Kohtuasi C‑107/23 PPU [Lin](i)
Kriminaalmenetlus
järgmiste isikute suhtes:
C. I. jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Braşov)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 24. juuli 2023. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – ELTL artikli 325 lõige 1 – Finantshuvide kaitse konventsioon – Artikli 2 lõige 1 – Kohustus võidelda liidu finantshuve kahjustava pettuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega – Kriminaalkaristuste kehtestamise kohustus – Käibemaks – Direktiiv 2006/112/EÜ – Raske käibemaksupettus – Kriminaalvastutuse aegumistähtaeg – Konstitutsioonikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks riigisisene õigusnorm, mis reguleerib selle tähtaja katkemise põhjuseid – Süsteemne karistamatuse oht – Põhiõiguste kaitse – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõige 1 – Süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte – Karistusseaduse ootuspärasuse ja täpsuse nõue – Leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõte – Õiguskindluse põhimõte – Põhiõiguste kaitse riigisisene standard – Liikmesriigi kohtute kohustus jätta liidu õigusele mittevastavuse korral kohaldamata selle liikmesriigi konstitutsioonikohtu ja/või kõrgeima kohtu otsused – Kohtunike distsiplinaarvastutus selliste otsuste järgimata jätmise korral – Liidu õiguse esimuse põhimõte
1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Euroopa Kohtu omaalgatuslik kontroll – Isik, kellelt on võetud vabadus – Kohtuvaidluse lahendus, millest võib sõltuda see vabaduse võtmine
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107)
(vt punktid 48–56)
2. Euroopa Liidu omavahendid – Liidu finantshuvide kaitse – Pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse vastane võitlus – Liikmesriikide kohustus kehtestada tõhusad ja hoiatavad karistused – Ulatus – Liidu finantshuve kahjustavad kuriteod – Aegumistähtaegade kehtestamine – Liikmesriikide pädevus – Piirid
(ELTL artikli 4 lõige 2 ja artikkel 325; Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 79–86)
3. Euroopa Liidu omavahendid – Liidu finantshuvide kaitse – Pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse vastane võitlus – Liikmesriikide kohustus kehtestada tõhusad ja hoiatavad karistused – Ulatus – Liikmesriigi kohtu kohustus – Põhiõiguste austamine – Süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet puudutav riigisisene kaitsestandard – Karistusseaduse ootuspärasuse ja täpsuse nõue – Liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsused, millega on kriminaalasjades aegumistähtaja katkemise aluseid reguleeriv riigisisene säte tunnistatud õigusvastaseks – Tagajärg – Märkimisväärse hulga kriminaalasjade, sealhulgas liidu finantshuve kahjustavaid raskeid pettusi puudutavate kohtuasjade lõpetamine – Liikmesriigi kohtute kohustus jätta need kohtuotsused kohaldamata – Puudumine
(ELTL artikli 325 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1; Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 91–101, 110–118 ja 125 ning resolutsiooni punkt 1)
4. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Karistuste seaduses sätestatuse põhimõte – Ulatus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 49 lõige 1)
(vt punktid 104–108)
5. Euroopa Liidu omavahendid – Liidu finantshuvide kaitse – Pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse vastane võitlus – Liikmesriikide kohustus kehtestada tõhusad ja hoiatavad karistused – Ulatus – Liikmesriigi kohtu kohustus – Põhiõiguste austamine – Leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet puudutav riigisisene kaitsestandard – Kriminaalvastutuse aegumistähtaja katkemise kahtluse alla seadmine liidu finantshuve kahjustavaid raskeid pettusi puudutavates kohtuasjades – Standard, mis on kohaldatav enne katkemise aluseid reguleeriva riigisisese sätte õigusvastasuse tuvastamist tehtud menetlustoimingutele – Liikmesriigi kohtute kohustus jätta see standard kohaldamata
(ELTL artikli 325 lõige 1; Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 119–125 ja resolutsiooni punkt 1)
6. Liidu õigus – Esimus – Liikmesriigi konstitutsioonikohtu ja kõrgeima kohtu lahendid, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omavate liidu õigusnormidega – Riigisisesed õigusnormid või praktika, mille kohaselt on selle liikmesriigi kohtutel keelatud jätta need lahendid omal algatusel kohaldamata, kusjuures vastasel juhul esineb oht, et asjaomased kohtunikud võetakse distsiplinaarvastutusele – Lubamatus
(ELTL artikkel 267 ja artikli 325 lõige 1; Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 128–137 ja resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
C. I., C. O., K. A., L. N. ja S. P. (edaspidi „asjaomased isikud“) jätsid 2010. aastal oma raamatupidamisdokumentidesse kandmata kaubandustehingud ja tulud, mis olid seotud aktsiisi peatamise korra alusel omandatud diislikütuse müügiga kodumaistele klientidele, tekitades seeläbi riigikassale kahju eelkõige diislikütuse käibemaksu ja aktsiisi osas.
25. juunil 2018 avaldatud kohtuotsusega tunnistas Curtea Constitutională (Rumeenia konstitutsioonikohus) riigisisese sätte, mis reguleeris kriminaalvastutuse aegumistähtaja katkemist, põhiseadusega vastuolus olevaks põhjendusel, et see eiras süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet(1). Sama kohus täpsustas seejärel 9. juunil 2022 avaldatud kohtuotsuses, et arvestades asjaolu, et Rumeenia seadusandja ei tegutsenud kohe pärast 2018. aasta kohtuotsust, ei olnud viimati nimetatud kohtuotsuse avaldamise kuupäevast kuni õigusvastaseks tunnistatud sätte asendanud sätte(2) jõustumiseni 30. mail 2022 Rumeenia positiivses õiguses ette nähtud ühtegi selle aegumistähtaja katkemise alust.
Curtea de Apel Brașov (Brașovi apellatsioonikohus, Rumeenia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, mõistis 30. juunil 2020 tehtud kohtuotsusega asjaomastele isikutele või jättis muutmata neile mõistetud vangistuse süütegude eest, mis seisnesid maksupettuses ja kuritegelikku ühendusse kuulumises. Asjaomased isikud esitasid selle kohtuotsuse peale erakorralised tühistamiskaebused põhjendusel, et nad mõisteti süüdi hoolimata sellest, et nende kriminaalvastutuse aegumistähtaeg oli juba möödunud. Täpsemalt väitsid nad, et asjaolu, et eespool viidatud ajavahemikus ei olnud positiivses õiguses ette nähtud mingit võimalust aegumistähtaegu katkestada, kujutab endast leebemat karistusseadust, mida tuleks neile kohaldada vastavalt leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõttele. Nad tuginesid selles kontekstis Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) 25. oktoobri 2022. aasta kohtuotsusele, milles viimane leidis, et jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse peale võib põhimõtteliselt esitada erakorralise tühistamiskaebuse, mis põhineb konstitutsioonikohtu otsuste kui leebema karistusseaduse (lex mitior) tagajärgedel.(3)
Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdes, et kui sellise tõlgendusega nõustuda, oleks aegumistähtaeg kõnealusel juhul möödunud enne, kui asjaomaste isikute suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus, ning see oleks kaasa toonud kriminaalmenetluse lõpetamise ja nende süüdimõistmise võimatuse.
Sellel kohtul tekkis küsimus, kas niisugune tõlgendus on liidu õigusega kooskõlas, kuivõrd selle tagajärjel vabaneksid asjaomased isikud kriminaalvastutusest liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste eest. Peale selle rõhutab ta, et kui ilmneb, et liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendamine ei ole võimalik, võib tal tekkida vajadus jätta konstitutsioonikohtu ja/või kassatsioonikohtu otsused kohaldamata. Uus distsiplinaarkord võimaldab aga karistada kohtunikke, kes on pahauskselt või raskest hooletusest eiranud nende kohtute otsuseid.
Euroopa Kohtu omal algatusel kohaldatud eelotsuse kiirmenetluses täpsustas Euroopa Kohtu suurkoda kohustusi, mis tulenevad liikmesriikidele ühelt poolt liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu võitlemise nõuetest ja teiselt poolt kohustusest austada põhiõigusi, nagu need on kaitstud liidu õiguses ja riigisiseses õiguses.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus tõdes, et ei ELTL artikli 325 lõige 1 ega finantshuvide kaitse konventsiooni(4) artikli 2 lõige 1 ei kohusta liikmesriigi kohtuid jätma kohaldamata konstitutsioonikohtu otsuseid, millega on kriminaalasjades aegumistähtaja katkemise aluseid reguleeriv riigisisene õigusnorm tunnistatud õigusvastaseks, isegi kui nende kohtuotsuste tagajärg on see, et märkimisväärne hulk kriminaalasju, mis on seotud eelkõige liidu finantshuve kahjustavate raskete pettustega, lõpetatakse kriminaalvastutuse aegumise tõttu.
Euroopa Kohus täpsustas kõigepealt, et kuigi liidu finantshuve kahjustavate süütegude puhul kriminaalvastutuse aegumist reguleerivate õigusnormide vastuvõtmine kuulus põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal liikmesriikide pädevusse, on nad selle pädevuse teostamisel kohustatud järgima liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Nii peavad nad võitlema liidu finantshuve kahjustava pettuse ja mis tahes muu ebaseadusliku tegevuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega ning võtma vajalikud meetmed selle tagamiseks, et liidu finantshuve kahjustava pettusena käsitatava tegevuse, sh käibemaksupettuste suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi. Sellega seoses peavad need riigid tagama, et riigisiseses õiguses ette nähtud aegumisnormid võimaldaksid määrata nende pettustega seotud süütegude eest tõhusaid karistusi.
Konstitutsioonikohtu nende otsuste kohaldamine, millega on kriminaalasjades aegumistähtaja katkemise aluseid reguleeriv riigisisene õigusnorm tunnistatud õigusvastaseks, tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise ja asjaomaste isikute süüdimõistmise võimatuse. See kohaldamine võiks lisaks viia kriminaalvastutuse kaotamiseni märkimisväärses hulgas muudes asjades, tekitades seega süsteemse ohu, et liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste eest jääb karistamata. Niisugune oht on vastuolus kohustustega, mis on liikmesriikidele pandud ELTL artikli 325 lõikega 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1.
Kuna nendel sätetel on liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt vahetu õigusmõju, on üldjuhul liikmesriigi kohtute ülesanne tagada nendest sätetest tulenevate kohustuste täielik õiguslik toime, jättes vajaduse korral kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis liidu finantshuve kahjustavaid raskeid pettusi käsitlevas menetluses takistavad kohaldada tõhusaid ja hoiatavaid karistusi selliste süütegude vastu võitlemiseks. Seega ilmneb, et üldjuhul on need kohtud kohustatud jätma sellised kohtuotsused kohaldamata.
Samas, kuna käibemaksualaste süütegude suhtes alustatud kriminaalmenetlused kujutavad endast liidu õiguse kohaldamist Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 51 lõike 1 tähenduses, on vaja veel kontrollida, kas kohustus jätta niisugused kohtuotsused kohaldamata on vastuolus põhiõiguste kaitsega ja kõnealusel juhul nende õiguste kaitsega, mis on liidu õiguskorras tagatud harta artikli 49 lõikega 1.(5) Kuivõrd kriminaalasjades aegumist reguleerivad õigusnormid ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse, ei kahjusta kohustus jätta need kohtuotsused kohaldamata põhiõigusi, nagu need on tagatud kõnealuse sättega.
Siiski, kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese sätte või meetme kooskõla põhiõigustega, millega kohaldatakse liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses olukorras, kus liikmesriikide tegevus ei ole täiel määral selle õigusega reguleeritud, jääb riigisisestele ametiasutustele ja kohtutele õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid tingimusel, et see ei sea ohtu hartas ette nähtud kaitse taset ega liidu õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust. Kuna Rumeenia õiguses kuuluvad kriminaalvastutuse aegumistähtaja katkemist reguleerivad õigusnormid materiaalse karistusõiguse valdkonda ning järelikult kohaldatakse nende suhtes süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet ja leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet, tuleb neid põhimõtteid pidada põhiõiguste kaitse riigisisesteks standarditeks.
Sellega seoses tuletas Euroopa Kohus esiteks meelde, kui tähtis on kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades seoses sellest tulenevate karistusseaduse ootuspärasuse, täpsuse ja tagasiulatuva jõu puudumise nõuetega. Need nõuded on konkreetne väljendus õiguskindluse põhimõttest, mis on oluline osa õigusriigist, mida on ELL artiklis 2 nimetatud ühtaegu nii liidu alusväärtuseks kui ka liikmesriikide ühiseks väärtuseks.
Kõnealusel juhul kohaldas konstitutsioonikohus kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte puhul seoses sellest tulenevate karistusseaduse ootuspärasuse ja täpsuse nõuetega riigisisest kaitsestandardit, mis täiendab liidu õiguses tulenevalt õiguskindluse põhimõttest pakutavat kaitset omavoli eest kriminaalasjades. Arvestades omavolivastase kaitse olulisust, võib selline standard takistada liikmesriigi kohtutel täita neil ELTL artikli 325 lõigete 1 ja 2 kohaselt lasuvat kohustust jätta kohaldamata riigisisesed sätted, mis reguleerivad aegumist kriminaalasjades.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt on liikmesriigi kohtud seevastu kohustatud jätma kohaldamata leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet puudutava riigisisese kaitsestandardi, mis võimaldab seada kahtluse alla – sh jõustunud kohtuotsuste vastu suunatud kaebustes – liidu finantshuve kahjustavaid raskeid pettusi puudutavates kohtuasjades kriminaalvastutuse aegumistähtaja katkemise menetlustoimingute tõttu, mis tehti enne, kui tuvastati kriminaalasjades aegumistähtaja katkemise aluseid reguleeriva riigisisese õigusnormi õigusvastasus.
Vastupidi riigisisesele kaitsestandardile, mis puudutab kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet seoses sellest tulenevate karistusseaduse ootuspärasuse ja täpsuse nõuetega ning mis piirdub ajavahemikus 25. juunist 2018 ehk kõnealuse riigisisese õigusnormi õigusvastasuse tuvastanud kohtuotsuse avaldamise kuupäevast kuni 30. maini 2022, mil jõustus selle sätte asendanud säte, tehtud menetlustoimingute katkestava toime neutraliseerimisega, võimaldab leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet puudutav riigisisene kaitsestandard nimelt neutraliseerida selliste menetlustoimingute katkestava toime, mis tehti juba enne 25. juunit 2018. Sellise riigisisese kaitsestandardi kohaldamine süvendab seega süsteemset ohtu, et liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste eest jääb karistamata, rikkudes seeläbi ELTL artikliga 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 kehtestatud nõudeid.
Sellistel asjaoludel, võttes arvesse vajadust kaaluda viimati nimetatud riigisisest kaitsestandardit ELTL artikliga 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1, võib liikmesriigi kohtu poolt selle standardi kohaldamine ohtu seada liidu õiguse esimuse, ühtsuse ja tõhususe.
Viimaseks tõdes Euroopa Kohus, et esimuse põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või praktika, mille kohaselt on konstitutsioonikohtu lahendid ja liikmesriigi kõrgeima kohtu lahendid selle liikmesriigi üldkohtutele siduvad ning viimased ei või sel põhjusel ja tekitamata ohtu, et asjaomased kohtunikud võetakse distsiplinaarvastutusele, jätta omal algatusel kohaldamata viidatud lahenditest tulenevat kohtupraktikat, isegi kui nad Euroopa Kohtu otsust arvestades leiavad, et kõnealune kohtupraktika on vastuolus vahetut õigusmõju omavate liidu õigusnormidega. Nimelt seda, kui liikmesriigi kohus – täites talle aluslepingutega antud ülesandeid ja järgides kohustusi, mis tal aluslepingute kohaselt on – viib kooskõlas liidu õiguse esimuse põhimõttega ellu sellist liidu õigusnormi nagu ELTL artikli 325 lõige 1 või finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 ja tõlgendust, mille on sellele andnud Euroopa Kohus, ei saa juba määratluse poolest käsitada sellesse liikmesriigi kohtusse kuuluvate kohtunike distsiplinaarsüüteona, ilma et seda õigusnormi ja põhimõtet seeläbi ipso facto rikutaks.