Kohtuasi C‑506/08 P

Rootsi Kuningriik

versus

MyTravel Group plc

ja

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Juurdepääs institutsioonide dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Artikli 4 lõike 2 teine taane ja lõike 3 teine lõik – Erandid õigusest dokumentidega tutvuda, mis puudutavad kohtumenetluse ja õigusnõustamise ning otsustamisprotsessi kaitset – Koondumise kontroll – Komisjoni dokumendid, mis on koostatud menetluses, mille tulemusena võeti vastu otsus tunnistada koondumine ühisturuga kokkusobimatuks – Dokumendid, mis on koostatud pärast selle otsuse tühistamist Üldkohtu poolt

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus dokumentidega tutvuda – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Otsustamisprotsessi kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 3 teine lõik)

2.        Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus dokumentidega tutvuda – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Otsustamisprotsessi kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 3 teine lõik)

3.        Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus dokumentidega tutvuda – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Otsustamisprotsessi kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 3 teine lõik)

4.        Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus dokumentidega tutvuda – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Õigusnõustamise kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 2 teine taane)

1.        Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandi puhul, mis kaitseb otsustamisprotsessi, teeb nimetatud artikli 4 lõige 3 selget vahet sõltuvalt asjaolust, kas menetlus on või ei ole lõpetatud. Ainult osa sisedokumentidest, nimelt need, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, on sellised, mille suhtes lõike 3 teine lõik lubab keeldumist isegi pärast otsuse tegemist, kui dokumendi avalikustamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi. Sellest nähtub, et liidu seadusandja leidis, et kui otsus on kord juba vastu võetud, ei ole otsustamisprotsessi kaitse nõuded enam nii teravalt päevakorral, mistõttu kõigi muude dokumentide avalikustamine peale määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus nimetatud dokumentide ei saa seda protsessi kunagi kahjustada, ja et sellise dokumendi avalikustamisest keeldumist ei saa lubada, isegi kui avalikustamine oleks otsustamisprotsessi oluliselt kahjustanud, kui see oleks toimunud enne asjaomase otsuse vastuvõtmist.

Kahtlemata, lihtsalt võimalust keelata kõnealusele erandile tuginedes juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, ei mõjuta üldse asjaolu, et otsus on vastu võetud. Sellegipoolest ei tähenda see, et asjaomane institutsioon, andes hinnangut, millega tal tuleb kindlaks teha, kas mõne sellise dokumendi avalikustamine saab või ei saa oluliselt kahjustada tema otsustamisprotsessi, ei tohi arvestada asjaolu, et haldusmenetlus, mille käigus need dokumendid on vormistatud, on lõpetatud. Põhjendused, mis institutsioon esitab ja mis võivad õigustada juurdepääsu keelamist sellisele dokumendile, mille väljastamist taotleti enne haldusmenetluse lõpetamist, võivad nimelt olla ebapiisavad sama dokumendi avalikustamisest keeldumiseks pärast otsuse vastuvõtmist, kui institutsioon ei selgita neid erilisi põhjusi, miks ta leiab, et menetluse lõpetamine ei välista juurdepääsukeelu jätkuvat põhjendatust, arvestades tema otsustamisprotsessi olulise kahjustamise ohtu.

(vt punktid 77–82)

2.        Kui institutsioon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille väljastamise taotlus on talle esitatud, on ta üldjuhul kohustatud selgitama küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Peale selle peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik.

Seega ei saa komisjon keelata juurdepääsu koondumiste kontrolli valdkonnas koostatud aruandele nii, et ta ei kinnita üldse oma argumente aruande konkreetset sisu silmas pidades asjaoludega, mis võimaldaksid aru saada põhjustest, miks aruande avalikustamine võis oluliselt kahjustada komisjoni otsustamisprotsessi isegi siis, kui menetlus, millega see dokument on seotud, oli juba lõpetatud. Teisisõnu peab komisjon osutama neile erilistele põhjustele, miks ta leiab, et haldusmenetluse lõpetamine ei välista aruandele juurdepääsu keelamise jätkuvat põhjendatust, pidades silmas nimetatud otsustamisprotsessi olulise kahjustamise ohtu.

(vt punktid 76, 89 ja 90)

3.        Asjaolu kui selline, et dokumenti võib avaldada, ei välista seda, et seesama dokument võib kuuluda määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandi alla. Artikli sõnastusest nähtub nimelt, et see laieneb kõigile dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest.

(vt punkt 93)

4.        Kui komisjon jätab määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 2 teise taande alusel rahuldamata taotluse tutvuda õigustalituse arvamusega koondumiste kontrolli valdkonnas, on ta üldjuhul kohustatud selgitama küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb selles artiklis sätestatud erand.

Seoses kartusega, et kui avalikustada õigustalituse arvamus otsuseprojekti kohta, võib see tekitada kahtlust lõpliku otsuse seaduslikkuses, tuleb märkida, et just läbipaistvus neis asjades, mis võimaldab mitme eri seisukoha lahknevused avalikult läbi arutada, annab institutsioonidele suurema legitiimsuse liidu kodanike silmis ja suurendab kodanike usaldust. Tegelikult võib pigem teabe ja arutelude puudumine tekitada kodanikel kahtlusi mitte ainult mõne eraldiseisva õigusakti seaduslikkuse suhtes, vaid ka selle suhtes, kas otsustamisprotsess tervikuna on seaduslik. Pealegi oht, et liidu kodanikel tekivad kahtlused institutsiooni vastuvõetud õigusakti seaduslikkuses seetõttu, et tema õigustalitus andis akti kohta ebasoodsa arvamuse, enamasti ei realiseeru, kui akti põhjendusi on täiendatud nii, et ilmneksid põhjused, miks seda ebasoodsat arvamust ei arvestatud.

Seoses argumendiga, et õigustalitus võib olla sunnitud kaitsma liidu kohtus sellise otsuse seaduslikkust, mille kohta ta on andnud eitava arvamuse, tuleb tõdeda, et niivõrd üldist laadi argumendiga ei saa põhjendada erandit, mis on tehtud määrusega nr 1049/2001 ette nähtud läbipaistvuse suhtes. Pealegi ei saa õigustalitus sattuda sellisesse olukorda, kui ühtki kaebust selle otsuse seaduslikkuse küsimuses ei ole enam mõeldav liidu kohtutesse esitada.

(vt punktid 110, 113, 114, 116 ja 117)