Liidetud kohtuasjad C‑829/21 ja C‑129/22
TE
ja
RU, kelle seaduslik esindaja on TE,
versus
Stadt Frankfurt am Main
ning
EF
versus
Stadt Offenbach am Main
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Hessischer Verwaltungsgerichtshof ja Verwaltungsgericht Darmstadt)
Euroopa Kohtu (teine koda) 29. juuni 2023. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109/EÜ – Artikli 9 lõike 4 teine lõik, artikli 14 lõige 1, artikli 15 lõike 4 teine lõik, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 22 – Kolmandate riikide kodanike õigus pikaajalise elaniku staatusele liikmesriigis – Esimese liikmesriigi poolt tähtajatu pikaajalise elaniku EL elamisloa andmine – Kolmanda riigi kodanik, kes on viibinud esimese liikmesriigi territooriumilt eemal üle kuue aasta – Pikaajalise elaniku staatuse kaotamine – Teise liikmesriigi poolt direktiivi 2003/109/EÜ III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamise taotlus – Taotluse tagasilükkamine teise liikmesriigi poolt selle õiguse kaotamise tõttu – Tingimused
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Staatuse tühistamine või kaotamine – Alused – Üle kuueaastane äraolek pikaajalise elaniku staatuse andnud liikmesriigi territooriumilt – Selle tagajärjel direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamisest keeldumine – Lubatavus – Tingimused
(ELL artikli 4 lõige 3; nõukogu direktiiv 2003/109, põhjendused 10 ja 11 ning artikli 2 lõiked c ja d, artikli 8 lõige 2, artikli 9 lõike 4 teine ja kolmas lõik, artikli 14 lõige 1, artikli 15 lõige 4, artikkel 16, artikli 19 lõige 2 ja artikli 22 lõike 1 punkt b)
(vt punktid 41–45, 50–56, 61–73 ja 75 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Staatuse tühistamine või kaotamine – Alused – Rakendamine liikmesriikide poolt – Eraldi sätted, millega rakendatakse direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teist lõiku ja artikli 22 lõike 1 punkti b – Säte, mis näeb ette direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa tühistamise pikaajalise elaniku staatuse kaotamise korral selle andnud liikmesriigis, viitamata konkreetselt mõnele selle õiguse kaotamise alusele – Lubatavus
(Nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 9 lõike 4 teine lõik ja artikli 22 lõike 1 punkt b)
(vt punktid 77–84 ja resolutsiooni punkt 2)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Tingimused teises liikmesriigis elamiseks – Tõendavate dokumentide esitamine sobiva eluaseme kohta – Selle tingimuse täitmata jätmine – Direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa andmise või pikendamise taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et nimetatud tingimust ei ole täidetud – Lubamatus
(ELTL artikkel 267; nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 15 lõike 4 teine lõik)
(vt punktid 86 ja 88 ning resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Ghana kodanik TE ja Pakistani kodanik EF said Itaalias pikaajalise elaniku EL elamisloa, millele on märgitud „illimitata“ (tähtajatu). Nad sisenesid vastavalt 2013. ja 2014. aastal Saksamaa territooriumile Itaaliast. Itaalias saadud pikaajalise elaniku staatuse alusel andsid Saksamaa ametiasutused neile välismaalaste elamisõigust käsitlevate Saksa õigusnormide(1) alusel elamisloa, mis kehtis ühe aasta.
Seejärel jätsid Saksamaa ametiasutused TE ja EFi elamisloa pikendamise taotluse rahuldamata. TE ja EF vaidlustasid pikendamata jätmise kohtus. EFi puhul keelduti pikendamisest direktiivi 2003/109(2) artikli 9 lõike 4 teises lõigus ette nähtu alusel põhjusel, et ta on Itaalias pikaajalise elaniku staatuse kaotanud, sest ta ei ole üle kuue aasta enam selles liikmesriigis viibinud. Samale alusele tugineti TE vastu menetluses, mis puudutas tema pikendamistaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamist.
Saksa kohtud, kellele TE ja EF kaebuse esitasid, nimelt Hessischer Verwaltungsgerichtshof (Hesseni liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa) ja Verwaltungsgericht Darmstadt (Darmstadti halduskohus, Saksamaa), otsustasid esitada Euroopa Kohtule mitu küsimust direktiivi 2003/109 tõlgendamise kohta.
Euroopa Kohus täpsustas oma otsuses muu hulgas tingimusi, mis peavad olema täidetud sellise otsuse puhul nagu põhikohtuasjades kõne all olevad otsused, millega keeldutakse kolmanda riigi kodaniku elamisloa pikendamisest põhjusel, et pärast kuueaastast äraolekut talle pikaajalise elaniku staatuse andnud liikmesriigi territooriumilt ei ole kolmanda riigi kodanikul enam õigust sellele staatusele.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et õigus pikaajalise elaniku staatusele „esimeses liikmesriigis“(3) on kohustuslik tingimus, millele peab vastama kolmanda riigi kodanik, kes soovib „teises liikmesriigis“(4) saada või pikendada elamisluba direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel. Sellest järeldub, et kui teine liikmesriik tuvastab, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele esimeses liikmesriigis muu hulgas direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus sätestatud põhjusel, et ta on viibinud esimese liikmesriigi territooriumilt eemal üle kuue aasta, takistab see tuvastus elamisloa pikendamist.
Seejärel täpsustas Euroopa Kohus pikaajalise elaniku staatust puudutava tingimuse hindamisel määrava kuupäeva kohta, et määrav on kuupäev, mil kolmanda riigi kodanik esitas direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa pikendamise taotluse. Samas ei takista miski teist liikmesriiki tegemast uut otsust, millega keeldutakse elamisloa pikendamisest või tühistatakse elamisluba vastavalt direktiivi artiklile 22, kui ta leiab, et pikaajalise elaniku staatus on esimeses liikmesriigis kaotatud pikendamistaotlust puudutava haldus- või kohtumenetluse ajal.
Lõpuks rõhutas Euroopa Kohus, et selle asjaolu tõendamise koormis, et kolmanda riigi kodanikul on esimeses liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus, on üldjuhul kolmanda riigi kodanikul. Direktiivist 2003/109(5) tuleneb siiski, et kehtiv pikaajalise elaniku EL elamisluba võimaldab eeldada, et kõnealusel kodanikul on endiselt õigus sellele staatusele. See eeldus ei ole aga ümberlükkamatu, sest teine liikmesriik võib pidada vajalikuks kontrollida, kas esineb üks direktiivi 2003/109 artiklis 9 nimetatud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alustest. Niisugune kahtluse alla seadmine sõltub siiski sellest, kas on piisavalt konkreetseid ja ühtelangevaid tõendeid selle kohta, et üks neist alustest võib kohaldatav olla.
Selles kontekstis täpsustas Euroopa Kohus, milliseid kontrolle on teine liikmesriik selliste tõendite olemasolu korral kohustatud direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus ette nähtud alust arvestades tegema, pöördudes vajaduse korral abipalvega esimese liikmesriigi poole vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele(6). Ühelt poolt peab kolmanda riigi kodanikul olema enne palutud tõendada, et ta on esimese liikmesriigi territooriumil selles sättes ette nähtud kuue aasta jooksul viibinud, sest isegi mõnepäevane kohalolek sellel territooriumil on piisav selleks, et mitte kaotada õigust pikaajalise elaniku staatusele. Teiselt poolt peab teine liikmesriik juhul, kui äraolekuaeg sellelt territooriumilt kestab kauem kui kuus aastat, kontrollima direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 kolmanda lõigu kohaselt seda, kas esimene liikmesriik on kasutanud võimalust näha ette, et „konkreetsetel põhjustel“ võib pikaajaline elanik oma staatuse nimetatud liikmesriigis sellise äraoleku korral säilitada, ning kui see on nii, siis kas antud juhul on selline konkreetne põhjus olemas.