ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
13. detsember 2016(*)
EKP – EKP personal – Renditöötajad – Sama renditöötaja teenuse maksimaalse kestuse piirang – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Otsene ja isiklik puutumus – Põhjendatud huvi – Hagi esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Hagejast ametiühinguorganisatsiooni teavitamata ja nõustamata jätmine – Lepinguväline vastutus
Kohtuasjas T‑713/14,
Saksamaa Liitvabariigis töötavate Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste institutsioonide teenistujate organisatsioon (IPSO), asukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa), esindaja: advokaat L. Levi,
hageja,
versus
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: B. Ehlers, I. Köpfer ja M. López Torres, hiljem B. Ehlers, P. Pfeifhofer ja F. Malfrère, keda abistab advokaat B. Wägenbaur,
kostja,
mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue, milles palutakse tühistada EKP juhatuse 20. mai 2014. aasta otsus, mis näeb ette piirangu, mille kohaselt administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitva sama renditöötaja teenuseid võib EKP kasutada maksimaalselt kaks aastat, ning teiseks ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue, milles palutakse välja mõista tekitatud mittevaraline kahju,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 2. juuni 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja on Saksamaa Liitvabariigis töötavate Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste institutsioonide teenistujate organisatsioon (International and European Public Services Organisation, IPSO), mis on kutseliit ja mis vastavalt oma põhikirjale esindab Saksamaal asuvates rahvusvahelistes ja Euroopa organisatsioonides töötavate isikute huve.
2 Hageja ja Euroopa Keskpank (EKP) allkirjastasid 3. juulil 2008 raamlepingu, mida nimetatakse „[EKP] ja [IPSO] vastastikuse mõistmise memorandum tunnustamise, teavitamise ja nõustamise kohta“ ning mida täiendati 23. märtsi 2011. aasta lisaga (edaspidi „raamleping“).
3 Raamlepingu punktis 2 on ette nähtud IPSO teavitamise, varase sekkumise ja nõustamise viisid meetmete puhul, mis võivad mõjutada EKP personali olukorda või huve.
4 Hageja algatusel osales EKP temaga institutsioonisiseste renditöötajate olukorda käsitlevates aruteludes.
5 Personalivaldkonna eest vastutava EKP juhatuse liikme algatusel leppisid pooled 29. jaanuaril 2014 toimuval koosolekul kokku renditöötajaid puudutavate küsimuste töögrupi (edaspidi „töögrupp“) loomises. Pooled olid kohustatud esitama kõnealusele juhatuse liikmele aruande neist aruteludest tehtud järelduste kohta.
6 Hageja ja EKP – keda esindasid personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi liikmed – pidasid töögrupis renditöötajate teemal ajavahemikus 18. veebruarist 2014 kuni 5. detsembrini 2014 palju teisi koosolekuid, mis jätkusid pärast seda kuupäeva.
7 Juhatus võttis 20. mai 2014. aasta koosolekul seisukoha teatud küsimuste kohta seoses renditöötajate kasutamisega EKPs ning eelkõige piirangu kohta, mille kohaselt administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitva sama renditöötaja teenuseid kasutatakse EKPs maksimaalselt kaks aastat (edaspidi „vaidlustatud akt“). Vaidlustatud akt, mis oli vormistatud selle koosoleku protokollina, nägi ette:
„Arvestades dokumentides edastatud teavet ja eelkõige asjaolu, et [personali, eelarve ja korralduse] peadirektoraat jätkas arutelusid asjaomaste talitustega, selleks et vähendada järk‑järgult EKP sõltuvust renditöötajatest tavapäraste ülesannete puhul, juhatus a) otsustas järgmist: i) nüüdsest tuleb administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitvaid renditöötajaid kasutada üksnes ajutiste vajadustega toimetulekuks ning nende järjestikuste lepingute kogukestus ei tohi ületada kahtekümmet nelja kuud […]“.
8 Selle meetme kohaldamise puhul nähti ette mõni üleminekumeede. Juhatus võttis veel teadmiseks eelkõige selle, et personali, eelarve ja korralduse peadirektoraat valmistas ette eraldi teatist IT‑tugiteenuseid osutavate renditöötajate tuleviku kohta.
9 Personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi esindajad teavitasid hagejat vaidlustatud akti vastuvõtmisest juhatuse poolt töögrupi koosolekul 5. juunil 2014.
10 16. juulil 2014 toimus renditöötajatele mõeldud teabekoosolek, kus käsitleti vaidlustatud aktiga vastu võetud meetmeid ja millele järgnes EKP siseveebis neid meetmeid käsitleva teabe avalikustamine järgmises sõnastuses:
„EKP juhatus otsustada kehtestada administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitvate renditöötajate lepingutele kaheaastase piirangu […] Nüüdsest tohib administratiiv‑ ja sekretäriülesannete eest vastutav personal (võetud tööle ajutiste vajaduste korral, asendamiseks või konkreetsete projektidega töötamiseks) töötada EKPs ühe või järjestikuste renditöölepingu(te) alusel kokku vaid kaks aastat. Kohaldamisele kuulub siiski üleminekumeede […] Juhatuse otsus ei puuduta infosüsteemide peadirektoraadi alltöövõtjaid ega tehnilisi ülesandeid täitvaid kolleege, nagu insenerid või muud tehnikud.“
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. oktoobril 2014.
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada vaidlustatud akt;
– mõista EKP‑lt välja hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest summas, mis on ex aequo et bono hinnates 15 000 eurot;
– mõista kohtukulud välja EKP‑lt.
13 EKP palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
14 Ilma formaalselt Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata vaidlustab EKP hagi vastuvõetavuse ja esitab, nagu ta kohtuistungil kinnitas, neli vastuvõetamatuse väidet, millest esimene käsitleb vaidlustatava akti puudumist, teine hagi esitamise õiguse puudumist hagejal, kolmas põhjendatud huvi puudumist hagejal ja neljas hagi esitamise tähtaja järgimata jätmist.
Vaidlustatava akti puudumine
15 EKP väidab esimese võimalusena, et vaidlustatud akt ei ole vaidlustatav akt kohtupraktika tähenduses, sest see ei tekita õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Ta väidab, et vaidlustatud akt kujutab endast ainult EKP talituste juhtidele suunatud sisejuhist või sisemist suunist, mis on mõeldud niisuguste otsuste ühtlustamiseks, mida tuleb neil teha hankelepingute sõlmimise „detsentraliseeritud juhtimise“ raames rendiagentuuride esitatud pakkumuste valimisel, ning mille eesmärk on ühitada valiku sisekriteeriume Saksa õigusakti, nimelt 7. augusti 1972. aasta Arbeitnehmerüberlassungsgesetz’i (ajutise tööjõu vahendamise seadus, BGBl I lk 1393, edaspidi „AÜG“) tulevase muudatusega. EKP sõnul on käesolevas kohtuasjas kohaldatava õigusliku raamistiku kindlaksmääramisel asjakohane ainult AÜG, aga mitte vaidlustatud akt, sest EKP peab järgima nimetatud seaduse iga muudatust.
16 Hageja väidab, et vaidlustatud akt on vaidlustatav akt osas, milles see kehtestas esiteks uue siduva õigusliku raamistiku renditöötajate kasutamisele EKP poolt administratiiv‑ ja sekretäriülesannete täitmisel ning teiseks tekitab tagajärgi väljaspool EKP talituste sisemist korraldust seetõttu, et sellega muudetakse oluliselt esiteks rendiagentuuride õiguslikku olukorda ja teiseks niisuguste renditöötajate õiguslikku olukorda, kelle tööülesannete täitmise aeg EKPs on piiratud.
17 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi esitada vaid selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi kolmandate isikute huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis (kohtuotsused, 31.3.1971, komisjon vs. nõukogu, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 42; 6.4.2000, Hispaania vs. komisjon, C‑443/97, EU:C:2000:190, punkt 27, ja kohtumäärus, 12.2.2010, komisjon vs. CdT, T‑456/07, EU:T:2010:39, punkt 52).
18 Et teha kindlaks, kas õigusakt, mille tühistamist taotletakse, tekitab selliseid tagajärgi, tuleb lähtuda selle akti kvalifitseerimisel selle sisust (kohtuotsus, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9), kontekstist, milles see välja töötati (kohtuotsus, 17.2.2000, Stork Amsterdam vs. komisjon, T‑241/97, EU:T:2000:41, punkt 62) ning autori tahtest (vt selle kohta kohtuotsused, 17.7.2008, Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 42, 46 ja 52, ning 26.1.2010, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 52). Seevastu vorm, milles akt on tehtud, ei oma tühistamishagi vastuvõetavuse seisukohast põhimõtteliselt tähtsust (vt selle kohta kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 7.7.2005, Le Pen vs. parlament, C‑208/03 P, EU:C:2005:429, punkt 46). Siiski ei saa välistada, et Üldkohus võtab selliste vastuvõetud aktide vormi, mille tühistamist taotletakse, arvesse osas, milles see võib aidata määratleda nende olemust (vt selle kohta kohtuotsus, 26.5.1982, Saksamaa ja Bundesanstalt für Arbeit vs. komisjon, 44/81, EU:C:1982:197, punkt 12, ja kohtumäärus, 12.2.2010, komisjon vs. CdT, T‑456/07, EU:T:2010:39, punkt 58).
19 Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et vaidlustatav akt ELTL artikli 263 tähenduses ei ole institutsiooni meede, mis sisaldab pelgalt institutsiooni või mõne selle talituse kavatsust juhinduda teatavas valdkonnas oma tegevuses kindlatest reeglitest (vt selle kohta kohtuotsused, 27.9.1988, Ühendkuningriik vs. komisjon, 114/86, EU:C:1988:449, punkt 13, ja 5.5.1998, Ühendkuningriik vs. komisjon, C‑180/96, EU:C:1998:192, punkt 28). Sellised asutusesisesed suunised, milles antakse üldised juhised, millele tuginedes institutsioon kavatseb hiljem asjakohaste sätete alusel võtta vastu üksikotsused, mille seaduslikkust saab ELTL artiklis 263 sätestatud korras vaidlustada, tekitavad tagajärgi ainult asutuse piires ega tekita kolmandatele isikutele õigusi või kohustusi. Sellised aktid ei kujuta endast seega kahjustavaid akte, mille peale sellistena saab esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel (vt selle kohta kohtuotsused, 6.4.2000, Hispaania vs. komisjon, C‑443/97, EU:C:2000:190, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika ning punktid 33 ja 34, ja 20.11.2008, Itaalia vs. komisjon, T‑185/05, EU:T:2008:519, punkt 41).
20 Ainult akt, millega selle koostaja määrab ühemõtteliselt ja lõplikult kindlaks oma seisukoha vormis, mis võimaldab kindlaks teha selle olemuse, kujutab endast otsust, mille peale saab esitada tühistamishagi (vt selle kohta kohtuotsus, 26.5.1982, Saksamaa ja Bundesanstalt für Arbeit vs. komisjon, 44/81, EU:C:1982:197, punkt 12, ja kohtumäärus, 12.2.2010, komisjon vs. CdT, T‑456/07, EU:T:2010:39, punkt 54).
21 Käesolevas kohtuasjas erineb vaidlustatud otsus pelgast EKP talitustele adresseeritud juhisest või suunisest nii oma sisu, vastuvõtmise olukorra kui ka koostamise ja asjaomastele isikutele teatavakstegemise viisi poolest.
22 Arvestades akti selges ja ühemõttelises sõnastuses koostatud sisu, kujutab vaidlustatud akt endast nimelt EKP juhatuse otsust, mis näeb ette kaheaastase piirangu – arvestades üleminekumeetmeid –, mille jooksul EKP võib kasutada sama renditöötaja teenuseid administratiiv‑ ja sekretäriülesannete täitmiseks ajutiste vajadustega toimetulekuks. Vastupidi EKP väidetule ületas juhatus niisuguse seisukoha võtmisega seda, mis oli vajalik asutusesiseste suuniste andmiseks EKP talitustele selleks, et nad saaksid koostada hankemenetluse dokumente rendiagentuuride esitatavate pakkumuste valimiseks. Juhatus ei piirdunud nimelt mittesiduvate eeskirjade või käitumisjuhiste kehtestamisega, vaid tegi juba otsuse üldkohaldatavate reeglite kohta, millega määratakse lõplikult kindlaks vähemalt mõni kriteerium, mida tuleb järgida renditöötajatega lepingute sõlmimisel selles institutsioonis: nimelt määrati kindlaks administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitva sama renditöötaja maksimaalse töötamise aeg.
23 Selline otsus tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, sest kui kõnealust eeskirja ei ole ametlikult muudetud või tühistatud, ei tohi EKP seda riigihankemenetluse raames rendiagentuuride esitatud pakkumuste hindamisel seoses renditöötajate töölevõtmisega institutsioonis eirata.
24 Meetme vastuvõtmise vorm kinnitab, et vaidlustatud akt on otsuse tunnustega. Esiteks on selles kasutatud nimelt väljendit „juhatus otsustas“ (vt eespool punkt 7) ja teiseks on vaidlustatud aktile viidatud EKP siseveebi kaudu edastatud teabes järgmises sõnastuses: „[…] juhatus otsustada kehtestada“ ja „juhatuse otsus“ (vt eespool punkt 10). EKP president viitab ka hagejale 30. septembril 2014 saadetud kirjas vaidlustatud aktile, kasutades väljendit „juhatus otsustas“.
25 Nagu nähtub ka eespool punktis 18 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, siis kuigi selleks, et määrata kindlaks, kas akt tekitab õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda selle sisust, kujutab akti vorm endast tunnust, mida Euroopa Liidu Kohus võib muu hulgas arvesse võtta, et teha kindlaks kõne all oleva akti sisu, kuid see üksi ei võimalda tal kvalifitseerida viimati nimetatud akti huve kahjustavaks aktiks ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Sellele järeldusele otsustavat tähendust andmata tuleb seega nentida, et EKP poolt väljendite „juhatus otsustas“ ja „juhatuse otsus“ kasutamine vaidlustatud akti kontekstis kinnitab selle sisu tõlgendust, mis on esitatud eespool punktis 22, ja võimaldab järeldada, et aktil on otsuse tunnused.
26 Asjaolud, mis on seotud vaidlustatud akti vastuvõtmise ja EKP personali teavitamisega selle tagajärgedest, kinnitavad järeldust, et aktil on otsuse tunnused.
27 Esiteks tuleb rõhutada, et vaidlustatud aktis vastu võetud EKP juhatuse seisukoht järgib selle institutsiooni kavatsust „vähendada järk‑järgult renditöötajate kasutamist tavapäraste ülesannete tarbeks“, nagu nähtub vaidlustatud aktist ja dokumendist „Teade i) ajakohastatud teabe kohta seoses rendipersonali kasutamisega EKPs; ii) lühikese ja keskmise ajaga võimaluse kohta EKP sõltuvuse vähendamiseks rendipersonalist“, mille personali, eelarve ja korralduse peadirektoraat juhatusele esitamiseks koostas ning mida juhatus vaidlustatud akti vastuvõtmisel (edaspidi „personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi teade“) arvestas. Sellest järeldub, et vaidlustatud akti vastu võttes kavatses juhatus selle kehtestada renditöötajate EKPs kasutamise vähendamise üldise poliitika raames.
28 EKP väidab siiski, et vaidlustatud akti eesmärk oli hea halduse põhimõtte kohaselt ennetada renditööd reguleerivate Saksa õigusnormide muudatust, nimelt AÜGd, mida kohaldatakse EKP ja rendiagentuuride vahel sõlmitavatele lepingutele.
29 Selle kohta tuleb märkida, et Saksa valitsuse ettepanekut muuta AÜGd renditöölepingute piiramiseks kaheksateistkümne kuuni on tõesti mainitud personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi teates ja teabes, mis edastati vaidlustatud akti kohta EKP siseveebis 16. juulil 2014. Pelk asjaolu, et selline ettepanek eksisteeris vaidlustatud akti vastuvõtmise hetkel, ei kinnita siiski EKP argumenti, mille kohaselt kujutab vaidlustatud akt endast meedet, mis võeti vastu asjakohaste Saksa õigusnormide muutmist ennetavalt.
30 Esiteks tuleb märkida, et EKP viidatud Saksa õigusnormide muudatust ei olnud vaidlustatud akti vastuvõtmisel nimelt veel vastu võetud ja selle sisu ei saanud sel hetkel veel täie kindlusega kindlaks teha. Kui EKP kavatsus oleks tegelikult olnud AÜG muutmise vastuvõtmise ennetamine, oleks ta ühildanud vaidlustatud aktiga vastu võetud meetmete jõustumise viimati nimetatud muudatuse jõustumisega. Vaidlustatud aktiga ette nähtud meetmed olid aga kohaldatavad alates 16. juulist 2014, nagu nähtub samal päeval institutsiooni siseveebis avalikustatud teabest, kuigi AÜG muudatust ei olnud sel kuupäeval veel vastu võetud ja seda ei olnud ikka veel vastu võetud käesolevas kohtuasjas toimunud kohtuistungi päeval, nagu kinnitas EKP.
31 Teiseks tuleb märkida, et AÜG muutmise ettepanek, mida on mainitud personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi teates, nägi ette renditöölepingute piiramise kaheksateistkümne kuuni, samas kui vaidlustatud akt määras sama renditöötaja kasutamise maksimaalseks kestuseks EKPs kakskümmend neli kuud. Vaidlustatud akti ei saa seega igal juhul pidada aktiks, mis võeti vastu üksnes selleks, et ennetada siseriiklikul tasandil kavandatud meetmeid.
32 Kolmandaks kohaldatakse vaidlustatud aktiga vastu võetud meedet hageja sõnul EKPs ainult ühe renditöötajate kategooria suhtes, nimelt nende suhtes, kes täidavad administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid; teisi ülesandeid ja iseäranis IT‑tugiteenustega seotud ülesandeid täitavate renditöötajate olukorda käsitletakse personali, eelarve ja korralduse peadirektoraadi eraldi teates, nagu nähtub vaidlustatud akti punkti b alapunktist i ja EKP siseveebis avalikustatud teabest (vt eespool punkt 10). Seega ei saa vaidlustatud akti pidada aktiks, mis on vastu võetud AÜG muudatuse ennetamiseks, sest ei saa eeldada viimati nimetatud muudatuse kohaldamist ainult ühe renditöötajate kategooria suhtes, mitte kogu rendipersonali suhtes.
33 Järelikult väitis hageja sisuliselt õigesti, et kuna Saksa õigusnorme ei ole selles osas muudetud, määras vaidlustatud akt kindlaks õigusliku raamistiku, mis nägi ette, et sama renditöötaja võib täita EKPs ühekordseid administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid ainult kahe aasta jooksul.
34 Teiseks on oluline märkida, et vaidlustatud aktiga vastu võetud meede tehti EKP personalile ja eelkõige renditöötajatele teatavaks mitte üksnes institutsiooni siseveebis teabe avalikustamisega, vaid ka EKPs töötavate renditöötajate jaoks selleks spetsiaalselt korraldatud teabekoosolekul. Nagu EKP direktor oma 30. septembri 2014. aasta kirjas hagejale rõhutas, oli selle teabekoosoleku eesmärk anda renditöötajatele „selget teavet nende lepingulise olukorra kohta“.
35 EKP ei edastanud seega teavet üksnes läbipaistvuse, võrdse kohtlemise või halduse tõhususe tagamiseks, nagu ta väidab, vaid pidas õigesti ka vajalikuks teabekoosoleku korraldamist seoses vaidlustatud akti ulatuse ja selle tagajärgedega renditöötajate olukorrale EKPs.
36 Eelnevast järeldub, et EKP kavatses vaidlustatud aktile anda siduvaid õiguslikke tagajärgi, kehtestades kaheaastase piirangu, mille jooksul renditöötajad võivad EKPs täita ühekordseid administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid ning mis võis kahjustada viimati nimetatute huve, sest sellega võeti neilt võimalus töötada EKPs sellest ajalisest piirangust kauem.
37 Seda järeldust ei väära EKP teised argumendid.
38 Esiteks tuletab ta meelde, et käesoleva vaidluse õiguslik raamistik põhineb kahel lepingulisel suhtel: esiteks EKP ja rendiagentuuride vahelisel suhtel ning teiseks rendiagentuuride ja renditöötajate vahelisel suhtel. Kuna need on kaks eraldi lepingulist suhet ning renditöötajad ja EKP ei ole lepinguliselt seotud, ei tekita vaidlustatud akt igal juhul õiguslikke tagajärgi hageja poolt esindatud renditöötajate olukorrale, vaid üksnes EKP ja rendiagentuuride vahelisele lepingulisele olukorrale.
39 Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud akt ei jää ainult ja pelgalt EKP ning rendiagentuuride vahelise lepingulise suhte raamesse, vaid kujutab endast üldkohaldatavat akti, mis tekitab õiguslikke tagajärgi väljaspool neid suhteid. Nagu eespool punktides 22 ja 36 märgiti, määrab akt nimelt kindlaks EKP poolt renditöötajate kasutamise tingimuste õigusliku raamistiku, mille tagajärjel piiratakse sama renditöötaja võimalust töötada selles institutsioonis üle kahe aasta, mis seega mõjutab renditöötaja õiguslikku olukorda.
40 Teiseks tuleb tagasi lükata EKP argument, mille kohaselt renditöötaja EKPs töötamise ajaline piirang ei takista tema määramist edaspidi teisele ametikohale, kui seda näeb ette leping, mis seob renditöötajat rendiagentuuriga. Selline argument, isegi kui see ei ole põhjendamatu, erineb nimelt küsimusest, kas vaidlustatud akt tekitab õiguslikke tagajärgi, sest see näeb ette piirangu, mille kohaselt renditöötaja võib EKPs töötada maksimaalselt kaks aastat ja seda olenemata teistest ametikohtadest, millele rendiagentuur võib ta määrata.
41 Eespool punktides 17–20 meenutatud kohtupraktikast lähtudes on vaidlustatud akt järelikult isiku huve kahjustav akt ja seega ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel vaidlustatav akt. Järelikult tuleb EKP esitatud esimene vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.
Hageja huvide otsese ja isikliku puutumuse puudumine
42 EKP väidab teise võimalusena, et vaidlustatud akt ei puuduta otseselt ja isiklikult hageja huve, sest esiteks ei ole ta akti adressaat ja teiseks ei ole tal õigust olla teavitatud või nõustatud niisuguse akti vastuvõtmise raames nagu renditöötajate olukorda EKPs käsitlev vaidlustatud akt.
43 Hageja väidab, et vaidlustatud akt puudutab teda otseselt ja isiklikult kohtupraktika tähenduses, sest vaidlustatud akti vastuvõtmise raames ei ole järgitud nii tema huve sotsiaalse dialoogi eestkõnelejana kui ka tema menetlusõigusi, mis tulenevad nii raamlepingust kui ka aruteludest, millest ta võttis EKPga töögrupis osa ning mida ta kvalifitseerib ad hoc-lepinguks.
44 ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib iga füüsiline või juriidiline isik selle artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
45 On selge, et hageja ei ole vaidlustatud akti adressaat. Kuna ta ei väida, et vaidlustatud akt on halduse üldakt, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid, vaid ta väidab, et see akt puudutab teda otseselt ja isiklikult, tuleb ka kõigepealt välja selgitada, kas need kaks ELTL artikli 263 neljanda lõiguga ette nähtud tingimust tühistamishagi esitamiseks on käesolevas asjas täidetud.
46 Selle kohta tuleb kõigepealt meenutada, et otsese puutumuse tingimuse puhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et tingimus, mille järgi hagi esemeks olev otsus peab puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, eeldab, et see akt avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jätaks akti rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt kohtuotsus, 13.3.2008, komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Teiseks saab isikliku puutumuse puhul väljakujunenud kohtupraktika kohaselt muu füüsiline või juriidiline isik kui akti adressaat väita, et see puudutab teda isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses ainult siis, kui see mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib ta sarnaselt otsuse adressaadiga (kohtuotsus, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223; vt veel kohtuotsus, 27.2.2014, Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Sellise organisatsiooni nagu hageja puhul, mis on loodud teatava õigussubjektide kategooria kollektiivsete huvide kaitseks, ei saa leida, et selle kategooria üldisi huve riivav õigusakt puudutab teda otseselt ja isiklikult (kohtuotsused, 14.12.1962, Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu, 16/62 ja 17/62, ei avaldata, EU:C:1962:47, punkt 919, ja 18.3.1975, Union syndicale‑Service public européen jt vs. nõukogu, 72/74, EU:C:1975:43, punkt 17).
49 Hagiavaldused, mille esitavad sellised ühendused nagu hageja, kes kaitsevad isikute kollektiivseid huve, on kohtupraktika kohaselt siiski vastuvõetavad kolmel juhul: kui nad esindavad selliste isikute huve, kellel endil on hagi esitamise õigus või kui nad on individualiseeritavad seetõttu, et kahjustatakse nende kui ühenduste endi huve – eriti siis, et tühistamishagi esemeks olev akt kahjustab nende kui läbirääkija positsiooni – või kui õigusnorm annab neile sõnaselgelt rea menetlusõigusi (vt kohtuotsus, 18.3.2010, Forum 187 vs. komisjon, T‑189/08, EU:T:2010:99, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Kuigi hageja väidab, et kolmandate isikute, nimelt EKP töötajate ja renditöötajate olukorra muutmine vaidlustatud aktiga on käesolevas kohtuasjas asjakohane, et tõendada, et tema õiguslikku olukorda on muudetud, kui arvestada tema rolli ametiühinguna, mille sotsiaalne eesmärk on kaitsta niisuguste isikute kollektiivseid huve, kes töötavad Saksamaal asuvates rahvusvahelistes ja Euroopa Liidu organisatsioonides, ei väida ta, et neil isikutel endil on hagi esitamise õigus. Ta väidab, et tal endal on hoopis hagi esitamise õigus, sest EKP eiras esiteks tema huve tööturu osapoole ja läbirääkijana, kui ta osales renditöötajate olukorda EKPs käsitlevatel aruteludel, ning teiseks eiras EKP hageja menetlusõigusi.
51 Küsimuse kohta, kas vaidlustatud akt kahjustas käesolevas asjas töögrupis peetud aruteludel osalemisest tulenevat hageja läbirääkija positsiooni eespool punktis 49 meenutatud kohtupraktika tähenduses, väidab EKP, et nii see ei ole, sest esiteks on vaidlustatud akt sisedokument, mis on adresseeritud EKP talitustele, ja teiseks ei saa nõuetekohaselt allkirjastatud dokumendi puudumisel hageja väita, et töögrupi loomist saab samastada lepinguga, millest hageja võib tuletada tema poolt väidetavaid õigusi.
52 Selle kohta tuleb meenutada, et üksnes asjaolu, et töötajaid esindav ametiühinguorganisatsioon osales akti vastuvõtmisele viinud läbirääkimistel, ei ole piisav, et muuta hagi esitamise õiguse laadi, mis tal ELTL artikli 263 kohaselt selle akti suhtes võib olla (vt selle kohta kohtuotsus, 18.3.1975, Union syndicale‑Service public européen jt vs. nõukogu, 72/74, EU:C:1975:43, punkt 19).
53 Organisatsiooni hagi võib tunnistada siiski vastuvõetavaks, kui ta kaitseb omaenda huve, mis erinevad tema liikmete huvidest, eelkõige juhul, kui vaidlustatud akt kahjustab tema läbirääkija positsiooni (vt selle kohta kohtuotsused, 2.2.1988, Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, 67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38, punktid 21–24; 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 29 ja 30, ning kohtumäärus, 23.11.1999, Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, T‑173/98, EU:T:1999:296, punkt 54), ja seda erilistes olukordades, milles tal oli selgelt piiritletud läbirääkija roll, mis oli tihedalt seotud asjassepuutuva otsuse esemega, mistõttu tema faktiline olukord eristus kõikide teiste isikute omast (vt selle kohta kohtuotsus, 23.5.2000, Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, C‑106/98 P, EU:C:2000:277, punkt 45, ja kohtumäärus, 3.4.2014, CFE‑CGC France Télécom‑Orange vs. komisjon, T‑2/13, ei avaldata, EU:T:2014:226, punkt 35).
54 Hageja väidab käesolevas kohtuasjas, et vaidlustatud akt kahjustas tema enda huve EKP sotsiaalse eestkõneleja ja läbirääkijana renditöötajate olukorda selles institutsioonis käsitlevate arutelude raames, kui arvestada eelkõige asjaolu, et vaidlustatud akt oli hõlmatud volitusega töögrupilt, kelle aruanne oli vaidlustatud akti vastuvõtmise hetkel veel vastu võtmata, ning et ta oli ainus selles töögrupis osalenud tööturu osapool ja raamlepingu allkirjastaja.
55 Hageja välja toodud asjaolud, mis on kokku võetud eespool punktis 54, individualiseerivad teda käesolevas asjas eespool punktis 53 meenutatud kohtupraktika tähenduses teistest ametiühinguorganisatsioonidest, kes esindavad isikuid, kelle EKP on tööle võtnud või kes tema jaoks töötavad, kui arvestada hageja sotsiaalse eestkõneleja rolli, mis oli piiritletud ja seotud asjassepuutuva vaidlustatud akti esemega, EKP juhtkonnaga toimunud aruteludel, millel käsitleti renditöötajate olukorda selles institutsioonis.
56 Selle kohta tuleb märkida, et pooled on ühel meelel selles, et hageja on ainus organisatsioon, kes – esindades isikuid, kelle EKP on tööle võtnud ja kes tema jaoks töötavad –, võttis osa EKP juhtkonnaga toimunud ja renditöötajate olukorda selles institutsioonis käsitlevatest aruteludest ning osales eelkõige sel eesmärgil loodud töögrupis. Hageja jätkas neid arutelusid aktiivselt, hoides tihedat sidet pädevate talitustega, osaledes eelkõige erinevatel koosolekutel ja vahetades nendega dokumente, nagu koosolekuid ettevalmistavad dokumendid ja koosolekute protokollid (vt eespool punktid 5, 6 ja 9). Nagu nähtub seega eelkõige töögrupis arutamisele kuuluvate teemade loetelust ja töögrupi 18. veebruaril 2014 toimunud koosoleku protokollist, puudutasid seal jätkunud arutelud eelkõige renditöötajate maksimaalset töötamise aega EKPs, mis täpsemalt on seotud asjassepuutuva vaidlustatud akti esemega.
57 Ilma et oleks vaja võtta selle staadiumis seisukohta, kas eespool punktis 56 viidatud arutelusid ja kontakte töögrupis tuleb kvalifitseerida ad hoc-lepinguks, nagu väidab hageja, tuleb sellest järeldada, et EKP tunnustas hagejat kui eestkõnelejat seoses renditöötajaid käsitlevate küsimuste analüüsimisega ja eelkõige seoses küsimusega, mis puudutab nende maksimaalset töötamise aega EKPs (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EU:C:1993:111, punkt 29).
58 Seega piisab EKP sotsiaalse eestkõneleja positsioonist renditöötajaid käsitlevate arutelude raames, mis puudutavad eelkõige nende töötamise aega EKPs, selleks et tõendada käesolevas asjas, et vaidlustatud akt puudutab hagejat isiklikult ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses. Hageja selline staatus on kohtupraktika tähenduses nimelt eriline, sest erinevatest ametiühinguorganisatsioonidest, kes võivad tegutseda niisuguste isikute huvide kaitseks, kelle EKP on tööle võtnud või kes tema jaoks töötavad, osales just tema vaidlustatud aktiga hõlmatud küsimusi käsitlevates EKPga toimunud aruteludes, mis teda individualiseerib teistest ametiühinguorganisatsioonidest (vt selle kohta kohtuotsus, 9.7.2009, 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 92 ja 93, ning kohtumäärus, 18.4.2002, IPSO ja USE vs. EKP, T‑238/00, EU:T:2002:102, punkt 55).
59 Kohtupraktika tähenduses puudutab vaidlustatud akt ka hagejat otseselt, sest see mõjutab vahetult tema sotsiaalse eestkõneleja positsiooni, mis tal oli renditöötajate küsimusi puudutavate arutelude raames, kuna see võttis temalt võimaluse osaleda otsuse vastuvõtmisel ja seda mõjutada.
60 Järelikult tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt hagejal puudus hagi esitamise õigus, ilma et tuleks selles staadiumis võtta seisukohta menetlustagatiste olemasolu kohta, millele hageja võib viidata seoses vaidlustatud akti vastuvõtmisega.
Põhjendatud huvi puudumine
61 EKP väidab teise võimalusena, et hageja huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes „on pigem poliitiline kui juriidiline“. Tal puudub seega põhjendatud huvi kohtupraktika tähenduses, sest vaidlustatud akti vaidlustatavusega seoses esitatud põhjustel (vt eespool punkt 15) ei pidanud EKP teda nõustama enne akti vastuvõtmist juhatuse poolt.
62 Hageja väidab, et tal on põhjendatud huvi, sest käesoleva hagi eesmärk on kaitsta oma õigusi olla teavitatud ja nõustatud.
63 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 4.12.2014, Talanton vs. komisjon, T‑165/13, ei avaldata, EU:T:2014:1027, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
64 Hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev (vt kohtuotsus, 17.9.2015, Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Nagu hageja väidab, soovib ta käesoleva hagiga kaitsta just oma menetlusõigusi olla nõustatud ja teavitatud. Sellest järeldub, et vaidlustatud akti tühistamise tagajärjel võib EKP olla kohustatud järgima neid õigusi enne, kui ta võtab vastu vaidlustatud akti taolise akti. Sellise põhjendatud huvi olemasolu eeldab siiski, et hageja saab käesolevas asjas väita, et tal on need õigused olemas, mida tuleb hinnata koos hagi väidetega.
Hagi esitamise tähtaja järgimata jätmine
66 EKP väidab kolmanda võimalusena, et hagi on vastuvõetamatu hagi esitamise tähtaja järgimata jätmise tõttu. Kuna vaidlustatud akt on institutsiooni talitustele suunatud sisejuhis, ei pea seda EKP sõnul avaldama ja igal juhul ei ole institutsiooni siseveebis avalikustamine samastatav avaldamisega. Järelikult ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõikes 1 hagi esitamise tähtaja arvutamiseks ette nähtud 14päevane täiendav tähtaeg. Hagi esitamise tähtaega tuleb seega arvutada alates päevast, mil hageja sai vaidlustatud aktist teada, nimelt 16. juulist 2014, so päevast, kui vaidlustatud akt avalikustati EKP siseveebis ja toimus teabekoosolek, milles hageja osales. Järelikult on 10. oktoobri 2014. aasta hagi esitatud hilinenult.
67 Hageja väidab, et hagi esitati hagi esitamise tähtaegu järgides.
68 Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on hagi esitamisel ELTL artikli 263 alusel selle esitamise tähtajast kinnipidamine avaliku huvi küsimus, kuna see tähtaeg on kehtestatud õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks ning õigusemõistmise käigus diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemise ärahoidmiseks ning liidu kohtu ülesanne on omal algatusel kontrollida, kas seda tähtaega on järgitud (kohtuotsused, 23.1.1997, Coen, C‑246/95, EU:C:1997:33, punkt 21, ja 18.9.1997, Mutual Aid Administration Services vs. komisjon, T‑121/96 ja T‑151/96, EU:T:1997:132, punktid 38 ja 39).
69 ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul. Nimetatud tähtaja kulgemine algab vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.
70 Selle sätte enda sõnastusest nähtub, et aktist teadasaamise kuupäeva kriteerium hagi esitamise tähtaja kulgemise algusajana on täiendavat laadi võrreldes akti avaldamise või teatavakstegemise kriteeriumiga (kohtuotsus, 10.3.1998, Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35; vt veel kohtuotsus, 27.11.2003, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑190/00, EU:T:2003:316, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Käesolevas kohtuasjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et vaidlustatud akti ei ole hagejale käesolevas asjas teatavaks tehtud. Samuti ei ole seda avaldatud, sest EKP siseveebis avalikustati ainult teave selle akti kohta. Sellises olukorras tuleb pidada päeva, mil hageja vaidlustatud aktist teada sai, hagi esitamise tähtaja kulgemise algusajaks.
72 Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral peab isik, kes on teadlik teda puudutava akti olemasolust, küsima mõistliku aja jooksul selle tervikteksti, kuid et sellisel juhul hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema alles sellest hetkest, kui kolmas puudutatud isik on kõnealuse akti sisust ja põhjendustest nii täpselt teada saanud, et saab oma hagemisõigust kasutada (kohtuotsused, 6.7.1988, Dillinger Hüttenwerke vs. komisjon, 236/86, EU:C:1988:367, punkt 14, ja 19.2.1998, komisjon vs. nõukogu, C‑309/95, EU:C:1998:66, punkt 18).
73 EKP väidab, et 16. juuli 2014, kui avalikustati teave vaidlustatud akti kohta EKP siseveebis ja toimus teabekoosolek hageja juuresolekul, on just kuupäev, mida tuleb pidada hagi esitamise tähtaja kulgemise algusajaks.
74 Tuleb nentida, et sellel kuupäeval ei saanud hageja siiski täpselt teada vaidlustatud akti sisust ja põhjendustest. Kohtuasja toimikust nähtub – mida EKP ei ole ka vaidlustanud –, et vaidlustatud akti täpne sisu edastati hagejale nimelt alles 24. oktoobril 2014, s.o pärast hagi esitamist, ja et ta sai üksnes ühe koopia koos kostja vastusega. EKP poolt väidetud asjaolu, et institutsiooni siseveebis avalikustatud teave kajastas „sisuliselt“ teavet, mille hageja sai EKP juhtkonnalt 24. oktoobril 2014, ei ole piisav järeldamaks, et hageja sai 16. juulil 2014 vaidlustatud akti sisust ja põhjendustest täpselt teada eespool punktis 72 meenutatud kohtupraktika tähenduses.
75 Hagejal tuli järelikult esitada käesolev hagi ilma, et ta sai olla kindlalt teadlik kõigist vaidlustatud akti asjassepuutuvatest asjaoludest (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 6.7.1988, Dillinger Hüttenwerke vs. komisjon, 236/86, EU:C:1988:367, punkt 15).
76 Oluline on märkida, et hageja täitis ka oma kohustuse – nagu see kohtupraktikast nähtub (vt eespool punkt 72) – küsida mõistliku aja jooksul vaidlustatud akti tervikteksti. Kohtuasja toimikust nähtub, et hageja saatis EKP juhtkonnale vaidlustatud aktist koopia saamiseks nimelt mitu taotlust, millest viimane saadeti 8. oktoobril 2014 enne hagi esitamist.
77 Sellises olukorras ei saa järeldada, et hagi esitati hilinenult.
78 EKP esitatud neljas vastuvõetamatuse väide tuleb järelikult tagasi lükata, ilma et tuleks võtta seisukohta poolte argumentide kohta, mis käsitlevad hagi esitamise tähtaja arvutamist niisuguse kuupäeva alusel, mil avalikustati teave vaidlustatud akti kohta EKP siseveebis.
2. Sisulised küsimused
Tühistamisnõue
79 Hageja esitab oma tühistamishagi põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese väite kohaselt on rikutud õigust teavitamisele ja nõustamisele, mis on kehtestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 27 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiviga 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses – Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioon töötajate esindamise kohta (EÜT 2002, L 80, lk 29; ELT eriväljaanne 05/04, lk 219), ning mida on täpsustatud ja rakendatud raamlepingu ning aruteludega töögrupis, mida hageja kvalifitseerib ad hoc-lepinguks, ning mille kohaselt on rikutud väidetavat ad hoc‑lepingut ja raamlepingut, ning teise väite kohaselt on rikutud põhiõiguste harta artiklit 41.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigust teavitamisele ja nõustamisele, mis on kehtestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 27 ning direktiiviga 2002/14 ning mida on täpsustatud ja rakendatud raamlepingu ning väidetava ad hoc-lepinguga, ning mille kohaselt on rikutud väidetavat ad hoc-lepingut ja raamlepingut
80 Hageja väidab, et võttes vaidlustatud akti vastu sotsiaalset dialoogi hagejaga austamata, rikkus EKP töötajate õigust teavitamisele ja nõustamisele, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 27 ning direktiivi 2002/14 artiklis 4, mida on rakendatud lepingutega, mis on saavutatud läbirääkimiste teel viimati nimetatud direktiivi artikli 5 tähenduses, nimelt raamlepingu ja väidetava ad hoc-lepinguga.
81 EKP vaidleb vastu sellele, et ta rikkus hageja õigusi nõustamisele ja teavitamisele, kuna hageja viidatud sätted ei anna talle käesolevas asjas selliseid õigusi.
82 Kõigepealt tuleb analüüsida, kas käesolevas asjas on hagejal õigus tema poolt viidatud sätete alusel menetlustagatistele, mis oleks pidanud võimaldama tal olla teavitatud, nõustatud ja kaasatud enne vaidlustatud akti vastuvõtmist, ning seejärel tuleb vajaduse korral analüüsida, kas kõnealuseid menetlusõigusi on nende tagatiste eiramisega rikutud.
– Põhiõiguste harta artikkel 27
83 Hageja viitab esiteks põhiõiguste harta artiklis 27 sätestatud töötajate õigusele olla informeeritud ja ära kuulatud.
84 Selle kohta tuleb märkida, et põhiõiguste harta artikkel 27 näeb ette töötajate õiguse olla ettevõttes ära kuulatud ja informeeritud. Kohtupraktika kohaselt võivad need sätted olla kohaldatavad liidu institutsioonide ja nende töötajate vahelistes suhetes, nagu nähtub 19. septembri 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Strack, uuesti läbivaatamine (C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570).
85 Isegi põhiõiguste harta artikli 27 sätete kohaselt piirdub neis sätestatud õiguste teostamine liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ette nähtud juhtude ja tingimustega (kohtuotsus, 15.1.2014, Association de médiation sociale, C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 45, ja kohtumäärus, 11.11.2014, Bergallou vs. parlament ja nõukogu, T‑22/14, ei avaldata, EU:T:2014:954, punkt 33).
86 Sellest järeldub, et põhiõiguste harta artikkel 27, mis ei näe ette ühtegi vahetult kohaldatavat õigusnormi, ei ole iseenesest piisav, et anda isikutele subjektiivne õigus olla ära kuulatud ja informeeritud, millele sellisena saaks tugineda (vt selle kohta kohtuotsus, 15.1.2014, Association de médiation sociale, C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 47).
87 Järelikult ei saa hageja käesolevas kohtuasjas viidata õigusele olla ära kuulatud ja informeeritud ainult põhiõiguste harta artikli 27 alusel.
88 Põhiõiguste harta artikli 27 selgituste kohaselt, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja põhiõiguste harta artikli 52 lõike 7 alusel artikli 27 tõlgendamisel arvestada, koosneb liidu õigustik valdkonnas, mille on ette näinud põhiõiguste harta artikkel 27 – täpsustades selle kohaldamise tingimusi –, eelkõige direktiivist 2002/14, millele hageja on käesolevas kohtuasjas viidanud.
89 Seetõttu tuleb kindlaks teha, kas hagejal võivad käesolevas kohtuasjas olla õigused, millele ta viitab põhiõiguste harta artikli 27 alusel, mida on täpsustatud direktiivi 2002/14 sätetega.
– Direktiiv 2002/14
90 Hageja viitab direktiivi 2002/14 artikliga 4 määratletud teavitamise ja nõustamise valdkondadele ning väidab, et see ei näe nõustamise õigusi ette üksnes töötajatele, kellel on neid ettevõttega vahetult siduvad töölepingud. Seega on hageja sõnul ka renditöötajatel õigus kasutada EKPs kollektiivseid esindamise õigusi.
91 EKP sõnul ei saa põhiõiguste harta artikkel 27, mida on täpsustanud direktiivi 2002/14 sätted, olla EKP jaoks renditöötajate esindajate teavitamise või nõustamise kohustuse aluseks enne vaidlustatud akti vastuvõtmist, sest esiteks nähtub kohtupraktikast, et direktiiv 2002/14 ei kehtesta selliseid kohustusi institutsioonidele nende suhetes personaliga, ja teiseks paneb direktiiv need kohustused „tööandjatele“; EKP ei ole aga renditöötajate tööandja. Kui aga oletada, et need sätted on tema suhtes kohaldatavad, leiab EKP viimaseks, et vaidlustatud akt ei kuulu direktiivi 2002/14 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse.
92 Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas direktiiv 2002/14 näeb renditöötajatele ja nende usaldusisikutele ette õigused nõustamisele ja teavitamisele, nagu väidab hageja.
93 Direktiivi 2002/14 põhjenduse 18 ning artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „luua üldine raamistik, mis sätestab miinimumnõuded [liidu] ettevõtete ja üksuste töötajate õigusele teavitamisele ja nõustamisele“. Lisaks nähtub muudest direktiivi sätetest, et töötajate teavitamine ja nõustamine korraldatakse töötajate usaldusisikute vahendusel, kes on sätestatud siseriikliku õiguse või tavaga.
94 Direktiivi 2002/14 artikli 2 punktide f ja g sõnastuse kohaselt on „teavitamine“ „tööandjapoolne andmete edastamine töötajate usaldusisikutele, et need saaksid asjaomase teemaga tutvuda ja seda uurida“ ning „nõustamine“ „arvamuste vahetamine ning dialoogi arendamine töötajate usaldusisikute ja tööandja vahel“. Sama direktiivi artikli 2 punktide c ja d kohaselt on „tööandja“ „füüsiline või juriidiline isik, kes on töölepingu või töötajatega sõlmitud töösuhte osapool vastavalt siseriiklikule õigusele ja tavale“, ning „töötaja“ „isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse ja tava alusel“.
95 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiiviga 2002/14 kehtestatud süsteem on peale selle artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud teatud erandite kohaldatav kõikidele selle direktiivi artikli 2 punktis d silmas peetud töötajatele (kohtuotsus, 18.1.2007, Confédération générale du travail jt C‑385/05, EU:C:2007:37, punkt 37). EKP ei ole ka vaidlustanud, et renditöötajad on kaitstud töötajatena Saksamaal direktiivi 2002/14 artikli 2 punkti d tähenduses ning samuti nähtub see eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta (ELT 2008, L 327, lk 9) põhjendustest 1 ja 23 ning artiklist 2, mis võeti Saksa õigusse üle AÜGga.
96 Teiseks puudub poolte vahel vaidlus selles, et EKP ja tema käsutusse antud renditöötajad ei ole seotud lepingulise suhtega. Nagu hageja sisuliselt väidab, on EKP ja renditöötajad siiski seotud „töösuhtega“ direktiivi 2002/14 artikli 2 punkti c tähenduses, mistõttu EKPd tuleb pidada nende tööandjaks selle sätte tähenduses.
97 Esiteks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et „töösuhte“ oluline tunnus on nimelt asjaolu, et isik osutab teatava aja jooksul teisele isikule ja tema juhiste alusel – eelkõige seoses tööaja ning oma töö tegemise koha ja töö sisu valikuga – teenuseid, mille eest ta saab tasu. Nii on see liidu õiguses kvalifitseeritud tavaliselt siis, kui täidetud on eespool nimetatud tingimused, olenemata sellest, kas asjaomane isik sõlmis või ei sõlminud töölepingut (vt kohtuotsused, 13.2.2014, komisjon vs. Itaalia, C‑596/12, ei avaldata, EU:C:2014:77, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4.12.2014, FNV Kunsten Informatie en Media, C‑413/13, EU:C:2014:2411, punktid 34 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
98 EKP ja renditöötajate vaheline suhe vastab käesolevas kohtuasjas kõikidele nendele tingimustele, sest renditöötajad tegelevad oma kutsetegevusega EKP huvides ja juhtimisel, kelle käsutusse on neid perioodiliselt andnud rendiagentuur, kes maksab neile selle eest töötasu.
99 Seda järeldust kinnitab kohtupraktika, mille kohaselt on renditöötajate käsutusse andmine keerukas ja eripärane tööõiguse valdkond, mille puhul on tegemist kahe töösuhtega, millest üks on rendiagentuuri ja renditöötaja ning teine renditöötaja ja kasutajaettevõtja vaheline, neile lisandub rendiagentuuri ja kasutajaettevõtja vaheline käsutusse andmise suhe (kohtuotsus, 11.4.2013, Della Rocca, C‑290/12, EU:C:2013:235, punkt 40).
100 Töötaja ja tööandja vahel vahetult sõlmitud lepingust tulenevat töösuhet tuleb seega eristada kasutajaettevõtja, kelleks on käesoleval juhul EKP, ja rendiagentuuri poolt käsutusse antud renditöötajate vahelisest töösuhtest.
101 Teiseks ei näe direktiivi 2002/14 artikli 2 punktis c sätestatud mõiste „tööandja“ hageja sõnul ette, et üksnes tööandja ja töötaja vahel vahetult sõlmitud töölepinguga reguleeritud töösuhted kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse, mis erineb sellest, mida sätestab eelkõige nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), mida ei kohaldata seetõttu tähtajaliste töötajate suhtes, kes on antud kasutajaettevõtja käsutusse (vt selle kohta kohtuotsus, 11.4.2013, Della Rocca, C‑290/12, EU:C:2013:235, punktid 36 ja 39).
102 Kolmandaks tuleb märkida, et direktiivi 2008/104 artikkel 8, mis kujutab endast just renditööd käsitlevat sätet, kehtestab kasutajaettevõtjatele kohustuse teavitada töötajate esindajaid renditöötajate kasutamisest ettevõttes, kui nad esitavad töötajaid esindavatele organitele teavet tööhõive olukorra kohta ettevõttes. See säte, mis paneb kohustuse teavitada renditöötajate kasutamisest ettevõttes selgelt kasutajaettevõtjale, käesoleval juhul EKP‑le, täpsustab veel, et direktiivi 2008/104 kohaldatakse „ilma, et see piiraks teabe jagamist ja konsulteerimist käsitlevate riikide ja [liidu] rangemate ja/või üksikasjalikumate sätete ning […] direktiivi 2002/14 […] kohaldamist“.
103 Eelnevast järeldub, et vastupidi EKP väidetule tuleb direktiivi 2002/14 pidada kohaldatavaks kasutajaettevõtja kohustuste puhul, mis käsitlevad renditöötajate usaldusisikute teavitamist ja nõustamist.
104 Järgmiseks tuleb märkida, nagu väidab ka EKP, et kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivid adresseeritud liikmesriikidele, mitte liidu institutsioonidele või organitele, ei saa pidada direktiivi 2002/14 sätteid sellistena institutsioonidele kohustusi kehtestavaks nende suhetes oma personaliga (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 9.9.2003, Rinke, C‑25/02, EU:C:2003:435, punkt 24, ja 21.5.2008, Belfass vs. nõukogu, T‑495/04, EU:T:2008:160, punkt 43).
105 Kohus on siiski ka leidnud, et asjaolu, et direktiiv ei ole institutsioonidele iseenesest siduv, ei välista, et nimetatud direktiivis kehtestatud normidele või põhimõtetele saab tugineda nende institutsioonide vastu, kui ilmneb, et need põhimõtted on institutsioonidele otseselt siduvate aluslepingu alusnormide ja üldpõhimõtete konkreetne väljendus. Nimelt on õiguse ühetaoline kohaldamine õigusel rajanevas ühenduses üks põhinõuetest ja iga õigussubjekt peab järgima õiguspärasuse põhimõtet. Niisiis on institutsioonid kohustatud järgima EL toimimise lepingu norme ja institutsioonide suhtes kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid samuti nagu iga teine õigussubjekt (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2003, Rinke, C‑25/02, EU:C:2003:435, punktid 25–28, ja 21.9.2011, Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Samuti võib direktiiv olla institutsioonile siduv juhul, kui see institutsioon kavatses eelkõige oma korraldusliku autonoomia alusel täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meetmetele, mida liidu seadusandja on aluslepingute kohaldamiseks võtnud. Viimaseks peavad institutsioonid neil lasuva lojaalsuskohustuse kohaselt võtma tööandjana käitudes arvesse liidu tasemel vastu võetud õigusnorme (kohtuotsus, 8.11.2012, komisjon vs. Strack, T‑268/11 P, EU:T:2012:588, punktid 43 ja 44).
107 Seetõttu tuleb välja selgitada, kas ja millisel tingimusel võib direktiivile 2002/14 tugineda selleks, et teha kindlaks – kas EKP‑l võib lasuda kohustus nõustada ja teavitada hagejast ametiühinguorganisatsiooni enne vaidlustatud akti vastuvõtmist –, või täpsustada selle võimaliku kohustuse ulatust.
108 Esiteks tuleb nentida, et töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistiku loomine direktiiviga 2002/14 on kindlasti põhiõiguste harta artiklis 27 sätestatud põhiõiguste väljendus. Nagu eespool punktis 86 on märgitud, ei kohusta need põhiõiguste harta artiklist 27 tulenevad põhireeglid EKPd siiski vahetult eespool punktis 105 viidatud kohtupraktika tähenduses, sest nagu sellest sättest nähtub, peab liidu või siseriiklik õigus neid täpsustama.
109 Teiseks väidab hageja, et EKP‑le on siduvad ELi sotsiaalpoliitikat käsitlevad määrused ja direktiivid EKP personali töölepingutingimuste (edaspidi „töölepingutingimused“) artikli 9 punkti c alusel.
110 Töölepingutingimuste artikli 9 punkt c näeb ette:
„Käesolevate töölepingutingimuste suhtes ei kohaldata ühegi konkreetse liikmesriigi õigusnorme. EKP kohaldab: i) liikmesriikide õigussüsteemide ühiseid üldpõhimõtteid, ii) [liidu] õiguse üldpõhimõtteid ja iii) [liidu] määrustes ja direktiivides sisalduvaid liikmesriikidele suunatud sotsiaalpoliitikat puudutavaid õigusnorme. Iga kord, kui tekib vajadus, rakendab EKP nimetatud õigusakte. Seejuures arvestab EKP sotsiaalpoliitika valdkonda puudutavate [liidu] soovitustega. [Liidu] institutsioonide töötajate suhtes kohaldatavates määrustes, eeskirjades ja kohtupraktikas kehtestatud põhimõtteid võetakse […] töölepingutingimustes ette nähtud õiguste ja kohustuste tõlgendamisel arvesse.“
111 Seoses sellega, kus hageja argument peab silmas olukorda, milles üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meetmetele, mida liidu seadusandja on aluslepingute kohaldamiseks võtnud eespool punktis 106 viidatud kohtupraktika tähenduses, tuleb märkida, et kuigi see töölepingutingimuste säte kajastab üldpõhimõtet, mille kohaselt õiguse ühetaoline kohaldamine nõuab, et liidu institutsioonid järgiksid liidu õigusnorme, sealhulgas direktiive (vt eespool punkt 105), ja et liidu õigusakti tuleb võimaluste piires tõlgendada kooskõlas kogu esmase õigusega (vt kohtuotsus, 19.9.2013, komisjon vs. Strack, uuesti läbivaatamine C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika), ei tee see säte EKP‑le kohustuseks „täita konkreetset kohustust“, eelkõige kohustust teavitada või nõustada töötajate usaldusisikuid, nagu on sätestatud direktiivis 2002/14.
112 Kolmandaks väidab hageja, et põhiõiguste harta artikli 27 sätteid ja direktiivi 2002/14 artikli 4 lõiget 2 rakendavad raamleping ja töögrupi arutelud, mida ta kvalifitseerib ad hoc-lepinguks. Hageja näib seega viitavat olukorrale, kus EKP kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel täita direktiivis ette nähtud konkreetset kohustust eespool punktis 106 viidatud kohtupraktika tähenduses.
113 Seega tuleb välja selgitada, kas raamlepingut ja hageja osalusega töögrupi loomist jaanuaris 2014 saab pidada direktiivis 2002/14 ette nähtud õiguste täpsustamiseks hageja kasuks seoses vaidlustatud akti vastuvõtmisega.
– Raamleping
114 Hageja sõnul liidab raamlepingu punkt 2 direktiivi 2002/14 artikliga 4 määratletud teavitamise ja nõustamise valdkondi. Ta leiab, et tal on raamlepingu – mida kohaldatakse renditöötajatega seotud küsimustele väidetava ad hoc-lepingu kohaselt – punkti 2 alusel õigus olla teavitatud, nõustatud ja eelnevalt kaasatud menetluses, mille eesmärk on võtta vastu niisugused meetmed nagu vaidlustatud akt, millega kaasnevad olulised muudatused töökorralduses ja lepingulistes suhetes või tööhõivepoliitikas, mis mõjutavad EKP teenistujate olukorda.
115 EKP väidab, et raamleping ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav seoses hageja õigustega olla nõustatud ja teavitatud, sest raamleping ei puuduta renditöötajaid, kuna neid ei peeta EKP teenistujateks nimetatud lepingu punkti 1 alapunkti a esimese taande tähenduses, ning et raamlepingu punkti 2 alapunktil a ei saa olla selle sätte kohaldamisalale laiendavat mõju.
116 Tuleb märkida, et EKP ja hageja vahelise raamlepingu eesmärk on selle pealkirja kohaselt „tunnustamine, teavitamine ning nõustamine“. Raamlepingu põhjenduses 3 on täpsustatud, et „EKP ja ametiühingute vahelise küpse sotsiaalse dialoogi areng, mis võimaldab EKP personali liikmete tõhusamat kaasamist neid otseselt puudutavates küsimustes, eeldab teabe jagamist ja nõustamist“.
117 Raamlepingu punkti 1 alapunkti a kohaselt on „teavitamine“ andmete edastamine EKP poolt [IPSO‑le], et võimaldada [viimati nimetatul] teemaga tutvuda ja seda analüüsida, ning andmete edastamine [IPSO] poolt EKP‑le samal eesmärgil“, ning nõustamine on „arvamuste vahetus EKP ja [IPSO] vahel“.
118 Raamleping annab hagejale punkti 2 alusel teavitamise, varajase kaasamise ja nõustamise menetlustagatised raamlepingu punkti 2 alapunktis a määratletud valdkondades raamlepingu punkti 2 alapunktides d–f ette nähtud korra kohaselt. Raamlepingu punkti 2 alapunkti b kohaselt on nende tagatiste eesmärk „ideede ja teabe kahesuunalise liikumise võimaldamine ja edendamine EKP ja [IPSO] vahel selleks, et oleks tagatud mõlema poole teineteise seisukoha parem mõistmine selle […] lepingu kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes“. Lisaks näeb see säte ette, et „[k]uigi varajase sekkumise ja nõustamise eesmärk ei pea olema ühise seisukoha saavutamine, annavad need ametiühingule võimaluse mõjutada otsuse tegemise protsessi“.
119 Raamlepingu punkti 2 alapunkt a on sätestatud järgmiselt:
„[IPSO‑t] teavitatakse EKP uutest ja kavandatud sündmustest, tema tegevusest ning tema majanduslikust ja rahanduslikust olukorrast, kui need võivad mõjutada personali olukorda või huve.
[IPSO] osaleb varase sekkumise menetluses ning temaga peetakse nõu seoses EKPs välja pakutud struktuurimuudatuste ja välja pakutud meetmetega, mis muudavad oluliselt töökorraldust, ning seoses meetmetega, mis muudavad lepingulisi suhteid või tööhõivega seotud poliitikat.“
120 Hageja väidab, et raamlepingu punkti 2 alapunktis a määratletud teavitamise ja nõustamise valdkonnad on kooskõlas direktiivi 2002/14 artiklis 4 määratletud valdkondadega.
121 Teavitamine ja nõustamine sisaldavad direktiivi 2002/14 artikli 4 lõike 2 alusel järgmist:
„a) teave ettevõtte või üksuse tegevuse ja majandusliku olukorra hiljutise ja tõenäolise arengu kohta;
b) teavitamine ja nõustamine seoses ettevõtte või üksuse tööhõive olukorraga, struktuuri ja eeldatava arenguga ning kavandatud ennetusmeetmetega eelkõige juhtudel, kui tööhõive on ohus;
c) teavitamine ja nõustamine selliste otsuste asjus, mis võivad põhjustada olulisi muutusi töökorralduses või lepingusuhetes, kaasa arvatud need, mida käsitletakse [direktiivi 2002/14] artikli 9 lõikes 1 nimetatud ühenduse sätetes.“
122 Direktiivis 2002/14 (vt eespool punkt 94) sätestatud töötajate usaldusisikute „teavitamise“ ja „nõustamise“ õiguste ja raamlepinguga (vt eespool punkt 117) hagejal ette nähtud „teavitamise“ ja „nõustamise“ õiguste ning nende kahe dokumendiga (vt eespool punktid 119 ja 121) ette nähtud nõustamise ja teavitamise valdkondade sisu ja ulatuse võrdlemine viib järeldusele, et raamleping rakendab direktiivi 2002/14, mis puudutab hageja nõustamise ja teavitamise õigusi tema suhetes EKPga. Sellest järeldub, et EKP kavatses hagejaga raamlepingut sõlmides täita oma korraldusliku autonoomia alusel eespool punktis 106 meenutatud kohtupraktika tähenduses konkreetset kohustust, mis on käesoleval juhul direktiivis 2002/14 sätestatud töötajate usaldusisikute teavitamise ja nõustamise kohustus. Sellest järeldub, et selles direktiivis kehtestatud nõuded ja põhimõtted on EKP‑le tema suhetes hagejaga põhimõtteliselt siduvad.
123 Oluline on siiski märkida, nagu väidab EKP, et raamlepingu punkti 1 alapunkti a kohaselt on raamlepingu kohaldamisalast renditöötajaid puudutavad küsimused siiski sõnaselgelt välistatud.
124 Järelikult ei saa hageja käesolevas kohtuasjas tugineda direktiivile 2002/14 raamlepingu alusel, kuna vaidlustatud akt puudutab just renditöötajate olukorda.
125 Hageja väidab siiski, et tal on võimalik viidata käesolevas kohtuasjas direktiiviga 2002/14 tagatud menetlusõigustele, mida raamleping rakendab, sest vaidlustatud akti vastuvõtmine kahjustab peale renditöötajate ka muude EKP teenistujate olukorda ja huve. Hageja sõnul on juhatuse vastu võetud otsusel, millega kaasneb juhtimisalane muudatus ja renditöötajate kahjustamine, olulised tagajärjed töökorraldusele – tekitades eelkõige nende töökoormuse suurenemist, korduva ja sagedase väljaõppe kohustust renditöötajatel, kes tohivad EKP teenistuses olla üksnes kindla tähtaja jooksul, ja prioriteetide muutmist teenistujate ülesannetes –, ning see otsus kujutab endast „tööhõivega seotud poliitika“ muudatust raamlepingu punkti 2 alapunkti d tähenduses.
126 EKP väidab, et raamlepingu punkti 2 alapunkti a sätted hõlmavad üksnes EKP tegevust ja plaane, mis mõjutavad tema teenistujate olukorda või huve või meetmeid, mis neid „otseselt ja konkreetselt“ puudutavad. Tema sõnul on aga hageja viidatud tagajärjed teenistujate olukorrale üksnes kaudsed ja hüpoteetilised. Vaidlustatud akt ei sisalda ega tekita tema arvates seega olulisi muudatusi raamlepingu punkti 2 alapunkti a teise lõigu tähenduses.
127 Sellega seoses tuleb märkida, et personali, eelarve ja korralduse peadirektoraat planeeris kindlasti teates, mida juhatus vaidlustatud akti vastuvõtmisel arvestas, „[vaidlustatud akti vastuvõtmisest tulenevaid] lisakulusid EKP‑le kui organisatsioonile, sest teadmissiire ja jõupingutused renditöötajaskonna loomiseks kasvavad/kasvaksid rendipersonali suurenenud rotatsiooni tõttu“, ning seega nägi nimetatud peadirektoraat ette, et EKP teenistujate olukorrale võivad avalduda teatud mõjud. Kõnealuseid tagajärgi ei saa siiski pidada neid puudutavateks tööhõivepoliitika muudatusteks, nende ja EKP vaheliste lepinguliste suhete muudatuseks või oluliseks muudatuseks nende töökorralduses raamlepingu punkti 2 alapunkti a tähenduses.
128 Sellest järeldub, et hageja ei saa viidata direktiiviga 2002/14 ette nähtud ja raamlepinguga omakorda rakendatud menetlustagatistele, tuginedes sellele, et vaidlustatud akti vastuvõtmise tagajärjel muutub EKP teenistujate olukord või muutuvad huvid.
129 Eelnevast järeldub, et hageja ei saa viidata seoses vaidlustatud akti vastuvõtmisega direktiivi 2002/14 sätetele, mida rakendab raamleping, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõendada, nagu ta väidab, et tema osalemist aruteludes EKP juhtkonnaga renditöötajaid puudutavatel teemadel tuleb pidada raamlepingu ulatuse täpsustamiseks ja raamlepingu kohaldamise laiendamiseks renditöötajatele, mida analüüsitakse allpool punktides 130–142.
– Töögrupi staatus
130 Hageja väidab, et ta võib viidata raamlepingu punktis 2 ette nähtud menetlustagatistele, sest need on kohaldatavad renditöötajaid puudutavatele küsimustele arutelude põhjal, millega hageja oli koos EKPga seotud töögrupi raames, mida ta kvalifitseerib ad hoc-lepinguks. Ta leiab veel, et see väidetav ad hoc-leping rakendab direktiivi 2002/14 sätteid.
131 EKP kinnitab, et hagejaga ei ole sõlmitud mingit ad hoc-lepingut renditöötajaid puudutavate küsimuste kohta, sest õiguskindluse põhimõttest lähtudes sõlmib ta ainult kirjalikke lepinguid, millel on poolte allkirjad. Nõuetekohase lepingu puudumisel ei saa aga hageja väita, et selline ad hoc-leping on olemas. EKP rõhutab veel, et seisukohtade vahetamine hagejaga ei tähenda, et ta nõustub vabatahtliku nõustamismenetlusega.
132 Sellega seoses tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 29. jaanuari 2014. aasta koosolekul leppisid hageja ja EKP kokku personaliasjade eest vastutava EKP juhatuse liikme algatusel renditöötajate küsimusi käsitleva töögrupi loomises (vt eespool punkt 5). Kumbki pool valis arutatavate teemade nimekirja, mille hulgas oli EKP teenistuses olevate renditöötajate maksimaalse töötamise aja küsimus (vt veel eespool punkt 56). Pooled võtsid endile kohustuse esitada aruanne neist aruteludest tehtud järelduste kohta personaliasjade eest vastutavale EKP juhatuse liikmele.
133 Sellised suhted hagejaga kujutavad endast EKP poolt hageja suhtes võetud kohustust siduda teda renditöötajaid puudutavat institutsiooni poliitikat käsitlevate aruteludega ja kaasata teda neid töötajaid käsitlevate põhimõtete kehtestamisse, mis pidid olema selgitatud ühises ja poolte järeldusi sisaldavas aruandes.
134 EKP‑l ei ole alust tugineda vorminõuete puudusele, nimelt kirjaliku vormi ja allkirjade puudumisele, et hoiduda kõrvale hageja suhtes võetud kohustustest. Nagu hageja sisuliselt väidab – olgugi et ühtegi töögruppi loovat dokumenti ei ole allkirjastatud ega ühtegi konkreetset volitust ei ole vormiliselt koostatud –, on töögrupi eesmärk ja ülesanne vormistatud kirjalikult, nii et pooltel oli tahe arutada küsimusi, mis käsitlevad renditöötajate olukorda EKPs ja eelkõige küsimust, mis puudutab EKP poolt nende teenistusse võtmise kestust, mis nähtub selgelt nendevahelisest kirjavahetusest, nagu arutamisele tulevate teemade nimekirjast või koosolekute protokollidest (vt veel eespool punkt 56). Nimelt nähtub 18. veebruaril 2014 peetud töögrupi koosoleku protokollist eelkõige see, et hageja ja EKP juhtkond on leppinud kokku, et nad töötavad koos välja ühised põhimõtted EKPs töötavate renditöötajate kohta (lege ferenda-olukord).
135 Asjaolu, et töögrupp loodi personaliasjade eest vastutava juhatuse liikme algatusel ja et ta soovis saada aruannet järelduste kohta, milleni suhtluspartnerid jõudsid, annab sellele töögrupile ka erilise autoriteedi ja võimaldab kinnitada, et EKP‑l oli hageja suhtes täielik kohustus viia töögrupi arutelud lõpule ilma, et institutsioon otsustab neid arutelusid ignoreerides vastu võtta akti, mis puudutab just ühte nimetatud grupis arutatavatest teemadest.
136 Tuleb märkida, et kindlasti on ka tõsi, et erinevatest poolte vahel vahetatud dokumentidest ei nähtu, et nad kavatsesid töögrupi loomisel jaanuaris 2014 laiendada – vähemalt teatud juhtudel – raamlepingu kohaldamist renditöötajatele.
137 Nagu hageja õigesti rõhutab, näeb 23. märtsi 2011. aasta raamlepingu lisa punkti 2 alapunkt e EKP ja hageja jaoks siiski ette võimaluse luua aeg‑ajalt konkreetsetes küsimustes komiteesid ja töögruppe. See raamlepingu punkt näeb seega ette lepingulise õigusliku aluse niisuguste töögruppide loomiseks, nagu on käesolevas asjas jaanuaris 2014 loodud töögrupp renditöötajatega seotud küsimuste käsitlemiseks.
138 Oluline on märkida, et EKP tunnustas hagejat ka kui tööturu osapoolt, mida kinnitab raamleping. EKP ei saanud jätta seega tähelepanuta, et hageja tegutses töögrupi raames ametiühinguna, kelle sotsiaalne eesmärk oli just eelkõige EKP poolt tööle võetud või tema jaoks töötavate isikute kollektiivsete huvide kaitse. Kuna EKP tunnustas hageja õigusi teavitamisele ja nõustamisele raamlepingu raames, ei saa EKP eitada hagejal selliseid õigusi seoses küsimustega, mis on töögrupi arutelude ese, muidu muutuks hageja osalemine nimetatud grupis sisutuks.
139 Eelnevast tuleb järeldada, et vaidlustatud aktiga hõlmatud küsimustes sotsiaalse dialoogi avamisega kavatsesid pooled vaikimisi laiendada raamlepingust tulenevaid hageja õigusi teavitamisele ja nõustamisele renditöötajatega seotud küsimustele vähemalt kuni töö lõpuleviimiseni töögrupis, mis loodi jaanuaris 2014. Kuna vaidlustatud akt on osa EKP üldpoliitikast renditöötajate kasutamise vähendamiseks EKPs, nagu nähtub eespool punktist 27, tuleb seda pidada raamlepingu punkti 2 alapunkti a kohaldamisalasse kuuluvaks seoses selles sisalduvate meetmetega, mis tekitavad selle sätte tähenduses muudatusi EKP ja renditöötajate vahelistes töösuhetes ning institutsioonis nende töölevõtmise poliitikas.
140 Seetõttu ei tule analüüsida, kas töögrupi loomist võib pidada direktiivi 2002/14 sätteid käesolevas kohtuasjas vahetult rakendavaks hageja kui renditöötajate usaldusisiku suhtes.
141 Nagu nähtub eespool punktist 65, on hagejal järelikult põhjendatud huvi vaidlustatud akti tühistamiseks, et kaitsta oma menetlusõigusi. Seetõttu tuleb vastuvõetamatuse väide hageja põhjendatud huvi puudumise kohta tagasi lükata.
142 Seetõttu tuleb analüüsida, kas – nagu väidab hageja – EKP rikkus õigusi, mida hageja puhul oli seega tunnustatud.
– Hageja teavitamise ja nõustamise õiguste rikkumine
143 Hageja sõnul rikkus EKP tema õigusi, mis tulenevad raamlepingust ja aruteludest, milles ta osales töögrupi raames EKPga, sest esiteks ei saanud hageja teavet, mida oleks tulnud talle edastada seoses otsuse ettepanekuga, nagu nähtub vaidlustatud aktist, teiseks ei kutsutud teda varase sekkumise menetlusse ja kolmandaks võeti töögrupi pädevusse kuuluv vaidlustatud akt vastu ilma, et EKP oleks ära oodanud selle töögrupi lõpparuannet. Seega kahjustas EKP sotsiaalset dialoogi ja heausksust, mis tal peab hageja kui töösuhte osapoole suhtes olema.
144 EKP ei vaidle vastu, et vaidlustatud akt võeti vastu ilma, et juhatus oleks ära oodanud töögrupi aruannet. Ta ei vaidle vastu ka sellele, et selle töögrupi eesmärk puudutas eelkõige renditöötajate EKPs töötamise kestuse küsimust, mis oli just vaidlustatud akti ese, ja mida EKP kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates kinnitas.
145 Selleks et tagada kasulik mõju põhiõiguste harta artiklist 27 tuleneval ja direktiiviga 2002/14 täpsustatud õigusel teavitamisele ja nõustamisele, mida rakendas töögrupi loomisega renditöötajate küsimustele laiendatud raamleping, oleks EKP pidanud aga tutvustama hagejale enne vaidlustatud akti vastuvõtmist kogu teavet vaidlustatud akti kohta, et ta oleks saanud ette valmistada asjakohase vastuse selles aktis sisalduva renditöötajaid puudutava poliitika muudatustele institutsioonis ja korraldada sellel teemal võimalikku koostööd, või vähemalt andma hagejale võimaluse oma arvamuse sõnastamiseks töögrupi aruande raames ja seega osalemiseks niisuguse otsuse vastuvõtmises, millel võivad olla tagajärjed isikutele, kelle huve ta kaitseb.
146 Sellega seoses tuleb veel rõhutada, nagu meenutab hageja ja nagu nähtub raamlepingu eesmärgist, mis on määratletud raamlepingu punkti 2 alapunktis b (vt eespool punkt 118), et hagejast ametiühinguorganisatsiooni nõustamise ja teavitamise õigus ei näe tööturu osapoolte jaoks ette kokkuleppe saavutamist teemal, mille suhtes need menetlustagatised kehtivad, vaid üksnes võimaluse andmist ametiühinguorganisatsioonile otsuse vastuvõtmise mõjutamiseks. Nagu nähtub kohtupraktikast, on tegemist otsuse tegemises osalemise ühe kõige tagasihoidlikuma viisiga, kuna see ei too mingil juhul kaasa juhtkonna kohustust arvestada esitatud seisukohtadega, vaid seisneb asjaomastele isikutele võimaluse andmises olla nende huvide esindaja kaudu ära kuulatud enne neid puudutava üldkohaldatava õigusakti vastuvõtmist või muutmist (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 20.11.2003, Cerafogli ja Poloni vs. EKP, T‑63/02, EU:T:2003:308, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 24), ja seda eelkõige võimalusega tutvuda kogu asjakohase teabega terve selliste aktide vastuvõtmise protsessi jooksul, mille eesmärk on võimaldada hagejataolisel ametiühinguorganisatsioonil osaleda nõustamisprotsessis nii täielikult ja tõhusalt kui võimalik (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 4.5.2016, Andres jt vs. EKP, T‑129/14 P, EU:T:2016:267, punkt 57).
147 Seega peab juhtkond täitma seda kohustust kõigil kordadel, kui töötajate usaldusisikutega nõustamine võib vastuvõtmisele kuuluva akti sisu mõjutada, kuna vastasel korral kahjustataks nõustamise kohustuse kasulikku mõju (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 20.11.2003, Cerafogli ja Poloni vs. EKP, T‑63/02, EU:T:2003:308, punkt 23).
148 Sellest järeldub, et vaidlustatud akti vastuvõtmisel hagejat eelnevalt kaasamata – kuigi vaidlustatud akti ese kuulub töögrupi arutelude esemesse – ning ootamata ära töögrupi aruannet ei järginud EKP hageja õigusi teavitamisele ja nõustamisele, mis moodustavad osa asjaomaseid isikuid esindava ametiühinguorganisatsiooni õigustest, rikkudes direktiiviga 2002/14 täpsustatud põhiõiguste harta artiklit 27, mida rakendas töögrupi loomisega renditöötajate küsimustele laiendatud raamleping.
149 Seda järeldust ei lükka ümber ka EKP argument, mille kohaselt vaidlustatud akt võeti vastu hea halduse huvides ja ennetades AÜG tulevast muudatust, mida EKP on kohustatud igal juhul järgima.
150 Nagu eespool punktides 29–32 on märgitud, ei saa nimelt järeldada, et vaidlustatud akt võeti vastu üksnes AÜG tulevast muudatust ennetades.
151 Esimese väitega tuleb seega nõustuda, ilma et tuleks uurida hageja väiteid direktiivi 2008/104 rikkumise kohta või teha otsust nende väidete vastuvõetavuse kohta, mille EKP on vaidlustanud. Järelikult tuleb vaidlustatud akt tühistada, ilma et tuleks veel uurida teist väidet.
Kahju hüvitamise nõue
152 Hageja väidab, et tal on tekkinud mittevaraline kahju, mis on tühistamise aluseks olevast rikkumisest eraldiseisev ja mis ei ole akti tühistamisega täielikult hüvitatav, ning palub mõista talle hüvitisena välja 15 000 eurot. Ta väidab, et tema staatust tööturu osapoolena eirati, sest vaidlustatud akt võeti vastu sotsiaalset dialoogi arvestamata. Ta rõhutab, et ta palus vaidlustatud akti tühistamist ja edasilükkamist kuni töö lõpuleviimiseni töögrupis.
153 EKP väidab, et kuna hagi on vastuvõetamatu ja põhjendamata, puudub kahju hüvitamise nõudel õiguslik alus.
154 Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt peab liit heastama kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele. Selle artikli kolmas lõik näeb ette, et erandina teisest lõikest peab EKP siiski heastama kõik EKP või selle teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide õiguse ühistele üldprintsiipidele.
155 Väljakujunenud kohtupraktikast, mis on mutatis mutandis kohaldatav ELTL artikli 340 kolmandas lõigus sätestatud EKP lepinguvälisele vastutusele, nähtub, et liidu lepinguväline vastutus ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu organite õigusvastase tegevuse tõttu tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused: institutsioonidele etteheidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelik ja esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsused, 27.11.2007, Pitsiorlas vs. nõukogu ja EKP, T‑3/00 ja T‑337/04, EU:T:2007:357, punkt 290 ja seal viidatud kohtupraktika; 23.5.2014, European Dynamics Luxembourg vs. EKP, T‑553/11, ei avaldata, EU:T:2014:275, punkt 342 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7.10.2015, Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
156 Eespool punktist 148 nähtub, et vaidlustatud akt on käesolevas kohtuasjas õigusvastane, sest see võeti vastu hageja õigusi teavitamisele ja nõustamisele eirates, rikkudes seega direktiiviga 2002/14 täpsustatud põhiõiguste harta artiklit 27, mida rakendas töögrupi loomisega renditöötajate küsimustele laiendatud raamleping.
157 Ilma et tuleks teha otsust küsimuses, kas niisugune EKP õigusvastane tegevus kujutab endast piisavat selget rikkumist kohtupraktika tähenduses (kohtuotsus, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 42) või kas muud EKP lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused, mida on meenutatud eespool punktis 155, on käesolevas kohtuasjas täidetud, tuleb märkida, et isegi kui see nii on, on vaidlustatud akti tühistamine erinevalt hageja väidetust adekvaatne ja piisav hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekkis sotsiaalse dialoogi ja tööturu osapoolena hageja staatuse eiramise tõttu.
158 Kuna hageja poolt väidetav mittevaraline kahju on tekkinud vaidlustatud akti õigusvastasuse tõttu, siis on kohtupraktikas välja kujunenud, et niisugune kahju on piisavalt korvatud sellega, kui kohus nimetatud õigusvastasuse tuvastab, kui hageja ei tõenda, et on kandnud sellist mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt selle kohta kohtuotsused, 28.5.2013, Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6.6.2006, Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).
159 Hageja ei ole esitanud ühtki fakti oma niisuguse väite toetuseks, mille kohaselt on ta kandnud käesolevas asjas mittevaralist kahju, mis on vaidlustatud akti õigusvastasusest eraldiseisev.
160 Vaidlustatud akti tühistamise tagajärjel on aga EKP kohustatud ELTL artikli 266 alusel võtma meetmeid, mis hõlmavad käesoleva kohtuotsuse täitmist, ning algatama ja jätkama hagejaga sotsiaalset dialoogi vaidlustatud akti esemeks olevas küsimuses, mille tagajärjel korvatakse täielikult hageja poolt väidetav mittevaraline kahju, mis tekkis sotsiaalse dialoogi ja tööturu osapoolena hageja staatuse eiramise tõttu.
161 Kahju hüvitamise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.
Kohtukulud
162 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
163 Käesolevas asjas on EKP kohtuvaidluse kaotanud vaidlustatud akti tühistamise nõudes ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud kahju hüvitamise nõudes. Arvestades käesoleva asja asjaolusid, tuleb otsustada, et EKP kanda jäävad tema enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja kolm neljandikku hageja kohtukuludest ning hageja kanda jääb üks neljandik tema enda kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Keskpanga (EKP) juhatuse 20. mai 2014. aasta otsus, mis näeb ette piirangu, mille kohaselt administratiiv‑ ja sekretäriülesandeid täitva sama renditöötaja teenuseid võib EKP kasutada maksimaalselt kaks aastat.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta EKP kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja kolm neljandikku Saksamaa Liitvabariigis töötavate Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste institutsioonide teenistujate organisatsiooni (IPSO) kohtukuludest. Jätta IPSO kanda üks neljandik tema enda kohtukuludest.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Vastuvõetavus
Vaidlustatava akti puudumine
Hageja huvide otsese ja isikliku puutumuse puudumine
Põhjendatud huvi puudumine
Hagi esitamise tähtaja järgimata jätmine
2. Sisulised küsimused
Tühistamisnõue
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigust teavitamisele ja nõustamisele, mis on kehtestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 27 ning direktiiviga 2002/14 ning mida on täpsustatud ja rakendatud raamlepingu ning väidetava ad hoc-lepinguga, ning mille kohaselt on rikutud väidetavat ad hoc-lepingut ja raamlepingut
– Põhiõiguste harta artikkel 27
– Direktiiv 2002/14
– Raamleping
– Töögrupi staatus
– Hageja teavitamise ja nõustamise õiguste rikkumine
Kahju hüvitamise nõue
Kohtukulud