Kohtuasi T‑762/20
Sinopec Chongqing SVW Chemical Co. Ltd jt
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 21. veebruari 2024. aasta otsus
Dumping – Hiinast pärit teatavate polüvinüülalkoholide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Rakendusmäärus (EL) 2020/1336 – Normaalväärtuse arvutamine – Olulised moonutused ekspordiriigis – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõige 6a – WTO õigus – Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte – Kohandamine – Tagastamatu käibemaks – Ülesanded, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega – Õiglane võrdlus ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel – Tõendamiskoormis – Määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 10 punktid b ja i – Koostööst keeldumine – Kättesaadavad faktid – Määruse 2016/1036 artikkel 18 – Kohaldamine kaks korda – Ebasoodne kohaldamine – Erinevad tootmisprotsessid – Hinna allalöömine – Turusegmendid – Toote kontrollnumbrite meetod – Määruse 2016/1036 artikli 3 lõiked 2 ja 3 – Kaitseõigused – Konfidentsiaalsena käsitlemine – Määruse 2016/1036 artiklid 19 ja 20
1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Tõlgendamine liidu sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid arvestades – Määruse 2016/1036 tõlgendamine 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) dumpinguvastast lepingut arvestades – Vaidluste lahendamise organi antud tõlgenduse arvesse võtmine – Liidu teisese õiguse contra legem tõlgendamine – Lubamatus
(ELTL artikli 216 lõige 2; üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõiked 6a ja 7)
(vt punktid 20–22, 28–33 ja 39–49)
2. Rahvusvahelised lepingud – Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping – GATT 1994 – Võimatus tugineda WTO lepingutele liidu õigusakti seaduslikkuse vaidlustamisel – Erandid – Liidu õigusakt, mille eesmärk on tagada nende täitmine või mis viitab neile sõnaselgelt ja täpselt – Puudumine
(ELTL artikli 216 lõige 2; üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõige 6a)
(vt punktid 23, 24 ja 38)
3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Kohandamine – Müügiga seotud komisjonitasude arvesse võtmine – Müüja funktsioonid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega – Turustaja, kes moodustab tootjaga ühe majandusüksuse – Väljajätmine – Majandusüksuse olemasolu kindlakstegemine – Arvesse võetavad asjaolud
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõike 10 punkt i)
(vt punktid 60–64)
4. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Kohandamine – Tingimused – Tõendamiskoormis
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõike 10 punkt i)
(vt punktid 65–112, 126–138, 147 ja 279–281)
5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemine – Kohandamine – Ekspordihinda mõjutava tagastamatu käibemaksu arvesse võtmine – Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahelise sümmeetria taastamine viimase kohandamisega
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 2 lõige 6a ja lõike 10 punkt k)
(vt punktid 145 ja 153–158)
6. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Kättesaadavate faktide kasutamine, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast – Institutsioonide kohustus tõendada parimate võimalike andmete kasutamist – Puudumine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping), artikkel 6.8 ja II lisa; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikkel 3 ning artikli 18 lõiked 5 ja 6)
(vt punktid 181–207)
7. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Kättesaadavate faktide kasutamine, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast – Normaalväärtuse kindlaksmääramine – Eeldus, et normaalväärtus ei ole väiksem teiste eksportivate tootjate suurimast normaalväärtusest – Eeldus, mis põhineb ettevõtja koostöö puudumisel – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikkel 18)
(vt punktid 211–220)
8. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvesse võetavad tegurid – Dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul – Allalöömismarginaali arvutamine – Arvutusmeetod – Komisjoni kaalutlusõigus – Komisjoni kohustus võtta arvesse asjaomase toote turusegmente – Puudumine juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 1 lõige 4 ning artikli 3 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 249–258, 261, 262, 267–269 ja 273)
9. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvesse võetavad tegurid – Dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul – Allalöömismarginaali arvutamine – Arvutusmeetod – Komisjoni kohustus võtta arvesse valimisse kaasatud liidu tootjate samasuguste toodete kogumüüki – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 3 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 288 ja 292–297)
10. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Kaitseõiguste tagamine – Institutsioonide kohustus tagada asjaomaste ettevõtjate teavitamine ja kohustus tagada teabe konfidentsiaalsus, hoides need kohustused omavahel tasakaalus – Komisjoni otsus, millega jäeti rahuldamata asjaomase ettevõtja taotlus tutvuda konfidentsiaalse teabega – Komisjoni õigusnormi rikkumise puudumine – Ettevõtja, kes ei pöördunud rahuldamata jätmise otsuse asjus ärakuulamise eest vastutava ametniku poole – Asjaolu, mis kinnitab järeldust, et komisjon ei ole õigusnormi rikkunud
(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (1994. aasta dumpinguvastane leping), artikkel 6.5; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artikli 6 lõige 7 ning artiklid 19 ja 20)
(vt punktid 308–315 ja 321–330)
11. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Komisjoni kohustus tagada asjaomaste poolte teavitamine – Ulatus – Kaitseõigused – Rikkumine – Tingimused – Asjaomase ettevõtja võimalus tagada paremini oma kaitse, kui menetlusnormi rikkumist ei oleks toime pandud
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1036, artiklid 19 ja 20)
(vt punktid 331–335)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas Hiina kontserni Sinopec üksuste esitatud hagi alusel Euroopa Komisjoni rakendusmääruse 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide (edaspidi „PVAd“) impordi suhtes(1). Sellega seoses täpsustas Üldkohus ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglasel võrdlemisel komisjonil lasuva tõendamiskoormise ulatust, kui ta kohandab ekspordihinda allapoole põhjusel, et tootjaga seotud müügiettevõtja täidab ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega. Ta võttis seisukoha ka küsimuses, kas juhul, kui komisjon tugineb pärast seda, kui on tuvastatud äriühingu koostöö puudumine, oma järeldustes kättesaadavatele faktidele, võib ta kohaldada eeldust, et selle äriühingu müüdud toodete normaalväärtus vastab teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimale.
Käesoleval juhul algatas komisjon Euroopa Liidu peamise PVAde tootja Kuraray Europe GmbH kaebuse alusel dumpinguvastase uurimise, mille tulemusel võttis ta vastu vaidlustatud määruse.
Selles kontekstis leidsid kontserni Sinopec üksused, st PVAsid tootvad Hiina ettevõtjad Sinopec Chongqing SVW Chemical Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Chongqing“) ja Sinopec Great Wall Energy & Chemical (Ningxia) Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Ningxia“), ning eelmistega seotud Hiina ettevõtja Central-China Company, Sinopec Chemical Commercial Holding Co. Ltd (edaspidi „Sinopec Central-China“), kes ekspordib Sinopec Chongqingi ja Sinopec Ningxia valmistatud tooteid muu hulgas Euroopa Liitu, et komisjoni kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud kahjustasid neid, mistõttu nad esitasid Üldkohtule hagi, milles palusid tühistada rakendusmääruse 2020/1336 neid puudutavas osas(2).
Üldkohtu hinnang
Hagi põhjendamiseks väitsid hagejad kõigepealt, et see, kuidas komisjon kohaldas määruse 2016/1036(3) artikli 2 lõiget 6a selleks, et määrata kindlaks nende valmistatud toodete normaalväärtus, on vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õigusest tulenevate kohustustega. Selles sättes on kehtestatud erikord, millega nähakse ette normaalväärtuse kindlaksmääramise eeskirjad ekspordi korral riikidest, mille puhul on tuvastatud, et nende siseturul esineb olulisi moonutusi, nagu need on määratletud samas sättes.
Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et komisjon ei olnud kohustatud tõlgendama seda sätet WTO eeskirjade alusel. Nimelt, isegi kui liidu õigusakte tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada rahvusvahelist õigust silmas pidades, eriti kui nendega rakendatakse liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut, ei saa alusmääruse artikli 2 lõiget 6a siiski pidada sätteks, mille eesmärk on rakendada WTO raames sõlmitud lepingutest tulenevaid konkreetseid kohustusi, kuna WTO õigus ei sisalda erinorme normaalväärtuse arvutamiseks kõnealuses sättes nimetatud olukordades.
Mis puudutab seejärel vaatlusaluste toodete ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlust, siis tõdes Üldkohus, et komisjon kohandas põhjendamatult ekspordihinda alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel allapoole. Nimelt tegi ta hindamisvea, kui ta leidis, et vaatamata ühise kontrolli olemasolule ei moodustanud hagejad ühte majandusüksust, kuna komisjoni hinnangul ei tegutsenud kahe teise hagejaga seotud müügiettevõtja Sinopec Central-China struktuurisisese müügiosakonnana, vaid täitis pigem ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.
Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liidu institutsioonid leiavad, et ekspordihinda tuleb allapoole kohandada põhjusel, et tootjaga seotud müügiettevõtja täidab ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega, peavad need institutsioonid vähemalt esitama üksteist toetavad kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et see tingimus on täidetud.
Seega pidi komisjon esitama piisavalt üksteist toetavaid kaudseid tõendeid, mis võimaldavad kinnitada, et vaatamata ühise kontrolli olemasolule täitis Sinopec Central-China ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega, ega tegutsenud struktuurisisese müügiosakonnana. Komisjon ei suutnud aga täita oma tõendamiskohustust, kuna Sinopec Central-China täidetavate ülesannete kohta esitatud kaudsed tõendid on kas asjasse puutumatud või tõendusliku väärtuseta.
Sinopec Ningxia müüdavate toodete normaalväärtuse arvutamise kohta märkis Üldkohus lisaks, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas eeldust, mille kohaselt vastas see väärtus teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimale.
Kuna kõnesoleval juhtumil ei olnud hagejatel võimalik esitada Sinopec Ningxia kohta vajalikke andmeid, arvutas komisjon viimase müüdud toodete normaalväärtuse alusmääruse artikli 18 tähenduses kättesaadavate faktide alusel. Seega võrreldi tema valduses olevaid andmeid. Kuigi komisjon ei ole kohustatud selgitama, miks olid kasutatud kättesaadavad faktid parimad võimalikud andmed – sest selline kohustus ei tulene ei alusmääruse artiklist 18 ega kohtupraktikast –, peab ta siiski selgitama, miks on kasutatud andmed asjakohased.
Kuigi erinevuste tõttu Sinopec Ningxia ja Sinopec Chongqingi tootmisprotsesside vahel oli komisjonil õigus jätta asjakohaste andmete hulgast kõrvale Sinopec Chongqingiga seotud andmed ja ta võis kasutada teiste eksportivate tootjate andmeid, pidi ta põhjendama, miks ta kasutas iga Sinopec Ningxia müüdud tooteliigi puhul teiste eksportivate tootjate normaalväärtustest suurimat. Nimelt ei saa selle valiku aluseks olla eeldus, mis põhineb pelgal järeldusel, et hagejad ei teinud koostööd, sest komisjonil ei ole õigust eksportivat tootjat koostöö puudumise eest karistada.
Lisaks, isegi kui eeldust on raske ümber lükata, on selle kasutamine lubatav, kui on eelkõige olemas võimalus esitada vastupidiseid tõendeid. Ent käesolevas asjas oli eeldus võimalik ümber lükata vaid siis, kui hagejad oleksid komisjonile esitanud teavet, mille esitamata jätmine on just tegur, mille tõttu komisjon kasutas artikli 18 tähenduses kättesaadavaid fakte.
Lõpuks leidis Üldkohus, et komisjon ei rikkunud hagejate kaitseõigusi, kui ta keeldus neile avalikustamast teavet liidu tootmisharu müüdud koguste ja müügihindade kohta ning hinna allalöömise ja turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaalide kohta, kuna see teave on konfidentsiaalne.
Seda vea puudumist kinnitab asjaolu, et kui hagejad said komisjonilt e-kirja, millega jäeti rahuldamata nende taotlus tutvuda eespool viidatud andmetega, ei pöördunud nad selles küsimuses ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, kuigi nad oleksid võinud seda teha(4). Selliselt toimides nõustusid nad komisjoni otsusega, mis on alusmääruses taotletavate eesmärkide – st võimaldada huvitatud isikutel tõhusalt kaitsta oma huve ja kaitsta uurimise käigus kogutud teabe konfidentsiaalsust(5) – kaalumise tulemus.