EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
27. jaanuar 2021(*)
Eelotsusetaotlus – Elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud load – Kohalik maks munitsipaalmaa kasutamise eest – Direktiiv 2002/20/EÜ – Kohaldamine telefoni- ja internetiteenuseid osutatavate ettevõtjate suhtes – Mõisted „elektroonilise side võrgud“ ja „elektroonilise side teenus“ – Artikkel 12 – Haldustasud – Artikkel 13 – Tasu kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest – Kohaldamisala – Liikmesriikide maksustamispädevuse piirangud
Kohtuasjas C‑764/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 12. juuli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. detsembril 2018, menetluses
Ayuntamiento de Pamplona
versus
Orange España SAU,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud N. Piçarra, D. Šváby, S. Rodin (ettekandja) ja K. Jürimäe,
kohtujurist: E. Tanchev,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikku menetlust ja 18. detsembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Ayuntamiento de Pamplona, esindajad: procuradora A. Lázaro Gogorza ja abogado J. L. Guijarro Salvador,
– Orange España SAU, esindajad: abogados J. Huelin Martínez de Velasco, F. de Vicente Benito, M. Muñoz Pérez ja M. García Turrión,
– Hispaania valitsus, esindajad: S. Jiménez García ja S. Centeno Huerta,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae, J. Rius ja G. Braun,
olles 16. juuli 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337; muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) edaspidi „loadirektiiv“) artikleid 12 ja 13.
2 Taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on Ayuntamiento de Pamplona (Pamplona linnavalitsus, Hispaania; edaspidi „Pamplona linnavalitsus“) ja Orange España SAU ning mille ese on kõnealuselt äriühingult nõutav maks munitsipaalmaa, selle all ja kohal asuva ruumi ainuõigusliku või eriotstarbelise kasutamise eest teenuseid osutavate ettevõtjatel poolt (edaspidi „munitsipaalmaa kasutamise maks“).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Raamdirektiiv
3 Elektroonilise side teenuste ja võrkude ning seotud vahendite ja teenuste ühine reguleeriv raamistik koosneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivist 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud direktiiviga 2009/140 (edaspidi „raamdirektiiv“) ja neljast eridirektiivist, sh direktiiv 2002/20.
4 Raamdirektiivi artikli 2 „Mõisted“ punktides a ja c on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) elektrooniline sidevõrk – ülekandesüsteemid ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, sealhulgas võrguelemendid, mis ei ole aktiivsed, mis võimaldavad edastada signaale traadi, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, paik- (ahel- ja pakettkommuteeritud, k.a Internet) ja liikuva maaside võrku, elektrikaabelsüsteeme, kui neid kasutatakse signaalide edastamiseks, raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse;
[…]
c) elektrooniline sideteenus – tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes, ning välja arvatud teenused, mis pakuvad või mille abil teostatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste abil edastatava sisu redigeerimist; elektrooniliste sideteenuste hulka ei kuulu [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta] direktiivi 98/34/EÜ[, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337),] artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu“.
Loadirektiiv
5 Loadirektiivi artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on rakendada elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste siseturg lubade andmist käsitlevate eeskirjade ja tingimuste ühtlustamise ja lihtsustamise abil, et soodustada võrkude ja teenuste pakkumist kogu ühenduses.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise lubade suhtes.“
6 Loadirektiivi artikli 2 lõikes 2 on ette nähtud:
„Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:
üldluba – liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile.“
7 Loadirektiivi artikkel 12 „Haldustasud“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvate ettevõtjate või kasutusloa saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:
a) haldustasud kokku katavad ainult halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine;
b) haldustasud määratakse eraldi ettevõtjatele objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil, mis muudab võimalikult väikseks lisahalduskulud ja muud kaasnevad tasud.
2. Kui riigi reguleerivad asutused kehtestavad haldustasud, avaldavad nad iga-aastase ülevaate halduskulude ja laekunud tasude kogusumma kohta. Vajaduse korral tehakse vajalik korrigeerimine, võttes arvesse tasude kogusumma ja halduskulude vahet.“
8 Loadirektiivi artiklis 13 „Tasu kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad lubada asjaomasel asutusel kehtestada tasu raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest ja seadmete paigaldamise eest riigivara või eraomandi peale, kohale või alla, et tagada kõnealuste vahendite optimaalne kasutamine. Liikmesriigid tagavad, et sellised tasud on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, võrreldes nende kavandatud eesmärgiga, ja et nende puhul on arvesse võetud [raamdirektiivi] artiklis 8 sätestatud eesmärke.“
Hispaania õigus
9 Pamplona linnavalitsuse 28. novembri 2013. aasta maksumääruse nr 22, mis reguleerib munitsipaalmaa, selle kohal ja all asuva ruumi eriotstarbelise kasutamise tasu maksmist teenuseid osutavate ettevõtjate poolt (Ordenanza Fiscal no 22 del Ayuntamiento de Pamplona, reguladora de las tasas por aprovechamientos especiales del suelo, vuelo y subsuelo del dominio público local por las empresas explotadoras de servicios de suministros, Navarra BO nr 240, 16.12.2013, lk 12766; edaspidi „maksumäärus nr 22/2014“), artikli 2 esimeses lõigus on sätestatud:
„Maksustatav teokoosseis on munitsipaalmaa, selle kohal ja all asuva ruumi ainuõiguslik või eriotstarbeline kasutamine elektrienergia, vee, gaasi ja mis tahes muu vedeliku ning telefoni-, mobiiltelefoni- ja muude elektroonilise side teenuste jaoks kaablite, torude ja tunnelite, sealhulgas liinipostide, kaablite, seinakinnitite, kinnitus-, jaotus- või salvestuskarpide, trafode, rööbaste, kallurite, antennide, müügiautomaatide ja teenuse osutamisega seotud muude sarnaste seadmete abil.“
10 Maksumääruse nr 22/2014 artikli 4 punktis 3 on sätestatud:
„Mobiilsideoperaatorid, kes ei ole selle võrgu omanikud, mille kaudu teenust osutatakse, ei ole kohustatud tasu maksma isegi mitte siis, kui neil on asjaomase võrguga seotud kasutus-, juurdepääsu- või vastastikuse sidumise õigused.
Muude teenuste korral on maksukohustuslased nii kasutatava võrgu ja taristu omanikud kui ka nendega seotud kasutus-, juurdepääsu- või vastastikuse sidumise õiguse omanikud.“
11 Maksumääruse nr 22/2014 artikli 5 punktis 1 on ette nähtud, et iga-aastase maksu maksustatav väärtus määratakse kindlaks maksukohustuslase poolt kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi käibest saadud brutotulu alusel ning et selle väärtuse kindlaksmääramise kriteeriume ei kohaldata „mobiilsideoperaatorite“ suhtes.
12 Maksumääruse artikli 6 kohaselt on maksumäär 1,5% operaatorite poolt saadud brutotulust.
13 Kuninga 5. märtsi 2004. aasta seadusandliku dekreedi 2/2004, millega kiidetakse heaks kohaliku omavalitsuse seaduse konsolideeritud redaktsioon (Real Decreto Legislativo 2/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley Reguladora de las Haciendas Locales, BOE nr 59, 9.3.2004, lk 10284), artikkel 24 ja Navarra autonoomse piirkonna 10. märtsi 1995. aasta kohaliku omavalitsuse seadus (Ley Foral 2/1995 de Haciendas Locales de Navarra, Navarra BO nr 36, 20.3.1995; edaspidi „autonoomse piirkonna seadus“) artikli 105 lõike 1 kolmas lõik näevad ette, et kõigile elanikele või suurele osale neist teenuseid osutavate ettevõtjate poolt tasumisele kuuluv munitsipaalteede, nende all ning kohal oleva ruumi ainuõigusliku või eriotstarbelise kasutamise maks on 1,5% nende ettevõtjate aastakäibest igas kohalikus omavalitsusüksuses saadud brutotulust.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 Orange España esitas Pamplona linnavalitsusele maksumääruses nr 22/2014 ette nähtud munitsipaalmaa kasutamise maksu osas maksudeklaratsiooni 2014. aasta teise trimestri kohta seoses selle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil pakutud telefoni- ja internetiteenustega.
15 Kuivõrd Orange España leidis, et see maks on vastuolus liidu õigusnormidega, mis reguleerivad telekommunikatsioonisektorit, ja eeskätt loadirektiiviga nii, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, taotles ta Pamplona linnavalitsuselt oma maksudeklaratsiooni parandamist ja talle tagasimakse tegemist.
16 Orange España väitis oma parandamistaotluse põhjendamiseks esiteks, et ta ei ole Pamplona territooriumil kasutatud võrkude omanik, vaid üksnes nende kasutaja vastastikuse sidumise õiguste alusel. Ta täpsustas seejärel, et telefoni- ja internetiteenused kuuluvad loadirektiivi kohaldamisalasse nii, nagu Euroopa Kohus on seda direktiivi tõlgendanud seoses maksude ja tasude kehtestamisega ettevõtjatele, kes tegutsevad mobiiltelefonisektoris. Lõpetuseks väitis ta, et selle direktiivi artiklitega 12 ja 13 on vastuolus kehtestada maks, mille summa määratakse kindlaks kindla protsendimäärana ainuüksi ettevõtja brutotulust.
17 Pamplona linnavalitsus jättis selle taotluse rahuldamata, sest ta leidis, et tasumisele kuuluva maksu summa osas ei esinenud faktiviga ega ole rikutud õigusnorme. Orange España esitas selle otsuse peale kaebuse Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n° 1 de Pamplonale (Pamplona halduskohus nr 1, Hispaania). See kohus jättis kaebuse 4. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega rahuldamata põhjendusel, et Orange España oli esiteks taristuvõrgu omanik, mistõttu teda ei saanud maksust vabastada, ning teiseks, et maksusumma oli kindlaks määratud vastavalt autonoomse piirkonna seaduse 2/1995 artikli 105 lõike 1 kolmandale lõigule.
18 Orange España esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Navarrale (Navarra autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania). See kohus kinnitas, et Orange España on munitsipaalmaad kasutavate võrkude ja taristu omanikuna kohustatud tasuma kõnealuse maksu. Ta rahuldas apellatsioonkaebuse siiski osaliselt, leides, et selle maksu summa kindlaksmääramise meetod on vastuolus loadirektiivi artiklitega 12 ja 13 ning et Orange Españal oli seetõttu õigus oma maksudeklaratsiooni parandamisele. Ta leidis, et kõnealuse maksu summa tuleb kindlaks määrata viidatud artiklites nimetatud objektiivsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid arvestades, mitte ettevõtja brutotulu või käibe alusel, sest viimaste alusel saadud summa läheb kaugemale sellest, mis on vajalik nappide ressursside optimaalse kasutamise tagamiseks.
19 Pamplona linnavalitsus esitas selle kohtuotsuse peale Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse, milles väidab, et Tribunal Superior de Justicia de Navarra (Navarra autonoomse piirkonna kõrgeim kohus) eiras Euroopa Kohtu praktikat, mis on kohaldatav mobiilsideoperaatorite suhtes ning mis tuleneb 12. juuli 2012. aasta kohtuotsusest Vodafone España ja France Telecom España (C‑55/11, C‑57/11 ja C‑58/11, EU:C:2012:446), sest ta laiendas seda telefoni- ja internetiteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele. Orange España väidab oma kaitseks, et loadirektiivis ei tehta vahet mobiiltelefoniteenuseid ja telefoniteenuseid pakkuvatel ettevõtjatel. Seetõttu on tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis selle direktiivi artiklile 13, tema arvates ülekantav mis tahes olukorrale, kus elektroonilise side teenuseid osutavatele ettevõtjatele kehtestatakse maks raadiosageduste või numbrite kasutamise või seadmete paigaldamise eest. Orange España rõhutab lisaks, et Euroopa Kohus ei teinud selles kohtuotsuses lahendit sellise maksu summa arvutamise meetodi kohta.
20 Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas loadirektiiv, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud seoses ettevõtjatega, kes tegutsevad mobiilsideteenuste sektoris, ja konkreetselt selle direktiivi artiklites 12 ja 13 liikmesriikide maksustamispädevuse teostamisele ette nähtud piirangud on kohaldatavad telefoni- ja internetiteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele?
2. Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt (ja see direktiiv tunnistatakse telefoni- ja internetiteenuste osutajatele kohaldatavaks), siis kas loadirektiivi artiklitega 12 ja 13 on liikmesriikidel lubatud kehtestada maks või tasu, mille suurus määratakse kindlaks ainuüksi brutotulu alusel, mida ettevõtja – kes on paigaldatud seadmete omanik – on aastas teeninud telefoni- ja internetiteenuste osutamisel asjaomasel territooriumil?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese küsimusega sisuliselt teada, kas loadirektiivi tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse telefoni- ja internetiteenuseid osutavatele ettevõtjatele.
22 Loadirektiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda „elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise lubade suhtes“.
23 Loadirektiivi artikli 2 lõige 1 näeb ette, et selle direktiivi kohaldamisel „kehtivad [raamdirektiivi] artiklis 2 esitatud mõisted“.
24 Seega tuleb loadirektiivi kohaldamisala kindlakstegemisel tugineda mõistetele „elektroonilise side võrk“ ja „elektroonilise side teenus“ raamdirektiivis antud määratluse kohaselt.
25 Raamdirektiivi artikli 2 punktis a on „elektrooniline sidevõrk“ määratletud kui „ülekandesüsteemid ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, sealhulgas võrguelemendid, mis ei ole aktiivsed, mis võimaldavad edastada signaale traadi, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, paik- (ahel- ja pakettkommuteeritud, k.a Internet) ja liikuva maaside võrku, elektrikaabelsüsteeme, kui neid kasutatakse signaalide edastamiseks, raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse“.
26 Raamdirektiivi artikli 2 punkti c kohaselt on „elektrooniline sideteenus […] tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes“.
27 Käesoleval juhul on põhikohtuasjas kõne all telefoni- ja internetiteenuste osutamine kaabelvõrgu ja muude tehniliste vahendite abil.
28 Eespool nimetatud sätetest tuleneb, et direktiiv ei tee mõiste „elektroonilise side teenus“ määratlemisel vahet telefoni- ja mobiiltelefoniteenustel. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 26, on raamdirektiivi põhjenduses 10 telefoni‑ ja mobiiltelefoni sidel mingit vahet tegemata öeldud, et „[k]äesolev direktiiv hõlmab kõnesidet ja elektronposti edastamist“.
29 Seoses internetiühendusega tuleb märkida, et raamdirektiivi artikli 2 punktis a on sellele sõnaselgelt viidatud ning – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 27 – selle direktiivi põhjenduses 10 on täpsustatud, et „juurdepääs Internetile“ on elektroonilise side teenus.
30 Seetõttu tuleb tõdeda, et „elektroonilise side teenused“ raamdirektiivi tähenduses on teenused, mis seisnevad signaalide edastamises elektroonilise side võrgus olenemata sellest, kas tegu on telefoni- või mobiiltelefonivõrguga, ning need hõlmavad nii telefoni- kui ka mobiiltelefoniteenuseid ning lisaks ka internetiteenuseid. Kuivõrd loadirektiivi kohaldamisala on kindlaks määratud raamdirektiivis antud määratluste alusel, siis tuleneb eelnevast, et loadirektiivi kohaldatakse nii sidevõrkude kui ka telefoni- ja internetiteenuste pakkumise suhtes.
31 Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et loadirektiivi tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse ka telefoni- ja internetiteenuseid osutavatele ettevõtjatele.
Teine küsimus
32 Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, sisuliselt teada, kas loadirektiivi artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega elektroonilise side jaoks vajaliku taristu või võrgu omanikest ettevõtjatele, kes kasutavad neid telefoni- ja internetiteenuse osutamiseks, kehtestatakse maks, mille summa määratakse kindlaks ainuüksi brutotulu alusel, mida need ettevõtjad on aastas teeninud asjaomase liikmesriigi territooriumil.
33 Loadirektiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise lubade suhtes (vt 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 25).
34 Loadirektiiv ei näe ette mitte üksnes eeskirju üldlubade andmise menetluste ja raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste andmise menetluste ning nende sisu kohta, vaid ka nimetatud menetlustega seotud selliste rahaliste kohustuste laadi ja isegi ulatuse kohta, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele elektroonilise side teenuste sektoris määrata (4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 29; 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Base Company, C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 15, ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 26).
35 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole liikmesriikidel loadirektiivi raames õigust kehtestada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumisele muid makse või tasusid peale nende, mis on ette nähtud selles direktiivis (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Sellest tuleneb, et loadirektiivi sätete kohaldamiseks sellisele maksule nagu põhikohtuasjas käsitletav maks peab maksustatav teokoosseis olema seotud üldloa andmise menetlusega, mis tagab vastavalt loadirektiivi artikli 2 lõike 2 punktile a õiguse pakkuda elektroonilise side võrke ja teenused (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Selle kohta tuleb meenutada, et haldustasud, mille liikmesriigid võivad loadirektiivi artikli 12 kohaselt reguleeriva asutuse tegevuse finantseerimiseks kehtestada üldloa alusel elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele, peavad katma ainult kogu selle halduskulu, mis on seotud selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis a nimetatud tegevusega (30. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus X ja Visser, C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2018:44, punkt 64).
38 Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba märkinud, et loadirektiivi artiklis 13 ei ole silmas peetud kõiki tasusid, mida võetakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist võimaldava taristu pealt (4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 34, ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Nimelt näeb see artikkel ette raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguste eest ja õiguste eest paigaldada seadmeid riigivara või eraomandi peale või alla tasu kehtestamise korra (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Käesoleval juhul on maksumääruse nr 22/2014 artikli 2 esimeses lõigus sätestatud, et „[m]aksustatav teokoosseis on munitsipaalmaa, selle kohal ja all asuva ruumi ainuõiguslik või eriotstarbeline kasutamine elektrienergia, vee, gaasi ja mis tahes muu vedeliku ning telefoni-, mobiiltelefoni- ja muude elektroonilise side teenuste jaoks kaablite, torude ja tunnelite […] abil.“ Lisaks kohaldatakse maksumääruse artikli 4 punkti 3 kohaselt seda maksu nii kasutatava võrgu või taristu omanike kui ka nendega seotud kasutus-, juurdepääsu- või vastastikuse sidumise õiguse omanike suhtes, välja arvatud mobiilsideoperaatorid.
41 Seoses loadirektiivi artikli 12 tõlgendamisega nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ning poolte ühtelangevatest vastustest küsimusele, mille Euroopa Kohus esitas kohtuistungil, et munitsipaalmaa kasutamise maks ei kuulu selle artikli kohaldamisalasse, kuivõrd selle eesmärk ei ole katta kogu halduskulu, mis on seotud reguleeriva asutuse tegevusega. Järelikult ei saa seda käsitada „haldustasuna“ kõnealuse artikli tähenduses.
42 Seetõttu ei ole loadirektiivi artikliga 12 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellise maksu.
43 Seoses loadirektiivi artikli 13 tõlgendamisega on Euroopa Kohus juba leidnud, et selles kasutatud mõisted „seadmed“ ja „paigaldamine“ viitavad vastavalt füüsilisele taristule, mis võimaldab pakkuda elektroonilise side võrke ja teenuseid, ning selle tegelikule paigaldamisele asjaomasele riigi- või eraomandile (17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, ei ole loadirektiivi artiklis 13 siiski silmas peetud kõiki tasusid, mida nõutakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist võimaldava taristu osas (4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 34).
45 Kuid nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, on munitsipaalmaa kasutamise maksu puhul maksustatav teokoosseis munitsipaalmaa, selle kohal ja all asuva ruumi ainuõiguslik või eriotstarbeline kasutamine eri taristute abil ning selle maksu kohustuslased on seega elektri, vee, gaasi ja mis tahes muu vedeliku ning telefoni-, mobiiltelefoni- ja muude elektroonilise side teenuste võrke või teenuseid pakkuvad ettevõtjad, kes neid taristuid kasutavad.
46 Maksumääruse nr 22/2014 artikli 4 punktis 3 on pealegi sätestatud, et seda maksu kohaldatakse nii kasutatava võrgu või taristuga seotud kasutus-, juurdepääsu- või vastastikuse sidumise õiguse omanikele kui ka nende võrkude ja taristute endi omanikele, sealhulgas nendele, kes ise neid ei kasuta.
47 Sellest tuleneb, et munitsipaalmaa kasutamise maksu kohaldamisala ei piirdu mitte ainult elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvate ettevõtjate või nende ettevõtjatega, kellel on loadirektiivi artiklis 13 ette nähtud õigused; eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas see nii on (4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Belgacom ja Mobistar, C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 36).
48 Lisaks sellele ei näe maksumäärus nr 22/2014 ette, et eri taristute abil munitsipaalmaa osade ainuõigusliku või eriotstarbelise kasutamise korral tuleks välja selgitada, kes on see füüsiline või juriidiline isik, kes need taristud paigaldas, mis on aga tingimata vajalik loadirektiivi artikli 13 kohaselt.
49 Seega ei saa maksumäärusega kehtestatud munitsipaalmaa kasutamise maksu käsitada sellisena, mis on kehtestatud elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele vastutasuna seadmete paigaldamise õiguse eest (vt selle kohta 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Proximus, C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 35).
50 Kuivõrd munitsipaalmaa kasutamise maksu puhul on maksustatav teokoosseis vastavalt maksumäärusele seotud õiguse andmisega kasutada munitsipaalmaale või selle alla paigutatud vahendeid, siis ei sõltu see seadmete paigaldamise õigusest loadirektiivi artikli 13 tähenduses, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43.
51 Sellest järeldub, et maksumääruses nr 22/2014 ette nähtud tasu jääb loadirektiivi artikli 13 kohaldamisalast välja.
52 Seetõttu ei ole loadirektiivi artikliga 13 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellise maksu nagu munitsipaalmaa kasutamise maks.
53 Esitatud kaalutlustega arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et loadirektiivi artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega elektroonilise side jaoks vajaliku taristu või võrgu omanikest ettevõtjatele, kes kasutavad neid telefoni- ja internetiteenuse osutamiseks, kehtestatakse maks, mille summa määratakse kindlaks ainuüksi brutotulu alusel, mida need ettevõtjad on aastas teeninud asjaomase liikmesriigi territooriumil.
Kohtukulud
54 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse ka telefoni- ja internetiteenuseid osutavatele ettevõtjatele.
2. Direktiivi 2002/20, mida on muudetud direktiiviga 2009/140, artikleid 12 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega elektroonilise side jaoks vajaliku taristu või võrgu omanikest ettevõtjatele, kes kasutavad neid telefoni- ja internetiteenuse osutamiseks, kehtestatakse maks, mille summa määratakse kindlaks ainuüksi brutotulu alusel, mida need ettevõtjad on aastas teeninud asjaomase liikmesriigi territooriumil.
Allkirjad