuotsused Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punkt 18, ja Hispaania vs. nõukogu, C‑36/98, EU:C:2001:64, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Juhul kui nendes on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (kohtuotsused Bouchereau, 30/77, EU:C:1977:172, punkt 14, ja Brey, C‑140/12, EU:C:2013:565, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Käesoleval juhul ei võimalda mõiste „allikas”, mis võib tähendada nii vee võtmise kohta kui ka selle lätet üldisemalt, tavatähendus ega direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 või selle direktiivi I lisas toodud loodusliku mineraalvee määratluse erinevate keeleversioonide võrdlemine kõrvaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlusi, mis on seotud mõiste „allikas” tõlgendamisega ning artikli 8 lõikes 2 esitatud väljendi „ühest ja samast allikast pärit” ulatusega. Täpsemalt, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktides 33 ja 34 sisuliselt märkinud, ei saa selle mõiste erinevate keeleversioonide võrdluse alusel kindlaks määrata, kas see mõiste viitab käesoleval juhul vee maa‑alusele päritolule või kohale, kus see tõuseb maapinnale.
28 Seega tuleb taotletud tõlgenduse andmiseks uurida direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 konteksti ja laiemalt selle direktiivi üldist ülesehitust ja eesmärki.
29 Selles osas olgu märgitud, et kuigi direktiivi I lisa I jao punkti 1 esimeses lõigus esitatud loodusliku mineraalvee määratlus üksi ei võimalda välja selgitada mõiste „allikas” ulatust ega seda, kuidas mõista väljendit „pärit ühest ja samast allikast” direktiivi artikli 8 lõike 2 tähenduses, saab selle määratluse sõnastusest sellegipoolest tuletada, et mõistet „allikas” ei saa võrdsustada mõistega „põhjaveekiht”, kuna kõnealuses sõnastuses on nende kahe mõiste vahel selgesti vahet tehtud. Seda sõnastust arvestades peab sellele seisukohale asumiseks, et looduslik mineraalvesi on „pärit ühest ja samast allikast”, pärinema see vesi ühest ja samast põhjaveekihist.
30 Kõnealusest sõnastusest saab ka järeldada, et mõistet „allikas” ei saa omakorda võrdsustada mõistega „puurkaev”, nagu väidab HSR, kuna see sõnastus täpsustab otsesõnu, et allikast võidakse võtta vett „ühe või mitme loodusliku või puurkaevu kaudu”. Sellest tuleneb seevastu, et selle kindlaksmääramisel, kas tegemist on „ühest ja samast allikast pärit” loodusliku mineraalveega direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 tähenduses, ei ole tähtsust asjaolul, kas vett võetakse ühest või mitmest puurkaevust.
31 Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 48 märkinud, on asjaolu, et vesi on pärit ühest ja samast põhjaveekihist, vajalik tingimus, kuid mitte piisav, et pidada seda vett ühest ja samast allikast pärit looduslikuks mineraalveeks direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 tähenduses. Nimelt tuleb silmas pidada, et loodusliku mineraalvee määratlust, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 24, on täiendatud asjaomase sätte teises lõigus, mis täpsustab, et „[l]ooduslik mineraalvesi on tavalisest joogiveest selgelt eristatav [...] koostise järgi, millele on iseloomulik mineraalainete, mikroelementide või muude komponentide teatav sisaldus, ja mõnel juhul teatava toime järgi [ning] loodusliku puhtuse järgi, kusjuures mõlemad omadused on sellise vee maa-aluse päritolu […] tõttu püsivad”. Kuna looduslik mineraalvesi on seega määratletud ka selle koostise alusel, siis tuleb asuda seisukohale, et loodusliku mineraalvee omadused mängivad selle vee tuvastamisel otsustavat rolli.
32 Olgu meenutatud, et lisaks direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud keelule turustada looduslikku mineraalvett rohkem kui ühe müüginimetuse all, sätestab selle artikli lõige 1, et müüginimetuses võib esineda paikkonna, küla või koha nimi tingimusel, et see viitab looduslikule mineraalveele, mille allikat kasutatakse selles nimetuses näidatud kohas, ja et see nimi ei ole eksitav allika kasutuskoha suhtes. Nimetatud artikli lõikes 3 on reguleeritud veel loodusliku mineraalvee märgistamist ja reklaami, sätestades, et kui müügiks pakutava loodusliku mineraalvee mahutite märgistusel või pealdisel on allika või selle kasutuskoha nimest erinev müüginimetus, näidatakse kõnealune kasutuskoha või allika nimi „müüginimetusel kasutatavatest suurimatest tähtedest vähemalt poolteist korda kõrgemate ja laiemate tähtedega”.
33 Direktiivi 2009/54 artikliga 8 tervikuna soovitakse seega tagada, et kõigil juhtudel võimaldab loodusliku mineraalvee allika nimi või selle kasutuskoha nimetus tarbijal ostuhetkel ühemõtteliselt tuvastada asjaomase vee päritolu, ja et selle nime või nimetuse abil saaks tarbija eristada teatud looduslikku mineraalvett kõigi teiste looduslike mineraalvete hulgast. Nimelt korratakse kõnealuse artikli alusel allika nime või kasutuskoha nimetust müüginimetuses ja sellisena võib seega seda kasutada asjaomase vee tuvastamiseks, või juhul kui müüginimetus erineb kõnealusest nimest või nimetusest, siis peab see nimi või nimetus esinema märgistusel ja reklaamis müüginimetusel kasutatavatest tähtedest suuremate tähtedega. Seega annab kõnealune artikkel loodusliku mineraalvee tuvastamisel määrava tähenduse selle lätte nimele või mõnel juhul allika kasutuskoha nimetusele.
34 Allika nime ja kasutuskoha nimetuse tähtsus loodusliku mineraalvee tuvastamisel tuleneb ka direktiivi 2009/54 artikli 7 lõike 2 punktist b, kus on ette nähtud, et loodusliku mineraalvee märgistusel on kohustuslik näidata kasutatava allika asukoht ja nimi.
35 Kuna loodusliku mineraalvee allika nimi mängib tarbijate jaoks selle vee tuvastamisel määravat rolli, nagu on juba sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, ja loodusliku mineraalvee tuvastamine toimub peamiselt selle omaduste järgi, siis määratlevad allika ennekõike sealt pärineva loodusliku mineraalvee omadused. Järelikult tuleb mõistet „ühest ja samast allikast pärit” looduslik mineraalvesi sisuliselt mõista nii, et see tähendab looduslikku mineraalvett, mis mitte üksnes ei pärine ühest ja samast põhjaveekihist, vaid millel on lisaks ka samad omadused.
36 Sellist tõlgendust toetab esiteks direktiivi 2009/54 üldine ülesehitus. Selle direktiivi sätete koosmõjus lugemine kinnitab nimelt loodusliku mineraalvee omadustele antud otsustavat tähtsust selle direktiivi kohaldamisel.
37 Selles osas olgu ära mainitud eelkõige direktiivi 2009/54 artikkel 4, milles on loetletud, millisel moel tohib töödelda veevõtukohast ammutatud looduslikku mineraalvett, ja mis lubab selle artikli lõike 1 punktides a–c loetletud töötlemist üksnes „niivõrd kui [see] ei muuda vee koostist oluliste komponentide osas”; samuti tuleb viidata asjaomase direktiivi artiklile 6, mis sätestab, et kõigil vee pakendamiseks kasutatavatel mahutitel peavad olema sulgurid, mis välistavad igasuguse loodusliku mineraalvee võltsimise või saastamise võimaluse, mis tagab, et loodusliku mineraalvee kvaliteedi‑ ja tervisele kasulikud omadused säilivad kogu selle tootmis‑ ja turustamisahela ulatuses.
38 Samuti võib mainida direktiivi 2009/54 artikli 7 lõike 2 punkti a, milles on ette nähtud, et loodusliku mineraalvee märgistusel on kohustuslik esitada „teave analüütilise koostise kohta, milles esitatakse vee iseloomulikud komponendid”; kõnealuse direktiivi artikli 12 punkte a ja b, mille kohaselt kehtestab komisjon vastavalt loodusliku mineraalvee komponentide kontsentratsiooni piirmäärad ja mis tahes vajalikud sätted teatud komponentide kõrgele kontsentratsioonile osutamiseks märgistusel; või veel nimetatud direktiivi II lisa, mille punktis 2 on täpsustatud, et veevõtuseadmed peavad olema paigaldatud nii, et „säilitada [loodusliku mineraalvee] nõuetele vastavad omadused, mis veel on veevõtukohas”.
39 Käesoleva kohtuotsuse punktis 35 toodud tõlgendus on pealegi ainus, mis võimaldab tagada direktiiviga 2009/54 seatud eesmärkide saavutamise.
40 Selles osas olgu märgitud, et direktiivi 2009/54 põhjenduses 5 on märgitud, et igasuguste looduslikku mineraalvett käsitlevate eeskirjade esmased eesmärgid peaksid olema tarbijate tervise kaitsmine, tarbijate eksitamise takistamine ja ausa kaubavahetuse tagamine. Direktiivi põhjenduses 7 on selles osas ette nähtud, et tuleks hoolitseda selle eest, et looduslik mineraalvesi säilitaks turustamisel need omadused, mille alusel seda võib loodusliku mineraalveena tunnustada, ja põhjenduses 9 on täpsustatud, et loodusliku mineraalvee analüütilist koostist käsitleva märkuse lisamine märgistusse peaks tarbijate teavitamise tagamiseks olema kohustuslik.
41 Samas olgu märgitud, et kuna loodusliku mineraalvee müüginimetus on käesoleva kohtuotsuse punktides 29–35 esitatud kaalutluste kohaselt tingimata seotud selle vee omadustega, siis eksitataks tarbijaid ja nad ei saaks ostmisel teha teadlikku valikut loodusliku mineraalvee võimalike tervisele kasulike omaduste alusel, kui sama päritolu ja samade omadustega looduslikku mineraalvett oleks võimalik müüa erinevate müüginimetuste all.
42 Lisaks on direktiivi 2009/54 I lisas nimetatud omadused, mis on asjakohased loodusliku mineraalvee tuvastamiseks, see tähendab muu hulgas mineraalainete, mikroelementide või muude komponentide sisaldus ning millistest seisukohtadest ja kriteeriumidest lähtudes neid omadusi tuleb hinnata; need kriteeriumid on loetletud selle direktiivi II jaos, kust ilmneb, et geoloogiliste ja hüdroloogiliste uuringute jaoks tuleb muu hulgas nõuda veehaarde täpse asukoha näitamist ja hüdrogeoloogilise kihi stratigraafiat ning läbi viidavad füüsikalised, keemilised ja füüsikalis-keemilised uuringud hõlmavad muu hulgas maa-ala geoloogilise ehituse ning vees sisalduvate mineraalainete laadi ja tüübi vahelise seose kindlaksmääramist. Nimetatud lisas on täpsustatud ka, et „[l]oodusliku mineraalvee koostis, temperatuur ja muud olulised omadused peavad jääma stabiilseks loomuliku kõikumise piires”.
43 Selles osas ei ole kõigi nende omaduste hindamiseks ja seejärel direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 tõlgendamiseks vaja viidata direktiivis 2000/60 kasutatud mõistetele „põhjaveekiht” ja „põhjaveekogum”. Nimelt ilmneb viimati nimetatud direktiivi artiklist 1 ja Euroopa Kohtu praktikast (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Luksemburg, C‑32/05, EU:C:2006:749, punkt 41, ja komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 50), et direktiivi 2000/60 eesmärgid erinevad direktiivi 2009/54 eesmärkidest. Esimesega on nimelt järgitud peamiselt keskkonnaga seotud eesmärke ja teisega on tahetud kaitsta tarbijate tervist ja soovitud vältida nende eksitamist ning tagada aus kaubandus. Järelikult ei saa direktiivi 2000/60 sätteid pidada asjakohaseks käesoleval juhul taotletud tõlgenduse andmisel (vt analoogia alusel kohtuotsus Møller, C‑585/10, EU:C:2011:847, punkt 37).
44 Seega saab üksnes direktiivi 2009/54 sätete alusel kindlaks määrata, kas asjaomane looduslik mineraalvesi on „pärit ühest ja samast allikast” selle direktiivi artikli 8 lõike 2 tähenduses.
45 Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et silmas pidades direktiivi 2009/54 I lisas sätestatud loodusliku mineraalvee määratlust, nimetatud direktiivi üldist ülesehitust ja eesmärki, tuleb esitatud küsimustele vastata, et nimetatud direktiivi artikli 8 lõikes 2 esitatud mõistet „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” tuleb tõlgendada nii, et see tähistab looduslikku mineraalvett, mida võetakse ühest või mitmest looduslikust või puurkaevust ja mis on pärit ühest ja samast põhjaveekihist, tingimusel et kõigis neis looduslikes või puurkaevudes on vesi vastavalt nimetatud direktiivi I lisas loetletud kriteeriumidele ühesuguste omadustega, mis püsivad stabiilsed loomuliku kõikumise piires.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/54/EÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamise kohta artikli 8 lõikes 2 esitatud mõistet „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” tuleb tõlgendada nii, et see tähistab looduslikku mineraalvett, mida võetakse ühest või mitmest looduslikust või puurkaevust ja mis on pärit ühest ja samast põhjaveekihist, tingimusel et kõigis neis looduslikes või puurkaevudes on vesi nimetatud direktiivi I lisas loetletud kriteeriumidele vastavalt ühesuguste omadustega, mis püsivad stabiilsed loomuliku kõikumise piires.
Allkirjad